Ma eelmises postituses ei kirjutanudki, et käisin eelmine nädalavahetus Tartus, rohkem siis Aarikesel tegelikult. Pätu kõikse uuemat ja väiksemat venda vaatamas. Siis tal veel nime ei olnud, kutsuti Tammetõrukeseks, nüüd on teada, et ta on Gregor. Pätu väitis seda tegelikult juba siis, kui minagi seal olin, aga keegi teine seda veel ei kinnitanud. Ainuke jama on see, et ma ei teinud ühtegi pilti.
Aga kelgutamas käisime küll, kaks päeva järjest. Teisel võtsin eelnevast õppust, et villaste kinnastega pole väga mäel midagi teha, vähemalt sellise soojaga, kohe on märjad. Muidu oli vahva! Teki ja papud viisin ka kohale, see oli ka üks peamisi minekupõhjuseid vist tegelikult. Tekk sobis, aga papud olid mõlemad väikesed. Suuremad, mida ma olin suhteliselt kinedel, et jääb ruumi ülegi, läksid jalga küll tegelikult. Kuidagimoodi. Kudusin ruttu kohapeal uued, aga lilled jäid peale tegemata.
Nädal enne seda käisin Tõhelas see aasta esimest korda.
Täna käisin vestlusel. Tundus, et tulin etteantud ajaga täpselt parajasti toime ja muidu ka, tundus nagu täitsa hea. Meesterahvas, kes seal oli, küsis vahepeal küsimusi, neile oskasin ka kenasti vastata. Lõpus küsis ennetustöö büroo juhataja ise, mitte minu ettekantud teemasse puutuvaid küsimusi, mõned. Kuidagi vähe küsiti. Ei oskagi öelda, kas see on siis hea või halb. Mulle tundus, et läks täitsa kenasti.
Vestlusele minnes oli väga totter porilompide vahel kakerdada ja tagasi tulles olid varbad juba täitsa märjad ka. Otsustasin minna kummikujahile. Tahtsin punaseid. Kuna teadsin, et neid pole eriti näha olnud, suuremaid kui umbes nr 32, hakkasin mõtlema varuvariandi peale. Täpilised.
Läksin trolliga Kristiine keskusesse. Varbad olid jalutamiseks juba selgelt liiga märjad. Sealsetes jalatsipoodides väga midagi silma ei hakanud ja niimitukümmend € ma ka ei tahtnud kummikute eest neile anda kui kohati küsiti. Viimaseks jätsin Prisma. Sealt ostsin endale väikese potilillekese akna peale.
Kummikuid endiselt ei leidnud. Ühed, mis tundusid täitsa vahvad, olid ainult üks paar ja liiga väikesed. Teised, mis tundusid esmapilgul ka päris teistmoodi, selgus lähemal vaatlemisel, nad on küljelt lukuga, nagu saapad, mis tolku siis kummikust kui vettpidamatu lukk küljes!? Miski naljakas konts oli neil ka veel all. Kakukese ostsin ka.
Sõin oma kakku ja jalutasin. Ei osanud enam kuhugi minna, läksin välja. Varbad said jälle märjaks. Trollipeatuses tuli mõte minna Linnu tee Rimisse. Enne sisenemist kõndis mulle vastu naine üleni kollaste kummikutega. Mõistsin, et ka see oleks ütlemata mõnus variant. Kollaseid seal poes loomulikult ei olnud. Olid miskid punase sarnased, aga mitte see, mida ma mõtlesin, liiga tumedad ja pruunikad.
Täpilised olid ka! Natuke pealtega ja sinised. Pole päris minu värv, aga mis seal ikka, mulle tundusid parimad, mida täna näinud olin. Panin jalga ja tulin tulema. Otse läbi porilompide. Vihma sadas natuke, udutas, mõnus oli.
Nüüd sajab hoopis lund, nagu hommikulgi. Suisa ehmatasin siis kui aknast välja vaatasin. Tegelikult on see vist lörts, temperaatuur on ikka päris soe. Talvejopega hakkas igatahes kergelt palav isegi. Vahepeal mulle ei meeldinud sellised ilmad väga, aga siis mul ei olnud kummikuid ka. Küll on mõnus. (:
reede, 11. märts 2011
kolmapäev, 9. märts 2011
Tere-tere. Mäletate veel?
Vahepeal on jõudnud äraütlemata palju juhtuda. Kõigest sellest ma ei mõtlegi enam tagantjärele kirjutama hakata. Hoolimata sellest, et vahepealsel ajal võib-olla selline mõte isegi oli, et 'voh, sellest peaks nüüd blogima'. Samas on olnud ka nii, et ei ole tahtnud või osanud midagi kuidagi kirja panna siia.
Muidu tegelikult vist täitsa kena. Kõikidest aastalõpu ja -alguse vapustustest hoolimata. Vahepeal tuli ikka tahtmine küsida küll, mis toimub. 2012 detsember on juba lähenemas küll.
Mõnda mainides läks näiteks Keila-Joa projekt peeti ning seal ma enam pole käinud. Koolis muidu on ka igav. Igavam kui kunagi varem, võiks öelda. Ma ei tahtnud ju alguset peale niiväga kooli tulla, aga proovima pidi. Mõtlesin, et äkki harjun ära või hakkab meeldima. See ei oleks ju nii võimatu? Aga näed, läks vastupidi. Mul on tüütu, ma ei saa teha neid asju, mida tahaks ja tihtipeale toimuvad sündmused, millest ma üldse midagi ei teagi. Samuti tekivad aktustele ei-tea-kust esinejad, kelledest mina saan teada toimumise päeval. Võiks veel palju kirjutada sel teemal, aga lihtsalt ei viitsi. Viimaste nädalate jooksul on mõtted rohkem uues kohas olnud.
18. veebruariks kutsuti mind vestlusele töökohale, mille kandideerimine lõppes 20. jaanuaril. Käisin ära ja tundus hea. Sel reedel, ehk 11. märtsil, lähen teise vooru. Pean seal üles astuma kuni 30min ettekandega. Ma tõesti tahaks sinna valituks osutuda. Siin on juba motivatsioonipuudus niisugust mõõtu võtmas, et ma varsti ei teagi, miks üldse?
Täna tulin kooli, tavalisel ajal, enne 11 nagu ikka, aulas käis kontsert. Miski ooperiteemaline. Kuna uks oli lahti, jäin sinna ka seisma ja vaatama. Kõlasid kolm viimast laulu ja läbi ta oligi. Veidi aega tagasi uurisin Leenalt, ta ütles, et sellest ei teadnudki keegi midagi, hommikul oli kõlarisse öeldud ja kästud saali koguneda. Lisaks sain teada, et veerandi viimasel päeval toimub miski teatrietendus, vist kultuurimajas, kuhu tulevad teiste lähikonna koolide õpilased ka. Ma ei teagi, kas ma pean siis aktust korraldama ka või mitte.
Närvidele käib juba vähe, et ma midagi ei tea üldse. Alguses mõtlesin, et ma lihtsalt uus ja ei saa aru, pole kursis vm. Nüüd tundub, et nii siin käibki.
Tjah, aga õnneks see vaheaeg on juba nii lähedal. Mis tuletab veel ühe asja meelde, mis mulle täna räägiti. Pärast vaheaega teisipäeval või kolmapäeval tuleb koolisisene lauluvõistlus. Lauluringide õpetaja ütles, et see toimub ja siis toimub. Kena. Mõnikümmend minutit tagasi ütles ta, et ma peaksin seda organiseerima hakkama. Tavaliselt olevat huvijuht seda teinud. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga miks ma sellest alles nüüd kuulen. Miks mulle ei mainitud sellest näiteks siis, kui poolaasta plaani paika panime? Kus me mõlemad kohal olime?
Üllatusi ikka jätkub.
Aa, muidu olen heegeldamisega tegelenud vabal ajal natuke. Teises blogis on üks combo-pilt. Mõtlesin sinna neid veel panna, aga viimasel ajal pole nagu neid ka enam teinud väga. Nii nädala-pooleteise jooksul äkki. Ei teagi, miks. Kuigi nii mõnigi tellimus on sees. Olen natuke muule keskendunud ka, muidugi.
Väga kaua aega olen tahtnud juba mingisuguseid saiakesi küpsetada.
Muidu tegelikult vist täitsa kena. Kõikidest aastalõpu ja -alguse vapustustest hoolimata. Vahepeal tuli ikka tahtmine küsida küll, mis toimub. 2012 detsember on juba lähenemas küll.
Mõnda mainides läks näiteks Keila-Joa projekt peeti ning seal ma enam pole käinud. Koolis muidu on ka igav. Igavam kui kunagi varem, võiks öelda. Ma ei tahtnud ju alguset peale niiväga kooli tulla, aga proovima pidi. Mõtlesin, et äkki harjun ära või hakkab meeldima. See ei oleks ju nii võimatu? Aga näed, läks vastupidi. Mul on tüütu, ma ei saa teha neid asju, mida tahaks ja tihtipeale toimuvad sündmused, millest ma üldse midagi ei teagi. Samuti tekivad aktustele ei-tea-kust esinejad, kelledest mina saan teada toimumise päeval. Võiks veel palju kirjutada sel teemal, aga lihtsalt ei viitsi. Viimaste nädalate jooksul on mõtted rohkem uues kohas olnud.
18. veebruariks kutsuti mind vestlusele töökohale, mille kandideerimine lõppes 20. jaanuaril. Käisin ära ja tundus hea. Sel reedel, ehk 11. märtsil, lähen teise vooru. Pean seal üles astuma kuni 30min ettekandega. Ma tõesti tahaks sinna valituks osutuda. Siin on juba motivatsioonipuudus niisugust mõõtu võtmas, et ma varsti ei teagi, miks üldse?
Täna tulin kooli, tavalisel ajal, enne 11 nagu ikka, aulas käis kontsert. Miski ooperiteemaline. Kuna uks oli lahti, jäin sinna ka seisma ja vaatama. Kõlasid kolm viimast laulu ja läbi ta oligi. Veidi aega tagasi uurisin Leenalt, ta ütles, et sellest ei teadnudki keegi midagi, hommikul oli kõlarisse öeldud ja kästud saali koguneda. Lisaks sain teada, et veerandi viimasel päeval toimub miski teatrietendus, vist kultuurimajas, kuhu tulevad teiste lähikonna koolide õpilased ka. Ma ei teagi, kas ma pean siis aktust korraldama ka või mitte.
Närvidele käib juba vähe, et ma midagi ei tea üldse. Alguses mõtlesin, et ma lihtsalt uus ja ei saa aru, pole kursis vm. Nüüd tundub, et nii siin käibki.
Tjah, aga õnneks see vaheaeg on juba nii lähedal. Mis tuletab veel ühe asja meelde, mis mulle täna räägiti. Pärast vaheaega teisipäeval või kolmapäeval tuleb koolisisene lauluvõistlus. Lauluringide õpetaja ütles, et see toimub ja siis toimub. Kena. Mõnikümmend minutit tagasi ütles ta, et ma peaksin seda organiseerima hakkama. Tavaliselt olevat huvijuht seda teinud. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, aga miks ma sellest alles nüüd kuulen. Miks mulle ei mainitud sellest näiteks siis, kui poolaasta plaani paika panime? Kus me mõlemad kohal olime?
Üllatusi ikka jätkub.
Aa, muidu olen heegeldamisega tegelenud vabal ajal natuke. Teises blogis on üks combo-pilt. Mõtlesin sinna neid veel panna, aga viimasel ajal pole nagu neid ka enam teinud väga. Nii nädala-pooleteise jooksul äkki. Ei teagi, miks. Kuigi nii mõnigi tellimus on sees. Olen natuke muule keskendunud ka, muidugi.
Väga kaua aega olen tahtnud juba mingisuguseid saiakesi küpsetada.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)