Just jälle vihastasin ennast natuke. Tegime töö juures siin oma ladu/kontoris veidike korrastust, mille käigus palus kolleeg mul ühte natuke mõttetut nüri ööd teha, et ruumi kokku hoida (panna A + B kokku, et nad ühte kasti ära mahuks). Neid oli oma 15o, milleks pidin üsna mitu liigutust tegema, et ühe komplektiga hakkama saada.
Tegin mingi osa ära, ülejäänud A'd ja B'd lisasin eraldi kastidega samasse kasti, kus juba komplekteeritud. Ruumi kokkuhoid täpselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud nendega enam tegeleda. Ütlesin kolleegile ka seda, kes pidi hakkama kasti oma kohale asetama. Too omakorda tegi suured silmad "Miks!? Pane ikka ära!" jne. Ütlesin, ei viitsi, pane ise.
Siis tuli ülemus, lisas juurde umbes, mis teed siis ööpäeva lõpuni, teistel on ka oma ülesanded teha. Mis kuradi mõttes? Mul on ka paremaid asju teha, kui SEE! Miks ma seda üldse veel teen endiselt?
See kolleeg on koguaeg selline, et teeb mida tahab, suhteliselt ükskõik, mida teised asjast arvavad. Teeb oma suured silmad pähe ja arvab, et tal on alati õigus. Ülemuse arvamusest ei saanud absoluutselt praegu aru. St teda ei olnud üldse siin kui me sellega tegelesime. Lihtsalt ilmus kohale ja kiitis takka. Samas küll, tema seisukohtadega üldiselt olen ikka kursis.
Lubasin lõpuks siiski tänase päeva (st lähima tunni) jooksul selle ära teha, kuigi ilge tahtmine on küll öelda lihtsalt EI! Tõsiselt, milleks!??
Juba teine kord see nädal, kui leian, et oleksin pidanud mitte midagi ütlema. Ma ei õpi ka kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar