.

Ujuma!

2012-02-14T15:38:00.004+02:00

Eelmine nädal sain edukalt hakkama Lasnamäel liiklemisega. Kuigi mul oli GPS olemas, tekkis siiski paaril korral ka kahtlaseid hetki, kuhu minema pean.

Reedel läksin endale ujumisprille otsima. Ühes poes uurisin, teises pidi neid müüja käest küsima ja ma ei viitsinud seda, ostsin sealt hoopis jope. Mõnusalt soe, paks ja piisavalt pikk. Seest sulgedega ja nii hea. Talv veel päris läbi ei ole ning aasta lõpus on teda ju jälle oodata. Väärt ost, millega jäin igati rahule. Selle ostuga sai Buffi kauba peale.

Tatsasin Jyskist ka läbi. Seal oli hea suleteki pakkumine. Pidin ära ostma. Ammu oli juba plaanis osta ka tekk, mis üle mu voodi ulatuks või selle vähemasti ära kataks. Ühe voodipesukomplekti ja padja ostsin ka lisaks.

Prismast leidsin ka päris suure valiku prille. Valisin samad, mis mulle vist Sportlandis, või kuskil, proovides ka juba kõige paremini sobisid. Sealt sain nad €5 soodsamalt. Ainukesed, mis päris hästi istusid.

Nii ma nüüd siis tatsasin trolli peale ja sealt maha ja edasi, ühes käes suur sulejope, teises käes suur suletekk. Kohale jõudsin ja jube rahul olin endaga. Ainuke ebaõnnestunud ost oli voodipesu. Vastikust materjalist, mis esialgu tundus nagu paber. Panin kohe pesumasinasse. Veidi võib-olla aitas, aga üldiselt on see ikka jama materjal. Selline kilene, natuke võib-olla mõnd magamiskotti meenutaks. Sahiseb ka. Kui aega/viitsimist saan ostan kindlasti uue. Praegu lihtsalt ei ole üldse mingit isu poodi minna. Loodan, et see lihtsalt jääb mul kuskil silma, kuhu pean nii kui nii minema.

Laupäeva õhtul oli plaan kooki ja süüa teha, kui tädi helistas mulle, et toob oma lapsed minu juurde ööseks. Üks kümne aastane ja teine peaaegu aastane. Eks ma olin nõus. Päris ootamatult tuli, aga mõtlesin, et selle ühe õhtu saab vast ikka hakkama. Üritasin natuke põrandaid puhtamaks pühkida, aga kuna meil praegu seal koer ka, siis oli ta nii nagu oli. Kergesti näpitavad asjad peitsin ära.

Jass tõi ta minu juurde. Alguses oli ikka väga ehmunud - võõras koht ja võõrad näod ümber. Kippus Jassi juurde tagasi. Aga õnneks ta ikka õhtu jooksul harjus. Kui keegi teda ootamatult üksi ei jätnud, oli kõik korras. Üldiselt ma siiski hoidsin kogu aeg silma peal, sest meie toad ja sisustus ei ole kõige beebisõbralikumad.

Suuremaga oli selles mõttes õnneks lihtsam, et ta sai ise endaga hakkama. Kurtis küll, et igav, aga ei suutnud samas midagi välja ka mõelda. Vahepeal istus arvuti taga, aga väga vist ei viitsinud seda ka. Natuke mängis koeraga, aga see vist häiris teisi.

Miski kümpsist väsis pisike ära, teise suunasin ka teleka ette diivanile horisontaali. Tundus, et kustus ka päris ruttu ära.

Süüa teha ei jõudnudki, õnneks ema oli kooki saatnud ja võileibu sai ka ikka teha.

Öösel sain tunda peksu nii väikeste jalgade kui peade poolt. Mõnedki korrad ärkasin ka kolaka peale, kui tüüp pea vastu voodi otsalauda ära lõi, ise ei teinud teist nägugi.

Hommikul olin unine, aga ei midagi hullu. Veeretasime päeva edasi. Kõndisime mööda tuba, mängisime improviseeritud mänguasjadega, sest kaasas tal väga midagi ei olnud. Üritasime olla vaikselt, aga nendega see väga ei õnnestu. Enam-vähem siiski.

Sõime natuke ja mingi hetk panin põnni uuesti magama. Kummaline, kuidas ta sipleb-sipleb ja siis üks hetk lihtsalt magab.

Tiina-Kaido tulid umebs siis kui ta oli oma pool tunnikest maganud. Meie pitsakarbid andsid inspiratsiooni pitsa söömiseks. Võtsimegi sõidu ette pitsakioskisse. Vahepeal ärkasid magajad üles. Pitsaga jõudsime ka tagasi. Mõnus. Seal on ikka parimad pitsad. Kui siis just võib-olla Paide välja arvata - justkui sama kiosk, aga ikkagi teine.

Kui nad uksest välja astusid kuulsin midagi. St mitte midagi. Vaikus. Seda ei olnud juba mõnda aega kuulnud. Kui just Ints midagi ei mängi või filme ei vaata või ma ise muusikat ei kuula, on meil enamasti ikka üsna vaikne. Siis oli seda kuidagi eriti hästi tunda.

Ootamatult see tuli, aga hakkama saime. Väga palju pikemalt vist ei oleks jaksanud küll. Enamasti kui ma olen hoidnud, on vist keegi ikka kõrval olnud, kellele laps vajadusel ära anda või siis on nad mingi aja pärast alati tulemas.

Pühapäeva õhtul läksime lõpuks ujuma ka. Pidi ju ikka koha ära proovima, kui seal rohkem käima hakata, vesi ära katsuda jne. Vesi oli ka täitsa OK. Kui liigutasid, siis ei hakanud külm ka, aga kuna ma väga midagi teha ei osanud, siis ikka hakkas küll. Üldiselt mulle siiski meeldis ning sealt tagasi jõudes registreerisin end ka kursustele ära. Veel ei tea, kas kuulun algajate või edasijõudnute hulka, aga ilmselt juba õhtul saab teada.

PS! Vabandan, see IE vms ei taha õigesti vormistada seda posti millegi pärast.

Vahepeal oli natuke jahe.

2012-02-08T09:17:00.003+02:00

Tegin ära oma esimese koolituse asenduskodus. Muidu oli kõik väga vahva ja tore, isegi teed ja kooki pakuti, aga kokku läks aega tunni asemel umbes kaks. Mind väga see ei häirinudki too hetk, kuna kuhugi kiirustada ei olnud. Paar ületundi sain sellest ainult. Lisa andis natuke ka see pisiasi, et samal ajal, kui mina liikusin, hakkas ka tuiskama. Nähtavus oli kuskil 2m max ja kiirus teel Haabneemest Koplisse keskmiselt 40km/h. Korra panin ringtee valest otsast välja ka ja hakkasin (vist) Maardu poole kimama, aga õnneks sain ikka aru, et ei ole päris õige tee.

Päris põnev oli sõita, minu ainuke mõte oli, kuidas saaks juba selle auto ära pargitud ja trolli peale mindud. Trolli peale, tõsi küll, väga ei tahtnud ka minna, sest see tuisk oli ikka kole külm. Loomulikult, olles siis mõne peatuse edasi sõitnud, ei olnud tuisust ka enam haisugi.

Nädalavahetusel pidin Jassiga maale minema. Kui lõpuks autosse istusin ja liikuma hakkasime, teatas ta, et ei tule tagasi. Minu reaktsioon oli WTF!? Veits pahaseks sain too hetk. Kuidagi üldse ei olnud muidu seekord tunnet, et peaks maale minema. Kohale jõudes oli pikk laud toas ja rahvast selle ümbert täis. Esimesest hämmingust üle saades istusin nende kõrvale ja hakkasin ka sööma. Kõht oli küll tühi.

Laupäeval jalutasime natuke õues. Mõtlesin pilti teha, aga väga ei õnnestunud. Külm veel ei hakanud. Siis läksime järvele. Seal nad põhiliselt putitasid oma rallikat, ühesõnaga, igav. Ja külm. Tahtsin Jassi autoga tagasi sõita, aga ta ei lubanud. Jala sai oma pool kiltsa käidud. Vahepeal kutsusin isa vastu, sest siis hakkas ikka juba RÄMEDALT külm. Jass siiski tuli ja otsustas meid ära viia. Vahepeal saime kokku. Sellest külmast päris soe ei hakanudki. Tükk aega värisesin toas, jõin teed ja kakaod. Kooki tegema hakates hakkas natuke soojem juba. Nohu olin siiski ka kallale saanud.

Järgmisel hommikul oli tunne endiselt nohune. Hakkasin uurima, kuidas linna tagasi saada. Tuli välja, et keegi ei lähe ja enamus busse ka välja müüdud. Ühele oli veel 7 kohta, viimasele, mille pilet maksis €14 oleks ilmselt ka olnud. Selle ühe peale lasin Jassil pileti ära osta, sest netist ei ole võimalik LHV kliendil bussipiletit osta ja oma SEB koodi ma enam ei mäletanud. Bussi peale napilt, et ei oleks jõudnudki, kuna autovõtmeid ei leitud üles. Päris põnev hakkas vahepeal. Linna ma ikkagi jõudsin. Endiselt nohune, aga kohal.

Esmaspäeval lasi ülemus mu koju. Talle vist ei meeldinud, et ma tatistasin ja aevastasin niimoodi. Praegu enam sellist nohu ei ole, aga kurk on ikka valus, hääl kahtalne ja selline veidi kummaline olla. Homme peaksin idee poolest 2x45min loengut minema pidama, aga hetkel küll ei oska öelda, kas mu hääl sellele vastu peaks või, kui viisakas oleks üldse pooltõbisena noorte ette minna?

Oma retseptipurgist olen võtnud juba ka teise ja kolmanda sildi ning esimese neist ka juba valmis teinud. Täitsa hea oli, mulle meeldis rohkem kui eelmine kord, kuigi ka selles tegin väikeseid muudatusi. Viimase sildi tõmbasin eile, seekord tuli magustoit (jeei!). Asjad on veel ostmata, aga kui täna või homme poodi satub, ostan need kindlasti ära. Mul on plaanis nendest ka lähemalt blogida, loodetavasti, näiteks nädalavahetusel. Pilte olen siian ka ikka korralikult teinud. Või vähemasti enam-vähem enne kui söök ära jahtub ja nii, nagu pimedal ajal toas võimalik.

Õues on lõpuks ometi talv, aga mul ei ole normaalset jopet.

2012-02-01T10:45:00.003+02:00

Eile oli ühel kolleegil viimane päev meie büroos. Jääb küll samasse asutusse tööle, aga teise regiooni. Uut töötajat ka juba otsitakse, vist on see asi isegi juba välja valimise järgus. Ostis meile süüa, omalt poolt kinkisime ka mõned meened, lisaks veel meie tööd tunnustava rinnamärgi. Külla tulid veel ka meie ala esindajad kõrgemalt poolt, kogu kollektiiviga. Väga palju inimesi oli meie väikeses kontoris mingi hetk. Mõne aja möödudes, läksid kõik laiali ja oli taaskord vaikus.

Õhtul käisin Faktorys oma broneeritud kingadel ka järel. Rohelised, tagant punaste paeltega, nahast. Sellised natuke peeterpaanilikud. Eelmine nädal bronnisin ka ühed, need tõi Jass sealt ära. Enda kätte ei ole veel saanud, täpsemat hinnangut anda ei oska. Nood olid sellised punakaspruunid suure pandlaga, natuke vintage stiilis.

Eelmine nädal miski päev käisin endale sooja jopet ostmas, sest avastasin, et minu enda oma on kolme aastaga juba päris õhukeseks jäänud. Igalt poolt tuleb külma läbi. Tookord ei leidnud, eile hüppasin ka paarist kohast läbi, kõik olid imelikud või liiga õhukesed ikkagi.

Kooki tegin ka eile lõpuks jälle. Seda sama, mis viimati, aga šoksi asemel sai sisse pandud müslit ja natuke mett. Superhea ja pehme tuli jälle, aga ainuke probleem oli, et kõht sai enne liiga täis söödud.

Eile võtsin oma retseptipurgist esimese lipiku. Sellel seisis "106", mis tähistas lehekülje numbrit, ning valmistama pean sealiha. Täpselt praegu nime ei mäleta, aga vaja minevate asjade nimekiri on olemas.

Sellega seoses, ma arvan, et vahepeal pean ikkagi midagi muud ka tegema, kuna need retseptid nõuavad erinevate toodete ostmist, mida mul niisama kuskil ei vedele ja kogused ei ole nii suured, et kõik ära kuluks. Eeldatavasti pean siis mingi hetk midagi ise välja mõtlema, kui tundub, et piisavalt palju poolikuid asju vedeleb. Seda muidugi ka enne, kui need halvaks jõuavad minna, mis ei ole meie puhul üldse nii harukordne. Näiteks olen teinud nüüd kaks korda kooki, kuna eelmisest korrast jäi täpselt pool üle, nüüd on üle ainult kaks muna. Tüüpiliselt nad jäävadki kuni vanaks lähevad. Võib loota, et ma nendega veel midagi teen, aga kindel ei saa olla. Mulle tegelikult üldse ei meeldi niimoodi sööki ära visata, aga nt munade puhul ma lihtsalt ei tarbi neid kuidagi muud moodi kui koogi sees.

Täna pidin minema ühte maakonna kooli loengut pidama, aga eile helistas sealt keegi ja ütles, et neil ei ole õpilasi koolis. Ma isegi just enne hommikul olin mõelnud, et huvitav, kas külmapühasid ei ole kuskil. Vot mis siis välja tuli.

Tänu sellele on mul täna natuke plaanivabam kui muidu. Teoreetiliselt võiks muidugi tegeleda homse koolituse ettevalmistusega, kuigi olin seda plaaninud teha homme. Ilmselt teen ikka miski aeg täna algust sellega.

Endiselt ei ole otsustanud, kas maksta €75 ja minna kursusele või mitte.

Draakonitest ja katsumustest.

2012-01-30T11:37:00.003+02:00

Iga(töö)päevasest blogist on sujuvalt saanud iganädalane blogi. Kõigest hoolimata olen üsna kindel, et millestki keegi ilma ei jää, lihtsalt mulli ja hala on veidi vähem.

Eelmine nädal hakkas Musta (vee) Draakoni aasta. Üldiselt jätavad mind sellised asjad külmaks, aga kuna ma ise olen ka natuke draakon, siis tundub, nagu peaks mainima. Lisaks meeldib mulle see ka, et draakon on kõikidest nendest astroloogilistest loomadest ainuke, keda niisama looduses kohata väga ei õnnestu. "Ancient Aliens"is on teooriaid selle kohta, mida üks "draakon" tegelikult endast kujutada võis ehk siis kuidas vanasti asju seletati. Draakoni aasta puhul ostsin endale draakoniga SUVA sokid. :) Toothlessi amigurumi valmistasin juba eelmine aasta, aga blogisin temast ka alles möödunud nädalal.

Ühte koolitust tegin jälle esimest korda. Seekord 6. klassidele. Jälle oli mul ka vaatleja, aga mitte meie büroost, natuke kõrgemalt inimene, kes käibki vaatamas, kuidas projektid toimivad. Üks teema, mida ette kandes tundus mulle endalegi, et kuidagi võõras ja imelikus kohas teiste kõrval, sain teada, ei peakski üldse selles esitluses olema. Igati loogiline. Klass oli väga tubli ja kuulas kenasti.

Neljapäeval sain taaskord sellise ülesande, mis pidi valmis saama reede lõunaks. Kusjuures, selle valmimine ei olenenud kuidagi minust. Nimelt tegelesin ühe registreerimisega, aga kui keegi telefoni vastu ei võta, pole mul suurt midagi teha. Siiani on üks aeg paika panemata. Täna üritan veel.

Reedel tegime natuke LOTRO. Mina tegin vähem, endiselt ei taha kuidagi kell 3 ärgata ja reidima minna. Heal juhul kolmeni teeks midagi.

Laupäeva hommikul kell 9 hakkasid naabrid midagi ehitama, puurima ja taguma. Käisin dušši all ära, veidi aega läks mööda ja oligi pm vaikus ka. Milleks on vaja laupäeva hommikul haamerdama hakata? Ei kannata paar tundi oodata? Jube kiire on selliste asjadega, jah.

Mõtlesin kooki teha, asjad olid enam-vähem isegi olemas, millest saaks, aga ei leidnud head retsepti. Liiga kaua otsisin, isu läks üle. Koogi isu oli ikka, aga teha too hetk enam ei viitsinud.

Kert tuli hea mõttega, minna ujuma. Ma juba päris kaua aega haun plaani ujulasse minna, siiani polnud kordagi jõudnud. Ujumisasju isegi ei olnud. Saigi mindud poodi. Juba esimeses kohas hakkas paha. Midagi eriti seal ei olnud, kõik suured või väikesed. Mütsi siiski saime. Kolmandast või neljandast poest leidsime ka ujumistrikoo lõpuks. Imelikud suurused on neile peale märgitud - igas võimalikus variandis, saa siis aru, mida jälgima peaks.

Kristiine keskuse tagant läksime 17a peale, et Audentese juurde saada - tundus liiga pikk maa enne trenni jalutamiseks. Jõudsime kohale. Autosid oli palju. Ühel hetkel seisis meie ees ka parkimiskorraldaja ning siis hakkas asi tunduma eriti kahtlane. Ujula akende kõrvale jõudes saigi selgeks, et täna on seal võistlus. Nii palju siis trennist ja ujumisest!

Suur vaev poodides ei millegi pärast. Hea seegi, et järgmine kord on nüüd asjad olemas. Tõsi küll, prillid jäid millegi pärast ostmata kuidagi. Audenteses hakkavad varsti ka ujumiskursused täiskasvanutele. Mõtlesin osa võtta, siis vast treeningud mõttekamad ka. Peab vaatama seda asja.

Käisime veel pärast toidupoest ka läbi, ostsime koogi tegemiseks asju juurde. Lõpuks tegin siis kauaoodatud koogi ka valmis. Muidu pidi lihtne kohupiimakook olema, aga kuna Kert pani sinna šoksi ka sisse siis oli veel eriti hea. Asju jäi veel järgi ka, peaks saama ühe veel teha.

Laupäeval tuli Kert veel teise kifti mõttega ka lagedale. Ma vist kunagi näitasin siin pilti ka, et sain endale uue kokaraamatu (aasta lõpus). Seal on 150 kiiresti valmivat retsepti - salatid, praed, magustoidud - erinevad. Sai kohe alguses räägitud ja nalja visatud, et ma hakkan sealt kohe kõike tegema. Ühtesid küpsiseid olen ainult teinud, aga see-eest kaks korda!

Idee seisneb selles, et ma teengi selle aasta jooksul sealt kõik toidud ära. Vähemalt üritan. Eile kirjutasin kõik sisukorra numbrid lipikutele ja hakkasin neid kokku voltima ja purki toppima. Kõiki veel ei jõudnud, aga numbrid on vähemalt olemas ja juba isegi saab midagi tõmmata. Esialgu teen siiski valmis ostetud kraami söögiks, siis vaatab edasi.

Kuna retsepte on 150, peaks idees jõudma küll. Võib-olla mõni söök on nii suur, et jätkub ka järgmiseks päevaks, siis vast ei hakka tegema ja iga nelja päeva tagant ma nii kui nii süüa ei tee. Mõnikord ilmselt juhtub ka nii, et tuleb midagi raamaturetseptile lisaks teha, sest ainult küpsistest toituda - miks ka mitte, aga need saavad niimoodi liiga kiiresti otsa.

Ma ei taha panna omale liiga karme reegleid, et iga päev PEAB midagi tegema. Ma olen üsna kindel, et ma füüsiliselt ei jõuaks ja siis saaks jällegi - liiga ruttu otsa! Üle päeva oleks hea variant või iga kord enne poodi minekut vm. Ilmselt ma ei ole ise iga päev purgi läheduseski, et midagi sealt võtta saaks. Kui retsept nõuab nt paprikat, siis selle jätan välja või asendan, st ma ei nõua endalt 100% retsepti täitmist. Üldpilt on oluline. Ei ole seda kõike väga täpselt läbi mõelnud, aga loodan, et asjad lähevad iseenesest nii, nagu vaja on. How hard could it be?!

Täna plaanin sildikesed lõpuni voltida ja purki panna, purgi ehk ilusakski teha - "SALVEST" kiri kaane peal ei ole kuidagi kutsuv. Võib-olla näiteks veebruari kuu algusega saan teha algust ka oma 2012 katsumusega. Mina olen igatahes põnevil!

PS! Meenub üks film film, "Julie & Julia", kus üks naine tegi aasta aega IGA PÄEV ühest kokaraamatust ühe retsepti. Ma loodan, et mul see nii raskeks ei kujune kui tal. Eriti enam ei mäleta, aga vist oli täitsa OK film.

Thunder from Down Under.

2012-01-23T12:23:00.004+02:00

Eelmine nädal sai kõvasti snookerit vaadatud. BGC Masters ikkagi - omavahel võistlesid 16 maailma parimat. Enamasti läks vist nii, et edasi pääsesid need, keda arvasin, aga see asi sai poolfinaalides otsa. Samas no, tõepoolest ka, seal olid ikkagi kõige kõvemad koos ja absoluutselt kõigil oli võimalus võita. Seekord osutus võitjaks Neil Robertson Austraaliast. Gratz!

Reedel oli mõte minna maale, aga tuli välja, et Jass ei läinudki siis. Hoopis laupäeva õhtul plaanis. Pika mõtlemise ja uurimise peale otsustasin laupäeva hommikul ikkagi bussi peale hüpata. Õhtul lihtsalt ei viitsinud enam kuhugi kolistada ja Karlo väga ei viitsinud vist samuti mulle vastu sõitma hakata.

Laupäeva hommikul oli mul enda arust kõik plaani järgi ja korras, aga kui Kristiine keskuse ees bussi ootasin ja kella vaatasin, tundus see kahtlaselt palju olevat. Kontrollisin busside väljumisaegu ja tundus, et ma ei jõua järgmisega, mille tulekuni oli veel aega. Sõitsin järgmise trolliga Estonia juurde ning selleks ajaks oligi kell juba nii palju, et oleksin pidanud juba bussi istuma. Ei jõudnud ja ma ei saa aru, kuidas. Täitsa õigel ajal läksin uksest ka välja ja puha.

Järgmised variandid olid bussid, mis saabuvad Pärnu ühel ajal, aga esimene sõidab 15min kauem, sest peatub vahepeal Märjamaal ja Pärnu-Jaagupis. Otsustasin varasema peale minna, sest bussis tundus mugavam ja soojem istuda kui seal jaamas. Üllatavalt paljud ronisid selle bussi peale, poleks arvanudki. Peatusi olid mõned vahepeal veel, kus keegi maha tahtsis minna või paaris kohas vist tuldi veel peale ka. Mõtlesin, et magan, aga ei õnnestunud.

Karlo ei tulnudki Pärnu ikkagi, sest tädi pidi ka umbes samal ajal sinna jõudma. Mõistlik mõte, ainult ma pidin veel miski tunnikese vist umbes linnapeal passima. Jalutasin kaubamajas ringi, palav hakkas. Õnneks nad varsti jõudsid, Pätu ja Aiki olid ka.

Tegin õhtul süüa, lasanjet. Sellist, nagu ükskord varemgi - võilillenuppude jm-ga. Hea!

Õhtul mängisime Monopoly Kardo suurel nõudmisel. Seda umbes poole kaheni öösel, kuni ta ise kaotas lõpuks ja siis, ütleme nii, sellest kurvaks muutus. Natuke võis ka hiline kellaaeg selliste emotsioonide mõjutajaks olla, ma pakun.

Järgmine hommik tuli onutütar minu juurde ja sosistas kõrva "ÄRATUS!" Otse kõrva sisse seda kuuldes ei ole võimalik mitte ärgata. Kell oli 7.55 ja KÕIK teised alles magasid. Kuskil tunni jooksul hakkasid mõned veel ärkama ja mul ei õnnestunudki enam magama jääda. Uni oli ikkagi, päev otsa.

Isa kutsus meid hundi jälgi uurima kaasa. Mõtlesin pilti teha, aga nii ei ole eriti hea, kui sõidame, auto peatub, vaatame, sõidame edasi. Mõned suvaklõpsud tegin.

Õhtul saime paari peretuttavaga linna tagasi. Isegi siis ei õnnestunud autos magada. Pidev vestlus erinevatel teemadel kestis terve tee. Iseenesest hea, sest teekond läks kiiremini, aga ma olin ikkagi nii väsinud.

Linnas võtsin endal maalt toodud kraami kotist välja ja istusin teleka ette snookeri finaali vaatama. Vaatasin nii kaua kui jaksasin, seisuni 6-4, st vähemalt 4 frame'i oli veel ees. Otsustasin ikkagi magama minna.

Täna hommikul tuli alles meelde, et eile snookeriga samal ajal oli veel ka Millenniumi sarja kolmas film "Purustatud õhuloss." Seda kordab veel täna ka, vaatasin. Äkki jaksab vaadata, mine sa tea. Alati on muidugi võimalus ka endale film hankida ja täpselt siis vaadata kui soov tekib. Muidu, ETVst on päris hea filme vaadata, miskeid segavaid reklaame ei ole vahel. Ainuke miinus, et vahepeal ei saa "pausi" ka panna. Peab lihtsalt korralikult ette valmistama.

Kahtlane nädalavahetus.

2012-01-16T14:18:00.003+02:00

Laupäeval oli nii kummaline. Hommik otsa oli hea olla olnud, kui miski 14 ajal, kui arvuti tööle panin, tuli mingi hull värin sisse ja enesetunne läks hoobilt ikka väga halvaks. Ma siiani ei saa aru, mis toimus. Hakkasin ruttu teed tegema, vahepeal sõin ära veel ühe õunagi. Istusin, vaatasin oma värisevaid käekesi ja imestasin.

Võtsin oma tee ja läksin suurde tuppa diivani peale istuma. Hea uus tee oli, mida käisin spetsiaalselt ostmas. Ei jaksanud seda juurde, liiga halb oli. Kusjuures ei olnud süda paha ega midagi ja palaviku tunnet ka ei olnud, lihtsalt mingi värin ja imelik vastikus.

Jätsin pool teed joomata, võtsin teki, keerasin ennast kerra ja olin niisama hädine. Hiljem hakkas tunduma, et kõht on ka veits imelik. Pärast mõnda aega miskite imelike seepide vaatamist tuli inimese tunne juba tagasi ka. Absoluutselt ei saanud aru, mis toimus. Päris hea vist hakkas alles järgmisel päeval.

Õhtuks oli juba siiski piisavalt normaalne, et natuke LOTRO teha. Kõigepealt läks miski nullini või üheni äkki, aga siis tuli Kusti ja kogu värk venis veel mõned tunnid. Kusjuures, ei olnud erilist väsimust ka ja ei saanud arugi, et kell juba nii varajane. Mul ikka tavaliselt annab kuidagi tunda.

Pühapäeval plaanisin heegeldada. Heegeldasin, harutasin, heegeldasin veel ja harutasin veel. Proovisin uusi meetodeid ja vanu viise, ikka ei midagi. Lõpuks kerisin lõnga uude korralikku kerasse ja jätsin asja sinna paika. Sisuliselt tegin ma päev otsa mitte midagi.

Kui Kert tuli, hakkasin tema arvutist vaatama "Lohetatoveeringuga tüdrukut", sest nädal tagasi jäi algus puudu ja siis ei viitsinud väga lõpuni ka vaadata ja kui kordas, siis oli vaja järgmine hommik vara ärgata. Ühe sõnaga jäi nägemata. Nüüd oli viimane hetk see ära vaadata, enne kui algab teine osa "Tüdruk, kes mängis tulega". Vaatasin ära alguse, nähtud osa kerisin edasi, siis avastasin, et peaks veel ikka edasi kerima ning päris lõpuni ikka ei jõudnud. Olulise osa nägin siiski ära.

Mõlemad osad täitsa head filmid. Tõsi, teises oli siiski üks väga ebareaalne (Hollywoodi moodi) koht. Seal oleks pidanud peategelane hukka saama, aga sellist situatsiooni nähes mõtlesin kohe, kui ta nüüd otsa ei saa (ise ennast müstilisel kombel ära päästab), siis on nõme. Ei saanud. Muus osas ei saa väga kurta.

Ostsin endale peale ~1.5 aastat juuksevärvi. Veel mõtlen, kas või kuidas seda kasutama hakkan. Ta on tegelikult selline salkudeks mõeldud ainult. Kardan, et muidu natuke liiga kange mu õrnale parukale. Näis, üks mõte on.

Üldiselt oli siiski imelik nädalavahetus.

Same old shit.

2012-01-13T14:13:00.003+02:00

Just jälle vihastasin ennast natuke. Tegime töö juures siin oma ladu/kontoris veidike korrastust, mille käigus palus kolleeg mul ühte natuke mõttetut nüri ööd teha, et ruumi kokku hoida (panna A + B kokku, et nad ühte kasti ära mahuks). Neid oli oma 15o, milleks pidin üsna mitu liigutust tegema, et ühe komplektiga hakkama saada.

Tegin mingi osa ära, ülejäänud A'd ja B'd lisasin eraldi kastidega samasse kasti, kus juba komplekteeritud. Ruumi kokkuhoid täpselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud nendega enam tegeleda. Ütlesin kolleegile ka seda, kes pidi hakkama kasti oma kohale asetama. Too omakorda tegi suured silmad "Miks!? Pane ikka ära!" jne. Ütlesin, ei viitsi, pane ise.

Siis tuli ülemus, lisas juurde umbes, mis teed siis ööpäeva lõpuni, teistel on ka oma ülesanded teha. Mis kuradi mõttes? Mul on ka paremaid asju teha, kui SEE! Miks ma seda üldse veel teen endiselt?

See kolleeg on koguaeg selline, et teeb mida tahab, suhteliselt ükskõik, mida teised asjast arvavad. Teeb oma suured silmad pähe ja arvab, et tal on alati õigus. Ülemuse arvamusest ei saanud absoluutselt praegu aru. St teda ei olnud üldse siin kui me sellega tegelesime. Lihtsalt ilmus kohale ja kiitis takka. Samas küll, tema seisukohtadega üldiselt olen ikka kursis.

Lubasin lõpuks siiski tänase päeva (st lähima tunni) jooksul selle ära teha, kuigi ilge tahtmine on küll öelda lihtsalt EI! Tõsiselt, milleks!??

Juba teine kord see nädal, kui leian, et oleksin pidanud mitte midagi ütlema. Ma ei õpi ka kunagi.

Oih.

2012-01-12T16:15:00.003+02:00

Jeebus! Ma ei mäletanudki, et mul nii pikk paus vahele jäänud on. Kaks võimalust - pole midagi blogimisväärilist olnud või on olnud lihtsalt liiga kiire. Viimane on ilmselgelt vale (kuigi see nädal olen tõesti jõudnud päris palju teha ja olla).

Eelmine nädal oli ikka veel üsna uimane - koolivaheaeg mõjutab kõvasti meie tööd, meil lihtsalt ei ole seda.

Laupäeval oli nii hea ärgata. Lumi oli maha tulnud. Ma peaaegu tahtsin hüppama ja hõiskama hakata, kui seda nägin, aga olin siiski tasa, sest ma olin ikkagi ainukesena ärkvel veel sel kellaajal.

Tahtsin kohe jälle küpsiseid tegema hakata, aga pidin ootama, et või soojeneks toatemperatuurile. Tegin neid hiljem. Otsa said kiiremini kui esimesel korral, mu meelest.

LOTRO sai teha jälle natuke. Veidi uuemaid ja veidi vanemaid asju. Üsnagi varahommikuni, aga miskipärast ärkasin järgmine päev ikka juba enne 10 üles, kuigi plaan oli kaua magada.

Pühapäeva hommikul mõtlesin heegeldada, aga millegipärast ei jõudnud selleni. Tegelesin oma amigurumi piltidega. Sinna panen neid aja pikku juurde ilmselt. Võimalik, et topin siia ka miski ühiskollaaži kõigist nt.

Jalutamas sai pühapäeval ka käia. Nii hea ilm. Võtsin fotoka kaasa, aga unustasin ära, et laadisin just pilte arvutisse st kaart jäi maha. Success! Teiseks pean meeles pidama, et jalutamiseks valin natuke toekamad saapad. Jälle unustasin ära ja tagasi jõudes olid hüppeliigesed nii haiged, et sain ainult kikivarvul käia. Aga see läks üle. (:

Lohetatoveeringuga tüdruk oli ETVs. Algust ei näinud ja midagi ei saanud aru. Miski pool tunnikest vaatasime. Esmaspäeval oli kordus ka, aga ma ei jaksanud toda ära oodata. Peab ette võtma enne järgmist nädalat kui juba teine osa tuleb.

Esmaspäeva hommikul valdas mind taaskord motivatsioonipuudus.

Ühte koolitusprogrammi käisin vaatamas, kuidas kolleeg läbi viis. Varsti hakkan ise läbi viima neid ka. Seekord 6. klassidele 2x45 min loengud.

Eile oli asutusesisene infopäev. Minu käest küsiti, kas olen uus töötaja, mis siis et täpselt sel päeval sai ka pool aastat täis. Kind of uus!

Täna sõime lõunaks pizzat! Seda õiget ja päris pitsat. Kuna tellimus oli juba esitatud, oli mul valida, kas süüa paprikaga pizzat, teravat pizzat või midagi muud. Esmalt mõtlesin viimasele variandile, aga siis ikka otsustasin teise kasuks. Ta ei olnudki nii terav - ei miskit jalapenot vm, kõigest sibul ja küüslauk. Käis küll!

Miski uue projektiga tegelesin täna. Täitsa lõpp, kui läbi mõtlemata ikka asjad saavad olla. Ühe korraga tuleb pidada loengut noortele vanuses 4-16, kelledest pooled räägivad eesti, pooled vene keelt ning osad on veel vaimupuudega ka. Üritasin teha tabelit, kus kõik andmed koos, isegi selle peale läks paar head tundi vist ära. *sigh*

Homme on JMKE sünnipäev. Aga ta hakkab nii öösel, et ma väga ei usu, et sinna minna viitsib. Nagu ikka, no. Võiks ju hakata kontserdid nii 18-19 paiku, ei?

Kummitab.

For the Professor!

2012-01-03T08:57:00.003+02:00

2.1.12

2012-01-01T10:50:00.003+02:00

Eile hakkasin oma arvuti taga blogima, aga ei jõudnud sellega väga kaugele. Idee oli teha isegi kaks postitust - teine piltidega. Nii palju siis sellest.

Reedel oli meil asutuses eriti lühike tööpäev - ainult lõunani. Käisin töö autoga pesulas ära ja siis lasti ära ka. Täitsa mõnus. Trollis sain sõnumi - võitsin kaks piletit õhtusele No-Big-Silence'i ja teiste kontserdile. Sinna minemine venis kuidagi pikale, aga liiga hilja kohale küll ei jõudnud. Täpselt (ma arvan) Pedigree alguseks.

NBSi ei olnud küll niiiiiiii ammu või veel kauem näinud. Täitsa vahva. Kõik oli nagu sama, aga kuidagi teistmoodi. Täitsa meeldiv kogemus. Pärast esines veel Nevesis (kui ma ei eksi). Seda veidi vaatasime, aga väga ei viitsinud ja ei jaksanud.

Hakkasime vaikselt jalutama. Mõte oli kuskilt takso leida, aga üks kelle peale hääletasime, ei peatunud. Ülejäänud ka kihutasid mööda. Ei helistanud ka kuhugi. Pärast sai küll väike kõne tehtud, aga mitte ühelegi taksofirmale, vaid politseisse. Üks kaabakas sai vähemalt natukene mõtlemisaega politseiautoski, kui mitte mujal.

Edasi kulges ka nii, et ei tellinudki taksot ja jõudsime hoopis jala kohale. Sellist plaani küll ei olnud ja päris külm oli ka, aga viimase paari kilomeetri juures tundus juba taksojuhi mõnitamine, kui oleks tellinud. Iseenesest oli jalutuskäik vahva. Minul jäid jalad küll kuivaks, aga kintsud olid juba bussijaama juures külmast tuimad ja tundetud.

Siis jõudis ka väsimus kohale. Pakun, kuskil nelja paiku sai magama. Ärkasin 14.21 ja vaatasin kolm korda kella, enne kui aru sain, et nägin juba esimene kord õigesti. Enne jõudsin veel mõelda, ei tea, kas peaks ärkama või veel magama - väljas tundus läbi kardina juba valge olevat. Tegelikult oli nii, et kui dušši all ära käisin, hakkas juba pimedaks ka minema. Ei mäleta, et oleksin kunagi nii hilja ärganud.

Õhtul lubasin kooki teha. Hakkasin retsepte uurima ja võrdlema neid sellega, mis kapis leidus. Kõige lähedamale jäid miskid šokolaaditükkidega pätsikesed - küpsised.

Võid oli natuke vähe, üritasin teisi asju ka tiba vähem panna. Jahuga arvutasin natuke mööda - oleks pidanud veel vähem panema. Lisasin juurde veidi Nussa kreemi, tilga kondenspiima, mis veel alles oli ja veidi tavalist piima. Tundus juba enam-vähem.

Panni peale mahtusid napilt ära. Kerkisid päris ilusasti. Küpsise lõhna tundsin veel hommikulgi oma riiete küljes. Taaskord midagi jube head sai kokku keeratud. Otsa saamiseks ei läinud väga kaua aega. Kuna nad said ruttu valmis ja väga ulmelisi asju siise vaja ei olnud, võib kindel olla, et neid saab veel! (:

Isa helistas mulle reedel, küsis, kas lähen maale ka. Ma ei plaaninud ja nende jutu järgi keegi teine ka mitte, st vanemad kahekesi. Laupäeva öösel helistas ta uuesti, siis oli juba pool suguvõsa kohal ja ainult mina puudu. Aga ma tõesti ei viitsi nii palju sõita koguaeg. Väsitav.

Panin end kirja ühe foorumi katsumusse, et iga kuu midagi valmis meisterdada. Pöidlad pihku, äkki õnnestub ka. Mõtlesin ise juba miskit a'la "Project 365" teha, aga selles võib küll kindel olla, et ma iga päev midagi tehtud ei suuda. Üks asi kuus - tundub tõenäolisem. Kui midagi looma hakkab, vast ikka blogin ka.

Yule festival time.

2011-12-27T13:21:00.003+02:00

Reedel oli üks väga lühike tööpäev. Hiljem läksin maale. Jassiga. Seekord jõudis ta üsna sel ajal, mis lubas, mulle järele.

Maale jõudes sain kohe piparkooke sööma hakata. (:

Järgmisel päeval tegime veel piparkooke ja muffineid. Lisaks kõigele muule söögihunnikule.

Mõned asjad, mis õhtul leidsin:

Lisasks esmasele visuaalsele vaatusele ei ole jõudnud lähemalt vaadata. St plaadid on kuulamata/vaatamata. Aga põhiline, mis öelda tahtsin, Minas Tirith on vinge!

See oli päris naljakas, kuidas isa üritas pantomiimiga seletada sõna "uljaspea". Neid kohti oli veel.

Midagi just minule. Pool tundi on selline optimaalne maksimum, mis toidu tegemisele kuluda võib. Väikeste eranditega mõnikord üliharva kui nt jube suur lasanje isu on.

Emale heegeldasin sussid, aga need olid ikka väga väikesed! Tegin järgmine päev teised veel. Parajad.

Sellist mängu mängisime ka. Täitsa põnev ja strateegiline. Nõudis ka natuke matemaatikat, aga sain päris hästi hakkama.

Praegu mõtlesin, koguaeg kirjutan siin, et pildid tulevad hiljem jne, aga reaalsuses ma tavaliselt enda arvuti taga ei blogi. Peab spetsiaalselt ette võtma miski korra ja hunniku pilte siia toppima. Kui ometi kõik ainult meeles oleks.

Sain just uue amigurumi filmikangelase tellimuse - Jigsaw!

Smiles.

2011-12-22T14:15:00.001+02:00

211211

2011-12-21T09:35:00.002+02:00

Eile käisin Katril Kopli noortekas külas. Polnud seal kunagi varem käinud. Tõepoolest on tegu päris suure keskusega. Kokkuvõttes istusin seal oma paar tundi vist ära. Sa pooli mängida ja niisama asju arutada. Jube ammu polnud ikka näinud ka. Vahva, igatahes.

Täna olen enamuse ajast töö juures üksi olnud. Mõte on, et peaks süüa otsima, aga ei viitsi.Õnneks leidsin pakisuppi sahtlist.

Õhtul saab ETVst "Tallinna kilusid" vaadata.

Järgmine aasta on juba teistsugused filmid.

Yoda ja teised.

2011-12-20T11:37:00.003+02:00

Jälle, kui ma hakkan oma otsustes kuhugi poole lõpuks kalduma, tuleb miski, mis taaskord teisele poole üle tõmbab. Võib-olla olekski olnud kohe alguses reageerima ja kõik selle jama ära lõpetama. No, ma tõesti ei tea, olen ilmselgelt asjad juba enda jaoks liiga keeruliseks ajanud. See, et ma nii palju kahtlen, võib olla juba vastus omaette. Mõnes mõttes ma siiski ei tahaks. Ohjah. Teisi valikuid võiks rohkem olla, oleks ilmselt otsustamine kohe palju lihtsam.

Üritasin enda amigurumiõpetusi kirja panna. Esialgu eesti keeles, hiljem kavatsen ka inglise keelde tõlkida. Praegu on nad veel natuke puudulikud ja tahavad parandamist. Pildid ka täitsa tegemata ja lisamata. Kui valmis, siis jääb üle vaid oodata ja vaadata, kas leidub vabatahtlikke, kes tahaks neid järele proovida - kui arusaadavad ja loogilised on.

Mõtlesin pikalt, kas panna lühidalt ja konkreetselt õpetused kirja (edasijõudnutele) või juba täpsemalt ja lahti sõnastatult (algajamatele) - otsustasin viimase kasuks. Vähemalt proovisin. Kõige parem oleks muidugi ka töö käigust sinna pilte juurde panna, aga nende jaoks ei olnu tõesti mahti. Loomulikult võin ma ka ise veel proovida täpselt õpetuse järgi veel mõned tegelased teha ja siis ka pildistada. Aga siiski oleks parem, kui keegi kolmas seda teeks.

Ühe tegelase üks rideese on juba praegu, millega päris rahul ei ole. Hetkel ei viitsi uuesti teha, on natuke pakilisemaid asju vahel. Samas, jubedalt tahaks, sest ta peaks ikkagi natuke teistsugune välja nägema kui see, mille ma tegin. Aga õige natuke, norin detaile.

Nad on kõik võimalikult lihtsad, aga piisavalt detailsed, et oleks arusaadav, kellega tegu. Antud juhul peaks nad siis äratuntavad olema ulmesõpradele. Mina enne nende meisterdamist teadsin võib-olla kahte. Üritasin piltide järgi vaadata. Kui kõik koos, peaks teema igaühele tuttav tunduma. Selle nädala jooksul plaanin kindlasti pildid ära teha. Kahjuks vist ei tasu loodusliku valguse peale lootma jääda.

Sain kirja kätte!

2011-12-19T11:37:00.002+02:00

Kutse Pätu sünnipäevale. Aga no snail-mail on ikka snail-mail. Hea, et niigi hästi läks.

Nädalavahetusel tegelesin amigurumidega. Nendest peaks kindlasti pilti tegema, kuna nad näevad nii ägedad välja, lihtsalt. Lisaks, mõtlesin nende mustrid ise välja! Olen seda ammu plaaninud, sest põhimõte on kõigil neil asjadel üsna sama ja ma olen selle juba päris selgeks saanud. Siiani on see jäänud kätte võtmise asjaks. Vähemalt on nüüd see esimene samm astutud, plaanid edaspidiseks on suured ja veel vingemad. Sellest, mida ma täpselt tegin, kuuleb hiljem, koos piltidega.

Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutasin, aga ükskord tegime (mitte väga ammu) ühte rämerõvehead lasanjet. Ema tehtud tomati-kõrvitsa-seene-kabatšoki purgisalati ja marineeritud võilille nuppudega. Kõik muu oli üsna tavaline - kana hakkliha, koor, sulatatud juust, riivitud juust ja loomulikult lasanje plaadid. Sigaheaoli.

Eile tegime sama asja veel, ainult kartuliviiludega ja ilma võililledeta (need olid otsas). Vähemalt peaaegu sama hea sai. Ise ka ei usu, kui tihti ja palju viimasel ajal süüa on viitsitud keevitada.

Täna või millagi võiks veel viitsida kooki ka teha.

Elu on ilus. (:

2011-12-16T13:26:00.003+02:00

Tiina ütles, et ta pani mulle esmaspäeva õhtul kirja posti. Siiani ei ole midagi kohale jõudnud. :(

Üle-eile heegeldasin ühe asja valmis ja eile sain teise sarnase veel peaaegu valmis.

Järgnevad paar-kolm nädalat tunduvad siin töö juures tulevat sellised suvesarnased, koormuse poolest, vist. We'll see!

Mõnda asja ma ei ole ikka suutnud enda jaoks päris täpselt ära otsustada. On veel selliseid kahtlaseid asju, mida ma ei tea, kuhu poole liikuda võivad. Võiks ju olla nii, et hundid terved ja lambad söönud, või kuidas see oligi?!

Olen vaadanud inimeste pilte, lugenud nende tegemisetest. Täna hakkasin mõtlema, et mõnda neist ei ole juba päris palju aastaid näinud. Kui aus olla, siis ma ei näe väga kedagi peale inimeste, kellega ma töötan või elan.

Mõnikord olen ikka mõelnud, et võiks minna kuhugi või näha kedagi, aga lõppenud on need asjad ikka nii, et ma istun toas, teen LOTRO, heegeldan või, kui hästi läheb, küpsetan näiteks kooki.

Mõelnud olen ka seda, et võiks siis vähemalt oma tubastest tegevustest vähemalt piltegi teha ja blogida. Viimasel ajal on see siiski valguse taha jäänud, sest kui ma töölt tulen, on alati pime ja nädalavahetusel on kuidagi meelest läinud või pole aega. Ja kui vihma sajab, on terve päev otsa pime!

"Kosmos 68" legendid vol 1 nähtud!

2011-12-14T14:17:00.002+02:00

Selline lühemat sorti, 70 min, film oli. Ootasin midagi muud, ei arvanud, et päris nii dok selline on. Inimesid rääkisid oma meenutusi, vahele tuli klippe, milledest mõnest oli väga raske aru saada - nii helist kui pildist. Ilmselt, ikka läheks vol 2 (jne) ka vaatama, kui tulema peaks.

Kuna ma läksin kinno otse töölt, siis jõudsin õhtul ka selle võrra hiljem koju. Kõik toimus, nagu ikka, aga hiljem. Süüa hakkasime tegema vist miski 23 paiku, ma arvan. Täna oli hommikul veidi raskem ärgata ka, sest ega magama ka normaalsel ajal ei saanud - ei olnud väga undki, tundus. Mitte, et midagi väga tarka oleks sel ajal teinud - selline tüüpiline.

LOTRO sai küll natuke proovitud. Grey Company riided sain endale. Muidu igati kift, aga ilma saabasteta näeb kostüüm kuidagi poolik välja. Aga mis hobbit, see on, kes saapaid kannab?! Saapad iseenesest on ägedad, ühel on pistoda küljes, aga tõesti, need muutuvad ikka hiiglaslikeks väikese hobbitiplika jalas. Peaks pilti tegema.

Another Day at Work.

2011-12-13T14:25:00.003+02:00

Täna oli mul aasta viimane koolitus. Läks hästi. Vaatleja pidi ka tulema, kes eelmine kord valesse kooli läks (Saksa G. asemel Kadrioru Saksa G.), aga midagi tuli jälle vahele. Ei teagi, kas hea või halb. Oleks tahtnud temalt tagasisidet.

Eile oli LOTRO update, aga ma ainult korraks vaatasin. Polnud seda tuju. Mingit tuju vist ei olnud, tegelikult. Sõin sest tundus, et peaks vist vahelduseks.

Täna vist kinno minek. Üleeile ei olnudki esilinastus, oleks võinud ikka siis ka minna, tuli välja. Täna hoopis täitsa viimane. Õnneks ilm ka parem jalutamiseks.

Polnudki nii hull.

2011-12-12T10:15:00.003+02:00

Jänedale jõudes pakuti teed/kohvi ja puuvilju. Tee oli hea, sest väga soe seal just ei olnud. Puuviljad meeldivad mulle ka ikka. Järgmisena tuli väike ekskursioon mõisas, mis minu meelest oli natuke veider. Niisugust seebikat ei olnud ikka ammu kuulnud! Räägiti natuke presidentidest ja tähtsatest inimestest, kes seal koolis käinud, aga kui järgmisesse tuppa läksime, hakkas peale. Mõisa viimaste elanike elu, suhted jne. Väga omapärane ekskursioon. Oleks hoopis midagi muud oodanud.

Õhtul tehti sauna ja sai väikeses basseinis sulistada. Jõin oma Dr.Pepperit ja kuulasin koos teistega kuidas andekas inimene laulab ja kitarri mängib.

Reede õhtul olin nii väsinud, et Töllu peale ei jõudnud isegi mõelda. Üritasin snookeri poolfinaali vaadata, aga uni kippus peale. Eks ta venis muidugi pikale ka natuke.

Laupäeval tuli küll Töll ka meelde, aga vihma sadas ja õue ei tahtnud üldse minna. (Jep, minu vabandus).

Nädalavahetusel sain uue idee, mida tahaks teha - snookerit! Üks koht peaks Tallinnas vähemalt olema, kus seda teha saab.

Eile tegime ühe rämerõvemagusa koogi. Natuke sarnane ühele teisele, mida olin varem mõned korrad teinud, aga magusam. Mõnedesks koostisosadeks nt kondenspiim, iirised ja vahukoor. Selline üsna kiire ja lihtne, mida ei pidanud isegi küpsetama. Mul hakkas igatahes pärast esimest tükki juba paha.

Õhtusöögi mure lahendas Kusti, kes meile pitsat tõi!

Snookeri finaal oli eile, Trump on nüüd UK meister. Conratz!

Panin täna omale puhkuseid paika. Oh, dear! Põhimõtteliselt on mul plaanis järgmine aasta neli korda kaks nädalat puhata. Kui asjad nii minema peaks. Tundub hea, kui mõelda, kaua ma praegu järjest, ilma puhkuseta tööl olen käinud. Õnneks on mul veel mõned vabad päevad ka välja võtta, nendest peaks kuskil nädal kokku tulema. Hetkel hoian neid igaks juhuks.

Sõpruses on film Kosmosest, mida tahaks vaatama minna. Eile oli esilinastus, mõned päevad näitavad veel.

Olen viimasel aja mõne asja suhtes nii emotsioonituks muutunud, mis veel mitte väga palju aega tagasi mind rohkem reageerima panid. Võtab lihtsalt ohkama, muud ei oskagi enam kosta selliste asjade peale. Natuke teeb, tegelikult, ikka kurjaks ka. Ei saa lihtsalt kõigega nõus olla.

Üks alternatiiv kadus ära, paar küsitavat on alles.

Täna Jänedale.

2011-12-08T09:08:00.004+02:00

Meil toimub iaga-aastane tänuüritus, kus täname inimesi, kes sel aastal meid aidanud on või ise aktivistid olnud. Me endi büroo jääb ööseks ka sinna, et homme aasta kokkuvõtet teha. Kuidagi ei taha eriti minna. Õhtul pidi saun olema, aga kuna mina saunasõber ei ole, siis leian, et võiksin enda aega paremini sisustada. Kududes, heegeldades või LOTRO tehes, näiteks.

Algusest peale on mulle segaseks jäänud, miks me seda kokkuvõtet seal üldse tegema peame. Vähemalt pakutakse seal süüa, seegi hea.

***

Nädalavahetusel on Töllu kontserdid, isegi kolm lausa. Ühele tahaks ikka jõuda, ei mäletagi, millal viimati nähtud sai. Ah ei, meelde tuli - suvel Põhuteatris. (:

***

Vahepeal mõtlesin, kas minna või mitte. Esmalt mõtlesin "jah", siis, et äkki ikka mitte. Nüüd kuidagi kohati tundub, et pigem siiski. Teatud mõttes tahaks ühte, teises teist.

***

Inimesed on ikka imelikud!

***

Mul on "hea tuju" paketti vaja. Peaks vist ikka Töllule minema küll. Kolm võimalust, äkki ühele saab seekord ka pihta. Vähemalt kahest ühele võiks.

Trenn oleks ka hea variant, võib-olla. Praegu tuli meelde, et juba ammu tahtsin ujuma minna. Võimalik, et korrast isegi piisaks, ei ole selles kõige osavam.

Õpingud taaskord läbi.

2011-12-05T10:02:00.002+02:00

Endalegi veidi üllatavalt sain eksamiga kohe esimesel korral hakkama. Ainult ühe praktilise osa jätsin tegemata, sest a) puudusin too päev kui seda õpetati, b) nähes suuri mehemürakaid seda teostada üritades, olin veendunud et füüsiliselt saaks see minu jaoks üsna võimatu olema. Ma ei mäleta, kas maksimum oli 115 või 105, aga läbi saamiseks oli 92 punkti vaja ja mina kogusin 97,5 st. olen rahul. Oleks tahtnud seda testi ainult endale ka jätta. Veidi olen imestunud, et paar inimest siiski läbi kukkusid, kes muidu ei tundunudki nii otud.

Täna olen jälle tööl, nähtavasti. Muidu ma väga blogi kirjutanud ei olegi, ausalt öeldes, kui ainult siin. Täna alates lõunast ja paar järgnevat päeva saavad olema üsna tegusad tänu sellele vahepealsele õppimisperioodile. Täna lähen ühte kooli rääkima, homme-ülehomme veel kahte. Neljapäev ja suure tõenäosusega ka reede on tegelikult ka juba planeeritud, aga mitte minu poolt. Reedesest ei viitsiks väga osa võtta, aga vist ei ole minu teha.

Tegemist praegu jagub, peaks üritama vähemalt sel nädalal enam-vähem normaalsel ajal, või veidi varem, magama minna. Muidu vist küll ei jaksa.

Homseks lisandus veel üks kokkusaamine. Hommikul tulen töö juurde, võtan auto, tagasi jõuan vast veidi enne tööpäeva lõppu.

Jõudsin äsja ennast jälle natuke tigedaks ajada. Võib-olla mitte ennast ise, sest põhjustajaks oli väline faktor, aga siiski. Mõnest asjast on lausa võimatu aru saada. Praegu juba tundub, et teatud asju tehaksegi meelega ning ma isegi mõistan, miks. Minu seisukohalt vaadates on see lihtsalt veidi nõme ja ajuvaba. Tahaks juba, et see värk siin läbi saaks.

Endiselt pole meil büroos õhku ja tööpäeva lõpuks mul ikka ja jälle pea valutab. Mis siis, et tund on veel jäänud.

Movember.

2011-11-18T12:12:00.006+02:00

Olen mitu korda mõelnud, kas blogida või mitte. Just viimase aja sündmusi silmas pidades. Olen juba korduvalt maininud ju, et ei soovi siin koguaeg ainult halada ja hädaldada.

Lühidalt on lood nii, et hetkel käin siis veel koolis. Umbes-täpselt natuke üle poole on läbi, kaks nädalat veel.

Siin mulle meeldib. Teemad on huvitavad ja põnevad. Praktikat on vähemalt sama palju kui teooriat. Mõned tunnid jäid eelmine nädal seoses ühe teise koolitusega küll vahele, aga kõik muu on äge olnud. Ühest päevast tegin ise ka poppi, kuna enesetunne ei olnud just parim ja mõte oli üle vaadata teooriaosi nende kohta, mil puudusin. Mõned asjad on füüsiliselt natuke võimatud minu jaoks, aga saame hakkama, teeme, mis suudame.

Millest ma praegu ei kirjuta on üks selline suurem asi, mida ei tahaks täpsemalt mainida enne kui täitsa 100% kindel, kas või, mis saama hakkab. Asjad liiguvad praegu minust natuke eemal. Näis kui sinna lähemale tagasi saan, mis seis on.

Praegu on mõtted enamasti ühe kohapeal, sellepärast ka kirjutamises paus siis ilmselt. Kui asjad enda jaoks selgeks ja korda saan, panen vast kirja ka.

Nii palju.

2011-11-02T16:11:00.003+02:00

Vahepeal on peaaegu kõike juba juhtunud. Valmistusin oma reedeseks ettekandeks, vastavalt kandsin selle ette. Enda arvates täitsa õnnestus. Kui see välja jätta, et kohal oli ainult 3 inimest. Mina tegin enda poolt igatahes kõik.

Lisaks sellele, et järgmine nädal saan meie asutuse ametnikuks olemise koolituse (3 päeva), siis alates esmaspäevast käin pm nüüd 5 nädalat koolis. Jube põnev on ja füüsilist pingutust nõudev, aga mulle meeldib.

Oma tööülesanded pidin kõik ümber planeerima detsembrisse (enamus, mis võimalik) ning ka tänaa olen büroos. Lisaks järgmise nädala päevadele ei taha rohkem puudumisi endale sellest lubada.

Eesmaspäeval, näiteks, panin 45 sekundiga lahingriided omale selga. Eile jooksin, jällegi, viis voolikupikkust lahti. Tõsi, seda tegin teise naisterahva abiga, kes seal veel peale minu on. Koolitaja ei lubanud mul üksi proovida. Mis siis, et ma ise ka teadsin, et tõenäoliselt oleksin kuskil poolepeal tõsiselt hätta jäänud. Oleks ikkagi teada tahtnud saada, kui kaugele ma jõuan.

Täna hommikul tööle ei tulnud pooltki nii hea tuju / suure põnevusega, kui viimased kaks päeva koolis olen käinud. Can't wait, what's next!

Tahaks.

2011-10-26T13:20:00.002+03:00

Kooki teha.

Midagi head süüa.

Sokid valmis saada.

Rohkem pilti teha.

Uusi kõlareid.

Et reede oleks juba läbi.

Koolitusele.

2011-10-25T14:23:00.005+03:00

Mitte veel, aga täna sain teada. Lõpuks ometi, olles juba 3,5 kuud sellel ametikohal töötanud, saan osa võtta "sisseelamiskursusest" (selle toimumise ajal olen tööl olnud juba isegi 4 kuud). Nii vahva! Täpselt muidugi ei tea, aga arvan, et saab äge olema. Kokku 3 päeva jooksul 24 tundi koolitust - 16 teooriat ja 8 praktikat. Ma loodan, et midagi kaelamurdvat ei ole. Esimene päev lõppeb küll alles kell 19, aga õnneks on viimased asjad praktilised. Eks siis varsti kuuleb ja näeb, kui aeg käes, mis seal täpselt teada saab.

Mind kohutavalt häirib ikka see õhupuudus, mis meil siin büroos tekib. Eriti raskeks teeb viimased tunnid õhtuti.

Ülemus tegi sügispuhastusega algust, tundub.

Puhkasin ja tegutsesin ka.

2011-10-24T15:33:00.002+03:00

Nii täna kui ka reede on ikka väga tegusad olnud - ühte ja sama slide-showd olen meisterdanud. Sisuliselt on valmis ja isegi teise inimese kontrollitud, kommenteeritud, nende järgi ära parandatud. Kui viitsin nokin veel välimuse kallal natuke.

Üldiselt pean veel mõned varasemad tehtud projektid põhjalikumalt läbi vaatama, et näiteks tuua jne. Tegevust see nädal mul jagub. Hea, et vaheaeg ja muid tegemisi kõrval ei ole.

Laupäeval ärkasin üsna vara, töönädala rütmist ikka. Sai PSPd vaadatud ja LOTRO tehtud. Müstilisel kombel oli kell järsku pool kolm ja keegi ei tea, kuidas või, millal ta sinnamaale jõudis. Kadus ära see päev, aga puhata sai mõnusasti.

Pühapäeval õnnestus üle pika aja kaua magada. Pole ammu see välja tulnud. Alguses ehmatasin ära kella peale, ei uskunud isegi. Natuke nokitsesin teleka ees, siis ta jälle ei näidanud eriti midagi ja hakkasin vannituba koristama. Mõned päevad enne juba ostsin vajaliku kraami selleks ära - veits vastik oli isegi seal käia juba - nüüd palju parem, kuigi oleks tahtnud mõndasid kohtasid ikka veel valgemaks nühkida. Sõrmenuki pealt läkski nahk maha selle niiskuse, vannitoakeemia ja suure hõõrumise tulemusena. Vähemalt saan näidata, et olen tööd teinud.

Nõud pesin ka veel ära. Selle peale Ints küsis, kas mul midagi viga on, et hommik otsa koristan - enda tupp ma ei jõudnudki ega kuhugi mujale. Tegelikult oli hommik ka juba ammu läbi, isegi minu jaoks.

Nokitsesin meisterdada edasi, seekord koon sokke. Üks peaaegu valmis, teine ka üle poole. Mine sa tea, äkki teen kunagi pilti ka.

Hommikul käisin jälle hambaarsti juures. Seekord ei hakanudki hammas valutama, kuigi ostsin isegi tugevamad valuvaigistid valmis, sest eelmine kord oli ikka päris hull. Hooray!

Kõigele ei vasta.

2011-10-20T15:05:00.005+03:00

"Kõrghoone kuningas 2011" käisin vaatamas, esimest korda. Seekord oli see Al Mare büroohoones ehk nn Audi majas. Ilm oli päikesepaisteline, aga tuuline, majal korruseid 16, kui õigesti mäletan.

Alguses läksin sinna niisama vaatama ja kaasa elama. Siis sain ühelt pressiesindajalt auto ja tõin oma kaamera ära. Tegin startivatest meestest pilti. Viimasena pildistasin 48. startijat, pärast seda läksin büroosse tagasi, kokkusaamisele.

Natuke hakkas igav ühte sama asja pildistada, eriti veel 2min pausidega. Lisaks veel hakkas lõpuks ikka väga külm ka. Sellised värinad tekkisid, mida ei saanud tagasi hoida.

Kontoris tegin endale teed. See oli hea.

Sain oma "suure sündmuse" kohta rohkem infot, pilt selgem. Pean nüüd vaeva nägema paar päeva kõvasti. Ma alati kardan, et unustan midagi ära.

Hommikust olin neli tundi koolis rääkimas. Esimest korda üksi. Enda arust läks hästi jälle. Iga korraga ikka arenen.

Just kuulsin veelkord tagasisidet, üleeilsest siis. Esmalt küsiti minu tänaseid ja siis tollekordseid emotsioon. Enam-vähem olin teistega nõus, va nende väide, et ma olin "ära" või ei kuulanud noorte küsimusi, jutte. Bullshit!

Mainisin ka, et teen asju noorsootöö vaatevinklist - vaba tahte alusel noortele. Sellega ei olnud keegi nõus. Nad said muidugi ka valesti aru, aga ma ei viitsinud selgitada ka.

Lisaks ütlesin, et ma ei viitsi kolm korda ühte asja küsida, kui normaalset vastust ei saa - selle peale olid ka kõik jube üllatunud. Ma konkreetseid näiteid ei toonud, kuigi nad seda ootasid.

Üks kolleeg küsis ka selliseid üldiseid küsimusi - mida ma neilt ootan, kas ma olen enda arust õiges kohas, kas mulle meeldib selline töö, kas töö on ootuspärane jne jne.

Taaskord on mul hea meel, et homme on reede.

Omaarust edusammud.

2011-10-18T12:35:00.006+03:00

Ärritun kui mulle üritatakse sõnu suhu panna või selgeks teha, mida ma mõtlesin. Täna juhtus see jälle. Eelmise postituse laul käib vist ikka palju rohkem minu kohta, kui ma isegi arvasin. Kui kuulata inimesi. Mind ei koti ja mul on kõigest po...suva. Aga no, k*r*t! Kui ma midagi teen, siis korralikult. Keegi suvaline ei saa lihtsalt peale vaadates teada, mida ma mõtlen või arvan. Või siis tõesti, olid teise inimese kommentaarid nii tugeva mõjuga, et jäid sellele pähe, olenematta tegelikkusest?

Täna läks siiski paremini. Vähemasti minu arvates. Samas, ma arvasin ka eelmine kord, et ma päris kõike ikka päris pekki ka ei keeranud. Üks inimene seletab üht, teine risti vastupidi, katsu siis aru saada, mis õige on. Nii palju, kui saadetakse vaatlejaid, on ka eri arvamusi.

Küsisin pausi ajal vaatleja emotsioone, arvamusi. Olevat närvi läinud, minu arust mõttetu asja pärast. Siis ütles, et ta ei tohiks midagi öelda, pidavat lihtsalt vaatlema. Milleks siis, kui ma tagasisidet ei saa? Ilmselt, et terve büroo ees jälle asja arutada, kuigi ka sellest, ei saa ma aru, miks.

Eile, kui mul ei olnud töö juures absoluutselt kõht tühi, sõin ikka, sest olin söögi enda jaoks kaasa võtnud. Täna on süüa ainult tagavaraks kogutud pakisupid ja ükspäev järgi jäänud kohupiimakreem. Asi seegi.

Endale teadmiseks ja meeldetuletuseks.

2011-10-17T16:30:00.001+03:00

Tihti peale kui inimesed millegi pärast paanikat tekitavad, hakkab mind see laul kummitama.

Eelmisest nädalast.

2011-10-12T12:32:00.005+03:00

Olen natuke aega võtnud, et eelmist nädalat "seedida". Ma niigi olen siin oma emotsioone juba piisavalt välja elanud. Seekord kirjutasin esimesena asjad pastakaga paberi peale ja pistsin endale tasku. Sinna ta jäi. Natuke aitas küll.

Esmaspäev oli nii kiire, et esimest korda ei jõudnud töö juures kõike ära teha, mida oleksin tahtnud. Blogimisest rääkimata. Hommikul läksime ühte lasteaeda evakuatsiooni vaatlema, siis tuli lõuna, siis natuke tegin tööd, siis avastati, et on vaja natuke tähistada ja hakati kringlit sööma ja lõpuks ma läksin hambaarsti juurde.

Õhtul vaatasin kodus veidi esitlust, mida pidin teisipäeval kaks korda ette kandma. Kert sai selle peale pahaseks, et tema küll tööd koju kaasa ei võta, miks mina seda teen!? Point taken! Natuke muutsin kujundust ja asetusi, aga suurt midagi ei teinud ka.

Järgmisel hommikul panin tööj uures veel asju kokku. Täpselt ei teadnud, osalt, mis need isegi olema peaks. Midagi puudu õnneks ei tulnud. Osasid asju vaja ei läinud küll. Koolitusprogrammis, mille järgi tegutsesin, leidsin vasturääkivusi - ette tehtud slide-show ütles rohkem asju, kui koolitusprogrammis kirjas oli. Ma jätsin nad seekord välja ka. Tegelikult, räägitakse, see asi ikka "peab" ka olema.

Minuga tuli kolleeg kaasa. Ta ise küsis enne kui liikuma asusin, kas keegi ei tule ja siis tuli ise. See pidavat olema nii räägitud, et esimene kord ma üksi ei lähe. Huvitav küll, kellega seda arutati siis? Minuga igatahes mitte.

Läks seal nagu läks. Alati saab paremini, eriti peale esimest korda. Kolleeg mind ei aidanud, ega suunanud, ainult vaatles.

Hiljem kutsuti kogu büroo kokku ja hakkas minu tegevuste arutlemine - kuidas hakkama sain või ei saanud. Sain palju asju teada, millele enne ei olnud (normaalset) vastust saanud. Tagasiside oli s*tt, kergelt öeldes. Ise nii s*tasti ei arvanud päris, kuigi olen nõus, et arenemiskohti oli.

Mind ikka natuke häirib see, kui ma küsin, siis vastatakse "improviseeri", "mõtle ise" või "vaatab seda hiljem". Kui siis ise jalgratast leiutama hakkan on ka jama. Ma niigi ei ole eriline abi küsija, eriti seda siis veel korduvalt teha. Koolis oleks võinud kolleeg ka nõu anda, kui nägi, mida tema teisiti teeks, aga, eks ikka on hea pärast targutada. Selleks tuligi minuga kaasa?

Inimesed siin ei saa sellest ka ikka veel aru, et ma kandideerisin tegelikult büroos teise koha peale, see mulle lihtsalt anti. Ei taha öelda, mis neis räägib, aga mõneti olen nendega võib-olla isegi nõus, mõistan neid ja teatud mõttes võib neil isegi õigus olla.

Selle arutlemise ajal ainult kuulasin ja ütlesin mõned laused, kui ei olnud päris nõus või tahtsin midagi täpsustada. Mida edasi, seda rohkem ainult noogutasin kaasa. Olin vait ja hoidsin emotsioonid enda teada.

On olnud paremaid päevi kui too siis. Ei taha selle peale eriti enam mõelda, kuigi tean, et teen seda niikuinii.

Järgmisel hommikul läksin teiste kolleegidega kaasa vaatama, kuidas nemad asja läbi viivad. Väga ei saanud aru, mis too slide-show kuidagi põnevam oleks olnud kui minu oma. Rohkem aega kulus küll. Eks ta oli rohkem läbi harjutatud ja välja kujunenud selline, minul veel veidi konarlik. Peaksin siiski märkima, et kui tegin kaks klassi järjest, siis teise ajaks olin ka juba mõnedeski asjadest aru saanud. Ka neid probleeme mainiti tolle päev varem toimunud vestluse käigus, aga olin nendest juba isegi aru saanud ning, mis võimalik ka parandanud. See selleks.

Õhtul oli plaanis minna TPS 75 juubelile, aga ei olnud just parim enesetunne ja jäi minemata. See ei olnud eelnevate sündmustega seoses, lihtsalt mina.

Reede oli unine ja veniv. Jälle. Õnneks lühem tööpäev ja sai ikkagi läbi.

Laupäeval sai juba üsna hommikul Keskmaale põgenetud. Vahepeal tegime pausi ja külastasime Rattalaata. Selline üsna fancy üritus oli, üsna sportlik. Pannkooke isegi jõudsime mingi aeg küpsetada. Võib-olla, muidugi, hommikul oleks olnud muud ka, aga seda me ei tea, jõudsime sinna veidi enne lõppu.

Õhtul oli mõte minna Spinefarm Anniversary'le, aga siiski mitte ei jõudnud.

Pühapäeva alustasime samuti pannkookidega. Hiljem sai jälle Keskmaad külastatud. Seal on hea. Tõsi, seekord ainult üsna väheseks.

Hiljem läksime rattaga sõitma ja sporti tegema. Siis kui veel päris pime ei olnud. Nõmmele. Mina seal eriti midagi suurt ei teinud, vaatasin Palmimaja ja Kuradit/Kalevipoega, hiljem teostasin ühe harjutuse, mida nimetada ei oska (horisontaalne redel maapinna kohal, kus peab rippudes edasi liikuma - loogiline seletus?). Tagasi sõites oli juba natuke pime ka. Sain oma uut lampi kasutada - maksis miski alla €2, aga näitas küll!

Õhtusöögiks tegime fried sweet potatosid. Head! Kõht sai päris ruttu täis, kuigi ainult kaks kartulit ostsimegi.

Täna olen üritanud oma suure tööga tegeleda, mis mulle millaski septembris määrati. Kolmapäeval, õnneks, tuleb inimene siia, kes ehk oskab rohkem asja seletada, kui mulle seda siiani on tehtud.

PS! Praegu üritasin ka mitte väga emotsionaalselt ja kiruvalt kirjutada, aga väga hästi vist ei õnnestunud, tunnen. Mõned lõigud siiski kustutasin ikkagi vahepealt ära.

Laupäev oli pikk.

2011-10-10T13:52:00.003+03:00

Ärkasin öösel kuskil poole 7 paiku. Pime oli. Uimerdasin end õue, selleks ajaks hakkas ka päike veidi paistma.

Bussipeatuses tekkis kõva kahtlus, kas see buss, mille peale jõuda üritan, mitte ainult R ja P ei sõitnud?

Jaama jõudsin kenasti, buss oli ka juba sõiduvalmis. Üllatavalt palju inimesi reisis sellisel kellaajal.

30-45 minutit max sain magada, kuigi und tundus kõvasti kauemaks olevat.

Pärnust edasi minevas bussis oli uni juba suurem, aga seal ei tohtinud üldse magama jääda, muidu oleks ilmselt alles Lihulas ärganud. Niigi see peatus on nii ebamärgatav. Istusin spetsiaalselt isegi üsna ette, et paremini näeksin. Täitsa õigeaegselt seisin bussijuhi kõrvale püsti ka. Aga ta ei märganud mind kohe ja sõitis edasi mõnikümmend meetrit. Hea et niigi läks.

Kokkutulekul oli minu lennust kokku 5 inimest + päeval 1, kes meiega põhikooli lõpuni oli. Hiljem õhtul nägin veel 2, kes mingiaeg ka meiega koos õppisid. See oli seal lärmakas üritus. Kolevali bänd oli ja õhtu lõpuks olid ilmselt kõigil hääled ära.

Selline vagur seltskond oli meil seal. Kõige vaiksemad vist.

Natuke suutsin pahaseks ka saada ikka veel. Natuke seoses reedega.

Magama sain vist kuskil 3am paiku, kindel ei ole päris.

Pätu äratas mu hommikul üles sellega, et mu voodikõrval kõndis. Vaikselt, aga ma kuulsin. Oligi vist viimane aeg ka.

Natuke pidin autoga sõitma. Andsin nõusoleku, siis tuli meelde, et ei tea, kuhu minna. Õnneks oskasid kodused seletada.

Tüüpiliselt küsiti üks hetk mu käest, noh, oled valmis? Vastasin "ei". Võinud siis varem öelda, et minekuks läheb!?

Linna jõudes oli kummaline olla. Väsinud ja söömata ja selline. Isu ka ei olnud, või siis lihtsalt jaksu süüa. Pärast ühe õuna söömist hakkas parem. Päris sooja sööki ikka ei tahtnud. Mõned korrad suutsin enne magama minemist magama jääda ka. Siis oli veel parem tunne.

Hommikul ei olnudki nii raske ärgata kui arvasin. Täna peaks vist sööma küll.

Milleks?

2011-10-07T16:57:00.004+03:00

Vahel ikka üldse ei saa aru, miks ma oma elu nii keeruliseks elan. Ei õpi oma kogemustest ja unustan enda jaoks paika pandud asjad ära. Ja siis kõige peale imestan ja ahhetan ka. Võiks juba aru saada, et mõned asjad lihtsalt ei muutu!

Peaks vähem mõtlema ja rohkem tegutsema.

Üks kõik kui väga ma seda praegu ei taha, on buss vist hetkel parim variant, sest homme kohal olla tahaks vist ikka.

Olgugi, et praegu ei ole absoluutselt kuskile minemise või liikumise tuju.

Vaatan, äkki siis hommikul. Näis.

Kergotamised.

2011-10-06T14:56:00.004+03:00

Esmaspäeva õhtupoolikul töö juures küsis mu ülemus, kas ma kiiresti trükkida oskan. Esialgu olin segaduses ja palusin defineerida, mida ta selle all mõtles. Selgus, et tahtis mind teisipäevasel koosolekul protokollijaks panna. Ei tea, kas seal seda kiiret trükkimisoskust nii väga vaja on isegi või, miks ta seda küsis. Sain sellega igatahes hakkama, kas see nüüd tähendab, et ma olen miski jube kiire ja osav kirjutaja? No, ega ma kahe sõrmega päris ei toksi ka, seda küll.

Ükskord oli kolleegidega arutelu, miks inimesed tänaval klapid peas kõnnivad. Minu seisukohalt on muusikat meeldivam kuulata kui tänavamüra või trollis suvaliste inimeste omavahelisi vestluseid.

Sujuvalt läks teema üle ka, kuidas saab või miks tehakse sporti muusika saatel. See oli minu jaoks natuke kahe otsaga. Rattaga sõita ma ei taha ise ka klappidega, sest siis ma ei kuule ju midagi, mis ümber toimub. Jooksmise koha pealt ma pole päris kindel, aga rulluisutamisega ilmselt ka. Näiteks, aga miskis jõusaalis tegutsejad vm, kes ruumis sees ühe koha peal on - miks mitte? Mõneks asjaks aitab ilmselt muusika hea rütmi ka kätte saada.

Probleem pidi seisma selles, et muusika on müra ja pidev saastus, mis niimoodi ei lähe liikumisga kokku. No, ma ei saa aru. Linnas tegutsedes on ikka suhteliselt keeruline müravabalt hakkama saama. Muusikas on vähemalt harmooniad üldiselt olemas. Muidugi on kõigel oma mõju, sõnadel ja helidel jne, aga see ikka oleneb, mida sa kuulad ja kuidas see siis mõjub. Ma leian, et miski automootor või troll teeb ikka koledamat häält!

Mulle jäi mulje, nagu muusika kuulamine oleks kuidagi halb. Samas, töö ajal ühtede ja samade laulude kuulamine? See ei ole müra? Peaks nagu rohkem isegi veidi segama ju? Ikkagi mõttega töötamine jne. Inimestele jäävad nende oma arvamused.

Eile ootasin reedet, et töönädal juba läbi saaks. Täna tundub, et isegi reede ei taha kuidagi siin otsa lõppeda. Tahaks puhata.

Kooli kokkutulek on ka homme. Korra plaanin seal ikka nägu näidata, aga väga palju olla ilmselt ei viitsi. Õhtuses pidus tundub ka miski kahtlane süldikas olevat.

Leidsin oma Nat Geo!

2011-10-04T12:24:00.004+03:00

Eile avastasin töölt tulles, et radiaatorid olid vahepeal soojaks läinud. Ootuspäraselt küll, aga siiski, hea. Samas, see aasta ei ole pooltki nii külmaks läinud, kui eelmine aasta oli, fassaadi soojustus teeb natuke ikka oma tööd ka.

Käisime Iti, Gharadiri ja Ruloga Tham Mirdaini raamatukogus. Seal oli päris õudne ja kole, paras katsumus selline. Kõikide ülesannetega päris hakkama ei saanudki.

Jumbul on nii palju uusi skille, et lihtsam oleks vist ostsast peale alustada. Vähemalt praegu tundub nii. Võib-olla kunagi viitsin täpsemalt süveneda ja uurida. Hiljem.

Telekas ei ole juba pea paar nädalat vist töötanud, eile sai selle aja jooksul esimest korda etv.err.ee vahendusel AKd vaadatud. Aalguse muidugi magasime maha. Hiljem tuli dok WikiLeaksi kohta. Päris hea. Üks reklaam jäi ka silma, mis ütles, et täna tuleks poliitikasaadet vaadata.

Täna ei olnud ka väga hea ärgata ja ma isegi sain aru, miks - toas oli pime! Reedel ei olnud veel nii pime kui esmaspäeval. Hakkab see aeg kätte jõudma, kui iga hommik tundub, et peab keset ööd üles ärkama - mida muud see kottpimedus ikka tähendada võiks!?

Täna käisin kõndisin ja jooksin ühe koha peal umbes 10 minutit, juhtmed küljes. Sain teada, et kõik on hästi. Jeei! Enne paberite kätte saamist pidin tund aega ootama, aga sain kuskil 45 minutiga vist hakkama. Vahepeal lippasin, ostsin Statoilist selle ajakirja, mida siiani igalt poolt(?) otsinud olin. Esmase lappamise ja mõningase lugemise järel tundub täitsa põnev!

Heegeldasin endale ükspäev ühe sõrmedeta kinda, rohkem ei jõudnud. Eile vaatasin, et peaks pöidlaaugu uuesti tegema, kuidagi kummaliselt poolde peopessa ulatub praegu. Võtsin täna kaasa ja lõngatoki ka, et äkki on aega teha, aga seda siiski ei juhtunud. Ajakiri tuli ette. Kindlasti ma teen selle ühe natuke uuesti ja teise veel juurde ka.

Mütsi kudusin endale ka ükspäev, kuigi ta on vist praeguse ilma jaoks veel veidi soe. Aga ma kannan teda ikka. Kui palav hakkab, võtan ära. Salli tahtsin ka teha, aga no üldse ei ole vaja!

Ideid on nii palju peas veel, aga kätte olen vähesed võtnud. Midagi tagant ei sunni ja aega on ju selle kiire asjaga!? Mõned, mida olen alustanud on pooleli. Üheks nendest on minu Super Mario tekk. Päris palju olen edasi teinud, aga kui ma teda alustasin, ei osanud veel kõike õigesti (tükke ühendada). Põhimõtteliselt tegin asja endale natuke keeruliseks, muud midagi. Lisaks, kasutan natuke peenemat nõela kui sellele lõngale vastaks. Ma tõesti loodan, et saan selle kunagi valmis ka.

Mõnedest nikerdustest olen juba pilti teinud ka, vist mainisin isegi, aga kaugemale väga ei ole jõudnud. Poolikuid võiks ka jäädvustada veel vahepeal.

Esmaspäev.

2011-10-03T15:42:00.004+03:00

Hommikul tööle tulles avastasin, et mu iPodi aku oli vahepeal tühjaks saanud. Õõh, see trollisõit niimoodi on ikka veel koledam kui muidu.

Käisime rattaga sõitmas reedel. Minu "uus" ratsu vajab ikka natuke veel nokitsemist. Näiteks, kummid on liiga jämedad, ei taha väga porilaua sisse ära mahtuda ja tahavad pihta käia. Värvimata ka veel, loomulikult.

Laupäeva hommikul ärkasin kaua. Käisin vahepeal isegi pesemas ära, aga siis hüppasin teki alla tagasi. Mõtlesin hommikul sõitma minna rattaga, sest ilm tundus ka nii hea. Aga läksin hoopis Keskmaale. Korjasin nahka ja õmblesin. Ootamatult kutsuti mind aga Moriasse erinevatesse kurjadesse kohtadesse. Seal läks kokku nii kaua, et kui pea toa poole pöörasin, oli juba pime. Ei läinud rattaga sõitma. Seda ei olnud siis ka muidugi meeles, et ratas vastu käis.

Faktorysse pidin ka minema, aga selle unustasin ammugi ära.

Pühapäeval oli mõte viimastest maalt toodud õuntest kooki teha. Kuidagi ei jõudnud sinnamaale. Ma ei teagi miks. Täna ju võiks!? Ära ei ütleks.

Üks õhtu sai poest ostetud koogi pealt E-sid kokku loetud ja uuritud nende tähendust. Enamus ei olnud väga hullu, mõned olid sellised poolkahtlased, aga üks oli ikka päris julm. Selle kohta ei olnud isegi kirjas, et toidus kasutatakse, pigem seebis, kätekreemides jne.

Oma suure projektikonkursi ülesande kohta sain täna natuke infot juurde. Tõsi küll, selle kohta, mida mina tegema pean, ei ole seal juttugi. Pean ise välja uurima. Kui hetkel õigesti aru saan, siis vähemalt paar nädalat ma ei saagi midagi teha.

Mitu päeva olen tahtnud eesti keelset National Geographic ajakirja soetada, aga pole müügil näinud. St siis ühes Selveris ja ühes Rimis olen uurimas käinud. Peaks mõne R-Kioski ette võtma ilmselt.

Täna oli nii paha hommikul ärgata. Üldse ei tahtnud teki alt välja tulla. Uni on mõnikord ikka liiga hea. Üks nendest hommikutest, kui peab sundima ennast keskmiselt rohkem ja ikkagi tööle minema.

Olgu.

2011-09-30T11:44:00.002+03:00

See eilne minu "tähetund" kui "rõhk oli minu peal" kujutas endast siis seda, et ma pidin kõike tegema. Keegi isegi mitte väga vist ei kuulanud, mida ma tegin, vaatamisest rääkimata. Alguses, kui toas olime, liikusid inimesed kõrvaltoas, aga et keegi oleks ka sõna sekka öelnud, seda ei olnud. Ainult üks kaastöötaja jäi veel oma kohale istuma ruumi, kuhu kogunesime. Korra küsisin, kas ta tahaks midagi lisada, siis natuke rääkis ka paar lauset. Hea seegi.

Muidu mulle tundus, et ma rääkisin kõigest, aga kuidagi ruttu. Ma ei oska seda mulli ajamist väga, kuigi võib-olla võiks. Need lisalaused, mis öeldi, olid ka suures osas selline täiendav "mull", mille point jäi ikkagi samaks. Ma olen selline konkreetne. Ütlen asja ühe lausega ära ja kõik. Lihtne!

Hakkasime siis õue minema, sain teada, et garaažis ei olegi midagi vaadata. St grupile oli seda öeldud, aga minule mitte. What!? Nojah, õnneks sinna kohe tuldi ka. Suundusime siis järgmise tegevuseni, mis muidu oli viimasena ette nähtud (minu plaanides). See läks ruttu, sest kõik ei tahtnud üldse osaledagi. Aga need, kes tegid olid tublid.

Lõpuks saime maja ja tehnikat ka uurima. Tuli välja, et seal ei olnud kedagi, kes räägiks. Pidin ise hakkama saama. Sain ka, kuidagi moodi, aga oma ala asjatundja oleks kindlasti parema soorituse esitanud. Rääkisin sellest, millest oskasin. Kindlasti jäi nii mõndagi rääkimata ka. Peaks veel mõned korrad kuskil kuulama ja vaatama kuidas räägitakse, siis ehk oskaks ka.

Garaažis oli üks mees küll, aga ta meie keeles ei rääkinud, kutsus teise, tema ei tahtnud ka rääkida. Mis mul siis muud üle jäi kui tuli improviseerida. Ekskursiooni tegin ka majas, kus ise olin esimest korda, vähemalt selles osas. Vahva!

Täna hommikul küsis üks kolleeg ka, kes eile ära läks enne minu ette astet, kuidas mul läks. Ütlesin, et autost väga täpselt ilmselt rääkida ei osanud. Ta ütles, et tema ei tee seda kunagi. Et oleksin pidanud poisid appi kutsuma. Noojah.

Minu arust ei oleks olnud kena gruppi kuhugi vedelema jätta. Kui siiani on iga mu küsimise peale vastatud umbes "mõtle ise kuidas sa teeks" vm, siis mis ma ikka enam uurin. Pole väga abiotsija tüüpi ka. Eriti kui on juba ette öeldud, et põhirõhk on minu peal ja nad teavad, milleks mind kohustavad.

Ma tegelikult, jah, arvasin ikka, et keegi käib minuga kaasas ja pärast ütleb, mis oleks võinud teisiti teha või lisanud sinna, kus mul midagi puudu jäi. + siis oleks tehnikast ka rääkinud.

Eks ma üritan ikka areneda, aga kui ma ei teagi, kuhu poole või kuidas seda teha, sest keegi mulle seda ei ütle ja ise päris aru võib-olla ei saa, siis toimub see natuke aeglasemalt kui võiks.

Varsti pean koolidesse klasside ette ka minema. Teema on tegelikult lihtne, kuna sihtgrupp on algklassid, aga kuna ma pole ise päris täpselt näinudki, kuidas asi käib, on väike kahtlus sees, kas ikka saan õigesti aru. Mulle räägiti küll, et enne käin mõned korrad kaasas, vaatan kuidas teised teevad, aga selle projektiga seda vist ei juhtu.

Tõstamaa kooli kokkutulek on varsti, vaatasin oma kalendrist. Ei tea, võiks vist minna?

See nädal on hommikuti selline hull üldse-ei-taha-ärgata tunne olnud. Täna on lausa unine.

Sööks?

2011-09-29T12:45:00.003+03:00

Eile sai tehtud viimased ettevalmistused Isengardi minekuks. Lõpuks jooksis asi paar korda muidugi kokku ja rohkem ei proovinud ka. Uni võttis võimust.

Praegu on selline tunne, et tahaks täna midagi süüa teha. Eile jäi jälle vahele kuidagi, aga täna võiks küll midagi head teha. Lasagnega ilmselt mässata ei viitsiks ja aega ka ei oleks, kuigi see oleks päris hea. Poodi peab tõenäoliselt ka minema, kuigi midagi ehk isegi on veel kappi alles ka jäänud. Näis.

Varsti tuleb siia üks noortegrupp, kellele pean rääkima igasuguseid ohutusalaseid asju. Ma loodan, et saan hakkama. Kõige rohkem kardan, et unustan midagi olulist mainimata. Ehk teised siis aitavad.

See võiks olla siis nii, et nad täiendavad kui vaja, aga pigem vist on rohkem nii, et nad küsivad ka küsimusi, milledele ma võib-olla vastata ei oska. Tagurpidi, ühesõnaga. Mitteabistavad kommentaarid on ka segavad.

Peaks vist supi/pudrupakile vee peale kallama.

Arusaamatused.

2011-09-28T13:48:00.003+03:00

Kumb on enne, kas s*tt mõtlemine või s*tt enesetunne..

Kui räägitakse arenemisest ja arendamisest, siis miks jäetakse välja kaasamine..

Kui on määratud inimene ülesandeid täitma ning mõeldakse välja ja tekitatakse talle ülesandeid, sest muidu ei oleks määramisel mõtet, siis miks teda üldse määrata..

Miks jagada ebapädevale tema jaoks keerulisi ülesandeid, kui teised, kes mõlemaga hakkama saaks, teevad neid, milles ka esimene hea oleks..

Miks nimetavad inimesed, kellel on välja kujunenud väga selged ja must-valged vaated, ennast avatuks, kuigi halle alasid nende jaoks pole olemas..

Miks võtta endale põhimõtteid, milledest kinni pidamine nõuab suurt pingutust ja hala..

Kui esile kerkivad uued võimalused, siis miks jätkatakse külma näoga vanade variantide kasutamist või üldse mitte tegutsemist..

Miks võetakse julgus hinnata välist kuigi sisu jääb tähelepanuta..

Miks inimesed ei mõtle või teiste käest nõu ei küsi, kui selleks võimalus on, vaid pärast alles avastavad..

Ikka veel käin trolliga tööl.

2011-09-27T09:16:00.003+03:00

Facebookis kirjutab, et Dexteri 6 hooaja premiere alles tuleb pühapäeval! Ei oskagi seisukohta võtta nüüd, ma parem istun edasi.

Drop Dead Dival hooaja viimast vaatasin ka eile. Keerati ikka lõpus kõik segamini, et põnev oleks järgmised 8-9 kuud.

See oli siis see teine film, mida reedel vaatasin. Humoorikas, nagu kahe pildil oleva näitleja puhul tihti ikka. Naljakas on kuidagi vaadata natuke, kuidas Adam Sandleri tegelelaskujudel selline sarnane miimika on, aga kift ka. Taustaks, nagu minul see jooksis, sobib küll. Üldine sisu oli natuke tühi, st lõpu happy end oli olemas ja igati vahva ja tore küll, aga kui peaksin ühe lausega filmi sisu/pointi kirjeldama, siis läheks keeruliseks, selline mull oli kuidagi. Aga see ei olnud halb film, headel näitlejatel oli kindlasti oma osa.

Eile tuli Isengard välja, aga ma ei saanud seda veel kätte. Jätsin arvuti ööseks käima, aga kui miski 5-6 vahel üles ärkasin korra, vaatasin, oli kuhugi kinni jäänud. Lülitasin arvuti välja, täna proovin uuesti.

Täna lähen hambaarsti juurde. Wish me luck!

Varbad külmetavad.

2011-09-26T09:21:00.005+03:00

Oma Super Mario tekki heegeldasin reedel natukene. Samal ajal vaatasin miskeid filme ka. Üks oli "Water for Elephants", teise nime hetkel ei mäleta ja Googeldada ka ei viitsi (Adam Sandler, Jennifer Aniston ja Nicole Kidman mängisid).

Esimene oli täitsa kift. Miski väga vana mees rääkis ajaloo suurimast tsirkusekatastroofist 30ndatel aastatel. Põhitegelasteks olid elevant, tema veterinaar, loomadega esinev naine ja tsirkuse omanik. Viimane oli selline kergesti ärrituv tegelane, kelle ümber tegelikult kogu point käibki, kuigi peategelane on rohkem see loomaarst, kes siis pöörduski ~75 aastat (?) hiljem "koju tagasi". Täitsa hea vaatamine.

Kui mul teine kord meeles on ja viitsin otsida, mis film see teine oli, siis võin tolle kohta kaks sõna kirja panna. Too oli selline natuke tavalisem film, aga ka üldse mitte nii halb.

Laupäeval oli küll plaanis kinno minna, aga esiteks ei viitsinud väga, teiseks sadas vihma. Sai teha veits LOTRO jms.

Dexteri hooaeg hakkas ka jälle, esimene osa vaadatud!

Pühapäeva hommikul mõtlesin teha küpsiseid pulbrist, mille olin igaks sajaks juhuks kappi varunud. Umbes 40min vist läks aega ja oligi kaks pannitäit valmis. Selleks ajaks olid ka kõik teised ärkvel ja hommikustelt jalutuskäikudelt tagasi. Mõnus, lihtne ja kiire viis pühapäeva hommikul ahjusoojade küpsiste saamiseks. Kartsin, et on väga suur mäkerdamine, aga muffinitega on vist isegi hullem. Järgmine kord proovin oma taignaga, aga selline pakk võib ka ikka kapis vedeleda.

Tegin natuke oma asjadest pilte, aga pooleli jäi, sest kell oli seal maal, et viimane "Tallinna kilud" pidi peaaegu juba hakkama. Kiirustasime "Sõprusesse", aga mida ei olnud oli film. Jäi ära, oli ka eile ära jäänud. Hea, et siis ei üritanud minna, pärast vihmas jalutamist tahaks ju vähemalt filmi ikka näha!? Jalutasime niisama 2-3 ringi. Ilm oli hea ja kõik äraütlemata vahva.

Nüüd ei teagi, kus või, millal järgmine võimalus avaneb. Äkki ETV(2) kunagi?

Jalgratta jaoks on paar disaini ka juba välja mõeldud. Seekord ilmselt kahevärviline. Mutrivõtmeid peab vist ka minema ostma. Ja liivapaberit ja tolmumaske ja maalriteipi ja võib-olla midagi veel, mida ma veel ei tea või, mis meelde ei tule. Tahtsin praegu MS Painti suurepäraseid võimalusi kasutades visuaalset pilti luua, aga see isegi ei tööta õigesti siin arvutis.

Hommikul oli selline mõnusalt jahedapoolne, siiani on kaks soojapuhurit terve aja töötanud. Mulle ei meeldi, milliseks see õhk nendega muutub.

Hobbiti lugu

2011-09-23T10:48:00.005+03:00

Saingi oma ratta vahetatud teise vastu. Lisaks tõid ema-isa mulle igasuguseid sügisande rohkem kui kunagi varem. Suur korvitäis õunu/pirne/tomateid, hunnik kartuleid, porgandeid, kaks väikest kapsast ja lillkapsas, lisaks veidi peterselli, tilli ja üks kurk ka. Ma ei tea, kes või, millal need ära süüa jõuab, aga kaua sellega venitada ei tohi, sest need vastikud väikesed lendavad putukad on see aasta kuidagi eriti hoos.

Eero tuli ka eile kartulitega, mis nad Kertiga kevadel maasse olid pistnud. Need said jube hästi prantsuse stiilis ära praetud. Ainult väheks jäi.

Ma võtsin kapist ühe enda maalt toodud suuure kartuli, hakkisin ka tükkideks ja asusin praadima. Seda tuli küll tunduvalt rohkem, kui neid esimesi, aga ikkagi mitte päris piisavalt võib-olla kolmele. Ploomitäidisega lihapallid olid järgmised. Need said ka otsa.

Ema toodud šokolaadikooki sõime ka. See oli selline natu väiksem seekord, sest Jass sai poole endale. Aga jube hea ja pehme.

See ratas, mille ma nüüd sain, tahab natuke kõpitsemist jälle. Käiguvahetus tahab vist natuke õlitamist ja väga võimalik, et midagi veel. Rehvid tundusid minule esmapilgul isegi päris viisakad. Pintslit tahab ta ka näha ja värvi.

Pean endale nüüd miskid kilepüksid vm vetthülgavat ka organiseerima, et vihmaga enam-vähemgi sõita oleks. Üldse ei taha enam trolliga tööl käia! Ma tean, et talvel tuleb seda niikuinii jälle tegema hakata, kui vähegi lund ikka lubataks.

See nv, tundub, on viimased päevad "Tallinna kilud" kinos.

[bel'i:z]

2011-09-21T12:27:00.003+03:00

Eile avastasin, miks ma töölt jõudes nii uimane olen - see on see trolliga sõitmine. Koplist Lillekülla on päris pikk tee ja võtab üsna kaua aega. Kusjuures, kui ma jõuaksin igapäev selle trolli peale, millele ma eile läksin, jõuaks ka oma mõned minutid kiiremini. Enamasti ma sinna siiski ei jõua ja järgmise ajal on juba Tulika tänav umbes. Nii vähe lähebki aega selleks ainult. Katsun täna ka veel selle mõned minutid varasema peale jõuda.

Homme saan endale teise ratta ja ma juba mõlen, mida peaksin selga panema, et jahedaga OK sõita oleks - mitte liiga külm ega palav. Pole päris kindel, mis see olema peaks või, kas mul see olemas on. Enne tuleb ta muidugi korralikult käima saada ja isa ütles, et ilmselt oleks vaja ka uued rehvid soetada - õnneks nende pood on ka kohe lähedal.

Meil maja fassaadi remont hakkab ka valmis vaikselt saama. Minu akna ümbrus on juba oranžiks võõbatud ja teised süvendid ka + üks ots. Ülejäänud paistab selline helekollakas olevat. Esialgselt oli ka plaanis maja tagakülje renoveerimine, sealhulgas siis ka rõdude kinni ehitamine klaasidega, aga raha vist sai otsa. Ma usun, et see suurem osa, mis juba tehtud võib küttearves juba täitsa kenasti tunda anda.

Kütmisest rääkides, mulle tunub, et nad teevad jälle sama tehnikat - lükkavad otoobri algusega sooja täie rauaga tööle - kuigi mõistlikum oleks vast vaikselt juba praegu alustada. Nii väga külm ei olegi, tunduvalt soojem juba kui eelmisest aastast mäletan, aga niiskus kipub sisse pugema. Pärast esimest küttearvet, kui õues juba võib-olla päris külm on, võetakse siis suurest ehmatusest jälle sooja maha. Ei tea, kas see just ka sel aastal kordub, aga eks näha ole.

Kuulasin siin nii paar tundi Apocalypticat, kuni enam ei viitsinud. Tuli meelde r2 ja sealsed jutusaadete podcastid. Seal on üks vahva, paari aasta tagune saade Belize'ist. Kuulasin seda jälle.

Kes kuulata viitsib, saab aru, mis pildil on, aga võib ka niisama äraarvamist mängida.

... and sh*t.

2011-09-20T15:34:00.004+03:00

Sain endale ühe päris suure ülesande ja vastutuse veel eile. Üks projekt, kuhu on vaja selle aasta jooksul 1000 numbrit ehk koolitatud inimest juurde saada. Ma pean neid läbi viima hakkama. Sel samal teemal tegin eelmine nädal oma büroos kolleegidele ettekande ja mulle jäi mulje, et nad ei olnud väga rahul. Meie büroo kõrgematel kohtadel töötavaid inimesi ei olnud siis üldsegi kohal muidugi.

Ma võtsin, iseenesest mõistetavalt, pakkumise vastu. Kuna see on nii noortele, siis idee poolest seal midagi keerulist ei ole ka, aga kuna ma siiamaani ei ole näinud, kuidas seda läbi viiakse, siis mul selge pilt täiesti puudub. + veel see ka, et me teeme seda seekord veidi teisiti. Ma isegi ei kujuta ette, kaua see aega võib võtta ~25-30in korraga tehes!? Väga ebakindlalt tunnen end selles osas.

Käisin eile taaskord perearsti juures. Ta käskis mul JÄLLE miskeid tablakaid neelama tulla. Et järgmine kord ei taha kuuldagi, et ma pole midagi võtnud. Bff, mismõtes?! Jube s*tt hakkab igakord kui jälle jõuab tuleb kuskilt midagi sellist. Normaalne inimene peaks ju ilma nendeta ka hakkama saama!?

Ilmselgelt ma ei olegi eriti normaalne, aga nii on ikka nõme. Arstide külastamine jätkub. Ma ei olnud koju jõudes pärast kõike seda just parimas meeleolus, isegi minu viimase aja kohta, kui olen kippunud natuke väsinud olema.

Õhtul vaatasin miskeid seepe arvutist ja natuke heegeldasin ainult. Jälle unustasin söömise ka ära. Hambaid pestes õhtul tuli meelde, aga siis enam ei viitsinud.

Tööjuures hakkasin hommikul tegelema Tudengipäevadeks asjade kokku panemisega - pidime sinna telgiga minema.

Miski enne kolme, nii 20-30 min, jõudsime Vabakale. Meile oli A.LeCoq'i telk eraldatud ja mu kolleegile see ei meeldinud. Ta helistas ülemusele, kes oli viimasega nõus. Minu seisukoht oli, et a) A.LeCoq on Tudengipäevade peasponsor ja niikuinii oleme me seal sellest igast suunast ümbritsetud + nagu nad ainult alkoholi teeks - Limonaad ja Aura mahlad ju ka! b) see on kõigest telk.

Vahepeal mõtlesime välja, et telki polegi vaja, piisab ka lauast, kuna im ilus, aga siis juba mõtles mu kolleeg, et ei ole mõtet üldse olla siin, sest pommikad, politsei jm, kes pidid ka tulema olid alt ära hüpanud ja nö ohutuspäevast ei olnud väga midagi järele jäänud. Üks autokool oli siiski oma pöörleva simulaatoriga kohal. Kõne ülemusele tõi selguse, et läheme ära.

Arutasime, teel büroosse tagasi, seda teemat. Ühine arusaam oli, et tekkinud on nõme olukord. Esiteks, me olime seal liiga vara (kuigi TP olid meid hiljem tahtnud, koos simulaatoriga, rääkis meie ülemus nad ümber, et tuleme 2h varem - töö aja sees ja ilma simulaatorita). Teiseks meil olidki ainult mõnded voldikud ja nänn, aga miskit sellist konkreetset tõmbavat tegevust mitte.

Asjal oleks jumet olnud, kui oleks ka teised kohal olnud, paar tundi hiljem toimunud ja kõige parem ka kui oleks miski simulaatori sarnane tegevus juures olnud. Mul oli nii kahju sealt niimoodi ära tulla. Nõme tunne. Samas, saan ka aru - praegu tõesti seal ei olnud peaaegu kedagi ning meie ainukesena, lihtsalt laua taga oleksime nõrgaks jäänud ja veidralt mõjunud.

Kevadel võiks seda uuesti proovida, ma arvan, et oleksin nõus oma käe külge panema ja aitama. Kui praegused TP läbi, saadan Lännile kirja sarnase mõttearendusega, mille just siiagi kirja panin.

Täna saatsin selle projekti, mida ma nüüd läbi pean viima, info koolidesse ja juba on mõnedki registreerunud. Aga ma ei tea, mis edasi saab. Veits hirmus on.

Palju õnne, Linda!

2011-09-19T10:17:00.002+03:00

Reedel oli nii tegus tööpäev, et isegi blogimiseks ei leidnud aega. Ka hiljem mitte. Sai palju helistada ja kirjutada ja sebida. Teised kõik läksi siis Leetu. St, hakkasid minema, kohale jõudsid ilmselt laupäeva varasematel tundidel.

Mina läksin laupäeval Vändra, rongiga, Linda peole. Rongijaamas ootas mind Ago ja veel miski tüüp (Jaanus? Joonas? Midagi sellist), kes oli ka just Tallinnast tulnud, autoga. Et kui oleks paremini kommunikeerunud, poleks vb pidanudki 2h rongis istuma.

Väga vahva oli. Alguses olid kõik lasteaialaste moodi riides. Telekast tulid vanade lastesaadete (a'la Nõiakivi, Mõmmi aabits, Hunt kriimsilm jne) laulud, laual ilutsesid Kelluke, Valge klaar, komeedikommid ja kõrsikud.

Hiljem saime natuke suuremaks, teismelisteks. Siis olid erinevad stiilid - mina + veel üks vist hiphopparid, mõned emod, hipid, tibid ja paar nohikut ka. Hakkas disko (DJ Kuldne Tolm Viljandist) ja avati Bar (päris barmaniga, kes kohapeal jooke segas).

Disko ajal oleks võinud rohkem meie stiilidele vastavat muusikat tulla, selline tibidele sobiv klubivärk oli enamasti, paar hiphopimat asja vahele, üksikud emo/hipilood.

Väga bling värk oli, igatahes. Kingiks pidi olema cash, aga see pidi olema pakitud võimalikult suurde ja säravasse pakki. Väga huvitav!

Miski asja eest saime kõik mullitajad Linda käest vahepeal, põrand oli üleni seebine - pesta pole vajagi.

Kuna Kert, Kusti jt tulid just Leedust ka, sain nedega Tallinnasse tagasi. Enne olin välja uurinud, et vahe pidi ainult 13km olema. Normaalset maanteed pidi oli see teekond vist mõni kilomeeter veel siiski pikem, praegu vaatan. Hea oli õhtuks (hommikuks) omasse voodisse jõuda. Miski poole kolme ajal jõudsime kohale. Aitäh viitsimast sõita! (:

Eile sai üle nädala jälle Keskmaal ka käidud. Hea oli, seal on ikka tore. Varsti saab Isengardi ka.

Lisaks tegin ma eile õhtul veel muffineid ka, maja tagant aiast korjatud õuntega (kindlasti olen kunagi maininud, et meil on hoovis õunapuuaed ja laste mänguväljak). Uskumatul kombel ei läinudki väga pekki vist seekord. Kasutasin täisterajahu, seega sellised natuke teistsugused tulid, aga mulle sobivad väga hästi. Peale tegin glasuuri, mis oli ka õpetuses - kohe kui ahjust väljas, kasta muffin sulavõisse ja siis suhkrusse - mõnsa!

Õhtuks oli kõht nii täis, et ainult kaks (vist) muffinit jõudsin ära süüa. Kasutan muidugi keskmisest suuremate vormidega panni, st selliste tavaliste järgi peaks arvestama u neljaga - ei tundugi enam nii vähe.

Ema-isa ei käinudki eile linnas, st ei saanud veel omale seda teist ratast. Ilmselt kolmapäeval või neljapäeval.

15.09

2011-09-15T08:48:00.002+03:00

Helistasin isale - mul on võimalus oma väikeste ratastega eesel vahetada (mitte päris suure hobuse, aga näiteks) muula vastu. Sellel on suuremad rattad ja isegi 3 käiku, mis kõik viimati peaaegu töötasid ka.

Täna üritan jõuda Paavli kaltsukasse Grexule kombekat vaatama (või pükse ja jopet). See koht, kuhu muidu minema pidin jääb nii teisele poole ja nõuab ka ette helistamist. Kui täna ei jõua/leia midagi, tuleb homme helistada ja uurima minna ilmselt.

Nädalavahetusel on üüri maksmise tähtaeg, aga kedagi pole linnas, kes maksaks vist - kes Leedus, kes Vändras.

Hea on see, et minu to-do-listist on juba enamus asjad maha tõmmatud. Need on siis sellised asjad, mis on olnud vajalikud ära teha juba mõnda aega. Mul on selle üle hea meel, et asjad juba sujuvad.

Ma tõsiselt tahaks trenni minna ja ennast liigutada. Päris kaua on saanud juba niisama istuda ja see ei sobi mulle väga. Peab miski koha leidama. Endiselt tahaks ujuda, aga enne peaks selle normaalselt selgeks õppima. Seda tuleb natuke uurida ja kaaluda, ei pruugi ju parim variant olla minu jaoks nii.

Vihm!

2011-09-14T13:37:00.002+03:00

Mitte, et mul midagi vihma vastu oleks, vastupidi, aga no üldse kohe ei tahtnud täna ka rattaga tööle tulle. Jube vastik oleks päev läbi märgade pükstega istuda. Kusjuures, mu meelest on meil siin hommiku-lõuna paiku jahedam, pärast hakkab palav.

Täna tegin enne oma ettekannet akna lahti, aga miski 1-2 minuti pärast pani kaastöötaja selle kinni tagasi. Omaette vaikselt küsisin, et kas hakkas külm või, aga ta ei kuulnud seda. See vist ei olnud mu eesmärkki. Õhtuti on selline õhupuudus siin kergelt, umbne.

Ettekande tegin ära. Läks nagu läks. Sain hunniku kommentaare, mida jälgida ja tähele panna. Nagu teada - ma ei oska asju lihtsalt seletada. Isegi igapäevaelus tuleb ette, et seletan pika lause, siis keegi küsib ühe sõnaga 'seda mõtlesi?' ja nii ongi. Ilmselgelt ma mõtlen liiga palju ja sellest see tuleb.

Pean seadustega ennast ka rohkem kurssi viima. Sest, kui noored hakkavad küsimusi küsima, siis ma pean oskama midagigi ju vastata.

Tiinale lubasin, et lähen käin miskit beebikombet vaatamas/ostmas, aga üldse pole jõudnud kuidagi! Ma isegi ei tea, kas täna jõuaks. Oeh.

Eile läksin natuke hiljem magama, kui oleks tahtnud, aga täna ärkasin ~15 min enne äratuskella üles. Ja nüüd on jälle selline unenatuke kallal.

Lindal toimub jälle kostüümikas. Leidsin päris kirja päris postkastist ja puha, kutsega. Seekord on isegi kaks stiili beebi going teismeline hiphoppar. Esimesele kujutan juba umbes ette, mis peaksin selga panema, teise suhtes väga pole aimu. Minule võõramat teemat oleks andnud ikka valida, kui aus olla! Natuke olen googeldanud juba ja üritan miskit ikka leida ja välja mõelda. Väga poodi ostlema minna ei tahaks, loodetavasti suudan improviseerida ja pole vajagi.

Bling pidi olema kohustuslik, see võib olla ainuke asi, mida mul kohe üldse kuskil ei ole. Ainukesena leidsin Elvise kuldsed prillid, aga need ju puhas rock'n'roll. Eks näis, pean veel mõtlema ja pead murdma kõvasti selle kallal.

Ma ei hakka enam muffiniteemalisi lubadusi tegema, siis on kõige tõenäolisem, et nad valmis ka saavad millaski.

Natuke uimane täna.

2011-09-13T14:24:00.003+03:00

Täna oli miski üritus lasteaialastega, vist olid eelkooliealised kõik. Tallinna Spordihallis toimus, ilusa ilma korral oleks õues olnud. Seal olid erinevad punktid, peale meie veel nt Maanteeamet, Politsei, Punane Rist jne. Lisaks ka batuudid, need laste omad, millel mootor pidevalt taga urisema peab.

See oli veits nõme isegi tegelikult. Veeohutusest rääkisime kahele grupile korraga kolmekesi, st sai natuke vahetada, aga siiski. Üsna lärmakas oli seal kajavas suures hallis. Lõpuks olid meil juhtmed koos ja lapsed ka ikka päris väsinud.

Üldjoontes läks siiski enam-vähem hästi, ma arvan. Kuigi, jah, natuke lühemalt või kiiremini tuleks nii väikestele teha. Nad lihtsalt ei jaksa keskenduda lõpus enam.

Tuleb välja, et peame siin tööl mõned nädalad kuuepeale ühe ametiautoga hakkama saama. Põnev saab olema!

Täna lähen toon oma kodumaise panga kaardi kontorist ära ja siis teise linna otsa ravimi järgi, mida saab Tallinnas ainult u kolmest apteegist, sest nad teevad seda kohapeal. Jälle saab natuke ühistranspordiga sõita, tundub.

Pärast eilset oli küll mõte täna jälle rattaga tööle tulla, aga hommikul ei olnud kohe üldse seda ilma. Peaaegu terve päeva on vist sadanud, kuigi ma vahepeal ei näinud. Tundub vähemalt nii.

Voodi, päris voodi!

2011-09-12T15:28:00.004+03:00

Huzaah! Saingi endale uue voodi. See tuli veel ise koju kätte ka. Kerttu ja Andres on ikka nii toredad. Suuurimad aitähhid mu poolt veelkord! See on kaks korda sama suur kui mu eelmine 'voodi', aga ruumi ei tundugi toas nii vähe olevat. Samas, voodi alune on juba kenasti igasugust kraami täis. Mõned asjad veel ootavad oma uut kohta.

Reedel oli jälle väike WP. St kolisime oma arvutitega kõik horisontaali asetatud ukse taha istuma. Tulin töölt, oli paar arvutit juba valmis, aga nende taga ei istunud kedagi. Vedasin enda oma ka paika. Vahepeal ärkas Ints üles, aga läks magama tagasi. Hakkasin peale. Tegine deede Itiga.

Mitu tundi Hiljem jõudsid Kert ja Kusti ka tagasi ja siis tuli juba Ints ka meiega ühise laua äärde. Tegin deede edasi, teised leveldasid alte.

Laupäeval sai natuke epic line ehk raamatu lugu järgivaid queste tehtud Jumbuga. Kui see valmis sai, oli juba nii kaua istutud diivani peal, arvuti taga imelikus asendis, et pidi lausa õue minema. Väike jalutuskäik oli ülimõnus.

Veendusin taaskord, et kui ma just väga ei pinguta ja ei keskendu, siis kaotan suunataju päris kergesti. Kusjuures, pärast ma ei saanud ise ka aru, kuidas ma nii valesti arvasin, kaugele juba kõndinud oleme - mäletasin küll, kust-kuhupoole keeranud olime. Igati loogiline oli see, et jõudsime täpselt sinna, kus olime.

Eile oleksin peaaegu panni põlema saanud. Köök oli tossu täis ja suitsuandur hakkas ka lõpuks tööle (kui mulle tundus, et suurem osa juba väljas). Märkasin asja ise enne. Mõtlesin, et raudselt ärkab Ints nüüd üles, sest ma ei saanud teda kohe laest kätte ka (tumba oli liiga madal, pidin tooli võtma). Aga ei midagi, vist.

Tegin korraliku tuulutuse (aknad uksed lahti), aga see võttis aega, kuna õues oli paras tuulevaikus. Ööseks jätsin ka aknad-uksed praokile, sest tundus, et ikka on panngoogipraadimise hais toas. Söögi, btw, tegin hiljem kiirituses soojaks (kuigi kogemus räägib, et ka see pole 100% turvaline/lollikindel).

Kontrollige nüüd ka oma suitsuandurid ära, et nad ikka töötaks, eriti minusugused, kellel toidutegemine ei ole loomulik anne ja asjad kipuvad meelest minema (multi tasking ei toimi)! Testima ei pea nii nagu mina seda tegin, nupulevajutusest piisab.

Täna sõitsin nii palju trollide ja bussidega, et lausa vastik mõelda. Läksin arsti vastuvõtule ja ta saatis mind kohe edasi teise kohta (mõned tunnid hiljemaks). Marsruudi Lilleküla-Tõnismägi-Kopli-Mustamäe-Kopli (pärast veel Lillekülla tagasi ka) vahele jääb üsna mitu kilomeetrit ja ühistranspordi peatust. Ajast hakkab kahju ja nii vastik-vastik-vastik on ikka nende asjadega sõita. Kuskilt ei taha kinni hoida, aga ilma ka väga ei saa (eriti trollides).

Töööjuures oldud tunnid on möödunud täna üsna sisukalt, kuna neid väga palju pole olnud ka. Samas, see sisukus on ka suhteline - komplekteerisin asju, mida üritustele kaasa võtta. Päris palju ja erinevateks juhtudeks.

Üks ettekanne, mille pean büroos omadele esitama, tuleb kolmapäeval. Ma ei jõudnud täna küsida, miks ma seda tegema pean. Loodetavasti homme ei unusta ära. Tõsiselt - mida nad näha või tõestada tahavad. Kõik ju teavad, et teema on mulle üsna võõras, samas esinemisoskust on nad juba näinud. Olen endiselt arvamusel, et lihtsam ja loogilisem oleks, kui keegi lihtsalt mulle selgitaks, mida-millise slaidi juures rääkida tuleb jne. Tundub ju mõistlik!?

Huvitav, kas ma täna teen muffineid?

Venib jälle.

2011-09-09T09:11:00.005+03:00

Eile väga mööbeldamiseni ei jõudnudki, st siis üldse mitte, aga midagi sain välja mõeldud küll. Eks seda peab ilmselt siis veel täpsemalt üle vaatama ja mõtlema kui uus asi kohal, aga idee on olemas.

Tegin omale uue pangakonto ka ära, me ainsasse kodumaisesse panka. Kontoris käimine oli üks parimaid pangakogemusi üldse - ei olnud isegi numbrit vaja võtta, selline masin täitsa puudus - astusin uksest sisse, tädi ees laua taga juhatas mu edasi ja tore teenindaja oli kohe valmis minuga tegelema. Kõik oli nii ilus, puhas, uus ja avar. Ei mingeid järjekordi ega aeglaseid vanainimesi minu ees(no offence).

Teise hea teeninduse osaks sain hambapolikliinikus, kui läksin röntgenit tegema. Mul oli mu LIFAD pusa seljas ja üsna noor meesteenindaja, kes seal oli küsis, ma näen, et olete ka Rammsteini harrastaja (nii ma kuulsin, tundus mulle ka veider). Vastasin, et jah vm. Siis edasi küsis, kas kontserdil käisin ja, kahju, et nad seekord ikka Eestisse ei tule ning mainis, et ka tal ei ole veel Läti kontserdile piletit ostetud jne. Selline tore-koomiline kogemus oli.

See eest röntgenitegija-tädi polnud nii meeldiv. Tõreles, et ma ei oska oma lõugu ja hambaid õige koha peal hoida. Kust ma peaks teadma, mis või, kus see õige on!? Ise ta ei pannud mind õigesti paika ja siis seletab, et ma liigutasin ennast valesti. Õõh. Miskil kummalisel kombel suutsin seal olla terve aja nii, et ei öelnud MITTE MIDAGI vastu. See oli hea, sest ega ma kenasti poleks kindlasti öelnud.

Aga eelnevad kaks klienditeenindajat, kellega kokku puutusin olid vahvad ja tuju ta alla ei viinud mul. Kuulasin muusikat ja jalutasin Lilleküla poole tagasi. Nii mõnus ilm oli eile (pärast seda padukat) - selline sombune ja soe, nagu mulle meeldib.

Sain kätte ka oma tellitud "Loovmängu" (Anu Sööt) nimelise raamatu. Süveneda pole veel jõudnud, aga esmapilgul tundub ikka väga hea. Valmistatud ökoloogilsest materjalist, vedrukinnitus aitab õige koha pealt lahti hoida ja mängud ise - neid on ikka palju ja tunduvad jube kiftid, erilised ja enamus kindlasti siiani mängimata.

Tööl on täna jälle selline üsna uim päev, midagi konkreetset teha ei ole. Väiksed asjad mõned, aga need vist kõik juba valmis. Üks registreerimine toimub mu mailile (koolitus gümnaasiumiõpilastele), aga see ei ole väga aktiivne, mõned üksikud praegu. Järgmine nädal katsun leida kontaktid ja hakkan helistama. Muidu oli see sama asi kevadel ka, aga loogish, et siis keegi ei taha midagi lisa endale võtta. Praegu kõik, kes helistanud on, küsivad, kas see on tasuta - võib olla arvatakse, et see maksab midagi ja seepärast ei taheta? Ei tea, järgmine nädal hakkan vaikselt asja uurima, kuigi aega neil veel 16. kuupäevani.

Täna hakkab vist WP, st. ma ei ole kindel, kas ma ka täna muffinite tegemiseni jõuan.

Sain hea pakkumise! (:

2011-09-08T13:11:00.002+03:00

Edit: eilne postitus, mille unustasin üles riputada. Enjoy! (:

Kerttu tegi mulle hea pakkumise magamisaseme suhtes ja ma võtsin selle vastu! Nüüd pean ruttu välja mõtlema, kuidas omal toas mööbel ümber paigutada nii, et kõik ära mahuks ja, et endale ka ümber pööramiseks ruumi jääks. Mulle meeldib, kuidas asjad vahel iseenesest lahenduse leiavad, kui mina jälle otsustada ei suuda.

Eelmine nädal anti teada, et selle nädala kolmapäeval pean ära saatma ühe meili. Selle sisuks olid meie pakutud teemad projektikonkursiks. Tookord oli see kogu teema, mis mulle öeldi, et räägime esmaspäeval edasi. Teisipäeval uurisin, küsisin ise öeldi, et homme hommikul jõuab veel ka.

Täna mulle siis tuletati meelde, et ma ei ole seda veel saatnud. Hea tähelepanek! Mulle meenus see ka eile tööpäeva lõpus. Päev otsa polnud arvutitki ja läks meelest ära.

Hakkasin siis täna saatma, sain ka juhendi, mille järgi teemasid mõelda. Leidsin, et meie teemad ei olnudki mingid teemad - sama laiad kui alateemad. Sisuliselt pidime uuesti välja mõtlema hakkama asju. Ma ei oleks saanudki seda õigeaegselt korralikult ära saata. Olen seda vist juba öelnud, aga nõme on niimoodi kolm korda enne ühte asja küsida ja siis ikka mitte normaalset vastust saada.

Võib-olla on jäänud mu postitustest teine mulje, aga tegelikult mulle ikka meeldib siin ja, ma arvan, et hakkab aina rohkem meeldima, kui matsu päris lahti jagan.

Eile muffineid ei teinud, täna ka ei tee.

Põdemine põetud.

2011-09-07T16:07:00.002+03:00

Eile sain u 45 min enne tööpäeva lõppu teada, et pean tänasel koosolekul slide-showga esinema. Veits kuri olin, kergelt öeldes, siis selle peale. Õnneks mul on siin selline boksi moodi kuubik töö tegemiseks ja keegi ei näinud seda ja sain tööpäeva lõpuni vastu pidada.

Hiljem läksin ketsipoodi, olid täitsa olemas, soodushind oli ka, kuigi alati võiks veel soodsam olla. Seekord siiski midagi veel ei ostnud.

Mööblit käisin ka natuke vaatamas, st voodit, mida olen plaaninud endale osta. Mõtlesin, et kui juba, siis natuke suurem. Samas, siis peaks just ka päris VOODI ostma, mitte ainult normaalse madratsi, mis oli esialgne mõte - et saaks asju voodi alla loopida, mille jaoks muidu pinda vähe jääks. Samas, eile juba tuli jälle mõte, kas ikka võtta suur - tavaline-keskmine käiks ka täitsa kenasti, selle näol ei oleks vaja voodit väga ostagi ja ruumipuudust juurde ei tekiks. Põhimõtteliselt ei ole ma oma otsustamisega, mida tahan, väga kuhugi endiselt jõudnud.

Õhtu jooksul sai selgeks, et olukord võib-olla ei olegi nii hull selle ettekande suhtes ja ma tõenäoliselt saan hakkama. Ma tõesti vist ei peaks nii palju mõtlema. Muidugi see ka, et ma ei tea täpselt ikkagi kuidas siin süsteemis need asjad käivad. Nüüd jälle natuke rohkem. Tulin endasse tagasi.

Tööle jõudes ei käivitunud mu arvuti täna enam üldse. Itimees tuli miski tunni pärast, viis arvuti minema. Paar tundi hiljem tõi asenduse. See on slow as hell. Mul on tunne, et muidu mu arvuti on siin üks normaalsemaid vist, kiiruse poolest.

Läpakat mul ei ole üldse. Selle oma, kelle asemele ma tulin, anti lihtsalt töötajale, kelle kohta ma endale ei saanud. Ma ei tea, mismoodi see töötegemine siin välja peaks nägema hakkama.

Tõstsime natuke oma ladu-kontorit ümber jälle, st kaste ühest kohast teise. Ruumi on ikka vähe.

Ettekanne läks minu meelest hästi. Inimesed hakkasid arutlema, mis oligi ka mu eesmärk, sest eelkõige oli see ikkagi planeeritud kui koosolek, mitte minu loeng teemal, mida saalisolijad väga hästi juba valdavad. Siiski, jäi mulje, et mõne arvates oleks pidanud see just viimane olema, sest pilgud ja žestid viitasid mitu korda sellele, et ma oma teemaga edasi läheks. Minul oli põnev ja oli oluline rääkida asjadest. Ei tundu, et oleks valesti läinud selles suhtes, aga eks homme kuuleb kommentaare kui teisiti on.

Nüüd on veel järgmine nädal üks ettekanne vaja teha, mille pointile ma väga pihta ei saa, miks. Kavatsen selle nädala jooksul välja uurida.

Täna tahaks muffineid teha.

Viisin Iti Enedwaithi.

2011-09-06T14:10:00.005+03:00

Täna sain teada midagi, mida ma ükskord poole kõrvaga ka peaaegu kuulsin. Et üks töötaja on natuke pettunud, kergelt öeldes. Mott maas, et tema ei ole minu kohapeal. St siis aste kõrgemal. Minu arust oleks ka loogiline olnud, et oleksin altpoolt alustanud.

Praegu, tegelikult, ma ei saa teha kõike seda, mida ilmselt peaksin, sest lihtsalt puudub väljaõpe. Idees peaks selle vist asutus tagama, aga reaalsuses on asjad natuke teistmoodi. Täpselt ei teagi kuidas.

Mul on juba paar ülesannet, mida pean ette kandma, kuigi ei tea täpselt, mida seal rääkima peaksin. Slide-show'd on ees, aga need peaks idees ju olema ainult enesele abiks, mitte kogu infot hõlmavad. Kui ma korra näeks, kuidas keegi neid räägib, oleks poole kergem.

Mulle nö anti ülesanded küll eelmise töötaja poolt üle, kuid see kujutas endast ainult mõnede dokumentide vaatamist (kus-mis on) ja lühidalt teemade nimetamist, mille eest vastutama pean. Reaalsuses, kuidas või, mida ma täpselt tegema pean, siiski ette ei kujuta.

Ma pingutan küll, aga jube raske on ikka, kui ükski teema minu õpituga sisuliselt kokku ei lähegi. Tüütu on ka kui iga järgneva ülesandega pean küsima, mis see on, kuidas see käib jne. Selline saamatu tunne tekib.

Sain oma to-do-listist ühe olulise asja tehtuks, millest tulenevalt saavad tehtuks ilmselt ka üks või paar järgmistki. Mõned on veel teha, mis vajavad tõsiselt kättevõtmist.

Ükspäev ostsin Marks & Spencerist earl gray musta tee. Eile proovisin ise ka esimest korda järele - täitsa väärt kraam. Soovitan! Peaks hakkama selliseid häid leide ka blogima siia, aga viimasel ajal on näha, mis mul sellistest asjade pildistamisest saanud on (tahaks ikka ilusti ja korralikult siis, kui juba).

Olen märganud, et viimased paar-kolm tundi tööjuures kipuvad kuidagi pikaks venima, olenemata, et eile nii väga isegi ei tundunud.

Palju õnne, Vader!

2011-09-05T11:56:00.003+03:00

Reedel tuli välja, et see, mida meie Sauele tegema läksime hakkas hoopis kell 18, mitte 17, nagu teada oli antud. Väikesed plaanimuutused. See tähendas siis, et tegime esinemiste ajal natuke oma tööd ja 15min nö õigel ajal ka, kuigi siiski veel ei olnud esinemised läbi saanud. Jätsime asjad sinna ja noorteka töötaja võttis üle. Pole midagi teha, ilmselgelt noorteka päevakava ei klapi väga riigiametnike omaga.

Reedel oli mõte, et võib-olla maale, aga ikkagi ei jõudnud. Jassil oli vist tegemist ja ma ka jõudsin nii hilja linna tagasi. Läksime hoopis laupäeva hommikul. Siis pidin ka mina sõitma, teised magasid autos.

Laupäeval võtsime kartuleid, korjasime ube, teisi ube, porgandeid, punapeete, pirne, aroonjaid, võilille juurikaid ja pähkleid. Kõike oli kuidagi nii palju ja suureks kasvanud. Mõnus.

Ja Taaramäe saigi etapivõidu ka laupäeval, jeei!

Pühapäeval hakkasime umbes täpselt Vuelta ajal liikuma, st seda siis ei näinud.

Maal jõudsin enne ära tulemist veel niita muru. Esimest korda selle traktoriga. Mõtlesin, et on keerulisem juhtida, kui tagarattad pööravad, aga hoopis vastupidi. Täitsa mõnus oli ringi kärutada.

Kuna eelmisel päeval oli vihma sadanud ja kohati muru peaaegu põlvini hein, siis tee ääres, majast eemal, kust oli ilmselt kauem juba niitmata olnud, suutsin masina tossama ajada. See kõik keerdus sinna kinni ja rihm kulus ühe koha pealt niimoodi õhemaks. Ühe sõnaga - lõhkusin ära.

Metsa pidime ka minema emaga, aga see kuidagi jäi sujuvalt ära, ei teagi miks. Linna tulemisega hakkas järsku nii kiire, et ma isegi ei teadnud, kui oleksin pidanud juba väljas olema.

Suure vennaga suutsin miski 2-3 korda maal oldud aja jooksul raksu minna. Mitte, et see esimene kord oleks, aga vahepeal ma arvasin, et koer on kuhugi mujale maetud. Ju siis mitte või on lihtsalt koolitus nii hea olnud. Nii mõnelgi korral ma ei saanudki täpselt aru, milles probleem.

Võtsin igasugu kraami endaga kaasa ja tulime Tallinna ära. Järgmine kord kasutan teistsuguseid transpordivahendeid - ka see poleks mitte esimene kord.

Uus tass käes!

2011-09-01T15:13:00.005+03:00

Täna on päev otsa miski kahtlane Internet meil siin olnud - on ja ei ole ka, vahelduvalt nii iga 2 min järel. Netita hetked on tunduvalt pikemad. Hommikul sai sellepärast koosoleku varem tehtud, mis oli isegi hea. Hiljem sai kohe söögi järele mindud.

Selle tähtsa ülesande sain ka teada, mis mulle anti. Esmapilgul ei tundu midagi keerulist üldse. Selline noorsootöötaja igapäevatöö, võiks vast öelda. Samas, ma kõigest veel täpselt aru ei saanud ka, sellest räägitakse järgmine nädal veel. Elame näeme.

Täna pidin minema selle autoga, millega esimest korda siin büroos sõitsin. Enam sellega sõita ei taha, varvas jäi krampi. Lihtsalt see iste on selline, mis ei lähe nii piisavalt ette, kui mul vaja oleks.

Just, uue tassi ostsin ka. Iga kord, siiani, kui oleme toidupoes käinud, olen uurinud-vaadanud. Päris samasugust ei tahtnud osta, kuigi paaris kohas oli täitsa olemas. Enamus, loomulikult, olid lihtsalt häbiväärselt väiksed. Täna läks siis lõpuks õnneks ja sain ühe ilusa, normaalse suurusega, teistsuguse tassi. Whee!

Homme tulen hiljem tööle, aga selle võrra tuleb siin ka kauem olla, st Saue noortekeskuses, aga siiski.

Veel ei ole uut tassi ostnud.

2011-08-31T15:53:00.003+03:00

Eile pärast tööd mõtlesin, et lippan ruttu poest läbi - polnud isegi leiba-saia, kõik otsas. Tüüpiliselt sai siiski mõned, ka üpris vajalikud, asjad täitsa ära unustatud. Rämpsu seekord väga isegi ei ostnud - success!

See poes ringi liikumine oli omaette veidrus. Mul oli vist maailma tühjem pilk siis üldse - sihuke uni oli järsku peale tulnud.

Täna vist peab jälle ostlema asuma, sest on üks muffinite retsept, mida olen tahtnud proovida. Mune läks sinna kinlasti vaja, mida veel, seda ei mäleta. Retsepti ka hetkel netist ei leia.

Viimasel ajal on üle ühe mu küpsetised üsnagi pekki läinud. Praegu oleks nagu jälle see kord, aga peab ikka proovima, muidu ei tule seda ka, mis õnnestub.

Natuke nokitsesin meisterdada ka eile, sain ühe Toothlessi valmis.

Töö juures on see nädal päris energiline olnud (eilsed juhtumised nõudega nt). Täna muutusid ka paar arutelu eriti elavateks ja mõni mees tundus, et isegi solvus. Ühe koha peal, kui ma üritasin midagi öelda, segati poole lause pealt vahele ja ei lastudki lõpetada. Ei viitsinudki. Hiljem küll küsiti, aga kes ei viitsi kuulata, ei saagi teada, mida teine öelda tahab.

On lootust, et ka meie büroo naised saavad nüüd endale ühtsed, normaalsed, naiste lõike järgi tehtud riided. Jeei!

Just sain teada ka, et mulle antakse homme minu jaoks tuleviku suhtes ülioluline ülesanne, mis tuleb hästi sooritada. Põnev-põnev.

Olgu-olgu, päris nii hull vist ka asi ei ole.

Ihhihii ja ahhahaa!

2011-08-30T15:57:00.003+03:00

Käisin autoga sõitmas ära. Mina üksi linnapeal.

Sõitimisega sain täitsa kenasti hakkama, aga no autojuhi vaatenurgast ma linna ikka üldse ei tunne. Kõikides kohtades, kus tahtsin esialgselt pööret sooritada, oli see keelatud. Alguses oli mul töökaaslane peal, aga kuna tema pole üldse autojuht, ei osanud ta ka väga kindlalt öelda, kust kuhu saab. Päris korraliku ringiga tulin tagasi.

Onu Google abiga võin öelda, et kõige lihtsama 14,7km/34min asemel oli minu teekonna pikkus 19,5km/47min.

Ma loodan, et meil lähitulevikus pannakse selle GPSi sisse kaart ka, mis meil siis on. Muidu poleks hullu, aga kui ma enamasti niigi jõuan igale poole täpselt, siis niimoodi on küll hea võimalus kõvasti hilineda!

2011-08-30T09:03:00.003+03:00

Eilne päev möödus nii kenasti tööjuures. Väga vara eelmine õhtu magama ei läinud, aga üllatavalt normaalne oli olla. Täna läksin kuskil sama hilja ja ei ole nii hea. Kolemaru uni lihtsalt ja ma lihtsalt tunnen, missugune padjakas mul näos on! Tean, et lõunapaiku tuleb üks koosolek. Enne seda peaks miskit sööma, ehk tuleb veidi energiat.

Täna tuli kolleeg tööle ja avastas, et tema laual olnud valge ingli kujukese jalad on keegi vildikaga roosaks värvinud. Veidi hiljem kukkus WCs riiul alla koos minu ja ülemuse tasside, presskannu ja vähemalt ühe taldrikuga, mis kõik põrandale kildudeks lendasid. Hiljem tuli välja, et sama töötaja rongi sõidukaart oli piletimüüja käest mitu meetrit kaugemale lendu läinud. Lisaks veel oli veidi enne millalgi hobuseraud büroo ukse kohalt alla kukkunud. Mis toimub!?

Hetk enne seda mõtlesin teed teha, siis oleks mu armas tassike veel terve.

No more.

Lõunaajal loodetavasti lähme poodi, saab uue tassi osta!

Täna pean autoga ka jälle sõitma minema ja linnast tagasi täitsa üksi.

Laupäev Laboris.

2011-08-29T16:25:00.002+03:00

Praegu seda pealkirja kirjutades tuli meelde, kui Nuki helistas mulle millaski ilmselt 1. kursuse ajal, kui väljas olime ja ma miski südaöö kanti Juuksuris olin. Labor kõlab peaaegu sama hästi.

Tegelikult oli seal Evelini värviline 25 sünnipäev. Väga vahva oli inimesi näha, keda ei olnud ammu näinud ja tegelikult ka inimesi, keda kohtasin esimest korda. Labor oli minu jaoks ka täiesti uus. Tol päeval oli koht siis juba tegelikult tervelt 3 nädalat vana. Selline hullude teadlaste koht, ainult kõige paremas mõttes!

Praegu tuli selline mõte, et keegi vist pilti ei teinudki ja ma ka ei võtnud fotokat kaasa. Heh.

Reedel käisin korra poest läbi. Jyski sattusin ja nägin head voodi pakkumist. Aga pean veel mõtlema, sest ostsin juba endale saapad. Samas on ka ratta ostmiseks üsna soodne aeg. Praegune on selline kahtlane juba natuke. Veits vatti saanud mu käes.

Eile tegein õunakooki, mis kukkus rohkem õunavormi moodi välja. Maitse oli siiski päris hea. Ühepajatoitu-köögiviljahautist vm üritasin ka teha, aga kartul kees nats pudruks ja kapsas ei mahtunudki potti. Porgandid olid head, oad vist oleks võinud ka suts pehmemad olla. Oleks blender, oleks püreesupiks teinud!

Heegeldasin ka paari asja. Üks, mida alustasin eelmine nv, teine täitsa uus. Kumbagi ei saanud päris valmis. Kui ma ennast lõpuks kokku võtan, saab pilti ka, ausalt!

Hõumalõun

2011-08-26T14:29:00.005+03:00

Teised läksid kõik hommikul Soome. Vähemalt ma arvan, sest eile enne kui Ints tööle läks rääkis ta, et neil pole veel laevapileteidki ega midagi. Adrenaliinibuss kindlasti juba liigub. Sõidavad täna päev otsa autoga, homme võistlevad ja pühapäeval sõidavad jälle terve päev tagasi.

Täna on küll lühem tööpäev, aga ikka on kuidagi nii veninud. Õnneks või kahjuks ma pole ka büroost ainuke, kes nii mõelnud on praegu.

Bob Marleyt olen päev otsa kuulanud täna.

Mõned plaanid on ka, mida nädalavahetusega peale hakata. Eks näis, kuidas tegelikult kulgeb.

PS! Tahaks ujuma, juba talvest saati mõtlen.

Väkburks.

2011-08-25T13:58:00.005+03:00

Ma vist hakkan juba natuke töörütmi sisse saama. Enam ei ole tööl tulles sellist kohe-jään-magama tunnet väga. Hommikuti ikka, kui üles peab ärkama ja vahel natuke päeval ka kui midagi eriti teha ei ole või kõht jube tühi on.

Me siin tööjuures oleme see nädal iga päev kuskil söömas käinud. Esmaspäeval olime Tööstuse tänaval miskis kohvikus. Valik oli nigel ja pannkoogid olid külmad. Teistele millegipärast isegi meeldis. Teisipäeval käisime Väike-Maarjas, see oli ürituse raames ja ei lähe arvesse.

Eile sõime Mööblimajas. Ma ei olnud seal vist kunagi sees käinudki. See ongi - üüratu maja täis mööblit. Ja siis seal keskel kuskil, diivanite vahel/nurgas on kohvik. Valik oli natuke parem, väljanägemine ka enam-vähem, sellise kerge nõuka kiiksuga (erineva kuju/suuruse/mustriga taldrikud, 80ndate stiilis toolid, retrokandikud jm). Mulle meeldis see paremini kui esmaspäevane koht, teistele millegipärast mitte.

Täna käisime taaskord Räägu burksis. Kaks töökaaslast on selle suured fännid, ülemus pakkus välja mõtte minna nt Staapi, mina olin nõus. Kuna ta siiski ei olnud roolis, siis võeti seda kui suvalist vahemärkust/nalja ja mindi, ofkoors, ikkagi Rääku.

Kui asi nii edasi läheb, siis ma pean vist küll hakkama eraldi söömas käima. Hiinakat pakkusin ka välja, aga see ei lähe vist ka kõigile peale. Goddamnit. Räägus olen käinud kolm korda, igakord võtnud erinevad asjad - pelmeenid, prae ja täna burksi - juba on kopp ees! Kaste on alati sama, võib-olla sellest?

Sain just ülemuselt väikse arvutusülesande. Alguses ehmatasin veits ära küll, aga sain vastuse kätte, tundus et õige ka - tal endal oli samasugune. Ei tea, kas oleks pidanud mainima, et ma pole sellisteks tegudeks võib-olla kõige kompetentsem isik?

2011-08-24T15:36:00.002+03:00

Eile tegin tööd Väike-Maarjas. Kind of. Mul ei olnud seal tegelikult erilisi ülesandeid. Paukvesti tutvustasin ja proovisin ühele ratastoolis poisile selga ning jagasin kommi. Muus osas olin üsna pealtvaataja.

Üldiselt oli kift. Jälle sai nähtud-proovitud asju, millega enne päris kokku puutunud ei olnud. Seekord oli selleks siis nt pulberkustuti kasutamine. Natuke kohati tundus, et pingutati natuke üle seoses sellega, et sihtgrupp olid puudega noored. Oleks võinud vabamalt asja võtta.

Rasvakatse läks miskipärast natuke tuksi. Enamus vett läks mööda vist.

Päev oli päris pikk, lõppes kuskil 19 paiku, pakun, kui Tallinnasse jõudsime.

Õhtuks olin väsinud, aga enne magama minemist ei olnud üldse und. Õnneks see siiski ikkagi saabus mingi hetk, kuniks hommikuni, mil ärgata oli juba päris raske. Täna päev otsa natuke selline tunne olnud, et tahaks silmi kinni panna. Siiski on õnnestunud seda mitte teha, isegi mitte, kui natuke suurem ülemus siin käis ja juttu rääkisime temaga kõik koos.

Tööd-tööd olen saanud ka üha enam ja enam teha. Nõmedalt umbseks läheb meil kontoris koguaeg ainult.

Nädalavahetusel ei käinud kuskil.

2011-08-22T15:01:00.003+03:00

Kõigepealt oli plaanis minna Tölluvideosse, aga ma ei viitsinud üksi minna ja keegi ei olnud kaasa ka tulemas. Teine mõte, mis korraks tuli oli, et äkki peaks ikka Vabaduse laulule ka minema. Järele mõeldes hakkas üha rohkem tunduma, et ega seal midagi väga vaadata vist ei oleks. Lihtsalt ulme rahvamass ja inimesed kuskil (võib-olla) kaugel laval. Nimekirjast Riho Sibul oli ainukesena teada tundud hea, Kerlit pole kunagi näinud ja mõnda veel, ülejäänusid ei kutsunud lihtsalt vaatama.

Telekast nägin Sinead O'Connorit, ei tundunud ka, et oleks väga milleski ilma jäänud. Täna nägin Kerli esituses "Eesti muld ja Eesti süda", see tundus täitsa täitsa kift. Kes kohal käis võib vastu vaielda (või takka kiita).

Pühapäeval tegin Androidi Ahvi jaoks valmis ja niisama ühe neeonrohelise punaste tiibade ja tuttidega öökulli. Plaanis on neid ka pildistada lähiajal. Ja kõiki teisi, kes vahepeal valmis ehitatud. Paari asja alustasin veel, aga need on poolikud. Ühega läheb kindlasti veel aega, teine võib-olla et saab varem valmis.

Hommikul oli maru pikk koosolek meil siin. Sai välja mõeldud, et peaks neid ikka tihemini tegema, nii mitu korda nädalas, et ei peaks nõnda kaua korraga kohapeal istuma. Sain endale mõned kohustused märkmikusse kirja panna.

Aruküla lõpupeo pean ka täna-homme plaadile panema. Helistati just. Ma isegi imestasin, et siiani polnud keegi ühendust võtnud.

Järsku hakkas jubedamat moodi sadama siin. Mulle tegelikult meeldib isegi. Vihm on alati vahva olnud. Refereerides üht väikest noormeest suvisest Päästeala Noortelaagrist, ma ei saa aru, miks inimesed üritavad kuivaks jääda, kui märg on ju palju lõbusam.

Praegu, tõesti, üsna voolab see vesi meil siin hoovis. Ainuke jama on, et ma järjekordselt unustasin oma vihmajope maha. St hommikul ei tundnud selle kaasa võtmises absoluutselt mingit vajadust. Nagu ka nii tund-paar tagsigi oleks arvanud. Peab hakkama lihtsalt kaasas tassima. Taskusadetakki on küll, alati kotis.

Homme Väike-Maarjasse.

Hommikul tundus soe.

2011-08-19T11:56:00.002+03:00

Natuke oli võib-olla jahe sõita, aga ei midaig hullu. Vahepeal oli selline tunne juba siin tööl olles, et tagasi tuleb sõita vihmas, aga praegu paistab juba parem. EMHI mudeleid uurisin ka, tundub, et (suurem) vihm tuleb alles homme. Hea "Vabaduse laulu" pidada.

Täna natuke arutasime siin ühe naistöökaaslasega vahepeal riietusest. Pean ilmselt omale hakkama soetama saapaid, kingi, sukkpükse ja ka normaalseid pükse ehk, kuid nendega pole nii hull. Siiamaani pole ju ka päris paljalt ringi tillerdanud ikkagi.

Neid suuri meestepükse, mida millaski varem mainisin, ei ole meie büroo naistest tõepoolest keegi kunagi kandnud. Saapaid olen tahtnud endale juba ammu ju osta. Siiamaani ei ole õnnestunud. Esiteks on mul nii totakas jalasuurus, et enamus ei sobi, teiseks peab mulle ju välimus ometi ka meelepärane olema, mugavusest rääkimata. Ma ei tea, kust ma saan sellised saapad, mis mulle meeldivad, sobivad ja kõlbavad kunagi ka vormiga kanda.

Kingade leidmine on vast keerulisemgi. Ei taha mõelda selle peale. Veel mitte, mul pole isegi vormi.

Täna hakkab nädalavahetus. Viimastel aastatel polegi sellist rütmi varem olnud, et peaksin niiväga seda ootama. Tudengielu viimased aastad + poole kohaga vaba graafiku alusel töö andsid piisavalt vabu päevi täpselt sobival ajal. Praegu töötan viis päeva nädalas, nagu vist suur enamus inimestest. Hetkel küll koormus sisuliselt puudub, tõsi.

Nii palju 'projekte' olen mõelnud, mida tahaks valmis nokitseda. Kuidagi vahetustega käivad mul need asjad, mida viitsin või jõuan parasjagu teha.

Viimane suvepäev.

2011-08-18T09:52:00.004+03:00

Just nii praegu raadios ütles. Täna selline ilm, nagu eile-üleeile, vahelduva pilvisusega, kohati hoovihma, üldiselt soe. Edaspidi hakkab tulema jahedamaid ja vihmasemaid päevi. Sügis käes, no!

Eile oli jälle veidi ebamugav trepist käia ja kükitada, nagu ka täna hommikul. Tulin jälle trolliga tööle. Veits sellepärast ka, et on plaan korra linna minna ja mõtlesin, et ei viitsi siis äkki enam sõita + selle juhusliku hoovihma kätte jääda oleks siis ka nadi.

Igastahes, pean vist endale uue jalgratta soetama. Esmalt tundus, et see aasta enam ei ole mõtet, aga tegelikult vist ongi kõige õigem aeg kohe saabumas - hirmsad soodukad poodides ju. Rullikad ostsin kunagi samamoodi sügisel. Nendega, jah, pole kahjuks see aasta kordagi sõitnud - veits vuss olen ikka.

Mõtlesin, et peaks miskipäev nt trolliga tööle tulles need kaasa võtma (veel viimastel enam-vähem kuivadel päevadel, kui neid juhtub olema) ja siis Kopli kalmistupargist kuni nt Hipodroomini üritama sõita. Seda tuleks siis hommikul vaadata, kuidas ilma jagub.

Tahtsin minna Misusse ja Cokasse ka, aga asjad, mida tahtsin ümber õmmelda lasta olid hommikul veel märjad, ei tahtnud neid kotti toppida. Esmaspäeval vist siis ilmselt. Raamatupoodi lähen ikkagi.

Nii mõnedki kohad on veel, kus peaksin ära käima, või juba olnud käinud, aga pole jõudnud lihtsalt. Tegelikult on ilmselt siiski asi viitsimise taga kinni.

2011-08-16T16:05:00.002+03:00

Eile analüüsisin ohutuspäeval läbi viidud küsimustiku vastuseid. Vanusegrupiti eraldi kõik välja. Selleks ei kulunudki nii väga palju aega. Täna tegin tulemustest tordi-diagrammid. Päris mahukas dokument tuli sellest, ei teagi mitu diagrammi kokku, aga vahepeal kiskus siin selle tööarvuti mul nagu natuke kooma. Vähemalt oli tegevust!

Järgmine nädal, kuuldavasti, saab rohkem tegevust ja septembrist läheb juba täitsa kiireks. Isegi mõned asjad sain juba teada, mille eest vastutama pean. Hetke emotsioon ütleb, et iseenesest on kena vastutada asja eest, millest ma midagi väga ei jaga. Aga ma siiralt loodan, et see olukord varsti muutub.

Täna on Harju tänaval Geriljakino. Veel ei tea, kas läheb ka. Ilm on veits kahtlane, vihmaga küll ei tahaks õues istuda. Öeldud oli küll, et võtke vihmavarjud kaasa, aga kuidas siis tagumiste ridade omad midagi nägema peaks? Näis.

2011-08-15T11:12:00.003+03:00

Laupäeval olin ohutuspäeval paar tundi Nublu ja kuskil pool tunnikest kannatanu, keda oli vaja autost välja lõigata. Esimene töö oli palav ja väsitav, õnneks lapsi väga palju ei olnud ja jäin siiski ellu. Teiseks tööks sain endale roobad ja sinikiivri. Seal ei olnud enam nii palav ja päris huvitav oli ka, kuigi ma väga midagi ei näinud, mis tegelikult toimus. Stsenaariumi järgi olin teadvuseta.

Muusikapuudus oli seal ka. Selle peale ei olnud keegi mõelnud. Küsiti muusikat, andsin oma iPodi, aga keegi ei osanud seda niimoodi võimuga tööle panna, et kõik kuuleks. Noojah siis.

Õhtuks toodi pitsat, sõin paar tükki. Teine tundus kuidagi vänge ja küüslaugune. Pärast tuli välja, et oligi teist sorti.

Õhtul oli Apiecalypce ja March of the Thousand Swiftys. Selline värk Keskmaal, kus kõik me kinshipist panid ühesugused riided (mida Swifty nimeline kunagi kandis) selga ja jalutasid ringi. Vahepeal võtasid kätte piruka ja siis hiljem saatsid pirukaid laiali ka kõigile võimalikele tegelastele. Keegi teine ei tohtinud asjast midagi teada. Eesmärk oli segadus, mulle tundus. Rahvas oli kindlasti kohe imestunud ja üllatunud, enamasti meeldivalt.

Pühapäeval ärkasin kell 12 ühe meeldetuletuse peale. Muidu oleks vist ei-tea-kui-kaua maganud veel. (:

Hommikusöögiks oli alles umbes 1.5 tükki pitsat, kaks viilu leiba ja natuke sinna peale panemiseks materjali. Poodi ometi ei viitsinud minna. Ei läinudki.

Päeval sai LOTRO tehtud. Siis kui hakkas enam-vähem tunduma, et aitab praeguseks ja läheks otsiks poest süüa vm, kogunes rahvas kokku ja hakati koos instance'eid tegema. Ma sain miski miljon korda peksa, peaaegu, aga ega ma midagi väga teha ei saanud - esimene kord olin maa küljes kinni siis, kui oleks vaja olnud ära joosta ühte kindlasse punkti, teine kord tabasid mind miskid müstilised hoobid, mille kohta ei näidanud isegi selle tugevust (nii võimsad vist) kolmas kord surid kõik teised enne mind ja sinna takka mina ka.

Kooki, aga mitte moosi - õunu.

2011-08-12T11:12:00.003+03:00

Eile õhtul oli endiselt maru koogiisu, aga poodi ei viitsinud üldse minna. Algselt oli see plaanis otse peale tööd, aga vihma sadas nii koledasti, et ikkagi jäi ära.

Õnneks avastasime, et tegelikult on kõik vajalikud materjalid "penskari koogiks" täiesti olemas isegi. See on selline hästi lihtne taigen kuhu nt muna ei lähe üldse vaja ja ülejäänud asjad on üsnagi suure tõenäosusega ka olemas. Vähemasti mingis koguses. Retsepti ei hakka hetkel kirja panema, aga kellel soovi, siis hiljem.

Õunad sai seekord sinna sisse segatud. Viimasel ajal seda muidu alati banaanidega tehtud. Tegelikult on see sisegi mitte millegita või ainult kakaoga päris hea. Selline korralik magus kook.

Miskipärast seda väga palju süüa ei jaksanud. Soolase isu tuli peale. Sai siis veel peaaegu öösel kartuleid ka keetma hakatud. Kuna viimane hapukoor (nagu ka viimane jahu ja peaaegu viimane suhkur) läks koogi sisse, siis jäid veidi kuivaks ainult. Aga kurk ja tomat leevendasid asja ja kannatas küll.

Viimasel ajal on mul põlved valutanud. Ise pakun, et rattaga tööl käimisest, st pigem sellest, et ma enne ma nii väga palju ja tihti ei sõitnud. Nüüd tuleb iga nädal ~50km ikka kokku. See nädal olen käinud trolliga, et a) teada saada, kas põlvevalu jääb järgi, b) õues on jahe ja märg. Googeldasin natuke ja leidsin sellise lause: "Valu põlve eesküljel = sadul liiga madalal ja/või ees ning suure ülekande ja madala pöördesagedusega sõitmine."

Esimesest poolest aru ja tundub isegi tõenäoline. Teisest poolest nii väga praegu veel aru ei saa. Kui mõtlen kauem, võib-olla tärgatab, aga seda siis näis. Esimene osa lausest ehk siis sadula kõrgus on vist ka ainuke asi, mida ma oma ratta juures muuta saan. Ette-taha see küll ei liigu ja ülekande ja pöördesageduse muutmisest ei tasu rääkida. Mida iganes see siis ka tegelikkuses täpselt ei kujutaks arvan, see on kuidagi käikudega seotud, mida minu rattal on tervelt üks.

Täitsa vanainimese tunne tuleb peale kükkides ja püsti tulles muidu.

2011-08-11T10:32:00.003+03:00

Drop Dead Diva nimelist seebikat olen vaadanud viimastel päevadel. Sellinne kõige tõsisem seep-seep, mida ma tõenäoliselt üldse vaadanud olen. Samas mitte midagi ladina-ameerika teoste sarnast. Lihtsalt kuidagi kift ja koomiline. On tundunud selline hea peale-tööd-mitte-mõtlemise seep. Esimene hooaeg peaaegu läbi juba.

Täna on jälle šoksi isu. Või siis koogi. Seda peaks täna tegema vist lõpuks. Terve nädal juba plaani peetud ju peaaegu.

Vaarika isu tuli ükspäev ka peale, leidsin külmast pooliku karbi. Sõin natuke. Veider tundus ikka, kui praegusel ajal just need aiast ka saadavad. Kahju ainult, et ühtegi sellist läheduses ei ole.

Täna pean kindlasti poodi ka minema, sest terve see nädal ei ole ma pm väga söögi tegemisele mõelnud. Või kui, siis ainult mõelnud ja mitte midagi rohkem. Eile üritasin endale portsu makarone keeta. Miski nõmedalt mõttetu kogus jäi üle. Oleks olnud meeles soola sisse panna, oleks ehk sisse ajanud, aga seda ei juhtunud. Söögi tegemine ühele on raske.

Kes veel märganud ei ole, siis minu meelest on õues sügis. Päike paistab, aga üpris jahe. Täna tööjuurde jõudes tundus tuul kohe eriti külmalt puhuvat. Eile vist olevat vihma ka sadanud, aga mina seda eriti ei näinud. Siin mere ääres paistab päike. Iseenesest selline päris ilus sügis, oleks september või oktoober.

2011-08-10T13:46:00.002+03:00

Eile käisin poes teksasid otsimas. Midagi ei leidnud. Täitsa nõme kohe. See pood, kust mõtlesin, et tõenäoliselt midagi leian, oli täiesti kadunud. Nõme.

Rattaga pole ka üldse tööl saanud käia, vihma muudkui sajab. Täna isegi mitte nii väga, aga jahe oli endiselt ning minul kurk ja nina kahtlased. Aga see tõesti muutub juba iga päevaga aina paremaks.

Vatti otstsin ka, et uuesti amigurumisid tegema hakata. Tahtsin vatiini, aga selleks oleks pidanud Abakhani minema, ei viitsinud.

Eelmine reede käisin suures Paavli kaltsukas ka. Olin selle kirjadega bussi näinud ja avastasin, et jääb täitsa tööteepeale. See koht on üüratu. Ostsin sealt mõned vööd ja veel miskit kraami natuke, väga ei viitsinud siis olla, väsimus tükkis peale. Hiljem jäingi teleka ees magama ka. Ei teagi, kui kauaks.

Eile õhtul tegin ka hästi palju mitte midagi.

2011-08-09T09:14:00.003+03:00

Laupäeva hommikul ärkasin üles - kurk valus ja pea valutas, mitte eriti mõnus.

Nädalavahetusel käisin jälle maal. Väiksestviisi suguvõsa kokkutulek oli seal. Tegelikult küll ühe vanatädi sünnipäev. Seal olid kõik vanaema õed-vennad räägitatavasti kokku saanud. Ma ise ei tea, sest olin kodu- ja lastevalves. St niisama ootasin kuni Mia magas. Äkki kuulsin, et keegi räägib minu toas. Istus mu voodi peal ja seletas midagi, millest ma päris hästi aru ei saanud.

Terve maal oleku aja aevastasin koguaeg, ei saanudki aru, miks.

Minek Tõhelasse oli ka päris põnev. Tallinnast välja sõites hakkas sadama. Ma vaikselt lootsin, et see kaua ei kesta ja tundus, et jäi varsti järele ka. Ei tea, mis siis saama oleks hakanud, kui oleks jälle toas sadama hakanud, kui kedagi seal pole.

Pärnus läks Jass remonditöötkotta oma tuttava juurde. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli, terve paari tunni jooksul, umbes, mis ma teda seal ootasin puhastati ainult peeglid ja vahetati üks esipirn, mis avastati, et ei tööta.

Ma siis avastasin, et Tiina ja teised peaks enam-vähem ka Pärnus juba olema. Päris täpselt ajastasin, sest nad olid juba poes. Õnneks mahtusin auto peale. Ma ei tea, kaua oleksin seal veel pidanud passima.

Pühapäeval korjasin igasuguseid aiasaaduseid endale kaasa - õunu, kartuleid, tomateid, kurke, tilli, ube, piparmünti ja natuke peterselli ka. Isa andis veel lati suitsuvorsti lisaks, nagu ikka. Köögikaalu, mida ema juba eelmine kord pakkus, võtsin ka kaasa - tookord ei tahtnud hakata seda metsa kaasa vedama. Siis sain veel mikseri ka, nüüd ehk hakkan rohkem ja teistsuguseid kooke ka tegema. (:

See tuletab nüüd alles praegu meelde, et mune pidin ka võtma, aga need unustasin küll ära.

Linna jõudes oli ka kõik kombes, selles suhtes, mul oli õigus ja ei olnud nii palju sedanud, et tuppa tuleks. Eks see nüüd juba siis üle-eelmise nädalavahetuse 81mm ei olnud miski naljaasi.

Eile tegin esimest korda üksi tööd. Lilleküla komandos rääkisin ühele laagrirühmale veeohutusest, näitasin tuleohutusalast filmi ja siis (vist) meeskonnapealik näitas autosid ja natuke maja ka. Hommikul oli kurk valus, veidi nohu ja hääl kahtlane, aga õnneks päevapeale läks veidi paremaks. Natuke on tunda siiamaani, aga õnneks mitte midagi väga häirivat.

Kokkuvõttes läks hästi, ma arvan. Hästi palju küsisid need noored - vanuses 7-12. Noorematele meeldis ka rääkida, kuidas ikka nende emad ja isad ja õed ja vennad on igasuguseid asju teinud ja, kus nemad on käinud, mida kuulnud jne.

Õhtul töölt tulles avastasin, et meie aknad on väljast poolt kinni kiletatud. St, kui aken lahti teha ei ole mingit vahet, sest õhku sealt ikka ei tule. Asi selles, et meil hakati nüüd jälle seda fassaadi ehitama, uus firma. Natuke häirib, et umbseks läheb toas, aga mõistetav ka, sest enne lendas koguaeg valget penoplasti sodi sisse.

Vähemalt teiselt poolt saab rõdu ust endiselt lahti hoida - kuigi palju õhku tuppa lasta.

2011-08-04T09:24:00.002+03:00

Eelmisest postitusest umbes-täpselt siiamaani olen ikka päris hästi aru saanud, miks kõik SMITi kiruvad. Sisuliselt terve selle aja on töö tegemine olnud tugevalt häiritud. Õnneks praegu ei ole nii väga midagi vaja teha ka, aga siiski, natuke ikka.

Veits tüütu on iga hommik tööle tulles arvuti käima panna ja mõelda, kas täna saan sisse logida või ei.

Nädalavahetusel oli WP jälle. Päris vahva ja päris palju sai LOTRO ka tehtud. Üks uus tegelane liitus meiega ka, st nüüd on võimalik 'omadest' päris fellowship ka kokku panna. Kokkuvõtteks mängisin 4 tegelasega - ühega reede õhtul, peale tööd, väga väsinuna ja rohkem tatsasin teistega kaasa kui midagi tarka tegin. Laupäeval tegin üksi oma nö mainiga epic line'i ehk siis raamatu queste. St siis seda lugu, kuidas sõrmust Mordorisse veetakse.

Pühapäeval tegime kolmekesi väikeseid tegelasi suuremateks. Avastasin, et pean temaga ka ikkagi raamatut tegema, sest muidu pm ei saagi edasi korralikult mängida.

Esmaspäeval olid enamused juba meie suure laua tagant kadunud, aga ega see ei tähenda, et midagi läbi oleks. Sai kahepeale kaks tegelast täpselt korraga max levelisse aetud. Nüüd on nemad ka suured. Täitsa imelik kohe mõelda, alles nagu oleks alustanud. Kuigi tegelikult võis see vabalt ka üle-eelmine aasta olla.

Sai ka järele vaadatud, kaua ma selle tegelasega üldse kokku mänginud olen - kolm nädalat ja üks päev kui õigesti mäletan. St siis tundide arv kokku liidetud, mis online oldud. Julm veits.

Tegelikult on mõnus pärast tööpäeva natuke mööda Keskmaad ringi joosta. Ma tean, et inimesed hädaldavad, et inimesed ei loe raamatuid üldse tänapäeval ja on liiga palju arvutite taga, aga mina leian et see ongi natuke nagu evolutsioon. Selles mängus on iga questiga (ülesandega, mida lahendad) kaasas lugu. Loed seda ja teed, mis vaja. Sisuliselt sa mängidki raamatut, oled selle üks tegelane. Nö päris raamatute lugemine ei ole mul kunagi hästi välja tulnud - kuskilmaal kaob keskendumine ära ja ei mäleta loetust midagi. Mängides jäävad asjad paremini meelde, nagu lastelegi õpetatakse - läbi tegevuse.

Tahtsin seda öelda, et veits ikka ülehinnatakse seda, et arvutid on nii paha-paha. Tuleks leppida sellega, et Internet on siiski parim infoallikas. Ükskõik, mille suhtes siis. Mingit vahet, ei leia, kas istuda tundide viisi miski raamatu või arvuti taga. Ei usu, et kuskilt Twilight'ist vm väga miskit tarkust saaks. Istumine on istumine. Liigutada on nii või naa ka ikkagi vaja.

Praegu jäi mulje, et ei saanud kõike päris nii hästi ja selgelt kirja kui oleksin tahtnud, aga eks see hakkab karjuma, kellele miskit ei meeldi. Proovin uuesti seletada. (:

Veits shooterit tegime ka nv. See ei ole sama sisukas, kui LOTRO ja ma toda teen ikka üli-üli harva, (pole just kõige osavam neis asjades) aga päris hea lõõgastus ja ära olemine siiski ka mõnikord.

Nädalavahetusel miski päev tuli jube šoksi isu. Kõigepealt unustasin seda poest osta ja järgmine kord, kui meeles oli, seda süüa. Täna hommikul võtsin esimese tüki. Hea.

See tuletab meelde, ma ei saa aru, miks Selveris suurt Nurri ei müüda? Ploomi-küpsise šokolaadist rääkimata, need vist ainult väikesed ongi tänapäeval.

2011-07-29T08:49:00.006+03:00

Kolmapäeva õhtul hakkan mina kartuleid praadima, kui äkki tuleb Kert, käes värsked mustikad ja metsvaarikad. Oh küll need olid alles head. Täna hommikulgi sai neid veel nosida. ..mmm (:

Mulle tundub, et üks kolleeg on mul siin natuke kummaline. Eile ühes laagris läks lambist tegevuse juurest ära ja kui tagasi tuli, küsis, miks me ei jätkanud. Vastasin, ootasime teda. Tema arvates oleksin võinud ise tulekustutussimulaatorit näppida olgugi, et polnud seda varem kunagi teinud. Sain veits tigedaks selle peale, aga üritasin laste ees sellest mitte välja teha. Võinud siis enne näidatagi. Klientide ees selliseid stseene ei tekitata. Kui see peaks korduma mainin kindlasti ära, praeguseks las jääb.

Teiseks sain kommentaari, et ma ei kandnud miskeid totakaid meestepükse, mis meile siin antakse, "järgmine kord ikka võiks, nii ei ole päris ilus". Vms. Mis siis, et ükski teine naine me büroos neid ka ei kanna. Tahaks näha meest, kes vabatahtlikult naiste püksid jalga tõmbab (BMX sõitjad ei loe)! Ütlesin "Ei!" ja jätsin selle sinnapaika. Oleks, et see siis vorm oleks vm, mille kandmiseks on kindlad reeglid, aga need on lihtsalt tööriided, millede kandmise kohta eeskirju kuskil küll näinud ei ole. Ja tema ei ole mulle mingi ütleja ka selle koha pealt!

Pärast seda hakkasin eelmisi asju ka seoses temaga meenutama. Lambist ütleb, tee nüüd seda, ilma mingi juhendamise vm-ta. Või siis tema ei tea midagi, mina pean teadma. Ei tea kust kohast?

Üks laager kirjutas meile ka, et tahavad komandot vaadata jne. Siis see eespool pikemalt kirjeldatud kolleeg ütles kohe, noh, tee ära - mõtle välja, kus sa nendega oled, mida teed jne jne. Tere tali! Sama hea kui hakkaks jalgratast leiutama. Mis mõttega? Kui ma siis ütlesin jälle, et ma ikka ei kujuta ette päris, kuidas või, mis see olema peaks, siis sain mõned sõnad ka mokavahelt.

Ei saa aru, mida ta öelda tahab. Ilmselt võib-olla seda, et ise midagi tegema ei peaks väga, samas jube tark ja osav välja paistaks. Ohjah, ehk kui juhataja jälle tööle tuleb, võtab end kokku.

Teine kolleeg, kelle loenguid eile kuulasin, ütles, et paar korda kuulan, siis hakkan ise pidama. Igati loogiline. Kust ma muidu peaks aru saama, kuidas midagi teha?!

Õnneks ma varsti, loodetavasti, saan juba ise asjadest piisavalt aru ja ei pea õpetussõnu lunima.

2011-07-26T09:39:00.002+03:00

Eile sõitsin esimest korda tööautoga. Ma olin päris kindel, et läheb palju hullemini. Täpselt ei tea, mismoodi, aga kuidagi kindlasti.

Pärast seda kui ma viimati Karlo autoga sõitsin, jäi mulje, et kõik on täitsa meelest läinud. Viga oli siiski autos, mitte minus. (:

Muidugi võiks ma paremini linna tunda, et alati õigesti reastuda vm, ja selle Berlinxi iste ei lähe ka päris nii ette kui ma tahaks. Samas, võib-olla oligi just sellepärast nii OK sõita?

Täna hommikul ei saanud endiselt domeeni sisse logida. Jälle helistasin SMITi. Praegu töötab, aga sama oli ka enne. Eks homme hommikul/ järgmise logimise ajal näha, mis sai.

2011-07-25T10:58:00.002+03:00

Praegu tuli meelde, et miskipäev tuli (taaskord) mõte oma tehtud piltidest valik teha ja paberile lasta. Koguaeg on pooleli jäänud, sest pole suutnud otsustada, mis selle vääriline oleks ning ka valikud jätkub. Nüüdseks on neid pilte kordades rohkem kui viimati sellisele mõttele tulles. Seekord on siiski idee peas juba üsna mitu päeva olnud, loodetavasti jõuan ka eesmärgini. Vähemalt alguse tegemine oleks juba hea.

Nädalavahetusel õnnestuski puhata ka lõpuks. Täitsa hea oli kohe. Nokitsesin heegeldada, koristasin ja üks öö sai natuke rattaga ka sõita - igati mõnus.

Eelnev töönädal isegi ei olnud väga väsitav, tegelikult. Praegu on koormus lihtsalt nii väike, kõik puhkavad ja teevad mitte midagi. Küll see muutub kui kool jälle peale hakkab ja projektid uuesti käima lähevad.

Juulikuu ja päike paistab

2011-07-18T10:27:00.003+03:00

Ma olen vahepeal nii palju mõelnud, et peaks ikka blogima seda ja teist, aga läks nii nagu alati. Ma isegi ei hakka vabandusi otsima.

Lühidalt võiks öelda, et kool on vahepeal läbi saanud ja sinna ma ei plaani vähemalt päris pikka aega tagasi minna. If ever.

Nõiariigis sai millaski maikuus käidud ja Cremexil Tartus ka. Sinna jäin isegi kauemaks - vanu aegu meelde tuletamas Aarikesel.

Jalgrattanädal oli juunis vist - täitsa vahva! Töllu nägi Põhuteatris (päris kuum koht sõna otseses mõttes), Red Bull MiniDome'i vaadatud, rattanäitust samuti ja Geriljakino ka Meeruse sadama kail. Väga meeldivad kogemused kõik.

Punklaulupeol käisin ja Nukil külas Rakveres ka samaaegselt nii. Täitsa palju inimesi oli seal. Vallid olid ka üsna järsud, koguaeg kippus alla libisema seal istudes.

Kudumisgraffiti projektis olin vabatahtlik. Kudumid said millaski kõik ära viidud ja siis aidatud paigaldada Viru terminali, ühte 1A liinil liikuvasse bussi ja Tammsaare parki. Terminalis on vist kõige paremini püsinud. Bussis läks kinnitusmeetoditega natuke vussi ja need võeti maha, aga praegu peaks uuesti peal juba olema. Tammsaare pargist olid pooled pingikatted juba järgmisel päeval kadunud. Kahju, aga ehk keegi sai endale sooja teki või salli endale siis, mida hädasti vaja.

Kanuutamas sai ka käidud. Jaanipäeval ja päev hiljem. Jubekift oli. Mõtlesin välja, et see oligi esimene päris matk mul vist, telgis ööbimisega jne. Ükskord põhikooli ajal käisime rattamatkal ka, ööbisime siis miskis onnis Soontagana maalinnas. Aga kanuuga sõita oli küll äga, 42 km umbes-täpselt. Esialgne ööbimiskoht osutus kõlbmatuks ja ligipääsmatuks. Aerutasime edasi kuni leidsime parema paiga.

Terve päev oli ilus ilm, kui telgid üles said hakkas sadama nagu oavarrest, kuigi taevas oli endiselt üsna selge. Pärast tuli pilvi juurde ja sadu ei jäänudki järgi, alles hommikuks või natuke enne. Kõikide sildade peal tehti peatuseid, neid väga palju ei olnudki. Lõpp tuli kuidagi ruttu, oleks võinud veel edasigi sõita. (:

Juuni viimane päev oli ühtlasi ka minu siiani viimane vaba päev. Kõik juulikuu päevad on tegemisi täis olnud. Alates memme-papa juubelist, kust otse läksin Päästeala noortelaagrisse Pärlseljale. Sealt tulles olin ühe öö Tõhelas ning järgmisel hommikul jälle metsa - seekord Pärnumaa jahimeeste kokkutulekule RMK Lemme telkimisalal. St järgnev öö möödus telgis.

Iseenesest oli seal ka vahva, kuigi ma olin päris väsinud. Osalesime Keiuga võistlustes isegi ning aitasime Tõstamaa jahiseltsi võidule.

Järgmisel päeval tulin sealt otse Tallinna bussi peale ning esmaspäeval juba uues töökohas uudistamas. Ametlik töö hakkas teisipäevast. Praeguseni on täitsa põnev olnud kuigi ma kõike veel päris täpselt ikkagi ei tea ega oska.

Nädalavahetusel osalesin Tallinna Merepäevadel ka. Päästeameti telgis istusin peamiselt. Veepääste koerte demo kahjuks ei näinud, aga vähemalt sain päästepaadiga sõita. Kergelt põrutas ja vett pritsis ka omajagu, aga ülikift oli sellegi poolest. Sai Tallinnat selle külje pealt vaadatud, kust tavaliselt ei näe.

Laupäeva õhtul oli väike WP meil jälle. LOTROt vaatasin pealt, pärast ise lõin Battlefield2's kaasa. Olin nats väsinud, kui nii võib öelda, ja keskendumisvõime polnud ka päris see vist. Esimene kord läks minu meelest paremini kui nüüd see viimane.

Praegu on aru saada, et puhkuste periood - kontoris kaks inimest ja erilisi suuri plaane nädalaks ei ole. Aga midagi siiski.

Laupäeval jõuab kätte minu kauaoodatud juulikuu esimene vaba päev. Plaan on puhata kuigi ka tuba tahab koristamist, sest sellega pole üldse tegeleda jõudnud. Selleks võib ka vabalt terve päev minna. Esmalt üritan siiski ükspäev nüüd kaua magada.

Nokitsenud olen ka mõnda asja - Gregorile mütsi, endale pluusi ja sinna juurde väikese shrugi ka. Töötelefonile ja iPodile tegin ka väiksed ümbrised, et nad nii väga ruttu katki ja kriimuliseks ei läheks. Pungimõmmid tegin Nukile, kui seal käisin ja endale hiljuti ühe neljalehelise ristikheina koos potiga. Võimalik, et midagi veel, aga hetkel ei tule meelde. Pilte näeb ehk ka kunagi, võib-olla. Mõnest on olemas kuskil, teistest asjadest peab siis veel klõpsima.

Üldiselt vaba aega mul enam nii palju ei ole kui vanasti, puhkust ka see aasta oodata ei ole, aga ma arvan, et midagi ikka vahepeal valmis meisterdan. Ma tean, et mõned asjad on juba väga ammust tegemata, mida keegi on küsinud.

Ühte ma ei jaksanud teha, kuna see oli juba kolmas samasugune, natuke igav on niimoodi. Tegelikult tahaks selle ka ikka ära teha. Teine on natuke nendest erinev, sest ta peaks tulema suuuur. Selleks pean lihtsalt lõnga ostma. Paar asja on sellised, mida ma veel täpselt ei tea, kuidas neid tegema peaksin - peab kätte võtma ja mõtlema. Viimasele asjale leidsin isegi õpetuse, nüüd siis ka ainult tegemise vaev. Kui ma kohe ära ei tee ja keegi väga tagant ei torgi ka, siis jääbki nii, see juba ammu teada.

Blogimisega on vist sama probleem, mulle tundub.

You (April) Fool!'s day.

2011-04-01T14:29:00.006+03:00

Ükspäev ostsin endale Faktory poest sigalaheda kohvri. Miskeid lisavidinaid veel, näiteks riivi ja paari kõrvarõngaid. Muud vist väga tegelikult ei olnudki. See siis:

Siis oli veel vaheaeg ka. Paljudel ikka vaheaeg on, kui juba kõik koolid läbi? Mõnus! Veerandilõpu aktus koolis oli selline tagasihoidlikum seekord, üks luuletus, direktori kõne ja viielistele tunnistuste jagamine. See kõne kujunes siiski rohkem üldkogunemise teemaks. Selline manitsemine ja tõrelemine. Ei sobinud sinna kohta kuidagi. Samas, üldkogunemisi pole siin koolis vist kunagi olnud, ma vähemalt ei mäleta. Mäletan ikka, kuidas meil kooli ajal, kohe kui mingi jama oli, kutsuti terve kool kokku. Siin lihtsalt oodatakse veerandi lõpuni või mõne muu aktuseni, mis ette juhtub. Kentsakas.

DXS Winter Cupi viimane võistlus oli ka. Pildid tulid nats s*temad kui eelmine kord, aga paremad kui esimene kord. Need endiselt Fotkis.

Üle pika aja tegin LOTRO jälle ja millaski muutsin ka blogi välimust natuke sinna teemasse. LOTROs oli update ka vahepeal. Miski überkeeruline legendary relicute süsteem mõeldi välja. Asju on põhimõtteliselt nüüd lihtsam saada, see on pärale jõudnud. Samas matemaatikat on rohkem kui küll. Või mis iganes see keerulisus ka ei oleks.

Festival hakkas ka loomulikult. Seda tegin esimest korda eile. Miskid uued questid Ered Luinis.

Üks ring sai ka jälle täis. Karlo, Keiu ja Jass käisid külas. Sõime maasikakooki ja vaatasime Titanic II. Selline mulje jäi, nagu loojad oleks selle tõsiselt valmis teinud, aga meie ei saanud kuidagi naeru pidama. Maailma absurdseim film, mida ma näinud olen.

Eesti-Uruguay mängu käisime ka vaatamas, Heiko oli kuskilt piletid saanud ja Karlo pakkus mulle ka. Kaks jäid isegi täitsa üle, sest keegi kartis lund või külma. Esimest korda käisin jalkat vaatamas. Tegelikult üldse mingisugust sellist suurt spordivõistlust, tribüüni pealt. Viimane tribüünilistumine meenub 2009 suvest Oulus, kuigi siis olin ma ka ise platsil käinud. Enne seda ei mäletagi.

Nädalavahetusel käisin Tõhelas jälle. Tegin Tiina nõudmisel Gregorile kaheksajala, millel on kõik jalad erinevat värvi.

Esmaspäeva hommikul oli maruraske ärgata. Mis siis, et vaheaeg oli just läbi saanud. Ma arvan, et kellakeeramine oli kõiges süüdi.

Lisaks sain veel teada, et jäin oma töövestluse/ettekande põhjal konkursil teiseks. Sellest hoolimata olin ikkagi peaaegu tubli ja saan tööle suvel, kui üks neist läheb mõneks aastaks puhkusele. Jei! Minu rõõmus päev. Töölt tulles läksin poodi ja ostin Dr.Pepperit selle peale.

Kolmapäeval toimus koolisisene lauluvõistlus. Umbes kaks nädalat varem oli lauluõpetaja minu käest selle korraldamises abi palunud. Olin nõus, info pidi meilile saatma. Kui selle kätte sain, selgus, et kõik ongi sisuliselt minu korraldada. Hakkasin siis sebima - žürii liikmeid, õhtujuhte, auhindu jne. Siis kuidagi selgus, mitu päeva hiljem, et ei olegi vaja väga midagi suurt. Ma tahtsin ikka sellist suurejoonelist asja korraldada.

Minu üllatuseks ei aetudki selleks puhuks tervet kooli kokku, nagu tavaliselt kõigi üritustega. Kolme vanuseastme asemel oli ainult kaks, vanemad vist ei soovinud osaleda. Võitjaid selgitati kokku 12, mõlemas astmes kolm parimat poissi ja tüdrukut. Edasi valla vooru sai 18 lauljat, st 22 osalejast ainult 4 ei saanud kuhugi. Milleks üldse lauluvõistlus niimoodi?

Nõme variant kui kutsutakse appi ja siis pead kõik üksi ära tegema, olgugi et teine inimene tunneb asja palju paremini ja omab kogemusi. Siin on see üsna tavaline, et koolipersonali poolt suurt koostööd loota ei ole. Üksitegutsemine pole mu tugevaim ala, tiimitöö peaks ju paremaid tulemusi ka andma.

Lõpuks olin ise teadvustaja, žüriis oli minu poolt kutsutud ainult Kerli (suuurimad tänud talle veelkord) ning publiku lemmiku jätsin ära sest, olgem ausad, polnud väga publikutki. Ei ole rahul sellega, mis toimus.

Eile käisin perearsti juures, Tallinnas esimest korda. Isegi leidsin õige koha üles. Õde mõõtis vererõhku ja ütles, et mu süda puperdab, lööb kiiresti. Küsis, kas närveerin vm. Aga rõhk oli hea. Hiirel pidavat ka süda kiiremini lööma kui jänesel, ma olen kuulnud. ;)

EKG tegi ka, see oli äge. Meenutas seda, kui vanasti Tartus käisin, seal tehti seda koguaeg ja mulle meeldis. Lahedad junnid, mis külge pannakse.

Esmaspäeval lähen veel miskeid analüüse andma ja neljapäeval saan tulemused ja siis ka saatekirja uuringutele. Kui mul kõik õigesti meelde jäi.

Linnapealt tulles käisin Kristiine keskusest läbi, ostsin omale paar ilusat heegeldamise raamatut. Kiftid, üht-teist sai ka juba järele proovitud.

Tagasi jõudes selgus, et mu arvuti ei lähe käima, fatal blue screen. :( Hiljuti olen seda korra veel näinud, siis ei juhtunud midagi, hakkas ikka tööle. Teine kord tuli imelik pilt ette, kui ühe filmi käima panid. St miski asi jäi arvuti sees seisma, seda oli kuulda. Eile ei osanud ma enam midagi teha. Neli korda proovisin, ikka sinine. Oeh.

Täna on naljapäev. Mul olid seoses sellega igasugu head plaanid, aga see pagana lauluvõistlus ajas kõik sassi. Tegin siis stiilipäeva lihtsalt. Ma vist nägin ühte õpetajat, kes on seda järginud. Minu meelest peaks nemad just eeskuju andma, kuidas sündmustest osa võtta ja kaasa teha. Ei? Tõstamaal olidki tihtipeale just õpetajad kõige lahedamalt riides, kaasa arvatud direktor.

Plakateid pidin tegema, aga ei saanud. Ühe tegin koolis MS Wordis (mnjah) valmis, mida rutem vajaläks. Läpaka olin ka kaasa võtnud muidu, et seda õigesti teha, aga laadijat loomulikult mitte.

Siiski olen täna tubli olnud. Päris palju tööd olen teinud ja asjatanud. Isegi teed pole veel juua jõudnud.

Kahe kuu pärast on jälle vaheaeg. Pikk tundub see aeg, aga ma loodan, et läheb ruttu.

plirts-plärts

2011-03-11T16:33:00.004+02:00

Ma eelmises postituses ei kirjutanudki, et käisin eelmine nädalavahetus Tartus, rohkem siis Aarikesel tegelikult. Pätu kõikse uuemat ja väiksemat venda vaatamas. Siis tal veel nime ei olnud, kutsuti Tammetõrukeseks, nüüd on teada, et ta on Gregor. Pätu väitis seda tegelikult juba siis, kui minagi seal olin, aga keegi teine seda veel ei kinnitanud. Ainuke jama on see, et ma ei teinud ühtegi pilti.

Aga kelgutamas käisime küll, kaks päeva järjest. Teisel võtsin eelnevast õppust, et villaste kinnastega pole väga mäel midagi teha, vähemalt sellise soojaga, kohe on märjad. Muidu oli vahva! Teki ja papud viisin ka kohale, see oli ka üks peamisi minekupõhjuseid vist tegelikult. Tekk sobis, aga papud olid mõlemad väikesed. Suuremad, mida ma olin suhteliselt kinedel, et jääb ruumi ülegi, läksid jalga küll tegelikult. Kuidagimoodi. Kudusin ruttu kohapeal uued, aga lilled jäid peale tegemata.

Nädal enne seda käisin Tõhelas see aasta esimest korda.

Täna käisin vestlusel. Tundus, et tulin etteantud ajaga täpselt parajasti toime ja muidu ka, tundus nagu täitsa hea. Meesterahvas, kes seal oli, küsis vahepeal küsimusi, neile oskasin ka kenasti vastata. Lõpus küsis ennetustöö büroo juhataja ise, mitte minu ettekantud teemasse puutuvaid küsimusi, mõned. Kuidagi vähe küsiti. Ei oskagi öelda, kas see on siis hea või halb. Mulle tundus, et läks täitsa kenasti.

Vestlusele minnes oli väga totter porilompide vahel kakerdada ja tagasi tulles olid varbad juba täitsa märjad ka. Otsustasin minna kummikujahile. Tahtsin punaseid. Kuna teadsin, et neid pole eriti näha olnud, suuremaid kui umbes nr 32, hakkasin mõtlema varuvariandi peale. Täpilised.

Läksin trolliga Kristiine keskusesse. Varbad olid jalutamiseks juba selgelt liiga märjad. Sealsetes jalatsipoodides väga midagi silma ei hakanud ja niimitukümmend € ma ka ei tahtnud kummikute eest neile anda kui kohati küsiti. Viimaseks jätsin Prisma. Sealt ostsin endale väikese potilillekese akna peale.

Kummikuid endiselt ei leidnud. Ühed, mis tundusid täitsa vahvad, olid ainult üks paar ja liiga väikesed. Teised, mis tundusid esmapilgul ka päris teistmoodi, selgus lähemal vaatlemisel, nad on küljelt lukuga, nagu saapad, mis tolku siis kummikust kui vettpidamatu lukk küljes!? Miski naljakas konts oli neil ka veel all. Kakukese ostsin ka.

Sõin oma kakku ja jalutasin. Ei osanud enam kuhugi minna, läksin välja. Varbad said jälle märjaks. Trollipeatuses tuli mõte minna Linnu tee Rimisse. Enne sisenemist kõndis mulle vastu naine üleni kollaste kummikutega. Mõistsin, et ka see oleks ütlemata mõnus variant. Kollaseid seal poes loomulikult ei olnud. Olid miskid punase sarnased, aga mitte see, mida ma mõtlesin, liiga tumedad ja pruunikad.

Täpilised olid ka! Natuke pealtega ja sinised. Pole päris minu värv, aga mis seal ikka, mulle tundusid parimad, mida täna näinud olin. Panin jalga ja tulin tulema. Otse läbi porilompide. Vihma sadas natuke, udutas, mõnus oli.

Nüüd sajab hoopis lund, nagu hommikulgi. Suisa ehmatasin siis kui aknast välja vaatasin. Tegelikult on see vist lörts, temperaatuur on ikka päris soe. Talvejopega hakkas igatahes kergelt palav isegi. Vahepeal mulle ei meeldinud sellised ilmad väga, aga siis mul ei olnud kummikuid ka. Küll on mõnus. (:

Tere-tere. Mäletate veel?

2011-03-09T14:31:00.002+02:00

Vahepeal on jõudnud äraütlemata palju juhtuda. Kõigest sellest ma ei mõtlegi enam tagantjärele kirjutama hakata. Hoolimata sellest, et vahepealsel ajal võib-olla selline mõte isegi oli, et 'voh, sellest peaks nüüd blogima'. Samas on olnud ka nii, et ei ole tahtnud või osanud midagi kuidagi kirja panna siia.

Muidu tegelikult vist täitsa kena. Kõikidest aastalõpu ja -alguse vapustustest hoolimata. Vahepeal tuli ikka tahtmine küsida küll, mis toimub. 2012 detsember on juba lähenemas küll.

Mõnda mainides läks näiteks Keila-Joa projekt peeti ning seal ma enam pole käinud. Koolis muidu on ka igav. Igavam kui kunagi varem, võiks öelda. Ma ei tahtnud ju alguset peale niiväga kooli tulla, aga proovima pidi. Mõtlesin, et äkki harjun ära või hakkab meeldima. See ei oleks ju nii võimatu? Aga näed, läks vastupidi. Mul on tüütu, ma ei saa teha neid asju, mida tahaks ja tihtipeale toimuvad sündmused, millest ma üldse midagi ei teagi. Samuti tekivad aktustele ei-tea-kust esinejad, kelledest mina saan teada toimumise päeval. Võiks veel palju kirjutada sel teemal, aga lihtsalt ei viitsi. Viimaste nädalate jooksul on mõtted rohkem uues kohas olnud.

18. veebruariks kutsuti mind vestlusele töökohale, mille kandideerimine lõppes 20. jaanuaril. Käisin ära ja tundus hea. Sel reedel, ehk 11. märtsil, lähen teise vooru. Pean seal üles astuma kuni 30min ettekandega. Ma tõesti tahaks sinna valituks osutuda. Siin on juba motivatsioonipuudus niisugust mõõtu võtmas, et ma varsti ei teagi, miks üldse?

Täna tulin kooli, tavalisel ajal, enne 11 nagu ikka, aulas käis kontsert. Miski ooperiteemaline. Kuna uks oli lahti, jäin sinna ka seisma ja vaatama. Kõlasid kolm viimast laulu ja läbi ta oligi. Veidi aega tagasi uurisin Leenalt, ta ütles, et sellest ei teadnudki keegi midagi, hommikul oli kõlarisse öeldud ja kästud saali koguneda. Lisaks sain teada, et veerandi viimasel päeval toimub miski teatrietendus, vist kultuurimajas, kuhu tulevad teiste lähikonna koolide õpilased ka. Ma ei teagi, kas ma pean siis aktust korraldama ka või mitte.

Närvidele käib juba vähe, et ma midagi ei tea üldse. Alguses mõtlesin, et ma lihtsalt uus ja ei saa aru, pole kursis vm. Nüüd tundub, et nii siin käibki.

Tjah, aga õnneks see vaheaeg on juba nii lähedal. Mis tuletab veel ühe asja meelde, mis mulle täna räägiti. Pärast vaheaega teisipäeval või kolmapäeval tuleb koolisisene lauluvõistlus. Lauluringide õpetaja ütles, et see toimub ja siis toimub. Kena. Mõnikümmend minutit tagasi ütles ta, et ma peaksin seda organiseerima hakkama. Tavaliselt olevat huvijuht seda teinud. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga miks ma sellest alles nüüd kuulen. Miks mulle ei mainitud sellest näiteks siis, kui poolaasta plaani paika panime? Kus me mõlemad kohal olime?

Üllatusi ikka jätkub.

Aa, muidu olen heegeldamisega tegelenud vabal ajal natuke. Teises blogis on üks combo-pilt. Mõtlesin sinna neid veel panna, aga viimasel ajal pole nagu neid ka enam teinud väga. Nii nädala-pooleteise jooksul äkki. Ei teagi, miks. Kuigi nii mõnigi tellimus on sees. Olen natuke muule keskendunud ka, muidugi.

Väga kaua aega olen tahtnud juba mingisuguseid saiakesi küpsetada.

'Brrrbrbrrbr, maailm on imeline..'

2010-11-12T13:45:00.004+02:00

Ongi jälle rohkem kui kuu aega ruttu-kiiresti mööda saanud. Varsti tuleb hakata juba õppelaenugi tagasi maksma. Mis meenutab, kui suured mölakad mõned inimesed ikka on, kellest seda isegi vb alguses arvata ei oska. Kuskil suve keskel hakkasin mina seda vaikselt mõistma. Valus tõbras. Kurat, kurjaks ajab ikka. Aga õnneks on häid ja toredaid inimesi ka veel mõned!

Vaheajal, mis oli minu jaoks pm puhkus, käisin UNICEFi koolitusel Vihula mõisas. Päris kena koht. Ainult, enne meid (huvijuhte) olid seal noored (ka UNICEFi juures laagris), kellede seast keegi varastas ühest toast 2 tekki ja 4 patja. Kui ma sellest kuulsin, jäi küll suu ammuli. Need ei olnud mitte väiksed tekid-padjad. Kuhu sa topid KAKS TEKKI ja NELI PATJA? Mismõttes!? Ma saan küll aru, et elu raske jne jne, aga no tere tali, ausõna.

Mõningaste noormeeste toad olid ka väga segi ikka olnud, mistõttu osad meist pidid ootama, enne kui check-in'i said. Täitsa nõme ikka. Saavad tasuta laagri, söögi-joogi, ilusa koha olemiseks ja siis teevad nii moodi suure nime 'mustaks'. Sellise asja peale ei oskagi midagi öelda. Ahjaa, see huvijuht, kelle õpilased need olid, ise ei tulnudki kohale ja ette ei teatanud. See kulu oli veel ka nö ilmaasjata seal.

Iseenesest koolitusest midagi väga uut ja tarka teada ei saanudki. Räägiti, kuidas sündmust korraldada, kõik selline tuttav teema ikka. Natukene "Väike heategu" projektist ka, aga mitte rohkem. See oli tegelikult hea, sest kui saan teada, paljud õpilased tahavad kaarte müüa, telliks juba ära! St hakkan sellega tegelema nüüd.

Keila-Joal käin fotoringi ka tegemas, kaks korda olen käinud juba. http://mentorlus.noortekonverents.ee/ Sellise projekti raames käib. Alguses tundus hästi lahe, et gümnaasiumi noored hullult tahavad kõik jne jne. Tegelikkus on aga selline, et viimane kord oli kohal ainult 5 noort. Enamus nooremad, kui üldse algul arvasin. Esimene kord oli ainult ühel kaamera kaasas, sest keegi ei öelnud, et seda võiks vaja minna ja nad vist ise ka ei taibanud. Aga polnud hullu, olin sellega arvestanud.

Järgmine kord oli sellel samal neiul ikka kaamera kaasas ja kahel veel - ühel tühjade akudega ja teisel katkise ekraaniga kompaktid. No, mida ma sellistega teen? Kaks läksid veel varem ära ka, lõpuks jäi meid kolm. Ja ainult see üks tundus ise ka asjast huvitatud olla. Karinile rääkisin ka, ta ütles, et veenab neid. Ma ei tea, kas see väga aitab. Kui ikka tead, et selline asi olemas on ja huvitab, siis tuled kohale, muidu pole väga mõtet. Ma ei tea, mis saab. Natuke oma ajast on kahju.

Kooliüritustele olen kenasti sponsoreid saanud, enda üllatuseks. Pole kunagi varem nende otsimisega tegelenudki. Algklasside karnevalile/maskikonkursile sain Harju Tarbijate Ühistu - üllatavalt hea kastitäis erinevaid lauamänge jne. Traditsioonilisele kooli mängule sain Apollo ja Ku:lsa:li. Nendele pole veel järele jõudnud, bowlingupileteid pidi 6 olema, rohkem ei tea. Aga hea meel on, et midagi sain!

Tädi-Tiina peol käisin ka just eelmine nv, pidžaamapidu! Päris naljakad olid inimesed. See tuletab jälle meelde, et ma pole ikka veel pilte vaadata jõudnud. Karlo oli oma bändiga seal, Argo ja Heiko ja veel kaks tüüpi. Üks oli ka tõstamaalt, teine oli miski linnu nimega (Tuvi? Hani? Part? Ei tea. ) Keiu laulis ka ühte laulu ilusti. Nad peaks rohkem talle ka laule repertuaari võtma.

Igastahes, põhibändil olid miskid hõbedased kostüümid seljas. Kui kunagi piltideni jõuan, siis ehk näeb ka. Heikol olid need lihtsalt kodus vedelenud vm. Vahva!

Keiu tegi Tuvi?ga mänge. Need olid ka mõnusalt naljakad ning ka neist on mõned fotojäädvustused tegelikult olemas.

Esmaspäeval tuleb mul siin isadepäevakontsert, mille õnnestumist ma ise vaadata ei saagi. Terve nädal toimub ka see maskikonkurss - veel saab esitada ja siis ka hääletada. Autasustamine toimub karnevalil. Töövarjupäev on ka vahepeal 9. klassi õpilastel. Ainnult teletöötajaga pole kontakti saanud - kellel juba kõik kohad täis, kes lihtsalt ei vasta.

Päris ammu juba mõtlen, et peaks/tahaks pirukaid tegema. Või mingeid saiakesi või midagi. Siiani pole olnud, kas õigeid komponente olemas (ja tahtmist minna poodi nende järele) või lihtsalt aega. Eile ei olnud vist lihtsalt tahtmist küpsetada. Aga täna vist isegi võiks. Ma tean, et mingit moosi on kapis kindlasti, kanahakkliha ostsin ka eile ja külmunud seeni on ka natuke järel. Ei tundugi nii utoopiline! Ma loodan, et ma siis nii väsinud täna ei ole. Eile oligi see värk, et ärkasin kogemata natuke liiga vara üles ja siis ei viitsinud magama minna enam. See nupp ju ka ei tööta, st ma ei teagi, kus ta üldse on.

NBS on ka täna RockCafe's. Ahv just helistas sel teemal. Selleks peaks ju veel vähem väsinud olema kui pirukaküpsetamiseks vm. Ma pole päris ammu kuskil kontsertil tegelikult käinud ka. Aga no, eks näis, mis tunne mul üldse õhtul on. Võib-olla jaksan lihtsalt niisama vedeleda ja mitte midagi tarka teha kuni magamaminekuni. Viimasel ajal on seda kuidagi palju olnud, et ma ei jaksa õhtul enam midagi. Vb on sellel midagi tegemist, et ma päev otsa tööl söömata olen olnud ja igakord õhtul ka ei viitsi vaaritama hakata. Tavaliselt tähendab see seda, et tuleb ka poodi minna, seda viitsiks veelvähem. Põhimõtteliselt on nii, et kui keegi just poest tulnud ei ole, siis on külmkapp tühi ka. Ei oska mõelda nii palju ette keegi, et koguaeg kapis midagigi süüa oleks.

Kell on kolm, endine huvijuht siin peaks kohe mu juurde tulema ja sellest kooli mängust rääkima. See toimub kindlasti ja suuresti, aga ma veel ei tea täpselt, kuidas.

PS! Täna hommikul rongis avastasin, et mu üks kummik on lõhki. ):

Kütma võiks juba hakata!

2010-10-05T08:05:00.004+03:00

Eile rongi pealt tulles tuli minuga samas peatuses maha veel üks tüüp, kollase jalgrattaga, kes tuli sealtsamast ka ükskord varem. Jaamast hakkas ta suunduma teisele poole, aga Sõpakat ületama hakates, oli ta jälle seal samas, kus mina. Aga eile, pm ta hakkas mind siis jälitama. Staadioni poole minnes pani küll hooga mööda, aga siis liiga kaugele ja jäi seisma. Ja vahtis ringi. Tahtis jälle "valele" poole raudtee alt läbi minna, aga kui mina õigest august sõitsin, siis juba sealt läbi ja teiselpool teed olin, oli ka tema järele tulnud. Rohkem teda ei näinud ka.

Eile plaanisin vähemalt 22 magama minna. Miski 22.30 jõudsin vast voodisse ja, arvan, enne 23 magama küll ei jäänud. Täna ärkasin 6.14. Väga raske oli. Seda selleks, et Hommikul esimese tunni ajaks kooli tulla ja õpetajate päeva puhul õpetajatele aktus korraldada. Siiani on päris OK. Veits on uni silmas, aga muidu on tuju üllatavalt hea. Eriti just varahommiku kohta.

Karinile lubasin ka ikkagi Keila-Joale minna, fotoringi andma. Päris kindel ei olnud, kuna ma viimasel ajal olen nii vähe pilti teinud üldse ja pole oma õpetamis-juhendamisoskustes ka päris kindel. Igatahes, ma proovin. Kui s*ttagi välja ei tule, pole vist midagi teha. Näis.

Täna jäävad peale minu siia kooli vist ainult paar õpetajat veel. Ma isegi ei tea, kui õige see on. Et miski 3-4 inimest vastutavad u. 250 noore eest. Tundub utoopiline ja veidi ebareaalne. Aga ma loodan, et neil miskit ullu plaanis ei ole. Tasandusõppega klasside õpetaja ütles, et miski tema endine õpilane lubas tulla siia. Teised õpilased olla rääkinud. Miski paskaak vist.

Uni hakkab aina rohkem peale tulema. Pärast aktust teen kohe tassi teed. Enne enam ei jõua.

Siinmaal jäin vist eelmine kord pooleli. Pärast aktust jõudsin kenasti tee peaaegu ära juua, kui majandusala juhataja mind ka reisile kaasa kutsus. Et, mis ma siin ikka passin. Läksin siis. Panin eesli koolimajja luku taha ning astusin bussi.

Bastionites oli päris kift. Mulle meeldis. Selline veits jahe, miski 5-8 kraadi seal mulla all aastaringselt. Õnneks oli mul korralikult jope ikka ka seljas seekord. Hommikulvara/ööselpimedas välja tulles on ikka suhteliselt jahe veel. Miskipärast täna, kui pime enam ei olnud, see mulle pähe ei tulnud ja marsapeatuses pidin ikkagi külmetama. Tegelikult see aeg seal oodatud polnudki väga pikk, aga külm küll.

Koolis tegin, loomulikult, tassi teed endale jälle. Lülitasin enda kabinetis sooja ka sisse. Avastasin, et see oli täitsa väljas. Täna oli siin juba päris külm. Muidu tundus lihtsalt, veidi jahedam kui mujal. Eks see koolikella server veits kütab ka.

Sokid kudusin kolmapäeval endale valmis. Veits sellised lohvakad on ja tahavad jalast ära kukkuda. Aga teiste villasokkide peal oli väga OK! Eile saime korterisse ka sooja. Õhtul, kui Ints töölt tuli. Sest ega me siis ei teadnud, et peab ise ka midagi näppima või kruttima selleks. Õnneks mõni meist on paneelmajas enne ka elanud, viimasel korrusel, kus õhk radiaatoritesse koguneb!

Eesti Foto stuudios käisin ka selle Keila-Joa projekti jaoks. Täitsa põnev asi tundus. Veits hirmus endiselt, aga saame hakkama! Sealt tagasi tulles oligi hea kohe sooja tuppa minna. Mitte enam 19 kraadisesse. Isekootud villasokid jäid ka nurka seekord.

Paar amigurumit heegeldasin ka. (: Kes tahab, võin veel teha, nad on nii kiftid! Need pildi peal pole küll minu tehtud, aga kes ei tea, siis midagi sarnast nad on. Kootud võivad ka olla. Ema-isa pidid esmaspäeval jälle Tallinnasse ka tulema, tellisin neilt maalt lõnga ka juurde.

Ahja, kellel on, võib mulle veel tööd pakkuda, olen endiselt pooltöötu.

Kooli ja kino.

2010-10-01T12:05:00.003+03:00

Eile käisin teist korda elus CC Plaza ja nägin ära oma esimese 3D filmi. Resident Evil - Afterlife. Ei arva, et see filmi kuidagi paremaks tegi. Häiris just see tumedus, kohati tunduski, et ei näe hästi. Ja siis see peegeldus prillide sees, see häiris ka. Mõnes kohas oli muidugi lahe, kui ninjatähekesed või verepritsmed lendasid, aga ilma poleks film ka mitte s*tem olnud. Ja slo-mo teeb alati kõik lahedamaks, seda oli seal filmis palju.

Enne filmi algust oli reklaam multikale "Despicable Me". Lihtsalt ülinaljakas!

Kinost selle plakati ka kaasa. Sealt hunnikust, kus neid jagatakse.

Õpetajate päeva korraldamine siin koolis on olnud üks paras. Kaka. Alguses ma sain aru, et lõpuklass korraldab seda, nagu ikka. Klassijuhataja saatis õpilased minuga rääkima jne. Kõik tundus ok. Siis nädal tagasi tulid see sama klassijuhataja ja direktor minu juurde arutama, kuhu õpetajaid saata ja, mis aktusel. Tuli välja, et ikka mina pean neid tegema.

Saatsin Bastioni käikudesse kirja, aga miskipärast tuli see vastus mulle kuidagi kaua tagasi. Esmaspäeval toimunud õpetajate koosolekul hakkas lõpuklassi juhataja paanitsema juba, et mis saab ja kes teeb. Tuli välja, et lauluõpetajat pole ka majas ja keegi laulda ei saa ka. Poleks uskunudki, et ühest inimesest, kes siin isegi täiskohaga ei tööta, nii palju sõltuda võib! Põhimõtteliselt kõik üritused lähevad temale sobivate aegade järgi paika.

Siis tuli see sama Paanika minu juurde ja ütles, et tahab ikka asjad selgeks rääkida. Ma vastasin, et kõik on korras ja ma tegelen sellega. Tema arvates ei olnud midagi korras. Pärast võtsin oma numbrid ette ja sain esinejad. Pigem küll saatja esinejatele, kes oleks kooli lauluõpetajaga ilmselt samad olnud. Sain vastuse ka Bastionist.

Kolmapäeval (minu järgmine tööpäev) tuli Paanika jälle minu juurde ja ütles, et korraldas majandusjuhatajaga õpetajate reisi ära, broneeris bussi ja Bastioni. Tere-tore! Oli siis vaja üldse paanikat tekitada! Ma saaks aru, kui ma juba oleks midagi siin pekki keeranud vm, et kaheldaks veits aga no, ta ei teagi mind ja kohe niimoodi! Aargh! Jess, mul juba on kolleeg, keda ma väga näha ei taha. Kõik oli ju koguaeg kontrolli all.

Esmaspäeval oli veel algklasside äripäev ka. 1.-4. klassi õpilased müüsid küpsetisi ja õunu ja kõike muud ägedat. Kõhu sai mõnusasti täis. Kohe selline hea oli. Üks õpetaja ütles ka pärast, et tema meelest õnnestus väga hästi.

Kusjuures, mida ma ükrpäev mõtlesin, ma ei saa aru, miks enamus õpetajaid siin üldse töötavad!? Harvadel juhtudel kui õpetajate tuppa satun, ainult kirutakse õpilasi ja räägitakse a'la 'oh See on nii' ja'oh, Too on naa'. Ja päris pikalt ikka kohe! Täitsa pekkis! See oli selline väiksese kooli klatši lõhnaga, kohe väga tugevasti. Kõik tunnevad kõiki ja kõigil on kõigi kohta mingi arvamus. Millegi pärast, mis ei pruugi isegi paika pidada. Aga kõik vaatavad ühte mingi kindla pilguga. Ohjah. Mina küll niimoodi ei jaksaks. ..tahaks. ..viitsiks.

Mulle meeldib, et mul on oma hea vaikne rahulik kabinet ja enamasti siin keegi mind ei sega. Mõned meeldivad näod on õnneks kolleegide seas ikka ka. Ja siis hunnik tundmatuid, keda ma põhimõtteliselt üldse ei teagi.

Minust on saamas kuduja.

2010-09-24T15:38:00.003+03:00

Eile oli vaja Tõstamaal perearsti juures käia ja koolis töötamiseks tervisetõend muretseda. Sellest ma vist juba rääkisin, kuidas see aja saamine sinna läks.

Hea oli see, et ei pidanud bussiga minema. Tähh! (: Mulle kohe üldse ei meeldi nendega sõita! Autoga minek oli igas mõttes kokkuhoid ka. Isegi kui tanklas ei oleks mingit pusserdust teinud eelmine vanamees ja meie eest ka maksnud. See juhtus tegelikult üsnagi kogemata. Kui avastasime, oli juba veits hilja. Ehk onu ei jäänud sellepärast nälga nüüd. A ehk teinekord on siis targem ja tähelepanelikum ka!

Tõstamaale jõudsime kenasti. Arsti juures selgus aga, et seal pole elektrit. Kuskil Tõstamaal vist polnud väga. Esimese asjana mulle öeldi, ei saa teha, pole voolu! Esimene mõte, mille vist ka välja ütlesin oli "Kuidas palun?" või "Mismõttes?", "Kas Te teete nalja või?". Pärast kõike seda veel. Ma olin valmistanud kõigeks muuks, aga mitte selleks.

Küsiti, kaugelt tulen, kas Pärnust, vastasin, ei, Tallinnast. Kõik jäid vakka ja vaatasid mind suu ammuli. Siis õde avastas, et tal vist peaks üks tervisetõendi blankett välja trükitud ka olema. Vedas, tal oli õigus. Kuulati mind siis üle, võeti verd (mille analüüsid midagi ei näinud, sest see masin oli küll akude pealt töötav, aga lihtsalt kuidagi katki). Vererõhk oli ka normaalne.

Dr. võttis endale vastutuse, et mul ei ole kopsutuberkuloosi, oli endas veel 99,9% kindel ka ja kirjutas mulle tõendi välja.

Vaatasime koolimaja ümber ka natuke ringi. Seal on ikka vinge.

Kui suur kiire oli mööda läinud, läksime metsa seenele. Esimesest kohast sain mõned, teises kohas oli kõige rohkem seeni metsa ääres. Kolmandast kohast leidsin alguses ainult ühe kukeseene, hiljem ka veel metsaäärest mõned teistsugused juurde. Siis oli juba päris pime ka. usinamatel oli juba ämber täis ka. Mina see ei olnud.

Kõige rohkem oli kahju, et ma seeni väga ei tunne. Neid oli vahepeal nii palju, aga ma lihtsalt ei teadnud, mis nad on. Punaseid kärbseseeni oli päris palju, need tundsin ära. Lisaks teistele, mis ämbrisse panin.

Esimest korda elus kõndis mu peal puuk.

Sõime siis kooki ja õuna ja lõpuks ei läinudki enne minema kui kell 5 järgmisel hommikul. Kolemaruöö oli siis ikka veel! Täitsa pime! Alles Tallinna jõudes hakkas valgemaks minema.

Linnas viskasin ennast veel veidikeseks magama. Aga hiljem ei olnud ka üldse kergem ärgata. Samas, magamata poleks ma vist ka hakkama saanud. Selline uni on peal olnud täna koguaeg. Õnneks veits alla tunni veel olla siin.

Ahja, viimasel ajal olen kuduma hakanud. Harutasin lahti oma sall-mütsi, mille eelmine aasta tegin, aga mis ei olnud ikka päris see. Heegeldasin uuesti mütsiks, see ka ei meeldinud. Harutasin jälle lahti. Siis hankisin endale lõpuks soki/kinda vardad ja hakkasin lõngast kindaid vormima. Ühe sain kohe samal õhtul valmis. Tegelikult oli kell miski peaaegu kaks siis juba, st ikkagi järgmise päeva varahommikul. Aga selline mõnus karvane ja pehme. Teisel on soonikuosa valmis, enamuse kudusin täna hommikul rongis. Tagasi minnes vist nii palju ei jõua enam. Kitsekülast Arukülla sõidab rong 30min, tagasi 20min. Ma ei tea, miks. Ilmselt on sellel midagi tegemist nende parandustöödega seal raudteedel. Igatahes, on mul plaanis valmis meisterdada veel nii mõnigi asi.

Tahtsin maalt lõnga juurde endale võtta, teistsugust, aga läks meelest.

Kartulit ja kooki ja tomatit sai ikka, seegi vähemalt hea. Seeni ka, loomulikult! Palju seeni! Täna peaks neid küpsetama hakkama.

Veider.

2010-09-20T11:06:00.004+03:00

Esimesed asjad, mida planeerisin ja mõtlesin, materdati pm kohe maha. Tore-tore. Motivatsiooni jätkamiseks tekkis tohutult. Tahaks teada, kas järgmiste ideedega läheb sama hästi.

Mõnedest selgitustest sain ma isegi kohati aru. Aga mitte ka päris. Täna oli esimest korda siia majja sisenedes s*tt tuju veits.

Just siiski kutsuti mind nüüd ka ühes vanas asjas kaasa tegema. Et mitte seda uut ellu viia. Neid uusi st. Milledest 2 vähemasti kohe üldse kuidagi ei tohiks seda segada. Kolmas on tõesti nii ja naa.

Perearstile helistasin täna. Tõendit vaja koolis töötamiseks. Tahtsin homme hommikuks aega, ei saanud. Ok, mis seal ikka. Pakuti neljapäeva õhtut. Ma üritasin öelda, et ma ei saa. Äkki siis järgmine nädal, ei ikka tahaks seda neljapäevast aega pakkuda. Tahtsin telefoni visata kuhugi selle peale. Aga lõpetasin siiski ruttu kõne ära. Neljapäeval tuleb siis korra maale minna. Võib isegi õnnestuda, hakkasin mõtlema. Kuigi alguses tundus keeruline. See tekitas ka hommikul vara veits kurja meelt. Mismõttes?! Kui ma tahan aega kinni panna, siis minu sõna ei maksa seal üldse? Kui seda tõendit poleks nii ruttu vaja, siis pöörduksin mõne teise (uue) perearsti poole, aga nii kähku vist ei saa.

Hommikul hakkasin eriti vara rongi peale minema. Eriti rahulikult sõitsin, aga ikka jõudsin palju varem kui arvasin. Kuskil 10 min liiga vara umbes. Seal hakkasid mingid onud minuga rääkima. Esimene ütles, et tal oli ka kunagi selline ratas, tagumine velg läks puruks. Pakkus enda oma varuosadeks mulle tasuta. Ei osanud selle peale midagi kosta. Arukülas elab igastahes, ütles mulle oma aadressi ka. Ehk tuleb meelde, kui vaja.

Teine hakkas rääkima, kui ma ratta seljast maha tulin. Istusin seal peal lihtsalt, käsipuule toetudes. Küsis, kas sadul liiga madal ei ole. (: Mõtlesin, wtf, aga ütlesin, et ei ole. Hakkas siis rääkima, kuidas ta on aastringne rattasõitja ja kuidas ta aastas 40-50 000 kokku hoiab. Küsis, kas ma olen kokku arvutanud kunagi seda. Et ta ise küsis autosõitjatelt, palju neil aastas kulub ja siis selle summa hoiabki kokku! Ja siis seletas veel, kui hea on ikka rattaga sõita ja kui truu tema suksu juba 15 aastat talle olnud on. Pööras taaskord tähelepanu ka minu rattaketile. Selline võimas teine ju.

Hakkan neid kaustu siis uurima.

Päike paistab!

2010-09-07T12:06:00.004+03:00

Täna rongis ei olnudki piletimüüjat. Vähemalt minuni ta ei jõudnud. Aga mul oli kuupilet, st jänist sõita ikka ei õnnestunud.

Mul on kabinetis arvuti. Eile sain parooli ka, aga Interneti endiselt pole. Switchis ei olevat piisavalt kohti. Mismõttes?! Hästi ei mahu pähe, kuidas see võimalik on, aga juhtub vist.

Minu käest tuldi just nõu küsima, mida teha, pakkusin paintballi. Kahtlus jäi ainult, et vanematele kolleegidele ei pruugi see väga peale minna, et saavad haiget vm. Alati on keegi, kes millegagi rahul ei ole.

Homme on update'i päev.

Eile kirjutasin lõpuks lepingule ka alla. Töötunde on nädalas 17.5, puhkust aastas 56 päeva. Kohal käin libiseva graafiku alusel. Sain veel ka teada, et mul on alluvad.

Mõned asjad pean veel välja mõtlema ja uurima.

Praeguste plaanide järgi hakkan E, K ja R kohal käima. Kaks päeva järjest ikka vara ärgata ei taha ju! Õnneks ma saan seda igal ajal vastavalt vajadusele muuta ka. Aga ikkagi võiks täiskoht ka olla.

Kert tegi eile avastuse (vähemalt minu jaoks) - ma olen mitte-ühikas elanud kauem kui ühikas. Kuidagi ei tahtnud nii tunduda. Soos oldud aeg tundub nagu oleks nii kiiresti läinud. Uues kohas ka juba pool aastat oldud. Ühikas oldud aeg tundus pikem, kuigi tegelikult elasin ma seal kokku umbes 15 kuud vist ainult. Suvel ju mitte ja esimesel kursusel sai vahepeal korra Piritale ka kolitud. Oeh, uskumatu.

Avaldust hakkasin ka täitma, et loodetavasti lõpuks raha saada.

Täpsemalt.

2010-09-01T21:05:00.002+03:00

Nagu lubasin kirjutan veel.

Täna seal teise korruse trepist alla tulles jalad värisesid. Ja kõrgusekartusega ei olnud seal midagi pistmist. Mind ümbritses väga palju noori ja natuke vähem mitte nii noori inimesi.

Tundus, et inimesi ei mahtunud enam istuma. Jäi võimalus seista seina ääres. Siiski, leiti mulle ja teistele kolleegidele kohad. Esireas. Õõh! Lisaks kõigele pidin ma seal siis nüüd istuma. Nojah.

Pikapeale läks värin ka üle. Aga mitte kiiremini.

Võileivatort oli hea, koogil polnud ka viga. Maasikad olid mõnusad. Arbuus ja viinamari läks ikka kõige paremini peale.

Kohvi pakuti, tee võimalust ei olnud.

Hommikul rongile minnes pidin jälle kiirustama, sest a) avastasin, et el./vee näidud oli vaja tänaseks kirja panna ning pidin selleks viimasel hetkel arve välja printima (sest ainult mul on printer), aga kirja panna ikka midagi ei jõudnud. b) Mõtlesin, et üritan teist korda minna seda kõige lühemat teed, mida kaardil nägin. Natuke panin puusse, võiks öelda, aga õnneks sain sellest kohe aru ka. Läksin sama teed, mida olin varem kasutanud. Pole mõtet küsida, miks ma seda kohe ei teinud. Ma ei tea!

Rong võiks kiiremini sõita, aga ma saan aru, et nad putitavad seal midagi ja pärast võiks siis olla ikka veel parem.

Järgmisena pean nüüd reedel alles minema. Siis vaatab edasi, mis saab.

Muidu, üks kolleeg rääkis, et veits niru ikka, et nad mulle ainult pool kohta andsid. Koormus pidavat päris suur olema. Kuna ma veel väga ei tea, siis ei oska kommenteerida. Paari kuu pärast ehk saab selgemaks.

Töökas, poolenisti.

2010-08-30T22:55:00.003+03:00

Korra olen kohal käinud, aga lepingule alla kirjutanud veel mitte. Kolmapäeval teeme seda.

Mulle ei meeldi ainult, et see täiskohaga ei ole. Aga parem ikka kui mitte midagi.

See tädi, kes enne mind seal töötas on ka kohapeal, teises ametis küll, aga lubas aidata ja asjadega kurssi viia. See on alustuseks päris hea vist. Mõned ideed on mul endal ka olemas, loodetavasti õnnestub ka ellu viia.
Võiks muidugi Tallinnale natuke lähemal ka olla, aga see praegu pole absoluutselt väga hull ka.

Tegelikult ma mõtlesin, et ma enne esimest tööpäeva ei kirjuta midagi, aga igav hakkas. Hiljem siis kunagi ehk täpsemalt.

Suvel tehtud töö eest tahaks ka palka saada juba!

Filmi vaatasin ka hiljuti jälle.

Tüüp on Maale tulnud sellenimeliselt planeedilt. Juba mitmendat korda siin külas. Liigub valgusest vägapaljukordi kiiremini. Teab hästi palju ja räägib teistele ka mis värk on. Siis ta pannakse hullumajja. Ainult ühe saab endaga tagasi kaasa võtta. Targad arstid ei taha teda väga uskuda.

Päris kift selline, omapärane. Korra võib ikka vaadata.

Cloe & Keith.

2010-07-26T18:41:00.003+03:00

Vaatasin paari filmi jälle. Mitte, et vahepeal poleks ühtegi vaadanud, aga lühidalt.

Dr. Catherine stewart arvab, et ta mees petab teda ning palkab prostituudi asja uurima. Paistab, et kahtlustel oli tõsi taga. Hiljem siiski selgub, et Chloel olid hoopis teistsugused mõtted ja plaanid.

Kummaline film. Mitte nii halb kui mõni teine (nt Kick Ass), aga on ka paremaid. Selline veits kiiksuga oli. Ma pole päris kindel, kas just heas mõttes.

Keith oli parem. Ta istus keemiatunnis koos Nataliega. Üks armastas veokaid, teine mängis tennist ja püüdis olla igal alal parim. Suvalised partnerid. Ükspäev läksid nad bowlingut mängima. Hiljem leidis Natalie noormehe taskust purgi antidepressante. Ambitsioonika neiu elu pöördus peapeale.

See vist oli üks sellistest filmidest, kus inimesed mõnikord nutma puhkevad. Nats kurva lõpuga võib-olla. Samas ka mitte. Selline veidi tüüpiline happy-end isegi kui kõik päris rõõmus ei olegi. Kena vist.

Plaanid lähevad alati nässu.

2010-07-26T11:45:00.005+03:00

Tegin eile chocolate chip - banana muffineid. Retsepti järgi pidi neid saama 12, seega suurendasin koguseid kaks korda. Aga kõik läks tuksi! Tainas ei tahtnud peaaegu kaussi üldse ära mahtuda. Muffineid lugesin ka kokku hoopis 78. Väike valearvestus vist.

Need american-size asjad, ma ütlen!

Jalgratta sain ka parandusest tagasi. Pani keskmise poldi külge tagasi, st enam ei ole ta mul pooleks. Pidurid ja kõik muu tegi ka korda. Peaks nüüd olema veidi ohutum sõita temaga ja saab ikka kihutada ka.

Uuris, kas sellel on mopeedi kett ja, mis keskjooks sellel on. Kett vist sai jah mingi motika oma, mäletasin, aga sellest jooksust ei teadnud ma küll midagi. Hiljem isalt uurides selgus, et tavalised ei pidanud vastu kui 4 inimest korraga sellel sõitis - 1 ees korvis, 1 pulga peal, 1 pakikal ja 1 sadulas.

Seda isegi mäletasin.

Ujuma tahtsime ka minna eile, aga alguses polnud mul ratast ja pärast Stromkal oli kole.
Öösel hakkas järsku selline torm, et ma ärakasin aknast sisse puhuva tuule peale üles. Tegeilikult oli see juba hommikul peale 6, aga no öö ikkagi ju. Panin akna kinni ja mõtlesin, et vaatan rõdu ust ka. See oli lahti ja täiesti vaikne. Teisel pool maja oli ainult natuke pilves ilm, tundus. Tuult nagu üldse polnudki. Veidike hakaks müristama. Vaatasin seal natuke aega, aga ei jaksanud väga silmi lahti hoida. Läksin pikali tagasi.

Palav ja vastik oli ikka.

Hommikusöögiks sõin ka muffineid just. Vb siis ka lõunaks ja õhtuks ja, kes-teab-kauaks neid veel jagub siin.

PS! Mingid jobud saevad praegu viimaseid puid maha meie hoovis. Tähendab, need saagijad ei olegi vast jobud, sest nad lihtsalt teevad oma tööd, aga kelle mõte see oli? Selle eest me siis maksamegi.

Läbi!

2010-06-15T22:36:00.003+03:00

Reedel saab pidu.

Teisipäev.

2010-03-30T18:43:00.002+03:00

Kaks tundi ja kaks päeva pean veel siin noortekas olema. Siis tuleb praktikamapp ära teha ja siis hakkab kool. Millalgi hiljem eksam ja siis ongi kõik ka. Mis edasi, seda ma ka veel ei tea. Endiselt olen selline töötu rott.

Ajaraiskaja.

2010-03-26T14:53:00.003+02:00

Noni. Jägmine nädal veel siin ja siis ongi kõik. See nädal enam koridoris külmetama ei ole pidanud. Reedel ja esmaspäeval ei olnud üldse kohal. Eile olin üksi all korrusel, täna samas seisus üleval. Praegu on Triin veel siin, aga varsti läheb ära. Muidu kuni kella 19ni õnneks ainult. Reede puhul.

Hiljem hakkab WP ka. Soos vist ilmselt ikka jälle. Shooteri versioon pidi seekord olema. Ma ei tea veel, kas ma just seda tegema hakkan. Jass lubas küll oma töö klappe laenata. Mul enda omad puududvad veel.

Iti peab enne festivali lõppu 35 ja kifti hobuse saama. Kuigi Jumbule sobiks see paremini vist. Mnjah.

See nädal on siin niigi väga vaikne olnud (vaheaeg, ilusad ilmad jne jne vist), aga täna tundub vabsee tühi olevat ikka.

Blaah, kui igav!

Küülllllllmm onnn!

2010-03-17T19:55:00.002+02:00

Teist päeva järjest istun noorteka koridoris ja passin tühja. Ehk siis seda, et noored ikka oma nimed ja saabumise kellaajad kirja paneks. Miski statistikanädal vm. Totter. Pole üheski noortekas käinud, kus selliseid meetmeid kasutataks.

Teiseks, siin pole üldse pm mingeid korralikke reegleid. Vähemalt mingeid selliseid konkreetseid, mida noored järgiks. Kõigil on jummala savi ja kui keegi midagi korda saadab. Mingi plika, kellega koguaeg jamad on, enne noorsootöötaja vaidles temaga pikalt siin just. Ma poleks viitsinud, oleksin ta kohe välja visanud sellise lolli jutu peale. Kui keegi nime kirja panna ei taha, saadaks ka välja tagasi. Kahjuks pole mul selleks vist õiguseid, siiski.

Wii'l ei lubata mikrit kasutada Band Hero's, sest see käib mõnele töötajale pinda.

Samuti käib pinda noorte lärmakus (kui seda üldse saab nii nimetada). Mõni on lihtsalt tige ja ei salli noori. Endast arvab jube hästi ja jube targaks muidugi ka.

Täna tulin, panin asjad seljast, tuli üks töötaja ka veel. Kukkus karjuma, et all ei olegi kedagi!? Kas mina ei peaks seal olema. Umbes, nagu selleks ma siin olengi. Kurat, ma sain siis kurjaks. Loomulikult ei näidanud seda väga välja. Praktika tahaks siiski ära sooritada.

Miski perssekukkunud variant on see siin.

Tulin alla, siis üks 'peaaegu töötaja', nagu mulle öeldi, juba istus siin. Siiski, pidin ta minema ajama. Ta väga korralikult palus väikesel neiul kirja panna enda andmed.

Hiljem jäid veel mõned noored siia laua juurde ja juhendasid kõiki saabujaid minu eest.

Taaskord on mul õnnestunud valida mõttekas praktikabaas!

Ma ootan ja loodan, et homme või millalgi keegi mulle vastuse saadaks.

Ikkagi on külm. Jalad on jääs vist varsti. Näpud ka suhteliselt. Ja nina.

Loodan kiirrongi peale jõuda. Aga ma ei tea, kas mind lastakse.

Pärast pean vist poodi ka minema. Süüa pole ju midagi. Ma ei usu, et keegi päeval käinud on. Samas, mine sa tea, pean uurima.

Eile kui ma ka siin olin, vaatasin The Orphan'i teist korda läbi. Lihtsalt igavusest. Õnneks ei olnud selline film, mida teist korda väga piin vaadata oleks olnud. Samas ka mitte väga põnev enam, ilmsirgelt. Siis olin ma kell 13-16 ja 17-18.30 siin, täna 15-21. Jei.

Ma ei imesta, kui homseks haigeks jään. Jube. Teed tahaks ka.

Järgmine nädal pean kolmapäeval minema linnalaagri noortega ujulasse, aga mul pole isegi ujumisriideid olemas! Vette ma ei lähe. Neljapäeval pean ka mõned tunnid sisustama enne mingi kirjaniku tulekut. Näis, mis saab, peab veel mõtlema.

Vaatasin vanu postitusi (teisest blogist vist) ja mõtlesin, et peaks millalgi pildistama minema jälle. Öösel, pimedas. Aga ilmselt hiljem, kui praktikat enam ei ole, või nädalavahetusel millaski.

Kolmandat päeva Keilas

2010-03-03T15:06:00.002+02:00

Kui mul esmaspäeval poleks kaarti kaasas olnud, oleksin ilmselt ära eksinud. Õnneks sain siiski hakkkama. Jõudsin nii vara, et käisin isegi Selverist läbi. Rahvast oli rohkem kui inimesi ja ruumi mitte üldse. Miskid päevad neil seal jälle.

Too päev ei teinud ma erilist midagi. Kõigepealt oli kaks tundi koosolekut, siis näidati mulle maja. Ülejäänud aja istusin niisama ja üritasin olukorraga muidu tutvuda. Noori väga palju ei olnud. Läksin kuskil kuuest minema.

Teisel päeval istusin natuke jälle niisama, veits uurisin mingeid raamatuid ja hiljem lõikasin/voltisin voldikuid. Infovahetundide jaoks Keila koolides.

Täna pidin juba vara ärkama ja 11ks Keila algkooli majja ronima. Õnneks jõudis üks noorteka töötaja samal ajal ja sain kohe õigest uksest sisse, õigesse kohta ka. Veider tegevus toimus seal, st väga midagi. Seisime ja noored tulid, võtsid neid lehti. Seal oli kirjas noorteka märtsikuu tegevused.

Korraks tulime keskusesse tagasi, siis gümnaasiumi majja (vm). Seal läks pm samamoodi. Karmo ostis pirukaid ka ja teised läksid Rõõmu poodi hiljem. Mina tulin noortekasse.

Enne kõiki neid päevi olen iga õhtu alles 02 paiku magama läinud. Täna oli veits raske ikka ärgata küll. Kuigi tund varem tundus ok isegi, aga tahtsin ikka kõik väärtuslikud uneminutid ära kasutada. Praegu tundub ka päris hea. Vahepeal oli vastikum. Sain oma teetassi ka just jälle kätte, mm.

Täna vist ehk pannakse mulle graafik ka kokku. Siis on parem. Praegu ma ainult tean, et reedel siia ei tule, sest on plaan minna jälle Lätti natuke. Järgmine T ja K ka mitte, siis miski soojasõlme hooldus/parandus vm. Kolmapäeval on meediakoolitus tervisekeskuses, kusiganes siis st.

Tunnen ennast suhteliselt tegevusetult ikkagi. Mingeid mänge koolivaheajal 8-10 aastastele noortele toimuva linnalaagri jaoks otsisin natuke enne ainult. Muidu, ma ei tea. Ega Järvel eelmine aasta oli üsna sama vist, mida ma siin ikka ringi tõmblen. Kuu aja jooksul ei jõuagi väga midagi erilist korda saata ka.

Ahjaa, homme on Roherocki koosolek kell 10, st pean veel varem ärkama. Misiganes kellani ma siin täna ka ei oleks, pean vist kohe Sohu jõudes magama minema. Kuigi süüa vist tahaks natuke, paar päeva on jälle kuidagi vahele jäänud natuke nii päris söögi kohta rääkides.

Peaksingi minema uurima seda graafiku asja. Joon tee ära, siis.

PS! Lund sajab! ;)

Gott weiss ich will kein Engel sein

2010-02-27T19:39:00.004+02:00

Neid kuulates tulevad iga kord jälle külmavärinad peale. Pilte vaadates ka. Ühtegi live videot pole julgenud veel tööle panna.

Nii palju uusi showelemente oli kasutusele võetud.

Ostsin omale LIFAD pusa ja Pussy plakati.

Schneider vaatas mulle otsa, näitas näpuga ja viskas trummipulga. Siis mingu suur nõme tolgus krabas selle endale. :(

Tahaks veel neid näha!

Esmaspäevast hakkan Keila noortekas praktikal käima.

Endiselt olen töötu, ootan pakkumisi.

Hommeõhtused plaanid

2010-02-23T23:38:00.003+02:00

1. Rammlied
2. B*******
3. Waidmanns Heil
4. Keine Lust
5. Feuer frei!
6. Weisses fleisch
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich tu dir weh
10. Liebe ist für alle da
11. Links 2-3-4
12. Haifisch
13. Du hast
14. Pussy
15. Benzin
16. Sonne
17. Ich will
--------------
18. Seemann
19. Rosenrot
20. Engel

Lumi! Mm.

2009-12-28T19:32:00.004+02:00

Praktika oli ülimõttetu, aga asju on ikka liiga palju tegemata.

Kodus olen juba teist nädalavahetust järjest. Eelmine kord ema-isa pulma-aastapäevaks, nüüd siis pühadeks vm. Alguses pidin kolmapäeval maale tulema, aga Raido kutsus sünnipäevale ja ei saanud. Neljapäeval pidi Jass ka niikuinii minema. Hommikul, ütles, et helistab.

Kümne paiku ta ei võtnud ise kõne vastu. Poole tunni pärast, ütles, et läheb veel umbes 2h aega. Mõtlesin natuke, aga ikkagi ootasin aja ära. Veidi pärast lõunat hakkasin siis bussijaama poole liikuma, 13.30. Jah. 1h 50min Pärnu ja sealt 1h 15 Tõstamaale. Esimene buss oli täiesti inimesi täis, teises istusid 2 vanameest, kes üks hetk peale kolinat karjusid bussijuhile, et too peatuks - neil kukkus Vana Tallinn maha. Peale viit olin kodus. Ikka ja jälle alles pimedas.

Õhtul sai jälle meeletus kogustes süüa. Fantaasiakunstniku piibli ja natuke palle sain endale ka.

Reedel panime puslesid kokku.

Laupäeval ärkasin rõveda köhaga. Tegelikult see algas juba öösel. Hommikul oli külm ja vastik. Palavik 38.6 nii püsivalt. Magasin päeva maha. Pühapäeval oli ka ikka päris vastik veel. 38.2, jube tüütu ja igav koguaeg.

Täna läksin siis arsti juurde. Ema küsis veel, millal ma viimati arsti juures käisin. Ei teagi, ei mäleta. Ma ei ole ju tavaliselt haige. Kõhuvalud ei ole minu puhul. Tõsiselt vastik. Nüüd juba kolmandat päeva ainult toas. Palavik veidi väiksem, aga nõme ikkagi. Tüüütu!

Miski viiruslik kurgupõletik. Millega ma lihtsalt üks hommik üles ärkasin. Kui häiriv.

Tahtsin referaati teha, alguses polnud jaksu, siis avastasin, et Junn ka linna jäänud osade materjalidega.

Ma olen maal ja pean toas passima. Siiani on isegi kõndimine raske tundundu paar päeva. Õues on paks lumi ja ilus ilm. Fotokas on ka justkui ilma asjata kaasas nüüd.

Eesti kuue kanali pealt ei tule ka mitte kui midagi. Samad saated mitu korda päevas kui üldse midagi. Küsisin isa käest, kas ta ei ole mõelnud kanaleid juurde võtta, ütles ei. Samas tõdes, et loodussaateid oleks kift vaadata küll.

Lisaks kõigele muule ei mäleta ma ka, millal viimati nii palju telekat vaatasin.

Lüpsinaised.

2009-12-04T15:39:00.003+02:00

Aasta viimane koolipäev

2009-11-24T21:53:00.003+02:00

Täna kaitsesin oma kunsti lõputööd. Selleni jõudmine oli päris keeruline.

Kolmapäeval läksin pärast loenguid Tiimarisse ja ostsin suuure hunniku igasugu kunstitarbeid - pintsleid, värve, lõuendeid, käärid, liimi jne jne. Ikka korraliku kotitäie. Neljapäeval hakkasin maalima. Õlivärvidega, esimest korda elus. Päris mõnus oli. Selline eriline lõhn nendest on siiamaani toas. Tegin nendega taustad valmis (kolmele lõuendile, kokku üks pilt) ning jätsin kuivama.

Reedel olid need ikka veel päris märjad ja ei saanud midagi teha. Internetti ei olnud ka juba neljapäevast saati. Mingeid filme vaatasime, mis kellelgi parasjagu olemas oli ja enam-vähem nägemata veel.

Laupäevaks olid tumedamad toonid kuivad, heledamad veel kleepuvad. Hakkasin detaile maalima. Akrüülidega. Need on ikka kiftid, pm kohe peale maalimist on kuivad ka. Olenenevalt tööst siis on see, kas kahjulik või kasulik. Mulle hetkel meeldis. Esmaspäev hommikuks pidi valmis saama.

Pühapäeval tegin veel detaile, õhtul läksin trenni. Seal, täitsa OK oli, aga ma ei saanud vahel üldse ikka aru, miks mõnda asja nii teen, nagu teen.

Pärast trenni hakkasin jälle "Cheese"'ist liblikaid lõikama. Otsustasin hoopis nendega oma töö teha. Cahtrine Swan'i (googeldage, kui huvitab) stiilis. Miski kahe paiku öösel sain valmis ka.

Mõtlesin ümber, sest maal tuli nõme ja tegelikult õppejõud algusest peale soovitas mul seda teha. Olin talle juba enne ühe sellise töö viinud.

Esmaspäeva hommikul 8.30 hakati näitust üles panema. Ma jõudsin kuskil 10.30 paiku kooli. Koht oli olemas, riputasin pildid üles. Selle öösel tehtud ja varasema ka. Sobis sinna kõrvale.

Koolis olin kuskil poole kaheksani. Endiselt õhtune filosoofia loeng + veel natuke printimist ka kunstimapi jaoks. Selleks läksin veel ka poodi uut, suuremat kausta ostma, spetsiaalselt.

Mappi koostasin umbes tunni või veidi rohkem, st kell 22+ hakkasin lõputöö teoreetilist osa kirjutama. Internetti ei olnud endiselt. Seal oli juhend. Helistasin Terjele, õnneks ta veel ei maganud ja oskas mind aidata. Lindat enne ei saanud kätte.

Hommikul helistas Linda mulle tagasi. Siis ma ärkasin. Magasin näiteringi etenduse maha. St selle ajal ma enam ei maganud, aga nii kiiresti kooli ka ei jõudnud. Panin oma kleidikese selga, võtsin mapid-tööd kaasa ning läksin kooli.

ÜE ruumis üritasin printimisega tegeleda. Kahjuks, aga minu Open Office ja sealne Word ei tahtnud koostööd teha, kõik oli sassis. Kuskil 20 minutit läks selle parandamiseks. Vähemalt. 10.00 pidi kaitsmine hakkama. 9.47 läksin arvutiklassi minu ja Linda töö nimesilte printima. Seal olid need salvestatud, mingid vormid. Printer ei töötanud ja keegi printis veel enne mind. Napilt enne 10 jõudsin vist valmis.

Igastahes, avamine lükkus edasi, oma akadeemiline veerandtund, ma arvan. Linda video jukerdas ka natuke.

Ma olin selleks ajaks juba päris närvis. Kui oleksin pidanud esimesena kaitsma (nagu alguses õppejõud mulle pakkus - koridori kõige esimest kohta töö jaoks), ei oleks sellest mitte midagi välja tulnud. Nüüd olid nii mõnedki õnneks enne mind, keda kuulates suutsin end maha rahustada. Läks päris hästi, öeldi.

Ma sain A.

Õppejõud ütles ka, et meie kostüüme olla kiidetud. Panime kõik kokkuleppeliselt mustad püksid/seeliku selga. Ma arvan ka, et me olime kiftid, nagu alati.

Isegi kursusetöö ei ajanud mind nii pabinasse kui see, tundus kuidagi niivägapalju olulisem. Nagu keskkoolis oli nt inglise keele eksam ainuke, mille pärast põdesin - ootused olid kõige suuremad. Tulemus tuli ka minu eksamite parim, aga ikkagi mitte nii hea kui lootsin. Noh, tüüpiline selline.

Nii hea rahulik oli kohe pärast olla.

Kehti jt liikumisringi omade tantse vaatasin ka. ABBA ja disco olid stiiliks. Sellised väga bling ja gläm. Üks tants kujutas endast ka publiku kaasamist. Ma võtsin ka osa, Kethi pärast. Uskumatu lihtsalt, kui tubli ta on, et kõigega nii hästi toime tuleb, mis tal õlul on. Mulle meeldib kui inimesed teavad, mida nad tahavad ja tahavad seda väga. See tähendab seda, et nad ka saavutavad selle.

Esmaspäevast hakkab praktika, Põhja-Tallinna Linnaosavalitsuses minu jaoks. Sinna on mul umbes 300m vist max minna, hihi. Igastahes, see kestab kuni jõuludeni, siis tuleb IK ehk vaba nädal, siis omakorda sessi nädal, kus on üks eksam ja siis 2 nädalat vaheaega. Järgmine kool on kahe kuu pärast, jaanuari lõpus. See on juba järgmine aasta, 2010. Ulme.

Ma loodan, et KOV töö ei ole väga igav.

Minu tööd (pics by Terje):

Luxerific!

2009-11-13T18:09:00.003+02:00

Nph, jälle üle pika aja. See on viimasel ajal kombeks vist hakanud saama. Ikka mõtlen "oh, sellest võiks blogida", aga miskipärast järgneb sellele "nagunii unustan ära/ei viitsi" vm. Aega ju tegelikult isegi oleks, midagi muud tarka niikuinii ei tee.

Koolis olen enam-vähem täitsaväga ilusti käinud, suurem osa asjadest tehtud ka. Hetkeseisuga veel puudu raamatu "Strateegiline juhtimine" analüüs, kunsti lõputöö ja selle teoreetiline osa, kõik sotsioloogia ülesanded, kunstinäituse analüüs ja mingi kunstifilmi vaatamine/-raamatu lugemine. Diplomitööd, langetasin raske otsuse, ma ei tee. Selle asemel siis eksam. Kuna varem seda olnud ei ole, vähemasti viimastel aastatel, siis keegi ei tea veel täpselt, kuidas see välja nägema hakkab. Räägitakse ainult, et on praktiline ja teoreetiline osa. Näis.

Trennides olen ka ikka käinud. Enamasti on meid kohal 5, eelmine kord oli 7, rohkem väga vist pole näha saanud ka. Viimane kord oli siis keski uus kutt ka. Nime ei mäleta. SLGga mängis, niipalju kui see lubas, katki oli. Kusti oma ka ei tööta juba mõnda aega ja Intsu omale pole siiani uut bolti sisse saanud. Seega 4st 1 toimis, minu oma.

Täna sai Ints oma LUXE ka kätte. Ma sain ka katsuda. Ausaltöeldes, ma pole vist midagi paremat käes hoidnudki. Tudnub, et olen ka otsustanud, mis järgmiseks osta. Varem olin ka erinevaid asju saanud katsetada, pole olulist midagi aru saanud. Mõtlesin, et lihtsalt ei suuda eristada. Tundub aga, et ükski pole lihtsalt nii hea olnud. See on lihtsalt ulme!

Isa ostis vahepeal ühe auto. See seisis siin Soos meil aias mõnda aega. Käisime mõni kord trennis. Viimasel neist oli üks rehv täiesti töss. Peaaegu oleks saanud ratta vahetust proovida, aga ei õnnestunud jälle. Muidu avastasin jälle, kui päris viimast korda sellega sõitsin, et mulle ikka ei meeldi autoga sõita.

ÜE juhatusega käisime ooperis mingi päev kui meil IK-nädal oli. "La Traviatat" vaatamas. Itaalia keelne, Giuseppe Verdi kirjutatud. Esimene vaatus (kestis pool tundi) oli selline sissejuhatus ja enam-vähem ok, edasi kiskus väga seebikaks ikka ära. Peategelane mängis hästi, aga teose sisu oleks võinud põnevam olla. Tema hääl oli parem kui need, mida YouTubest praegu vaatan. Üks laul oli ka tuttav, Pavarotti & Friends (ma ei teadnud varem, et see laul räägib joomisest):

Tegin koolis plastiliinist & käbist siili ja papptaldrikutest akvaariumi.

2009-10-22T22:51:00.003+03:00

Absoluutselt pole blogimist toimunud ikka viimasel ajal. Päris pikal viimasel ajal, nii üldisemas plaanis. Pragu on jälle nii pikk vahe jäänud ja üldiselt nad kipuvadki mul miskipärast sellisteks kuidagi tekkima.

Koolis on läinud enam-vähem. Pressi arvestuse sain juba kätte, B. A'd ei saanud keegi. Ma ei taha temast rääkida. Saatis mu kursusetöö märkustega, mida parandama peaksin, tagasi nädal peale seda kui oleksin pidanud lõputöö teema ütlema!

Kunstiks tegime Kethiga slide-show filmi- ja videokunsti kohta. Kolm tundi istus ta meie juures Soos ühe WP ajal. Enamus aeg läks sobivate-ilusate piltide otsimiseks, mu meelest. Ja vajalikke kunstnikke ei maininud me selle aja jooksul kordagi. Toda tegime hiljem veits ja ma lisasin ise hunniku David Lynchi kohta veel juurde ka. Hästi läks ja saime A.

PSP webcast oli ka millalgi. Päris vahva, Boston Red Legion võitis ja värki.

Eelmine nädal oli keeruline. Palju tegemisi ja muidu ka. Avastasin, et nii mitu on veel tegemata töid mul, mille tähtaeg ei ole veel läbi, aga minu tegutsemistempot arvesse võttes samahästi kui on ka.

Esmaspäevaks pidin tegema ÜE valimiste plakati ja kolmapäevaks enda kohta kunsti plakati. Pühapäeval enne trenni hakkasin tegema. Kolmapäevasest alustasin, loomulikult, ja sain valmis ka. Teine läks p**sse. Pärast trenni tegin teise, PhotoShopiga.

Trennis olin tookord ikka häda. Kõigepealt oli tuju vist paha. Kuigi ma ise alguses arvasin, et lihtsalt väsimus see. Aga mul vist ei olnud jälle päris õigus, kui mõtlema hakkasin. Trennis hakkas juba minema kui slaidides tahtis mul pilt kuhugi eest ära joosta. Tasku näiteks. Võtsin hoo maha. Proovisin korra veel, aga mitte rohkem tookord.

Kusti käis mulle veel spetsiaalselt markerile toru toomas, sest olin enda oma maha unustanud. Suurimad tänud selle eest. Kahju, et väga kasutada ei saanud. Karli vähemalt sai mõned mängud kaasa teha siis.

Võib-olla on asi ka selles, et ma ei söö üldse nii, nagu mulle soovitatud on!

Neljapäeval saime juhatusega MacBBQ's kokku. Rääkisime juttu, jõime teed ja sõime kooki ja banana-splitti. Sai vast mõned asjad selgemaks ka. Kuigi osast ma siiski päris hästi veel aru ei saa ka.

Trummis pole juba kaks nädalat käinud. :/

Laupäeval käisin matustel. Ei oska midagi rääkida sellest. Kuigi vbolla isegi tahaks. Lihtsalt väga kurb. Mnjah. Ja ikkagi, ma ei saa aru, miks surnuid pildistatakse? Ma vältisin tema vaatamist siis. Siiski nähtud pilt kummitas tükk aega hiljem ka veel silme ees. Võigas mälestus perekonna fotoalbumisse, või ei?

Valimas käisin ka.

Märkmiku ja mälupulga unustasin maale. Kohutav. Mu mälu on ikka nullilähedane. Midagi ei tea, kui kirja ei pane või kuskilt ei loe hiljem.

Täna käis SPriit meil külas. Rääkisime trennidest. Kuidas asju paremaks ja sujuvamaks teha. Et tiim töötaks, et see üldse olemas oleks. Ma olen veits skeptiline kõige selle suhtes, kuna siiani pole keegi mingit märku andnud, et huvitatud oleks. Kuidagi raske uskuda neid põhjuseid, mis kuulda on toodud, miks keegi kohal ei käi. Aga siiski, uued mõtted olid väga head ja ma loodan, et nad ka töötavad!

Peaksin nüüd neid tegemata töid tegema hakkama!

PS! Päeval linnast tulles nägin kuidas Linnahallist linna poole seisis 8 trammi ja Kopli poole veel 14 üksteise taga reas. 8st esimene oli poolenisti rööbastelt maas ja lömmis. Inimesed Mere pst'l ootasid närviliselt, nagu tundus. Mina hakkasin, loomulikult, jala liikuma. Kes viitsib seista paigal pool tundi, tund ja mõelda, miks trammi ei tule? Pole kunagi sellest aru saanud.

Vihma sadas, aga s*taks mõnus oli!