Movember jälle.

Üleeile käisime ujumas. Lõpuks. Reedel oli ka plaanis minna, aga siis öeldi kohe, et ainult üks vaba rada ja ei hakanud üldse trügima. 

Seekord käisime Õismäel. Esimest korda. Proovimas. Täitsa OK oli, aga sama aega ei valiks - paralleelselt toimus vesiaeroobika miski koleda muusikaga - seda üritaks vältida. 

Vesi oli täitsa enam-vähem soe ja esimesed pool tundi ei hakanud mul kordagi külm. Pärast juba hakkas tunda andma. Kõigepealt läks vasak tald krampi, siis sama jala säär ja kõige lõpuks parem tald ka - too ei tahtnud kuidagi järele anda. Kuna aeg oli ka juba piisavalt kaugel, otsustasin sellega enam mitte võidelda ning ronisin basseinist välja. 

Seal on selline reegel, et väravast sisse minemise ja välja tulemise vahele võib jääda ainult 90 minutit. St ma pidin pärast natuke kiirustama, mis mulle väga ei meeldinud. Oleks istunud saunas ka natuke, aga kuna ma väga palavat nii kui nii ei armasta polnud hullu. Kasutasin kuuma dušši selle asemel. 

Riietusruumides oli ruumi meeldivalt palju (erinevalt Audentesest, kus pidi vaba kappi ikka otsima) - mul oli lausa terve kappide vahe (kus vastakuti oma 10-20 kappi). Kappide turvalisus on küsitav, aga 30 sendi eest saab oma väärtesemed valvelauda väikesesse kappi jätta. 

Nädalavahetusel käisin maal. Tegime torti ja pannkooki. (:

Täna on meid töö juures vähe. Ülejäänud on objektil ehk siis koolitusel.

Ärkasin täna üles ja kurgumandlid (?) on valusad ning hääl ära. Ma ei tea isegi, et oleksin külma saanud vm. Väga kummaline igatahes. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis veidi andis eile ka tunda. Aga millest?

Millegipärast ei ole ma üldse enam rattaga tööl käinud. Kuigi võiks. Peaksin temaga vähemalt pesulassegi sõitma.

aaargh!

Jälle ma tulen siia soiguma. Positiivsest punktist  ma siis vähemalt ei tigetse inimeste kallal. Ehk. 

Praegu on käes jälle see hetk kus mõni inimene ikka ajab närvi. Päev algas hästi, aga kui see kodanik välja ilmus ja ma teda nägema pidin, veel enam rääkima, läks asi jälle kurjaks. Ja see ei ole esimene kord. Mõni kord lihtsalt saab leebemalt läbi.

Mõnikord ma surun hambad kokku, kannatan ära ja hakkan oma teemaga otsast peale, et ikka kohale jõuaks ja selguse saaks. Täna ei kannatanud, astusin lihtsalt toast välja. Oleks uks vahel olnud, oleksin selle ilmselt pauguga kinni löönud.

Ennist just arutasime teistega, et temaga on raske jne, aga no, kui absoluutselt ikka ei saa aru ja ei taha, siis on ikka jama. Mõnes mõttes lööks käega ja saadaks pikalt, aga ma tean, et teised kannatavad ka. 

Jube närvi ikka ajab. Eriti nõme on see, et tähtsamad ninad ei pane seda tähele või ei tee välja. 

Ma muidugi üritan end koguaeg ka tagasi hoida ja mitte väga ebaviisakalt väljenduda (tavaliselt see tähendab, et hoian suu igaks juhuks üldse kinni, aga alati see ka ei õnnestu). Viimasel ajal tundub, et mul ei tule see emotsioonide varjamine väga hästi alati välja, aga samas väga kahju sellest ka ei ole. 

Viimane hetk oleks, et keegi millestki aru saama hakkaks ja midagi ette võtaks. 

Selleks aastaks tuurid läbi.

Täna on jälle kuidagi tüütu päev. Üle pika aja võiks isegi öelda. Otseselt nagu midagi väga kehvasti ei ole, aga pisikesed korduvad häirivad faktorid esinevad ikka ja jälle. Kell muud kui venib Õhus on tunda elektrit ja pingeid. Natuke on isegi tegevust, aga ka see on väga üksluine ja tüütu hetkel. Võtan väikese pausi ja jätkan veidi aja pärast. 

Väike vestlus oli enne kolleegi, minu ja juhataja vahel. Selline vabas vormis. Viimane ei ole asjadega üldse nii kursis kui võiks. Tundub, et ta lihtsalt ei näe probleeme seal, kus need on ja mõtleb asju välja sinna, kus neid ei ole. Kohati. 

Eelmine nädal möödus rahulikult ja ka see tundub minevat samamoodi. 

Reedel oli hooaja viimane Tour d'ÖÖ, järjekorras 10. ehk siis X. Samas toimus ja Premium Rush esilinastus - täitsa hea film - tempokas ja Hollywoodi kohta ikka väga vähe draamat. Tuur jäi meil seekord natuke pooleli, kuna üks vajas natuke kiirabi ja läksime appi. Hiljem kimasime neile jäerele ja juhtus nii, et lõpuks sõitsime hoopis vastu. Saime nad lõpuks kätte. 

Kusti staarvelo.

F-Hoones toimus Goldspirnts võistlus. Mõnes mõttes oleks olnud lahe vaadata ja ka seal olla, aga välja juba oli kosta selline muss, mida ei jaksaks väga kaua kuulata. Pluss veel need järjekorrad - nii juba ostetud piletiga ukse taga kui ka seal, kus alles neid soetati. Pileti iseenesest oleks pidanud soovi korral ka kinost juba ära ostma - sealt sai soodukaga ja kodarakaardiga. Viimased palusime ja küsisime endale niisama, sest no tõesti ei olnud plaani sinna diskensile minna. Saime kätte - selle aasta kollektsioon nüüd tervenisti olemas! 

Putitasin midagi seal.

Saatsime veel Kusti ka poolele teele (no väiksema poole). Kell oli kuskil 0:30-1.00 ja kakao isu tuli ka peale. Seda saab loomulikult Statoilist. Aga kuna õues juua ei tahtnud ostsin lihtsalt paki piima ja järtsus seistes võtsin ka Daimi maitselise Milka šokolaadi. Langesin hea turundustöö ohvriks, aga šoks oli hea ka. Tundsin too hetk, et pean midagi energiarikast hamba alla saama. 

Öösel selgus, et meie diivanil on jälle surfarid ja külmkappi avades selgus, et seal oli ka piim olemas. Kuna see oli ilmselgelt külaliste oma (sest kohalikest keegi seda väga ei tarbi), siis oleks vast ka imelik olnud, kui suurem osa hommikuks otsas oleks olnud. Igatahes sai öösel piima keetma hakatud küll. Sain teada, et kaks tassi piima läheb ka kiirituses kauem soojaks kui üks - mõtlesin, et kui eraldi anumates, siis vahet ei ole, aga no ennäe imet!

LOTRO pole ka üldse nii palju teha jõudnud kui võiks. Eile ma pm kustusin lihtsalt ära jälle õhtul. Ma arvan, et see supi keetmine väsitas mind ära. Pidi olema kiire ja lihtne söök, aga mul läks sellega ikka aega. 

Endine kolleegi käis meil just külas. Tõi päris hea koogi endaga kaasa - vaarikate ja miski vahukreemiga. Sai natuke muljetatud ja juba läks ta minema ka. Kutsusime ta veel me aastalõpu tänuürituselegi. 

Järgmine nv olen siis lapsehoidja. Ma loodan, et emme ei unusta seekord oma lapsele mänguasju kaasa panna. Eelmine kord pidin ikka kõvasti pingutama, et leida, mida väiksele tüübile kätte anda. 

Septembrilõpu tegemised.

Viimaste nädalate jooksul on töiselt päris palju toimunud - trepijooks ja pritsumehe võistlus näiteks, kus me terve päev ka oma telgiga väljas olime. Iseenesest oleks võinud päris autasustamiseni seal olla, aga millegi pärast pakiti meid kokku ja sõitsime kontorisse tagasi. Järgmine päev näitas Ringvaate saates ka natuke, kuidas üks ajakirjanik kogu võistluse kaasa tegi.

Järgmisel päeval oli veel üks väliüritus, seekord lasteaia- ja esimeste klasside lastele. Kokku päris mitu tundi rääkisime neile Mustamäel Männi pargis veeohutusest. Seal hakkas päris külm, varbad olid juba enne ürituse algust krõnksus. Oli üks selline kargem päev.

Läksin sealt koju sööma tagasi, aga hakkas kuidagi sees värisema. Tundus, et asi on kahtlane, kraadisin ja sain 37.9. Jube vastik oli ikka olla. Kõikus seal natuke üles-allapoole, aga üldiselt püsis muutumatuna. Järgmisele päevale plaanitud koosoleku jätsin ka ära.

Öösel ei saanud üldse magada igatepidi oli paha ja vastik ja valus. Miskiaeg vaatasin kella, mõtlesin, et nii 3-4-5 paiku, tegelikult oli alles 1:30. Oeh, mõtlesin, et sellest tuleb pikk ja väsitav öö. Hommikul ajasin end vist juba enne 9 voodist üles. Vahepeal olin juba korduvalt käinud vett joomas. Kaua sa ikka sipelda seal jaksad.!? 

Miski peale lõunat hakkas paremuse poole minema. Võtsin ühe tablaka sisse (mida eelmisel õhtul juba sõin 2-3) ja tundus, et see tõesti toimis. Kannude viisi teed ka muidugi. Olin üllatunud, kui kiiresti see kõik üle läks, aga samas ka väga rahul.

Laupäeval oli Linda 'Forever Young' SuperHero stiilis pidu. Väga ebastiilse paaritunnise hilinemisega ma sinna siiski jõudsin. Kostüümis ja puha. Väga vahva oli, nagu ikka, mängisime Kinectiga ja nuputasime ühte naleade ja pakuga mõistatust. Igav ei hakanud ja nalja sai. 

Reedel ära jäetud koosoleku tegin ära teisipäeval. Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks seda vaja oli, kuna vanad olijad nii kui nii teadsid ja uutega oleksin saanud ka personaalselt rääkida. See selleks, tehtud ta sai - pool tunnikest kestis, aga teemad said arutatud ja loodetavasti asi nüüd juba jookseb. 

Nüüd eelmisel reedel oli meil üks suur koosolek. Toimus Häirekeskuses, saime seal väikese tutvustuse ja ekskursiooni. Päris kift, suures osas juba tuttav teema, aga kõike ikka ei teadnud. Koosolek ise kujunes natuke dramaatilisemaks, kui oleks võinud, aga no, mis sa teed. Oli selline väikese grupi otsustada olev teema, mis suure seltskonna ette nüüd lahti löödi. Isegi veider oli seal istuda ja kuulata, kui saad aru, et see ei ole üldse siin arutamise teema ja 'meil' tegelikult ei ole mingit otsustamisõigust selle koha peal.

Laupäeval käisin Isetegija foorumi sünnipäeval (piltide järjekorra algus on keskel, aga ma viitsinud uuesti neid panema hakata ka, vähemalt on ühe lehe peal asjad ja saab enam-vähem aru. originaalis oli tordi pilt viimane.). Mõtlesin, kui ta nii lähedal on, siis ikka peab minema. Plaanis oli rootsi põimingu õpituba, lapitekikonkursi näitus, tegijate isiklike lemmiktööde näitus, padjavahetus ja mini käsitöölaat. Loomulikult ei puudu sünnipäevalt ka tort.

Jäin natuke hiljaks, täpsemalt siis just avamisest. Kohe sisse minnes ei saanud aru, kus ma olema pean või, mis nüüd toimub. Võtsin topsi morssi ja väikese küpsise ja istusin maha. See vist oligi praegune tegevus.

Oma patja ma valmis ei saanud - natuke vähe oli aega ja tooriku ostsin ka kogemata liiga väikese. Lapitekikonkursil ka ei osalenud, aga valmis tööd olid ilusad ja võimsad. Oma isiklikud tööd unustasin välja panna, aga eks nad on blogis ka nähtaval. Vähemalt üks neist (panin juba pildid ühte kausta valmis, mis on vaja blogida - coming soon!). Käsitöölaadal keegi müüs oma savist nööpe ja mõni veel miskeid vidinaid, aga mitte midagi suurt ei olnud. 

Rootsi põiming oli huvitav. Ma ise olin enne mõelnud, et peaks ka proovima, kui Unduka töid vaatasin, aga ilmselt ei oleks veel niipeagi asja kätte võtnud. Midagi keerulist ei ole, lihtsalt selline vaikselt nokitsemine, täpselt nagu mulle meeldibki. Blogin ka sellest kindlasti (ikka teise blogisse, mitte siia). Ma ühe räti kaunistasin ära, kaks kasutatut on veel ja jube tahtmine on neile ka nõel sisse lüüa. Ma veel mõtlen, vast ostan ka päris uued. 

Tort oli jube suur ja seda oleks kaasa saanud ka võtta, aga mul ei olnud teda kuhugi panna. No, kas annab olla suuremat ikaldust!? !Oh, häda', ma mõtlesin. 

Peaks ise kooki tegema, sest lõunast toodud laudas vabalt ringi jooksvate kanade munad on veel suuremas osas kasutamata. 

Lisaks lubasin välja mõelda ühe mustri advendikalendri jaoks, pean välja mõtlema ühe kindlat värvi paki pakivahetuse jaoks (selline värv, mida mul kõige vähem vist on, aga mis ei ole roosa). Päris keeruline, aga samas põnev ja ikka paneb mõtlema. Üritan ju teha asju, mida ikka ise ka tahaks, aga kui värv pole ikka üldse see on päris raske asja ette kujutada! 

Eile tundus, et on pühapäev, nagu ikka. Läksime õhtupoolikul rattaga sõitma. Tegime väikese kakumäe ringi, läbi uuest Statoili rattapunktist (Rocca al Mare ringil) ja suunaga bicycle highway poole. Kuskil poole peal läks Kerti ratta kumm katki. Vahetasime ära. Hiiule jõudus kordus sama. Rohkem tagavarasid ei olnud ka. Kihutasin rattaga ees ära ja tulin Nõmme turu juurde autoga vastu. Vahepeal oli veel üks helkur ka ära kadunud. Pakkisime ratta autosse ja minek. Ebaõnn.

Söögi järele läksime Magistrali Chopsticksi. Poest võtsime kooki ja limpsi ka. Tagasi jõudes selgus, et magus-hapu kastmega kana oli läbi jooksnud ja tilkus igale poole. Too hetk tundus küll natuke, et peaks minema kohe ruttu teki alla ja rohkem mitte midagi tegema. Igaks juhuks.

Jälle oli ka see igapühapäevane tunne, et juba peabki homme tööle minema!? Nädalad vahetuvad alati nii ruttu.

Tegelikult oli hiinakas hea ja kana ka. Ma, loomulikult, ei jaksanud tervet seda karbitäit ära süüa ja nüüd saan hea lõuna omale veel ka töö juurde. 

Tänaseks plaanitud tegevused jäid ära, kuna numbreid on juba liiga palju tulemas.

Homme lähen hambaarsti juurde :/ ja reedel on Tour d'ÖÖ Tallinn  X - Premium Rush Premiere. (:

Ma süüdistan suve.

Mis siis, et suve pole paljude väites nagu olnudki, arvan ma, et just seepärast ei ole ma vahepeal siia üldse postitanud.

Ma mõtlesin, et ei viitsi Endomondot väga vist lisada siia enam, aga samas see kirjeldab kõige lihtsamini hunniku tegevusi ära. Igapäevased töölkäimised oleks igav jälgida - liiga ühesugused, neid ma ei pane. Mõni nädal ma lihtsalt ei ole viitsinud seda isegi tööle panna ainult sama teed sõites. Niisama ja mujale sõitma minnes ikka üritan, kuigi on ka paar korda meelest läinud. Alguses olid väikesed arusaamatused ka, kuidas see GPS asi seal töötab mul ning seepärast osad marsruudid kuidagi poolikud.



Käisime Paljassaare poolsaarel. See oli küll teine kord tegelikult juba, aga oli vaja ju kaardile ka saada. Kift linnuvaatluskant selline. Täitsa selline maa tunnet meenutab - linnud laulavad ja kogu linnakära jääb eemale. Mõnus.


Suurupi. Ega sinna minnes ei teadnudki, kuhu välja jõuame täpselt st mingit sihti silme ees ei olnud. Üks hetk olime kuskil sidekeskuse juures, mis nagu pidigi seal olema, samas aga oli seal ka miski kivi. Vaatasime, nimed peal, mälestuseks vist. Pikemal uurimisel selgus, et Estonial hukkunutele. Pöörasime siis ringi. Seljataga maja peale maalitud kiri "Piiblikool". Tundus, et pärast seda ei olnud seal ka mingit tegevust toimunud. Üsna kõhe koht oli. Pärast ära läksime läbi metsatee, mis osutus veidi raskemalt läbitavaks kui oleks arvanud, aga ega tagasi ka ei pööranud.


Esimene salvestatud sõit Tour d'ÖÖ Tallinn raames. Päris mitu ratturit oli koos. Kes tahab, võib näoraamatust otsida, selle aasta viimane sõit peaks veel ees olema, kui mitte viimased.


Ekskursioon Lasnamäel. Tundus, nagu sõidaks kuskil teises linnas või riigis isegi. Minu jaoks endiselt üsna võõras kant.


Saku ring. Avastasin enda jaoks Männiku karjäärid ja päris hea rattatee Sakuni. Küll, aga peab selle teeni jõudmiseks parajast kuumaastikust üle sõitma. Praegu seal vististi juba miskid remondid ikka ka käivad. Tagasi ei tahtnud, nagu ikka, sama teed tulla.


Pirital Lauri Ausi mäletstusõitu vaatamas ja ümbrust uudistamas. Seal otseselt midagi uut (vist) ei olnudki, aga   ega ma sealkandis väga palju ka sõitnud ei ole. Selline paljude kaasaelamispeatustega sõit oli see.


Käisime taaskord Männiku karjääride juures, seekord vaatamas, kas see üks, mis katki läks, on juba päris veest tühjaks läinud. Miski meetrike oli veetase langenud küll, silma järgi, aga inimesed täitsa edukalt veel ujusid seal. Seekord tulime sama head teedpidi tagasi.


Tour d'ÖÖ Tallinn - osalejate rekord - 763 +/- 10 inimest. Pildid jm jälle näoraamatus.


Lihtsalt üks suvaline õhtune sõit.


Selle suve tippsõit ja minu kilomeetrite rekord kindlasti. Ülimalt rahul, et lõpuni jõudsin. Ei olnud üldse nii raske, kui esialgu arvasin. Samuti ei olnud järgmisel päeval midagi hullu lihastes häirivat. Veidi tunda andis, aga no ikka tunduvalt vähem kui ma oleks eales arvanud. Ainult ühes kohas panime natuke õigest teeotsast mööda.


Järgnes kohe sellele 105km'le. Üks lõik oli arvatust veidi halvemini läbitav (siia peaks telefoniga tehtud pildi lisama kunagi), aga palju kiiremini läbisime kui oleks arvanud. Kohvikuskäimiste jm-ga oleks siiski napilt rongist ka maha jäänud, aga isegi limpsi jõudis jooksuga poest ära tuua.


Veel üks Tour d'ÖÖ Tallinn + veel natuke peale (läks meelest vahepeal kinni panna). Selle lõpus (seal mere ääres sadamas) kuulsin nii mõndagi inimest kurtvat, et olevat liiga pikk. Minu meelest oli just hea, see uus Hiiu-Õismäe bicycle highway, mis meie läbitud suunal läheb ainult mäest alla. Tõsi, millegipärast pidi seal pidevalt pidurdama ja mõned inimesed ei oska hästi rattaga (otse) sõita. Aga sellega peab arvestama ja ise tähelepanelik olema. Osalejaid oli seekord kuskil 600.


See oli ka tegelikult sigavinge metsavahelkäimise sõit, aga millegipärast on Endomondo vahepeal otsustanud, et aitab küll. Mul oli nii kahju, kui seda nägin. Siis oleks just tahtnud vaadata, et kus kõik ära sai käidud.


Telliskivi Kirbufestival.


Taaskord selline sõit, kus ma ühel suunal ainult salvestasin teekonda. Tegelikult peaks neid siis olema kaks. Sai ühel varahommikul käidud kaasa elamas asutuse jooksukrossil. Vahva.


Viimsis oli Soome liiga hooaja viimane Paintballi võistlus ja aasta kokkuvõte. Panime väljakut üles pimedani. Tagasi tulime ikka ka ja järgmine päev läksime autoga tagasi.


Natuke ringiga töölt tulek. Mööda bicycle highway'd ja vastutuult mäest üles. Sai natuke sõtkuda.


Proovisin oma uut ratast ja üritasin aru saada, mida timmida võiks. (:


Tour d'ÖÖ Tartu. Napilt jõudsime õigeks ajaks. Sealt sai helkuriga kodarakaardi, mis täitsa toimib. Vahva oli! Need sõidud lõppevad alati nii järsku kuidagi.


Otsisime Rock'n'Rolli ja vaatasime niisama ringi kuni vihma tibama hakkas. Õige koha leidsime pärast kaardi pealt, kui tänava nimi ka meelde tuli.


Ujuma ma see suvi ei jõudnudki. Isegi ujulasse mitte. Sinna on endiselt plaan veel minna küll. Ainuke looduslikus veekogus ujumine toimus see aasta siis märtsi kuus. (:

Tartust tulles käsime Kassinurmelt ja Tapalt ka läbi. Päris pikaks kujunes see sõit. Pitsakiosk ei jäänud üldse tee peale (kuigi tulles oli maru kiires sai Mäekülas ikka peatus tehtud).


Käes on autovaba nädal. Vaadake, et Te siis keegi selle neljarattalisega nüüd ei sõida! Mina ei plaani. Postitusi plaanin ka rohkem kirjutada kui linkida.

Tutvused Endomondoga.

Natuke sporti. Mingit tempo tegemist ei ole kunagi toimunud, rohkem nagu turistide moodi siiski.
  Sai sõidetud, siis WiFi leitud ja tagasitee kaardile märgistatud.
  Tegelikult tulime Viimsist tagasi ka, aga nutifööni aku ei olnud korralikult täis laetud ja sai tühjaks umbes täpselt seal, kus näha.
  Seni kõige korralikumalt kaardistatud retk.
  Unustasin GPSi sisse lülitada ja salvestatud sai ainult aeg. Kaardi joonistasin ise pärast mälu järgi juurde.Üsna täpne peaks siiski olema.

Viimasel ajal väga muud teinud ei olegi. Vahel juhtun töö juurde ka, aga seal juba ka suvi käes. Ujuma tahaks ka veel lähiajal jõuda. Nõmmel avati täna väliujula! :)

Ta-dah!

Vastuseks viimase postituse viimasele küsimusele: 

Ma niisama siin.

Juba kuskil kuu aega ei ole ujuma saanud. Eile pidi nagu minema, aga ma olin pidur ja ei läinud. Nõme tunne on küll sellepärast. Järgmine nädal pean niikuinii basseini minema, miskeid harjutusi tööga seoses tegema - näis, mis saama hakkab. 

Ma ei mäleta, kas olen oma potipõllundust siin juba maininud. Igatahes on aknapeal kasvamas tomat, till, petersell ja salat. Mõned potid värvisin täna veidi kenamaks, osad läksid nagu ikka tuksi ka. 

Heegeldanud olen samuti, nagu ikka. Esimest korda elus tegin koti (vist). Veits jauramist oli, aga valmis sain. Täitsa vahva tuli, aga ilmselt ma ei hakka küll sellega kunagi käima. Äkki leian kunagi kellegi, kes seda endale tahaks. 

Eile õhtul tegin saiakesi, kuigi plaan oli seda teha hommikul. Õhtul said need loomulikult peale sööki valmis ja soojalt jaksas ainult mõned ära süüa.

Kiirem aeg töö juures hakkab läbi saama. Kuigi mulle on see täitsa meeldinud - vähemalt on midagi asjalikku teha koguaeg. Jägmine nädal viimased koolitused, siis edasi veel ei tea, mis tuleb. Peab tööd juurde otsima hakkama. Selle kohta kuulnud ei ole, millal minu asendatav tagasi plaanib tulla.

Mõtlesin, et tahaks rullitamise ka ikka selgeks saada, aga nüüd ei tea ka. Võib-olla peaks hoopis uisud maha müüma. Ma vist miski mõned korrad olen neid ainult kasutanud, paar korda kukkunud ka - sellepärast veits kriibitud. 

Mõtlesin, et tahaks ühte asja hästi osata. Seni tundub, et olen kõiges maksimaalselt keskpärane. 

Kes teab, mis on pildil?

Lumi maas ja ujumas käidud!

Täna hommikul tulin peale puhkust esimest korda tööle. Hommikul mõtlesin, et vaatan aknast välja, kas vihma ka sajab. Ja, milline oli minu üllatus kui nägin enda ees vähemalt 10-15 cm lund! Ma arvan, et ma isegi hakkasin naerma selle peale! Tükk aega ikka mõtlesin, kas peaks talvepüksid välja otsima või on ikka kummiku ilm. Lõppkokkuvõttes ei pannud neist kumbagi.

Puhkuse ajal käisin korra maal. Vaatasime üleujutust Tõstamaa-Kalli vahelisel teelõigul ja õhtul maale sõites jalutasime ka üle vana Kasari silla. See oli omal ajal pikim raudbetoonist sild - üle 300m, täpsemalt ei mäleta. Seal oli ka päris palju vett ja väga aru ei saanud, kus algab jõgi või missugune osa peaks olema juba kuivemal ajal rohkem midagi heinamaa moodi. Täitsa kift nägi välja see seal pimeduses ja prožektorite valguses, igatahes. Ühe suure jäälahmaka sillaposti vastu puruks minemist nägime ka - võimas.

Reedel oli asutuse kanuumatk. Neljapäeval sain sellest teada ja hakkasin ruttu planeerima. Õnnestus isegi veekindel kott ja soojapoolsed töökindad saada. Paar väiksemat patja pakkisin ka istumise alusteks kilekottidesse.

Inimesi oli kokku 15 ja 7 kanuud. Reis toimus Keila jõel, liikuma hakkasime kuskilt Saku tagant, lõpp-punktiks pidi olema, kas Jõgisoo (Pärnu mnt viadukti all) või Keila, kui viitsimist ja aega jagub.

Üks kolleeg oli selga pannud kuivülikonna, natuke sai naerda isegi selle pihta, et keegi temaga küll koos ühte kanuusse ei lähe - kohe näha, et plaan vette kukkuda. Vahepeal ei olnud küll väga head arusaama, kust jõgi voolama peaks. Rohkem oli tunne, nagu aerutaks järve peal. Sai teha pilti keset vett seisva põhurulli otsas istudess. Vool iseeneesest oli ka päris hea!

Kuskil poole peal ühed lendasid ümber ka. Tükk aega kangutasime kanuud palkide alt kätte, kuhu vool teda aina kinni surus. Saime asjad kätte ja inimesed kuivadesse riietesse ning matk jätkus. Osad, muidugi üldse ei peatunudki või olid lihtsalt sündmusest eespool juba.

Edasi liikusime päris tempokalt. Üks hetk kui tuli teha väike sik-sak (palk risti paremal ääres ja kohe palk risti vasakus ääres ees), lendas ka meie kanuu ümber. Selles mõttes läks isegi väga hästi, et saime koos oma kanuu ja ka paari aerudega kenasti kaldale.

Vesi oli ikka jube külm ja mu esimene mõte pärast seda, kui kanuu alt välja sai oli, et ma ei kujuta ettegi, kuidas nüüd sooja saan. Samal ajal üritasin kalda ligidale saada. Päris napilt sain kinni, et oleksin vooluga veel teistest tükkmaad edasi kulgenud.

Jube värin tuli sisse - mitte midagi ei saanud kätega teha (lisaks tundetusele) ja tee loksus ka üle tassiääre. Kui kuivad riided selga sai, hakkas juba tükkmaad parem. Kuigi niiske ja jahe oli ikka - saapad täitsa lirtsusid ja kapuutsi seest kallasin endale ka natuke vett krae vahele.

Tuli välja, et lõpp oli ainult kuskil 5 minuti kaugusel ja 7 kanuust oli püsti jäänud ainult 2. Matkakorraldajad nägid meid oodates üks hetk ainult 2 tühja kanuud mööda minemas - võis olla päris suur ehmatus!

Kokkuvõttes ei olnud kaod suured - üks termos, kellegi võileivad, minu üks üsna mõttetu padi ja vist ka paar aeru. Mitte midagi suurt, isegi üks vooluga alla läinud kanuu ja kaks kilekotti riideid saadi ikkagi lõpuks tagasi!

Järgmine kord võtaks kaasa ühe pusa rohkem, vähemalt kevadel, oleks vähe mugavam ja võib-olla ka rätiku. Muidu oli igati vinks-vonks. Keilani, siiski, isu enam aerutada ei olnud, selline mugavus oli läinud. Nüüd saan vähemalt öelda, et olen märtsi kuus ka väljas ujumas käinud.

Tänasest on tööl ka meie uus kolleeg büroos, tuleb homme minu koolitust vaatama.

Hullo Sunshine!

Täna on nii soe! Päikese käes ja tuulevarjulises kohas lausa uskumatu. Jubedasti tahaks juba rattaga sõita, aga eile ujumas käies sain aru, et vähemasti õhtuti on teed veel üsna libedad. Just see sama vesi, mis päev otsa sinna laiali sulab. Pealegi, on mu ratsu alles täiesti tuunimata ja kevadeks absoluutselt mitte valmis.

Eile avastasin, et viimane ujumistrennide nädal. Samas sain ka aru, et praegu juba on natuke pointi omapäi ka basseini minna. Kindlasti peab ujumist jätkama, vähemasti kord nädalas kindlasti, muidu ei ole ilmselt väga kasu ja eks ma selle eesmärgiga sinna läksin ka, et edaspidi rohkem käia.

Minu retsepripurgi-projekt edeneb vaikselt. Esimene nädal läks kiiresti. Nüüd on pikemad pausid sisse tulnud. Aga ma ei kiirusta ka. Nagu ütlesin, pole eesmärk kiirus vaid lihtsalt see, et kõik saaks tehtud. Ainuke probleem on, et ma pole nendest veel postitada jõudnud. Ühest ei teinud pilti ka, sest nad ei näinud nii kaunid välja kui raamatus ja natuke kuidagi kiire oli ka nende söömisega, täpselt ei mäletagi, miks. Võib-olla kui kunagi postitamiseni jõuan, teen raamatust pilti hoopis. (:

Ideaalis võiks ju samal õhtul ka kohe postituse ära teha!? Ma võiks seda vähemalt üritada. On juba teada, et tagantjärele asjad mul jäävadki venima. Siiani on mõned pildid inimestele Internetiavarustesse riputamata. 2011 lõpust. *oeh*

Pikemat aega plaanisin enda toas teha suurpuhastust. Terve laupäeva mõtlesin ja souigusin, miks mul peab nii palju asju olema ning, kuidas saaks neid funktsionaalsemalt ümber asetada. Eile hommikul asusingi tööle.

Kõigepealt kiskusin kapist kõik riided välja, et midagi ära visata, suurde prügikotti. Mõnda riideeset olin kandnud ainult sellepärast, et tundus, et ta on kaua kapis seisnud. Mõnda asja polnud ehk kunagi selga saanudki? Mõned asjad läksid sinna ka lihtsalt sellepärast, et neid oli liiga palju.

T-särke sain veel eraldi kotitäie sinna sisse. Nendega on plaanis midagi ette võtta, aga eks näis, kaugele jõuan. Ühest tudengipäevade särgist tegin eksperimenteerides ühe õmblemist mittevajava koti. Päris mõnus tuli välja, aga sangad said natuke liiga sügavad. Ideid on veel.

Kõige selle järel nihutasin kappi mõnikümmend sentimeetrit ning toppisin selle jälle riideid täis. Jah, enam nii väga toppima ei pidanud kui enne, aga ikka tundus, et neid võiks seal olla palju vähem. Teine ring ootab järeletulemist.

Voodi keerasin ka teistpidi ja panin arvutilaua sinna kõrvale. Pole kõige parem variant, aga ruumi tundub toas rohkem olevat küll. Hiljem avastasin, et võiks veel kapi ja laua kohad ära ka vahetada, saaks ruumi ilmselt veel juurde, aga ma ei viitsinud enam asju kapist välja võtma hakata. Ilmselt poleks mul ta lohistamine nii pika maa peale väga õnnestunud ka. Ja kui ta koos oleks püsinud - ühe sahtli juba liimisin kokku, st selle esimese plaadi, mis ära tahtis koguaeg kukkuda. Selle vahetuse-ümberkorralduse tahaks vist ikkagi ära teha küll ka.

Eile käisin õhtul peale ujumist poes. Väga ei kiirustanud ja jõudsin sinna miski 15-20 minutit enne sulgemist. Võtsin enam-vähem kiiresti mõned asjad ja hakkasin kassa juurde liikuma. Kassa juurde jõudsin enne kui öeldi, et pood on suletud, aga poest väljusin, kui see oli juba kuskil 10 minutit suletud olnud. Omaarust valisin kõige lühema saba, aga väljusin sealt ikka viimasena. >.<

Enne ujulasse minekut olin millalgi sügavkülmast välja võtnud lehttaigna. Tahtsin sellest teha sarnast saia, kui üks retsept, mida Pinterestis nägin. Pull-apart bread. Tagasi tulles oli pakend punnis ja ilmselt veidi kerkinud. Mõtlesin teha soolase ja magusa, aga magusat jagus kõigele ja mitut sellest ei jagunudki. Pärast tuli muidugi välja, et ei olnudki nii väga magus ja oleks võinud vist veidi madalamal temperatuuril natuke kauem seal ahjus olla. Kergelt nätsa tundus seest. Ei olnud ka pilti väärt. Lisaks sai ta veel pannist välja kangutamisega ka kahjustusi.

Peaksin võtma ette päeva, et kõik blogimata asjad ära blogida ja sorteerimata pildid ära sorteerida ja netti panna (mõnikord juhtub, et vaatan-kustutan ära ja mõtlen, et tehtud, nii kaua kui keegi küsib; variant on ka lihtsalt mitte linki kellegagi jagada).

Ma loodan, et järgnevatel nädalatel on ka mõnus kevadilm ja varsti saab lõpuks ometi rattaga sõitma minna!

PS! Nädalavahetusel meenus ka, et ostsin endale paar(?) aastat tagasi rullikad. Tol aastal sõitsin nendega natuke ka, aga eelmisel aastal küll mitte kordagi. Tahaks see aasta selle oskuse veel ka ära õppida. Pean selleks vist miski ohutu koha leidma, sest üksi tänavatele ma veel küll nendega minna ei julge. Kui püsti veel seisan, siis pidama küll ei saa. Ujumisega sain asja lithsaks - tulid kursused, uisutamisega peaks ka midagi välja mõtlema.