Rokenroll ja pidu!

Eile oli Pärnu noortebändide konkursi "Proovikas 2009" eeloor. 11st bändist sai edasi 7, milledest kõigi osas ei ühtinud minu (ja paljude teistegi!) ning žürii arvamus üldse. Mõnede kommentaaridega kava:

18.00 - Joseph Inch - täitsa hea, ei oska midagi eriliselt head ega halba välja tuua. Pääsesid finaali.

18.15 - Ann Maverick - natuke karmim kui eelmine, ka üldse mitte halb. Pääsesid finaali.

18.30 - Scansi - minule ammu tuttav bänd, tegid ikka oma eesti keelset mussi, mõnus! Minu jaoks veidi üllatuslikult, seekord finaali ei pääsenud.

18.45 - T:69 - meie oma Tõstamaa kollektiiv, läbinud suure muutuse naisvokaali näol, aga seda ainult heas suunas! Pääsesid finaali.

19.00 - When The Glory Fades - Audru bänd, mulle nad meeldivad. Pääsesid finaali.

19.15 - Previous Last - superluks, midagi rap-metali laadset, ühe laulu sõnad olid midagi Obamast! Üritasin Myspacest leida, aga seal on neil teise vokaaliga hoopis teised lood. Otto mängis seal ka! Pääsesid finaali.

19.30 - vaheaeg

19.45 - Echo Park - enam-vähem niivõrd-kuivõrd. Finaali ei pääsenud.

20.00 - 6th yard Posse - 5 räppivat kutti, üldse mitte minu maitse, kõigele lisaks, vahepeal koos "lauldes" nad ei kõlanud väga kenasti ka. Pääsesid finaali, mitmekesisuse mõttes hea, muidu ei ole nendes väga kindel.

20.15 - Alloy Indefinite - mhmh, kiidusõnad! Pääsesid finaali.

20.30 - Itch - väga jubeda naisvokaaliga bänd, kohutav! Finaali ei pääsenud, õnneks.

20.45 - Miserywork - minu poisid, tegid tubli esinemise jälle, rahvas möllas ja isegi mitte-karvased tõdesid, et jalg hakkas tatsuma. Vägagi paljudele üllatuslikult, nad ei pääsenud samuti finaali.

21.00 - John Stuart Mill - peaesineja, hea valik, oma tuntud headuses, mõnus.

21.30 - žürii sõna - oli, mis ta oli, nagu Erik pärast ütles, see oli nende otsus ja see tänasel päeval luges, ükskõik mida me siis ka ei arvaks! Tõsi!


Täna oli siis jälle üks pidupäev meil siin. St, umbes pool tunnikest tagasi läksid viimased inimesed ära ja kümnekonna minuti eest vajus pererahvas tubadesse magama. Ma ei oleks arvanudki, et nii palju inimesi meie elutuppa ära mahub, aga võta näpust, kui vaja, oleks rohkemgi läinud! Jälle olin mina kõige väiksemate külaliste lemmiktegelane vist, igastahes möllata sai nendega omajagu. Teiseks on mul kõht jälle nii täis!

Pärnus käigud hakkavad tihedaks saama!

Kolmapäeval oli meil ainult näiteringi loeng, vaatasime, kuidas õppjõud meile nukuteatrit tegi. Agne ja Agnes tegid ka väikese etteaste, mõnusalt naljakas oli. Meid lubati isegi päris nukuteatrit vaatama viia!

Trenni oli tulnud üle pika aja jälle päris palju inimesi kohale, väga super! Taaskord leidsin, et ma olen ikka veidi liiga aeglane. Või siis teen lihtsalt teen mingi imeliku liigutuse ja lähen sellepärast välja. Muidu vist sain enam-vähem hakkama ka. Eriti hästi läks mul kuidagi üks-ühele mängides, vedas ilmselt. Seekord sain ma väljaku ääres, mulle tundus, palju rohkem pihta kui mängus olles, valus, samas naljakas, ei võinud siis võrgu tahagi minna vms!?

No, ja siis täna, pidin juba teist neljapäeva järjest vara ärakama, et bussi peale minna ja Pärnu sõita, seekord veel varem, 11ks. Ma kartsin, et jään hiljaks, kui lähen bussiga, mis 10.45 kohale jõuab, aga enamus Tallinnast tulevat rahvast oli ka seal peal ja sai kohe lausa koos minna. TÜ Pärnu Kolledžis toimus meil siis EÜLi juhatuste ümarlaud.

Alguses tehti meile hästi lahe simulatsioon, kus oli üks ülikool järsku saanud miljoni (a'la ebavajaliku garaaži müümisest vms) ning, mis tuli siis kellelegi ära jagada. Moodustati kolm gruppi: üliõpilased, rektoraat ja õppejõud. Esimesed tahtsid raha endi sekka abivajajate tarvis, kes vastasel juhul lahkuks koolist, rektoraat tahtis remontida auditooriumi, õppejõud soovis, nagu ikka, palka juurde. Võidaks otsus, kes saab enim hääli või siis rektoraadi tahtmine, kui muus osas kokkulepet ei leita. Keeruliste arutelude tulemusena leidsid õppejõud ja üliõpilased ühise keele ning jaotasid 40% kummalegi endile ning 20% remondile. Alguses mõtlesid lihtsalt 50:50 teha, kuid siis, heast südamest, mõtlesid ka natuke meie peale (ma olin rektoraadi grupis), et las teeme selle remondikese ka kuidagi ära ikka.

Praeguseks olen ma jälle kodus! Laupäeval on järgmine sünnipäevapidu, kodus ja ema-isa mõlema oma koos, seekord ilma sugulasteta. Lihtsalt hunnik sõpru-tuttavaid, natuke väiksem kuskil 26 inimest vist. Üldiselt, neid pidusid meil nüüd vist ikka tuleb omajagu veel lähiajal!

Peldikulutt

Et korralikult hambaid puhtaks saada, oleks ühte peldikulutti ikka vaja! Katariina oskab suurepäraselt näidata ka, kuidas oleks õige seda kasutada. Nuki oskab niisama kirjeldada, mis see asi üldse on.

Muidu, vaatasime Kill Bill vol.2 just köögis kambakesi. Mariale film ei meeldinud, ma arvan, et ta vist ei olnud esimest osa näinud, ütles, et on jama ja ei saa midagi aru. Ei oskagi kommenteerida seda. Tegelikult oli selline hea ikka, naine sai, mis tahtis. Siiski, esimene osa oli vist veidi parem!
Tarantino on ikka Tarantino!

Praegu on mul kõht nii porgandit ja lillkapsast täis söödud, et kohe õudne lausa! Kummalisem kombel on und ka veel vähem kui eile samal ajal ja ma isegi ei teinud mingisugust päeval magamist enam!

Ahja, kaks uut riiulit saime omale ka täna tuppa tassitud. All fuajees laua peal oli silt, et administraatoritädil on seal mõned üle. Enam ei ole pool tuba mu trenniasju täis ja mingeid hunnikuid ei vedele ka kuskil, neil on nüüd päris oma riiul. Nuki sai teise, suurema, tal siiani polnud ühtegi, ma olin selle eelneva ainukese täielikult ära hõivanud. Oma madrats-diivanist tegime hoopis madrats-tugitooli mõnede švamm-patjade abil, ma ise ei ole selle mugavusi veel katsetanud, aga Lindale tundus meeldivat! Taaskord olen ma meie kodu uue kujundusega hästi rahul!

Ikka veel ei maga.

Ma pean vist midagi ette võtma. Homme on ju ka kool. Jälle uued loengud, nüüd juba kõik uute lektoritega ka. Ei tahaks väga hilineda. Vähem magamist päeval? Oleks ju hea, aga kas see mul ka õnnestub!?

The Pick of Destiny

Vaatasin filmi jälle, seekord Denacious D - The Pick of Destiny. Selle soundtracki olin juba pikemat aega oma arvutis hoidnud ja kuulanud, aga põhilist asja ei olnud siiani näinud.

Olin sellest filmist enne juba nii palju kuulnud, et midagi väga üllatuslikku ei olnudki, lisaks need laulud ka muidugi. Põhiteema oli, kuidas üks kristliku pere "must lammas" põgeneb kodust LAsse rokkstaariks saama. Seal saavad kokku TENAC (JB) ja IOUS D (KG). Koos hakkavad mehed otsima "saatuse küünt" (the pick of destiny). Lõpuks nad selle leiavadki.

Hea, lõbus, lihtne, muusikaline film ühe superhea USA näitlejaga peaosas! Jack Black on hea!

Vaheaeg sai läbi

Laupäeval pidasime ema juubelit. Õed-vennad korraldasid selle talle ühes kohvikus Valgjärvel, kohas, kus elab mu vanaema ja nii mõnigi teine veel sugulane (kant on umbes Otepää juures). Kokku oligi vist ligikaudu 50 inimest, kelledest sugulaste alla ei kuulunud vist umbes 7. Ja need olid ainult need sugulased, kes kohale said tulla!

Karlo tegi Argo ja Heikoga meile elavat muusikat, vahepeal läks natuke sassi ka ikka, aga muidu said väga hästi hakkama. Nagu hiljem juttudest ka kuulda võis, jäid teisedki üsna rahule. Bändi puhkepauside ajal leidus ka piisavalt väikeseid trummipõristajaid, kes mõneks hetkeks tähelepanu endale köitsid siis.

Tädi Iines tegi mänge. Tegelikult pidin seda mina tegema, aga minu mängud ei sobinud.

Vahva juhus oli peo alguses, kui mina olin taaskord ikka emal-isal kaine rool, siis oli veel välja selgitamata, kes sõidab mu suure venna (Jassi) autoga koju ja kes tädi Tiina autoga. Esimese hooga oli seis nii, et meil oli 3 autot ja 1 kaine isik - mina! Mul oli selle kõige peael loomulikult vägagi naljakas olla. Mõeldi igasugu plaane, kuidas ma sõidan mitu korda umbes 25km kaugusele ja tagasi öösel ja viin kõik koju ära, näiteks. Õnneks suutsin selgeks teha, et seda mul siiski plaanis ei ole. Samuti otsustas Sander peale esimest (?) pitsi rohkem mitte juua ning nii oligi leitud teisele autole juht! Kolmas auto sai selle alles päris peo lõpus, umbes poole kolme ajal öösel, kui mu tädi ise alkomeetrisse nulli puhus.

Mina tegin pilte jälle, aga andsin kaamera Jassi kätte, ta tahtis ise piltidega tegeleda, sellepärast ma ei saa ühtegi praegu siin näidata.

Eile hakkasime siis mingi aeg tagasi tulema, kuskil lõuna paiku Mulle pakuti siis tegelikult suusatamise MK etapile käepaela, aga ma ei võtnud seda vastu, kiire oli.

Teepeal läksime onu Veljo juurest ka läbi, ta kutsus meid oma uut kodu vaatama. Väike tee/kohvipeatus, nagu vanasti ikka tehti!

Pärnus otsustati veel minna ehituspoodi mingisuguseid torujuppe ostma, siis kui mina mõtlesin, kas ma ikka trenni jõuan! Samas, ma väga ei põdenud, poe sulgemiseni oli veel umbes 20 minutit aega, seega tuli teha kiiresti. Pealegi, Jass oli meist veel nii mõned kümned kilomeetrid tagapool bändipoistega, temata ma poleks nii või naa Tallinnasse saanudki.

Kodus olid õnneks asjad ka koos juba. Jass jõudis umbes pool tundi - tund peale meid. Teel Tallinnasse kuulsime sellest õnnetusest, mis Tartu maanteel oli toimunud, kohutav! Võttis ikka kohe vägapalju ettevaatlikumaks ja tõsisemaks küll too hetk!

Trenni jõudsin ka, väikese hilinemisega. Sulatasin ennast massi ja üritasin kaasa tegema hakata. Vist sain enam-vähem hakkama ka. Pärast tegime mingisuguseid paarisharjutusi. Ma taaskord pean tõdema, et vasaku käega tuleb laskmine palju paremini välja kui paremaga, veider! Marker on ka nüüd korras, selle eest olen ma Kerdile vähemalt jäätise sees! Aga ise ma ei tea oma markerist ikka pms mitte midagi! Ei hakkaks ilmselt proovima ka niimoodi teha:

Igastahes, täna oli esimene koolipäev peale 19. detsembrit (v.a. 5. jaanuar kui oli üks eksam). Jube raske oli ennast õhtul magama sundida, kuigi kell oli juba 2.00 ja veel raskem oli hommikul 7.30 ennast pärast seda üles ajada! Tegin pärastlõunauinaku, ma pole päris kindel, kas see oli hea mõte, võib-olla ei saa jälle õhtul normaalsel ajal magama, aga eks seda näis siis!

Endiselt, ei midagi erilist.

Käisin täna isaga metsas. Pigem, ma veetsin aega metsa ääres, pildistades. Mõnus oli, üldse mitte külm isegi, ilm oli päikeseline, vaikne ja veidi udune. Tulemusi veel vaadanud ei ole. Hea oli, igastahes!

Karlo pani trummid kokku, mis me homme Lõunasse kaasa võtame, laamendasime nendega natuke. Ma peaks rohkem harjutamas käima ikka! Iga päev võiks sellised asjad kodus olla!

Isaga mängisime monopoli, veel natukesem.

Veel, ma üritasin homseks mänge välja mõelda, mõned ikka sain ka, aga enamus vist ei sobi, nagu välja tuli.

Karlolt võtsin hunniku filme, need tulevad pühapäeval ühikasse kaasa.

Kodus.

Täna (no, nüüd juba tegelikult eile) ärkasin ma vara, kell 7.45. Seda selleks, et 9.30 bussi peale jõuda ja Pärnusse sõita. Raske oli, nagu minu puhul ikka, ja bussis jälle terve tee magasin. Kell 12 oli mul seal juuksur. Pole päris see, mida ma ootasin, aga no, midagi jälle teistmoodi. Tegelikult ta ei ole mul vist kunagi samasuguseid soenguid teinud. See on igastahes natuke harjumatu jälle. Aga, no eks ta kasvab jälle välja ka, kõigest juuksed ju!

Pärast juuksurit sain korra Otto ja Kallega kokku, andsin neile nende stencilid ära. Ja siis nad juba läksid, tundi tagasi, tublid! Kalle ei saanud enda omast vist küll mitte midagi aru, vaatas igatpidi seda. Lähedalt ongi tegelikult keeruline neid vaadata. Siis sain Mäxxiga kokku, tema oli enda pildiga rahul, kuigi mul oli ühe koha peal värv natuke laiali läinud. Pidavat Jordisoni moodi olema, päris äge. Kristjanile andsin ka pildi ära. Ta tundis isegi originaalfoto ära, mille järgi see tehtud.

Läksime koos Otto juurde. Ainult, et Ottot ennast ei olnud kodus, tema korterikaaslane tuli kohe. Vaatasime Futurama esimesi osasid seal, esimese poole peal jõudis Otto ise ka kohale. Tema esimesed sõnad olid umbes "WTF!?" mind vaadates ja siis ma ütlesin "Tsau!" Vist ei oodanud mind seal näha väga! Aga tundus, et vähemasti oli meeldivalt üllatunud.

Emale ostsin kirssidega šokolaaditordi.

Mida ma homme hommikul söön?

Täna käisin koolis. "Hommikul" magasin sisse veidi isegi ja peaaegu oleks hiljaks isegi jäänud. Aga muidu, jah, meil on küll veel vaheag,tegime lihtsalt juhatusega väikese koosoleku ja rääkisime rektoriga juttu. Midagi eriliselt targemaks ma ei saanud, aga mõned asjad said veidi selgemaks küll. Vähemalt on näha, et mõeldakse ja tegutsetaksegi.

Enne trenniminekut jõudsin natukene isegi süüa. Kui 5 kalapulka ja 2 leivaviilu söögiks võib nimetada! No, midagi ikka! Trennis olin jälle esimesena koha. Aga seekord ei olnud uks lukus. Seal olid mingid vaiba-inimesed sees, toksisid uut vaipa põranda külge. Esimene mõte oli, et wtf!? Panin oma asjad ära, vaatasin natuke ringi ja istusin maha. Mõtlesin veel, vaatasin kella. Segaduses. Ootasin veel natuke, siis otsustasin üles uurima minna. Selgus, nad peaks ikka seitsmeks valmis saama ja ma võime riietuma jne hakata. Üksi ma seda siiski ei teinud veel, tulin alla ja ootasin edasi. Aga siis läks juba hästi, tulid Kusti ja Rauno ja pärast Allar ja Priit ka ja. Ainult vaibapanemine võttis plaanitust veidi kauem aega neil. Polnud hullu. Veider oli nii vähekesi trenni teha. Kert tuli ka veel juurde mingi aeg, aga ikkagi, kummaline.

Burksi sai ka täna jälle süüa, muidu olekski jälle nälg majas. Mina ja mu mitte-poes-käimise lubadused! Marekit nägin teel Staabi juurde ja pärast kui ta 17As oli ka. Ta mind ei näinud.

Homme lähen koju. Viimati olin seal 3. jaanuari varahommikul. Pean jälle oma suure matakakoti selga viskama, seekord ka kaamera kaasa vedama (unustasin selle Jassi kätte anda, et ta selle järgi tooks!). Läpaka vist jätan ühikasse. Eelmises postituses olevad pildid (v.a. esimene) võtan ka kaasa, annan poistele ära. Emmel on sünnipäev ka homme, ja kodus tuleb pidu reedel ja laupäeval Lõuna-Eestis. Pühapäeval tuleb päev otsa sõitmist - Otepäält koju ja sealt hiljem Tallinna. Ma ei teagi, kas ma trenni jõuan, tahaks ju! Aga see ei olene enam väga minust.

Ahja, millepärast ma blogima hakkasin üldse praegu, ikka kurta tahaks ju. Mu marker läks jälle katki! Uää! Lihtsalt, poole trenni ja poole laskmise pealt. Ma peaksin ise ka, tõepoolest ,selle parandamise-asja selgeks õppima, kaua ma seda ikka Kustil teha saan lasta! Oleksin kohe läinud asja uurima, aga ilmsirgelt ta seda täna parandada enam ei jõudnud! Ja homme mind ju enam ei ole! Ma ei teagi, mis jälle saab. Ikkagi, pühapäeval tahaks vähemalt trenniajaks tagasi jõuda! Ma pean väga kedagi kuidagi tagant sundima selles suhtes siis, aga ma ei ole absoluutselt kindel, kuidas see mul õnnestub! Uh.

Mingeid uusi filme ei ole ka saanud, täna ei ole jälle midagi vaadata. Kuigi, ma vist ei tohiks ka, homme vaja vara ärgata. Mina ja hommikud on ju teada!

Miserywork pildis

Miserywork.



Otto.


Kristjan.


Alo.


Kalle (tegelikult on kollane heledam ja sinine tumedam).


Mäxx.

Totoro

Eile vaatasin enne magamaminekut veel sellist armsat jaapani multikat. Totoro on see hiigelsuur karvane elukas pildil. Ta elab metsas, koos oma kahe väiksema sõbraga, veel suurema puu sees. Ainuke asi, teda näevad ainult lapsed.

Ma ei mäleta, millal ma varem sellist lastemultikat vaatasingi niimoodi! Igastahes, mulle öeldi, et see on ÜLIpopulaarne, ka Eestis, ja kõik teavad seda. Mina nägin ja kuulsin seda loomulikult esmakordselt! Aga väga tore, nii muinasjutulise filmi kohta ei saagi lihtsalt midagi halba öelda!

Ma plaanin nüüd nii, et see nädal rohkem poodi ei lähe!

Eile ostsin ma terve ühikas oldud aja jooksul esimest korda pesupulbri. Ja täna ma kasutasin seda, pesin sokke. Sain hakkama küll, ma arvan! Ainuke asi tundus, et seda asja läks sinna nii vähe, et ilmselt jääb enamus meil siin seisma.

Filmi vaatasin ka jälle, Smokin' Aces. Tavaline action, ei midagi erilist. Põhiteema oli mehes, kelle tapmise ja südame eest pakuti $ 1 000 000. Tapjaid oli loomulikult palju, samal ajal kui FBI üritas vaest meest päästa. Üldkokkuvõttes neil õnnestuski ta sealt peidupaigast, kus ta oli juba vist mõnda aega olnud, ka elusalt välja tuua, aga liiga palju inimesi oli selleks ajaks juba surnud. Vaadake ise, kellele actionid meeldivad!
Homme lähen töövestlusele.

Dick Laurent on surnud.

Selliste sõnadega algas film Lost Highway (David Lynch). Kaks tundi päris põnevat, veidi segast, vaatamist.


Igastahes, alguses olid Fred (Bill Pullman) ja tema naine Renee (Patricia Arquette). Andy (Michael Massee) juures peol kohtas Fred "Saladuslikku Meest" (Robert Blake), kes oli samal ajal ka paarikese kodus. Samuti toob keegi nende kodutrepile videosid nende majast ja magamistoast. Teavitatakse ka politseid, kuid suurt midagi välja ei tule. Viimases videos tapab Fred Renee Mees vahistatakse selle eest ning mõistetakse surma.

Esimene öö vangikongis on piin peavaludes. Ta saab arstilt rohtusid, kuid need ei aita. Järgmisel hommikul on tema asemel puuris Pete (Balthazar Getty). Mees lastakse vabaks, kuid politsei jääb teda jälgima. Pete'i klient autoremonditöökojas on Mr Eddy ehk Dick Laurent (Robert Loggia). Ühel päeval toob Mr Eddy endaga sinna kaasa Alice'i (Patricia Arquette) .

Alice ja Pete hakkavad kohtuma, kuid Eddy saab sellest aimu ning paar üritab põgeneda. Nende plaan on röövida Andy'lt raha, sõita kõrbesse "Saladusliku Mehe" juurde ning hankida endale uued passid. Plaanid lähevad natuke mööda ja Andy sureb. Pete leiab pildi Andy, Mr Eddy, Alice'i ja Renee'ga.

Kõrbes ei ole kedagi ja nad ootavad. Alice läheb mehe hütti, välja ilmub ka mees ise. Pete asemel seisab auto ees Fred. Nad sisenevad samuti majakesse. Fred küsib Alice'i järele, "Saladuslik Mees" vastab, et Renee valetas talle.

Fred põgeneb, otsib üles Dick Laurent'i, leiab ta ühest hotellist koos Renee'ga. Ta laseb naisel minna, topib mehe oma auto pagasiruumi ning sõidab eemale. Ta üritab teda tappa, kuid peaaegu sureb ise. "Saladuslik Mees" tuleb talle appi.

Andy korterit läbi otsivate politseinike seas on ka needsamad, kes Fred'i ja Renee majalgi silma peal hoidsid. Nad leiavad sama pildi Andy, Mr Eddy ja Renee'ga.

Fred läheb oma maja juurde ja ütleb, Dick Laurent on surnud.

Kõlab hullem kui mõni Ladina-Ameerika seebiooper, aga tapmisi oli seal rohkem kui viimases õudukas (vt. "Don't Enter 1408"), mida ma vaatasin. Pealegi, seal lasti mitu korda Rammsteini, kahte lugu - Heirate Mich ja Rammstein. Ma teadsin seda tegelikult enne juba, aga ikkagi tundus kuidagi ulmeline. Tekstide ja filmi kontekste võrreldes eriti. Omal frigiidsel moel oli neid siiski üsna sobisid sinna.

Lolita gone Berserk

Veider jaapani komöödia. Ükspäev varem alustasin vaatamist juba, aga siis ei jõudnud lõpuni. Põhimõtteliselt on seal üks lolita-tüdruk ja üks biker-tüdruk. Kuigi nad kumbki väga alguses üksteisele ei sümpatiseeri, saavad nad lõpuks juba päris hästi läbi! Tänu teineteisele juhtub nende mõlemaga nii mõndagi head. Näiteks, saab Lolita tööd oma unistuste kleiditegija juures ja biker tuleb oma veidi halva mainega gängist ära.


Päris omapärane kogemus oli see film. Ma vist olen ainult paar korda varem midagi jaapani oma vaadanud, nood olid ka sellised, kummalised. Aga mitte halvad! See ei olnud ka, tegelikult, minujaoks selline komöödia, et naeraks tilgad püksi, lihtsalt, üks naljakas film.

Don't enter 1408!

Filmi peategelane Michael Enslin on kirjanik, kes käib kummitavates kohtades ja kirjutab nendest raamatuid. Need ei ole väga populaarsed, aga ta on väga endas kindel, ei usu kellessegi ega millessegi peale iseenda. Seepärast ka kummituste teema - siiani ei ole ta kunagi ise ühtegi näinud.

Nüüd sai ta postkaardi Dolphin'i hotellist, NY-st, mis ütleski, ära kunagi sisene ruumi 1408. Loomulikult sai see ruum mehe järgmiseks kinnisideeks, objektiks, kuhu ta peab minema, tööle. Alguses oli natuke keeruline isegi reserveeringut teha, kuna hotell ei pane inimesi sinna tuppa juba aastaid, lihtsalt, et mitte pärast segadust koristada. Mitte keegi ei pea toas vastu kauem kui tunni.

Hotelli juhataja pakub Mike'le palju erinevaid võimalusi, millest ta mõne võtab küll vastu, kuid oma soovist saada just sellesse tuppa, ta ei tagane. Lõpuks oma eesmärgini jõudes, saadab juhataja ta ka isiklikult tuppa, siiski mitte päris, ta ei lahku liftist, sest lähemale ta toale minna ei soovi, kui sinna.

95 aasta jooksul on hotell näinud 7 hüppajat, 4 üledoosi, 5 poomist, 3 sandistamist, ... isaks sellele 22 "loomulikku" surma, kokku 56 laipa, kõik toas 1408. Mida aeg edasi, seda kummalisemaks asjad muutusid ka Mike jaoks. Kui tunnist jäi väheks, hakkas kell otsast peale tiksuma. Ta hakkas uskuma.

Kuid siis oli juba liiga hilja. Dolphin'i hotellitoas nr 1408 on nüüd aset leidnud 57 surma.

1408 = 13.

No paintball today!

Esimest korda üle ma-ei-tea-kui-pika aja olen ma pühapäevasel päeval sellisel kellaajal ühikas. Miks? Kui ma isegi teaks. Veel mõni aeg tagasi olin ma Madara 22a treeningsaalis ja seda veel kahe trennikaaslase ja treeneriga. Küsimus ongi, kus olid kõik teised?! Rääkisime seal majandussurutisest ja muudest aktuaalsetest teemadest aga lõpuks ikkagi otsustasime tulema tulla. Ei lisandunudki kedagi meile juurde. Kert tõi mu koju ja ära ka ja siin ma nüüd olen. Kahju natuke, et ära jäi see, aga no, mis seal ikka, juhtub! Jõudsin juba kiiresti poes ka ära käia, tuleb vist järjekordne filmi vaatamine endale korraldada!

Hommiku/päeva jooksul suutsin juba kolm filmi ära vaadata: juba varem mainitud Death of an Angel ja Hide and Go Shriek. Ei olnud tõepoolest kumbki midagi väga erilist. Draama oli selline omamoodi usuteemaline, millega ma väga tuttav ei ole, aga õudukas ei olnud küll eriti õudne. Mõned rõvedad kohad olid, aga ei midagi päris hirmsat. Aga see võib loomulikult ka minu viga olla, või siis kaheksakümnendate halvad eriefektid! Siiski - Psycho on veel vanem, aga tunduvalt parem! Kolmas film oli Hard Candy. Kummaline lugu sellest, kuidas üks fotograafist mees kohtub Internetis 14-aastase tüdrukuga, nad saavad kokku ning sõidavad mehe juurde koju. Seal uimastab neiu mehe ja hakkab teda tõsiselt piinama, süüdistama pedofiilias (tal on kodus üleval pildid oma alaealistest modellidest jne), jätab talle vahepeal mulje nagu oleks ta mehe kastreerinud ning lõpuks tapab ta ikkagi ära. Üsnagi sürreaalne.

Eile vaatasime Kairega telekast ka filmi, nimi oli Love Rules! kui ma õigesti mäletan, romantiline komöödia. Vahelduseks oli päris mõnus. Rääkis ühest paarikesest, kes tahtis abielluda võimalikult ebatraditsioonilisel moel, kuid, nagu Murphy seaduste kohaselt ikka, ei lähe kunagi kõik nii nagu plaanitud. Nende algsetest plaanidest jäi lõpuks järele vaid kaks, siiski üsna armsat detaili: mees tahtis abielluda oma Converse'i papudes - need pani oma kleidi alla jalga hoopis naine. Viimane, aga tahtis altari ette kõndida rokkmuusika (absoluutselt ei tule meelde, mis lugu see oli) saatel - selle loo mängis ära vanaema soovitatud keelpillikvartett. Igastahes, päris vahva tüüpilise happy ending'uga film!

Järgmiseks on juba valmis pandud film 1408. Ma veel ei tea, millest see räägib, aga eks näis!

Kirjutamisteni.

PS! Ma ei tea, kas see oli hea tegu või mitte, aga ma sõin just purgitäie kirsikompotti üksinda ära.

Ma soovin, et ...

Oli, mis oli, aga peale restarti hakkas mu DVD mängija taas tööle, ei mingeid plaate enam, mida ta mulle ei näita! Ehk täna vaatan siis ühe nendest filmidest ära ka, enne kui magama jään.

Päeval katsetasime ka seda tegelikult juba, vaatasime Ahviga Kamikaze Girlsi, ta tuli mu juurde tatart sööma ja viimast õllet, mis tudengipäevadest järgi, ära jooma. Selline jaapani keelne komöödia oli muidu. Me lõpuni ei jõudnud, seega hetkel rohkem ei kommenteeri. Teine kord siis.

Praegu peaks Ahvi "lehva-lehva" pidu olema, nagu ta seda ise nimetas. Ma olin ka kutsutud, aga no, igale poole ka ei jõua, pole midagi teha. Pealegi, ma käisin temaga eile Tapperis piljardit mängimas. Minu jaoks oli see teine kord elus seda mängu ja no, ma tegin talle pähe.Ta muidugi hädaldas, et lauas on viga, aga ma hästi ei usu seda, ma olen ikka talent ju! XD Igastahes, homme hakkab Ahv juba Austraalia poole liikuma, kunagi ehk jõuab siis Martale järele ka sinna.

Muidu, Tapperis ma vaatasin seina peal plakateid, olid mingi filmi omad, nimeks "Soovide puu". Mõtlesin, et niikuinii jälle mingi Hollywoodi teema. Siis jälgisin veel ja sain aru, et ikka eesti näitlejad. Mõtlesin edasi, et võiks vaadata seda filmi kunagi, tundub huvitav! Pilte veel pikemalt silmitsedes ja imetledes tundsin ära ühe veidra tibu kostüümi, ning avastasin, et tegelikult olen ma seda filmi juba näinud. Kahjuks küll mitte väga korralikult, aga siiski. Tundus piisavalt hea, et seda vähemalt korra veel vaadata (sisu on põhimõtteliselt neiust, kes on maalt linna tulnud tööd otsima, keda sõbranna üritab igal moel aidata, aga tulemused ei ole nii head kui ootaks! Kergelt absurdikas film selline). Peab ikka korralikult vaatama!

Täna läheb veel suuremaks pesupesemiseks ja siis õhtuks linna tagasi.

Esimene tudengipäevade koosolek on ka täna, kell 16 EÜLis. Alles paar tundi tagasi sain teada, Orkuti scrapbooki kaudu! Mul jääb see igastahes vahele, ehk järgmis(t)ega läheb paremini!

Muuvitaim

Ostsin JYSKist kaks 24.90 maksvat filmi, Death of an Angel (1986) ja Hide and Go Shriek (1988). Ahvile sellest rääkides (ta sai mu plaadid ka valmis!), ütles ta, et no selle hinna eest ei saagi midagi head tahta. Olgugi, et ta neid filme ei teadnud. Mainides, mis filme seal veel oli, oleksin pidanud kolm jaapani Ringi ostma (Ring, Ring 2 ja Ring Birthday). Pidavat olema hinnatud väärtfilmid Näis, ma arvan, et nad ei kao sealt suurest kastist veel nii pea. Mu meelest on nad seal alati olnud!


Täna teen omale igastahes filmiõhtu!



Edit: mu DVD lugeja ei mängi neid. :(

Tere hommikust - järjekordne vaheajapäev ühikas!

Kaire küsis enne, mis mul täna plaanis, ma vastasin jälle, et mitte midagi. Võiksin kursusetöödki teha!

Praegu just mõtlesin vähemalt oma hommiku (khm) plaanid välja: pesen nõud ära, lähen käin poes, teen süüa, söön.

Trumme peaks ka mängima mingi päev. Täna oleks päris kena.

Ahv ei ole endiselt näole näidanud.

Praegu lähen ostlema vett, leiba, WC-paberit, seepi, patareid ja võib-olla ka hüppenööri.

Ahv lasi mind jälle üle

Tüüp lubas filme ja muusikat eile tuua, aga sinnamaale see asi jäigi. Pidin JÄLLE "Magnust" vaatama. Aga ma ei teinud seda. Liiga lühikese aja jooksul liiga palju ka taha. Mitte, et see halb film oleks, aga lihtsalt.

Ma arvan, et ma ei saa neid veel täna ka.

Uue blogi algus.

Mõtlesin, et peaks ka ikka jälle kirjutamisega tegelema ja eesti keelt kasutama. Selleks ka siis see uus blogi vana kõrvale. Toda ma ära ei kaota, ilmselt sinna hakkab lihtsalt veel vähem pilte tulema, aga see-eest erilisemaid ehk! ;) Siia ma lihtsalt kirjutan olulisest ja ilmselt aeg-ajalt ikka illustreerin ka piltidega.

Praegu on olen Tallinnas, istun niisama, täna ei ole midagi teinud. Jälle. Peaksin oma kursusetööga tegelema, aga nagu näha, ei ole ma selleni väga jõudnud. Ma ei oska kuskilt alustada. Ma ei oska õppida. Tegelikult on vaheag, aga kodus ma õpiksin veel vähem - liiga palju segavaid faktoreid.

Trenni pärast olen ka siin. Ma olen ikka nii rahul sellega! Mõnus adrenaliinirohke ja parajalt väsitav tegevus. Hea on ennast natuke pingutama sundida! Veidike aeglane olen ainult veel, ma leian. Ehk ikka arenen veel! Kevadepoole, näis, võib-olla mõnele võistluselegi kui ma piisavalt tubli olen! ^^

Trennikaaslased on ka toredad, õpetasid mind pokkerit mängima ja puha! Mõned korrad olen neile pähe ka teinud, aga see on lihtsalt algaja õnn ilmselt ikka olnud. America's Army't mängisime ka üks öö. Ma olin suht koba, aga kui korra kogemata tuubli tegin ja kaks paha tüüpi snäppides maha kõmmutasin, siis see pidi juba 1337 olema! (mõtlesin, et see sobiks mulle nubriks nime alla, ku ma kunagi mingi sellise särgi peaks sama!) :D Üldse igati abivalmid noormehed tegelikult meil seal (jah, ma olen praegu ainuke neiu). Alati kui kellelgi mingi mure, siis hoolitsevad kõik selle eest, et probleem lahendatud saaks! Samas, kui põhjust anda, võivad nad ka üsna armutuks osutuda!

Aa, muidu see on paintball, millest ma siin räägin, kes veel midagi kuulnud ei ole! Natuke üle kahe kuu olen käinud juba. Marker on mul näiteks selline:


Vahepeal ma sain endale DVD kirjutaja, nüüd siis saan ka plaatide pealt filme vaadata ja muusikat kuulata ja ei pea oma arvutit piltidega pidevalt üle koormama! Varsti saangi natuke meediat Ahvi käest juurde. Seniks teen neile natuke oma piltide arvelt ruumi!

Päikest.