Draakonitest ja katsumustest.

Iga(töö)päevasest blogist on sujuvalt saanud iganädalane blogi. Kõigest hoolimata olen üsna kindel, et millestki keegi ilma ei jää, lihtsalt mulli ja hala on veidi vähem.

Eelmine nädal hakkas Musta (vee) Draakoni aasta. Üldiselt jätavad mind sellised asjad külmaks, aga kuna ma ise olen ka natuke draakon, siis tundub, nagu peaks mainima. Lisaks meeldib mulle see ka, et draakon on kõikidest nendest astroloogilistest loomadest ainuke, keda niisama looduses kohata väga ei õnnestu. "Ancient Aliens"is on teooriaid selle kohta, mida üks "draakon" tegelikult endast kujutada võis ehk siis kuidas vanasti asju seletati. Draakoni aasta puhul ostsin endale draakoniga SUVA sokid. :) Toothlessi amigurumi valmistasin juba eelmine aasta, aga blogisin temast ka alles möödunud nädalal.

Ühte koolitust tegin jälle esimest korda. Seekord 6. klassidele. Jälle oli mul ka vaatleja, aga mitte meie büroost, natuke kõrgemalt inimene, kes käibki vaatamas, kuidas projektid toimivad. Üks teema, mida ette kandes tundus mulle endalegi, et kuidagi võõras ja imelikus kohas teiste kõrval, sain teada, ei peakski üldse selles esitluses olema. Igati loogiline. Klass oli väga tubli ja kuulas kenasti.


Neljapäeval sain taaskord sellise ülesande, mis pidi valmis saama reede lõunaks. Kusjuures, selle valmimine ei olenenud kuidagi minust. Nimelt tegelesin ühe registreerimisega, aga kui keegi telefoni vastu ei võta, pole mul suurt midagi teha. Siiani on üks aeg paika panemata. Täna üritan veel.

Reedel tegime natuke LOTRO. Mina tegin vähem, endiselt ei taha kuidagi kell 3 ärgata ja reidima minna. Heal juhul kolmeni teeks midagi.

Laupäeva hommikul kell 9 hakkasid naabrid midagi ehitama, puurima ja taguma. Käisin dušši all ära, veidi aega läks mööda ja oligi pm vaikus ka. Milleks on vaja laupäeva hommikul haamerdama hakata? Ei kannata paar tundi oodata? Jube kiire on selliste asjadega, jah.

Mõtlesin kooki teha, asjad olid enam-vähem isegi olemas, millest saaks, aga ei leidnud head retsepti. Liiga kaua otsisin, isu läks üle. Koogi isu oli ikka, aga teha too hetk enam ei viitsinud.

Kert tuli hea mõttega, minna ujuma. Ma juba päris kaua aega haun plaani ujulasse minna, siiani polnud kordagi jõudnud. Ujumisasju isegi ei olnud. Saigi mindud poodi. Juba esimeses kohas hakkas paha. Midagi eriti seal ei olnud, kõik suured või väikesed. Mütsi siiski saime. Kolmandast või neljandast poest leidsime ka ujumistrikoo lõpuks. Imelikud suurused on neile peale märgitud - igas võimalikus variandis, saa siis aru, mida jälgima peaks.

Kristiine keskuse tagant läksime 17a peale, et Audentese juurde saada - tundus liiga pikk maa enne trenni jalutamiseks. Jõudsime kohale. Autosid oli palju. Ühel hetkel seisis meie ees ka parkimiskorraldaja ning siis hakkas asi tunduma eriti kahtlane. Ujula akende kõrvale jõudes saigi selgeks, et täna on seal võistlus. Nii palju siis trennist ja ujumisest!

Suur vaev poodides ei millegi pärast. Hea seegi, et järgmine kord on nüüd asjad olemas. Tõsi küll, prillid jäid millegi pärast ostmata kuidagi. Audenteses hakkavad varsti ka ujumiskursused täiskasvanutele. Mõtlesin osa võtta, siis vast treeningud mõttekamad ka. Peab vaatama seda asja.


Käisime veel pärast toidupoest ka läbi, ostsime koogi tegemiseks asju juurde. Lõpuks tegin siis kauaoodatud koogi ka valmis. Muidu pidi lihtne kohupiimakook olema, aga kuna Kert pani sinna šoksi ka sisse siis oli veel eriti hea. Asju jäi veel järgi ka, peaks saama ühe veel teha.


Laupäeval tuli Kert veel teise kifti mõttega ka lagedale. Ma vist kunagi näitasin siin pilti ka, et sain endale uue kokaraamatu (aasta lõpus). Seal on 150 kiiresti valmivat retsepti - salatid, praed, magustoidud - erinevad. Sai kohe alguses räägitud ja nalja visatud, et ma hakkan sealt kohe kõike tegema. Ühtesid küpsiseid olen ainult teinud, aga see-eest kaks korda!

Idee seisneb selles, et ma teengi selle aasta jooksul sealt kõik toidud ära. Vähemalt üritan. Eile kirjutasin kõik sisukorra numbrid lipikutele ja hakkasin neid kokku voltima ja purki toppima. Kõiki veel ei jõudnud, aga numbrid on vähemalt olemas ja juba isegi saab midagi tõmmata. Esialgu teen siiski valmis ostetud kraami söögiks, siis vaatab edasi.

Kuna retsepte on 150, peaks idees jõudma küll. Võib-olla mõni söök on nii suur, et jätkub ka järgmiseks päevaks, siis vast ei hakka tegema ja iga nelja päeva tagant ma nii kui nii süüa ei tee. Mõnikord ilmselt juhtub ka nii, et tuleb midagi raamaturetseptile lisaks teha, sest ainult küpsistest toituda - miks ka mitte, aga need saavad niimoodi liiga kiiresti otsa.

Ma ei taha panna omale liiga karme reegleid, et iga päev PEAB midagi tegema. Ma olen üsna kindel, et ma füüsiliselt ei jõuaks ja siis saaks jällegi - liiga ruttu otsa! Üle päeva oleks hea variant või iga kord enne poodi minekut vm. Ilmselt ma ei ole ise iga päev purgi läheduseski, et midagi sealt võtta saaks. Kui retsept nõuab nt paprikat, siis selle jätan välja või asendan, st ma ei nõua endalt 100% retsepti täitmist. Üldpilt on oluline. Ei ole seda kõike väga täpselt läbi mõelnud, aga loodan, et asjad lähevad iseenesest nii, nagu vaja on. How hard could it be?!


Täna plaanin sildikesed lõpuni voltida ja purki panna, purgi ehk ilusakski teha - "SALVEST" kiri kaane peal ei ole kuidagi kutsuv. Võib-olla näiteks veebruari kuu algusega saan teha algust ka oma 2012 katsumusega. Mina olen igatahes põnevil!

PS! Meenub üks film film, "Julie & Julia", kus üks naine tegi aasta aega IGA PÄEV ühest kokaraamatust ühe retsepti. Ma loodan, et mul see nii raskeks ei kujune kui tal. Eriti enam ei mäleta, aga vist oli täitsa OK film.

Thunder from Down Under.

Eelmine nädal sai kõvasti snookerit vaadatud. BGC Masters ikkagi - omavahel võistlesid 16 maailma parimat. Enamasti läks vist nii, et edasi pääsesid need, keda arvasin, aga see asi sai poolfinaalides otsa. Samas no, tõepoolest ka, seal olid ikkagi kõige kõvemad koos ja absoluutselt kõigil oli võimalus võita. Seekord osutus võitjaks Neil Robertson Austraaliast. Gratz!


Reedel oli mõte minna maale, aga tuli välja, et Jass ei läinudki siis. Hoopis laupäeva õhtul plaanis. Pika mõtlemise ja uurimise peale otsustasin laupäeva hommikul ikkagi bussi peale hüpata. Õhtul lihtsalt ei viitsinud enam kuhugi kolistada ja Karlo väga ei viitsinud vist samuti mulle vastu sõitma hakata.

Laupäeva hommikul oli mul enda arust kõik plaani järgi ja korras, aga kui Kristiine keskuse ees bussi ootasin ja kella vaatasin, tundus see kahtlaselt palju olevat. Kontrollisin busside väljumisaegu ja tundus, et ma ei jõua järgmisega, mille tulekuni oli veel aega. Sõitsin järgmise trolliga Estonia juurde ning selleks ajaks oligi kell juba nii palju, et oleksin pidanud juba bussi istuma. Ei jõudnud ja ma ei saa aru, kuidas. Täitsa õigel ajal läksin uksest ka välja ja puha.

Järgmised variandid olid bussid, mis saabuvad Pärnu ühel ajal, aga esimene sõidab 15min kauem, sest peatub vahepeal Märjamaal ja Pärnu-Jaagupis. Otsustasin varasema peale minna, sest bussis tundus mugavam ja soojem istuda kui seal jaamas. Üllatavalt paljud ronisid selle bussi peale, poleks arvanudki. Peatusi olid mõned vahepeal veel, kus keegi maha tahtsis minna või paaris kohas vist tuldi veel peale ka. Mõtlesin, et magan, aga ei õnnestunud.

Karlo ei tulnudki Pärnu ikkagi, sest tädi pidi ka umbes samal ajal sinna jõudma. Mõistlik mõte, ainult ma pidin veel miski tunnikese vist umbes linnapeal passima. Jalutasin kaubamajas ringi, palav hakkas. Õnneks nad varsti jõudsid, Pätu ja Aiki olid ka.

Tegin õhtul süüa, lasanjet. Sellist, nagu ükskord varemgi - võilillenuppude jm-ga. Hea!

Õhtul mängisime Monopoly Kardo suurel nõudmisel. Seda umbes poole kaheni öösel, kuni ta ise kaotas lõpuks ja siis, ütleme nii, sellest kurvaks muutus. Natuke võis ka hiline kellaaeg selliste emotsioonide mõjutajaks olla, ma pakun.

Järgmine hommik tuli onutütar minu juurde ja sosistas kõrva "ÄRATUS!" Otse kõrva sisse seda kuuldes ei ole võimalik mitte ärgata. Kell oli 7.55 ja KÕIK teised alles magasid. Kuskil tunni jooksul hakkasid mõned veel ärkama ja mul ei õnnestunudki enam magama jääda. Uni oli ikkagi, päev otsa.

Isa kutsus meid hundi jälgi uurima kaasa. Mõtlesin pilti teha, aga nii ei ole eriti hea, kui sõidame, auto peatub, vaatame, sõidame edasi. Mõned suvaklõpsud tegin.

Õhtul saime paari peretuttavaga linna tagasi. Isegi siis ei õnnestunud autos magada. Pidev vestlus erinevatel teemadel kestis terve tee. Iseenesest hea, sest teekond läks kiiremini, aga ma olin ikkagi nii väsinud.

Linnas võtsin endal maalt toodud kraami kotist välja ja istusin teleka ette snookeri finaali vaatama. Vaatasin nii kaua kui jaksasin, seisuni 6-4, st vähemalt 4 frame'i oli veel ees. Otsustasin ikkagi magama minna.

Täna hommikul tuli alles meelde, et eile snookeriga samal ajal oli veel ka Millenniumi sarja kolmas film "Purustatud õhuloss." Seda kordab veel täna ka, vaatasin. Äkki jaksab vaadata, mine sa tea. Alati on muidugi võimalus ka endale film hankida ja täpselt siis vaadata kui soov tekib. Muidu, ETVst on päris hea filme vaadata, miskeid segavaid reklaame ei ole vahel. Ainuke miinus, et vahepeal ei saa "pausi" ka panna. Peab lihtsalt korralikult ette valmistama.

Kahtlane nädalavahetus.

Laupäeval oli nii kummaline. Hommik otsa oli hea olla olnud, kui miski 14 ajal, kui arvuti tööle panin, tuli mingi hull värin sisse ja enesetunne läks hoobilt ikka väga halvaks. Ma siiani ei saa aru, mis toimus. Hakkasin ruttu teed tegema, vahepeal sõin ära veel ühe õunagi. Istusin, vaatasin oma värisevaid käekesi ja imestasin.

Võtsin oma tee ja läksin suurde tuppa diivani peale istuma. Hea uus tee oli, mida käisin spetsiaalselt ostmas. Ei jaksanud seda juurde, liiga halb oli. Kusjuures ei olnud süda paha ega midagi ja palaviku tunnet ka ei olnud, lihtsalt mingi värin ja imelik vastikus.

Jätsin pool teed joomata, võtsin teki, keerasin ennast kerra ja olin niisama hädine. Hiljem hakkas tunduma, et kõht on ka veits imelik. Pärast mõnda aega miskite imelike seepide vaatamist tuli inimese tunne juba tagasi ka. Absoluutselt ei saanud aru, mis toimus. Päris hea vist hakkas alles järgmisel päeval.

Õhtuks oli juba siiski piisavalt normaalne, et natuke LOTRO teha. Kõigepealt läks miski nullini või üheni äkki, aga siis tuli Kusti ja kogu värk venis veel mõned tunnid. Kusjuures, ei olnud erilist väsimust ka ja ei saanud arugi, et kell juba nii varajane. Mul ikka tavaliselt annab kuidagi tunda.

Pühapäeval plaanisin heegeldada. Heegeldasin, harutasin, heegeldasin veel ja harutasin veel. Proovisin uusi meetodeid ja vanu viise, ikka ei midagi. Lõpuks kerisin lõnga uude korralikku kerasse ja jätsin asja sinna paika. Sisuliselt tegin ma päev otsa mitte midagi.


Kui Kert tuli, hakkasin tema arvutist vaatama "Lohetatoveeringuga tüdrukut", sest nädal tagasi jäi algus puudu ja siis ei viitsinud väga lõpuni ka vaadata ja kui kordas, siis oli vaja järgmine hommik vara ärgata. Ühe sõnaga jäi nägemata. Nüüd oli viimane hetk see ära vaadata, enne kui algab teine osa "Tüdruk, kes mängis tulega". Vaatasin ära alguse, nähtud osa kerisin edasi, siis avastasin, et peaks veel ikka edasi kerima ning päris lõpuni ikka ei jõudnud. Olulise osa nägin siiski ära.

Mõlemad osad täitsa head filmid. Tõsi, teises oli siiski üks väga ebareaalne (Hollywoodi moodi) koht. Seal oleks pidanud peategelane hukka saama, aga sellist situatsiooni nähes mõtlesin kohe, kui ta nüüd otsa ei saa (ise ennast müstilisel kombel ära päästab), siis on nõme. Ei saanud. Muus osas ei saa väga kurta.

Ostsin endale peale ~1.5 aastat juuksevärvi. Veel mõtlen, kas või kuidas seda kasutama hakkan. Ta on tegelikult selline salkudeks mõeldud ainult. Kardan, et muidu natuke liiga kange mu õrnale parukale. Näis, üks mõte on.

Üldiselt oli siiski imelik nädalavahetus.

Same old shit.

Just jälle vihastasin ennast natuke. Tegime töö juures siin oma ladu/kontoris veidike korrastust, mille käigus palus kolleeg mul ühte natuke mõttetut nüri ööd teha, et ruumi kokku hoida (panna A + B kokku, et nad ühte kasti ära mahuks). Neid oli oma 15o, milleks pidin üsna mitu liigutust tegema, et ühe komplektiga hakkama saada.

Tegin mingi osa ära, ülejäänud A'd ja B'd lisasin eraldi kastidega samasse kasti, kus juba komplekteeritud. Ruumi kokkuhoid täpselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud nendega enam tegeleda. Ütlesin kolleegile ka seda, kes pidi hakkama kasti oma kohale asetama. Too omakorda tegi suured silmad "Miks!? Pane ikka ära!" jne. Ütlesin, ei viitsi, pane ise.

Siis tuli ülemus, lisas juurde umbes, mis teed siis ööpäeva lõpuni, teistel on ka oma ülesanded teha. Mis kuradi mõttes? Mul on ka paremaid asju teha, kui SEE! Miks ma seda üldse veel teen endiselt?

See kolleeg on koguaeg selline, et teeb mida tahab, suhteliselt ükskõik, mida teised asjast arvavad. Teeb oma suured silmad pähe ja arvab, et tal on alati õigus. Ülemuse arvamusest ei saanud absoluutselt praegu aru. St teda ei olnud üldse siin kui me sellega tegelesime. Lihtsalt ilmus kohale ja kiitis takka. Samas küll, tema seisukohtadega üldiselt olen ikka kursis.

Lubasin lõpuks siiski tänase päeva (st lähima tunni) jooksul selle ära teha, kuigi ilge tahtmine on küll öelda lihtsalt EI! Tõsiselt, milleks!??

Juba teine kord see nädal, kui leian, et oleksin pidanud mitte midagi ütlema. Ma ei õpi ka kunagi.

Oih.

Jeebus! Ma ei mäletanudki, et mul nii pikk paus vahele jäänud on. Kaks võimalust - pole midagi blogimisväärilist olnud või on olnud lihtsalt liiga kiire. Viimane on ilmselgelt vale (kuigi see nädal olen tõesti jõudnud päris palju teha ja olla).

Eelmine nädal oli ikka veel üsna uimane - koolivaheaeg mõjutab kõvasti meie tööd, meil lihtsalt ei ole seda.

Laupäeval oli nii hea ärgata. Lumi oli maha tulnud. Ma peaaegu tahtsin hüppama ja hõiskama hakata, kui seda nägin, aga olin siiski tasa, sest ma olin ikkagi ainukesena ärkvel veel sel kellaajal.

Tahtsin kohe jälle küpsiseid tegema hakata, aga pidin ootama, et või soojeneks toatemperatuurile. Tegin neid hiljem. Otsa said kiiremini kui esimesel korral, mu meelest.

LOTRO sai teha jälle natuke. Veidi uuemaid ja veidi vanemaid asju. Üsnagi varahommikuni, aga miskipärast ärkasin järgmine päev ikka juba enne 10 üles, kuigi plaan oli kaua magada.

Pühapäeva hommikul mõtlesin heegeldada, aga millegipärast ei jõudnud selleni. Tegelesin oma amigurumi piltidega. Sinna panen neid aja pikku juurde ilmselt. Võimalik, et topin siia ka miski ühiskollaaži kõigist nt.

Jalutamas sai pühapäeval ka käia. Nii hea ilm. Võtsin fotoka kaasa, aga unustasin ära, et laadisin just pilte arvutisse st kaart jäi maha. Success! Teiseks pean meeles pidama, et jalutamiseks valin natuke toekamad saapad. Jälle unustasin ära ja tagasi jõudes olid hüppeliigesed nii haiged, et sain ainult kikivarvul käia. Aga see läks üle. (:

Lohetatoveeringuga tüdruk oli ETVs. Algust ei näinud ja midagi ei saanud aru. Miski pool tunnikest vaatasime. Esmaspäeval oli kordus ka, aga ma ei jaksanud toda ära oodata. Peab ette võtma enne järgmist nädalat kui juba teine osa tuleb.

Esmaspäeva hommikul valdas mind taaskord motivatsioonipuudus.

Ühte koolitusprogrammi käisin vaatamas, kuidas kolleeg läbi viis. Varsti hakkan ise läbi viima neid ka. Seekord 6. klassidele 2x45 min loengud.

Eile oli asutusesisene infopäev. Minu käest küsiti, kas olen uus töötaja, mis siis et täpselt sel päeval sai ka pool aastat täis. Kind of uus!

Täna sõime lõunaks pizzat! Seda õiget ja päris pitsat. Kuna tellimus oli juba esitatud, oli mul valida, kas süüa paprikaga pizzat, teravat pizzat või midagi muud. Esmalt mõtlesin viimasele variandile, aga siis ikka otsustasin teise kasuks. Ta ei olnudki nii terav - ei miskit jalapenot vm, kõigest sibul ja küüslauk. Käis küll!

Miski uue projektiga tegelesin täna. Täitsa lõpp, kui läbi mõtlemata ikka asjad saavad olla. Ühe korraga tuleb pidada loengut noortele vanuses 4-16, kelledest pooled räägivad eesti, pooled vene keelt ning osad on veel vaimupuudega ka. Üritasin teha tabelit, kus kõik andmed koos, isegi selle peale läks paar head tundi vist ära. *sigh*

Homme on JMKE sünnipäev. Aga ta hakkab nii öösel, et ma väga ei usu, et sinna minna viitsib. Nagu ikka, no. Võiks ju hakata kontserdid nii 18-19 paiku, ei?



Kummitab.

For the Professor!

2.1.12

Eile hakkasin oma arvuti taga blogima, aga ei jõudnud sellega väga kaugele. Idee oli teha isegi kaks postitust - teine piltidega. Nii palju siis sellest.

Reedel oli meil asutuses eriti lühike tööpäev - ainult lõunani. Käisin töö autoga pesulas ära ja siis lasti ära ka. Täitsa mõnus. Trollis sain sõnumi - võitsin kaks piletit õhtusele No-Big-Silence'i ja teiste kontserdile. Sinna minemine venis kuidagi pikale, aga liiga hilja kohale küll ei jõudnud. Täpselt (ma arvan) Pedigree alguseks.

NBSi ei olnud küll niiiiiiii ammu või veel kauem näinud. Täitsa vahva. Kõik oli nagu sama, aga kuidagi teistmoodi. Täitsa meeldiv kogemus. Pärast esines veel Nevesis (kui ma ei eksi). Seda veidi vaatasime, aga väga ei viitsinud ja ei jaksanud.

Hakkasime vaikselt jalutama. Mõte oli kuskilt takso leida, aga üks kelle peale hääletasime, ei peatunud. Ülejäänud ka kihutasid mööda. Ei helistanud ka kuhugi. Pärast sai küll väike kõne tehtud, aga mitte ühelegi taksofirmale, vaid politseisse. Üks kaabakas sai vähemalt natukene mõtlemisaega politseiautoski, kui mitte mujal.

Edasi kulges ka nii, et ei tellinudki taksot ja jõudsime hoopis jala kohale. Sellist plaani küll ei olnud ja päris külm oli ka, aga viimase paari kilomeetri juures tundus juba taksojuhi mõnitamine, kui oleks tellinud. Iseenesest oli jalutuskäik vahva. Minul jäid jalad küll kuivaks, aga kintsud olid juba bussijaama juures külmast tuimad ja tundetud.

Siis jõudis ka väsimus kohale. Pakun, kuskil nelja paiku sai magama. Ärkasin 14.21 ja vaatasin kolm korda kella, enne kui aru sain, et nägin juba esimene kord õigesti. Enne jõudsin veel mõelda, ei tea, kas peaks ärkama või veel magama - väljas tundus läbi kardina juba valge olevat. Tegelikult oli nii, et kui dušši all ära käisin, hakkas juba pimedaks ka minema. Ei mäleta, et oleksin kunagi nii hilja ärganud.

Õhtul lubasin kooki teha. Hakkasin retsepte uurima ja võrdlema neid sellega, mis kapis leidus. Kõige lähedamale jäid miskid šokolaaditükkidega pätsikesed - küpsised.

Võid oli natuke vähe, üritasin teisi asju ka tiba vähem panna. Jahuga arvutasin natuke mööda - oleks pidanud veel vähem panema. Lisasin juurde veidi Nussa kreemi, tilga kondenspiima, mis veel alles oli ja veidi tavalist piima. Tundus juba enam-vähem.

Panni peale mahtusid napilt ära. Kerkisid päris ilusasti. Küpsise lõhna tundsin veel hommikulgi oma riiete küljes. Taaskord midagi jube head sai kokku keeratud. Otsa saamiseks ei läinud väga kaua aega. Kuna nad said ruttu valmis ja väga ulmelisi asju siise vaja ei olnud, võib kindel olla, et neid saab veel! (:

Isa helistas mulle reedel, küsis, kas lähen maale ka. Ma ei plaaninud ja nende jutu järgi keegi teine ka mitte, st vanemad kahekesi. Laupäeva öösel helistas ta uuesti, siis oli juba pool suguvõsa kohal ja ainult mina puudu. Aga ma tõesti ei viitsi nii palju sõita koguaeg. Väsitav.

Panin end kirja ühe foorumi katsumusse, et iga kuu midagi valmis meisterdada. Pöidlad pihku, äkki õnnestub ka. Mõtlesin ise juba miskit a'la "Project 365" teha, aga selles võib küll kindel olla, et ma iga päev midagi tehtud ei suuda. Üks asi kuus - tundub tõenäolisem. Kui midagi looma hakkab, vast ikka blogin ka.