esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Dick Laurent on surnud.

Selliste sõnadega algas film Lost Highway (David Lynch). Kaks tundi päris põnevat, veidi segast, vaatamist.


Igastahes, alguses olid Fred (Bill Pullman) ja tema naine Renee (Patricia Arquette). Andy (Michael Massee) juures peol kohtas Fred "Saladuslikku Meest" (Robert Blake), kes oli samal ajal ka paarikese kodus. Samuti toob keegi nende kodutrepile videosid nende majast ja magamistoast. Teavitatakse ka politseid, kuid suurt midagi välja ei tule. Viimases videos tapab Fred Renee Mees vahistatakse selle eest ning mõistetakse surma.

Esimene öö vangikongis on piin peavaludes. Ta saab arstilt rohtusid, kuid need ei aita. Järgmisel hommikul on tema asemel puuris Pete (Balthazar Getty). Mees lastakse vabaks, kuid politsei jääb teda jälgima. Pete'i klient autoremonditöökojas on Mr Eddy ehk Dick Laurent (Robert Loggia). Ühel päeval toob Mr Eddy endaga sinna kaasa Alice'i (Patricia Arquette) .

Alice ja Pete hakkavad kohtuma, kuid Eddy saab sellest aimu ning paar üritab põgeneda. Nende plaan on röövida Andy'lt raha, sõita kõrbesse "Saladusliku Mehe" juurde ning hankida endale uued passid. Plaanid lähevad natuke mööda ja Andy sureb. Pete leiab pildi Andy, Mr Eddy, Alice'i ja Renee'ga.

Kõrbes ei ole kedagi ja nad ootavad. Alice läheb mehe hütti, välja ilmub ka mees ise. Pete asemel seisab auto ees Fred. Nad sisenevad samuti majakesse. Fred küsib Alice'i järele, "Saladuslik Mees" vastab, et Renee valetas talle.

Fred põgeneb, otsib üles Dick Laurent'i, leiab ta ühest hotellist koos Renee'ga. Ta laseb naisel minna, topib mehe oma auto pagasiruumi ning sõidab eemale. Ta üritab teda tappa, kuid peaaegu sureb ise. "Saladuslik Mees" tuleb talle appi.

Andy korterit läbi otsivate politseinike seas on ka needsamad, kes Fred'i ja Renee majalgi silma peal hoidsid. Nad leiavad sama pildi Andy, Mr Eddy ja Renee'ga.

Fred läheb oma maja juurde ja ütleb, Dick Laurent on surnud.

Kõlab hullem kui mõni Ladina-Ameerika seebiooper, aga tapmisi oli seal rohkem kui viimases õudukas (vt. "Don't Enter 1408"), mida ma vaatasin. Pealegi, seal lasti mitu korda Rammsteini, kahte lugu - Heirate Mich ja Rammstein. Ma teadsin seda tegelikult enne juba, aga ikkagi tundus kuidagi ulmeline. Tekstide ja filmi kontekste võrreldes eriti. Omal frigiidsel moel oli neid siiski üsna sobisid sinna.

Kommentaare ei ole: