Ma täitsa ammu juba mõtlesin, et peaks ikka blogima. Isegi täna mitu korda. Pole seda ju nii ammu teinud jälle. Viimase postitusekesega sain ma vist valmis eelmine teisipäev. Jätkan siis umbes sealt, kus pooleli jäi.
Kolmapäevaks lootsin majanduseks ülejäänud 4 palgaarvestust ka ära teha, aga ikkagi ei jõudnud. Vist jääbki nii, ma kardan. Looritsalt sain näiteringi juhendamise arvestuse ka kätte, B, täitsa rahul.
Õhtul mõtlesin, et teen kiiresti inglise keele sõnade/mõistete tõlkimise ära ja siis hakkan retoorikaks luulekompositsiooni kokku panema. Lõppkokkuvõttes kujunes nii, et ma tegelesin tõlkimisega umbes kella 15st 22ni. Silmade eest ikka kohutavalt virvendas vahepeal. Luuletuste valimise ja kokkupanemisega läks viis minutit, max. Hiljem võtsin oma ainsa juturaamatu "Maailma suurimad lahendamata mõistatused" ja hakkasin sealt proosateksti ka otsima. Mingi isegi leidsin. Lugesin paar korda läbi ka vaikselt häälega.
Neljapäeval vene keelde jälle ei läinud. Ups!
Inglise keel oli isegi täitsa asjalik, mingil imelikul kombel. Tegime isegi grammatikat ja lugesime üsna mitu teksti läbi. Ma sain oma materjalid ka talle ära antud. Tahtis mult sõnu küsida ka juba, neid samu, mida ma tõlkisin õhtu otsa. A ma ütlesin, et teen seda järgmine kord, väga ei jõudnud keskenduda sellele, kas ma neid tean ka, lihtsalt tõlkisin nii 8lk vist umbes ära.
Retoorikas pidin ulmekaua jälle ootama, kui avanes võimalus mul enda kompositsioon ette kanda, mis siis, et meid ainult viis seal oli jälle. A pms Loorits arvas, et mu valitud luuletused ei ole päris luuletused, neil ei ole rütmi vm. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin, wtf?!
Käskis mul veel mõelda, kuidas mina õpetaksin inimesele luuletust lugema. Ma arvasin, et esimesena on tähtis mõttest aru saada või enda jaoks luuletuses mõtle leida. Siis ülejäänu tuleb juba ise, saad aru, kus peaks olema paus, mis kohti rõhutama jne. Loogiline ju? No, ta igastahes hakkas midagi ajama, et kui on ikka neli rida ja neli rida ja siis kolm rida ja kolm rida, et kuidas siis peale iga nelja rida tuleb teha paus jne jne. Ma muidugi jälle ei saanud selle pointist aru. Ma peaksin ikka luuletuses üte pointi korraga lugema, kogu tervikut, mitte ainult ridade kaupa. See hakseldab asja ikka väga ära ju! Kui ikka mõte ei saa teise rea lõpus otsa vaid läheb edasi kolmanda keskele, siis tuleks sinnamaani ta koos ka välja lugeda! Ei tohiks vist olla väga raske mõista? Seda ma talle igastahes selgeks teha ei suutnud.
Ta üldse arvas, et need luuletused olid peaaegu proosas. Mis siis, et nad olid isegi riimuvad! Aga mainis ka, et ma suutsin nad vähemasti nii, ette kanda, et nad kõlasid luuletustena. Sherlok. Lihtsalt palju sõnu, ütles, vm. Loomulikult küsis minult nende mõtet ka, natuke seletasin, aga ma arvan, et ta väga ei saanudki sellele ka pihta. Vaatas küll mind sellise näoga.
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.
Hiljem sai uisutada ka. Ma sain isegi mõnele nipile pihta peaaegu. Nt kuidas mugavalt kallaku pealt alla veereda. Sõitmine on ka natuke stabiilsem kui enne, a mitte vist väga. Pidurdamises ei ole ma endiselt eriti tugev. Proovisin uut moodust ka seekord, tagumikuga, ei ole eriti hea variant. A muidu oli igati mõnus ja vahva.
Reedel läksin tööle Mailaat oli Kose lähedal Alansil. Kohas, mille nime meeldejätmisega ei ole just kerge olnud. Keeruline nimi teine ju ka!
Kaheksaks läksin Endla Statoili, Heleri oli ka seal, ta tuli ka. Veidi hiljem tuli Raido ja korjas meid auto peale. Sõitsime kõrvaltänavasse pm ja seal olid teised ka, teise autoga. Me pidimegi nüüd sinna teise ümber istuma. Mina, Heleri, Ervin ja Olari läksime Alansile, teised Kristiine kevadlaadale.
Kohale jõudsime tänu siltidele. Väga naljakas kohas oli see. Suht sellises peidukas peaaegu. Käänulist kruusateedpidi sai sinna. Kohapeal ulatus autoderodu päris kaugele. Osalejad järjekorras. Mingi 20 min pärast vast saime sisse ka lõpuks.
Meid suunati mingi erilise nurga taha. Kogu üritus toimus mingi vana laudahoone juures ja natukene selle sees ka. Lasteala, kuhu me siis kuulusimegi, oli kohas, kuhu tuli mingi kangi alt läbi minna, aga kuhu erilist silti küll ei suunanud.
Laat ise oli tilluke. Söögikohtasid see-eest oli neli!(?) Ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, vaesed toitlustajad. Samas, ega meil parem ei olnud. Kogu lasteala oli enamusajast tühi. Päeva jooksul käis läbi ehk mõnikümmend klienti. Ulme.
Päikesest põlesime kõik kenasti ära!
Laupäeva võtsin endal vabaks, trenni jaoks. Ma ei olnud siiani veel päris palliga päris õige suurusega väljakul päris murul veel mänginudki. Mõtlesin, et oleks vist hea veel enne võistlusi proovida. Iseasi, kas sellest nüüd enam mingit erilist vahet selleks on, aga ikkagi. Mõte jääb samaks, seda oli vaja!
Väga kift oli igastahes.
7. mai, kell 0:31:
Ma ei tea, mis värk on. Ma üldse ei jaksa enam arvuti taga olla ja siin midagi veel kirjutada ka. Koguaeg jääb blogimine ka jälle pooleli.
Kolmapäevaks lootsin majanduseks ülejäänud 4 palgaarvestust ka ära teha, aga ikkagi ei jõudnud. Vist jääbki nii, ma kardan. Looritsalt sain näiteringi juhendamise arvestuse ka kätte, B, täitsa rahul.
Õhtul mõtlesin, et teen kiiresti inglise keele sõnade/mõistete tõlkimise ära ja siis hakkan retoorikaks luulekompositsiooni kokku panema. Lõppkokkuvõttes kujunes nii, et ma tegelesin tõlkimisega umbes kella 15st 22ni. Silmade eest ikka kohutavalt virvendas vahepeal. Luuletuste valimise ja kokkupanemisega läks viis minutit, max. Hiljem võtsin oma ainsa juturaamatu "Maailma suurimad lahendamata mõistatused" ja hakkasin sealt proosateksti ka otsima. Mingi isegi leidsin. Lugesin paar korda läbi ka vaikselt häälega.
Neljapäeval vene keelde jälle ei läinud. Ups!
Inglise keel oli isegi täitsa asjalik, mingil imelikul kombel. Tegime isegi grammatikat ja lugesime üsna mitu teksti läbi. Ma sain oma materjalid ka talle ära antud. Tahtis mult sõnu küsida ka juba, neid samu, mida ma tõlkisin õhtu otsa. A ma ütlesin, et teen seda järgmine kord, väga ei jõudnud keskenduda sellele, kas ma neid tean ka, lihtsalt tõlkisin nii 8lk vist umbes ära.
Retoorikas pidin ulmekaua jälle ootama, kui avanes võimalus mul enda kompositsioon ette kanda, mis siis, et meid ainult viis seal oli jälle. A pms Loorits arvas, et mu valitud luuletused ei ole päris luuletused, neil ei ole rütmi vm. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin, wtf?!
Käskis mul veel mõelda, kuidas mina õpetaksin inimesele luuletust lugema. Ma arvasin, et esimesena on tähtis mõttest aru saada või enda jaoks luuletuses mõtle leida. Siis ülejäänu tuleb juba ise, saad aru, kus peaks olema paus, mis kohti rõhutama jne. Loogiline ju? No, ta igastahes hakkas midagi ajama, et kui on ikka neli rida ja neli rida ja siis kolm rida ja kolm rida, et kuidas siis peale iga nelja rida tuleb teha paus jne jne. Ma muidugi jälle ei saanud selle pointist aru. Ma peaksin ikka luuletuses üte pointi korraga lugema, kogu tervikut, mitte ainult ridade kaupa. See hakseldab asja ikka väga ära ju! Kui ikka mõte ei saa teise rea lõpus otsa vaid läheb edasi kolmanda keskele, siis tuleks sinnamaani ta koos ka välja lugeda! Ei tohiks vist olla väga raske mõista? Seda ma talle igastahes selgeks teha ei suutnud.
Ta üldse arvas, et need luuletused olid peaaegu proosas. Mis siis, et nad olid isegi riimuvad! Aga mainis ka, et ma suutsin nad vähemasti nii, ette kanda, et nad kõlasid luuletustena. Sherlok. Lihtsalt palju sõnu, ütles, vm. Loomulikult küsis minult nende mõtet ka, natuke seletasin, aga ma arvan, et ta väga ei saanudki sellele ka pihta. Vaatas küll mind sellise näoga.
Kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha.
Hiljem sai uisutada ka. Ma sain isegi mõnele nipile pihta peaaegu. Nt kuidas mugavalt kallaku pealt alla veereda. Sõitmine on ka natuke stabiilsem kui enne, a mitte vist väga. Pidurdamises ei ole ma endiselt eriti tugev. Proovisin uut moodust ka seekord, tagumikuga, ei ole eriti hea variant. A muidu oli igati mõnus ja vahva.
Reedel läksin tööle Mailaat oli Kose lähedal Alansil. Kohas, mille nime meeldejätmisega ei ole just kerge olnud. Keeruline nimi teine ju ka!
Kaheksaks läksin Endla Statoili, Heleri oli ka seal, ta tuli ka. Veidi hiljem tuli Raido ja korjas meid auto peale. Sõitsime kõrvaltänavasse pm ja seal olid teised ka, teise autoga. Me pidimegi nüüd sinna teise ümber istuma. Mina, Heleri, Ervin ja Olari läksime Alansile, teised Kristiine kevadlaadale.
Kohale jõudsime tänu siltidele. Väga naljakas kohas oli see. Suht sellises peidukas peaaegu. Käänulist kruusateedpidi sai sinna. Kohapeal ulatus autoderodu päris kaugele. Osalejad järjekorras. Mingi 20 min pärast vast saime sisse ka lõpuks.
Meid suunati mingi erilise nurga taha. Kogu üritus toimus mingi vana laudahoone juures ja natukene selle sees ka. Lasteala, kuhu me siis kuulusimegi, oli kohas, kuhu tuli mingi kangi alt läbi minna, aga kuhu erilist silti küll ei suunanud.
Laat ise oli tilluke. Söögikohtasid see-eest oli neli!(?) Ma ei tea, kelle geniaalne idee see oli, vaesed toitlustajad. Samas, ega meil parem ei olnud. Kogu lasteala oli enamusajast tühi. Päeva jooksul käis läbi ehk mõnikümmend klienti. Ulme.
Päikesest põlesime kõik kenasti ära!
Laupäeva võtsin endal vabaks, trenni jaoks. Ma ei olnud siiani veel päris palliga päris õige suurusega väljakul päris murul veel mänginudki. Mõtlesin, et oleks vist hea veel enne võistlusi proovida. Iseasi, kas sellest nüüd enam mingit erilist vahet selleks on, aga ikkagi. Mõte jääb samaks, seda oli vaja!
Väga kift oli igastahes.
7. mai, kell 0:31:
Ma ei tea, mis värk on. Ma üldse ei jaksa enam arvuti taga olla ja siin midagi veel kirjutada ka. Koguaeg jääb blogimine ka jälle pooleli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar