Täpsemalt.

Nagu lubasin kirjutan veel.

Täna seal teise korruse trepist alla tulles jalad värisesid. Ja kõrgusekartusega ei olnud seal midagi pistmist. Mind ümbritses väga palju noori ja natuke vähem mitte nii noori inimesi.

Tundus, et inimesi ei mahtunud enam istuma. Jäi võimalus seista seina ääres. Siiski, leiti mulle ja teistele kolleegidele kohad. Esireas. Õõh! Lisaks kõigele pidin ma seal siis nüüd istuma. Nojah.

Pikapeale läks värin ka üle. Aga mitte kiiremini.

Võileivatort oli hea, koogil polnud ka viga. Maasikad olid mõnusad. Arbuus ja viinamari läks ikka kõige paremini peale.

Kohvi pakuti, tee võimalust ei olnud.

Hommikul rongile minnes pidin jälle kiirustama, sest a) avastasin, et el./vee näidud oli vaja tänaseks kirja panna ning pidin selleks viimasel hetkel arve välja printima (sest ainult mul on printer), aga kirja panna ikka midagi ei jõudnud. b) Mõtlesin, et üritan teist korda minna seda kõige lühemat teed, mida kaardil nägin. Natuke panin puusse, võiks öelda, aga õnneks sain sellest kohe aru ka. Läksin sama teed, mida olin varem kasutanud. Pole mõtet küsida, miks ma seda kohe ei teinud. Ma ei tea!

Rong võiks kiiremini sõita, aga ma saan aru, et nad putitavad seal midagi ja pärast võiks siis olla ikka veel parem.

Järgmisena pean nüüd reedel alles minema. Siis vaatab edasi, mis saab.

Muidu, üks kolleeg rääkis, et veits niru ikka, et nad mulle ainult pool kohta andsid. Koormus pidavat päris suur olema. Kuna ma veel väga ei tea, siis ei oska kommenteerida. Paari kuu pärast ehk saab selgemaks.