Jälle ma blogin Word’i. Miks? Üldiselt sellepärast, et ma tahan lihtsalt kirjutada, veidi konkreetsemalt selle pärast, et meil ei ole ühikas jälle Internetti.
Alustades reedest.
Kella 13ks läksin noortekasse, algselt pidin seal olema juba kell 12, aga ma küsisin, kas on väga hull kui ma tunnikese hiljem tulen, ei olnud. Niikuinii oli mul vähemalt 6 ületundi olemas ja enne 13 on noortekas veel kinni ka.
Mõnda aega sai jälle niisama passitud, ühtegi noort ei olnud. Siis tuli Janete, kellega sai jälle Touche’d mängitud. Üldiselt selline kergelt uimane ja laisa suunaga päev, kellelgi ei olnud erilist indu ega viitsimist midagi teha.
16st hakkasin jälle bussipeatuse poole liikuma. Neljapäeval ma läksin jala ja jõudsin ühikasse varem kui buss. Seekord oli vist natuke vähem aega, nii mõni minut, ja ma ei tahtnud riskida maha jäämisega ka. St. ootasin veidi. Kuigi tegelikult mulle ei meeldi üldse niimoodi oodata kui peab lihtsalt passima. Oleksin minut-kaks varem välja astunud, oleksin eelmis peale ka jõudnud.
Ühikas olid asjad juba õnneks kokku pakitud, võtsin nad kaasa ja jooksin järgmise bussi peale, selle peale jõudsin napilt. Aga mul on hea meel, et jõudsin, viimasel ajal kipun ikka maha jääma rohkem. Neljapäeva hommikul vist jäingi ka jälle, kui ma õigesti mäletan. A no, siis tuleb paar kiiremat sammu teha ja pole hullu midagi!
Bussijaamas nägin Ottot, päris üllatus oli see kohe. Ta läks mingisugusesse koolinoorte laulukoori laagrisse vm. Vinge! Naljakas oli, et ta sinna üksi läks, aga ilmselt teised tulid ikka ka kunagi kuskilt ja ta päris üksi seda koori tegema ei pidanud!
Bussisõit möödus väga pikalt ja piinarikkalt, nagu suvel – lämbe, palav ja õhku ei ole, mida hingata! Kohutav. Loomulikult oli buss suhteliselt täis ka. Veits halb hakkas lausa pikapeale.
Karlo ootas mind juba Pärnus, Birgit, Joosep ja Toomas olid ka. Karlo Bikuga läks Heiko sünnipäevale, edasi istusin ma ise Opeli rooli ja sõitsin koju, teised panin ka vastavates koduteeotsades maha. Veits mõtlesin, kuidas ma sellega hakkama saan, pole ammu üldse autorooli saanud, aga ei olnud hullu midagi, sellega vist on sama teema nagu jalgrattasõidugagi.
Kodus olin üksi. Ema-isa olid mingisugusel jahimeeste hooaja lõpetamise üritusel, ma isegi ei tea, kus. Näksisin natuke asju külmkapist ja vaatasin telekat, siis läksin ära magama ka. Kergelt külm oli muidu, aga õnneks oli keegi ennatlikult mu voodi peale mitu tekki pannud.
Hommikul äratas isa mind kuskil pool üheksa üles. Minu küsimuse „miks?“ peale vastas ta, et tahab 9st minema hakata. Neil pidi Karloga mahe-inimeste koosolek olema Elvas, mina emaga pidime siis mu tädi Tiina juurde minema. Paari minuti pärast vedasin ennast teki alt välja kööki, pidžaamapüksid jalas jne. Söön rahulikult oma võileiba ja rüüpan teed kui isa ütleb, et ma kiiremini teeks. Ta mõtles tõsiselt seda, et tahab 9st liikuma hakata! Ma olin täiesti kindel, et ta teeb jälle nalja. See ei oleks ka üldse ime, muidu!
Kugistasin võileiva ära, jooksin dušši alla, autosse istusime 9.30 paiku. Peaaegu ju!
Karlo võtsime ka Pootsist peale ja siis veel Biku Heiko juurest.
Sõit möödus üsna tavapäraselt, kui jätta vahele fakt, et meie autoraadio ei töötanud. Mõnikümmend km enne Elvat palus isa mul tema telefoniga kaardilt üles otsida Waide motell, see koosolekukoht. Leidsin koha üles ka ja isegi tee, kust sinna minema pidi, neid oli isegi kaks.
Läksime teist teed pidi, kui ma alguses soovitasin. Kuna ma ei olnud sellesse varianti nii süvenenud, siis ei osanud Tartu-Valga mnt’le jõudes kohe öelda, kuhu poole pöörama peake, paarisekundilise pausi pärast laususin „paremale“. Nii sai ka tehtud. Aga motelli ei paistnud kuskilt. Isa sõitis edas ja siis järsku pööras ringi. Sõitsime teisele poole tagasi, kuni Tõravereni. See vist oli ka vale suund. Esimesele poole tagasi siis, seekord umbes km, max, kaugemale ja olimegi kohal. Lihtne! Rääkige veel, et ma ei oska kaarti lugeda!
Emaga läksime otse läbi Nõo Aarikesele. Ühel ristmikul tekkis taaskord väike kahtlus, kuhupoole minna, aga seekord õnnestus ikka kohe õige suund valida ja sellele ka kindlaks jääda. Teine suund oleks ka õige olnud tegelikult, aga väikse ringi teinud. Me saime sellega hakkama naiselikku loogikat kasutades, kõigepealt, ja siis üks väike telefonikõne ka, nii kinnituseks!
Tiinat, ega üldse kedagi, ei olnudki veel kodus. Ootasime neid natuke, õnneks ei pidanud me seda õues tegema. Varsti tädi tuli siis Kardoga, sõime natuke võikusid ja niisama, ma läksin Pätuga üles mängima ja raamatuid vaatama. Siis tulid Kaido ja Sander ka juba.
Ema tahtis minna poodi, Tiina ka, läksimegi siis Tartu. Teised pidid maale minema, me ka hiljem järgi. Poodidest ostlesin endale jälle kaks uut musta maikat ja siis selle viguri, mis teetassi käib, et puru seal sees laiali ei oleks. Mitu korda olen mõelnud „päris“ teed osta, aga sellepärast ostmata jätnud, et seda asja pole olnud. Pärast Selverist ostsin õige tee ka ära juba!
Kuskil paari-kolme tunni pärast koju, Aarikesele siis praegu, tagasi jõudes, ei olnud sealt keegi veel maale läinud. Isa ja Karlo olid ka hoopis sinna jõudnud. Magasid kõik. Nüüd tuli väike kohvipaus kohvijoojatele ja trenažööri testimine kõigile. Mis mul enda saavutustest meele jäi, kiirus oli max kuskil 20 kanti vist midagi, distantsi ma väga pikka ei viitsinud läbida, mõned sajad meetrid vist korraga, pulss tõusis kuskil 132ni vahepeal. Muud ma ei mäleta. Aga päris hea oli, polnud sellist asja kunagi varem vist isegi katsetanud. Mõnusalt andis ikka tunda ka kohe lihastes pärast, kui raskusaste selliseks normaalseks panna!
Memme juurde sõites, viimased pool km umbes sinna jõudes on ikka väga kohutav tee, väikse sõiduautoga võib täitsa keeruline olla länbi saada! Ma ei mäleta kunagi, et varem seal nii hull see oleks olnud. Aga ma võin, loomulikult eksida ka.
Memm-papa mõlemad pidid täna minema haiglasse ja siis operatsioonile homme vist, kui ma ei eksi.
Tagasiteel koju sai Karlo Klassikaraadio kätte. Mingisugune jazzu õhtu oli seal vist. Emale tundus see tüütu ja isale uinutav, mulle kohati isegi meeldis. Mingiltmaalt läks jazz üle folgiks. See ei olnud enam nii uimane, aga vahepeal kippus ikka ka venima. Pärnu poole jõudes kadus see raadiojaam ka ära. Karlo istus vahepeal isa asemel autorooli. Raadios hakkas levima Elmar.
Kodus oli ikka külm ja kütmata. Pidin jälle oma tekihunniku alla ronima.
Eile Karlo mainis, kui raadiost tuli vahepeal Urban Symphony – Rändajad, et isa äratab teda selle lauluga hommikuti – paneb Winampi ja võimu korraliku volüümiga tööle. Sama äratuse sain ka mina täna hommikul. Täitsa meeldiv oli lausa! Kuigi kellaaeg oli vist üsna varajane, minu jaoks vähemalt. Viimasel ajal ei ole eriti üldse harjunud vara ärkama! Miks ma peaks, kui praktika hakkab nii 14 või 16 ajal nt?!
Mingi aeg ikkagi uimerdasin ennast sama moodi kööki, nagu eelmiselgi hommikul. Seekord ei tulnud õnneks mingit üllatust, et ma kiirustama peaks hakkama.
Asjade pakkimine oli samasugune hullumeelsus, nagu alati – kodust minnes ei mahu kunagi kõik asjad kotti ära! Jälle võtsin teise, väiksema, koti ka ikkagi kaasa. Aga ma olen juba harjunud sellega! Huvitav, kui ma käiks nt iga nv kodus, kas siis oleks lihtsam või lihtsalt tihemini sama tüütu pakkimine?!
Linna tagasi sõites oli jälle see hea kollane Taisto buss, mille peale ma olen varemgi korduvalt juhtunud. Sellega on ikka hoopis teine sõita - õhukonditsioneer ja normaalsed istmed, puhtam ja korralikum tundub ka! Lausa mõnus oli magada! See oli ka hea, et buss nii täis ei olnud. Ainult mu taga istunud välismaalane kobises midagi, et mul seljatugi paar kraadi allpool oli, ta ei saanud oma läpakat lahti teha vm. Oleks võinud siis vabale kõrvalistmele istuda, no ei. Istusin ise aknapoolt vahekäigu poole ja lasin seljatoe seal sama natuke allapoole. Ahja, piletit soetades andis bussijuht mulle 320 EEK kümnestes tagasi!
Mingisugusel imekombel ma jõudsin otse 17a peale ka. Tavaliselt jään seal ka alati mõnest napilt maha ja pean oma hunniku asjade otsas uut ootama.
Ühikas ei olnud pms midagi süüa jälle, lõikasin paal jämedamat viilu juustuvorsti ja pistsin paar kommi põske veel enne trenni, päris tühja kõhuga oleks ka nadi.
Jälle jõudsin napilt õige bussi peale. Seekord, mööda Madara tänavat kõndides, ei kõndinud mina ees ja Kert-Kusti järgi nii, et ma ei kuule/näe neid, vaid nemad ees. Aga ma ei karjunud ka, veits pikk vahemaa oli.
Trenn oli alguses, nagu pühapäeviti ikka, väike tavapärane soojendus, siis mõned tehnilised harjutused. Tegime kõiki harjutusi kolm korda läbi. Esimene kord oli ok, või natuke raske lõpus, teine kord veel veidi raskem, kolmas kord täitsa ok. Ja nii mitme erineva harjutuse puhul. Ma ei tea, kas mul olid siis need vajalikud lihased alguses külmad jälle, või mida?. Igastahes oli päris hea parajalt raske selline, samas mitte midagi võimatut või, millega ma hakkama ei oleks saanud.
Snäppimise harjutuse ajal jäin ma endiselt vahepeal aeglaseks. Nagu oleks unustanud ennast kuidagi, või ma ei tea ka. Lihtsalt tegin omaette ja siis avastasin, et kuidagi ei ole need liigutused päris nii, nagu peaks.
See relva vahetus ühest käest teise on mul nüüd vähemalt ühe käega õige, teise käega mitte nii päris hea, laperdama kipub veits. Peab ikka veel harjutama! Noortekas passides vahel mõtlen, et võiks marker seal olla, saaks harjutada, aga ma ei ole päris kindel, mis sellest arvataks. Eriti veel kui meil on seal need turvakaamerad ka!
Igastahes, pärast drille hakati vaatama Läti võistluste väljakuplaani ja mõtlema, mismoodi nad seal välja lähevad, et siis nüüd breakoffi harjutada. Möödus nii mõnigi minut ja vaieldi nii mõnegi asja üle, kuid lõpuks saadi mingi kava ka paika, kuhu keegi minema peaks. Nüüd tuli harjutama hakata!
Terve selle aja, kuskil tunnike v nii, vaatasime mina, Karli, Siim ja Alvar niisama kõrvalt. Ma alguses natuke kuulasin ja vaatasin ka, aga väga kaua ei jaksanud ka seda aktiivset arutelu kuulata. Teised "algajad" vm olid ka juba ammu ennast põrandale pikali visanud ja vaatsid niisama lage. Kui tuli hetk, mil plaan sai valmis, läksime meie boksi. Istusime ja arutasime seal, külm hakkas ka juba väljakul passida.
Veits kahju oli, et ei saanud trenni teha. Aga praegu, tõepoolest, oli natuke olulisem, et meie põhitiim omale mingi plaani saaks ja seda ka veidi proovida võiks! Karli oli küll veits pahane vahepeal, aga ta ütles juba enne, et tal on mingi norimistuju täna vm. Seda oli ka kergelt kuulda ja nähagi! Aga, mis teha, juhtub!
Mingi hetk Allar kamandas meid välja ja ütles, et me seisaks mingite kindlate kohtade peal, kuhu nad laskma pidid siis hakkama. Me lihtsalt vaatasime seal niisama, vaatasime kergelt nõutute nägudega üksteisele otsa.
Kell oli juba pool kümme, me ei olnud kasutanud ära ühtegi palli ja nagu välja tuli,ei oleks me saanud ka kasutada ühtegi oma 3st õhust, sest kellelgi ei olnud lihtsalt laadimisseadet! Pallikorjamise vaev jäi vähemasti ära! Esimest korda vist, mida ma mäletan!
Teiste „uute“ nägudest oli näha tüdimust. Nad vahetasid riideid, Siim läks ka juba koju ära. Teised tulid ka boksi ja ütlesid, „ega te veel ära ei lähe“ vm. Peaaegu kõik jäid, siiski, veel sinna. Läksime veel koos burksile ka. Kuigi, jah, ma võtsin seekord jälle pelmeenid. Need olid paremad kui eelmine kord, siis tundusid kuidagi eriti vastikud millegi pärast.
Üldiselt on mul täitsa hea meel, et poisid said vähemalt ühe plaani välja mõeldud ja seda isegi harjutatud natuke. Natuke kahju on sellest, et ise pidi täna pool aega niisama passima, aga samas ma tean, et meile on veel terve homne trenn ees, selle üle on ka hea meel! Ints juba mainis poole sõnaga ka, mis julmad plaanid tal meiega on, ootan põnevusega.
Ma olen blogi kirjutanud nüüdseks siin veidi üle tunni. Koos on pea 2000 sõna ja pms kolm A4 lehekülge teksti. Kunagi varem ei ole ma seda niimoodi mõõtnud. Nüüd siis tean, kui maniakk ma täpselt olen!
Homme tuleb 10ks TANi minna. Mõnikord ma ärkan sellisel kellaajal, kui uni juhtub ära minema milllegi pärast varem. Aga siis ma pean juba seal olema! Aga hea on jälle see, et siis olen ma kell 14 juba vaba!
Nite!
Kirjutas Jumbu, 6. aprillil 2009, kell 1:12.
Alustades reedest.
Kella 13ks läksin noortekasse, algselt pidin seal olema juba kell 12, aga ma küsisin, kas on väga hull kui ma tunnikese hiljem tulen, ei olnud. Niikuinii oli mul vähemalt 6 ületundi olemas ja enne 13 on noortekas veel kinni ka.
Mõnda aega sai jälle niisama passitud, ühtegi noort ei olnud. Siis tuli Janete, kellega sai jälle Touche’d mängitud. Üldiselt selline kergelt uimane ja laisa suunaga päev, kellelgi ei olnud erilist indu ega viitsimist midagi teha.
16st hakkasin jälle bussipeatuse poole liikuma. Neljapäeval ma läksin jala ja jõudsin ühikasse varem kui buss. Seekord oli vist natuke vähem aega, nii mõni minut, ja ma ei tahtnud riskida maha jäämisega ka. St. ootasin veidi. Kuigi tegelikult mulle ei meeldi üldse niimoodi oodata kui peab lihtsalt passima. Oleksin minut-kaks varem välja astunud, oleksin eelmis peale ka jõudnud.
Ühikas olid asjad juba õnneks kokku pakitud, võtsin nad kaasa ja jooksin järgmise bussi peale, selle peale jõudsin napilt. Aga mul on hea meel, et jõudsin, viimasel ajal kipun ikka maha jääma rohkem. Neljapäeva hommikul vist jäingi ka jälle, kui ma õigesti mäletan. A no, siis tuleb paar kiiremat sammu teha ja pole hullu midagi!
Bussijaamas nägin Ottot, päris üllatus oli see kohe. Ta läks mingisugusesse koolinoorte laulukoori laagrisse vm. Vinge! Naljakas oli, et ta sinna üksi läks, aga ilmselt teised tulid ikka ka kunagi kuskilt ja ta päris üksi seda koori tegema ei pidanud!
Bussisõit möödus väga pikalt ja piinarikkalt, nagu suvel – lämbe, palav ja õhku ei ole, mida hingata! Kohutav. Loomulikult oli buss suhteliselt täis ka. Veits halb hakkas lausa pikapeale.
Karlo ootas mind juba Pärnus, Birgit, Joosep ja Toomas olid ka. Karlo Bikuga läks Heiko sünnipäevale, edasi istusin ma ise Opeli rooli ja sõitsin koju, teised panin ka vastavates koduteeotsades maha. Veits mõtlesin, kuidas ma sellega hakkama saan, pole ammu üldse autorooli saanud, aga ei olnud hullu midagi, sellega vist on sama teema nagu jalgrattasõidugagi.
Kodus olin üksi. Ema-isa olid mingisugusel jahimeeste hooaja lõpetamise üritusel, ma isegi ei tea, kus. Näksisin natuke asju külmkapist ja vaatasin telekat, siis läksin ära magama ka. Kergelt külm oli muidu, aga õnneks oli keegi ennatlikult mu voodi peale mitu tekki pannud.
Hommikul äratas isa mind kuskil pool üheksa üles. Minu küsimuse „miks?“ peale vastas ta, et tahab 9st minema hakata. Neil pidi Karloga mahe-inimeste koosolek olema Elvas, mina emaga pidime siis mu tädi Tiina juurde minema. Paari minuti pärast vedasin ennast teki alt välja kööki, pidžaamapüksid jalas jne. Söön rahulikult oma võileiba ja rüüpan teed kui isa ütleb, et ma kiiremini teeks. Ta mõtles tõsiselt seda, et tahab 9st liikuma hakata! Ma olin täiesti kindel, et ta teeb jälle nalja. See ei oleks ka üldse ime, muidu!
Kugistasin võileiva ära, jooksin dušši alla, autosse istusime 9.30 paiku. Peaaegu ju!
Karlo võtsime ka Pootsist peale ja siis veel Biku Heiko juurest.
Sõit möödus üsna tavapäraselt, kui jätta vahele fakt, et meie autoraadio ei töötanud. Mõnikümmend km enne Elvat palus isa mul tema telefoniga kaardilt üles otsida Waide motell, see koosolekukoht. Leidsin koha üles ka ja isegi tee, kust sinna minema pidi, neid oli isegi kaks.
Läksime teist teed pidi, kui ma alguses soovitasin. Kuna ma ei olnud sellesse varianti nii süvenenud, siis ei osanud Tartu-Valga mnt’le jõudes kohe öelda, kuhu poole pöörama peake, paarisekundilise pausi pärast laususin „paremale“. Nii sai ka tehtud. Aga motelli ei paistnud kuskilt. Isa sõitis edas ja siis järsku pööras ringi. Sõitsime teisele poole tagasi, kuni Tõravereni. See vist oli ka vale suund. Esimesele poole tagasi siis, seekord umbes km, max, kaugemale ja olimegi kohal. Lihtne! Rääkige veel, et ma ei oska kaarti lugeda!
Emaga läksime otse läbi Nõo Aarikesele. Ühel ristmikul tekkis taaskord väike kahtlus, kuhupoole minna, aga seekord õnnestus ikka kohe õige suund valida ja sellele ka kindlaks jääda. Teine suund oleks ka õige olnud tegelikult, aga väikse ringi teinud. Me saime sellega hakkama naiselikku loogikat kasutades, kõigepealt, ja siis üks väike telefonikõne ka, nii kinnituseks!
Tiinat, ega üldse kedagi, ei olnudki veel kodus. Ootasime neid natuke, õnneks ei pidanud me seda õues tegema. Varsti tädi tuli siis Kardoga, sõime natuke võikusid ja niisama, ma läksin Pätuga üles mängima ja raamatuid vaatama. Siis tulid Kaido ja Sander ka juba.
Ema tahtis minna poodi, Tiina ka, läksimegi siis Tartu. Teised pidid maale minema, me ka hiljem järgi. Poodidest ostlesin endale jälle kaks uut musta maikat ja siis selle viguri, mis teetassi käib, et puru seal sees laiali ei oleks. Mitu korda olen mõelnud „päris“ teed osta, aga sellepärast ostmata jätnud, et seda asja pole olnud. Pärast Selverist ostsin õige tee ka ära juba!
Kuskil paari-kolme tunni pärast koju, Aarikesele siis praegu, tagasi jõudes, ei olnud sealt keegi veel maale läinud. Isa ja Karlo olid ka hoopis sinna jõudnud. Magasid kõik. Nüüd tuli väike kohvipaus kohvijoojatele ja trenažööri testimine kõigile. Mis mul enda saavutustest meele jäi, kiirus oli max kuskil 20 kanti vist midagi, distantsi ma väga pikka ei viitsinud läbida, mõned sajad meetrid vist korraga, pulss tõusis kuskil 132ni vahepeal. Muud ma ei mäleta. Aga päris hea oli, polnud sellist asja kunagi varem vist isegi katsetanud. Mõnusalt andis ikka tunda ka kohe lihastes pärast, kui raskusaste selliseks normaalseks panna!
Memme juurde sõites, viimased pool km umbes sinna jõudes on ikka väga kohutav tee, väikse sõiduautoga võib täitsa keeruline olla länbi saada! Ma ei mäleta kunagi, et varem seal nii hull see oleks olnud. Aga ma võin, loomulikult eksida ka.
Memm-papa mõlemad pidid täna minema haiglasse ja siis operatsioonile homme vist, kui ma ei eksi.
Tagasiteel koju sai Karlo Klassikaraadio kätte. Mingisugune jazzu õhtu oli seal vist. Emale tundus see tüütu ja isale uinutav, mulle kohati isegi meeldis. Mingiltmaalt läks jazz üle folgiks. See ei olnud enam nii uimane, aga vahepeal kippus ikka ka venima. Pärnu poole jõudes kadus see raadiojaam ka ära. Karlo istus vahepeal isa asemel autorooli. Raadios hakkas levima Elmar.
Kodus oli ikka külm ja kütmata. Pidin jälle oma tekihunniku alla ronima.
Eile Karlo mainis, kui raadiost tuli vahepeal Urban Symphony – Rändajad, et isa äratab teda selle lauluga hommikuti – paneb Winampi ja võimu korraliku volüümiga tööle. Sama äratuse sain ka mina täna hommikul. Täitsa meeldiv oli lausa! Kuigi kellaaeg oli vist üsna varajane, minu jaoks vähemalt. Viimasel ajal ei ole eriti üldse harjunud vara ärkama! Miks ma peaks, kui praktika hakkab nii 14 või 16 ajal nt?!
Mingi aeg ikkagi uimerdasin ennast sama moodi kööki, nagu eelmiselgi hommikul. Seekord ei tulnud õnneks mingit üllatust, et ma kiirustama peaks hakkama.
Asjade pakkimine oli samasugune hullumeelsus, nagu alati – kodust minnes ei mahu kunagi kõik asjad kotti ära! Jälle võtsin teise, väiksema, koti ka ikkagi kaasa. Aga ma olen juba harjunud sellega! Huvitav, kui ma käiks nt iga nv kodus, kas siis oleks lihtsam või lihtsalt tihemini sama tüütu pakkimine?!
Linna tagasi sõites oli jälle see hea kollane Taisto buss, mille peale ma olen varemgi korduvalt juhtunud. Sellega on ikka hoopis teine sõita - õhukonditsioneer ja normaalsed istmed, puhtam ja korralikum tundub ka! Lausa mõnus oli magada! See oli ka hea, et buss nii täis ei olnud. Ainult mu taga istunud välismaalane kobises midagi, et mul seljatugi paar kraadi allpool oli, ta ei saanud oma läpakat lahti teha vm. Oleks võinud siis vabale kõrvalistmele istuda, no ei. Istusin ise aknapoolt vahekäigu poole ja lasin seljatoe seal sama natuke allapoole. Ahja, piletit soetades andis bussijuht mulle 320 EEK kümnestes tagasi!
Mingisugusel imekombel ma jõudsin otse 17a peale ka. Tavaliselt jään seal ka alati mõnest napilt maha ja pean oma hunniku asjade otsas uut ootama.
Ühikas ei olnud pms midagi süüa jälle, lõikasin paal jämedamat viilu juustuvorsti ja pistsin paar kommi põske veel enne trenni, päris tühja kõhuga oleks ka nadi.
Jälle jõudsin napilt õige bussi peale. Seekord, mööda Madara tänavat kõndides, ei kõndinud mina ees ja Kert-Kusti järgi nii, et ma ei kuule/näe neid, vaid nemad ees. Aga ma ei karjunud ka, veits pikk vahemaa oli.
Trenn oli alguses, nagu pühapäeviti ikka, väike tavapärane soojendus, siis mõned tehnilised harjutused. Tegime kõiki harjutusi kolm korda läbi. Esimene kord oli ok, või natuke raske lõpus, teine kord veel veidi raskem, kolmas kord täitsa ok. Ja nii mitme erineva harjutuse puhul. Ma ei tea, kas mul olid siis need vajalikud lihased alguses külmad jälle, või mida?. Igastahes oli päris hea parajalt raske selline, samas mitte midagi võimatut või, millega ma hakkama ei oleks saanud.
Snäppimise harjutuse ajal jäin ma endiselt vahepeal aeglaseks. Nagu oleks unustanud ennast kuidagi, või ma ei tea ka. Lihtsalt tegin omaette ja siis avastasin, et kuidagi ei ole need liigutused päris nii, nagu peaks.
See relva vahetus ühest käest teise on mul nüüd vähemalt ühe käega õige, teise käega mitte nii päris hea, laperdama kipub veits. Peab ikka veel harjutama! Noortekas passides vahel mõtlen, et võiks marker seal olla, saaks harjutada, aga ma ei ole päris kindel, mis sellest arvataks. Eriti veel kui meil on seal need turvakaamerad ka!
Igastahes, pärast drille hakati vaatama Läti võistluste väljakuplaani ja mõtlema, mismoodi nad seal välja lähevad, et siis nüüd breakoffi harjutada. Möödus nii mõnigi minut ja vaieldi nii mõnegi asja üle, kuid lõpuks saadi mingi kava ka paika, kuhu keegi minema peaks. Nüüd tuli harjutama hakata!
Terve selle aja, kuskil tunnike v nii, vaatasime mina, Karli, Siim ja Alvar niisama kõrvalt. Ma alguses natuke kuulasin ja vaatasin ka, aga väga kaua ei jaksanud ka seda aktiivset arutelu kuulata. Teised "algajad" vm olid ka juba ammu ennast põrandale pikali visanud ja vaatsid niisama lage. Kui tuli hetk, mil plaan sai valmis, läksime meie boksi. Istusime ja arutasime seal, külm hakkas ka juba väljakul passida.
Veits kahju oli, et ei saanud trenni teha. Aga praegu, tõepoolest, oli natuke olulisem, et meie põhitiim omale mingi plaani saaks ja seda ka veidi proovida võiks! Karli oli küll veits pahane vahepeal, aga ta ütles juba enne, et tal on mingi norimistuju täna vm. Seda oli ka kergelt kuulda ja nähagi! Aga, mis teha, juhtub!
Mingi hetk Allar kamandas meid välja ja ütles, et me seisaks mingite kindlate kohtade peal, kuhu nad laskma pidid siis hakkama. Me lihtsalt vaatasime seal niisama, vaatasime kergelt nõutute nägudega üksteisele otsa.
Kell oli juba pool kümme, me ei olnud kasutanud ära ühtegi palli ja nagu välja tuli,ei oleks me saanud ka kasutada ühtegi oma 3st õhust, sest kellelgi ei olnud lihtsalt laadimisseadet! Pallikorjamise vaev jäi vähemasti ära! Esimest korda vist, mida ma mäletan!
Teiste „uute“ nägudest oli näha tüdimust. Nad vahetasid riideid, Siim läks ka juba koju ära. Teised tulid ka boksi ja ütlesid, „ega te veel ära ei lähe“ vm. Peaaegu kõik jäid, siiski, veel sinna. Läksime veel koos burksile ka. Kuigi, jah, ma võtsin seekord jälle pelmeenid. Need olid paremad kui eelmine kord, siis tundusid kuidagi eriti vastikud millegi pärast.
Üldiselt on mul täitsa hea meel, et poisid said vähemalt ühe plaani välja mõeldud ja seda isegi harjutatud natuke. Natuke kahju on sellest, et ise pidi täna pool aega niisama passima, aga samas ma tean, et meile on veel terve homne trenn ees, selle üle on ka hea meel! Ints juba mainis poole sõnaga ka, mis julmad plaanid tal meiega on, ootan põnevusega.
Ma olen blogi kirjutanud nüüdseks siin veidi üle tunni. Koos on pea 2000 sõna ja pms kolm A4 lehekülge teksti. Kunagi varem ei ole ma seda niimoodi mõõtnud. Nüüd siis tean, kui maniakk ma täpselt olen!
Homme tuleb 10ks TANi minna. Mõnikord ma ärkan sellisel kellaajal, kui uni juhtub ära minema milllegi pärast varem. Aga siis ma pean juba seal olema! Aga hea on jälle see, et siis olen ma kell 14 juba vaba!
Nite!
Kirjutas Jumbu, 6. aprillil 2009, kell 1:12.
4 kommentaari:
Ei tulnud mu kurjast plaanis mitte muhvigi välja. Kuidagi kahtlane tundub see teema et teid iga nädal erinev nägu treenib ilma mingi kindla plaani või kavata. Vähemalt minu meelest peaks selle asja teisiti tegema. Näiteks tänane asi läks täitsa hukka ja mul on isegi kahju sellest et ma ei oskand miskit kasulikku seletada. Peab mõtlema ja vaatama seda teemat. Millegi pärast viimasel ajal on kiire ainult. Rsk nüüd ma olen juba ise keskmise inimese blogi sissekande ära kirjutanud.
See plaan, mis sul alguses oli, oli iseenesest täitsa hea ju! Midagi uut vähemasti! Ja nüüd ma natuke peaaegu võib-olla saan juba aru ka, kuidas ma püramiidis olema peaksin! See oli ka hea, et sa lõpus sellele tähelepanu pöörasin, kuidas ma üldse seal figuuris seisan, et mitte ühe jala peal ja nii! :) Pean seda lihtsalt meeles pidama nüüd! Tänud! (:
Kõigil on vist kiire, jah. Ma mõtlen viimased paar nädalat, vist juba, et peaksin kodus harjutama rohkem selliseid asju, mida saab. Aga pole aega, peab blogima jne! OK, vbolla on mingid väiksed muud asjad ka veel seal kõrval! Misiganes.
Keskmiste inimeste sissekanded on siis sellised!? O_o Ohissand, misasi ma siis veel olen!? Vastasin sinu mini-blogipostitus-vastusele jälle veits pikemaga kui keskmine.
No tegelikult on vist keskmise inimese postitused blogidesse stiilis: "Magasin täna kaua. Käisin tööl. Magasin veel" Puhas resursi raisk.
Haa, no selge siis! :D
Postita kommentaar