Ma loodan, et tuleb ilus ilm!

Praeguseks olen nüüd peaaegu terve nädala uues korteris elanud. Eile saime sinna külmiku ja asjad ka juba. Kunagi vist peaks ikka pliit ka eel tulema. Ja Internet. Praegu saab PS2 mängida ja filme vaadata. Täitsa vahva tegelikult.

Vahepealsest veel, et pühapäeval tegime jälle Robini juures trenni. Mul hakkas umbes enne seda, peale väikest hommikusööki veits imelik olla ja see lõppes kuskil umbes siis kui hakkasime figuure kokku lappima. Päike ei olnud eriti palav too päev, aga tundus kuidagi eriti vastik ka siis. Trenni käigus sain koguaeg loaderi pihta. Force shield mai ääss, või nii kaugel kehast see vist ei tööta vähemalt!

Esmaspäeval tegin päev otsa kunsti. Ühte pilti. Lootsin arvestuse teisipäeval kätte saada, sain ka. A see õppejõud vaimustub niikuinii pm kõigest, mida me teeme. Täielik kunstimutt! Mad Art Scientist, nagu öeldakse meil seal ka.

Töö eest saingi teisipäeval "A". Lisaks veel ka seadusandluses, oma lepingu eest, millest kujunes ka kogu aine arvestus, ühe "B". Täitsa hästi, ma arvan. Üks meil hakkas seal küll hullult vaidlema, kui õppejõud talle "B"-d pakkus, ei olnud rahul. Seletas ja protsessis, kuni saigi "A" kätte. Veits tüütu kui ühed näod igas aines pidevalt nii teevad. A eks nad ise teavad, kui see neile nii oluline on ja parem hakkab!

Kolmapäeval oli majanduse arvestus. Napilt jäin hiljaks. Muidugi ma oleks võinud natuke varem ärgata ka, a tegelikult ma ei teadnud isegi trollide aegu ega midagi. Jõudsin umbes 7 minutit peale loengu algust vist klassi. Õppejõud alles seletas klassi ees, töö veel ei käinud. Kogu tegevuseks kulus max. 10 minutit vist. Täitsa lihtne oli. Selle sain ka "B". Paar asja läks veits vussi ikka ka. Aga ma olen päris rahul, arvestades, et ma sellest ainest tegelikult pms midagi ei jaga!

Neljapäeval oli inglise keel. Õppejõud tahtis, et me kahes grupis tuleks sinna, nagu muidu ikka. Kuigi viimasel ajal olid kõik esimese grupi ajal tulnud. Kõik olid isegi sellega nõus! Klassiruumi astudes oli meid seal rohkem kui kunagi varem! Ma muutusin veits kurjaks meie kursuse peale siis. V no, nende, kes niimoodi tulid ikkagi sinna, kuigi ei pidanud sel kellaajal. Oleks mina õpetaja, ma oleks teise rühma omad välja ootama saatnud. Tööd oli veits nõme ikka teha nii kui materjale kõigile ei jagu ja klassi tagumises osas istudes ei kuule midagi, mida eespool pobisetakse. See on ka, jah veider, et meil osad peaaegu üldse ikka ei oska inglise keelt. Õppejõud räägib eesti keeles loengu ajal, sest tema praektika näitab, et tudengid ei saa temast muidu aru! Hämming! Sõnade testi tegime ka, vist läks hästi. Üldse, tegelikult, see tase seal on ikka tükkmaad madalam kui mul keskkoolis oli, täitsa kahju hakkab kohe. Oeh.

Ints kolis ka eile sisse. Ikkagi oli tal rohkem asju (surprise!). Kapid-asjad saime ka nüüd, a kruvid on hetkel veel kuskil teadmata asukohas, st. kokku neid veel panna ei saa. Aga telekat saab vähemasti diivanipeal istudes vaadata!

Mõtlesin eile, et teen pilte ka sellest olukorrast seal, a millegipärast jäi see sinnapaika. Kui pärast meelde tuleb, siis ehk näis.

Homme lähme Soome, pühapäeval on võistlused seal. Praegu olengi Jassi ja Mammu juures oma pusa pesemas. Oli teine Hipodroomi-üritusest saati üsna räpane.

Praegu vaatan Tom & Jerry't telekast.

Meile saab nüüd hakata uude kohta külla tulema

Täna käisime siis seal kinnisvarabüroos ja kirjutasime lepingutele alla. Õigemini, Ints tegi seda. A tegelikult, mis avastuse ta ka tegi, keegi isegi ei kontrollinud, kas me panime ikka enda nimed sinna kirja!

Maakleritädi luges lepingu kõva häälega ilusasti meile ette ka. Mul tekkis küll kergelt juba seadusandluse loengu tunne seal! A tänu tollele vist sain midagi ikka aru ka, mis seal kirjas oli!

Hiljem, kui Ints oli Stakol rõhu välja lasknud ja Kert uisud kaasa võtnud, läksime korterisse ka. Omanik oli ka siis juba tagasi jõudnud. Saime igaüks endale special võtme, millega saab kõik uksed lahti, st trepikojas igalpool ja korteriukse ka. Hea tegelikult, et ei pea mingit kimpu kaasas vedama, a jama on kui see ära kaob - uut vist ei saavat teha!

Omanikutädi tahtis meid vist jälle oimetuks jutustada. Täitsa palju kohe ikka rääkis. Samas, tundub selline täitsa OK olevat muidu. Elab meil vastaskorteris.

Jagasime toad ära ka - Kert sai rohelise (põrandaga) mina lillelise/kollase (seintega), Ints roosa (põrandaga). Selliste huvitavate lahendustega toad meil siis seal. Elutoas on ka miskid tädid seinapeale maalitud. Omanik lubas sinna pihta meil painti harjutada.

Victory Drinki jõime ka uue korteri puhul ära. Purgi panime ahju otsa, see sinna nüüd jääb ka! Ints viskas veel mingid sendid ka sinna sisse.

Ükshetk Kert läks jälle tööle, me istusime, arutasime, mõõtsime, jutustasime niisama veel natuke edasi seal. Täitsa vahva tegelikult. Ainuke naljakas asi, et seal ei ole üheski toas laes lampe! A õnneks on pistikud, nendesse saab midagi toppida.

Teine suur probleem oli, et kardinaid ei ole kuhugi kinnitada. Ma avastasin enda toast konksud akna kõrval, Kerdi toas ka ühe akna juures on, mujal pole midagi. Tuleb midagi välja mõelda!

Mul on nüüd laud ka ja tool. Ainult miski madratsimoodi asi vaja veel muretseda, ehk issi homme toob. :) Jass hakkab ka homme kolima, sellepärast. Miskiaeg õhtu tuleb. Pean pakkimise selleks ära lõpetama. Praegu olen väsinud. Eks näis, kaugele homme jõuan, kui praeguseks pakitud asjad ära saaks, oleks ka super! Ülejäänud võin isegi näpuotsas trolliga vedada kui vaja!

Elu on lill, alati otsapidi s*tas.

Täna läksin ma närvi. Ma ei mäletagi, millal seda viimati juhtus. Igatahes, vene keele õppejõud ajas.

Põhimõtteliselt on asi selles, et meil tuleb selles aines eksam. Eelmine kord andis ta meile punktid, mis sinna tulevad ja juba siis tekkis mul hämming, kas ma olen tõesti nii palju puudunud, et enamus teemad on võõrad?

Seekord oli meid natuke rohkem kohal, kui kolm, täpsemalt siis vist isegi lausa seitse! Igastahes, selgus, et pm keegi ei ole nendest asjadest midagi kuulnud. Eelmine kord andis need uued lehed, ühte natuke vaatasime ka.

Kui ta küsis, kas meil on küsimusi, ma siis tegin suu lahti ja üritasin teada saada, miks meil ei ole eksamis need asjad, mida me aasta/kahe aasta jooksul teinud oleme, vaid täiesti uued! Tuleb ise kirjutada tekstid ka veel, mida tal ei ole isegi aega enam üle kontrollida, et me need ikka õigesti selgeks õpiks! Ma ei suudaks eestikeeleski kaheksat teksti pähe õppida ja jutustada, vene keeles siis veel rääkimata! Pluss veel hunnik uusi sõnu jms.

Küsimuse peale hakkas ta uurima, mis siis meil läbi võtmata on. Terje luges punktid ette, teised olid vait. Õppejõud hakkas siis oma vihikuid lappama. Lappas-lappas, siis pani kokku ja ei öelnud enam midagi.

Veidi aja pärast küsis jälle, kas on küsimusi, ma küsisin sama uuesti, ei saanud ikka aru. Tundsin ennast kerge patuoinana ta ees, sest teised ei öelnud keegi midagi. Ja no, siis ta ütles, kui ei ole võetud läbi minu arvates, siis võtame nüüd. Luges teksti ette, tõlkis ära ka natuke, ma ei suutnud ennast järje peal hoida sellega. Ulmetempos vaja ju nüüd läbi võtta asjad ruttu enne eksamit!

Terve aasta jooksul oleme mingit jama teinud niisama? Miks ma üldse kohal olen käinud? Mõtlesin, et siis on eksamil kergem, kui natukenegi tunnis kaasa teinud. Jah, ma olen ka puudunud ja üks tekst on sellepärast läbitöötamata, aga kõik need ülejäänud? Vastik seniilne vanamutt, ta ei mäleta kunagi, mida me teinud oleme, mida mitte, aga teab täpselt alati, mis töös peab olema! Kõigest hoolimata need seal alati ka on!

Mismõttes!? Oma pea sees viskasin teda juba vihikuga ka. Nii segast juttu ei saa ju ometi üks õppejõud rääkida? Terje oli oma noortekeskusepraktika jutu ka valmis kirjutanud ning palus tal seda kontrollida. Rääkis seal üritusest Tammsaare pargist ja vanade toolide taastamisest. Õppejõud kordas pidevalt: "Mis Tammsaare? Kes see Tammsaare on? Mis tema siia puutub? Mis tooli? Miks toolid? Kuidas toolid? Mismoodi taastamine?"

Pärast küsis veel, kas on küsimusi, ma ei hakanud enam kolmandat korda ennast vaevama. Lootusetu.

Eile juba mõtlesin, et ohjee, kool hakkab läbi saama nüüd selleks aastaks ja mul asjad ka enam-vähem kõik tehtud. Aga näedsasiisnüüd!?

Oeh.


Eile õhtul saime Kerdi ja Intsuga kokku, rääkisime korteritest. Kuna Natalja Nõmme 12-korruselisest meile tagasi ei helistanud ja päris pahane oli, kui Ints seda ise tegi, siis otsustasime Kalamaja kasuks.

Helistasin täna sinna ära ka ja see oli isegi veel täitsa vaba. Homme lähme ja ajame selle asja korda!


Raidole helistasin ka, küsisin, kas tal on mulle nv tööd, ütles, et ainult kui Haabersti üritus toimub. No, loodame siis parimat! Alati on tööd ainult siis kui ma minna ei saa!

Tartu Akadeemiline Meeskoor - Koit.

Loomulikult ei ole see sama, mis Tõnis Mägi, ei saagi olla, ja mulle meeldib, et ta ei üritagi seda! Teades Oliveri häält, kujutan ette, mis see veel lives olla võis!

Cascade tvoi mat!

Jah, olen ikka veel olemas. Tehke, mis tahate! Blogimiseks ei ole lihtsalt kuidagi aega olnud. Või viitsimist? Või tuju? Midagi on igastahes koguaeg puudu olnud, et ei ole sinnamaani jõudnud. Vahepeal on tegelikult nii mõndagi juba toimunud ka!

Pühapäeval, näiteks, pidin minema tööle jälle, aga kui laupäeva õhtul trennist tulles Olkule helistasin, siis ta küsis, kas ma ikka väga tahan tööd teha ning lisas, et nad panid juba seal kõik asjad ära kokku, laupäeval oli sama väga vähe rahvast olnud.

Läksin siis teistega koos hoopis FK keskusesse talgutele. Mitte, et minust seal siis väga palju abi oleks olnud, pildistasin pm ainult! Teised tassisisd vanu rehve ühest hunnikust teise - tekitasid ühest suurest prügihunnikust kaks, saagisid, kraapisid, tassisid ja olid niisama asjalikud. Ehk sai siis nüüd natuke parem ka! Hiljem sõime sauna eesruumis vorstikesi ja pärast seda sõitsime kardiga. Esimest korda elus, minu puhul. Jube ebamugav asjandus oli. Tee oli ka muidugi konarlik ja ma üldsegi ei ulatanud seda pedaali päris põhjani vajutamagi hästi. Aga teistele vist vähemasti meeldis, seegi hea! Pilte töötegemisest ja kardisõidust.

Nädalavahetusel olid BSP webcastid ka.

Esmaspäeval tahtsin oma praktikamapi lõpuks ära teha, ei jõudnud ikkagi sinnamaale. Isegi kooli ei jõudnud. Ainult üks loeng oli. Selle aine viimane ka. Nüüd ma ei teagi, millal ma selle arvestuse kätte saan temalt. Pean uurima ja vaeva nägema. Miks ma küll alati oma elu nii keeruliseks teen?

Kalamajas käisime esimest korterit vaatamas. Selline. Muidu ei olnud vist väga vigagi, aga hind oli natuke meie eelarvest üle. Aga kant oli ka mõnus, vaikne ja aias oli muru!

Pärast kogunesime Team Adrenaliiniga Kamikazesse võistlusplaane arutama. Jäime Kerdi ja Intsuga natuke hiljaks selle Kalamaja-retke pärast. Pms ma ei saanud seal olles küll mittemidagi aru. R.Rambo seletas plaani, Jako ja Priit lisasid ka omi mõtteid. Midagi selgeks ei saanud ma ikkagi väga. Ainult see, et Karli saadetakse ussi, mis siis, et ta sinna minna ei tahtnud! Minule oleks jäänud tema taganurk siis. Edasi läks segaseks. Sealt hakkas minu suur ülemõtlemine tulevaste võistluste suunas.

Teisipäeval läksime Nukiga ilusti 8.30ks kooli. Mis siis, et tunnid 10.10 hakkasid, nagu iga kolmapäev! Täiesti südamerahuga, suure hädaldamise saatel, nagu ikka nii vara hommikuti meil, ronisime kooli. Ei tulnud mõttessegi, et midagi võiks valesti olla. Kuni kunstiklassi jõudes ootas meid seal ees ainult õppejõud. Oh, meid asjalikke. Läksime ühikasse tagasi.

Plaanisin magada, aga praktikas ei õnnestunud.

Õiges kunstitunnis joonistasin oma linnu lõpuni. Eelmisest korrast jäi ta selline suur ja ümar, kergelt pontsaka papagoi moodi, seekord sai temast taaskord suhteliselt sünge kotkamoodi lind. Aga õppejõule meeldis jälle.

Käisime jalutamas õhtul. Praktikamappi ikka ei teinud. Butsad ostsin endale hoopis nii muuseas-kogemata ära. 180 EEK maksid Mustamäe tee ääres "Soodsalt & Moodsalt" poes.
David Beckhami sõrmejälgedega, isejooksvad kindlasti!

Kolmapäeval oli jälle majandus. Ma ei saanud loomulikult mittemidagi jälle aru. Ahjaa, see ka veel, et tol päeval me magasime Nukiga pea pool tundi sisse. Minul oli äratuskell küll õigel ajal helisemas, aga panin selle kinni, Nuki lihtsalt seekord arvas, et tunnid hakkavad hiljem.

Ema-isa olid ka linnas siis. Käisime nendega Kristiine keskuses hommikust söömas. Kuigi mõne jaoks võis see ka lõuna olla, nii kella 11-12 vahel. Ma ei olnud siis veel midagi enne süüa jõudnud, pidasin seda siis hommikusöögiks. Täitsa hea sellina hiinaka moodi asi oli isegi!

Lõpuks võtsin ette ja panin oma praktikamapi ka kokku. Tegelikult ei olnud see mingi vaev, lihtsalt kättevõtmise asi. Oh seda laiskust ikka küll, peab alati asjad jätma viimasele hetkele.

Vene keelde läksin neljapäeval ka esimest korda peale praktikat. Ja sain teada, et järgmine kord ongi viimane ja siis 28. on eksam. Kordamispunktid andis õppejõud meile ka, v no asjad, mis sinna sisse tulevad. Pms poolesid me ei ole veel läbigi teinud. Ma ei tea, kuidas ma nendega hakkama saan või kuidas ma selle eksami ära teen. Veits hirmus isegi hakkab kui selle peale mõelda. Üritan mitte. Kuigi tegelikult peaks, peaks isegi tegutsema mitte ainult mõtlema. Paanika-vaarika.

Inglise keelde läksin ka. Unustasin ära, et mingi lõik oli vaja kirjutada TV, autode, lennukite, telefonide, arvutite või videode plussidest ja miinustest. Õnneks jõudsin ilusasti ühe tunni alguses valmis kirjutada. Pärast pidin isegi ette kandma, vist täitsa sobis.

Teist Kalamaja korterit käisime nüüd juba vaatamas. See on siiani olnud parim, mis vaadatud. Kift vana maja selline, mitte mingi tavaline paneelikas. Asukoht ka täitsa tore, Balti jaama lähistel. Teine variant on Nõmmel, aga seal see maakler ei ole vist just kõige professionaalsem, vähemasti äärmiselt passiivne on. Aga too on küll šeff - 12. korrus! Pluss siis loomulikult see autoteedega vaip ühes toas! Hetkel elab seal pere sees ka, mai lõpuni, ja ma ei teagi, kas või, millal me seda vaatama saaks üldse minna. Näis.

Reede hommikul/päeval käisin koolis. Niisama, asju printimas. Praktikamappi, kui täpne olla. Viisin lõpuks ära ka. Olin täiesti kindel, et olen viimane, aga tegelikult oli veel päris paljudel viimata. Kaitsta pidi saama siis, kui kõigil viidud. Kes-teab-millal st.

Mõned Bitburgi väljakuplaanid printisin ka igaks juhuks veel välja.
Mingi hetk läksime Hipodroomile ka, vaatama, palju väljakut püsti on. Mitte midagi ei olnud kella nelja ajal veel. Suundusime vanalinna, et Hilpharakast mõni hea juuksevärv osta.

Õhtul käisime Intsu juures. Talle Trolli harja pähe tegemas ja Playstationiga paintballi mängimas. Ma ei proovinudki selle peal kätt, aga Kustil tuli küll päris hästi välja, eriti wipe'imine.
Hari tuli šeff!

Hiljem võtsime Stako ka kaasa ja läksime uuesti Hipodroomile. Oli juba pime, aga pool väljakut oli juba üleval. Veits hilja vist küll.

Järgmine hommik läksime jälle Intsu juurest läbi, et talle siis soeng valmis ka teha, püsti ajada. Õnnestus vist päris hästi. Eelmine õhtu sai järele ka proovitud, oli kindel, et toimis. Juukselaki pistsin ka endale veel kotti ja võtsin kaasa.

Vihma sadas ja terve päev oli jama ilm. Õhtul läks ilusamaks. Team Adrenaliin vastandati alagruppides nelja võistkonnaga, kelledest kolm olid finalistid ning neljas lihtsalt viimane. Kergeltöeldes oli selline natukene ebaõnnestunud päev. Ma lausa rohkem ei täpsustakski.

Pühapäeval pidin jälle ulmevara ärkama. Nii raske-raske on see ikka minu jaoks. Täna oli veel selline vastik närv ka sees. Siiamaani see sama ülemõtlemine!

Ma ei ole kunagi endas väga kindel olnud, mitte millegi suhtes. Ma ei ole kunagi midagi väga hästi osanudki. Kõiges selline keskmine või alla selle. Alati on mingi hull tahtejõud, mis sunnib asju tegema, aga tulemus ei ole enamustel neil kordadel just see, mis ehk võiks. Miks seekord siis peaks teisitigi olema? Ei saagi ju olla!!? Aga see tulemus mind vist väga ei kõigutagi, kui protsess iseenesest on vahva.

Peale esimest mängu sain kohe kiita, et olin tubli. Kuidagi raske on mul alati selliseid asju uskuda millegi pärast. Kuna nad, aga ütlesid seda veel ja veel, pidin seda siiski tegema. Kuigi uskumatu oli ikka veel. Tegelikult on mul ju hea meel, et kõikidest nendest pingutustest ka kasu on olnud. Lihtsalt harjumatu, et mul midagi nii hästi õnnestub ka mõnikord. Väike äpukakerdis, nagu ma juba ükskord olen.

Mul oleks vaja juurde hunnik enesekindlust ja vist sealt tulenevalt (või mitte) ka vähem mõtlemist! See teeb kõik nii keeruliseks alati, ma ise teen. Aga ma ei oska midagi selle vastu ka. Kohati käib isegi pinda, et ma inimestest/asjadest nii hästi aru saan, et ma endast ja oma vigadest nii hästi aru saan, muidu oleks ehk kergem, teadmatuses, ei peaks nii palju mõtlema. Samas, siis oleks kindlasti teistpidi jälle hädad. Nokk kinni, saba lahti..

A meie võistlustest siis, minu kõige-kõige esimestest!

Esiteks, ma ei saanud aru, mida Alvar mõtles, kui ta sinna tuli - tal ei olnud mitte ühtegi varustuse osa, mis ühel paintballimängijal peaks olema. Ainuke asi oli marker, aga see ka ei töötanud. Lisaks kõigele muule nägi ta natuke tolgus välja meie kõigi teiste keskel, nende Dye riiete vahel. Kuigi see on tõesti kõige ebaolulisem fakt selle juures, mille ma lisasin ilmselt ainult, et asi veel hullem paistaks! Ma arvan, et ma ei ole just kõige õigem inimene seda ütlema, aga ta ei oska veel väga mängidagi ju! Tõsiselt, tüüp!?

Metallpea ajas mind ka korra ikka väga närvi. Istusin rahulikult pingil, marker süles, mõtlesin omi mõtteid (jälle), üritasin rahu säilitada. Ta sai vist mingi hullu käruga jälle hakkama, ma täpselt ei mäletagi, mis juhtum oli, igastahes tema kallal natuke õiendati jälle. Ta ise muidugi hakkas vastu vaidlema ja end õigustama. Kohutav lärm ja vaidlus läks lahti, mille peale mina tõstsin vaikselt oma pea üles, vaatasin karjuva seltskonna poole ning ütlesin "Kurat, Rauno, jää ükskord vait ka, mida sa seletad koguaeg!?". Mitte väga kurja tooniga vist. Ma ei mäleta, miks aga kuidagi flegma oli too hetk.

Kokkuvõttes saime igastahes viienda koha, napilt jäime finaalist välja. Päris mitu korda olla one-for-one'isid ka saanud. Ma ei tea, ma vist olen küll täitsa rahul, ei oodanud küll isegi nii head kohta. Andsin endast kõik, mis suutsin ja ma loodan, et seda tegid ka teised. Karli oli küll kohutavalt tubli, mul on hea meel, et ta oma hirmust üle sai ja kõhulislaide ikkagi tegema hakkas! Mitte, et ma ka sellekohapeal võiksin olla mingi ütleja! Ise maandusin esimesel ussiminekul otse põlvili. Väga ebameeldiv ja piinlik ka.

Üldiselt oli pühapäev tore. Vihma ei sadanud ja muidu ka. Kohutavalt hea oli ikka, et Ints, Kert ja Kusti ka seal olid. Ilma teieta me ei oleks hakkama saanud, mina kindlasti mitte. Ma ei oleks arvanud, et kellegi kuskil kohalolek või puudumine mind kunagi kuidagi mõjutaks, aga see tundus küll kuidagi nii, team spirit!

Terve ülejäänud päeva oli ka täitsa mõnus kohe võrgu taga oma kohvrite otsas lösutada, vahepeal pildistada ja niisama head seltskonda nautida. Tuli teemaks ka Saksamaa painti-keelustamise teema - kuidas küll saaks selline seltskond, kes seal oli, kuidagi koolitulistamist soodustada? Uskumatult head inimesed kõik ikka koos!

Õhtul läksime jala minema sealt. Esimesena irdus seltskonnast Ints, siis Kusti ja Kert, mina jätkasin jalutuskäiku oma ühika poole. Nõmme teel tuli vastu neiu, ühes käes kimp roose, teises kiiver, ta naeratas. Jättis mind segadusse, kas tal oli hea tuju või muigas mind - üleni mudane, aeglaselt mööda kõnniteed, kohver järel veeremas, loivav neiu. Mõtlesin selle üle natuke ja astusin edasi. Värava ees hakkasin kotist kaarti otsima. Ma isegi täpselt teadsin kus ta on. Üliaeglase liigutusega avasin luku, võtsin võtmed pealt ning siis tuli minu seljatagant üks kahest seal juttu rääkinud noormehest ning ütles: "Oota, ma lasen su sisse." Vot siis ma sain aru, et ma nägin vist tõesti väga hale välja. Olin tegelikult ikka väsinud ka.

Hakkasin veel pilte üle vaatama, aga sellest ei tulnud väga midagi välja. Leidsin Kerdi võtmed oma kotist.

Järgmisel päeval, millalgi natuke pärast lõunat läksin võtmeid ära viima. Olin veel natuke seal ja selgus, et on jälle minek FKsse. Seekord värvima. Mul niikuinii ei olnud midagi tarka teha, läksin kaasa. Jalutasime Intsu juurde jälle, sealt Hipodroomi juurde ning nr 16 bussi peale. Täitsa paha oli, jubedalt rahvast täis oli teine ja palav ka. Ma avastasin, et ma ei ole vist päris pikka aega juba seda ühistransporti kasutanud! Kuupilet peak umbes mai lõpuni vist kestma, suveks küll enam uut ei tahaks väga teha vist.

Igastahes, peamiselt tegelesin ma seal teipimisega, kõiksugu akende ja liistude siis. Üldkokkuvõttes jõudsime ära värvida terve putka ühe välisseina, peaaegu terve lae, seinad olid enne värvitud, riiulid, uksepiidad ning riidepuude torud. Siis läks õhuniiskus liiga suureks. Pime ja külm oli ka ja kõht oli ka tühi.

Marko võttis meid oma auto peale ning viis Staabi juurde. Sai jälle salatikuhjaga burksi söödud ning kakaod joodud.

Ühikas oli Nuki ka juba kohal. Küsis mult esimese asjana, noh, kas leping tehtud. Loomulikult olin ma selle ära unustanud! Guugeldasin ruttu ja leidsin midagi enam-vähem. Panin äratuskella poole üheksaks hommikul, et jõuaks veel enne kooli selle ära parandada ja õigeks teha. Ärkasin umbes üheksast vist. Väga ei jõudnud selle lepinguga midagi teha. Natukene.

Kunsti hilinesime pool tundi. Pool tundi olime kohal, ei teinud midagi ja siis lasi õppejõud meid jälle minema. Ta teeb seda alati pool tundi varem kui peaks. Ainukese asjana lasin oma linnupildile nüüd mingit lakki peale, et ta laiali ei läheks. Järgmiseks korraks, arvestuseks, tuleb teha mingist kunstnikust ettekanne ja tema töö näitel ise üks töö. Ma vist valin Andy Warholi. Kiftid tööd on tal need Marilyn Monroest ja siis muidugi see banaan. Saab jälle šabloone lõikuma hakata! ^.^

Ainuke jama on see, et ma enda arvutist endiselt printida ei saa, pean jälle ÜEsse minema vist!

Seadusandluse õppejõud hakkas kõiki neid lepinguid pm klassi ees ette lugema ja siis lahkama, mis õigesti, mis valesti. Jõudis mingi 7-8 tk vast läbi nii. Tegelikult vist oleks pidanud juba viimane loeng olema. Ülejäänud tööd võttis koju kaasa, et järgmine kord rutem läheks. Originaalne, kas pole?!!

Pärast kooli kohe sain jälle teada, et on minek FKsse, Kert kutsus seekord, et võiks uisutada sinna. Jõudsime peaaegu kohale, kuni kõnnitee otsa lõppes lihtsalt üheltmaalt. Sealt edasi läksime jala. Jako pidi neljaks seal olema, me jõudsime veidi hiljem, teda ei olnud. Pärast helistas, et ei tulegi. Kedagi teist ei tulnudki terve selle aja.

Ma üritasin värvida seda putkat väljast seekord. A see kompressor hakkas ära surema ja tossama. Ei toiminud ühesõnaga. Pidavatki teine vigane olema.

Kert pesi terve tagumise seina puhtaks, sai parem küll! A see teine nurk, mis seal taga oli, on ikka paras porno küll, nii lootustandvad nurgad on sellel kooruval värvil seal lahti, aga nii lootusetu on seda värvi sealt üritada lahti tirida!

Seest värvisime lae uuesti üle, see oli puha laiguline. A see värv ei jäänud väga peale ikka. Tegime avastuse, et on küll lagedele mõeldud, aga vist mitte puidule!

Ma natuke pintseldasin seinu ka, auke üle ja siis mööda värvitud kohti uuesti halliks.

Tagasi uisutasime ka, umbes Rocca al Mare juurest. Muidu, ma ei tea, kaua me sealt veel tulnud oleks! Pime vist oli isegi juba peaaegu, vähemasti ühikasse jõudes küll! Täitsa väsitav oli ka, aga selline mõnus ikka, hea!

Ma pean natuke veel harjutama ja siis juba tuleb päris hästi küll see sõitmine. Äärekivi-foobiast pean ka üle saama. Madlamatega saan juba hakkama, kõrgematega on veel probleeme.

Ühikas kõik olid telekatoas. Miski Eurovisiooniõhtu vist.

Maria oli üritanud oma sõpra ühikasse sebida - viskas talle aknast kaardi, et too sisse tuleks. All hammustati läbi, et naise nime alt ei saa tulla mees tuppa. Hull jama tuleb sellest vist. Jämsä lubas Tatjana juurde minna kaebama. Seda ma mõtlesin, miks ta mind nii imelikult jälgis kui ma uiske jalast võtsin seal all fuajees. Kedagi enam ei usaldata.

Kell saab juba jälle pool kolm, homme hakkab 8.30 majandus. Ma ei tohi enam puududa sealt ka, niikuiniigi kaks korda juba olen. Ja ikkagi ma ei oska seal midagi kunagi õigesti teha. Vastikud numbrid, matemaatikat ei ole ju olemas, miks ma neid arvutama pean? Oeh, tegelikult vist oleks tulevikus ikka kasulik teada, kuidas palka arvestatakse. Aga ma arvan, et ma pean selles ikkagi teisi rohkem usaldama kui iseennast.

Sorri, et nii pikalt jälle. Järgmine kord üritan mitte nii pikka pausi jälle jätta. Kümmä!

Poolik postitus.

Ma täitsa ammu juba mõtlesin, et peaks ikka blogima. Isegi täna mitu korda. Pole seda ju nii ammu teinud jälle. Viimase postitusekesega sain ma vist valmis eelmine teisipäev. Jätkan siis umbes sealt, kus pooleli jäi.

Kolmapäevaks lootsin majanduseks ülejäänud 4 palgaarvestust ka ära teha, aga ikkagi ei jõudnud. Vist jääbki nii, ma kardan. Looritsalt sain näiteringi juhendamise arvestuse ka kätte, B, täitsa rahul.

Õhtul mõtlesin, et teen kiiresti inglise keele sõnade/mõistete tõlkimise ära ja siis hakkan retoorikaks luulekompositsiooni kokku panema. Lõppkokkuvõttes kujunes nii, et ma tegelesin tõlkimisega umbes kella 15st 22ni. Silmade eest ikka kohutavalt virvendas vahepeal. Luuletuste valimise ja kokkupanemisega läks viis minutit, max. Hiljem võtsin oma ainsa juturaamatu "Maailma suurimad lahendamata mõistatused" ja hakkasin sealt proosateksti ka otsima. Mingi isegi leidsin. Lugesin paar korda läbi ka vaikselt häälega.

Neljapäeval vene keelde jälle ei läinud. Ups!

Inglise keel oli isegi täitsa asjalik, mingil imelikul kombel. Tegime isegi grammatikat ja lugesime üsna mitu teksti läbi. Ma sain oma materjalid ka talle ära antud. Tahtis mult sõnu küsida ka juba, neid samu, mida ma tõlkisin õhtu otsa. A ma ütlesin, et teen seda järgmine kord, väga ei jõudnud keskenduda sellele, kas ma neid tean ka, lihtsalt tõlkisin nii 8lk vist umbes ära.

Retoorikas pidin ulmekaua jälle ootama, kui avanes võimalus mul enda kompositsioon ette kanda, mis siis, et meid ainult viis seal oli jälle. A pms Loorits arvas, et mu valitud luuletused ei ole päris luuletused, neil ei ole rütmi vm. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin, wtf?!

Käskis mul veel mõelda, kuidas mina õpetaksin inimesele luuletust lugema. Ma arvasin, et esimesena on tähtis mõttest aru saada või enda jaoks luuletuses mõtle leida. Siis ülejäänu tuleb juba ise, saad aru, kus peaks olema paus, mis kohti rõhutama jne. Loogiline ju? No, ta igastahes hakkas midagi ajama, et kui on ikka neli rida ja neli rida ja siis kolm rida ja kolm rida, et kuidas siis peale iga nelja rida tuleb teha paus jne jne. Ma muidugi jälle ei saanud selle pointist aru. Ma peaksin ikka luuletuses üte pointi korraga lugema, kogu tervikut, mitte ainult ridade kaupa. See hakseldab asja ikka väga ära ju! Kui ikka mõte ei saa teise rea lõpus otsa vaid läheb edasi kolmanda keskele, siis tuleks sinnamaani ta koos ka välja lugeda! Ei tohiks vist olla väga raske mõista? Seda ma talle igastahes selgeks teha ei suutnud.

Ta üldse arvas, et need luuletused olid peaaegu proosas. Mis siis, et nad olid isegi riimuvad! Aga mainis ka, et ma suutsin nad vähemasti nii, ette kanda, et nad kõlasid luuletustena. Sherlok. Lihtsalt palju sõnu, ütles, vm. Loomulikult küsis minult nende mõtet ka, natuke seletasin, aga ma arvan, et ta väga ei saanudki sellele ka pihta. Vaatas küll mind sellise näoga.

Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.

Hiljem sai uisutada ka. Ma sain isegi mõnele nipile pihta peaaegu. Nt kuidas mugavalt kallaku pealt alla veereda. Sõitmine on ka natuke stabiilsem kui enne, a mitte vist väga. Pidurdamises ei ole ma endiselt eriti tugev. Proovisin uut moodust ka seekord, tagumikuga, ei ole eriti hea variant. A muidu oli igati mõnus ja vahva.

Reedel läksin tööle Mailaat oli Kose lähedal Alansil. Kohas, mille nime meeldejätmisega ei ole just kerge olnud. Keeruline nimi teine ju ka!

Kaheksaks läksin Endla Statoili, Heleri oli ka seal, ta tuli ka. Veidi hiljem tuli Raido ja korjas meid auto peale. Sõitsime kõrvaltänavasse pm ja seal olid teised ka, teise autoga. Me pidimegi nüüd sinna teise ümber istuma. Mina, Heleri, Ervin ja Olari läksime Alansile, teised Kristiine kevadlaadale.

Kohale jõudsime tänu siltidele. Väga naljakas kohas oli see. Suht sellises peidukas peaaegu. Käänulist kruusateedpidi sai sinna. Kohapeal ulatus autoderodu päris kaugele. Osalejad järjekorras. Mingi 20 min pärast vast saime sisse ka lõpuks.

Meid suunati mingi erilise nurga taha. Kogu üritus toimus mingi vana laudahoone juures ja natukene selle sees ka. Lasteala, kuhu me siis kuulusimegi, oli kohas, kuhu tuli mingi kangi alt läbi minna, aga kuhu erilist silti küll ei suunanud.

Laat ise oli tilluke. Söögikohtasid see-eest oli neli!(?) Ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, vaesed toitlustajad. Samas, ega meil parem ei olnud. Kogu lasteala oli enamusajast tühi. Päeva jooksul käis läbi ehk mõnikümmend klienti. Ulme.

Päikesest põlesime kõik kenasti ära!

Laupäeva võtsin endal vabaks, trenni jaoks. Ma ei olnud siiani veel päris palliga päris õige suurusega väljakul päris murul veel mänginudki. Mõtlesin, et oleks vist hea veel enne võistlusi proovida. Iseasi, kas sellest nüüd enam mingit erilist vahet selleks on, aga ikkagi. Mõte jääb samaks, seda oli vaja!

Väga kift oli igastahes.

7. mai, kell 0:31:
Ma ei tea, mis värk on. Ma üldse ei jaksa enam arvuti taga olla ja siin midagi veel kirjutada ka. Koguaeg jääb blogimine ka jälle pooleli.