aaargh!

Jälle ma tulen siia soiguma. Positiivsest punktist  ma siis vähemalt ei tigetse inimeste kallal. Ehk. 

Praegu on käes jälle see hetk kus mõni inimene ikka ajab närvi. Päev algas hästi, aga kui see kodanik välja ilmus ja ma teda nägema pidin, veel enam rääkima, läks asi jälle kurjaks. Ja see ei ole esimene kord. Mõni kord lihtsalt saab leebemalt läbi.

Mõnikord ma surun hambad kokku, kannatan ära ja hakkan oma teemaga otsast peale, et ikka kohale jõuaks ja selguse saaks. Täna ei kannatanud, astusin lihtsalt toast välja. Oleks uks vahel olnud, oleksin selle ilmselt pauguga kinni löönud.

Ennist just arutasime teistega, et temaga on raske jne, aga no, kui absoluutselt ikka ei saa aru ja ei taha, siis on ikka jama. Mõnes mõttes lööks käega ja saadaks pikalt, aga ma tean, et teised kannatavad ka. 

Jube närvi ikka ajab. Eriti nõme on see, et tähtsamad ninad ei pane seda tähele või ei tee välja. 

Ma muidugi üritan end koguaeg ka tagasi hoida ja mitte väga ebaviisakalt väljenduda (tavaliselt see tähendab, et hoian suu igaks juhuks üldse kinni, aga alati see ka ei õnnestu). Viimasel ajal tundub, et mul ei tule see emotsioonide varjamine väga hästi alati välja, aga samas väga kahju sellest ka ei ole. 

Viimane hetk oleks, et keegi millestki aru saama hakkaks ja midagi ette võtaks.