Huumor!

Panen mina rahulikult endale värvi juustesse, kui kuulsen, mingit kolksu ukse taga. Mõtlen, ju keegi läks pihta, seda ikka siin juhtub. Järgmisel hetkel tuleb uks vaikselt lahti ja sisse ilmub meie remondi-onu. Vaatame üksteisele ehmunud näoga otsa. Mul on asjad mööda tuba üsnagi laiali veel, ise öösärgis, juuksed poolenisti värvised. Ta küsib, kas tohib suitsuanduri üles panna, ma luban.

Mis on saanud elementaarsetest viisakusreeglitest, nagu koputamine? Hea, et ma siin täitsa paljas ei olnud!

Onuke sätib oma redelit püsti ja hakkab jutustama, kuidas tema ka ikka oma naisel ise juukseid värvib ja, kuidas vanasti punapäid narriti koolis. Siis hakkab puurimine peale (ma üks hommik kuskil üheksa paiku mõtlesin, mis inimestel viga on, et nii vara vaja puurida, aga nüüd saan aru).

Veidi hiljem räägib veel, et tal on üle kümne lapselapse ja siis läheb jälle oma teed!

Väga koomiline oli igastahes, mind ta väga ei häirinud, aga ma kujutan ette, mõni teine oleks küll karjuma hakanud vist sarnases olukorras.

Ma juba ammu olen mõelnud, kas meil ei peakski neid asju tubades mitte ka olema?!


Edit: Aga see poliitika, mida ma just nägin, et kui kedagi kodus ei ole, võtab ta enda võtme ja teeb ise ukse lahti, mulle küll ei meeldi!