Viimaste nädalate jooksul on töiselt päris palju toimunud - trepijooks ja pritsumehe võistlus näiteks, kus me terve päev ka oma telgiga väljas olime. Iseenesest oleks võinud päris autasustamiseni seal olla, aga millegi pärast pakiti meid kokku ja sõitsime kontorisse tagasi. Järgmine päev näitas Ringvaate saates ka natuke, kuidas üks ajakirjanik kogu võistluse kaasa tegi.
Järgmisel päeval oli veel üks väliüritus, seekord lasteaia- ja esimeste klasside lastele. Kokku päris mitu tundi rääkisime neile Mustamäel Männi pargis veeohutusest. Seal hakkas päris külm, varbad olid juba enne ürituse algust krõnksus. Oli üks selline kargem päev.
Läksin sealt koju sööma tagasi, aga hakkas kuidagi sees värisema. Tundus, et asi on kahtlane, kraadisin ja sain 37.9. Jube vastik oli ikka olla. Kõikus seal natuke üles-allapoole, aga üldiselt püsis muutumatuna. Järgmisele päevale plaanitud koosoleku jätsin ka ära.
Öösel ei saanud üldse magada igatepidi oli paha ja vastik ja valus. Miskiaeg vaatasin kella, mõtlesin, et nii 3-4-5 paiku, tegelikult oli alles 1:30. Oeh, mõtlesin, et sellest tuleb pikk ja väsitav öö. Hommikul ajasin end vist juba enne 9 voodist üles. Vahepeal olin juba korduvalt käinud vett joomas. Kaua sa ikka sipelda seal jaksad.!?
Miski peale lõunat hakkas paremuse poole minema. Võtsin ühe tablaka sisse (mida eelmisel õhtul juba sõin 2-3) ja tundus, et see tõesti toimis. Kannude viisi teed ka muidugi. Olin üllatunud, kui kiiresti see kõik üle läks, aga samas ka väga rahul.
Laupäeval oli Linda 'Forever Young' SuperHero stiilis pidu. Väga ebastiilse paaritunnise hilinemisega ma sinna siiski jõudsin. Kostüümis ja puha. Väga vahva oli, nagu ikka, mängisime Kinectiga ja nuputasime ühte naleade ja pakuga mõistatust. Igav ei hakanud ja nalja sai.
Reedel ära jäetud koosoleku tegin ära teisipäeval. Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks seda vaja oli, kuna vanad olijad nii kui nii teadsid ja uutega oleksin saanud ka personaalselt rääkida. See selleks, tehtud ta sai - pool tunnikest kestis, aga teemad said arutatud ja loodetavasti asi nüüd juba jookseb.
Nüüd eelmisel reedel oli meil üks suur koosolek. Toimus Häirekeskuses, saime seal väikese tutvustuse ja ekskursiooni. Päris kift, suures osas juba tuttav teema, aga kõike ikka ei teadnud. Koosolek ise kujunes natuke dramaatilisemaks, kui oleks võinud, aga no, mis sa teed. Oli selline väikese grupi otsustada olev teema, mis suure seltskonna ette nüüd lahti löödi. Isegi veider oli seal istuda ja kuulata, kui saad aru, et see ei ole üldse siin arutamise teema ja 'meil' tegelikult ei ole mingit otsustamisõigust selle koha peal.
Laupäeval käisin
Isetegija foorumi
sünnipäeval (piltide järjekorra algus on keskel, aga ma viitsinud uuesti neid panema hakata ka, vähemalt on ühe lehe peal asjad ja saab enam-vähem aru. originaalis oli tordi pilt viimane.). Mõtlesin, kui ta nii lähedal on, siis ikka peab minema. Plaanis oli rootsi põimingu õpituba, lapitekikonkursi näitus, tegijate isiklike lemmiktööde näitus, padjavahetus ja mini käsitöölaat. Loomulikult ei puudu sünnipäevalt ka tort.
Jäin natuke hiljaks, täpsemalt siis just avamisest. Kohe sisse minnes ei saanud aru, kus ma olema pean või, mis nüüd toimub. Võtsin topsi morssi ja väikese küpsise ja istusin maha. See vist oligi praegune tegevus.
Oma patja ma valmis ei saanud - natuke vähe oli aega ja tooriku ostsin ka kogemata liiga väikese. Lapitekikonkursil ka ei osalenud, aga valmis tööd olid ilusad ja võimsad. Oma isiklikud tööd unustasin välja panna, aga eks nad on blogis ka nähtaval. Vähemalt üks neist (panin juba pildid ühte kausta valmis, mis on vaja blogida - coming soon!). Käsitöölaadal keegi müüs oma savist nööpe ja mõni veel miskeid vidinaid, aga mitte midagi suurt ei olnud.
Rootsi põiming oli huvitav. Ma ise olin enne mõelnud, et peaks ka proovima, kui
Unduka töid vaatasin, aga ilmselt ei oleks veel niipeagi asja kätte võtnud. Midagi keerulist ei ole, lihtsalt selline vaikselt nokitsemine, täpselt nagu mulle meeldibki. Blogin ka sellest kindlasti (ikka teise blogisse, mitte siia). Ma ühe räti kaunistasin ära, kaks kasutatut on veel ja jube tahtmine on neile ka nõel sisse lüüa. Ma veel mõtlen, vast ostan ka päris uued.
Tort oli jube suur ja seda oleks kaasa saanud ka võtta, aga mul ei olnud teda kuhugi panna. No, kas annab olla suuremat ikaldust!? !Oh, häda', ma mõtlesin.
Peaks ise kooki tegema, sest lõunast toodud laudas vabalt ringi jooksvate kanade munad on veel suuremas osas kasutamata.
Lisaks lubasin välja mõelda ühe mustri advendikalendri jaoks, pean välja mõtlema ühe kindlat värvi paki pakivahetuse jaoks (selline värv, mida mul kõige vähem vist on, aga mis ei ole roosa). Päris keeruline, aga samas põnev ja ikka paneb mõtlema. Üritan ju teha asju, mida ikka ise ka tahaks, aga kui värv pole ikka üldse see on päris raske asja ette kujutada!
Eile tundus, et on pühapäev, nagu ikka. Läksime õhtupoolikul rattaga sõitma. Tegime väikese kakumäe ringi, läbi uuest Statoili rattapunktist (Rocca al Mare ringil) ja suunaga bicycle highway poole. Kuskil poole peal läks Kerti ratta kumm katki. Vahetasime ära. Hiiule jõudus kordus sama. Rohkem tagavarasid ei olnud ka. Kihutasin rattaga ees ära ja tulin Nõmme turu juurde autoga vastu. Vahepeal oli veel üks helkur ka ära kadunud. Pakkisime ratta autosse ja minek. Ebaõnn.
Söögi järele läksime Magistrali Chopsticksi. Poest võtsime kooki ja limpsi ka. Tagasi jõudes selgus, et magus-hapu kastmega kana oli läbi jooksnud ja tilkus igale poole. Too hetk tundus küll natuke, et peaks minema kohe ruttu teki alla ja rohkem mitte midagi tegema. Igaks juhuks.
Jälle oli ka see igapühapäevane tunne, et juba peabki homme tööle minema!? Nädalad vahetuvad alati nii ruttu.
Tegelikult oli hiinakas hea ja kana ka. Ma, loomulikult, ei jaksanud tervet seda karbitäit ära süüa ja nüüd saan hea lõuna omale veel ka töö juurde.
Tänaseks plaanitud tegevused jäid ära, kuna numbreid on juba liiga palju tulemas.
