Minust on saamas kuduja.

Eile oli vaja Tõstamaal perearsti juures käia ja koolis töötamiseks tervisetõend muretseda. Sellest ma vist juba rääkisin, kuidas see aja saamine sinna läks.

Hea oli see, et ei pidanud bussiga minema. Tähh! (: Mulle kohe üldse ei meeldi nendega sõita! Autoga minek oli igas mõttes kokkuhoid ka. Isegi kui tanklas ei oleks mingit pusserdust teinud eelmine vanamees ja meie eest ka maksnud. See juhtus tegelikult üsnagi kogemata. Kui avastasime, oli juba veits hilja. Ehk onu ei jäänud sellepärast nälga nüüd. A ehk teinekord on siis targem ja tähelepanelikum ka!

Tõstamaale jõudsime kenasti. Arsti juures selgus aga, et seal pole elektrit. Kuskil Tõstamaal vist polnud väga. Esimese asjana mulle öeldi, ei saa teha, pole voolu! Esimene mõte, mille vist ka välja ütlesin oli "Kuidas palun?" või "Mismõttes?", "Kas Te teete nalja või?". Pärast kõike seda veel. Ma olin valmistanud kõigeks muuks, aga mitte selleks.

Küsiti, kaugelt tulen, kas Pärnust, vastasin, ei, Tallinnast. Kõik jäid vakka ja vaatasid mind suu ammuli. Siis õde avastas, et tal vist peaks üks tervisetõendi blankett välja trükitud ka olema. Vedas, tal oli õigus. Kuulati mind siis üle, võeti verd (mille analüüsid midagi ei näinud, sest see masin oli küll akude pealt töötav, aga lihtsalt kuidagi katki). Vererõhk oli ka normaalne.

Dr. võttis endale vastutuse, et mul ei ole kopsutuberkuloosi, oli endas veel 99,9% kindel ka ja kirjutas mulle tõendi välja.

Vaatasime koolimaja ümber ka natuke ringi. Seal on ikka vinge.

Kui suur kiire oli mööda läinud, läksime metsa seenele. Esimesest kohast sain mõned, teises kohas oli kõige rohkem seeni metsa ääres. Kolmandast kohast leidsin alguses ainult ühe kukeseene, hiljem ka veel metsaäärest mõned teistsugused juurde. Siis oli juba päris pime ka. usinamatel oli juba ämber täis ka. Mina see ei olnud.

Kõige rohkem oli kahju, et ma seeni väga ei tunne. Neid oli vahepeal nii palju, aga ma lihtsalt ei teadnud, mis nad on. Punaseid kärbseseeni oli päris palju, need tundsin ära. Lisaks teistele, mis ämbrisse panin.

Esimest korda elus kõndis mu peal puuk.

Sõime siis kooki ja õuna ja lõpuks ei läinudki enne minema kui kell 5 järgmisel hommikul. Kolemaruöö oli siis ikka veel! Täitsa pime! Alles Tallinna jõudes hakkas valgemaks minema.

Linnas viskasin ennast veel veidikeseks magama. Aga hiljem ei olnud ka üldse kergem ärgata. Samas, magamata poleks ma vist ka hakkama saanud. Selline uni on peal olnud täna koguaeg. Õnneks veits alla tunni veel olla siin.

Ahja, viimasel ajal olen kuduma hakanud. Harutasin lahti oma sall-mütsi, mille eelmine aasta tegin, aga mis ei olnud ikka päris see. Heegeldasin uuesti mütsiks, see ka ei meeldinud. Harutasin jälle lahti. Siis hankisin endale lõpuks soki/kinda vardad ja hakkasin lõngast kindaid vormima. Ühe sain kohe samal õhtul valmis. Tegelikult oli kell miski peaaegu kaks siis juba, st ikkagi järgmise päeva varahommikul. Aga selline mõnus karvane ja pehme. Teisel on soonikuosa valmis, enamuse kudusin täna hommikul rongis. Tagasi minnes vist nii palju ei jõua enam. Kitsekülast Arukülla sõidab rong 30min, tagasi 20min. Ma ei tea, miks. Ilmselt on sellel midagi tegemist nende parandustöödega seal raudteedel. Igatahes, on mul plaanis valmis meisterdada veel nii mõnigi asi.

Tahtsin maalt lõnga juurde endale võtta, teistsugust, aga läks meelest.

Kartulit ja kooki ja tomatit sai ikka, seegi vähemalt hea. Seeni ka, loomulikult! Palju seeni! Täna peaks neid küpsetama hakkama.

Veider.

Esimesed asjad, mida planeerisin ja mõtlesin, materdati pm kohe maha. Tore-tore. Motivatsiooni jätkamiseks tekkis tohutult. Tahaks teada, kas järgmiste ideedega läheb sama hästi.

Mõnedest selgitustest sain ma isegi kohati aru. Aga mitte ka päris. Täna oli esimest korda siia majja sisenedes s*tt tuju veits.

Just siiski kutsuti mind nüüd ka ühes vanas asjas kaasa tegema. Et mitte seda uut ellu viia. Neid uusi st. Milledest 2 vähemasti kohe üldse kuidagi ei tohiks seda segada. Kolmas on tõesti nii ja naa.

Perearstile helistasin täna. Tõendit vaja koolis töötamiseks. Tahtsin homme hommikuks aega, ei saanud. Ok, mis seal ikka. Pakuti neljapäeva õhtut. Ma üritasin öelda, et ma ei saa. Äkki siis järgmine nädal, ei ikka tahaks seda neljapäevast aega pakkuda. Tahtsin telefoni visata kuhugi selle peale. Aga lõpetasin siiski ruttu kõne ära. Neljapäeval tuleb siis korra maale minna. Võib isegi õnnestuda, hakkasin mõtlema. Kuigi alguses tundus keeruline. See tekitas ka hommikul vara veits kurja meelt. Mismõttes?! Kui ma tahan aega kinni panna, siis minu sõna ei maksa seal üldse? Kui seda tõendit poleks nii ruttu vaja, siis pöörduksin mõne teise (uue) perearsti poole, aga nii kähku vist ei saa.

Hommikul hakkasin eriti vara rongi peale minema. Eriti rahulikult sõitsin, aga ikka jõudsin palju varem kui arvasin. Kuskil 10 min liiga vara umbes. Seal hakkasid mingid onud minuga rääkima. Esimene ütles, et tal oli ka kunagi selline ratas, tagumine velg läks puruks. Pakkus enda oma varuosadeks mulle tasuta. Ei osanud selle peale midagi kosta. Arukülas elab igastahes, ütles mulle oma aadressi ka. Ehk tuleb meelde, kui vaja.

Teine hakkas rääkima, kui ma ratta seljast maha tulin. Istusin seal peal lihtsalt, käsipuule toetudes. Küsis, kas sadul liiga madal ei ole. (: Mõtlesin, wtf, aga ütlesin, et ei ole. Hakkas siis rääkima, kuidas ta on aastringne rattasõitja ja kuidas ta aastas 40-50 000 kokku hoiab. Küsis, kas ma olen kokku arvutanud kunagi seda. Et ta ise küsis autosõitjatelt, palju neil aastas kulub ja siis selle summa hoiabki kokku! Ja siis seletas veel, kui hea on ikka rattaga sõita ja kui truu tema suksu juba 15 aastat talle olnud on. Pööras taaskord tähelepanu ka minu rattaketile. Selline võimas teine ju.

Hakkan neid kaustu siis uurima.

Päike paistab!

Täna rongis ei olnudki piletimüüjat. Vähemalt minuni ta ei jõudnud. Aga mul oli kuupilet, st jänist sõita ikka ei õnnestunud.

Mul on kabinetis arvuti. Eile sain parooli ka, aga Interneti endiselt pole. Switchis ei olevat piisavalt kohti. Mismõttes?! Hästi ei mahu pähe, kuidas see võimalik on, aga juhtub vist.

Minu käest tuldi just nõu küsima, mida teha, pakkusin paintballi. Kahtlus jäi ainult, et vanematele kolleegidele ei pruugi see väga peale minna, et saavad haiget vm. Alati on keegi, kes millegagi rahul ei ole.

Homme on update'i päev.

Eile kirjutasin lõpuks lepingule ka alla. Töötunde on nädalas 17.5, puhkust aastas 56 päeva. Kohal käin libiseva graafiku alusel. Sain veel ka teada, et mul on alluvad.

Mõned asjad pean veel välja mõtlema ja uurima.

Praeguste plaanide järgi hakkan E, K ja R kohal käima. Kaks päeva järjest ikka vara ärgata ei taha ju! Õnneks ma saan seda igal ajal vastavalt vajadusele muuta ka. Aga ikkagi võiks täiskoht ka olla.

Kert tegi eile avastuse (vähemalt minu jaoks) - ma olen mitte-ühikas elanud kauem kui ühikas. Kuidagi ei tahtnud nii tunduda. Soos oldud aeg tundub nagu oleks nii kiiresti läinud. Uues kohas ka juba pool aastat oldud. Ühikas oldud aeg tundus pikem, kuigi tegelikult elasin ma seal kokku umbes 15 kuud vist ainult. Suvel ju mitte ja esimesel kursusel sai vahepeal korra Piritale ka kolitud. Oeh, uskumatu.

Avaldust hakkasin ka täitma, et loodetavasti lõpuks raha saada.

Täpsemalt.

Nagu lubasin kirjutan veel.

Täna seal teise korruse trepist alla tulles jalad värisesid. Ja kõrgusekartusega ei olnud seal midagi pistmist. Mind ümbritses väga palju noori ja natuke vähem mitte nii noori inimesi.

Tundus, et inimesi ei mahtunud enam istuma. Jäi võimalus seista seina ääres. Siiski, leiti mulle ja teistele kolleegidele kohad. Esireas. Õõh! Lisaks kõigele pidin ma seal siis nüüd istuma. Nojah.

Pikapeale läks värin ka üle. Aga mitte kiiremini.

Võileivatort oli hea, koogil polnud ka viga. Maasikad olid mõnusad. Arbuus ja viinamari läks ikka kõige paremini peale.

Kohvi pakuti, tee võimalust ei olnud.

Hommikul rongile minnes pidin jälle kiirustama, sest a) avastasin, et el./vee näidud oli vaja tänaseks kirja panna ning pidin selleks viimasel hetkel arve välja printima (sest ainult mul on printer), aga kirja panna ikka midagi ei jõudnud. b) Mõtlesin, et üritan teist korda minna seda kõige lühemat teed, mida kaardil nägin. Natuke panin puusse, võiks öelda, aga õnneks sain sellest kohe aru ka. Läksin sama teed, mida olin varem kasutanud. Pole mõtet küsida, miks ma seda kohe ei teinud. Ma ei tea!

Rong võiks kiiremini sõita, aga ma saan aru, et nad putitavad seal midagi ja pärast võiks siis olla ikka veel parem.

Järgmisena pean nüüd reedel alles minema. Siis vaatab edasi, mis saab.

Muidu, üks kolleeg rääkis, et veits niru ikka, et nad mulle ainult pool kohta andsid. Koormus pidavat päris suur olema. Kuna ma veel väga ei tea, siis ei oska kommenteerida. Paari kuu pärast ehk saab selgemaks.