'Brrrbrbrrbr, maailm on imeline..'

Ongi jälle rohkem kui kuu aega ruttu-kiiresti mööda saanud. Varsti tuleb hakata juba õppelaenugi tagasi maksma. Mis meenutab, kui suured mölakad mõned inimesed ikka on, kellest seda isegi vb alguses arvata ei oska. Kuskil suve keskel hakkasin mina seda vaikselt mõistma. Valus tõbras. Kurat, kurjaks ajab ikka. Aga õnneks on häid ja toredaid inimesi ka veel mõned!

Vaheajal, mis oli minu jaoks pm puhkus, käisin UNICEFi koolitusel Vihula mõisas. Päris kena koht. Ainult, enne meid (huvijuhte) olid seal noored (ka UNICEFi juures laagris), kellede seast keegi varastas ühest toast 2 tekki ja 4 patja. Kui ma sellest kuulsin, jäi küll suu ammuli. Need ei olnud mitte väiksed tekid-padjad. Kuhu sa topid KAKS TEKKI ja NELI PATJA? Mismõttes!? Ma saan küll aru, et elu raske jne jne, aga no tere tali, ausõna.

Mõningaste noormeeste toad olid ka väga segi ikka olnud, mistõttu osad meist pidid ootama, enne kui check-in'i said. Täitsa nõme ikka. Saavad tasuta laagri, söögi-joogi, ilusa koha olemiseks ja siis teevad nii moodi suure nime 'mustaks'. Sellise asja peale ei oskagi midagi öelda. Ahjaa, see huvijuht, kelle õpilased need olid, ise ei tulnudki kohale ja ette ei teatanud. See kulu oli veel ka nö ilmaasjata seal.

Iseenesest koolitusest midagi väga uut ja tarka teada ei saanudki. Räägiti, kuidas sündmust korraldada, kõik selline tuttav teema ikka. Natukene "Väike heategu" projektist ka, aga mitte rohkem. See oli tegelikult hea, sest kui saan teada, paljud õpilased tahavad kaarte müüa, telliks juba ära! St hakkan sellega tegelema nüüd.

Keila-Joal käin fotoringi ka tegemas, kaks korda olen käinud juba. http://mentorlus.noortekonverents.ee/ Sellise projekti raames käib. Alguses tundus hästi lahe, et gümnaasiumi noored hullult tahavad kõik jne jne. Tegelikkus on aga selline, et viimane kord oli kohal ainult 5 noort. Enamus nooremad, kui üldse algul arvasin. Esimene kord oli ainult ühel kaamera kaasas, sest keegi ei öelnud, et seda võiks vaja minna ja nad vist ise ka ei taibanud. Aga polnud hullu, olin sellega arvestanud.

Järgmine kord oli sellel samal neiul ikka kaamera kaasas ja kahel veel - ühel tühjade akudega ja teisel katkise ekraaniga kompaktid. No, mida ma sellistega teen? Kaks läksid veel varem ära ka, lõpuks jäi meid kolm. Ja ainult see üks tundus ise ka asjast huvitatud olla. Karinile rääkisin ka, ta ütles, et veenab neid. Ma ei tea, kas see väga aitab. Kui ikka tead, et selline asi olemas on ja huvitab, siis tuled kohale, muidu pole väga mõtet. Ma ei tea, mis saab. Natuke oma ajast on kahju.

Kooliüritustele olen kenasti sponsoreid saanud, enda üllatuseks. Pole kunagi varem nende otsimisega tegelenudki. Algklasside karnevalile/maskikonkursile sain Harju Tarbijate Ühistu - üllatavalt hea kastitäis erinevaid lauamänge jne. Traditsioonilisele kooli mängule sain Apollo ja Ku:lsa:li. Nendele pole veel järele jõudnud, bowlingupileteid pidi 6 olema, rohkem ei tea. Aga hea meel on, et midagi sain!

Tädi-Tiina peol käisin ka just eelmine nv, pidžaamapidu! Päris naljakad olid inimesed. See tuletab jälle meelde, et ma pole ikka veel pilte vaadata jõudnud. Karlo oli oma bändiga seal, Argo ja Heiko ja veel kaks tüüpi. Üks oli ka tõstamaalt, teine oli miski linnu nimega (Tuvi? Hani? Part? Ei tea. ) Keiu laulis ka ühte laulu ilusti. Nad peaks rohkem talle ka laule repertuaari võtma.

Igastahes, põhibändil olid miskid hõbedased kostüümid seljas. Kui kunagi piltideni jõuan, siis ehk näeb ka. Heikol olid need lihtsalt kodus vedelenud vm. Vahva!

Keiu tegi Tuvi?ga mänge. Need olid ka mõnusalt naljakad ning ka neist on mõned fotojäädvustused tegelikult olemas.

Esmaspäeval tuleb mul siin isadepäevakontsert, mille õnnestumist ma ise vaadata ei saagi. Terve nädal toimub ka see maskikonkurss - veel saab esitada ja siis ka hääletada. Autasustamine toimub karnevalil. Töövarjupäev on ka vahepeal 9. klassi õpilastel. Ainnult teletöötajaga pole kontakti saanud - kellel juba kõik kohad täis, kes lihtsalt ei vasta.

Päris ammu juba mõtlen, et peaks/tahaks pirukaid tegema. Või mingeid saiakesi või midagi. Siiani pole olnud, kas õigeid komponente olemas (ja tahtmist minna poodi nende järele) või lihtsalt aega. Eile ei olnud vist lihtsalt tahtmist küpsetada. Aga täna vist isegi võiks. Ma tean, et mingit moosi on kapis kindlasti, kanahakkliha ostsin ka eile ja külmunud seeni on ka natuke järel. Ei tundugi nii utoopiline! Ma loodan, et ma siis nii väsinud täna ei ole. Eile oligi see värk, et ärkasin kogemata natuke liiga vara üles ja siis ei viitsinud magama minna enam. See nupp ju ka ei tööta, st ma ei teagi, kus ta üldse on.

NBS on ka täna RockCafe's. Ahv just helistas sel teemal. Selleks peaks ju veel vähem väsinud olema kui pirukaküpsetamiseks vm. Ma pole päris ammu kuskil kontsertil tegelikult käinud ka. Aga no, eks näis, mis tunne mul üldse õhtul on. Võib-olla jaksan lihtsalt niisama vedeleda ja mitte midagi tarka teha kuni magamaminekuni. Viimasel ajal on seda kuidagi palju olnud, et ma ei jaksa õhtul enam midagi. Vb on sellel midagi tegemist, et ma päev otsa tööl söömata olen olnud ja igakord õhtul ka ei viitsi vaaritama hakata. Tavaliselt tähendab see seda, et tuleb ka poodi minna, seda viitsiks veelvähem. Põhimõtteliselt on nii, et kui keegi just poest tulnud ei ole, siis on külmkapp tühi ka. Ei oska mõelda nii palju ette keegi, et koguaeg kapis midagigi süüa oleks.

Kell on kolm, endine huvijuht siin peaks kohe mu juurde tulema ja sellest kooli mängust rääkima. See toimub kindlasti ja suuresti, aga ma veel ei tea täpselt, kuidas.

PS! Täna hommikul rongis avastasin, et mu üks kummik on lõhki. ):

Kütma võiks juba hakata!

Eile rongi pealt tulles tuli minuga samas peatuses maha veel üks tüüp, kollase jalgrattaga, kes tuli sealtsamast ka ükskord varem. Jaamast hakkas ta suunduma teisele poole, aga Sõpakat ületama hakates, oli ta jälle seal samas, kus mina. Aga eile, pm ta hakkas mind siis jälitama. Staadioni poole minnes pani küll hooga mööda, aga siis liiga kaugele ja jäi seisma. Ja vahtis ringi. Tahtis jälle "valele" poole raudtee alt läbi minna, aga kui mina õigest august sõitsin, siis juba sealt läbi ja teiselpool teed olin, oli ka tema järele tulnud. Rohkem teda ei näinud ka.

Eile plaanisin vähemalt 22 magama minna. Miski 22.30 jõudsin vast voodisse ja, arvan, enne 23 magama küll ei jäänud. Täna ärkasin 6.14. Väga raske oli. Seda selleks, et Hommikul esimese tunni ajaks kooli tulla ja õpetajate päeva puhul õpetajatele aktus korraldada. Siiani on päris OK. Veits on uni silmas, aga muidu on tuju üllatavalt hea. Eriti just varahommiku kohta.

Karinile lubasin ka ikkagi Keila-Joale minna, fotoringi andma. Päris kindel ei olnud, kuna ma viimasel ajal olen nii vähe pilti teinud üldse ja pole oma õpetamis-juhendamisoskustes ka päris kindel. Igatahes, ma proovin. Kui s*ttagi välja ei tule, pole vist midagi teha. Näis.

Täna jäävad peale minu siia kooli vist ainult paar õpetajat veel. Ma isegi ei tea, kui õige see on. Et miski 3-4 inimest vastutavad u. 250 noore eest. Tundub utoopiline ja veidi ebareaalne. Aga ma loodan, et neil miskit ullu plaanis ei ole. Tasandusõppega klasside õpetaja ütles, et miski tema endine õpilane lubas tulla siia. Teised õpilased olla rääkinud. Miski paskaak vist.

Uni hakkab aina rohkem peale tulema. Pärast aktust teen kohe tassi teed. Enne enam ei jõua.

Siinmaal jäin vist eelmine kord pooleli. Pärast aktust jõudsin kenasti tee peaaegu ära juua, kui majandusala juhataja mind ka reisile kaasa kutsus. Et, mis ma siin ikka passin. Läksin siis. Panin eesli koolimajja luku taha ning astusin bussi.

Bastionites oli päris kift. Mulle meeldis. Selline veits jahe, miski 5-8 kraadi seal mulla all aastaringselt. Õnneks oli mul korralikult jope ikka ka seljas seekord. Hommikulvara/ööselpimedas välja tulles on ikka suhteliselt jahe veel. Miskipärast täna, kui pime enam ei olnud, see mulle pähe ei tulnud ja marsapeatuses pidin ikkagi külmetama. Tegelikult see aeg seal oodatud polnudki väga pikk, aga külm küll.

Koolis tegin, loomulikult, tassi teed endale jälle. Lülitasin enda kabinetis sooja ka sisse. Avastasin, et see oli täitsa väljas. Täna oli siin juba päris külm. Muidu tundus lihtsalt, veidi jahedam kui mujal. Eks see koolikella server veits kütab ka.

Sokid kudusin kolmapäeval endale valmis. Veits sellised lohvakad on ja tahavad jalast ära kukkuda. Aga teiste villasokkide peal oli väga OK! Eile saime korterisse ka sooja. Õhtul, kui Ints töölt tuli. Sest ega me siis ei teadnud, et peab ise ka midagi näppima või kruttima selleks. Õnneks mõni meist on paneelmajas enne ka elanud, viimasel korrusel, kus õhk radiaatoritesse koguneb!

Eesti Foto stuudios käisin ka selle Keila-Joa projekti jaoks. Täitsa põnev asi tundus. Veits hirmus endiselt, aga saame hakkama! Sealt tagasi tulles oligi hea kohe sooja tuppa minna. Mitte enam 19 kraadisesse. Isekootud villasokid jäid ka nurka seekord.

Paar amigurumit heegeldasin ka. (: Kes tahab, võin veel teha, nad on nii kiftid! Need pildi peal pole küll minu tehtud, aga kes ei tea, siis midagi sarnast nad on. Kootud võivad ka olla. Ema-isa pidid esmaspäeval jälle Tallinnasse ka tulema, tellisin neilt maalt lõnga ka juurde.

Ahja, kellel on, võib mulle veel tööd pakkuda, olen endiselt pooltöötu.

Kooli ja kino.

Eile käisin teist korda elus CC Plaza ja nägin ära oma esimese 3D filmi. Resident Evil - Afterlife. Ei arva, et see filmi kuidagi paremaks tegi. Häiris just see tumedus, kohati tunduski, et ei näe hästi. Ja siis see peegeldus prillide sees, see häiris ka. Mõnes kohas oli muidugi lahe, kui ninjatähekesed või verepritsmed lendasid, aga ilma poleks film ka mitte s*tem olnud. Ja slo-mo teeb alati kõik lahedamaks, seda oli seal filmis palju.

Enne filmi algust oli reklaam multikale "Despicable Me". Lihtsalt ülinaljakas!

Kinost selle plakati ka kaasa. Sealt hunnikust, kus neid jagatakse.

Õpetajate päeva korraldamine siin koolis on olnud üks paras. Kaka. Alguses ma sain aru, et lõpuklass korraldab seda, nagu ikka. Klassijuhataja saatis õpilased minuga rääkima jne. Kõik tundus ok. Siis nädal tagasi tulid see sama klassijuhataja ja direktor minu juurde arutama, kuhu õpetajaid saata ja, mis aktusel. Tuli välja, et ikka mina pean neid tegema.

Saatsin Bastioni käikudesse kirja, aga miskipärast tuli see vastus mulle kuidagi kaua tagasi. Esmaspäeval toimunud õpetajate koosolekul hakkas lõpuklassi juhataja paanitsema juba, et mis saab ja kes teeb. Tuli välja, et lauluõpetajat pole ka majas ja keegi laulda ei saa ka. Poleks uskunudki, et ühest inimesest, kes siin isegi täiskohaga ei tööta, nii palju sõltuda võib! Põhimõtteliselt kõik üritused lähevad temale sobivate aegade järgi paika.

Siis tuli see sama Paanika minu juurde ja ütles, et tahab ikka asjad selgeks rääkida. Ma vastasin, et kõik on korras ja ma tegelen sellega. Tema arvates ei olnud midagi korras. Pärast võtsin oma numbrid ette ja sain esinejad. Pigem küll saatja esinejatele, kes oleks kooli lauluõpetajaga ilmselt samad olnud. Sain vastuse ka Bastionist.

Kolmapäeval (minu järgmine tööpäev) tuli Paanika jälle minu juurde ja ütles, et korraldas majandusjuhatajaga õpetajate reisi ära, broneeris bussi ja Bastioni. Tere-tore! Oli siis vaja üldse paanikat tekitada! Ma saaks aru, kui ma juba oleks midagi siin pekki keeranud vm, et kaheldaks veits aga no, ta ei teagi mind ja kohe niimoodi! Aargh! Jess, mul juba on kolleeg, keda ma väga näha ei taha. Kõik oli ju koguaeg kontrolli all.

Esmaspäeval oli veel algklasside äripäev ka. 1.-4. klassi õpilased müüsid küpsetisi ja õunu ja kõike muud ägedat. Kõhu sai mõnusasti täis. Kohe selline hea oli. Üks õpetaja ütles ka pärast, et tema meelest õnnestus väga hästi.

Kusjuures, mida ma ükrpäev mõtlesin, ma ei saa aru, miks enamus õpetajaid siin üldse töötavad!? Harvadel juhtudel kui õpetajate tuppa satun, ainult kirutakse õpilasi ja räägitakse a'la 'oh See on nii' ja'oh, Too on naa'. Ja päris pikalt ikka kohe! Täitsa pekkis! See oli selline väiksese kooli klatši lõhnaga, kohe väga tugevasti. Kõik tunnevad kõiki ja kõigil on kõigi kohta mingi arvamus. Millegi pärast, mis ei pruugi isegi paika pidada. Aga kõik vaatavad ühte mingi kindla pilguga. Ohjah. Mina küll niimoodi ei jaksaks. ..tahaks. ..viitsiks.

Mulle meeldib, et mul on oma hea vaikne rahulik kabinet ja enamasti siin keegi mind ei sega. Mõned meeldivad näod on õnneks kolleegide seas ikka ka. Ja siis hunnik tundmatuid, keda ma põhimõtteliselt üldse ei teagi.

Minust on saamas kuduja.

Eile oli vaja Tõstamaal perearsti juures käia ja koolis töötamiseks tervisetõend muretseda. Sellest ma vist juba rääkisin, kuidas see aja saamine sinna läks.

Hea oli see, et ei pidanud bussiga minema. Tähh! (: Mulle kohe üldse ei meeldi nendega sõita! Autoga minek oli igas mõttes kokkuhoid ka. Isegi kui tanklas ei oleks mingit pusserdust teinud eelmine vanamees ja meie eest ka maksnud. See juhtus tegelikult üsnagi kogemata. Kui avastasime, oli juba veits hilja. Ehk onu ei jäänud sellepärast nälga nüüd. A ehk teinekord on siis targem ja tähelepanelikum ka!

Tõstamaale jõudsime kenasti. Arsti juures selgus aga, et seal pole elektrit. Kuskil Tõstamaal vist polnud väga. Esimese asjana mulle öeldi, ei saa teha, pole voolu! Esimene mõte, mille vist ka välja ütlesin oli "Kuidas palun?" või "Mismõttes?", "Kas Te teete nalja või?". Pärast kõike seda veel. Ma olin valmistanud kõigeks muuks, aga mitte selleks.

Küsiti, kaugelt tulen, kas Pärnust, vastasin, ei, Tallinnast. Kõik jäid vakka ja vaatasid mind suu ammuli. Siis õde avastas, et tal vist peaks üks tervisetõendi blankett välja trükitud ka olema. Vedas, tal oli õigus. Kuulati mind siis üle, võeti verd (mille analüüsid midagi ei näinud, sest see masin oli küll akude pealt töötav, aga lihtsalt kuidagi katki). Vererõhk oli ka normaalne.

Dr. võttis endale vastutuse, et mul ei ole kopsutuberkuloosi, oli endas veel 99,9% kindel ka ja kirjutas mulle tõendi välja.

Vaatasime koolimaja ümber ka natuke ringi. Seal on ikka vinge.

Kui suur kiire oli mööda läinud, läksime metsa seenele. Esimesest kohast sain mõned, teises kohas oli kõige rohkem seeni metsa ääres. Kolmandast kohast leidsin alguses ainult ühe kukeseene, hiljem ka veel metsaäärest mõned teistsugused juurde. Siis oli juba päris pime ka. usinamatel oli juba ämber täis ka. Mina see ei olnud.

Kõige rohkem oli kahju, et ma seeni väga ei tunne. Neid oli vahepeal nii palju, aga ma lihtsalt ei teadnud, mis nad on. Punaseid kärbseseeni oli päris palju, need tundsin ära. Lisaks teistele, mis ämbrisse panin.

Esimest korda elus kõndis mu peal puuk.

Sõime siis kooki ja õuna ja lõpuks ei läinudki enne minema kui kell 5 järgmisel hommikul. Kolemaruöö oli siis ikka veel! Täitsa pime! Alles Tallinna jõudes hakkas valgemaks minema.

Linnas viskasin ennast veel veidikeseks magama. Aga hiljem ei olnud ka üldse kergem ärgata. Samas, magamata poleks ma vist ka hakkama saanud. Selline uni on peal olnud täna koguaeg. Õnneks veits alla tunni veel olla siin.

Ahja, viimasel ajal olen kuduma hakanud. Harutasin lahti oma sall-mütsi, mille eelmine aasta tegin, aga mis ei olnud ikka päris see. Heegeldasin uuesti mütsiks, see ka ei meeldinud. Harutasin jälle lahti. Siis hankisin endale lõpuks soki/kinda vardad ja hakkasin lõngast kindaid vormima. Ühe sain kohe samal õhtul valmis. Tegelikult oli kell miski peaaegu kaks siis juba, st ikkagi järgmise päeva varahommikul. Aga selline mõnus karvane ja pehme. Teisel on soonikuosa valmis, enamuse kudusin täna hommikul rongis. Tagasi minnes vist nii palju ei jõua enam. Kitsekülast Arukülla sõidab rong 30min, tagasi 20min. Ma ei tea, miks. Ilmselt on sellel midagi tegemist nende parandustöödega seal raudteedel. Igatahes, on mul plaanis valmis meisterdada veel nii mõnigi asi.

Tahtsin maalt lõnga juurde endale võtta, teistsugust, aga läks meelest.

Kartulit ja kooki ja tomatit sai ikka, seegi vähemalt hea. Seeni ka, loomulikult! Palju seeni! Täna peaks neid küpsetama hakkama.

Veider.

Esimesed asjad, mida planeerisin ja mõtlesin, materdati pm kohe maha. Tore-tore. Motivatsiooni jätkamiseks tekkis tohutult. Tahaks teada, kas järgmiste ideedega läheb sama hästi.

Mõnedest selgitustest sain ma isegi kohati aru. Aga mitte ka päris. Täna oli esimest korda siia majja sisenedes s*tt tuju veits.

Just siiski kutsuti mind nüüd ka ühes vanas asjas kaasa tegema. Et mitte seda uut ellu viia. Neid uusi st. Milledest 2 vähemasti kohe üldse kuidagi ei tohiks seda segada. Kolmas on tõesti nii ja naa.

Perearstile helistasin täna. Tõendit vaja koolis töötamiseks. Tahtsin homme hommikuks aega, ei saanud. Ok, mis seal ikka. Pakuti neljapäeva õhtut. Ma üritasin öelda, et ma ei saa. Äkki siis järgmine nädal, ei ikka tahaks seda neljapäevast aega pakkuda. Tahtsin telefoni visata kuhugi selle peale. Aga lõpetasin siiski ruttu kõne ära. Neljapäeval tuleb siis korra maale minna. Võib isegi õnnestuda, hakkasin mõtlema. Kuigi alguses tundus keeruline. See tekitas ka hommikul vara veits kurja meelt. Mismõttes?! Kui ma tahan aega kinni panna, siis minu sõna ei maksa seal üldse? Kui seda tõendit poleks nii ruttu vaja, siis pöörduksin mõne teise (uue) perearsti poole, aga nii kähku vist ei saa.

Hommikul hakkasin eriti vara rongi peale minema. Eriti rahulikult sõitsin, aga ikka jõudsin palju varem kui arvasin. Kuskil 10 min liiga vara umbes. Seal hakkasid mingid onud minuga rääkima. Esimene ütles, et tal oli ka kunagi selline ratas, tagumine velg läks puruks. Pakkus enda oma varuosadeks mulle tasuta. Ei osanud selle peale midagi kosta. Arukülas elab igastahes, ütles mulle oma aadressi ka. Ehk tuleb meelde, kui vaja.

Teine hakkas rääkima, kui ma ratta seljast maha tulin. Istusin seal peal lihtsalt, käsipuule toetudes. Küsis, kas sadul liiga madal ei ole. (: Mõtlesin, wtf, aga ütlesin, et ei ole. Hakkas siis rääkima, kuidas ta on aastringne rattasõitja ja kuidas ta aastas 40-50 000 kokku hoiab. Küsis, kas ma olen kokku arvutanud kunagi seda. Et ta ise küsis autosõitjatelt, palju neil aastas kulub ja siis selle summa hoiabki kokku! Ja siis seletas veel, kui hea on ikka rattaga sõita ja kui truu tema suksu juba 15 aastat talle olnud on. Pööras taaskord tähelepanu ka minu rattaketile. Selline võimas teine ju.

Hakkan neid kaustu siis uurima.

Päike paistab!

Täna rongis ei olnudki piletimüüjat. Vähemalt minuni ta ei jõudnud. Aga mul oli kuupilet, st jänist sõita ikka ei õnnestunud.

Mul on kabinetis arvuti. Eile sain parooli ka, aga Interneti endiselt pole. Switchis ei olevat piisavalt kohti. Mismõttes?! Hästi ei mahu pähe, kuidas see võimalik on, aga juhtub vist.

Minu käest tuldi just nõu küsima, mida teha, pakkusin paintballi. Kahtlus jäi ainult, et vanematele kolleegidele ei pruugi see väga peale minna, et saavad haiget vm. Alati on keegi, kes millegagi rahul ei ole.

Homme on update'i päev.

Eile kirjutasin lõpuks lepingule ka alla. Töötunde on nädalas 17.5, puhkust aastas 56 päeva. Kohal käin libiseva graafiku alusel. Sain veel ka teada, et mul on alluvad.

Mõned asjad pean veel välja mõtlema ja uurima.

Praeguste plaanide järgi hakkan E, K ja R kohal käima. Kaks päeva järjest ikka vara ärgata ei taha ju! Õnneks ma saan seda igal ajal vastavalt vajadusele muuta ka. Aga ikkagi võiks täiskoht ka olla.

Kert tegi eile avastuse (vähemalt minu jaoks) - ma olen mitte-ühikas elanud kauem kui ühikas. Kuidagi ei tahtnud nii tunduda. Soos oldud aeg tundub nagu oleks nii kiiresti läinud. Uues kohas ka juba pool aastat oldud. Ühikas oldud aeg tundus pikem, kuigi tegelikult elasin ma seal kokku umbes 15 kuud vist ainult. Suvel ju mitte ja esimesel kursusel sai vahepeal korra Piritale ka kolitud. Oeh, uskumatu.

Avaldust hakkasin ka täitma, et loodetavasti lõpuks raha saada.

Täpsemalt.

Nagu lubasin kirjutan veel.

Täna seal teise korruse trepist alla tulles jalad värisesid. Ja kõrgusekartusega ei olnud seal midagi pistmist. Mind ümbritses väga palju noori ja natuke vähem mitte nii noori inimesi.

Tundus, et inimesi ei mahtunud enam istuma. Jäi võimalus seista seina ääres. Siiski, leiti mulle ja teistele kolleegidele kohad. Esireas. Õõh! Lisaks kõigele pidin ma seal siis nüüd istuma. Nojah.

Pikapeale läks värin ka üle. Aga mitte kiiremini.

Võileivatort oli hea, koogil polnud ka viga. Maasikad olid mõnusad. Arbuus ja viinamari läks ikka kõige paremini peale.

Kohvi pakuti, tee võimalust ei olnud.

Hommikul rongile minnes pidin jälle kiirustama, sest a) avastasin, et el./vee näidud oli vaja tänaseks kirja panna ning pidin selleks viimasel hetkel arve välja printima (sest ainult mul on printer), aga kirja panna ikka midagi ei jõudnud. b) Mõtlesin, et üritan teist korda minna seda kõige lühemat teed, mida kaardil nägin. Natuke panin puusse, võiks öelda, aga õnneks sain sellest kohe aru ka. Läksin sama teed, mida olin varem kasutanud. Pole mõtet küsida, miks ma seda kohe ei teinud. Ma ei tea!

Rong võiks kiiremini sõita, aga ma saan aru, et nad putitavad seal midagi ja pärast võiks siis olla ikka veel parem.

Järgmisena pean nüüd reedel alles minema. Siis vaatab edasi, mis saab.

Muidu, üks kolleeg rääkis, et veits niru ikka, et nad mulle ainult pool kohta andsid. Koormus pidavat päris suur olema. Kuna ma veel väga ei tea, siis ei oska kommenteerida. Paari kuu pärast ehk saab selgemaks.

Töökas, poolenisti.

Korra olen kohal käinud, aga lepingule alla kirjutanud veel mitte. Kolmapäeval teeme seda.

Mulle ei meeldi ainult, et see täiskohaga ei ole. Aga parem ikka kui mitte midagi.

See tädi, kes enne mind seal töötas on ka kohapeal, teises ametis küll, aga lubas aidata ja asjadega kurssi viia. See on alustuseks päris hea vist. Mõned ideed on mul endal ka olemas, loodetavasti õnnestub ka ellu viia.
Võiks muidugi Tallinnale natuke lähemal ka olla, aga see praegu pole absoluutselt väga hull ka.

Tegelikult ma mõtlesin, et ma enne esimest tööpäeva ei kirjuta midagi, aga igav hakkas. Hiljem siis kunagi ehk täpsemalt.

Suvel tehtud töö eest tahaks ka palka saada juba!


Filmi vaatasin ka hiljuti jälle.


Tüüp on Maale tulnud sellenimeliselt planeedilt. Juba mitmendat korda siin külas. Liigub valgusest vägapaljukordi kiiremini. Teab hästi palju ja räägib teistele ka mis värk on. Siis ta pannakse hullumajja. Ainult ühe saab endaga tagasi kaasa võtta. Targad arstid ei taha teda väga uskuda.

Päris kift selline, omapärane. Korra võib ikka vaadata.

Cloe & Keith.

Vaatasin paari filmi jälle. Mitte, et vahepeal poleks ühtegi vaadanud, aga lühidalt.

Dr. Catherine stewart arvab, et ta mees petab teda ning palkab prostituudi asja uurima. Paistab, et kahtlustel oli tõsi taga. Hiljem siiski selgub, et Chloel olid hoopis teistsugused mõtted ja plaanid.

Kummaline film. Mitte nii halb kui mõni teine (nt Kick Ass), aga on ka paremaid. Selline veits kiiksuga oli. Ma pole päris kindel, kas just heas mõttes.




Keith oli parem. Ta istus keemiatunnis koos Nataliega. Üks armastas veokaid, teine mängis tennist ja püüdis olla igal alal parim. Suvalised partnerid. Ükspäev läksid nad bowlingut mängima. Hiljem leidis Natalie noormehe taskust purgi antidepressante. Ambitsioonika neiu elu pöördus peapeale.

See vist oli üks sellistest filmidest, kus inimesed mõnikord nutma puhkevad. Nats kurva lõpuga võib-olla. Samas ka mitte. Selline veidi tüüpiline happy-end isegi kui kõik päris rõõmus ei olegi. Kena vist.

Plaanid lähevad alati nässu.

Tegin eile chocolate chip - banana muffineid. Retsepti järgi pidi neid saama 12, seega suurendasin koguseid kaks korda. Aga kõik läks tuksi! Tainas ei tahtnud peaaegu kaussi üldse ära mahtuda. Muffineid lugesin ka kokku hoopis 78. Väike valearvestus vist.

Need american-size asjad, ma ütlen!

Jalgratta sain ka parandusest tagasi. Pani keskmise poldi külge tagasi, st enam ei ole ta mul pooleks. Pidurid ja kõik muu tegi ka korda. Peaks nüüd olema veidi ohutum sõita temaga ja saab ikka kihutada ka.


Uuris, kas sellel on mopeedi kett ja, mis keskjooks sellel on. Kett vist sai jah mingi motika oma, mäletasin, aga sellest jooksust ei teadnud ma küll midagi. Hiljem isalt uurides selgus, et tavalised ei pidanud vastu kui 4 inimest korraga sellel sõitis - 1 ees korvis, 1 pulga peal, 1 pakikal ja 1 sadulas.

Seda isegi mäletasin.

Ujuma tahtsime ka minna eile, aga alguses polnud mul ratast ja pärast Stromkal oli kole.
Öösel hakkas järsku selline torm, et ma ärakasin aknast sisse puhuva tuule peale üles. Tegeilikult oli see juba hommikul peale 6, aga no öö ikkagi ju. Panin akna kinni ja mõtlesin, et vaatan rõdu ust ka. See oli lahti ja täiesti vaikne. Teisel pool maja oli ainult natuke pilves ilm, tundus. Tuult nagu üldse polnudki. Veidike hakaks müristama. Vaatasin seal natuke aega, aga ei jaksanud väga silmi lahti hoida. Läksin pikali tagasi.


Palav ja vastik oli ikka.

Hommikusöögiks sõin ka muffineid just. Vb siis ka lõunaks ja õhtuks ja, kes-teab-kauaks neid veel jagub siin.

PS! Mingid jobud saevad praegu viimaseid puid maha meie hoovis. Tähendab, need saagijad ei olegi vast jobud, sest nad lihtsalt teevad oma tööd, aga kelle mõte see oli? Selle eest me siis maksamegi.

Läbi!

Reedel saab pidu.

Teisipäev.

Kaks tundi ja kaks päeva pean veel siin noortekas olema. Siis tuleb praktikamapp ära teha ja siis hakkab kool. Millalgi hiljem eksam ja siis ongi kõik ka. Mis edasi, seda ma ka veel ei tea. Endiselt olen selline töötu rott.

Ajaraiskaja.

Noni. Jägmine nädal veel siin ja siis ongi kõik. See nädal enam koridoris külmetama ei ole pidanud. Reedel ja esmaspäeval ei olnud üldse kohal. Eile olin üksi all korrusel, täna samas seisus üleval. Praegu on Triin veel siin, aga varsti läheb ära. Muidu kuni kella 19ni õnneks ainult. Reede puhul.

Hiljem hakkab WP ka. Soos vist ilmselt ikka jälle. Shooteri versioon pidi seekord olema. Ma ei tea veel, kas ma just seda tegema hakkan. Jass lubas küll oma töö klappe laenata. Mul enda omad puududvad veel.

Iti peab enne festivali lõppu 35 ja kifti hobuse saama. Kuigi Jumbule sobiks see paremini vist. Mnjah.

See nädal on siin niigi väga vaikne olnud (vaheaeg, ilusad ilmad jne jne vist), aga täna tundub vabsee tühi olevat ikka.


Blaah, kui igav!

Küülllllllmm onnn!

Teist päeva järjest istun noorteka koridoris ja passin tühja. Ehk siis seda, et noored ikka oma nimed ja saabumise kellaajad kirja paneks. Miski statistikanädal vm. Totter. Pole üheski noortekas käinud, kus selliseid meetmeid kasutataks.

Teiseks, siin pole üldse pm mingeid korralikke reegleid. Vähemalt mingeid selliseid konkreetseid, mida noored järgiks. Kõigil on jummala savi ja kui keegi midagi korda saadab. Mingi plika, kellega koguaeg jamad on, enne noorsootöötaja vaidles temaga pikalt siin just. Ma poleks viitsinud, oleksin ta kohe välja visanud sellise lolli jutu peale. Kui keegi nime kirja panna ei taha, saadaks ka välja tagasi. Kahjuks pole mul selleks vist õiguseid, siiski.

Wii'l ei lubata mikrit kasutada Band Hero's, sest see käib mõnele töötajale pinda.

Samuti käib pinda noorte lärmakus (kui seda üldse saab nii nimetada). Mõni on lihtsalt tige ja ei salli noori. Endast arvab jube hästi ja jube targaks muidugi ka.

Täna tulin, panin asjad seljast, tuli üks töötaja ka veel. Kukkus karjuma, et all ei olegi kedagi!? Kas mina ei peaks seal olema. Umbes, nagu selleks ma siin olengi. Kurat, ma sain siis kurjaks. Loomulikult ei näidanud seda väga välja. Praktika tahaks siiski ära sooritada.

Miski perssekukkunud variant on see siin.

Tulin alla, siis üks 'peaaegu töötaja', nagu mulle öeldi, juba istus siin. Siiski, pidin ta minema ajama. Ta väga korralikult palus väikesel neiul kirja panna enda andmed.

Hiljem jäid veel mõned noored siia laua juurde ja juhendasid kõiki saabujaid minu eest.

Taaskord on mul õnnestunud valida mõttekas praktikabaas!

Ma ootan ja loodan, et homme või millalgi keegi mulle vastuse saadaks.

Ikkagi on külm. Jalad on jääs vist varsti. Näpud ka suhteliselt. Ja nina.

Loodan kiirrongi peale jõuda. Aga ma ei tea, kas mind lastakse.

Pärast pean vist poodi ka minema. Süüa pole ju midagi. Ma ei usu, et keegi päeval käinud on. Samas, mine sa tea, pean uurima.

Eile kui ma ka siin olin, vaatasin The Orphan'i teist korda läbi. Lihtsalt igavusest. Õnneks ei olnud selline film, mida teist korda väga piin vaadata oleks olnud. Samas ka mitte väga põnev enam, ilmsirgelt. Siis olin ma kell 13-16 ja 17-18.30 siin, täna 15-21. Jei.

Ma ei imesta, kui homseks haigeks jään. Jube. Teed tahaks ka.

Järgmine nädal pean kolmapäeval minema linnalaagri noortega ujulasse, aga mul pole isegi ujumisriideid olemas! Vette ma ei lähe. Neljapäeval pean ka mõned tunnid sisustama enne mingi kirjaniku tulekut. Näis, mis saab, peab veel mõtlema.

Vaatasin vanu postitusi (teisest blogist vist) ja mõtlesin, et peaks millalgi pildistama minema jälle. Öösel, pimedas. Aga ilmselt hiljem, kui praktikat enam ei ole, või nädalavahetusel millaski.

Kolmandat päeva Keilas

Kui mul esmaspäeval poleks kaarti kaasas olnud, oleksin ilmselt ära eksinud. Õnneks sain siiski hakkkama. Jõudsin nii vara, et käisin isegi Selverist läbi. Rahvast oli rohkem kui inimesi ja ruumi mitte üldse. Miskid päevad neil seal jälle.

Too päev ei teinud ma erilist midagi. Kõigepealt oli kaks tundi koosolekut, siis näidati mulle maja. Ülejäänud aja istusin niisama ja üritasin olukorraga muidu tutvuda. Noori väga palju ei olnud. Läksin kuskil kuuest minema.

Teisel päeval istusin natuke jälle niisama, veits uurisin mingeid raamatuid ja hiljem lõikasin/voltisin voldikuid. Infovahetundide jaoks Keila koolides.

Täna pidin juba vara ärkama ja 11ks Keila algkooli majja ronima. Õnneks jõudis üks noorteka töötaja samal ajal ja sain kohe õigest uksest sisse, õigesse kohta ka. Veider tegevus toimus seal, st väga midagi. Seisime ja noored tulid, võtsid neid lehti. Seal oli kirjas noorteka märtsikuu tegevused.

Korraks tulime keskusesse tagasi, siis gümnaasiumi majja (vm). Seal läks pm samamoodi. Karmo ostis pirukaid ka ja teised läksid Rõõmu poodi hiljem. Mina tulin noortekasse.

Enne kõiki neid päevi olen iga õhtu alles 02 paiku magama läinud. Täna oli veits raske ikka ärgata küll. Kuigi tund varem tundus ok isegi, aga tahtsin ikka kõik väärtuslikud uneminutid ära kasutada. Praegu tundub ka päris hea. Vahepeal oli vastikum. Sain oma teetassi ka just jälle kätte, mm.

Täna vist ehk pannakse mulle graafik ka kokku. Siis on parem. Praegu ma ainult tean, et reedel siia ei tule, sest on plaan minna jälle Lätti natuke. Järgmine T ja K ka mitte, siis miski soojasõlme hooldus/parandus vm. Kolmapäeval on meediakoolitus tervisekeskuses, kusiganes siis st.

Tunnen ennast suhteliselt tegevusetult ikkagi. Mingeid mänge koolivaheajal 8-10 aastastele noortele toimuva linnalaagri jaoks otsisin natuke enne ainult. Muidu, ma ei tea. Ega Järvel eelmine aasta oli üsna sama vist, mida ma siin ikka ringi tõmblen. Kuu aja jooksul ei jõuagi väga midagi erilist korda saata ka.

Ahjaa, homme on Roherocki koosolek kell 10, st pean veel varem ärkama. Misiganes kellani ma siin täna ka ei oleks, pean vist kohe Sohu jõudes magama minema. Kuigi süüa vist tahaks natuke, paar päeva on jälle kuidagi vahele jäänud natuke nii päris söögi kohta rääkides.

Peaksingi minema uurima seda graafiku asja. Joon tee ära, siis.




PS! Lund sajab! ;)

Gott weiss ich will kein Engel sein

Neid kuulates tulevad iga kord jälle külmavärinad peale. Pilte vaadates ka. Ühtegi live videot pole julgenud veel tööle panna.

Nii palju uusi showelemente oli kasutusele võetud.

Ostsin omale LIFAD pusa ja Pussy plakati.

Schneider vaatas mulle otsa, näitas näpuga ja viskas trummipulga. Siis mingu suur nõme tolgus krabas selle endale. :(

Tahaks veel neid näha!

Esmaspäevast hakkan Keila noortekas praktikal käima.

Endiselt olen töötu, ootan pakkumisi.

Hommeõhtused plaanid

1. Rammlied
2. B*******
3. Waidmanns Heil
4. Keine Lust
5. Feuer frei!
6. Weisses fleisch
7. Wiener Blut
8. Frühling in Paris
9. Ich tu dir weh
10. Liebe ist für alle da
11. Links 2-3-4
12. Haifisch
13. Du hast
14. Pussy
15. Benzin
16. Sonne
17. Ich will
--------------
18. Seemann
19. Rosenrot
20. Engel