Tegin ära oma esimese koolituse asenduskodus. Muidu oli kõik väga vahva ja tore, isegi teed ja kooki pakuti, aga kokku läks aega tunni asemel umbes kaks. Mind väga see ei häirinudki too hetk, kuna kuhugi kiirustada ei olnud. Paar ületundi sain sellest ainult. Lisa andis natuke ka see pisiasi, et samal ajal, kui mina liikusin, hakkas ka tuiskama. Nähtavus oli kuskil 2m max ja kiirus teel Haabneemest Koplisse keskmiselt 40km/h. Korra panin ringtee valest otsast välja ka ja hakkasin (vist) Maardu poole kimama, aga õnneks sain ikka aru, et ei ole päris õige tee.
Päris põnev oli sõita, minu ainuke mõte oli, kuidas saaks juba selle auto ära pargitud ja trolli peale mindud. Trolli peale, tõsi küll, väga ei tahtnud ka minna, sest see tuisk oli ikka kole külm. Loomulikult, olles siis mõne peatuse edasi sõitnud, ei olnud tuisust ka enam haisugi.
Nädalavahetusel pidin Jassiga maale minema. Kui lõpuks autosse istusin ja liikuma hakkasime, teatas ta, et ei tule tagasi. Minu reaktsioon oli WTF!? Veits pahaseks sain too hetk. Kuidagi üldse ei olnud muidu seekord tunnet, et peaks maale minema. Kohale jõudes oli pikk laud toas ja rahvast selle ümbert täis. Esimesest hämmingust üle saades istusin nende kõrvale ja hakkasin ka sööma. Kõht oli küll tühi.
Laupäeval jalutasime natuke õues. Mõtlesin pilti teha, aga väga ei õnnestunud. Külm veel ei hakanud. Siis läksime järvele. Seal nad põhiliselt putitasid oma rallikat, ühesõnaga, igav. Ja külm. Tahtsin Jassi autoga tagasi sõita, aga ta ei lubanud. Jala sai oma pool kiltsa käidud. Vahepeal kutsusin isa vastu, sest siis hakkas ikka juba RÄMEDALT külm. Jass siiski tuli ja otsustas meid ära viia. Vahepeal saime kokku. Sellest külmast päris soe ei hakanudki. Tükk aega värisesin toas, jõin teed ja kakaod. Kooki tegema hakates hakkas natuke soojem juba. Nohu olin siiski ka kallale saanud.
Järgmisel hommikul oli tunne endiselt nohune. Hakkasin uurima, kuidas linna tagasi saada. Tuli välja, et keegi ei lähe ja enamus busse ka välja müüdud. Ühele oli veel 7 kohta, viimasele, mille pilet maksis €14 oleks ilmselt ka olnud. Selle ühe peale lasin Jassil pileti ära osta, sest netist ei ole võimalik LHV kliendil bussipiletit osta ja oma SEB koodi ma enam ei mäletanud. Bussi peale napilt, et ei oleks jõudnudki, kuna autovõtmeid ei leitud üles. Päris põnev hakkas vahepeal. Linna ma ikkagi jõudsin. Endiselt nohune, aga kohal.
Esmaspäeval lasi ülemus mu koju. Talle vist ei meeldinud, et ma tatistasin ja aevastasin niimoodi. Praegu enam sellist nohu ei ole, aga kurk on ikka valus, hääl kahtalne ja selline veidi kummaline olla. Homme peaksin idee poolest 2x45min loengut minema pidama, aga hetkel küll ei oska öelda, kas mu hääl sellele vastu peaks või, kui viisakas oleks üldse pooltõbisena noorte ette minna?
Oma retseptipurgist olen võtnud juba ka teise ja kolmanda sildi ning esimese neist ka juba valmis teinud. Täitsa hea oli, mulle meeldis rohkem kui eelmine kord, kuigi ka selles tegin väikeseid muudatusi. Viimase sildi tõmbasin eile, seekord tuli magustoit (jeei!). Asjad on veel ostmata, aga kui täna või homme poodi satub, ostan need kindlasti ära. Mul on plaanis nendest ka lähemalt blogida, loodetavasti, näiteks nädalavahetusel. Pilte olen siian ka ikka korralikult teinud. Või vähemasti enam-vähem enne kui söök ära jahtub ja nii, nagu pimedal ajal toas võimalik.
Päris põnev oli sõita, minu ainuke mõte oli, kuidas saaks juba selle auto ära pargitud ja trolli peale mindud. Trolli peale, tõsi küll, väga ei tahtnud ka minna, sest see tuisk oli ikka kole külm. Loomulikult, olles siis mõne peatuse edasi sõitnud, ei olnud tuisust ka enam haisugi.
Nädalavahetusel pidin Jassiga maale minema. Kui lõpuks autosse istusin ja liikuma hakkasime, teatas ta, et ei tule tagasi. Minu reaktsioon oli WTF!? Veits pahaseks sain too hetk. Kuidagi üldse ei olnud muidu seekord tunnet, et peaks maale minema. Kohale jõudes oli pikk laud toas ja rahvast selle ümbert täis. Esimesest hämmingust üle saades istusin nende kõrvale ja hakkasin ka sööma. Kõht oli küll tühi.
Laupäeval jalutasime natuke õues. Mõtlesin pilti teha, aga väga ei õnnestunud. Külm veel ei hakanud. Siis läksime järvele. Seal nad põhiliselt putitasid oma rallikat, ühesõnaga, igav. Ja külm. Tahtsin Jassi autoga tagasi sõita, aga ta ei lubanud. Jala sai oma pool kiltsa käidud. Vahepeal kutsusin isa vastu, sest siis hakkas ikka juba RÄMEDALT külm. Jass siiski tuli ja otsustas meid ära viia. Vahepeal saime kokku. Sellest külmast päris soe ei hakanudki. Tükk aega värisesin toas, jõin teed ja kakaod. Kooki tegema hakates hakkas natuke soojem juba. Nohu olin siiski ka kallale saanud.
Järgmisel hommikul oli tunne endiselt nohune. Hakkasin uurima, kuidas linna tagasi saada. Tuli välja, et keegi ei lähe ja enamus busse ka välja müüdud. Ühele oli veel 7 kohta, viimasele, mille pilet maksis €14 oleks ilmselt ka olnud. Selle ühe peale lasin Jassil pileti ära osta, sest netist ei ole võimalik LHV kliendil bussipiletit osta ja oma SEB koodi ma enam ei mäletanud. Bussi peale napilt, et ei oleks jõudnudki, kuna autovõtmeid ei leitud üles. Päris põnev hakkas vahepeal. Linna ma ikkagi jõudsin. Endiselt nohune, aga kohal.
Esmaspäeval lasi ülemus mu koju. Talle vist ei meeldinud, et ma tatistasin ja aevastasin niimoodi. Praegu enam sellist nohu ei ole, aga kurk on ikka valus, hääl kahtalne ja selline veidi kummaline olla. Homme peaksin idee poolest 2x45min loengut minema pidama, aga hetkel küll ei oska öelda, kas mu hääl sellele vastu peaks või, kui viisakas oleks üldse pooltõbisena noorte ette minna?
Oma retseptipurgist olen võtnud juba ka teise ja kolmanda sildi ning esimese neist ka juba valmis teinud. Täitsa hea oli, mulle meeldis rohkem kui eelmine kord, kuigi ka selles tegin väikeseid muudatusi. Viimase sildi tõmbasin eile, seekord tuli magustoit (jeei!). Asjad on veel ostmata, aga kui täna või homme poodi satub, ostan need kindlasti ära. Mul on plaanis nendest ka lähemalt blogida, loodetavasti, näiteks nädalavahetusel. Pilte olen siian ka ikka korralikult teinud. Või vähemasti enam-vähem enne kui söök ära jahtub ja nii, nagu pimedal ajal toas võimalik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar