"..keeruta, lennuta, pudruta.."

Ma nüüd lõpuks siis ikkagi üritan vähemasti alustada oma blogimisega. Praegu on kolmapäev, 22. aprill ja kell on 11.05. Näis, kaugele jõuan!

Alustama peaksin vist ilmselt reedest. Läksime lätti. Kogunemine oli Sõpruse pst 31. Kell 17 pidime liikuma hakkama, aga Allaril läks veits kauem ja tegime seda hiljem. Hämmastaval kombel õnnestus meil, tõepoolest, endid kõiki koos asjadega sinna autosse ära mahutada! Täitsa normaalne oli olla isegi kõige selle juures, ei kuidagi eriliselt kitsas vm.
(23.04.09 kell 16.20):
Teepeal kuulasime peamiselt kahte plaati, üht, mille tegin mina, ja teist, mille tegi Kert. Mõned lood kattusid ja mul oli üks väga veider lugu ka sinna peale sattunud, aga muidu oli vist kõik selles suhtes ka hästi.

Pärnus tegime poepeatuse. Priit ja Allar ostsid varusid endale. Me ülejäänutega sõime jätsi, pehmet. Kuigi, jah, sealne klienditeenindaja ei olnud just eriti terane vist ja jättis Intsu lihtsalt kõrvale. A õnneks ta sai siis poest suurema jäätise ja šoksi veel peale sama hinna eest. Loodetavasti oli hea!

Edasi vaatasime veel veits Progressionit, niikaua kui läpaka aku lubas. Kahjuks ilma helita, sest muss oli piisavalt kõva, et seda mitte kuulda. Ahja, see oli ka, et tagumises reas kippus õhk tihti otsa saama.

Riia jõudsime vist päri hilja, ma ei mäletagi, mis kell, ei vaadanud, pime oli juba igastahes. Esimese asjana läksime Alfasse. Jällegi šoppama! Seekord ostsime kõik endale natuke süüa.

Oskarsi hotellis ootas meid ees kohe mingi julm segadus. Põhiliselt vist sellepärast, et see administraatoritädi ei osanud väga vene keelt. Kõik rääkisid läbisegi mingis segakeeles. Ma ei saanud midagi aru. Istusin maha lihtsalt ja ootasin. Lõpuks sai kõik enam vähem õnneks ikka korda ka mingi aeg, vähemasti anti meile võtmed ja lubati üles.

Üleval selgus, et Karlil ikkagi ei ole tuba. Võtsime siis ühe juurde, Ints käis asju ajamas, õnnestus ka. Selgus, et mingid lehed olid veel mul ja Merlel ka jäänud täitmata.

Kõik istusid koridoris maas, jutustasid, muljetasid, sõid ja jõid. Väsimus oli ka. Vähemasti mul. Hämmastav ikka, kuidas 4h paigalistumist võib mõjuda! Varsti läksimegi kõik oma tubadesse magama ära ka.

Hommikul oli äratus vist üheksast, kui ma õigesti mäletan, aga päike äratas meid tunduvalt varem, umbes poole seitsme paiku vist. Paistis otse näkku.

Pakkisime asjad kokku ja läksime. Kirjutasime endid hotelli ainult üheks ööks sisse, mine sa tea, mis saab, kas on vajagi teiseks jääda!

Õues oli külm. Kuigi päike paistis ja pilvi peaaegu ei olnudki, oli liivatorm esimene, mille sisse me jäime enne kui autoni jõudsime. Tolmu lendas igale poole ja palju ja kiiresti!

Pif Pafi oli vist umbes mingi 25 minuti tee äkki? Tegelikult ma ei tea, jälle aega ei võtnud, umbes pakun. Maantee pealt sinna pöörates selgus, et nii mõnigi veel oli sinna suundumas.

Kohal oli päris palju autosid ja inimesi. Keset platsi suur poetelk, taustal rida Eclipse'i telke ja selle taga väljak. Esimene päris väljak, mis ma näinud olin. Ei olnudki nii väga suur. Aga kift ikkagi!

Kõndisime väikese ringi ümber ära, siis sättisime end ühte põhuhunnikusse istuma. Sellest peaaegu meie pesa nendeks järgnevaks kaheks päevaks.

Ma arvan, et kell oli umbes kümme kui me sinna jõudsime. Teise divisioni mängud pidid hakkama 13st. Aega oli veel mõni tund. Vaatasime, jälgisime, külmetasime, elasime kaasa.

(26. 04. 09 kell 18.34):
Ma vist jäängi seda siia kirjutama kui ma kõik nii täpselt ära tahan mainida. Tegelikult vist ei ole vajagi ju. Aga ma siis jätkan kuskiltmaald kuidagimoodi. Jube raske on igastahes.

Enne iga mängu algust karjusid meie omad koos "Kümme!", stiilis, nagu mõni teine karjub "team" vm. Lahe, igatahes!

Mina tegelesin mängude ajal põhiliselt filmimisega. Alguses tegin natuke pilti ka, ja siis vahepeal aitasin puhastada inimesi ja korda teha järgmiseks ringiks, aga üldiselt siiski vähe. Millegi pärast. Nüüd ongi nii, et boksi poolepealt on tehtud pilti rohkem ja ussi poolepealt on filmi rohkem. Boksist oli lihtsalt paha filmida kuidagi. Aga üldiselt, jah, oli raske mõlemat korraga teha. Sellepärast siis seekord nii.

Alguses olin ikka Pod Thief ka, sain uut särki kasutada ja puha! A pärast tegid Karli ja Kusti seda ise. Ma ei teagi, kuidas mul see Operaator Kõpsi mängimine seal välja tuli, aga ehk Ints ikka leiab midagi, mida ära kasutada saab kuidagi!

Vahepeal võiks mainida, et tuul oli too päev ikka väga suur! Figuurid ei püsinud kuidagi paigal ja kõige tipuks lendasid veel need kõik sinised telgikesed ka korraga minema. Läksid katki. Ma jäin peaaegu, et alla neile. Edasi pidime ilma hakkama saama. Saime ka.

Igastahes läks hästi. Team Adrenaliin pääses oma alagrupist esimesena finaalidesse. Tahtsime juba Riiasse tagasi sõita, aga auto ei läinud käima. Kamp punastesse pusadesse riietatud poisse võttis end siis autotaha ritta ja asus lükkama. Nüüd võisime minna tagasi Oskarsisse. Sinna jõudes muidugi selgus, et meil ei ole piisavalt läti raha, et kõik toad välja maksta. Jako ja Merle jäid sinna arveldama-askeldama, me suundusime edasi.

(27. 04. 09 kell 12.22):
(28. 04. 09 kell 17.29):
Nagu näha, siis ma eelmine kord kuupäeva ja kellaaja kirjutamisest kaugemale ei jõudnudki! Ja mida aeg edasi, seda raskemaks see kirjutamine läheb ka. Nüüd on mul veel miljon vana kooliasja ka seljas, mis oleks olnud vaja ammu ära teha, aga ei ole saanud. Mul ei ole vajalikke raamatuidki. Oeh.

Igastahes, Lätis läksime jälle Alfa keskusesse. Poodi ja raha võtma ja, mis kõike veel, sööma näiteks. Mingi hetk keset suurt shopingut helistas Jako ja ütles, et ta ei saa meile neid tube kinni panna, et on vaja ära maksta. Saatsime siis Priidu ja Allari ka veel sinna koos meie kõigi rahadega. Ise läksime sööma, teistel ei olnud see vist väga plaaniski.

"Chili Pica" oli nagu Eestiski, mõnus koht, kus teenindaja oskas vist mingit viite keelt, millest me muidugi purssisime vene keelt. Minu esialgne valik toiduosas osutus muidugi nii heaks, et see oli otsas, ja pidin ruttu ümber mõtlema. Vahepeal toitu oodates tuli mingi mammi sinna kahe käega peast kinni hoides ja oma last taga otsides, ta oli oma tütre ära kaotanud. Ohjah.

Tagasi hotelli jõudes selgus, et meile oli nelja toa asemel antud kaks tuba. Aga õnneks olid need mõlemad sellised, kus oli magamistuba suuure voodiga ja ees väike elutuba kerge lahtikäiva diivaniga. Karli, Allar ja Priit said ühe, kus nad oma pidu pidasid juba. Meile jäi teine. Tädi seal all olla olnud verise peaga ja üsnagi purjus. Mina teda ei näinud, siis oli vist juba mingi uus tulnud.

Tegin pilti kuidas Kusti välja tuleb!

Edasi vaatasimegi kõiki neid päevajooksul tehtud pilte ja filmitud filmi. Pildid olid enamus püramiidipoolelt, film ussipoolelt.

(28. 04. 09 kell 23.08):
Mingi hetk avastasid teised ka, mida huvitavat me jälgisime. Ühinesid ka siis. Hiljem vaatasime veel omakeskis ka ikka veel korra üle. Täitsa vahva oli tegelikult.

Kui kätte tuli magamaminemise hetk, siis selgus, et Intsule ja Kustile oli diivanikesel ainult üks padi ja üks tekk, samas kui kõrvaltoa voodil oli kolm suurt patja näiteks. Ja siis veel tekid ja suur voodikate. Sealt nad saidki endale juurde veel ühe padja siis ja selle katte. Mulle jäi tekk, mis oli suitsuhaisust läbi imbunud, väga vastik. Padi oli ka julmalt ümmargune ja veider.

Hommikul sai tunnikese kauem magada kui eelneval. Ja mingit lampi ei paistnud ka aknast sisse otse näkku. 11ks pidime välja kolima, et mitte veel ühe päeva eest maksta!

Õues oli umbes sama soe, kui eilegi, aga tunduvalt väiksem tuul, st tundus palju soojem ikkagi tegelikult! Aga auto ei läinud jälle käima. Väike hommikujooks auto järel leidis taaskord aset. Miski väga elektriline auto oli see üldse. Uksed käisid nupust kinni-lahti jne jne. Peaaegu, et ulme lausa! A päris ise ikka ei sõitnud, Priit pidi ikka roolima ka.

Käisime Statoilist ka läbi, osad võtsid kohvi sealt. Teistega kuulasime niisama parklas Läti Diskot.

Täna, st pühapäeval siis, jõudsime ikkagi üsna vara ka jälle Pif Paffi. Meie mängud pidid hakkama 17st. Aga kava oli õnneks paar tundi ees ja need hakkasid umbes 15 paiku vist kuskil juba. Esimene finaal oli kohe teiste eestlaste vastu. Seal läks hästi, õnnestus juba kindlustada vähemalt neljas koht. Teised mängud olid juba tasavägisemad ja neljas koht lõpuks kätte saadi ka. Palju õnne veelkord, väga tublid! :)
Midagi muud erilist, nagu suurt tuult vm, see päev ei juhtunud. Nüüd oli siis käes see koht, kui võis Eesti poole tagasi sõitma hakata. Kui ainult auto ka käima saaks. Ikka ja jälle sai loomulikult veel seda lükkamise tehnikat kasutatud.

Autosõit kulges seekord muusikata, sest midagi oli seal elektrisüsteemis ikka valesti läinud. Raadiomakk ei läinud enam isegi tööle. Aga pole hullu - tuli ainult Intsule mp3 mängija anda ja kõigil oligi jälle lõbus. Sai koos temaga kaasa laulda vähemalt!

Iklas tegime peatuse. Söögipausi. Päris mõnus kohvik oli seal. Mulle eriti ei meeldinud mu friikate kaste, a kakao oli vist päris hea. Vähemalt siis tundus nii.

Ühikasse jõudas Nuki juba peaagu vist magas. Mina viskasin ka oma asjad ühte hunnikusse voodi kõrvale ning kobisin ise ka teki alla. Uni tuli hea.

Esmaspäeval hakkasid tudengipäevad jälle. Minujaoks siis neljandad korraldada ja üldse osaleda ka. Ahja, enne seda oli ju veel kool ka. Praktika sai läbi. Mul ja nukil oli kursusetöö järelkaitsmine, mina sain D, tema C. Vähemalt sai tehtud nüüd.

12st pidime telki kogunema, et bännereid üles panna jm, nagu ikka. Me jõudsime sinna vist kuskil 13 paiku või veidi enne. Eilika oli juba seal veel ühe neiuga, aga midagi teha ei saanud, sest meil polnud ei teipi, neid plastikust nipukaid ega midagi. Läksime Nukiga Kaupsi söögi-joogi jahile. Kohutavalt tervislikult ostsin endale taaskord Dr.Pepperi ja šoksi.

Tagasitulles saime juba plakateid kleepima hakata. Asi seegi!

Vahepeal oli Virus evakuatsiooniõppus. Inimesed tekitasid paanikat seal ümber, kuni tuli Helen, kes ütles, millega päriselt tegu. Sildid olid uste peal olnud. Muidu ülevalt neljas korrus ikka tossas hoolega seal osadest akendest!

19.30ks kogunesime raekorja platsi. TPSikad üleni punases ja suurte loosungitega. Jagasime tasuta kallisid. Kuigi tegelikult, olid loosungid suuremad, kui meie teod. Kuidagi passiivseks jäid meie inimesed selles suhtes. Rongkäigu käigus sai ikkagi hääl jälle ära karjutud ka. Laulupeoks oli see üsna nadi jälle. Aga ega see kedagi kuidagi ei takistanud!

Laulupeo suhtes veel, minu kiidusõnad Kuldarile, see kogub iga aastaga ikka hoogu juurde ja läheb aina paremaks. Väga mõnus oli!

Telgis hakkas kell 22 esinema Nuumen. Päris algust ma ei näinud, aga enamust ikka. Väga viis oli tõepoolest. Noored oskavad seda, mida nad teevad! Selline kahe viiuli, akustilise kitarri ja kastiga bänd. Mõnus!

Teisipäeval oli Linda uus üritus "Võta või Jäta" tudengi eri. Ehk siis mängiti õlle, mitte raha peale - üks lonks kuni üks kast. Marek võitis 5 purki ja teine noormes vist 12. Õnnestus, ma arvan! Ma olin muidu nö kohvrihoidja seal. Ei tahtnud väga, aga ei saanud Lindat hätta ka jätta. Samas, midagi hullu vist ka ei olnud ju!

Nuki, Kati, Anette ja Ege hakkasid ehitama pappmasinat romuralli jaoks. Niimoodi valmiski Mummu. Ma ei viitsinud kaamerat kaasas vedada ja seega pilti ei ole, kahjuks. Aga ta oli selline mummuline ikka!

Vahepeal ronisime Evelini ja veel 13 neiu ja Tammekaga tudengiauto Peugeot 206+ sisse. Mina olin Triinuga kahekesi pagassis, kuigi vähemalt kolmas oleks veel mahtunud! Päris vahva üritus oli. Võitjad mahtu sinna, aga koguni 20.

Kirbuturult ostsin omale 10.- eest salli ja kindad, külm oli, olin enda omad maha unustanud. See oligi, tegelikult oli ilm koguaeg ilus olnud pms, nagu Lätiski, aga ikka sigakülm!

Brigadir Braun mulle peale ei läinud, üks nõrgemaid bände ever! A see-eest Ska Faktori ajal sai ennast väheke soojaks hüpata juba! Enne neid nägin veel Kristi-Liisat ja Kadri-Britti ka. Rääkisime natuke juttu. Nad olis esmaspäeval paraadil ka korralikult oma kooli esindamas! Kontserdi ajal jäid nad telgi tagaosasse, mina läksin teiste meie korraldajatiimi omade juurde pinkide peale. Mujal väga ruumi tegelikult ei olnud ka! Ja sealt vähemalt ma nägin lava!

Seal kõrgel olles silmasin Olkut ja Melli, nad nägid mind ka. Lehvitasime. Veidi hiljem nägin Markot, ta näitas, et oli ikka tiimipusaga kohale tulnud. Mul oli ka see juba teist päeva seljas, reklaami kui palju!

Hiljem Olku jt kutsusid mind Peda Folgile ka, aga ma olin nii väsinud juba, et läksin ikkagi koju. Pealegi, olid mind huvitanud bändid juba ära esinenud. Ja, nagu ma pärast teada sain, üks ei esinenudki üldse!

Kolmapäeval tekkis kohe hullem jama pubiralliga. Esiteks oli telgis ainult 9 kasti õllet, kuigi meile oli juba vaja 10+ neid. Teiseks puudus meil transport nende pubidesse viimiseks. Tõnu ja Evelin tegelesid hetkel meie tudengiautoga Saku vahet sõitmisega, meie varude täiendamisega. Vähemalt selles osas hakkas nüüd kergem!

Meie ühikatoas valmistasime ette kõik ülesanded pubidesse ja printisime vajalikut paberid välja. Samas, üritasime meeleheitlikult leida autot juhiga. Kõik tegid igasuguseid kõnesid igalepoole ja olukord tundus üsnagi meeleheitlik. Samal ajal otsiti sobivat inimest ka kõikidest MSNidest.

Olles juba teel Tammsaare pargi poole, sain mina ühe kõne tagasi ja sellega ka lahenduse meie muredele. Kert tuli ja aitas meid! Kõige suuremad tänud veelkord!

Telgis selgus, et 250 purgi õlle asemel anti meile 48 õlut ja 48 siidrit. Õlleralli mai ääss! Viisime kõik kastid autosse, Narva mnt Patrickusse lubas Linda ise midagi muud sebida. Ma isegi ei tea, mis tal seal lõpuks oli! Esmalt viisime kaks kasti siidrit Maurusesse - nemad ei olnud midagi kuulnud pubirallist, kuid siis tuli neiu, kellel midagi juba koitis. Jätsime kastid sinna ja suundusime Pärnu mnt Patrickusse. Ka seal ei tahtnud alguses keegi midagi teada sellest, kuid siis hakkas ka nende seast ühel midagi meenuma.

Kolmandaks jäi Tapper. Sinna viisime Rocki. Nemad õnneks olid asjaga väga kursis. Milles ma olin ka suhteliselt kindel tegelikult. Suurepärane pubi ja meeskond koostöö tegemiseks!

Tagasi telgi poole sõites selgus, et üks kast Kulda on veel autos. Me, taibukad neiud, tassisime ju muidugi need kastid ka autosse, mis pidid alguspunkti, telki jääma! Spetsialistid. Noh, nüüd siis vedasime need tagasi ka! Seekord veidi pikemat teed pidi. Teist korda ma ei oleks tahtnud enam sundida niimoodi parki sõitma. Esimesestki korrast tunne paha.

Käisin veel korgiviske võistlusel ka ära. Kui eelmise aasta naiste parim ikkagi! :D Aga seekord siis ainus selles arvestuses. Ebaõnnestus mu meelest muidu, a vahva oli ikkagi.

Kati ja tema sõbrannaga läksime Tapperisse siis nüüd ka ära. Ootasime natuke ja juba tuli ka esimene võistkond. Nende ülesandeks oli seal teha 6-kastiline koomiks teemal "tudengipäevad". Päris humoorikad, samas veidrad, tulid need. Peaks need ka kunagi scannima ja üles riputama siia kuhugi!

Olime esimene pubi peale telki ja ilmselt tänu sellele mõnus kõik rahumeelselt, keegi ei olnud ülemäära purjus ega midagi. Õnnestus!

Kati läks oma sõbrannaga minema, ma jäin veel sinna. Sõin pannkooke ja jõin teed. Siis helistasin Meerile, ta soovitas mul ka tulla Tormi juurde. Nad Gretega tegid viimast tudengiüritust eelmine kolmapäev. Ja seal oli siis väike pidu nende partnerite, sõprade, mõnede osaliste jm abilistega. Vahva koosviibimine igastahes! Mõnus oli üle pika aja näha nägusid, keda polnud ammu näinud! Aga maja oli nii täis, nagu filmides need peod on - ikka täis!

Meile oli tellitud järele linnaliinibuss, et minna Club Hollywoodi. Ma ei plaaninud sinna üldse minna. Aga juhtus kuidagi nii. Enne bussi minemist ajasin seal ukse ees veel Markoga paar sõna juttu, ta rääkisi Tatteriga ka. Siis ronisime sisse, mina ees, järele tuli veel Kristo kuskilt. Bussis tutvustas Marko mind Kristole. Kuigi minu jaoks oli ta tuttav nägu. Ütles, et vaatas, et meie pusa läheb ees - Marko läheb ees, siis vaatas, ta hoopis kõrval. Kes siis ees läheb? Haha, votnii!

Arenes väike teema veel edasi ka. Marko rääkis, kuidas ta ikka veenis Intsu ja teisi, et ikka meile seda näidistrenni vm teha või, et meid sinna võtta. Ohjah, mis must küll muidu saanud oleks? Ei teaks siiani midagi nii lahedast spordialast, ilmselt, ja ei teaks ühtegi neist ülilahedatest inimestest, kellega koos mul seda harrastada võimalus on!

Hollikas oli täis. Rahvast pungil. Mul oli suht jama seal ikka olla. A Paulale kaasa elada oli mõnus. Mõnda tuttavat oli ka hea näha, keda ammu ei olnud näinud. Paula oli tubli ka - sai publiku lemmikuks, ajakirja "Stiil" lemmikuks ja II printsessiks! Palju õnne veelkord talle ka!

Kohe kui võitja teada sai läksime koju. Mina, Maria ja veel mõned TKTK noored. Õnnestus taksodesse endid klapitada.

Neljapäeval ma kooli ei läinud. Magasin, ei viitsinud, ei jaksanud. Mõtlesin jälle, et seekord need tudengipäevad ei ole ikka olnud see, mis varem. Midagi on ikka kuidagi väga puudu! Ma ei tea, mis, aga midagi oli vale. Võib-olla suure osa tiimi vahetus ehk? Kuigi seda ei tahaks väga uskuda. Samas ehk peaks!? Kahju, ma nii ootasin seda tunnet, mida ei tulnudki.

Neljapäeval läksime alles bändide ajaks telki ka. Need olid päris head. Kruuv ja JSM. Viimane mulle tuttav Pärnu bänd ikka ja jälle. Vahvad!

Pärast aitasime telki ka koristada. Seal ei olnud ka kuidagi nagu midagi teha, nagu tavaliselt oli. Väga veider, ühesõnaga. Ma ei teagi kohe. Nojah. Ehk sügisel tuleb jälle see hea "miski" tagasi!

Reedel, ma muidu mõtlesin, et raudselt magan päeva maha. Aga kuna TP möödusid nii veidralt, siis õnnestus täitsa ok ajal end üles ajada. Tegelikult mind juba eelneval õhtul ka, et võiks Türisallu minna ja Suurmängu jaoks natuke seal lindistada-märgistada ohtlikke kohti jm.

Kuskil 13 paiku oligi siis väljasõit ka. Mina, Kert ja SPriit. Suurest mõtlematusest panin hommikul ketsid jalga, ei olnud eriti geniaalne mõte. Õnneks midagi hullu ka ei juhtunud sellest, siiski. Lihtsalt veidi ebamugav!

Mingi hetk tuli korra sinna ka Jaago oma koertega ja Eero ja Kusti. Edasi kulges kuidagi valdavalt nii, et SPriit lindistas ja meie käisime järgi. Üks lint sai muidugi otsa ka, see oli üks põhjus/vabandus.

Laupäeva hommikul oli äratus kell kuus! Jah, hommikul. Ulme, ma saingi üles. Tõsi, esimese hooga oleks äärepealt küll maski koju unustanud, kuid õnneks tuli ka see viimasel hetkel meelde, kui juba autosse istusin.

Türisalus oli meil nüüd uut märgistuslinti ka ja hakkasime ruttu jätkama sealt, kus eile pooleli jäi. Ma arvan, et saime hästi hakkama ja kõik said aru, kus lindid olid ja, miks.

Järgmisena panime poetelgi üles. Ja sinna ma enamusajast jäingi istuma. Vahepeal kirjutasin andmeid üles, mis raadiost öeldi. Ja siis pildistasin ka nii mõne mängu jooksul. A ise markerit kokku ei pannudki. Kuigi kaasas oli. Ma ei teagi, miks, metsamäng vist ei tundu ikka päris see. Vähemalt mitte nii paljude inimestega ja nii. Rahvast oli vist kokku mingi pea 200 ma arvan.

Ka see üritus läks hästi. Ilm oli fantastiline ja inimesed rõõmsad. Väike intsident oli ühe autoromuga, kelle omanik sinna platsile meil oma teise autoga kummi põletama tuli, kuna romu lubas meile hoopis tema vend. Sellisel juhul, vägagi mõistetav!

Esmaspäeval pidi olema praktika kaitsmine, a mul pole seda mappi isegi praegu veel valmis. Üritan homme teha. A no samas, enne kaitsta ei saa ikka, kui kõigil viidud, nagu ma kuulsin, miskipärast ma kardan, et mõni on veel uimasem kui mina selles suhtes!

Täna ja eile pärast kooli oli ühtmoodi igav olla. Eile nt tõstsime oma toa jälle ümber. Kohe palju rohkem ruumi on jälle. Ma olen taaskord nii rahul selle uue kujundusega. Eile mõtlesin, et teen pilti ka, a ei jõudnud sinnani, ehk hiljem siis.

Täna jalutasime korra Kristiinesse ja tagasi, Kati käis omale kunstiasju ostmas, meie niisama kaasas, ja siis Tondi Selverisse ja tagasi ka. Pm täiesti niisama. Sest õues on ilus ilm, aga midagi teha ei ole ikka. Toas ammugi mitte. Siin ei tahagi midagi teha!

Ma tegelikult koguaeg mõtlen, et peaks oma rullikad ikka alla panema ja sõitma ka minema, a ma ei teagi veel, kuhu vm. Peaks mingi veits ohutuma koha otsima alustuseks kui tänavad ja seal püstipüsimise selgeks õppima vist.

Hetkel vist kvantiteet ületas kvaliteeti.

Huumor!

Panen mina rahulikult endale värvi juustesse, kui kuulsen, mingit kolksu ukse taga. Mõtlen, ju keegi läks pihta, seda ikka siin juhtub. Järgmisel hetkel tuleb uks vaikselt lahti ja sisse ilmub meie remondi-onu. Vaatame üksteisele ehmunud näoga otsa. Mul on asjad mööda tuba üsnagi laiali veel, ise öösärgis, juuksed poolenisti värvised. Ta küsib, kas tohib suitsuanduri üles panna, ma luban.

Mis on saanud elementaarsetest viisakusreeglitest, nagu koputamine? Hea, et ma siin täitsa paljas ei olnud!

Onuke sätib oma redelit püsti ja hakkab jutustama, kuidas tema ka ikka oma naisel ise juukseid värvib ja, kuidas vanasti punapäid narriti koolis. Siis hakkab puurimine peale (ma üks hommik kuskil üheksa paiku mõtlesin, mis inimestel viga on, et nii vara vaja puurida, aga nüüd saan aru).

Veidi hiljem räägib veel, et tal on üle kümne lapselapse ja siis läheb jälle oma teed!

Väga koomiline oli igastahes, mind ta väga ei häirinud, aga ma kujutan ette, mõni teine oleks küll karjuma hakanud vist sarnases olukorras.

Ma juba ammu olen mõelnud, kas meil ei peakski neid asju tubades mitte ka olema?!


Edit: Aga see poliitika, mida ma just nägin, et kui kedagi kodus ei ole, võtab ta enda võtme ja teeb ise ukse lahti, mulle küll ei meeldi!

Aga järgmine nädal on Tudengipäevad!

Kolmapäeval me trenni ei teinud. Vähemasti enamus meist. Ma isegi ei tea, miks. Läksin kohale, kõik istusid niisama, vaatasid mingi tüübi Luxet. Niisama mingi möla käis. Inimesi tuli juurde, väga riideid vahetama ei hakanud ikka keegi. Kui Kert kohale jõudis, siis ta, tundus, tahtis ikka midagi teha, a keegi väga vedu ei võtnud millegi pärast. Siis tuli kellelgi geniaalne mõte hoopis õues teha trenni. Kohe ei viitsinud keegi välja minna ja väga vist poleks kohta ka olnud, sealt siis idee teha seda täna (neljapäeval) ja jälle Raplamaal.

Ints ja Kert lubasid minna väljakut üles panema varem, Kusti vist ka. Teised koguneks nii umbes 17-paiku. See tähendab, ma ei saanud jälle osa võtta. Ma ei taha teada, millest kõigest heas ma jälle ilma nüüd jäin, aga ei ole midagi teha!

Noortekas olime ka viimast päeva. Sest mina lähen Lätti ja Birks oma õe sünnipäevale. Võtsime täna kooki, küpsist ja viinamarju kaasa.

Üldiselt oli täna mingi väga veider päev meil seal täna. Kõigepealt, kui ma kohale jõudsin, olid kõik suures naeruhoos, muljetasid mingisugusest "plakatist", mille keegi mu kursaõdedest oli valmis meisterdanud. Päris, khm, omapäraselt oli see kujundatud, tõepoolest! Aga nii ta jäi ja printimisele läks! Oh seda huumorit!

Triinu rääkis pedeelevandi lugu, et Poola loomaaeda ehitati uus elevantide maja ja osteti kuus uut elevanti - 5 emast ja 1 isane, aga kahjuks ei tundvat viimane emaste isendite vastu huvi. 10-aastane loom pidavat elevantide mõistes olema teismeeas, mil nad alles end "leiavad".

Keskuses oli pidevalt u 2-3 noort.

Säästuaja rattaluku leidsin postimees.ee'st.

Iiris ja Johi tõid mulle lilli! Ma isegi ei tea, mille eest või, miks just mulle. Väikesed kevadised, ise nopitud, sinist värvi lilled. Nimi ei tule praegu meelde, sinililled igastahes mitte. Väga armas üllatus sellegipoolest.

Meie toodud suupisteid süües valitses mõtlik meeleolu. Kuus nädalat oli liigagi kiiresti möödunud. Ma ei tahaks küll veel kooli tagasi minna! Nii hea oli iga päev sinna minna. Seal on nii hea õhkkond alati. Noored tulevad ja kallistavad. Pole ohtu, et keegi sinu peale lambist karjuma võiks hakata vm. Kahju on, et ei pea enam sinna minema.

Täna lõppes Erkol 18st tööpäev, hakkas natuke peale kuut siis minema, sai lõpuks oma asjad kokku ka, jättis meiega headaega ja läks. Kahe minuti pärast oli ta tagasi. Unustas mingisuguseid plaate kopeerida. Lõppkokkuvõttes sai ta vist umbes seitsmest minema.

Vaatleja tuli jälle, kuna Erko hakkas just koju minema, rääkis temaga Triinu. Väsitav olla olnud.

Pool tundi enne sulgemisaega oli keskus jälle noortest tühi.

Planeeritud nukunäidendist, mille jaoks ma eile Looritsalt nukke tõin, ei tulnud midagi välja. Ei olnud meil kellelgi väga tuju ise nendega mängima hakata seal!

Teel ühika poole nägime veel keskuse noori uisutamas-rattaga sõitmas. Nad olid ka natuke kurvad, et me enam seal nii käima ei hakka.

Kuidas saavad muidu nii asjalikud inimesed olla nii vastutustundetud ja mõtlematud? Ei saa ise ka aru, mida teevad. Samas, teistelt nõuavad alati kõike kohe ja just siis kui neil on vaja. Etteteatamistest me ei räägi, kompromissidest ammugi mitte. Kui ei õnnestu tema soove momentaalselt täita ollakse täiesti lootusetud luuserid tema silmis. Jälle olen ma oma taastumatuid närvirakke raisanud selliste peale. Oi, kuidas ajab ikka vihale! Lisaks veel see, et kui ma üritangi mõnel vabal hetkel uurida, küsida, abi pakkuda, ei saa ma midagi teada, ega kuidagi aidata. Võetakse ainult idee ja tehakse ise ära. Oeh.

Umbes tund tagasi, vist, jäi mul jälle kirjutamine pooleli, sest Kert helistas ja käskis kohe Räägu pesasse minna. Läksin. Marko ja Kusti olid sea, Ints ja Kert ise tulid ka kohe. Nagu ma aimasingi, anti mulle mu uus pusa. Väga vinged ikka! Ise olen küll päris rahul selle kujundusega ikka. Teised vist ka.

Kutid tellisid omale sööki ka, ma kuulasin-vaatasin niisama pealt. Jälle oli sigalahe trenn olnud, nagu ma ka eile juba aimasin.

Marko läks Hollykasse, kuhu Grete mind ka kutsus, pildistama, a ma ütlesin ära. Teinekord.

Teistega läksime veel Staapi. Ints tellis omale pelmod. Kõht oli vist vaesekesel täitsa tühi ikka. Kõigil olid pusad seljas, minul niisama selja peal, mingi purjus vene tüüp küsis, mis grupp me selline oleme. Aga sama targalt läks ta ka minema vist.

Mingi teine tüüp küsis veel, kas Kimmo on ka meiega koos. Tundub et toimib see ühise outlooki värk ikka päris hästi, inimesed märkavad!

Homme peab siis pakkima hakkama vist hommikul. Ma veel eriti täpselt ei tea, mida, aga eks siis näis. Mõned asjad on ainult kindlad hetkel: kaamera, statiiv, katkine Pulse, terve Pulse ja Pod Thiefi pluusid. Ilmselt ka läpakas, sest pilte on vaja ka kuhugi panna vahepeal äkki.

17.00 - minek!

Kümmä!

Leidsin midagi oktoobrist.

See ongi siis see üritus, kuhu ma poolkogemata sattusin ja mille kaudu painti üldse leidsin enda jaoks! Ma ei tea, kuidas Teiega, aga minul on seda küll jube naljakas vaadata!

Täna peaks vara magama minema. Deem, jälle vist ei õnnestu!

Täna hommikul oli nii raske ärgata. Ilmselt sellepärast, et ma õhtul jälle ei viitsinud piisavalt vara magama minna. Kümnest pidi TPSis koosolek olema esindusega. Suutsin ennast vist pooleks umbes enam-vähem püsti ajada peaaegu. Hilinesin vist ainult neli minutit äkki. Mardo tuli veel pärast. Kokku oli meid kolm juhatuse liiget pluss kaks kursusevanemat - mass missugune koos! Teavitas ainult kolm inimest, kes tulla ei saa, veel kaks saatsid hiljem, pärast koosolekut kirja, miks nad ei tulnud. Ausalt öeldes, see jättis küll juba külmaks!

Panime Kethi ja Mardoga veel mõned kuulutused üles. Enne seda vorpisime nad valmis, Kethi tegi, me juhendasime. Wordis. Paar väikest viga tuli ka ikka sisse - näiteks jäi kuupäev panemata! Aga tudengi kavalus lahendas ka selle probleemi väikese trükkimise-printimise-lõikamise-kleepimise abil.

Ma olin nii unine, et tulin ühikasse tagasi ja jäin magama. Enne kogemata vaatasin oma postkasti ja leidsin sealt mingi Rooside Sõja küsimustiku. Pässa noortekas hakkab midagi korraldama vist, pidin need umbes 74 küsimust ka ikkagi ära vastama enne. Aga siis küll vajusin, jah. Ärkasin ehmatades üles, teadmatuses, mis kell on. Saades selle teada, panin äratuskella valmis. Magada on ikka nii hea! Olgu see või tunnike!

Ärgates ainult venisin mööda ühikatuba ringi. Otsisin asju, mida kotti panna, need olid ka absoluutselt igalpool laiali. Proovisin täna esimest korda oma kohvrit trenniasjade jaoks - mahtusid küll, ainult mask jäi välja. SLG panin ka ilma karbita, tundus sobivam. Õuna võtsin ka näppu enne välja minemist, enne olin ainult ühe müslibatooni söönud.

Keskusesse jõudes küsis Erko mult pms kohe, kas ma hakkan kolima. Vastasin, ei, trenni lähen. Tema: "Kohvriga?", mina: "Jah."

Veidi hiljem ütles ta veel "A siis on sul see asi ka kaasas ju!". Ma vastasin, jah, nagu igal kolmapäeval ja viimasel ajal esmaspäeval ka! Tema: "Miks sa ei öelnud siis, ma tahan näha?!" No, ma siis näitasin. Ei tea, mis arvas. Aga võistlusi, ütles, tahab vaatama tulla!

Kopli keskusest tuli Jan meile. Tegid mingisuguseid tähtsaid asju seal neljakesi. Ma natuke kuulasin ka, lubati kommenteerida kui tahtsin, paari kohapeal vist isegi tegin suu lahti ja mainisin ka mõnda asja. Kui Jan mingi hetk küsis, mitu noort meil praegu keskuses on, saime rahulikult vastata "üks"! Loomulikult põhjustas see hämmingut. Kui teine veel tuli, küsis ta, kas me ei vaatagi neid. Aga tegelikult on silmad-kõrvad meil alati neil peal, isegi kui nad ise nii ei arva!

Janetega mängisin jälle, seekord vana head "Tsirkust" ja loomulikult ka PS tantsumängu! Täna tuli päris hästi välja juba. Vahepeal. Päris mitut tantsu tegin lausa "stantard" raskusastmega, mitte ei olnud enam "beginner".

Triinu pidas natuke oma sünnipäeva täna. Me viisime kõik talle ühe taburetijala jm osa. Selline kingitus siis. Juustustritslit pakkus ta ka meile. Päris hea oli seda oma kiir-kartulipüree kõrvale nosida. Natuke pärissööki ka.

Päris söögist rääkides, eile sain kodust paki, Jass tõi ära. Vot seal oli süüa - ahjukana ja keedukartulid, ma ei mäleta, millal ma neid viimati sõin, kartuleid just! Kaks kuldset muna oli ka! Ja kooki, sellist, mida ma päriselt ka süüa võin! Mmm. Külmkapp on kohe täis lausa jälle!

Trennis oli meid alguses päris palju, aga osad tulid lihtsalt vaatama. Kert läks tööle, Ints oli lihtsalt vägaväga magamata näoga ja Kusti läks ka ära. Mul oli ka kerge energiapuuduse tunne tegelikult. Võib-olla oleks pidanud natuke toitvamat sööki tarbima päeva jooksul ka!?

Mingi uus silikoon oli vist ka jälle, ofkoors, see ka ei töötanud!

Soojenduses tegime uue asjana kõhulihaseid ka. Ma olin ammu mõelnud, et peaks neid tegema hakkama, kodus, niisama, hommikuti ja õhtuti. Aga läheb meelest koguaeg! Aga kohe mõnus oli teha neid täna, andis mõnusalt tunda ikka!

Järgmiste harjutuste käigus oli kätes vahepeal makaronitunne, vahepeal lihtsalt raske. Tegime kõike - käe vahetust, figuurivahetust, ühe käega laskmist, snäppimist - võib-olla midagi veel, ma ei mäletagi. Ikka kolm korda ja nii püsti kui põlvili. A mul see balloon kuidagi ei püsi õige kohapeal õlas. Või ma ei tea. Vahetus tuleb ühe käega õigesti, teisega valesti.

Siis tegime veel käimise pealt laskmist. Ja siis kiirkõnni pealt. Ja siis joostes. Edasi-tagasi ühest saali äärest teise, kolm korda, ristipidi. Pärast pikuti ka, igat asja siis korra. Ja siis veel kolm korda sik-sakis ka ühest saali otsast teise - kõndides, kiiremini, joostes.

Laadimisharjutusi tegime ka, mõlema käega, püsti ja põlvili, ikka ja jälle kolm korda kõike. See oli selline mõnus suhteliselt lõdvestav meil seal lõpuks.

Alustasime trenniga täna üldse kuskil kaheksast. Enne oli lihtsalt vaja natuke asju arutada ja muljetada! Aga ega me vist väga hiljem sealt ära ei läinud, kui muidu, lihtsalt täna ei saanud palli lasta. Jälle!

Praegu on nii mõnus selline väsimus peal. Mitte, selline, nagu hommikuti on, kui tunned ennast nagu zombie, aga just selline hea, kus tead, et oled millegagi hakkama saanud, millegi nimel vaeva näinud või pingutanud. Umbes selline, nagu peale trenni peabki olema, ma arvan!

Sellega meenub, et Tudengipäevad on juba järgmine nädal ju! Ja homme on koosolek. Viimane ametlik. Pühapäeval on vist ka mingi asjade sättimine siis juba, aga sinna ma ei jõua. Aga, jah, Tudengipäevadega kaasneb ka alati selline hea väsimus, mõnus tunne, et oled midagi ära teinud! Tavaliselt tähendab see seda, et E-N eriti palju magada ei saa ja R möödub pms ainult unes. Siis peaks laupäevaks juba ok olema küll. See aasta on ju nüüd selline tore asi, nagu BigGame ka veel siis!

See aasta ajasin ma Tudengipäevadele Tapperi, küsisin lihtsalt Ahto käest, mis ta arvaks, kui teek seal mingi asja. Ta oli kohe nii vaimustuses. Nüüd on seis nii, et meil on üritusi nii Tapperis kui ka Urho-Kaleva Kekkonenis, lisaks toitlustab Tapper ka meid telgis! Jne jne, ühesõnaga väga hästi vedas. Tulge vaatama!

Mul on veits kopp ees ainult sellest, et mu kindad koguaeg värvi annavad, no kaua võib?! Käed pidevalt lillakad-laigulised.

Tuba on praegu nii sassis. Eilsed asjad enam-vähem kuskil, trenniasjad veits laiali, mõned muud asjad veel nii siin-seal, tegelikult ei ole rohkem väga vajagi, et see tuba siin segamini tunduks, piisaks palju vähemastki!

Prügikoti võiks ka keegi mul välja viia, alati läheb meelest! Või lihtsalt liiga kiireks. Pigem ikka rohkem seda esimest vist.

Oli üks selline veits näästi BigGame'i proovimäng

Täna ärkasin suhteliselt vara. Mitte küll päris nii vara, kui mu äratuskell esimest korda helises, aga nii mõnedkümned minutid hiljem ikka! Enne üheksat igastahes kindlasti. Sest ma pidin hommikul valmis olema, a päris täpselt ei teadnud, mis kell. Asjad olid ka täitsa laiali igal pool veel alles, need ka vaja kokku panna.

Intsuga läksime mõlemad Kusti juurde, sinna tuli Karli meile järgi. Isegi mahtusime ära ta autosse koos kõigi oma asjadega. Teel Türisalu poole uimerdas mingi autokolonn meil ees. Mõni hetk peale seda läks Jako meist ja meie ees olevatest mööda. Viimase etteaste tegi loomulikult ka Karli ise ära. Seda hiljem veel nii mõnestki järgmisest. Õige teeotsa juures selgus, et kaks autot, kes meie ette veel jäid suundusid samasse sihtpunkti, pluss veel meie tagant nii umbes neli-viis vist, üks nende seast Allar.

Esimesse mängu me hilinesime, liitusime poolepealt. Aga siis läksime ja, nagu Priit ütles, lihtsalt vajus üks kümneliikmeline mass peale ja surus nad ära. Mul õnnestus ka ühele tüübile pihta saada, kuigi ma ei tea kuidas, sest mu marker ainult lõhkus palli.

Järgmiseks korraks sain omale Siimult Shockeri. Nagu seekord väljakul selgus, oli see kronomata. Pms ei saanud kedagi lasta väga. Istusin põõsas, kust läbi keegi mind lasta üritas päris pikalt. Ei õnnestunud väga. Hiljem selguski muidu, et krono oli nii madal, et see aparaat ei näidanudki midagi!

Kolmas mäng toimus juba majades, ülesandeks oli lippe ära tuua. Meie lipp mineeriti. Üks selle kõrval olev puu ehiti kenasti granaaditaolise esemekesega. Kahjuks ma ei näinud, kas või, kuidas see pärast töötas. Seekord istusin ma jälle põõsas. Pigem siiski, liikusin sellest läbi ja jäin korra seisma ja saingi vastu jalga kena kollase läraka. Ma arvan, et olin mängus umbes kolm minutit.

Hiljem läksime sama asja teistpidi tegema, teiselt poolt alustades siis. Meile öeldi, et me peame tagalasse jääma. Vähemalt osadele. Ma alguses kohe kuhugi ei jooksnud, aga pärast hakkasin vaikselt liikuma. Kõik olid nii kaugel. Mingi hetk keegi tahtis mind läbi põõsa lasta jälle. Taaskord ebaõnn talle. Passisin päris tükk aega seal. Siis keegi lai mulle selga ja oligi kõik jälle.

Pms ma jälle leidsin, et ei ole nii põnev ikka sedasi mängida, kui pool aega istud niisama kuskil ja vastased istuvad pms samamoodi! Tüütu. A no ilmselt ma olen ikka kogenematu ka veel selles asjas!

Rohkem ma vist mängima ei jõudnudki. Järgmiseks korraks mulle ei jagunud markerit, töötavat vähemalt, ja viimasel ma enam ei viitsinud.

Keset kogu seda värki, mis seal toimus, saatis meil grill ja huumor. Seda viimast sai ikka omajagu, sest, nagu hommikul juba Ints mainis, on Näästid naljakad. Ikka väga veidrad tüübid. Ma arvan, kes teab, saab aru ise ka. Intsu peale vist olidki nad veel eriti pahased, mingi tühise koera-nalja pärast?! Kohtunik, kes hädaldab, et sai pihta?! Bff!

Ilm oli ka imelik - alguses jahe, siis tuli päike välja ja oli nagu palav, siis tuli tuul ka ja jälle külm. Selline igasugune, nagu ikka vist tegelikult, üldiselt siiski hea. Aga koju jõudes nägin ma peeglist jälle, miks ma nii väga seda päikest ei armasta ikkagi. Oeh, suvi - jeejee!

Õhtul pandi seal hoone ees mingi prügi põlema ja siis lihtsalt sõideti minema. Hea oli, et meie omad vaatama läksid, päris tore leek olla ikka olnud. Priit üritas seda küll oma kehamahladega natuke kustutada, aga väga ei õnnestunud. Võtsime siis kõik paar tuubi ja kraavist vett ja oligi kombes. Hullumeelsed need, kes seal seda tegid ja nii ära läksid!

Kusti, Intsu ja Karliga käisime veel Selverist küpsist ka ostmas. Kõigil Dye särgid seljas. Küpsised olid loomulikud viimased, mis meelde tulid enne sealt lahkumist!

Praegu söön Kass Arturi kooki! :P

Väike vahemärkus

68%How Addicted to Blogging Are You?

Created by OnePlusYou - Free Online Dating

Ainult nii vähe maniakk olengi.

Jaapani turist Tallinna vanalinnas

Täna oli õues trenn, Raplamaal. Superäge ja mõnus ka veel, kõik oli suurepärane. Ainult, et ma ei võtnud sellest osa. Neid emotsioone lugesin foorumist.

Eile oli mingi peaaegu-out-of-nowhere seljavalu. Tänaseks oli sellest saanud täitsa ok tunne, oleks saanud trenni teha küll. Samas, vbolla siis ei oleks just nii ok!? Mnjah, mis sest enam, las ta jääb. Järgmine kord olen kohal!

Päeval mõtlesime Birksiga meie praktikaülesande peale, mis meile anti, mille me peame järgmine nädal ära sooritama. Kasutada tuleb vähemalt kolme keskuses olevat multimeedia asja, teema on ükskõik, mis, sihtgrupp ükskõik, kes. Mõned ideed ikka suutsime kokku genereerida ka, esmaspäeval arutame teistega ja valime sobiva välja. Või mõtleme hoopis midagi uut, kes teab?!

Oma inglise keelega tegelesin ka eile veits. See tundub mulle endiselt väga veider, see tõlkimine siis. Ma olen niigi äärmiselt kriitiline selle üle, kuidas ma viimasel ajal kirjutan - sõnade järjekord lausetes, kirjavahemärgid, muu õigekiri jne jne. Viimasel ajal mõtlen liiga palju ilmselt, kuidas oleks õige, kuidas vale. Vanasti tuli see loomulikumalt. Igastahes, ma arvan, et selle tõlgitud teksti laused on ikka väga mööda!

Praegu tulin just pildistamast vanalinnast. Mõtlesin, et äkki jõuan päikeseloojangut ka püüdma, aga ei jõudnud ikkagi jälle. Samas, ma väga ei kiirustanud ka. Kuskil 20.30 paiku läksin umbes. Kaks tundi olin siis tervelt ära. Pilte ei ole veel vaadanud. Kohe hakkan sellega ka tegelema. Need lähevad teise blogisse siis. Vähemasti mõned.

Korra tuli mõte Linnahalli juurde ka minna, kui ma seal mingisugusel platvormil olin ja eemal laevu ja asju nägin. Ei läinud ikkagi, meelest läks ära lausa. Jalutasin natuke niisama tänavatel ringi ja leidsin juhuslikult teise platvormi veel. Tegin seal ka mõned klõpsud. Siis hakkas külm ka juba.

Tagasitulles sai mu mp3 mängija aku tühjaks, kuskil nii umbes Taksopargi ja Lilleküla jaama vahel. Jah, tagasi tulin bussiga. Mitte jala, nagu eelmine kord. Läksin siiski ka trolliga, sest bussi ei olnud lähema 20 minuti jooksul minemaski. Lihtne!

Ma nüüd siis vaatan, kas tuli midagi välja ka.

PS! S*taks külm on ikka veel. Teen teed omale.

Kanapühad on käes!

Eile jõudsin ilusasti bussi peale ja noortekasse 12ks. Sealne õhkkond ei olnud just tavapärane, tunduvalt kurvem ja raskem. Aga, pole midagi teha, elu läheb edasi ikka.

Kui kell 13 sai ja noortekas avati, tuli uksest sisse mingi tüüp. Sõnagi lausumata. Meiepoolse küsimise peale selgus, et ta oli üks vaatleja, kes tuli nüüd siis keskusesse uurima. Kergelt kahtlane tüüp oli, isegi oma nime ei öelnud kordagi.

14st pidi tulema koolist ka veel delegatsioon meid vaatama - Reimann, Tatjants ja raamatukogu juhataja (kes juhuslikult on ka mu praktikajuhendaja ema). Saabusid nad umbes poole kolme paiku. Kohal olid veidi üle tunni. Nagu Triinu ütles, nad meenutasid hüperaktiivseid lapsi, kui neile tuuri tehti - räägid ühest, neil tähelepanu juba kolmandal asjal. Absoluutselt ei keskendunud mittemillelegi. Vähemalt tõid meile šoksi!

Neljast läksin bussipeale, et Kruusimäega kokku saada. Natuke pidin ootama ja juba ta tuligi, Nordic Hotel Forumis. Aega oli meil pool tundi, kuni 17ni, mil tal hakkas järgmine kokkusaamine. Minu töö põhiline viga seisis esimeses peatükis, kus selgitasin mõisteid. Rahvuslus - see ei ole ainult natsionalism ja üldse mitte nii negatiivne, kui Vikipeedia seda selgitas! Väikseks vahemärkuseks, kui meil öeldi koolis, et Vikipeedia on üks väheseid aktsepteeritavaid Internetiallikaid, mida kasutada võib, siis Kruusimäe ütles, et neil Audenteses ei ole seda üldse soovitatud kasutada. Seda olen ma ka mujalt tegelikult kuulnud. Aga meie kool on meie kool.

Kell oli 17.27 kui ta ütles mulle, et peab nüüd minema, juba oodatakse, telefon kippus ka jube tihti märku andma. Igastahes, terve selle aja ma kuulasin lihtsalt suu ammuli, tegin vahepeal mõned märkmed. Nagu privaatloeng! Vähemasti sain ma nüüd asjad natuke veel selgemaks! Tuleb natuke viimistleda seda tööd ja valmis ta ongi! Kusjuures, mu see pealkiri, mille kallal Press ja Co. virisesid, ta isegi ei maininud, et sellel midagi viga võiks olla! Mõtlen, äkki küsin igaks juhuks üle ikkagi, näis.

Keskusesse jõudsin kuueks tagasi. Jälle oli midagi vahepeal toimunud. Kabineti uksed olid kinni. Eravestlused noortega olid seal aset leidnud millegi pärast. Üks tuli veel pärast ka. kahe neiuga

Teised läksid just hetk tagasi õue kulli mängima, toas oli see neil ära keelatud. Ja siis hakkas tulema, iga poole minuti tagant tuli keegi kabinetti ja kaebas kellegi või millegi üle. "David viskas mulle liiva kapuutsi vahele!", "Triin läks aiast välja!", "Vaata kaamerast, keegi varastas mu ratta ära!". Viimane oli siiski päris tõsine. Selgus, et see tüüp oli mulle enne vastu sõitnud, kui tulin. Üks keskuse igapäevakülastajast noormees. Paari minuti pärast oli ta sellega tagasi, väites, et talle oli seda lubatud. Ei teagi, kes nüüd tõtt rääkis, kes valetas. Rattaomanik ise on selline kogu-maailm-on-minu-vastu-te-ei-mõista-mind-üldse-tüüpi väike neiu, kes oskab suurepäraselt pisaraid välja võluda ja draamat teha. Eks see 10-aastase plikatirtsu elu ole muidugi raske ka, jah!

Hiljem sama neiu ja üks umbes seitsmeaastane noormees kaklesid seal veel ka mõnda aega. Jooksid ja ajasid üksteist karjudes taga. Asi lõppes sellega, et nad visati 15 minutit enne sulgemisaega noortekast välja. Loomulikult oli see ka uskumatu maailmalõpp mõne jaoks "täitsa lõpp, tema pärast pean ma koju minema!?"

Ühikapoole astudes pidin ühe väikese tüdruku ka koju saatma, kellele tavaliselt ema järele tuleb, poole teepeal tema juurde ta ikkagi tuli ka! Õnneks oli see minu teekonnaga samas suunas ja mingit ringi kuskil tegema ei pidanud.

Koju läksin jälle jala. Ei olnud erilist tahtmist 15 minutit kuskil bussijaamas oodata. Ühika juurde jõudsinumbes 13 minutiga vist sealt.

EÜLi juhatuse kandidaatide debatti vaatasin ka natuke, otseülekanne oli TTÜst. See algs kell 18 ja sai läbi siis kui ma ühikasse tagasi jõudsin, nägin lõpetamist veel. Üldiselt läks nagu alati selles organisatsioonis - igavene Tartu vs Tallin kätš, pluss siis veel muud teemadest möödakaldumised ja asjade venimised.

Nüüd tuleb ise end rohkem liigutama hakata!

Hommikul, st päeval, enne praktikat, jäin magama, ärkasin mingi reklaamija telefonikõne peale. Bussist jäin ka maha, läksin jälle jala. Aga hea oli, soe.

Keskuses ei olnud ühtegi noort päris mõnda aega, siis tuli üks noormees, kes läks üles ja üks väiksem neiu, kellega ma hakkasin siis jälle Touche'd mängima. Üldiselt oli väga uimane ja tegudevaene päev mul seal. Maie Reimann helistas ja ütles, et tuleb meid homme vaatama. Ma korra pean sealt ainult ära minema, nii 16-17.30 vahel, saan Kruusimäega oma kursusetöö asjus kokku, loodetavasti ta siis ei juhtu. Samas, mul savi.

Kõht oli tühi, läksin enne trenni Selverist läbi. Mõtlesin, et kuna ma kaasa ei tee, pole hullu kui veidi hiljem jõuan. Kohal olin kuskil 18.45 paiku. Enne mind olid jõudnud ainult Ints ja Priit, Ints oli veel pool tundi õues üksi ka oodanud.

Toimus uue silikoonõli testimine, tulemus - väga halb! See jama on kleepuv ja jääb igale poole kinni, pallide külge, need üksteise külge, markeri torusse ja ma-ei-tea-kuhu veel. Natukese aja pärast tuli Allar ka. Ta arvas samuti, et nii ei ole meil küll mõtet seal midagi teha. Ja nii istus kamp nõutute nägudega trennisoovijaid niisama boksis. Mingi hetk tuli meid veel - Marko, Rauno ja Karli. Kokku kestis s*ta palli ja uute paremate võimaluste teemaline arutelu umbes tunni. Selleks ajaks oli otsustatud vähemalt see, et lähme sealt praeguseks ära ja canceldame trenni.

Õues olles helistas Jako ka juba tagasi, keda vahepeal püüti kätte saada. Hakkasimegi siis tema suunas liikuma üht platsivõimalust vaatama. Nagu välja tuli, oli see sama koht, kus me showbarmanidega hõljukitega sõitmas käisime. Meie metallpea, kes juhuslikult autokolonnis viimane oli, suutis loomulikult õigest teeotsast mööda sõita ja mingisuguse väga vale metsa vahele keerata. Aga loomulikult, suured sildid keset põldu ja lagedal kohal olnud õige ära pööramise koht, kus ka meie autod paistsid, on muidugi natuke keeruline märgata ka!

Maapind oli hetkel veel kergelt niiske, kohati talla all lirtsuv, aga Ints proovis ära - slaidida saab suurepäraselt. Kui kõik hästi läheb, toimub esimene trenn seal juba laupäeval. Ja siis enam sinna Madara-saali ei lähegi, vot! Selles suhtes, pole seal midagi tehagi ju kui palli lasta ka ei saa!, niisama võib õues ka joosta.

Ahjaa, Pod Thiefi särgid sain ka valmis, suured tänud selle eest Mariale! See ei häiri isegi mitte üldse, et kiri on otse, mitte kaardus, suurepärane! Ma olen Sulle nüüd vähemasti šoksi sees! :P Kuigi, mulle tunduvad need kuidagi ülimega suured särgid ikka, proovisin ühte korra selga, väga naljakas. Särke oodates hüppasin Fotoluksist ka läbi ja ostsin omale, st kaamera objektiivile, UV0 filtri ära - Läti, siit ma tulen! :D

Pms on mul hea meel, et ma täna trenniasju kaasa ei võtnud, kuigi see, miks mul hea meel on, on iseenesest natuke ikka rohkem halb.

Homme teen pika tööpäeva, peab juba mingi 9st vist üles ärkama, oeh. Niikuinii lükkan jälle äratuskella vähemalt kolm korda edasi!

Mingi sülditümakas hakkas just minu ülemiste naabrite juures, vähemalt 10 inimest üürgab kaasa ka!

Täna hommikul ei olnud ka veel Internetti

Mitte, et mul oleks väga seal aega olnud olla! Lükkasin kella jälle oma kolm korda vist edasi ja jäin taaskord napilt bussist maha. Too läks jälle mingi minut-kaks varem. Nii tüütu!

TANi jõudes leidsin õige ruumi ruttu üles, sest kuulsin sealt Erko, oma praktikajuhendaja häält. Lihtne! Õnne sooviti sünnipäevalastele ja ta oli ka üks, kes ette kutsuti. Siis tuli veel mingisugune väike eelarve-ettekanne, et kärpeid on 5% asemel hoopis 8% vms. Pikemalt rääkis onu G4S'ist. Et kuidas tuleks käituda, kui on midagi juhtunud, kuidas ei tohiks käituda jne jne.

Pärast väikest pausi jaguneti kolme rühma, vastavalt suvise Ranna Noortekeskuse töötubadele - sport, kunst ja üldine. Ma jäin samma kohta istuma, kus olin, seega juhtusin kunstigruppi. Midagi eriti väga arutada seal ei osanud, põhiliselt räägiti, kuidas oli enne, ja mida võiks muuta. Tundus täitsa põnev, võiks isegi sealt mõnipäev läbi astuda suvel, kui juhtun siin olema! :P

Noortekasse täna ei jõudnudki, TANis lõpetasime poole ühe paiku. Oleks võinud ju minna, aga ei näinud erilist vajadust. Ületunnid vaja ka tasa lasta. Läksin ostsin Prismast natuke süüa ja tulin ühikasse tagasi. Ahja, ma unustasin hommikul mõelda, et õues võib jahe olla ja ei pannud jopet selga, oligi natuke külm. Aga vähemalt sai tagasi jõudes teed juua!

Süüa tegin ka jälle, päris süüa - riisinuudlid hiinakastme ja kanaga! Home-made Chinese food! Täitsa hea oli, kohati veidi terav ainult. See söök nägi isegi söögi moodi juba välja ka juba peaaegu! :P Veits jäi

(Jube, mul vähemasti kolmas kord juba jäi praegu blogi kirjutamine pooleli millegi pärast!)

Enne trenni üritasin magada. Alguses oli kõht liiga täis, siis oli külm ja siis ei tulnud enam und, kuigi veits väsinud nagu olin. Lükkasin taaskord äratuskella edasi, kaks korda seekord, nii väga üritasin ikka magada. Ühest bussist jäin sellepärast maha, pakkisin rahulikult asjad kokku ja ruttasin järgmise peale. Tollest jäin ka, loomulikult, maha. Muud moodi ju ei saakski! Mõtlesin tükk aega, kas minna jala või oodata uut, ootasin.

Jälle jõudsin nii, et Kusti kõndis mul veidi kaugemal ees. Ja Karli tuli ka just, kui kohale jõudsin. Ma veel mõtlesin, et jäin hiljaks! Läks vist hästi isegi siis.

Ints oli juba hunniku figuure täis pumbanud ja ei sättis neid paika, ei lubanud puudutada. Vahepeal uuris, palju meid (noori) on, aga ei rääkinud täpsemalt midagi. Ma ei küsinud ka.

Jooksime natuke soojaks, tempo oli üldiselt veits kiirem kui tavaliselt, aga me vist ei jooksnud nii kaua kui muidu seekord. Aga ma päris kindel ei ole ka. Soojendus möödus üle pika aja ilma igasuguste kätekõverduste ja kükkidega, ainult mõned tavapärased vehkimised ja venitused. Pluss siis veel igaühele anti võimalus soojendada üles neid kohti, mida kellelgi vaja! Hea! A mulle käib veits pinda, et mu lihased nii kaua soojaks lähevad, tüütu. See oligi ka ilmselt eilse põhjus, kui mul esimeste ringide ajal oli harjutust teha valus ja raske, viimase ajal juba ok.

Mingi uue vahva harjutuse oli Ints ka meile välja mõelnud. Välja nägi see midagi umbes sellist:Meie olime nende punaste laikude kohal nii, et ükski kollane ruut meid ei näeks, nood kujutasid vastaseid, ja siis pidime neid samas laskma, kord ühelt, kord teiselt poolt. Nagu arvata oligi ei osanud ma alguses üldse kuidagi püramiidis olla. Pärast vist enam-vähem õnnestus ka, aga ega ma ennast kunagi seal vist väga mugavalt tundnud ei ole.

Teistes figuurides ma vist ikka üritan ühe jala peal seista. Aga ma päris kindel ei ole ka. Ints mainis seda viimase ringi lõpus alles, ma enne ei mäletanud seda jälgida. Vähemasti lõpus, kui ta palus mul näidata, kuidas ma keskel figuuris olen, olin õigesti!

Karli proovis kõhuli slaide, ma vist oleks pidanud ka seda tegema. Äpukakerdis olen nendega ka ju!

Ahja, muidu üldse figuuri slaidides, tegelikult, ma kipun üle minema, liiga kaugele vm. Vähemasti täna oli nii. Pärast mängus ka, kui ma ussi läksin, sõitsin sellese kollasesse kivisse nii sisse, et see liikus mingi 10cm edasi ja sealt vahelt sai Marko mu ilusasti pärast kätte ka, kui mind lõpuks märkas! Ma sihtisin teda enne ka, aga pihta ei saanud.

Ainult mingit silikoonõli võime nüüd kasutada. See on kergelt pask, ma ütleks.

Korra, kui ma pidin ussi minema, ma ei läinud. Kusti jooksis must mööda ja läks ise. Järgmise mängu ajal läksin ja sain jälle pihta. Oh mind ikka küll.

Hiljem õnnestus jälle ikkagi jõuda sinna ka. See oli siis 2on2, mina ja Metallpea vs Jako ja Alvar. Alvari sain välja lastud, liikusin ussis edasi, olin tünnis, seal mõtlesin üle joosta Jako. Jooksin tema poole, kusjuures nagu hiljem välja tuli, ta ei oodanud ega märganud mind absoluutselt, lasin tema poole, ilmselt mööda ning sain ise hea valangu otse ribidesse ja igalepoole. Ta hakkas just juhuslikult Rauntsi valama ja ma jooksin täpselt sinna sisse. Joppas mul!

Intsu uus SLG hakkas ka jamama, esimest korda vist üldse kasutas seda trennis, õigemini Karli kasutas. Loaderid ei töötanud vist kellelgi täna väga ideaalselt. Kustil oli ka midagi DMiga lahti.

Täna käisin üksi pelmeene söömas. Mõtlesin alguses, et lähen ühikasse, aga siin oleksin pidanud samamoodi üksi passima, lihtsalt tühja kõhuga. Täitsa mõnus oli istuda tegelikult "värskes" õhus, süüa ja mussi kuulata. Pood oli ka veel täitsa lahti, sealt sain juua isegi. Ainuke viga, ma tellisin keskmise suurusega pelkud, viimased ei läinud eriti hästi sisse enam. Järgmine kord tuleb ilmselt jälle burks valida, või siis midagi kolmandat.

Ühikas avastasin, et nett oli vahepeal tagasi tulnud, ma ei tea, kust! Juba tuntigi ka minu blogimisest puudust ja postkastis oli peaaegu miljon uut kirja. Muud vist ei olnudki hullu. Tudengipäevade planeerimine läks ka kohe jälle täie rauaga edasi nii kui online sain. Jeei!

Homme ongi Tudengipäevade koosolek ka. Ma loodan, et seekord ei unusta telefoni maha ja saan ikka tuppa ka!

Kiire nädalavahetus igal pool maal ja linnas

Jälle ma blogin Word’i. Miks? Üldiselt sellepärast, et ma tahan lihtsalt kirjutada, veidi konkreetsemalt selle pärast, et meil ei ole ühikas jälle Internetti.

Alustades reedest.

Kella 13ks läksin noortekasse, algselt pidin seal olema juba kell 12, aga ma küsisin, kas on väga hull kui ma tunnikese hiljem tulen, ei olnud. Niikuinii oli mul vähemalt 6 ületundi olemas ja enne 13 on noortekas veel kinni ka.

Mõnda aega sai jälle niisama passitud, ühtegi noort ei olnud. Siis tuli Janete, kellega sai jälle Touche’d mängitud. Üldiselt selline kergelt uimane ja laisa suunaga päev, kellelgi ei olnud erilist indu ega viitsimist midagi teha.

16st hakkasin jälle bussipeatuse poole liikuma. Neljapäeval ma läksin jala ja jõudsin ühikasse varem kui buss. Seekord oli vist natuke vähem aega, nii mõni minut, ja ma ei tahtnud riskida maha jäämisega ka. St. ootasin veidi. Kuigi tegelikult mulle ei meeldi üldse niimoodi oodata kui peab lihtsalt passima. Oleksin minut-kaks varem välja astunud, oleksin eelmis peale ka jõudnud.

Ühikas olid asjad juba õnneks kokku pakitud, võtsin nad kaasa ja jooksin järgmise bussi peale, selle peale jõudsin napilt. Aga mul on hea meel, et jõudsin, viimasel ajal kipun ikka maha jääma rohkem. Neljapäeva hommikul vist jäingi ka jälle, kui ma õigesti mäletan. A no, siis tuleb paar kiiremat sammu teha ja pole hullu midagi!

Bussijaamas nägin Ottot, päris üllatus oli see kohe. Ta läks mingisugusesse koolinoorte laulukoori laagrisse vm. Vinge! Naljakas oli, et ta sinna üksi läks, aga ilmselt teised tulid ikka ka kunagi kuskilt ja ta päris üksi seda koori tegema ei pidanud!

Bussisõit möödus väga pikalt ja piinarikkalt, nagu suvel – lämbe, palav ja õhku ei ole, mida hingata! Kohutav. Loomulikult oli buss suhteliselt täis ka. Veits halb hakkas lausa pikapeale.

Karlo ootas mind juba Pärnus, Birgit, Joosep ja Toomas olid ka. Karlo Bikuga läks Heiko sünnipäevale, edasi istusin ma ise Opeli rooli ja sõitsin koju, teised panin ka vastavates koduteeotsades maha. Veits mõtlesin, kuidas ma sellega hakkama saan, pole ammu üldse autorooli saanud, aga ei olnud hullu midagi, sellega vist on sama teema nagu jalgrattasõidugagi.

Kodus olin üksi. Ema-isa olid mingisugusel jahimeeste hooaja lõpetamise üritusel, ma isegi ei tea, kus. Näksisin natuke asju külmkapist ja vaatasin telekat, siis läksin ära magama ka. Kergelt külm oli muidu, aga õnneks oli keegi ennatlikult mu voodi peale mitu tekki pannud.

Hommikul äratas isa mind kuskil pool üheksa üles. Minu küsimuse „miks?“ peale vastas ta, et tahab 9st minema hakata. Neil pidi Karloga mahe-inimeste koosolek olema Elvas, mina emaga pidime siis mu tädi Tiina juurde minema. Paari minuti pärast vedasin ennast teki alt välja kööki, pidžaamapüksid jalas jne. Söön rahulikult oma võileiba ja rüüpan teed kui isa ütleb, et ma kiiremini teeks. Ta mõtles tõsiselt seda, et tahab 9st liikuma hakata! Ma olin täiesti kindel, et ta teeb jälle nalja. See ei oleks ka üldse ime, muidu!

Kugistasin võileiva ära, jooksin dušši alla, autosse istusime 9.30 paiku. Peaaegu ju!

Karlo võtsime ka Pootsist peale ja siis veel Biku Heiko juurest.

Sõit möödus üsna tavapäraselt, kui jätta vahele fakt, et meie autoraadio ei töötanud. Mõnikümmend km enne Elvat palus isa mul tema telefoniga kaardilt üles otsida Waide motell, see koosolekukoht. Leidsin koha üles ka ja isegi tee, kust sinna minema pidi, neid oli isegi kaks.

Läksime teist teed pidi, kui ma alguses soovitasin. Kuna ma ei olnud sellesse varianti nii süvenenud, siis ei osanud Tartu-Valga mnt’le jõudes kohe öelda, kuhu poole pöörama peake, paarisekundilise pausi pärast laususin „paremale“. Nii sai ka tehtud. Aga motelli ei paistnud kuskilt. Isa sõitis edas ja siis järsku pööras ringi. Sõitsime teisele poole tagasi, kuni Tõravereni. See vist oli ka vale suund. Esimesele poole tagasi siis, seekord umbes km, max, kaugemale ja olimegi kohal. Lihtne! Rääkige veel, et ma ei oska kaarti lugeda!

Emaga läksime otse läbi Nõo Aarikesele. Ühel ristmikul tekkis taaskord väike kahtlus, kuhupoole minna, aga seekord õnnestus ikka kohe õige suund valida ja sellele ka kindlaks jääda. Teine suund oleks ka õige olnud tegelikult, aga väikse ringi teinud. Me saime sellega hakkama naiselikku loogikat kasutades, kõigepealt, ja siis üks väike telefonikõne ka, nii kinnituseks!

Tiinat, ega üldse kedagi, ei olnudki veel kodus. Ootasime neid natuke, õnneks ei pidanud me seda õues tegema. Varsti tädi tuli siis Kardoga, sõime natuke võikusid ja niisama, ma läksin Pätuga üles mängima ja raamatuid vaatama. Siis tulid Kaido ja Sander ka juba.

Ema tahtis minna poodi, Tiina ka, läksimegi siis Tartu. Teised pidid maale minema, me ka hiljem järgi. Poodidest ostlesin endale jälle kaks uut musta maikat ja siis selle viguri, mis teetassi käib, et puru seal sees laiali ei oleks. Mitu korda olen mõelnud „päris“ teed osta, aga sellepärast ostmata jätnud, et seda asja pole olnud. Pärast Selverist ostsin õige tee ka ära juba!

Kuskil paari-kolme tunni pärast koju, Aarikesele siis praegu, tagasi jõudes, ei olnud sealt keegi veel maale läinud. Isa ja Karlo olid ka hoopis sinna jõudnud. Magasid kõik. Nüüd tuli väike kohvipaus kohvijoojatele ja trenažööri testimine kõigile. Mis mul enda saavutustest meele jäi, kiirus oli max kuskil 20 kanti vist midagi, distantsi ma väga pikka ei viitsinud läbida, mõned sajad meetrid vist korraga, pulss tõusis kuskil 132ni vahepeal. Muud ma ei mäleta. Aga päris hea oli, polnud sellist asja kunagi varem vist isegi katsetanud. Mõnusalt andis ikka tunda ka kohe lihastes pärast, kui raskusaste selliseks normaalseks panna!

Memme juurde sõites, viimased pool km umbes sinna jõudes on ikka väga kohutav tee, väikse sõiduautoga võib täitsa keeruline olla länbi saada! Ma ei mäleta kunagi, et varem seal nii hull see oleks olnud. Aga ma võin, loomulikult eksida ka.

Memm-papa mõlemad pidid täna minema haiglasse ja siis operatsioonile homme vist, kui ma ei eksi.

Tagasiteel koju sai Karlo Klassikaraadio kätte. Mingisugune jazzu õhtu oli seal vist. Emale tundus see tüütu ja isale uinutav, mulle kohati isegi meeldis. Mingiltmaalt läks jazz üle folgiks. See ei olnud enam nii uimane, aga vahepeal kippus ikka ka venima. Pärnu poole jõudes kadus see raadiojaam ka ära. Karlo istus vahepeal isa asemel autorooli. Raadios hakkas levima Elmar.

Kodus oli ikka külm ja kütmata. Pidin jälle oma tekihunniku alla ronima.

Eile Karlo mainis, kui raadiost tuli vahepeal Urban Symphony – Rändajad, et isa äratab teda selle lauluga hommikuti – paneb Winampi ja võimu korraliku volüümiga tööle. Sama äratuse sain ka mina täna hommikul. Täitsa meeldiv oli lausa! Kuigi kellaaeg oli vist üsna varajane, minu jaoks vähemalt. Viimasel ajal ei ole eriti üldse harjunud vara ärkama! Miks ma peaks, kui praktika hakkab nii 14 või 16 ajal nt?!

Mingi aeg ikkagi uimerdasin ennast sama moodi kööki, nagu eelmiselgi hommikul. Seekord ei tulnud õnneks mingit üllatust, et ma kiirustama peaks hakkama.

Asjade pakkimine oli samasugune hullumeelsus, nagu alati – kodust minnes ei mahu kunagi kõik asjad kotti ära! Jälle võtsin teise, väiksema, koti ka ikkagi kaasa. Aga ma olen juba harjunud sellega! Huvitav, kui ma käiks nt iga nv kodus, kas siis oleks lihtsam või lihtsalt tihemini sama tüütu pakkimine?!

Linna tagasi sõites oli jälle see hea kollane Taisto buss, mille peale ma olen varemgi korduvalt juhtunud. Sellega on ikka hoopis teine sõita - õhukonditsioneer ja normaalsed istmed, puhtam ja korralikum tundub ka! Lausa mõnus oli magada! See oli ka hea, et buss nii täis ei olnud. Ainult mu taga istunud välismaalane kobises midagi, et mul seljatugi paar kraadi allpool oli, ta ei saanud oma läpakat lahti teha vm. Oleks võinud siis vabale kõrvalistmele istuda, no ei. Istusin ise aknapoolt vahekäigu poole ja lasin seljatoe seal sama natuke allapoole. Ahja, piletit soetades andis bussijuht mulle 320 EEK kümnestes tagasi!

Mingisugusel imekombel ma jõudsin otse 17a peale ka. Tavaliselt jään seal ka alati mõnest napilt maha ja pean oma hunniku asjade otsas uut ootama.

Ühikas ei olnud pms midagi süüa jälle, lõikasin paal jämedamat viilu juustuvorsti ja pistsin paar kommi põske veel enne trenni, päris tühja kõhuga oleks ka nadi.

Jälle jõudsin napilt õige bussi peale. Seekord, mööda Madara tänavat kõndides, ei kõndinud mina ees ja Kert-Kusti järgi nii, et ma ei kuule/näe neid, vaid nemad ees. Aga ma ei karjunud ka, veits pikk vahemaa oli.

Trenn oli alguses, nagu pühapäeviti ikka, väike tavapärane soojendus, siis mõned tehnilised harjutused. Tegime kõiki harjutusi kolm korda läbi. Esimene kord oli ok, või natuke raske lõpus, teine kord veel veidi raskem, kolmas kord täitsa ok. Ja nii mitme erineva harjutuse puhul. Ma ei tea, kas mul olid siis need vajalikud lihased alguses külmad jälle, või mida?. Igastahes oli päris hea parajalt raske selline, samas mitte midagi võimatut või, millega ma hakkama ei oleks saanud.

Snäppimise harjutuse ajal jäin ma endiselt vahepeal aeglaseks. Nagu oleks unustanud ennast kuidagi, või ma ei tea ka. Lihtsalt tegin omaette ja siis avastasin, et kuidagi ei ole need liigutused päris nii, nagu peaks.

See relva vahetus ühest käest teise on mul nüüd vähemalt ühe käega õige, teise käega mitte nii päris hea, laperdama kipub veits. Peab ikka veel harjutama! Noortekas passides vahel mõtlen, et võiks marker seal olla, saaks harjutada, aga ma ei ole päris kindel, mis sellest arvataks. Eriti veel kui meil on seal need turvakaamerad ka!

Igastahes, pärast drille hakati vaatama Läti võistluste väljakuplaani ja mõtlema, mismoodi nad seal välja lähevad, et siis nüüd breakoffi harjutada. Möödus nii mõnigi minut ja vaieldi nii mõnegi asja üle, kuid lõpuks saadi mingi kava ka paika, kuhu keegi minema peaks. Nüüd tuli harjutama hakata!

Terve selle aja, kuskil tunnike v nii, vaatasime mina, Karli, Siim ja Alvar niisama kõrvalt. Ma alguses natuke kuulasin ja vaatasin ka, aga väga kaua ei jaksanud ka seda aktiivset arutelu kuulata. Teised "algajad" vm olid ka juba ammu ennast põrandale pikali visanud ja vaatsid niisama lage. Kui tuli hetk, mil plaan sai valmis, läksime meie boksi. Istusime ja arutasime seal, külm hakkas ka juba väljakul passida.

Veits kahju oli, et ei saanud trenni teha. Aga praegu, tõepoolest, oli natuke olulisem, et meie põhitiim omale mingi plaani saaks ja seda ka veidi proovida võiks! Karli oli küll veits pahane vahepeal, aga ta ütles juba enne, et tal on mingi norimistuju täna vm. Seda oli ka kergelt kuulda ja nähagi! Aga, mis teha, juhtub!

Mingi hetk Allar kamandas meid välja ja ütles, et me seisaks mingite kindlate kohtade peal, kuhu nad laskma pidid siis hakkama. Me lihtsalt vaatasime seal niisama, vaatasime kergelt nõutute nägudega üksteisele otsa.

Kell oli juba pool kümme, me ei olnud kasutanud ära ühtegi palli ja nagu välja tuli,ei oleks me saanud ka kasutada ühtegi oma 3st õhust, sest kellelgi ei olnud lihtsalt laadimisseadet! Pallikorjamise vaev jäi vähemasti ära! Esimest korda vist, mida ma mäletan!

Teiste „uute“ nägudest oli näha tüdimust. Nad vahetasid riideid, Siim läks ka juba koju ära. Teised tulid ka boksi ja ütlesid, „ega te veel ära ei lähe“ vm. Peaaegu kõik jäid, siiski, veel sinna. Läksime veel koos burksile ka. Kuigi, jah, ma võtsin seekord jälle pelmeenid. Need olid paremad kui eelmine kord, siis tundusid kuidagi eriti vastikud millegi pärast.

Üldiselt on mul täitsa hea meel, et poisid said vähemalt ühe plaani välja mõeldud ja seda isegi harjutatud natuke. Natuke kahju on sellest, et ise pidi täna pool aega niisama passima, aga samas ma tean, et meile on veel terve homne trenn ees, selle üle on ka hea meel! Ints juba mainis poole sõnaga ka, mis julmad plaanid tal meiega on, ootan põnevusega.

Ma olen blogi kirjutanud nüüdseks siin veidi üle tunni. Koos on pea 2000 sõna ja pms kolm A4 lehekülge teksti. Kunagi varem ei ole ma seda niimoodi mõõtnud. Nüüd siis tean, kui maniakk ma täpselt olen!

Homme tuleb 10ks TANi minna. Mõnikord ma ärkan sellisel kellaajal, kui uni juhtub ära minema milllegi pärast varem. Aga siis ma pean juba seal olema! Aga hea on jälle see, et siis olen ma kell 14 juba vaba!

Nite!

Kirjutas Jumbu, 6. aprillil 2009, kell 1:12.

Kirjutamisvaimu ei tulnud peale