Ujuma!

Eelmine nädal sain edukalt hakkama Lasnamäel liiklemisega. Kuigi mul oli GPS olemas, tekkis siiski paaril korral ka kahtlaseid hetki, kuhu minema pean.

Reedel läksin endale ujumisprille otsima. Ühes poes uurisin, teises pidi neid müüja käest küsima ja ma ei viitsinud seda, ostsin sealt hoopis jope. Mõnusalt soe, paks ja piisavalt pikk. Seest sulgedega ja nii hea. Talv veel päris läbi ei ole ning aasta lõpus on teda ju jälle oodata. Väärt ost, millega jäin igati rahule. Selle ostuga sai Buffi kauba peale.

Tatsasin Jyskist ka läbi. Seal oli hea suleteki pakkumine. Pidin ära ostma. Ammu oli juba plaanis osta ka tekk, mis üle mu voodi ulatuks või selle vähemasti ära kataks. Ühe voodipesukomplekti ja padja ostsin ka lisaks.

Prismast leidsin ka päris suure valiku prille. Valisin samad, mis mulle vist Sportlandis, või kuskil, proovides ka juba kõige paremini sobisid. Sealt sain nad €5 soodsamalt. Ainukesed, mis päris hästi istusid.

Nii ma nüüd siis tatsasin trolli peale ja sealt maha ja edasi, ühes käes suur sulejope, teises käes suur suletekk. Kohale jõudsin ja jube rahul olin endaga. Ainuke ebaõnnestunud ost oli voodipesu. Vastikust materjalist, mis esialgu tundus nagu paber. Panin kohe pesumasinasse. Veidi võib-olla aitas, aga üldiselt on see ikka jama materjal. Selline kilene, natuke võib-olla mõnd magamiskotti meenutaks. Sahiseb ka. Kui aega/viitsimist saan ostan kindlasti uue. Praegu lihtsalt ei ole üldse mingit isu poodi minna. Loodan, et see lihtsalt jääb mul kuskil silma, kuhu pean nii kui nii minema.

Laupäeva õhtul oli plaan kooki ja süüa teha, kui tädi helistas mulle, et toob oma lapsed minu juurde ööseks. Üks kümne aastane ja teine peaaegu aastane. Eks ma olin nõus. Päris ootamatult tuli, aga mõtlesin, et selle ühe õhtu saab vast ikka hakkama. Üritasin natuke põrandaid puhtamaks pühkida, aga kuna meil praegu seal koer ka, siis oli ta nii nagu oli. Kergesti näpitavad asjad peitsin ära.

Jass tõi ta minu juurde. Alguses oli ikka väga ehmunud - võõras koht ja võõrad näod ümber. Kippus Jassi juurde tagasi. Aga õnneks ta ikka õhtu jooksul harjus. Kui keegi teda ootamatult üksi ei jätnud, oli kõik korras. Üldiselt ma siiski hoidsin kogu aeg silma peal, sest meie toad ja sisustus ei ole kõige beebisõbralikumad.

Suuremaga oli selles mõttes õnneks lihtsam, et ta sai ise endaga hakkama. Kurtis küll, et igav, aga ei suutnud samas midagi välja ka mõelda. Vahepeal istus arvuti taga, aga väga vist ei viitsinud seda ka. Natuke mängis koeraga, aga see vist häiris teisi.

Miski kümpsist väsis pisike ära, teise suunasin ka teleka ette diivanile horisontaali. Tundus, et kustus ka päris ruttu ära.

Süüa teha ei jõudnudki, õnneks ema oli kooki saatnud ja võileibu sai ka ikka teha.

Öösel sain tunda peksu nii väikeste jalgade kui peade poolt. Mõnedki korrad ärkasin ka kolaka peale, kui tüüp pea vastu voodi otsalauda ära lõi, ise ei teinud teist nägugi.

Hommikul olin unine, aga ei midagi hullu. Veeretasime päeva edasi. Kõndisime mööda tuba, mängisime improviseeritud mänguasjadega, sest kaasas tal väga midagi ei olnud. Üritasime olla vaikselt, aga nendega see väga ei õnnestu. Enam-vähem siiski.

Sõime natuke ja mingi hetk panin põnni uuesti magama. Kummaline, kuidas ta sipleb-sipleb ja siis üks hetk lihtsalt magab.

Tiina-Kaido tulid umebs siis kui ta oli oma pool tunnikest maganud. Meie pitsakarbid andsid inspiratsiooni pitsa söömiseks. Võtsimegi sõidu ette pitsakioskisse. Vahepeal ärkasid magajad üles. Pitsaga jõudsime ka tagasi. Mõnus. Seal on ikka parimad pitsad. Kui siis just võib-olla Paide välja arvata - justkui sama kiosk, aga ikkagi teine.

Kui nad uksest välja astusid kuulsin midagi. St mitte midagi. Vaikus. Seda ei olnud juba mõnda aega kuulnud. Kui just Ints midagi ei mängi või filme ei vaata või ma ise muusikat ei kuula, on meil enamasti ikka üsna vaikne. Siis oli seda kuidagi eriti hästi tunda.

Ootamatult see tuli, aga hakkama saime. Väga palju pikemalt vist ei oleks jaksanud küll. Enamasti kui ma olen hoidnud, on vist keegi ikka kõrval olnud, kellele laps vajadusel ära anda või siis on nad mingi aja pärast alati tulemas.

Pühapäeva õhtul läksime lõpuks ujuma ka. Pidi ju ikka koha ära proovima, kui seal rohkem käima hakata, vesi ära katsuda jne. Vesi oli ka täitsa OK. Kui liigutasid, siis ei hakanud külm ka, aga kuna ma väga midagi teha ei osanud, siis ikka hakkas küll. Üldiselt mulle siiski meeldis ning sealt tagasi jõudes registreerisin end ka kursustele ära. Veel ei tea, kas kuulun algajate või edasijõudnute hulka, aga ilmselt juba õhtul saab teada.

PS! Vabandan, see IE vms ei taha õigesti vormistada seda posti millegi pärast.

Vahepeal oli natuke jahe.

Tegin ära oma esimese koolituse asenduskodus. Muidu oli kõik väga vahva ja tore, isegi teed ja kooki pakuti, aga kokku läks aega tunni asemel umbes kaks. Mind väga see ei häirinudki too hetk, kuna kuhugi kiirustada ei olnud. Paar ületundi sain sellest ainult. Lisa andis natuke ka see pisiasi, et samal ajal, kui mina liikusin, hakkas ka tuiskama. Nähtavus oli kuskil 2m max ja kiirus teel Haabneemest Koplisse keskmiselt 40km/h. Korra panin ringtee valest otsast välja ka ja hakkasin (vist) Maardu poole kimama, aga õnneks sain ikka aru, et ei ole päris õige tee.

Päris põnev oli sõita, minu ainuke mõte oli, kuidas saaks juba selle auto ära pargitud ja trolli peale mindud. Trolli peale, tõsi küll, väga ei tahtnud ka minna, sest see tuisk oli ikka kole külm. Loomulikult, olles siis mõne peatuse edasi sõitnud, ei olnud tuisust ka enam haisugi.

Nädalavahetusel pidin Jassiga maale minema. Kui lõpuks autosse istusin ja liikuma hakkasime, teatas ta, et ei tule tagasi. Minu reaktsioon oli WTF!? Veits pahaseks sain too hetk. Kuidagi üldse ei olnud muidu seekord tunnet, et peaks maale minema. Kohale jõudes oli pikk laud toas ja rahvast selle ümbert täis. Esimesest hämmingust üle saades istusin nende kõrvale ja hakkasin ka sööma. Kõht oli küll tühi.

Laupäeval jalutasime natuke õues. Mõtlesin pilti teha, aga väga ei õnnestunud. Külm veel ei hakanud. Siis läksime järvele. Seal nad põhiliselt putitasid oma rallikat, ühesõnaga, igav. Ja külm. Tahtsin Jassi autoga tagasi sõita, aga ta ei lubanud. Jala sai oma pool kiltsa käidud. Vahepeal kutsusin isa vastu, sest siis hakkas ikka juba RÄMEDALT külm. Jass siiski tuli ja otsustas meid ära viia. Vahepeal saime kokku. Sellest külmast päris soe ei hakanudki. Tükk aega värisesin toas, jõin teed ja kakaod. Kooki tegema hakates hakkas natuke soojem juba. Nohu olin siiski ka kallale saanud.

Järgmisel hommikul oli tunne endiselt nohune. Hakkasin uurima, kuidas linna tagasi saada. Tuli välja, et keegi ei lähe ja enamus busse ka välja müüdud. Ühele oli veel 7 kohta, viimasele, mille pilet maksis €14 oleks ilmselt ka olnud. Selle ühe peale lasin Jassil pileti ära osta, sest netist ei ole võimalik LHV kliendil bussipiletit osta ja oma SEB koodi ma enam ei mäletanud. Bussi peale napilt, et ei oleks jõudnudki, kuna autovõtmeid ei leitud üles. Päris põnev hakkas vahepeal. Linna ma ikkagi jõudsin. Endiselt nohune, aga kohal.

Esmaspäeval lasi ülemus mu koju. Talle vist ei meeldinud, et ma tatistasin ja aevastasin niimoodi. Praegu enam sellist nohu ei ole, aga kurk on ikka valus, hääl kahtalne ja selline veidi kummaline olla. Homme peaksin idee poolest 2x45min loengut minema pidama, aga hetkel küll ei oska öelda, kas mu hääl sellele vastu peaks või, kui viisakas oleks üldse pooltõbisena noorte ette minna?

Oma retseptipurgist olen võtnud juba ka teise ja kolmanda sildi ning esimese neist ka juba valmis teinud. Täitsa hea oli, mulle meeldis rohkem kui eelmine kord, kuigi ka selles tegin väikeseid muudatusi. Viimase sildi tõmbasin eile, seekord tuli magustoit (jeei!). Asjad on veel ostmata, aga kui täna või homme poodi satub, ostan need kindlasti ära. Mul on plaanis nendest ka lähemalt blogida, loodetavasti, näiteks nädalavahetusel. Pilte olen siian ka ikka korralikult teinud. Või vähemasti enam-vähem enne kui söök ära jahtub ja nii, nagu pimedal ajal toas võimalik.

Õues on lõpuks ometi talv, aga mul ei ole normaalset jopet.

Eile oli ühel kolleegil viimane päev meie büroos. Jääb küll samasse asutusse tööle, aga teise regiooni. Uut töötajat ka juba otsitakse, vist on see asi isegi juba välja valimise järgus. Ostis meile süüa, omalt poolt kinkisime ka mõned meened, lisaks veel meie tööd tunnustava rinnamärgi. Külla tulid veel ka meie ala esindajad kõrgemalt poolt, kogu kollektiiviga. Väga palju inimesi oli meie väikeses kontoris mingi hetk. Mõne aja möödudes, läksid kõik laiali ja oli taaskord vaikus.

Õhtul käisin Faktorys oma broneeritud kingadel ka järel. Rohelised, tagant punaste paeltega, nahast. Sellised natuke peeterpaanilikud. Eelmine nädal bronnisin ka ühed, need tõi Jass sealt ära. Enda kätte ei ole veel saanud, täpsemat hinnangut anda ei oska. Nood olid sellised punakaspruunid suure pandlaga, natuke vintage stiilis.

Eelmine nädal miski päev käisin endale sooja jopet ostmas, sest avastasin, et minu enda oma on kolme aastaga juba päris õhukeseks jäänud. Igalt poolt tuleb külma läbi. Tookord ei leidnud, eile hüppasin ka paarist kohast läbi, kõik olid imelikud või liiga õhukesed ikkagi.

Kooki tegin ka eile lõpuks jälle. Seda sama, mis viimati, aga šoksi asemel sai sisse pandud müslit ja natuke mett. Superhea ja pehme tuli jälle, aga ainuke probleem oli, et kõht sai enne liiga täis söödud.

Eile võtsin oma retseptipurgist esimese lipiku. Sellel seisis "106", mis tähistas lehekülje numbrit, ning valmistama pean sealiha. Täpselt praegu nime ei mäleta, aga vaja minevate asjade nimekiri on olemas.

Sellega seoses, ma arvan, et vahepeal pean ikkagi midagi muud ka tegema, kuna need retseptid nõuavad erinevate toodete ostmist, mida mul niisama kuskil ei vedele ja kogused ei ole nii suured, et kõik ära kuluks. Eeldatavasti pean siis mingi hetk midagi ise välja mõtlema, kui tundub, et piisavalt palju poolikuid asju vedeleb. Seda muidugi ka enne, kui need halvaks jõuavad minna, mis ei ole meie puhul üldse nii harukordne. Näiteks olen teinud nüüd kaks korda kooki, kuna eelmisest korrast jäi täpselt pool üle, nüüd on üle ainult kaks muna. Tüüpiliselt nad jäävadki kuni vanaks lähevad. Võib loota, et ma nendega veel midagi teen, aga kindel ei saa olla. Mulle tegelikult üldse ei meeldi niimoodi sööki ära visata, aga nt munade puhul ma lihtsalt ei tarbi neid kuidagi muud moodi kui koogi sees.

Täna pidin minema ühte maakonna kooli loengut pidama, aga eile helistas sealt keegi ja ütles, et neil ei ole õpilasi koolis. Ma isegi just enne hommikul olin mõelnud, et huvitav, kas külmapühasid ei ole kuskil. Vot mis siis välja tuli.

Tänu sellele on mul täna natuke plaanivabam kui muidu. Teoreetiliselt võiks muidugi tegeleda homse koolituse ettevalmistusega, kuigi olin seda plaaninud teha homme. Ilmselt teen ikka miski aeg täna algust sellega.

Endiselt ei ole otsustanud, kas maksta €75 ja minna kursusele või mitte.