Kütma võiks juba hakata!

Eile rongi pealt tulles tuli minuga samas peatuses maha veel üks tüüp, kollase jalgrattaga, kes tuli sealtsamast ka ükskord varem. Jaamast hakkas ta suunduma teisele poole, aga Sõpakat ületama hakates, oli ta jälle seal samas, kus mina. Aga eile, pm ta hakkas mind siis jälitama. Staadioni poole minnes pani küll hooga mööda, aga siis liiga kaugele ja jäi seisma. Ja vahtis ringi. Tahtis jälle "valele" poole raudtee alt läbi minna, aga kui mina õigest august sõitsin, siis juba sealt läbi ja teiselpool teed olin, oli ka tema järele tulnud. Rohkem teda ei näinud ka.

Eile plaanisin vähemalt 22 magama minna. Miski 22.30 jõudsin vast voodisse ja, arvan, enne 23 magama küll ei jäänud. Täna ärkasin 6.14. Väga raske oli. Seda selleks, et Hommikul esimese tunni ajaks kooli tulla ja õpetajate päeva puhul õpetajatele aktus korraldada. Siiani on päris OK. Veits on uni silmas, aga muidu on tuju üllatavalt hea. Eriti just varahommiku kohta.

Karinile lubasin ka ikkagi Keila-Joale minna, fotoringi andma. Päris kindel ei olnud, kuna ma viimasel ajal olen nii vähe pilti teinud üldse ja pole oma õpetamis-juhendamisoskustes ka päris kindel. Igatahes, ma proovin. Kui s*ttagi välja ei tule, pole vist midagi teha. Näis.

Täna jäävad peale minu siia kooli vist ainult paar õpetajat veel. Ma isegi ei tea, kui õige see on. Et miski 3-4 inimest vastutavad u. 250 noore eest. Tundub utoopiline ja veidi ebareaalne. Aga ma loodan, et neil miskit ullu plaanis ei ole. Tasandusõppega klasside õpetaja ütles, et miski tema endine õpilane lubas tulla siia. Teised õpilased olla rääkinud. Miski paskaak vist.

Uni hakkab aina rohkem peale tulema. Pärast aktust teen kohe tassi teed. Enne enam ei jõua.

Siinmaal jäin vist eelmine kord pooleli. Pärast aktust jõudsin kenasti tee peaaegu ära juua, kui majandusala juhataja mind ka reisile kaasa kutsus. Et, mis ma siin ikka passin. Läksin siis. Panin eesli koolimajja luku taha ning astusin bussi.

Bastionites oli päris kift. Mulle meeldis. Selline veits jahe, miski 5-8 kraadi seal mulla all aastaringselt. Õnneks oli mul korralikult jope ikka ka seljas seekord. Hommikulvara/ööselpimedas välja tulles on ikka suhteliselt jahe veel. Miskipärast täna, kui pime enam ei olnud, see mulle pähe ei tulnud ja marsapeatuses pidin ikkagi külmetama. Tegelikult see aeg seal oodatud polnudki väga pikk, aga külm küll.

Koolis tegin, loomulikult, tassi teed endale jälle. Lülitasin enda kabinetis sooja ka sisse. Avastasin, et see oli täitsa väljas. Täna oli siin juba päris külm. Muidu tundus lihtsalt, veidi jahedam kui mujal. Eks see koolikella server veits kütab ka.

Sokid kudusin kolmapäeval endale valmis. Veits sellised lohvakad on ja tahavad jalast ära kukkuda. Aga teiste villasokkide peal oli väga OK! Eile saime korterisse ka sooja. Õhtul, kui Ints töölt tuli. Sest ega me siis ei teadnud, et peab ise ka midagi näppima või kruttima selleks. Õnneks mõni meist on paneelmajas enne ka elanud, viimasel korrusel, kus õhk radiaatoritesse koguneb!

Eesti Foto stuudios käisin ka selle Keila-Joa projekti jaoks. Täitsa põnev asi tundus. Veits hirmus endiselt, aga saame hakkama! Sealt tagasi tulles oligi hea kohe sooja tuppa minna. Mitte enam 19 kraadisesse. Isekootud villasokid jäid ka nurka seekord.

Paar amigurumit heegeldasin ka. (: Kes tahab, võin veel teha, nad on nii kiftid! Need pildi peal pole küll minu tehtud, aga kes ei tea, siis midagi sarnast nad on. Kootud võivad ka olla. Ema-isa pidid esmaspäeval jälle Tallinnasse ka tulema, tellisin neilt maalt lõnga ka juurde.

Ahja, kellel on, võib mulle veel tööd pakkuda, olen endiselt pooltöötu.

Kooli ja kino.

Eile käisin teist korda elus CC Plaza ja nägin ära oma esimese 3D filmi. Resident Evil - Afterlife. Ei arva, et see filmi kuidagi paremaks tegi. Häiris just see tumedus, kohati tunduski, et ei näe hästi. Ja siis see peegeldus prillide sees, see häiris ka. Mõnes kohas oli muidugi lahe, kui ninjatähekesed või verepritsmed lendasid, aga ilma poleks film ka mitte s*tem olnud. Ja slo-mo teeb alati kõik lahedamaks, seda oli seal filmis palju.

Enne filmi algust oli reklaam multikale "Despicable Me". Lihtsalt ülinaljakas!

Kinost selle plakati ka kaasa. Sealt hunnikust, kus neid jagatakse.

Õpetajate päeva korraldamine siin koolis on olnud üks paras. Kaka. Alguses ma sain aru, et lõpuklass korraldab seda, nagu ikka. Klassijuhataja saatis õpilased minuga rääkima jne. Kõik tundus ok. Siis nädal tagasi tulid see sama klassijuhataja ja direktor minu juurde arutama, kuhu õpetajaid saata ja, mis aktusel. Tuli välja, et ikka mina pean neid tegema.

Saatsin Bastioni käikudesse kirja, aga miskipärast tuli see vastus mulle kuidagi kaua tagasi. Esmaspäeval toimunud õpetajate koosolekul hakkas lõpuklassi juhataja paanitsema juba, et mis saab ja kes teeb. Tuli välja, et lauluõpetajat pole ka majas ja keegi laulda ei saa ka. Poleks uskunudki, et ühest inimesest, kes siin isegi täiskohaga ei tööta, nii palju sõltuda võib! Põhimõtteliselt kõik üritused lähevad temale sobivate aegade järgi paika.

Siis tuli see sama Paanika minu juurde ja ütles, et tahab ikka asjad selgeks rääkida. Ma vastasin, et kõik on korras ja ma tegelen sellega. Tema arvates ei olnud midagi korras. Pärast võtsin oma numbrid ette ja sain esinejad. Pigem küll saatja esinejatele, kes oleks kooli lauluõpetajaga ilmselt samad olnud. Sain vastuse ka Bastionist.

Kolmapäeval (minu järgmine tööpäev) tuli Paanika jälle minu juurde ja ütles, et korraldas majandusjuhatajaga õpetajate reisi ära, broneeris bussi ja Bastioni. Tere-tore! Oli siis vaja üldse paanikat tekitada! Ma saaks aru, kui ma juba oleks midagi siin pekki keeranud vm, et kaheldaks veits aga no, ta ei teagi mind ja kohe niimoodi! Aargh! Jess, mul juba on kolleeg, keda ma väga näha ei taha. Kõik oli ju koguaeg kontrolli all.

Esmaspäeval oli veel algklasside äripäev ka. 1.-4. klassi õpilased müüsid küpsetisi ja õunu ja kõike muud ägedat. Kõhu sai mõnusasti täis. Kohe selline hea oli. Üks õpetaja ütles ka pärast, et tema meelest õnnestus väga hästi.

Kusjuures, mida ma ükrpäev mõtlesin, ma ei saa aru, miks enamus õpetajaid siin üldse töötavad!? Harvadel juhtudel kui õpetajate tuppa satun, ainult kirutakse õpilasi ja räägitakse a'la 'oh See on nii' ja'oh, Too on naa'. Ja päris pikalt ikka kohe! Täitsa pekkis! See oli selline väiksese kooli klatši lõhnaga, kohe väga tugevasti. Kõik tunnevad kõiki ja kõigil on kõigi kohta mingi arvamus. Millegi pärast, mis ei pruugi isegi paika pidada. Aga kõik vaatavad ühte mingi kindla pilguga. Ohjah. Mina küll niimoodi ei jaksaks. ..tahaks. ..viitsiks.

Mulle meeldib, et mul on oma hea vaikne rahulik kabinet ja enamasti siin keegi mind ei sega. Mõned meeldivad näod on õnneks kolleegide seas ikka ka. Ja siis hunnik tundmatuid, keda ma põhimõtteliselt üldse ei teagi.