Täna hommikul tulin peale puhkust esimest korda tööle. Hommikul mõtlesin, et vaatan aknast välja, kas vihma ka sajab. Ja, milline oli minu üllatus kui nägin enda ees vähemalt 10-15 cm lund! Ma arvan, et ma isegi hakkasin naerma selle peale! Tükk aega ikka mõtlesin, kas peaks talvepüksid välja otsima või on ikka kummiku ilm. Lõppkokkuvõttes ei pannud neist kumbagi.
Puhkuse ajal käisin korra maal. Vaatasime üleujutust Tõstamaa-Kalli vahelisel teelõigul ja õhtul maale sõites jalutasime ka üle vana Kasari silla. See oli omal ajal pikim raudbetoonist sild - üle 300m, täpsemalt ei mäleta. Seal oli ka päris palju vett ja väga aru ei saanud, kus algab jõgi või missugune osa peaks olema juba kuivemal ajal rohkem midagi heinamaa moodi. Täitsa kift nägi välja see seal pimeduses ja prožektorite valguses, igatahes. Ühe suure jäälahmaka sillaposti vastu puruks minemist nägime ka - võimas.
Reedel oli asutuse kanuumatk. Neljapäeval sain sellest teada ja hakkasin ruttu planeerima. Õnnestus isegi veekindel kott ja soojapoolsed töökindad saada. Paar väiksemat patja pakkisin ka istumise alusteks kilekottidesse.
Inimesi oli kokku 15 ja 7 kanuud. Reis toimus Keila jõel, liikuma hakkasime kuskilt Saku tagant, lõpp-punktiks pidi olema, kas Jõgisoo (Pärnu mnt viadukti all) või Keila, kui viitsimist ja aega jagub.
Üks kolleeg oli selga pannud kuivülikonna, natuke sai naerda isegi selle pihta, et keegi temaga küll koos ühte kanuusse ei lähe - kohe näha, et plaan vette kukkuda. Vahepeal ei olnud küll väga head arusaama, kust jõgi voolama peaks. Rohkem oli tunne, nagu aerutaks järve peal. Sai teha pilti keset vett seisva põhurulli otsas istudess. Vool iseeneesest oli ka päris hea!
Kuskil poole peal ühed lendasid ümber ka. Tükk aega kangutasime kanuud palkide alt kätte, kuhu vool teda aina kinni surus. Saime asjad kätte ja inimesed kuivadesse riietesse ning matk jätkus. Osad, muidugi üldse ei peatunudki või olid lihtsalt sündmusest eespool juba.
Edasi liikusime päris tempokalt. Üks hetk kui tuli teha väike sik-sak (palk risti paremal ääres ja kohe palk risti vasakus ääres ees), lendas ka meie kanuu ümber. Selles mõttes läks isegi väga hästi, et saime koos oma kanuu ja ka paari aerudega kenasti kaldale.
Vesi oli ikka jube külm ja mu esimene mõte pärast seda, kui kanuu alt välja sai oli, et ma ei kujuta ettegi, kuidas nüüd sooja saan. Samal ajal üritasin kalda ligidale saada. Päris napilt sain kinni, et oleksin vooluga veel teistest tükkmaad edasi kulgenud.
Jube värin tuli sisse - mitte midagi ei saanud kätega teha (lisaks tundetusele) ja tee loksus ka üle tassiääre. Kui kuivad riided selga sai, hakkas juba tükkmaad parem. Kuigi niiske ja jahe oli ikka - saapad täitsa lirtsusid ja kapuutsi seest kallasin endale ka natuke vett krae vahele.
Tuli välja, et lõpp oli ainult kuskil 5 minuti kaugusel ja 7 kanuust oli püsti jäänud ainult 2. Matkakorraldajad nägid meid oodates üks hetk ainult 2 tühja kanuud mööda minemas - võis olla päris suur ehmatus!
Kokkuvõttes ei olnud kaod suured - üks termos, kellegi võileivad, minu üks üsna mõttetu padi ja vist ka paar aeru. Mitte midagi suurt, isegi üks vooluga alla läinud kanuu ja kaks kilekotti riideid saadi ikkagi lõpuks tagasi!
Järgmine kord võtaks kaasa ühe pusa rohkem, vähemalt kevadel, oleks vähe mugavam ja võib-olla ka rätiku. Muidu oli igati vinks-vonks. Keilani, siiski, isu enam aerutada ei olnud, selline mugavus oli läinud. Nüüd saan vähemalt öelda, et olen märtsi kuus ka väljas ujumas käinud.
Tänasest on tööl ka meie uus kolleeg büroos, tuleb homme minu koolitust vaatama.
