"..keeruta, lennuta, pudruta.."

Ma nüüd lõpuks siis ikkagi üritan vähemasti alustada oma blogimisega. Praegu on kolmapäev, 22. aprill ja kell on 11.05. Näis, kaugele jõuan!

Alustama peaksin vist ilmselt reedest. Läksime lätti. Kogunemine oli Sõpruse pst 31. Kell 17 pidime liikuma hakkama, aga Allaril läks veits kauem ja tegime seda hiljem. Hämmastaval kombel õnnestus meil, tõepoolest, endid kõiki koos asjadega sinna autosse ära mahutada! Täitsa normaalne oli olla isegi kõige selle juures, ei kuidagi eriliselt kitsas vm.
(23.04.09 kell 16.20):
Teepeal kuulasime peamiselt kahte plaati, üht, mille tegin mina, ja teist, mille tegi Kert. Mõned lood kattusid ja mul oli üks väga veider lugu ka sinna peale sattunud, aga muidu oli vist kõik selles suhtes ka hästi.

Pärnus tegime poepeatuse. Priit ja Allar ostsid varusid endale. Me ülejäänutega sõime jätsi, pehmet. Kuigi, jah, sealne klienditeenindaja ei olnud just eriti terane vist ja jättis Intsu lihtsalt kõrvale. A õnneks ta sai siis poest suurema jäätise ja šoksi veel peale sama hinna eest. Loodetavasti oli hea!

Edasi vaatasime veel veits Progressionit, niikaua kui läpaka aku lubas. Kahjuks ilma helita, sest muss oli piisavalt kõva, et seda mitte kuulda. Ahja, see oli ka, et tagumises reas kippus õhk tihti otsa saama.

Riia jõudsime vist päri hilja, ma ei mäletagi, mis kell, ei vaadanud, pime oli juba igastahes. Esimese asjana läksime Alfasse. Jällegi šoppama! Seekord ostsime kõik endale natuke süüa.

Oskarsi hotellis ootas meid ees kohe mingi julm segadus. Põhiliselt vist sellepärast, et see administraatoritädi ei osanud väga vene keelt. Kõik rääkisid läbisegi mingis segakeeles. Ma ei saanud midagi aru. Istusin maha lihtsalt ja ootasin. Lõpuks sai kõik enam vähem õnneks ikka korda ka mingi aeg, vähemasti anti meile võtmed ja lubati üles.

Üleval selgus, et Karlil ikkagi ei ole tuba. Võtsime siis ühe juurde, Ints käis asju ajamas, õnnestus ka. Selgus, et mingid lehed olid veel mul ja Merlel ka jäänud täitmata.

Kõik istusid koridoris maas, jutustasid, muljetasid, sõid ja jõid. Väsimus oli ka. Vähemasti mul. Hämmastav ikka, kuidas 4h paigalistumist võib mõjuda! Varsti läksimegi kõik oma tubadesse magama ära ka.

Hommikul oli äratus vist üheksast, kui ma õigesti mäletan, aga päike äratas meid tunduvalt varem, umbes poole seitsme paiku vist. Paistis otse näkku.

Pakkisime asjad kokku ja läksime. Kirjutasime endid hotelli ainult üheks ööks sisse, mine sa tea, mis saab, kas on vajagi teiseks jääda!

Õues oli külm. Kuigi päike paistis ja pilvi peaaegu ei olnudki, oli liivatorm esimene, mille sisse me jäime enne kui autoni jõudsime. Tolmu lendas igale poole ja palju ja kiiresti!

Pif Pafi oli vist umbes mingi 25 minuti tee äkki? Tegelikult ma ei tea, jälle aega ei võtnud, umbes pakun. Maantee pealt sinna pöörates selgus, et nii mõnigi veel oli sinna suundumas.

Kohal oli päris palju autosid ja inimesi. Keset platsi suur poetelk, taustal rida Eclipse'i telke ja selle taga väljak. Esimene päris väljak, mis ma näinud olin. Ei olnudki nii väga suur. Aga kift ikkagi!

Kõndisime väikese ringi ümber ära, siis sättisime end ühte põhuhunnikusse istuma. Sellest peaaegu meie pesa nendeks järgnevaks kaheks päevaks.

Ma arvan, et kell oli umbes kümme kui me sinna jõudsime. Teise divisioni mängud pidid hakkama 13st. Aega oli veel mõni tund. Vaatasime, jälgisime, külmetasime, elasime kaasa.

(26. 04. 09 kell 18.34):
Ma vist jäängi seda siia kirjutama kui ma kõik nii täpselt ära tahan mainida. Tegelikult vist ei ole vajagi ju. Aga ma siis jätkan kuskiltmaald kuidagimoodi. Jube raske on igastahes.

Enne iga mängu algust karjusid meie omad koos "Kümme!", stiilis, nagu mõni teine karjub "team" vm. Lahe, igatahes!

Mina tegelesin mängude ajal põhiliselt filmimisega. Alguses tegin natuke pilti ka, ja siis vahepeal aitasin puhastada inimesi ja korda teha järgmiseks ringiks, aga üldiselt siiski vähe. Millegi pärast. Nüüd ongi nii, et boksi poolepealt on tehtud pilti rohkem ja ussi poolepealt on filmi rohkem. Boksist oli lihtsalt paha filmida kuidagi. Aga üldiselt, jah, oli raske mõlemat korraga teha. Sellepärast siis seekord nii.

Alguses olin ikka Pod Thief ka, sain uut särki kasutada ja puha! A pärast tegid Karli ja Kusti seda ise. Ma ei teagi, kuidas mul see Operaator Kõpsi mängimine seal välja tuli, aga ehk Ints ikka leiab midagi, mida ära kasutada saab kuidagi!

Vahepeal võiks mainida, et tuul oli too päev ikka väga suur! Figuurid ei püsinud kuidagi paigal ja kõige tipuks lendasid veel need kõik sinised telgikesed ka korraga minema. Läksid katki. Ma jäin peaaegu, et alla neile. Edasi pidime ilma hakkama saama. Saime ka.

Igastahes läks hästi. Team Adrenaliin pääses oma alagrupist esimesena finaalidesse. Tahtsime juba Riiasse tagasi sõita, aga auto ei läinud käima. Kamp punastesse pusadesse riietatud poisse võttis end siis autotaha ritta ja asus lükkama. Nüüd võisime minna tagasi Oskarsisse. Sinna jõudes muidugi selgus, et meil ei ole piisavalt läti raha, et kõik toad välja maksta. Jako ja Merle jäid sinna arveldama-askeldama, me suundusime edasi.

(27. 04. 09 kell 12.22):
(28. 04. 09 kell 17.29):
Nagu näha, siis ma eelmine kord kuupäeva ja kellaaja kirjutamisest kaugemale ei jõudnudki! Ja mida aeg edasi, seda raskemaks see kirjutamine läheb ka. Nüüd on mul veel miljon vana kooliasja ka seljas, mis oleks olnud vaja ammu ära teha, aga ei ole saanud. Mul ei ole vajalikke raamatuidki. Oeh.

Igastahes, Lätis läksime jälle Alfa keskusesse. Poodi ja raha võtma ja, mis kõike veel, sööma näiteks. Mingi hetk keset suurt shopingut helistas Jako ja ütles, et ta ei saa meile neid tube kinni panna, et on vaja ära maksta. Saatsime siis Priidu ja Allari ka veel sinna koos meie kõigi rahadega. Ise läksime sööma, teistel ei olnud see vist väga plaaniski.

"Chili Pica" oli nagu Eestiski, mõnus koht, kus teenindaja oskas vist mingit viite keelt, millest me muidugi purssisime vene keelt. Minu esialgne valik toiduosas osutus muidugi nii heaks, et see oli otsas, ja pidin ruttu ümber mõtlema. Vahepeal toitu oodates tuli mingi mammi sinna kahe käega peast kinni hoides ja oma last taga otsides, ta oli oma tütre ära kaotanud. Ohjah.

Tagasi hotelli jõudes selgus, et meile oli nelja toa asemel antud kaks tuba. Aga õnneks olid need mõlemad sellised, kus oli magamistuba suuure voodiga ja ees väike elutuba kerge lahtikäiva diivaniga. Karli, Allar ja Priit said ühe, kus nad oma pidu pidasid juba. Meile jäi teine. Tädi seal all olla olnud verise peaga ja üsnagi purjus. Mina teda ei näinud, siis oli vist juba mingi uus tulnud.

Tegin pilti kuidas Kusti välja tuleb!

Edasi vaatasimegi kõiki neid päevajooksul tehtud pilte ja filmitud filmi. Pildid olid enamus püramiidipoolelt, film ussipoolelt.

(28. 04. 09 kell 23.08):
Mingi hetk avastasid teised ka, mida huvitavat me jälgisime. Ühinesid ka siis. Hiljem vaatasime veel omakeskis ka ikka veel korra üle. Täitsa vahva oli tegelikult.

Kui kätte tuli magamaminemise hetk, siis selgus, et Intsule ja Kustile oli diivanikesel ainult üks padi ja üks tekk, samas kui kõrvaltoa voodil oli kolm suurt patja näiteks. Ja siis veel tekid ja suur voodikate. Sealt nad saidki endale juurde veel ühe padja siis ja selle katte. Mulle jäi tekk, mis oli suitsuhaisust läbi imbunud, väga vastik. Padi oli ka julmalt ümmargune ja veider.

Hommikul sai tunnikese kauem magada kui eelneval. Ja mingit lampi ei paistnud ka aknast sisse otse näkku. 11ks pidime välja kolima, et mitte veel ühe päeva eest maksta!

Õues oli umbes sama soe, kui eilegi, aga tunduvalt väiksem tuul, st tundus palju soojem ikkagi tegelikult! Aga auto ei läinud jälle käima. Väike hommikujooks auto järel leidis taaskord aset. Miski väga elektriline auto oli see üldse. Uksed käisid nupust kinni-lahti jne jne. Peaaegu, et ulme lausa! A päris ise ikka ei sõitnud, Priit pidi ikka roolima ka.

Käisime Statoilist ka läbi, osad võtsid kohvi sealt. Teistega kuulasime niisama parklas Läti Diskot.

Täna, st pühapäeval siis, jõudsime ikkagi üsna vara ka jälle Pif Paffi. Meie mängud pidid hakkama 17st. Aga kava oli õnneks paar tundi ees ja need hakkasid umbes 15 paiku vist kuskil juba. Esimene finaal oli kohe teiste eestlaste vastu. Seal läks hästi, õnnestus juba kindlustada vähemalt neljas koht. Teised mängud olid juba tasavägisemad ja neljas koht lõpuks kätte saadi ka. Palju õnne veelkord, väga tublid! :)
Midagi muud erilist, nagu suurt tuult vm, see päev ei juhtunud. Nüüd oli siis käes see koht, kui võis Eesti poole tagasi sõitma hakata. Kui ainult auto ka käima saaks. Ikka ja jälle sai loomulikult veel seda lükkamise tehnikat kasutatud.

Autosõit kulges seekord muusikata, sest midagi oli seal elektrisüsteemis ikka valesti läinud. Raadiomakk ei läinud enam isegi tööle. Aga pole hullu - tuli ainult Intsule mp3 mängija anda ja kõigil oligi jälle lõbus. Sai koos temaga kaasa laulda vähemalt!

Iklas tegime peatuse. Söögipausi. Päris mõnus kohvik oli seal. Mulle eriti ei meeldinud mu friikate kaste, a kakao oli vist päris hea. Vähemalt siis tundus nii.

Ühikasse jõudas Nuki juba peaagu vist magas. Mina viskasin ka oma asjad ühte hunnikusse voodi kõrvale ning kobisin ise ka teki alla. Uni tuli hea.

Esmaspäeval hakkasid tudengipäevad jälle. Minujaoks siis neljandad korraldada ja üldse osaleda ka. Ahja, enne seda oli ju veel kool ka. Praktika sai läbi. Mul ja nukil oli kursusetöö järelkaitsmine, mina sain D, tema C. Vähemalt sai tehtud nüüd.

12st pidime telki kogunema, et bännereid üles panna jm, nagu ikka. Me jõudsime sinna vist kuskil 13 paiku või veidi enne. Eilika oli juba seal veel ühe neiuga, aga midagi teha ei saanud, sest meil polnud ei teipi, neid plastikust nipukaid ega midagi. Läksime Nukiga Kaupsi söögi-joogi jahile. Kohutavalt tervislikult ostsin endale taaskord Dr.Pepperi ja šoksi.

Tagasitulles saime juba plakateid kleepima hakata. Asi seegi!

Vahepeal oli Virus evakuatsiooniõppus. Inimesed tekitasid paanikat seal ümber, kuni tuli Helen, kes ütles, millega päriselt tegu. Sildid olid uste peal olnud. Muidu ülevalt neljas korrus ikka tossas hoolega seal osadest akendest!

19.30ks kogunesime raekorja platsi. TPSikad üleni punases ja suurte loosungitega. Jagasime tasuta kallisid. Kuigi tegelikult, olid loosungid suuremad, kui meie teod. Kuidagi passiivseks jäid meie inimesed selles suhtes. Rongkäigu käigus sai ikkagi hääl jälle ära karjutud ka. Laulupeoks oli see üsna nadi jälle. Aga ega see kedagi kuidagi ei takistanud!

Laulupeo suhtes veel, minu kiidusõnad Kuldarile, see kogub iga aastaga ikka hoogu juurde ja läheb aina paremaks. Väga mõnus oli!

Telgis hakkas kell 22 esinema Nuumen. Päris algust ma ei näinud, aga enamust ikka. Väga viis oli tõepoolest. Noored oskavad seda, mida nad teevad! Selline kahe viiuli, akustilise kitarri ja kastiga bänd. Mõnus!

Teisipäeval oli Linda uus üritus "Võta või Jäta" tudengi eri. Ehk siis mängiti õlle, mitte raha peale - üks lonks kuni üks kast. Marek võitis 5 purki ja teine noormes vist 12. Õnnestus, ma arvan! Ma olin muidu nö kohvrihoidja seal. Ei tahtnud väga, aga ei saanud Lindat hätta ka jätta. Samas, midagi hullu vist ka ei olnud ju!

Nuki, Kati, Anette ja Ege hakkasid ehitama pappmasinat romuralli jaoks. Niimoodi valmiski Mummu. Ma ei viitsinud kaamerat kaasas vedada ja seega pilti ei ole, kahjuks. Aga ta oli selline mummuline ikka!

Vahepeal ronisime Evelini ja veel 13 neiu ja Tammekaga tudengiauto Peugeot 206+ sisse. Mina olin Triinuga kahekesi pagassis, kuigi vähemalt kolmas oleks veel mahtunud! Päris vahva üritus oli. Võitjad mahtu sinna, aga koguni 20.

Kirbuturult ostsin omale 10.- eest salli ja kindad, külm oli, olin enda omad maha unustanud. See oligi, tegelikult oli ilm koguaeg ilus olnud pms, nagu Lätiski, aga ikka sigakülm!

Brigadir Braun mulle peale ei läinud, üks nõrgemaid bände ever! A see-eest Ska Faktori ajal sai ennast väheke soojaks hüpata juba! Enne neid nägin veel Kristi-Liisat ja Kadri-Britti ka. Rääkisime natuke juttu. Nad olis esmaspäeval paraadil ka korralikult oma kooli esindamas! Kontserdi ajal jäid nad telgi tagaosasse, mina läksin teiste meie korraldajatiimi omade juurde pinkide peale. Mujal väga ruumi tegelikult ei olnud ka! Ja sealt vähemalt ma nägin lava!

Seal kõrgel olles silmasin Olkut ja Melli, nad nägid mind ka. Lehvitasime. Veidi hiljem nägin Markot, ta näitas, et oli ikka tiimipusaga kohale tulnud. Mul oli ka see juba teist päeva seljas, reklaami kui palju!

Hiljem Olku jt kutsusid mind Peda Folgile ka, aga ma olin nii väsinud juba, et läksin ikkagi koju. Pealegi, olid mind huvitanud bändid juba ära esinenud. Ja, nagu ma pärast teada sain, üks ei esinenudki üldse!

Kolmapäeval tekkis kohe hullem jama pubiralliga. Esiteks oli telgis ainult 9 kasti õllet, kuigi meile oli juba vaja 10+ neid. Teiseks puudus meil transport nende pubidesse viimiseks. Tõnu ja Evelin tegelesid hetkel meie tudengiautoga Saku vahet sõitmisega, meie varude täiendamisega. Vähemalt selles osas hakkas nüüd kergem!

Meie ühikatoas valmistasime ette kõik ülesanded pubidesse ja printisime vajalikut paberid välja. Samas, üritasime meeleheitlikult leida autot juhiga. Kõik tegid igasuguseid kõnesid igalepoole ja olukord tundus üsnagi meeleheitlik. Samal ajal otsiti sobivat inimest ka kõikidest MSNidest.

Olles juba teel Tammsaare pargi poole, sain mina ühe kõne tagasi ja sellega ka lahenduse meie muredele. Kert tuli ja aitas meid! Kõige suuremad tänud veelkord!

Telgis selgus, et 250 purgi õlle asemel anti meile 48 õlut ja 48 siidrit. Õlleralli mai ääss! Viisime kõik kastid autosse, Narva mnt Patrickusse lubas Linda ise midagi muud sebida. Ma isegi ei tea, mis tal seal lõpuks oli! Esmalt viisime kaks kasti siidrit Maurusesse - nemad ei olnud midagi kuulnud pubirallist, kuid siis tuli neiu, kellel midagi juba koitis. Jätsime kastid sinna ja suundusime Pärnu mnt Patrickusse. Ka seal ei tahtnud alguses keegi midagi teada sellest, kuid siis hakkas ka nende seast ühel midagi meenuma.

Kolmandaks jäi Tapper. Sinna viisime Rocki. Nemad õnneks olid asjaga väga kursis. Milles ma olin ka suhteliselt kindel tegelikult. Suurepärane pubi ja meeskond koostöö tegemiseks!

Tagasi telgi poole sõites selgus, et üks kast Kulda on veel autos. Me, taibukad neiud, tassisime ju muidugi need kastid ka autosse, mis pidid alguspunkti, telki jääma! Spetsialistid. Noh, nüüd siis vedasime need tagasi ka! Seekord veidi pikemat teed pidi. Teist korda ma ei oleks tahtnud enam sundida niimoodi parki sõitma. Esimesestki korrast tunne paha.

Käisin veel korgiviske võistlusel ka ära. Kui eelmise aasta naiste parim ikkagi! :D Aga seekord siis ainus selles arvestuses. Ebaõnnestus mu meelest muidu, a vahva oli ikkagi.

Kati ja tema sõbrannaga läksime Tapperisse siis nüüd ka ära. Ootasime natuke ja juba tuli ka esimene võistkond. Nende ülesandeks oli seal teha 6-kastiline koomiks teemal "tudengipäevad". Päris humoorikad, samas veidrad, tulid need. Peaks need ka kunagi scannima ja üles riputama siia kuhugi!

Olime esimene pubi peale telki ja ilmselt tänu sellele mõnus kõik rahumeelselt, keegi ei olnud ülemäära purjus ega midagi. Õnnestus!

Kati läks oma sõbrannaga minema, ma jäin veel sinna. Sõin pannkooke ja jõin teed. Siis helistasin Meerile, ta soovitas mul ka tulla Tormi juurde. Nad Gretega tegid viimast tudengiüritust eelmine kolmapäev. Ja seal oli siis väike pidu nende partnerite, sõprade, mõnede osaliste jm abilistega. Vahva koosviibimine igastahes! Mõnus oli üle pika aja näha nägusid, keda polnud ammu näinud! Aga maja oli nii täis, nagu filmides need peod on - ikka täis!

Meile oli tellitud järele linnaliinibuss, et minna Club Hollywoodi. Ma ei plaaninud sinna üldse minna. Aga juhtus kuidagi nii. Enne bussi minemist ajasin seal ukse ees veel Markoga paar sõna juttu, ta rääkisi Tatteriga ka. Siis ronisime sisse, mina ees, järele tuli veel Kristo kuskilt. Bussis tutvustas Marko mind Kristole. Kuigi minu jaoks oli ta tuttav nägu. Ütles, et vaatas, et meie pusa läheb ees - Marko läheb ees, siis vaatas, ta hoopis kõrval. Kes siis ees läheb? Haha, votnii!

Arenes väike teema veel edasi ka. Marko rääkis, kuidas ta ikka veenis Intsu ja teisi, et ikka meile seda näidistrenni vm teha või, et meid sinna võtta. Ohjah, mis must küll muidu saanud oleks? Ei teaks siiani midagi nii lahedast spordialast, ilmselt, ja ei teaks ühtegi neist ülilahedatest inimestest, kellega koos mul seda harrastada võimalus on!

Hollikas oli täis. Rahvast pungil. Mul oli suht jama seal ikka olla. A Paulale kaasa elada oli mõnus. Mõnda tuttavat oli ka hea näha, keda ammu ei olnud näinud. Paula oli tubli ka - sai publiku lemmikuks, ajakirja "Stiil" lemmikuks ja II printsessiks! Palju õnne veelkord talle ka!

Kohe kui võitja teada sai läksime koju. Mina, Maria ja veel mõned TKTK noored. Õnnestus taksodesse endid klapitada.

Neljapäeval ma kooli ei läinud. Magasin, ei viitsinud, ei jaksanud. Mõtlesin jälle, et seekord need tudengipäevad ei ole ikka olnud see, mis varem. Midagi on ikka kuidagi väga puudu! Ma ei tea, mis, aga midagi oli vale. Võib-olla suure osa tiimi vahetus ehk? Kuigi seda ei tahaks väga uskuda. Samas ehk peaks!? Kahju, ma nii ootasin seda tunnet, mida ei tulnudki.

Neljapäeval läksime alles bändide ajaks telki ka. Need olid päris head. Kruuv ja JSM. Viimane mulle tuttav Pärnu bänd ikka ja jälle. Vahvad!

Pärast aitasime telki ka koristada. Seal ei olnud ka kuidagi nagu midagi teha, nagu tavaliselt oli. Väga veider, ühesõnaga. Ma ei teagi kohe. Nojah. Ehk sügisel tuleb jälle see hea "miski" tagasi!

Reedel, ma muidu mõtlesin, et raudselt magan päeva maha. Aga kuna TP möödusid nii veidralt, siis õnnestus täitsa ok ajal end üles ajada. Tegelikult mind juba eelneval õhtul ka, et võiks Türisallu minna ja Suurmängu jaoks natuke seal lindistada-märgistada ohtlikke kohti jm.

Kuskil 13 paiku oligi siis väljasõit ka. Mina, Kert ja SPriit. Suurest mõtlematusest panin hommikul ketsid jalga, ei olnud eriti geniaalne mõte. Õnneks midagi hullu ka ei juhtunud sellest, siiski. Lihtsalt veidi ebamugav!

Mingi hetk tuli korra sinna ka Jaago oma koertega ja Eero ja Kusti. Edasi kulges kuidagi valdavalt nii, et SPriit lindistas ja meie käisime järgi. Üks lint sai muidugi otsa ka, see oli üks põhjus/vabandus.

Laupäeva hommikul oli äratus kell kuus! Jah, hommikul. Ulme, ma saingi üles. Tõsi, esimese hooga oleks äärepealt küll maski koju unustanud, kuid õnneks tuli ka see viimasel hetkel meelde, kui juba autosse istusin.

Türisalus oli meil nüüd uut märgistuslinti ka ja hakkasime ruttu jätkama sealt, kus eile pooleli jäi. Ma arvan, et saime hästi hakkama ja kõik said aru, kus lindid olid ja, miks.

Järgmisena panime poetelgi üles. Ja sinna ma enamusajast jäingi istuma. Vahepeal kirjutasin andmeid üles, mis raadiost öeldi. Ja siis pildistasin ka nii mõne mängu jooksul. A ise markerit kokku ei pannudki. Kuigi kaasas oli. Ma ei teagi, miks, metsamäng vist ei tundu ikka päris see. Vähemalt mitte nii paljude inimestega ja nii. Rahvast oli vist kokku mingi pea 200 ma arvan.

Ka see üritus läks hästi. Ilm oli fantastiline ja inimesed rõõmsad. Väike intsident oli ühe autoromuga, kelle omanik sinna platsile meil oma teise autoga kummi põletama tuli, kuna romu lubas meile hoopis tema vend. Sellisel juhul, vägagi mõistetav!

Esmaspäeval pidi olema praktika kaitsmine, a mul pole seda mappi isegi praegu veel valmis. Üritan homme teha. A no samas, enne kaitsta ei saa ikka, kui kõigil viidud, nagu ma kuulsin, miskipärast ma kardan, et mõni on veel uimasem kui mina selles suhtes!

Täna ja eile pärast kooli oli ühtmoodi igav olla. Eile nt tõstsime oma toa jälle ümber. Kohe palju rohkem ruumi on jälle. Ma olen taaskord nii rahul selle uue kujundusega. Eile mõtlesin, et teen pilti ka, a ei jõudnud sinnani, ehk hiljem siis.

Täna jalutasime korra Kristiinesse ja tagasi, Kati käis omale kunstiasju ostmas, meie niisama kaasas, ja siis Tondi Selverisse ja tagasi ka. Pm täiesti niisama. Sest õues on ilus ilm, aga midagi teha ei ole ikka. Toas ammugi mitte. Siin ei tahagi midagi teha!

Ma tegelikult koguaeg mõtlen, et peaks oma rullikad ikka alla panema ja sõitma ka minema, a ma ei teagi veel, kuhu vm. Peaks mingi veits ohutuma koha otsima alustuseks kui tänavad ja seal püstipüsimise selgeks õppima vist.

Hetkel vist kvantiteet ületas kvaliteeti.