Edasi.

Viimasest korralikust postist on jälle juba nädal möödas. Rohkem ka. Neljapäeval käisingi NT3 ja KNT3 lõpuaktusel. Täitsa kena oli, ma arvan. Osakonna juhataja ütles ka, et noorsootöötajad on alati kõige ilusamad. Ma täpselt küll ei tea, mida ta sellega mõtles, aga midagi head ehk ikka. Tegelikult, üks asi läks ikka kergelt p**sse ka - hümni ajal olid meil teklid peas. Meil selle statuudiga on praegu veel, nagu on, aga veits nõme tunne oli ikkagi pärast. Ja lõpetajad ei osanud Gaudeamust laulda. See oli veits hämming. Aga samas, vist minu kiiks lihtsalt, mul jäi see juba esimese kursuse esimesel semestril pähe ja hakkas kummitama. Sai vist päris mitmel üritusel käidud ka, kus seda laulda tuli.

Reede õhtul oli FK keskuses väike action. Team FK keskus vs Team Adrenaliin, või siis pigem kõik koos ja läbisegi, selline sõprus-icebraking kohtumine tundus. Teised tegid kõik õhtu otsa karti, kuskil 19.30st kuni vägamitu tundi. Mina ja Ints olime Meedia 10 ehk siis mina tegin seda mida ikka ja tema filmis. Neid pilte oli alguses nii umbes 1500 kanti, väga palju nägin vaeva, et jõuda praeguse tulemuseni. Tean, et saaks veel pareminigi ja edasi ka, aga ei jaksanud enam.

Hüppasin seal bussi katuselt alla, kus ma pildistasin. Valus oli.

Laupäeval oli trenn. Jõgevamaal. Ja mina käisin ka! Esimest korda tolle platsi peal. Ilm oli ulme. Tuli äikest ja vihma ja rahet. Esmalt ootasime natuke aega autodes, siis panime asjad kokku ja ronisime platsile. Päris mõnus oli. Kahju on sellest, et ma ei ole ikka veel slaidimist korralikult ära õppinud, eriti kõhuli. Mu force shield vist ka ei toiminud hästi seekord. Päris palju sain ikka pihta. Igakord kui sain, kohe mitu tükki korraga. Samas, ega ma vist neil kordadel alati mingeid päris tarku liigutusi ei teinud ka. Igastahes, väga mõnus oli. Pärast sõime Paides pitsat ka. Super!

Õhtul Soos olid kõik nii väsinud. Hakkasime filmi Chocolate vaatama. Tai film autistlikust neiust, kes üliheade võitluskunsti oskustega hakkab raha tagasi nõudma gängidelt, kes tema perele võlgu on, et surevat ema päästa. Lõpuni seekord ei jõudnud.

Vahepeal helistas mulle isa ja ütles, et ma ei tuleks mitte otse Karlo lõpupeole bussidega, vaid ta on juba 9st Pärnus. Nii ma siis istusingi järgmine hommik 6.58 Balti Jaamas rongi peale.

Pärast Tiina muidugi küsis, miks ma selleks ajaks nt ei läinud, kui tema Pärnust läbi sõidab. Ma isegi mõtlesin korra sellele, aga mitte eriti rohkem ilmselt.

Ma plaanisin aktusele minna teksade ja pluusiga. Täitsa OK mu meelest, ei midagi erilist, samas mitte päris dressides ikka ka selline. Aga ema ei olnud minuga ühel meelel. Ta ütles mingi hetk, et ma peaksin ka juba riideid vahetama. Mul omaarust olid need juba seljas. Ja siis läks lahti. Mul ei olegi niikuiniigi eriti pidulikke riideid ja need, mis on, olid ka Tallinnas. Tähendab see üks seelik ja see teine kleit. Kodus olid nt põhikooli lõpuseelik ja veel mõned vanemad. Ajast kui ma vahepeal neid natuke rohkem üritasin ka kanda.

Igastahes, Mammul oli ka just eelmine päev lõpukas, ta oli endale päris mitu kleiti kokku laenanud. Ühe siis andis mulle. Mingid vanad vastikud kingad leidsin ka. Ema käest sain jaki. Täitsa ulme kohe. Ma nägin juba ise peaaegu nagu mõni lõpetaja välja. Üldse ei olnud midagi sellist plaanis. Pildistamiseks ei olnud see ka muidugi parim riietus. Saalis, alguses olin vahekäigus ja klõpsisin, siis vaatasin, et ees õpetajatele reserveeritud reas on veel 3-4 vaba kohta, võtsin sealt ühe endale, istusin ja tulistasin edasi. Eritipalju ei jaksanud nendega tegeleda ka, maal ei viitsi väga toas istuda niisama arvuti taga.

Hiljem kogunesid kõik kohal viibinud sugulased-tuttavad-naabrid meie juurde. Kõik, kes järjest tulid ütlesid, et neil on kõht niii tühil. Vähemasti esimestel. Mina olin ka üks nende seast. A õnneks oli sööki ka ikka piisavalt. Teised grillisid päris kaua veel, kuni külm hakkas ja toas edasi istusid. Ma läksin ammu ära magama.

Esmaspäeval pidin 13ks Tõstamaale minema, et 14.30 Pärnust Jõgeva poole liikuma hakata. Sellepärast nii vara, et Liisu teadis mingitest teeparandustest. Igastahes, kohale jõudsime liiga vara. Jube palav ilm oli ka see päev. Passisime tükk aega niisama ja siis umbes 20 minutit enne õiget aega avastasime, et võiks poodi jätsi ostma minna. Läksime ka. Aga mu heal suurel tuutul kukkus see põhiline kraam sealt pealt ära kui kile eemaldada üritasin. Missugune pettumus! Üritasin banaaniga leppida, aga eriti ei õnnestunud.

Bussis vaatasime "Suve", see oli ainuke film, mis seal oli. Heli ei kuulnud, sest kõik mulisesid, ja pilti väga tahaotsa ei näinud, sest telekas oli nii väike, aga hullu polnud midagi, kõik oli arusaadav, enamus oli niikuinii peas.

Miski veits enne kuut jõudsime siis Jõgevale. Kohe kästi asjad kokku panna ja mänguvalmis olla. Vorm pidi ka juba seljas olema. Meil õnneks oli ka. Ma sain sellest teada enne kui Tõstamaale minema hakkasin just. Autos vahetasin siis. Aga püksirihm jäi maha ja kaitseliidu püksid olid mõnusalt räppis. Hiljem sain laenuks rihma ja sai normaalselt marssida ka. Tänud Atsile. Järgmine kord toon tagasi, ehk on meeles.

Proovipäev kestis vist kuskil kümneni vähemalt. Pikk, palav ja väsitav. Kael jäi kõige rohkem kangeks, sest saksofonide kandmisasend rivis muudeti ära millegi pärast. Öeldi, et meil endil on nii mugavam ja saab pilli paremini kätte. Kuigi eelmine oli hoopis kergem ja mitte nii ajusse voolavaid veresooni kinnipigistav. Saapad olid ka väga ebameeldivad tol päeval. Oma mängimist ma hästi kommenteerida ei tahaks. Kuidagi raske oli, üldse ei saanud häält välja vahepeal teatud nootide ajal. Tundus nagu trost oleks vale, aga ma isegi ei tea, kas liiga nõrk või tugev. Kindlasti oli tegelikult viga selles, et ma pole peale eelmist suve selle pilliga sisuliselt midagi teinudki!

Pärast õhtusööki pidime veel seal toidutelgis ka esinema. Kuigi ma ei saanud hästi aru, miks või, kellele. Need vähesed sõdurid, kes seal söömas-joomas olid plaksutasid meile küll, aga ega päriselt kedagi ei huvitanud küll. Repertuaarist mõned lood olid varem mängitud, mõned täitsakohe võõrad. Kui ma enne küsisin inimeste käest, mida mängime, siis öeldi ainult "Rändajad" . Just see sama eurovisiooni oma. Eelnevalt oli Mati mulle need noodid ka saatnud kui teada palusin, et marsilugusid saadaks mulle. See oli ka siis seal. Juba siis mõtlesin, et wtf, miks me seda Jõgeval mängime?! Aga no, oli vist enam-vähem arusaadav küll, räägitakse.

Kursaõde Kristelit nägin ka seal. Juba proovide ajal arvasin, et nägin teda marssimas, pärast tuli välja, et nägin isegi õigesti. Rääkisime natuke meie kursuse saatusest, kuidas pooled juba kaugõppesse minemas. Et kurb. Aga no, mis teha. Edasi panin pilli kotti ja hakkasime ööbimiskoha juurde minema. Kuremaa hostel vm.

Selline ühikat meenutav maja oli. Meie elasime neljandal selle öö. Esimesed kolm korrust olid remonditud, viimas(t)ele ei olnud vist veel jõutud (ma arvan, et seal oli 5 korrust, päris kindel ei ole). Igastahes oli tore, et asjadest on lõpuks aru saadud ja ei panda muusikuid laulukaare viimasele korrusele magama, kuhu õhu oleks pidanud ise kaasa võtma kotiga ja ega ruumiga ka väga kiita olnud. Selles mõttes, et me ju peame natuke füüsilist vaeva ka ikka nägema seal rivis lisaks lihtsalt õigesti joondumisele. Täitsa OK koht oli tegelikult ikka.

Enne magama minemist käisime korra kohaliku järve ääres. Hullult sile vesi oli ja nii vaikne. Mingi Tallinna KL orkestri tüübid olid ka seal. Aa, et pms meil oli see KL koondorkester, mis koosnes meist (Pärnu ehk SAXON), Jõgevast ja Tallinnast. Kokkumängu ei olnud väga varem harjutanud üldse, seega ei olnud tulemus ka väga parim. Sellest rääkisime ka seal järveääres olles. Aga suured ülemused olid vist rahul ikka. Meie omadest keegi mainis sõna "kakofoonia".

Järgmine päev kolistas keegi kell 8 uksele. Küsisin teiste tüdrukute käest, kas peaksime juba ärkama. Veel me ei liigutanud. Siis hakkas Liisu juba riidesse panema ja varsti tõusis Kristiina ka püsti. Me Liisaga olime viimased, mina päris viimane. Kitu ja Liisu läksid vaatama sööklasse, 7st pidavat see avatama. Helistasid siis meile, kell oli ehk 8.30 kanti, et me kiiremini teeks, nad juba hakkavad seal koristama. Ma alles plaanisin muidu sel kellal ärgata.

Bussi pidime astuma 9.30st. Veidi enne 10 olime Jõgeval tagasi. Selveri ees. 11st hakkab paraad. Mille k*r*di pärast ma kell 8 ärkama pidin! Olen juba veebis liikumas näinud piltegi kuidas enne algust meie omad seal murul lebavad.

Paraad oli natuke vähem päikseline kui eelnev päev aga ikkagi palav, lämbe ja väsitav. Kannad endiselt valusad. Peale sissemarssimist tuli major Saan meie juurde ja käskis meil kõrvarõngad ära võtta, ühel noormehel ka kulmuneedi. Õnneks seekord enam ei olnud päikeseprillid keelatud ja ka punupatsid. Kuigi viimasest oli mul kama, lihtsalt, veider.

Esinemine oli enam-vähem ok, aga siiski piisavalt vigasid täis. Nõme oli kõigepealt mingi kindrali vm ootamine umbes pool tundi, see väsitas. Siis saime mingi signaali ära mängida ja tuli veel umbes sama kaua presidenti ka oodata. Ja siis tuli veel tema väike kõne. Oeh. Kõige raskem on niisama seismine. Tervituste ajal oli vahva kuidas ta unustas Kodutütardele "head võidupüha" soovida. Aga õnneks oli seekord asi lühem kui eelmine aasta. Kõvasti ikka!

Ema rääkis hiljem, et kommentaatorid olid maininud, et ilm on meid õnnistanud. Tere tali! Saabaste ja paksu vormiga u 30 kraadises kuumuses seista on päris mõnus, jaa! Eriti veel kui peab füüsilist ka tegema see juures. Eelmine aasta oli paduvihm, kui keegi veel ei tea või mäleta, terve see 3-4 tundi, mis me seal valvel seisime. Oli ka tegelikult päris vastik, aga kuumus ei ole sugugi parem!

Kui väljakult juba ära marssisime ei antud meile millegipärast "rivitult" käsklust. Selgus, et peame veel seal kellelegi tušši mängima. Marssisime mängides peaväljakule tagasi. 3 mingit aumärki anti välja. St pidavat andma, kohal oli ainult üks, ehk siis ühe tušši pärast!? Nüüd oli küll juba ammu kopp ees ja väga kaugel! Kõik olid pahurad ja väsinud, sest keegi ei hoiatanud meid sellest ette. Hindrichson panigi ühelt maalt oma trummi lihtsalt maha ja ütles, talle aitab. Ma täitsa mõistan, mida ta mõtles. Oleksin sama teinud, aga saksi on jama maha panna.

Edasi marssisime veel mingi vähemalt kilomeetri, ma arvan. Kuhugi staadionile, kus ammu kõik rahvas juba ootas ja KV orkester tattoosid tegi. See marssimine ja mängimine läks ikka vääga p**sse! Viimase loo ajal muudeti ära üks lugu teise vastu ja siis hakkasid pooled üht, pooled teist mängima. Read ei mahtunud ka teele enam ära, kuna me ei pööranud end õigeks, vaid hakkasime pm lihtsalt külg ees oma kastiga liikuma. St esirea moodustas muidu paremas ääres olnud, see omakorda tähendas, et meid oli ma kaheksa vähemalt seal kõrvuti. Mind ähvardas koguaeg suure trummi nui näo ees. Õudne ja mõttetu!

Mati kaotas vahepeal oma lapse kuhugi ära.

Tagsiteel tehti üks poepeatus. ULME, kui palju rahvast seal oli. Ma võtsin oma jäätise ja seisin järjekorda. Peatuseks lubati 15 minutit, me seisime juba ainuüksi järjekorras oma 20 ja me olime esimesed, kes välja said. Ma vahetasin oma jäätise vahepeal enne kassat uue vastu välja. Oli teine juba nõnna pehmeks läinud.

Ülejäänud tee magasin kuni Pärnuni. Pärnust Pootsini magasin ka.

Emale ostsin poest kohaliku Tõstamaa Tuuled.

Kodus olin ka väsinud. Vaatasin paraadi kordust, uimerdasin niisama. Õhtul läksid kõik Tõstamaale peole, jaanitulele. Ma jäin koju magama. Järgmine päev räägiti kuidas kõik endised klassiõed olla seal kohal olnud ja minu järele küsinud. No, oleks tahtnud kindlasti neid näha, aga tõesti ei olnud enam jaksu!

Kolmapäev oli siis esimene ja ainuke rahulik päev kodus. Hommikul tuiasin, nagu ikka, niisama ringi, ootasin, millal "Malev" hakkab. Kui lõpuks õige aeg käes oli, umbes pool tundi hiljem läksime õue sööma. Lõppu ikka ei näinud. Mitte, et seal midagi nägemata oleks, aga lihtsalt, see on nii naljakas film, ükskõik, kui palju seda vaadata.

Õues süües tahtsin teed juua, vesi oli, aga teed mitte. Õnneks oli seljataga muru ja palju-palju ristikheina, milledelt ma siis peotäie õisi ära võtsingi. Pole ammu nii head teed ikka saanud, päriselt!

Kuskil kaheksa paiku hakkasime linna tagasi tulema, enne kümmet olime kohal. Soos oli palav.

Neljapäeval millegi erilisega hakkama ei saanud.

Reedel läksime Lätti. Enne väljasõitu selgus, et Marko ei tule ja ma pidin ka oma asjad kaasa pakkima. Lisaks kaameratele ja statiivile siis markeri jm ka veel!

Pärnus käisime läbi Hansapäevadelt. Laval oli parasjagu Nuumen. Neist tegin pilti ka, aga veel ei ole jaksanud tegeleda nendega. Hiljem!

Intsule sai juuksevärvi ka lõpuks, sellise pihustatava sprei. Rohelise.

Steffanisse ei läinud, sest seal ei saa suvel käia.

Kaubamajakas sõime ning ostsime palju juua ja jäätist.

Lätis käisime Pif-Pafist korra läbi. Seal oli peale meie ainult kolm koera. Päris nelja jalaga, karvast ja haukuvat! Oli näha, et väljak on seal üleval olnud kaua ja seal on trenni tehtud. Isegi märklauad olid veel püsti. Tegime pjedestaali peal pilti, aga seda mul ei ole, ainult Intsul.

Pärast väikseid seiklusi Riias ja enne sellelähedastel maanteedel, jõudsime ka Naughty Squirrel Backpackers Hostelisse. Täitsa vinge koht! Otse vanalinnas ja päris odav ka. Ainult, kuna nad on backpackers, siis neil ei olnud parkimiskohti seal just väga palju. St mitte ühtegi! Leidsime ühe seal läheduses, kus oli 00st 6ni tastuta.

Õhtul tegime väikese jalutuskäigu vanalinnas. Mul hakkas see sama jalg, mille ma FKs vist natuke ära vigastasin, kergelt valutama seal munakividel kõndides. Unustasin valmistuda.

Magada oli palav ja padi oli suur, kõva ja vastik! Ärkasin üles igakord kui keegi ära läks me toast ja vist veel mõned korrad. Kaheksases toas olime, peale meie veel neli inimest.

Hommikul käis Kusti autot kontrollimas, ratta ümber oli roosa asi ja kojamehe vahel kiles lipik.

Jälle käisime poest läbi. Seekord ostsime süüa ka. Aga minul isu küll veel ei olnud, ainult uni. Kakao oli päris hea. Seda sai automaadist, mis võttis vastu santiime ja 2 latist, aga 1 latist mitte.

Pif-Pafis oli seekord juba 2-3 autot ja mõned inimesed kohal. Koeri enam ei näinud. Ühtegi! Tasapisi hakkas rahvas tulema ka. Viimastel minutitel ka meie omad.

Mängud olid Cycloni, Instincti ja Chili Peppersi vastu. Kokkuvõttes tuli ära eesti parim tulemus, eelviimane koht. Sain kõik kenasti filmile, aga neid ka veel ei ole. Ehk samuti hiljem! Palli jäi järele umbes 40 tuubi + 3/4 kasti. Ei viitsti praegu arvutada, mitu see täpselt teeb!

Pärast pildistasime alagrupimänge veel. Kuni äraminemiseni. Need on samas, kus Nuumenigi omad.

Tagasiteel olin ma vist sama väsinud kui hommikulgi. Terve päev tegelikult. Vist ikka väga hästi ei maganud seal. Praegu meenub, et nägin mingit veidrat und isegi ka! Siis tundus see reaalne, järelemõeldes ikkagi, veider!

Teepal tuli veel paar pitstopi, viimane Tallinnas Staabis, kus me siis kõik Pita grill-lihaga tellisime. Mulle see üldseväga absoluutselt ei istunud. Isegi tavaline burks oleks vist parem olnud, võib-olla isegi pelmeenid!

Praegu mõtlen, et millalgi peaks ikka jälle sinna Estonia-peatuse Turkish Kebabi minema, ma ei ole ikka veel sinna peale remonti jõudnudki!

Eile vaatasime natuke telekast PSP mänge. Uni tikkus kergelt peale. Või natuke rohkem kui kergelt. Pärast tuli mingi tormijälitajate film või saade ka, see oli ka päris lahe!

Uni oli hea.

Hommikul vaatasime kõik pildid koos läbi. Slide showna, st mingit elimineerimist ei toimunud. Selle pean ma ilmselt jälle ise ette võtma. Neid pilte ei ole eriti vähem kui kardi-painti omi.

Soos on ikka nii palav!

Edit:

Hiljem kirjutan.

Trenn silmapiiril, vist isegi üks proov ka!

Täna käisin Tudengipäevade kokkuvõtval koosolekul. Kohal olime mina, Evelin, Tõnu ja Oliver. Rohkem ei kedagi. Arutasime natuke ja panime paika afterparty kuupäevad. Lisaks, ma saan vist edaspidi selle üritusega endale veits lisakohustusi juurde. Aga sellest ehk kunagi hiljem siis. Kui aeg.

Praegu käib WP meil siin suures toas. Pidi Americas Army olema, aga sellest vist ei tulnud midagi välja. Ikka LOTRO.

Homme teeme 3. kursuste noorsootöötajatele lõpupeo ja hiljem vist lähen veel Pärnu proovi ka. Aga ma ei tea ka veel, mu transpordivahend võib-olla stardib hoopis Keilast. Siis jääb ära. Aga eks näis, ehk joppab.

Reedel on EÜLi volikogu ja uue juhatuse valimine. Meeri valib meil, ma vist lähen ka. Aga ma ei tea ka, kas jõuan. FKsse pidi meediaosakonda siis vaja olema, räägitakse.

Laupäeval saan mina ka lõpuks trenni minna! Õhtul, ainult, või siis pühapäeva hommikul, pean siis Tõstamaale sõitma jälle. Karlo lõpetamine seekord. Pühapäeval kell 16. Mammu oma on ka laupäeval, aga Pürksi ma vist ei saa küll kuidagi.

Esmaspäeval on mingi esinemine Orkestriga. Sain täna mõned noodid ka meilile. Enamus lood on võõrad, üks on Rändajad. Jah, just see sama Eurovisiooni oma. Suht ehmatasin kui seda nägin meil siin nimekirjas. Aga ma arvan, et see võib meie esituses päris vahvalt kõlada. Kuid ikkagi, mismõttes me esitame Eurovisiooni lugu?! Ja veel päev enne Võidupüha paraadi?!

Teisipäeval on Jõgeval paraad. Ma ei peagi vist oma vormi veel ära andma siis! Ainult lugusi peaks harjutama millalgi!

Kui järgmine nv tööd ei ole, siis olen Lätis jälle meediaosakond.

Praegu on väsimus, aga und nagu ei ole. Magama vist peaks, homme peab kooli minema. Lubasin Meerile, et vajutan aktuse ajal nuppu. St muusikat tööle ja kinni. Ehk ei keera midagi pekki.

Soomlased kommenteerisid seda pilti, mis mu eelmises kirjutatud postituses:

A: kuka tuo oranssi tukkanen hottis on ??

B: Kumpaa tarkoitat :)

Karu Pappa'le otsisin muusikat ka eile. Ta oli täitsa väga rahul vist nii mõnegagi neist. Hea kohe, kui kellelegi kasulik saab olla!

J. S. Bach vs. Greg Patillo

Trenni tahaks jälle jõuda.

Lennujaamas käisin. Sellise hea aja leidsin selleks loomulikult, et buss jõudis sinna oma 15min plaanitust hiljem. Seega läks napiks, et bussijaama 18.00 bussi peale jõuda. Isa võttis takso ja kimama hakkasime. Meie kellade järgi jõudsime kohale umbes 17.57, aga buss oli juba läinud. Jaamas sees näitas kell juba 18.10. Nojah, järgmine läheb alles tunni aja pärast. Otsustasime süües aega parajaks teha.

Neljapäeval oli vist see päev kui ma esimest korda LOTRO mängisin. Ajalooline hetk ja muidu igati tähtis üritus. Algust tegin vist umbes 15-16 ajal, lõpetasin nii 21 paiku vist. Räägitakse vähemalt. Uskumatu, kui kaasahaarav mõni asi ikka olla võib!

Hiljem läksime Kertiga jooksma. Mul oli tagumik juba istumisest nii kange - mõni ime!? Kõigepealt vaatasime, kuhu see kunagi-oli-raudtee läheb, mis siin lähedal on. Mingiltmaalt, peale mitte väga pikka läbitud maad, hakkas mul juba veits raske. Aga ega ma siis seisma ju niisama ei jää. Pooleli ei saa asju nii jätta ju. Kuigi tegelt vahel pigem peaks! Siis juba Kert ütles, et aitab ka.

Linnahallijuures sai natuke trepijooksu proovitud. Päris tore oli üles joosta. Üleval olla oli natuke teine tunne ja alla tulla veel kolmas. Natuke tiirutasime seal edasi-tagasi, üles-alla kui ühekoapeal ma tahtsin järsku vist pilti tasku visata natuke. No, selline tunne oli. Mustad sähvatused silme ees, muidu kergelt õõtsuv ja ujuv pilt & shit.

Edaspidi nüüd lihtsalt kõndides ja jalutades jõudsin arusaamale, et need neli juustuga kuivikleiba, mis ma hommikul sõin, võib-olla tõesti ei olnud piisavad, et praeguseni väga OK olla oleks, eriti pärast jooksmist.

Reedel mängisin veel LOTRO natuke. Nüüd sain juba mitu korda surma. St minu haldjast tegelaskuju Bergiel (peaks vist olema õige nimi). Võtsin endale igasugu queste ja jõudsin välja umbes level 13ni vist. Nendest 3 olid 9. leveli omad ja ühes väga hirmsas kohas. Siiamaani ei ole sealt läbi saanud. Enne viimast katsetust katkes ka Internetiühendus ja rohkem ei ole isegi mitte proovinud.

Laupäeval sõitsime jälle Soome. Seekord Ecerö Line'iga. See sõitis 3,5h, see on tund aega kauem kui meie tavapärane Viking Line! Jakost väga kaval meile seda alles laevajärjekorras muidugi mainida! Reis möödus mingis kajutitevahelises nurgas, kus me jõudsime terve ristsõna viiepeale ära lahendatud - vastuseks oli "suurmeister males". Miski Meelis oli vist ta nimi.

Helsingis oli ulme torm! Vihma sadas nii, nagu ma pole ammu näinud, et sajaks. Nähtavus oli ikka väga halb. Õnneks meil inimesed autos teadsid vist kuhu poole minna tuleb ja ikkagi sõitsime edasi. Esmalt väljaku poole, seda üle vaatama. Taaskord olid väikesed tehnilised komplikatsioonid kaardiga, kuid need leidsid lahenduse tänu Priidu eriti ägedale telefonile, kus on isegi GoogleMaps sees.

Väljaku juures ei sadanudki. Jõudsime isegi veidike pilku peale visata, kui see suur padukas kõik siis ka sinna jõudis. Kert ja Ints vaatasid väljakut edasi, üks võttis vihmakeebi selga, teine viskas lihtsalt riided maha.

Minuga tuli samal ajal rääkima üks juba mõned "pruunis pudelis spordijoogid" tarbinud soome mees ning seletas, kuidas ma mängima peaksin. Kusjuures - samale otsusele jõudsime pärast ise ka! Väljak seekord selline:
Mina mängisin taga canis ja hoidsin peamiselt maya ja templi vahele.

Pärast platsi vaatamist üritasime selles samas sajus üles leida meie motelli. See isegi õnnestus, täiesti poolkogemata! Vähemasti mina arvasin küll, et meil on sinna veel minna, kui olime juba kohal. Enne jõudsime sõita umbes läbi kolme ookeani ja näha kifti kanalisatsiooniaugu(?) purskkaevu.

Parkisime auto otse motelli ette ja uurisime, kas see on ikka õige. Oli. Viisime asjad ka tuppa ära. Hullult kift tuba oli meil ka. Alguses ei saanud sisse ainult, sest seal ei olnud võtit vaid kood ukse peal ja see anti meile kogemata vale, aga ka too probleem lahenes ruttu.

Toal oli hästi kõrge viltune lagi, selline katusealune penthouse pm. Kõrgemast äärest läks üles trepp ja sealt sai rõdule, sellisele suuuurele. Uks oli küll lukus, aga aken käis lahti ikka! Toas oli kuus voodit ja suur lahtikäiv valge ekraan - ma ei tea, milleks see. Lisaks veel kraanikauss ja seep. Ühesõnaga - väga kift! Ma arvasin, et saame sele hinna eest väikese kolme nariga uberiku, aga võta näpust! Isegi süüa sai veel hommikul ka!

Hommikusöögist rääkides, see oli vist päris hea, aga mulle ei läinud see kuidagi alla. Kell 7.30 hommikud ei ole mõeldud söömiseks.

Täna enam ei sadanud ka.

Üldiselt läks meil hästi No, mina mängisin ikkagi suht s*tasti. Kuigi, optimistina võiks lausa öelda, et pooltes mängudes suutsin ikka lõpuni ka vastu pidada. Kokku oli 6 alagrupimängu, siis poolfinaal ja finaal. Minu väljaminekutest, esimene oli kogemata ja sellest ma ei räägi, teise sain kohe järgmises mängus maski, kolmas mäng õnnestus päris kenasti isegi, üks vastasvõistkonna tüüp tuli ja surus pärast kätt: "Hyvä peli!" Ühes mängus sain jalgadest hunniku bounce'isid, siis kaks refi näitas juba "out". Ma ei saanudki alguses aru, väljas nägin, et olin regu pihta saanud ja see oli terve käe alt oranžiks pritsinud. Vahepealsed mängud olid nii-enam vähem mu poolt vist ka ja siis finaalis õnnestus veel piki näppu saada.

Ahjaa, vahepeal oli üks kahtlane mäng mu jaoks, kus pallid hakkasid lambis järsku keerutama. Enne sain veel just maski miskeid pritsmeid ka. Küsisin refilt checki, ta pühkis need ära ja natuke toru ka puhtamaks. Selle aukudest punnitas ka oranži välja. Seda nähes mõtlesin, et mul lõhkus.

Selles mängus lasin vist Jako oma kaootiliste keerutustega välja. Ühekorra vist Priidu ka break'ist, sest keegi teine see lihtsalt olla ei saanud!

Pärast selgus, et ma ju ei mänginud üldse oranži palligagi! Vastane oli mulle otse torusse lasknud ja ref pühkis ära kõik, mis sellele vähegi viitas. Samas, otsest splati ei olnud tõepoolest kuskil. Tuleb välja, et ma mängisin hitiga.

See paneb mõtlema, kas Priidu maskis ei olnud mitte roheline splat? Ma ei kasutanud rohelist palli ka ju mitte! Ah, mis sest enam!

Aga teised olid hullult tublid! Pildilt ei ole näha, aga Ints oli seal ikka väga mudane. Ta oli pm ainus (peale Jako ka natuke), kes ussi kasutas.
Esimene koht käes.

Vaatasime ära ka teise divisioni mängud, sest teha ei olnud niikuinii midagi muud tarka. Kell oli alles umbes 15.30 ja laevani aega maa ja ilm.

Mitte ühtegi naist ei mänginud täna peale minu!

Sadamasse jõudsime vist umbes tund enne laeva väljumist. Väsimus oli selleks ajaks juba päris ulme. Tühja kõhu vastu aitasid vahepeal Priidult saadud 2-3 viinerit ja Jako poolt mõned küpsised ja banaan. Autost leidsin veel Pringleseid ka.

Laevas võtsime sisse meile juba tuttava 10. deki diivanitega nurga. Ainult diivanid olid hõivatud noorte Lõuna-Eesti võimlejaneidude poolt. Päritolu tundsin ma ära nende kõne järgi, mõned üksikud sellised mõnusad sõnad olid sees. Nad olid ka võistlustel käinud, pidavat ilma kaitsmeteta ussi ja püramiidi isegi tegema!

Üks väike neiu tuli hooga trepist üles ja jooksis täie pasaga vastu muidu automaatselt avanevat klaasust. Hull pauk käis! Kõik hoidsid hinge kinni. Siis Ints enam ei suutnud ja purskas naerma. Palju ei läinud mööda kui ka kõik teised ruumis oljad talle järgnesid selles tegevuses.

Ulme ikka! Mismõttes sa tuled hooga ja lihtsalt jooksed vastu ust?! No, oli naljakas. Tüdruk vist natuke nuttis isegi ja võis päris valus olla, aga no, ega mõistus ei ole vist oma teha. Nagu üks preestrihärra filmis "Magnus" ütles, peaga vastu seina jooksmine võib mõjuda sinu tervisele halvasti! Ega uksega vist väga teistmoodigi ole.

Hiljem tuli samast uksest sisse kamp noormehi, umbes samaealiseid kui võimlejaneiud. Üks kutt ütles teistele, et ohh, lähme vaatame teisele poole ka! Seepeale üks neiudes kommenteeris valjuhäälselt "minge jah, jookske hooga". Sellele järgnes veel suurem naerupahvak meie kõigi poolt. Noormehed seisid ehmunud, võib-olla veidi pahastegi nägudega trepil, meie ei suutnud keegi midagi muud teha kui naerda.

Seekordne 2,5h laevareis tundus veel aeglasem kui eelmine 3,5h.

Rohkem keegi vastu ust ei jooksnud.

Laevas oli hull blogimisisu, nagu arvata oligi, enam ma ei mäleta pooltki, mis kirja tahtsin panna!

22.45 tahtsime minna sadamasse sinna Rimisse, aga see oli juba kinni. Olid kellaaja ära muutnud. Tegime kodus eilse tatra soojaks ja sõime ära viimased saia- ja leivaviilud. Istusime teetassiga teleka ees kui ma juba pm magasingi. Väga raske oli järsku olla. Ei jaksanud enam istuda, astuda, süüa ega juua.

Neljapäeval teeme 3. kursusele lõpupeo ja siis õhtul plaanin minna viimasesse laulupeo proovi, mis mulle juhuslikult ka esimene on peale eelmist suve!

Kes tellinud on tsirkuse ja maksab selle eest?

Laupäeva veetsin Schnelli tiigi ääres. Hüpitasime lapsi seal. Vanalinnapäevad olid. Terve päeva oli nii 11.30st 19ni vähemalt pidev järjekord. Kõht oli tühi ainult pm terve selle aja. Sellepärast vist ka mitte kõige parem enesetunne ja mitte 100%line keskendumisvõime, oma 95% oli see-eest ikka. Raido pärast ütles ka, et ma peaks rohkem inimestega suhtlema, et eesmärk on elamuse pakkumine. Täitsa saan aru, mida ta mõtles!

Õhtul olid käed punased ja valusad. Olin jälle väikeste trakside juures, st kuni 20kg ja väiksemate laste puhul pidin ise nööris tõmbama ja neid hüpitama, nad lihtsalt ei jõua muidu! Käsi pestes oli selline tunne, nagu talvel külmast tuppa tulles - isegi leige vesi tundus tuline! Loomulikult ei ole kunagi meeles kindaid kaasa võtta ju!

Pühapäeva õhtul käisime poes. Juube palju süüa ostsime mu meelest, terve kärutäie igasugu asju. Juhtmeotsi üritasime ka leida, aga polnud selleks vist õige aeg ja koht päris.

Esmaspäeval läksin jälle kooli. Praktikat kaitsma siis. Ainult mina, Karmo ja Kübe olime 11ks kohale läinud. Kethi, kes tahtis, et oleks kell 11, mitte 12 see, jõudis ise hoopis hiljem. Käis arsti juures. Aga see selleks. Isegi veel Janne ja Kristin jõudsid ka. Teistest, ma ei teagi, mis saab. Aga, eks nad ise vast teavad.

Grassi otsisin ka üles, mul ei olnud didaktika arvestust ikka sees. Kethil sama probleem. Tal läks isegi lihtsalt see, mind õppejõud pm ei mäletanud, ega mu tööd ka. Pluss veel ühe lehe oli mu töö juurest ta ära ka kaotanud, mulle tundus! Kokkuvõttes sain selle C. Sest ma ei jõudnud tunnis ette kanda. Ütles veel, et peaksin rahul olema, sest mõned, kes ette ka kandsid said ka C. Peale seda hingasin sügavalt sisse, ütlesin aitäh ja üritasin viisakalt lahkuda. Vist õnnestus ka. Kuigi tunne pigem oli selline, et tahaks midagi head öelda talle selle peale ja ukse pauguga seljataga kinni lüüa.

Üldsegi on nõme see, et terve aine arvestus/hinne sõltub ainult ühest tööst! See oli siis mingi aktiivõppe meetodi välja otsimine, kokkuvõtte tegemine ja klassile ette kandmine. Nojah, ega muud väga ta vist teha ei oleks meile saanud ka. Loengute ajal ainult kuulasime, kuidas ta oma kooli- ja noorusajast meile pajatas. Iseseisev töö oli selle õppejõuga küll ainuke, kust midagi õppida võis! Aga, miks selleks on vaja veel koolis ka kohal käia? Ja siis ikkagi ainult ühe asja põhjal terve semestri hinne?

Oeh.

Ma üritan ikkagi mitte nii väga sellele mõelda ja vähemalt suveks ära unustada, millises koolis ma tegelikult käin.

1515ks läksin mingisugusesse kohta, kuhu Ints oli mu kontaktid andnud. Seal mind kaaluti ja mõõdeti ja siis hakati mingit valgupulbrit soovitama. Tegi sellest jooki, proovisin ühte juua ka. Kergelt vastu hakkas ja pärast oli halb, a see võis olla ka, sest ta tegi seda jogurti ja keefiriga. Aga ei tea.

Sain teada, et kaalun 47,3kg. See on umbes 1-2kg rohkem kui sügisel, mil end viimati kaalusin, st. Karlol oli õigus - ma olen paksuks läinud! Kehaehituse selgitamiseks pidin oma randme ümbert kinni võtma, selgus, et see on "habras". Selle juures peaks ma kaaluma oma 161cm juures vähemalt 48-51kg. Päris paks ikkagi, jah!

Normaalne rasvaprotsent pidi olema minusugusel 22,1%, mina sain kokku 12,9%. Vee % kehas on 60,3, normaalseks öeldi 50-55. Ma ei saanudki aru, miks mul see nii suur on kui teised väikesed. Küsis küll, kas ma joon palju vett. Enne vist olin jälle, jah, tassi teed ära joonud. Lihasmassi on minus 30,9 ja füüsise tüüp on 8, see oli midagi "kõhn ja lihaseline" vm.

Metabolismi vanus on mul 12 - kõik, mis keha saab tarbitakse kohe ära, no nagu lastel ikka.

Palju numbreid ja sõnu ütlesid mulle seal.

Linnast tulles ostsin endale süsi ja paberit ka!

Teisipäeval olin päev otsa Soos ja ei teinud midagi tarka. Ainult ühe kirja saatsin ära.

Praegu broneerisin just nv Soome võistlusteks laevapileteid. Pidin kaua ootama vahepeal toru otsas, siis tädi tuli tagasi, vabandas ja ütles, et sooduspiletid said vahepeal otsa, nüüd sai neid juurde!

Õhtupoole lähen Lennart Meri Tallinna Lennujaama isale vastu ja annan talle oma Kaitseliidu vormi, et ta selle Pärnu staapi tagasi viiks või saadaks Karloga. Kahju, tahtsin ikka ka paraadile minna. Aga kui proovidesse ei jõua, ei ole vist midagi teha.

Laulupeole jõuaksin ka ainult pühapäeval, sest, lollakas, panin endale praktika sellele ajale! Aga meil vist ainult sel päeval esinemine olekski?

Poliitika.

Tere tulemast Sohu!

Ma juba mõtlesin, et kõik on nüüd läbi. Kooliga siis. Selleks aastaks. Aga siis tuli meelde, et praktika on veel kaitsmata. Õnneks saan selle ka nüüd esmaspäeval ära teha. Teiseks, leidsin ÕISist just, et didaktika õppejõud ei ole mulle ikka veel arvestust ära pannud ja mu kirjale ei ole ta ka juba mitu nädalat vastanud. Kurb.

Teine, ja viimane, eksam sai ka tänase hommikuga ühele poole. Inglise keel. Eile ei osanud mitte millekski õppida ja ei õppinud ka. Ainult oma sõnu vaatasin, mis olid varasemaks vaja vastata ja tegin täna järele.

Teemaks andis õppejõud mulle "education". Nii lai teema, et ma ei osanudki kuskilt kohe alustada. Rääkisin natuke Eesti ja USA ning UK haridussüsteemide erinevustest, pärast veel juurde kõrghariduse hindamisest ja toetusest praeguses olukorras.

Eile käisin just EÜLis koosolekul ka, kus räägiti sel teemal. Et pms peaks rohkem toetusi olema vajaduspõhised ja vähem hinnetepõhised. Sest muidu mõned, kel vaja, ei saagi toetust - peavad käima tööl, et hakkama saada, õppimiseks ei jagu nii palju aega ja hinded kannatavad. Vähemalt mina arvan nii, üks neiu Maris võttis seal päris palju sõna, kellega ma hästi nõus olin.

Eksamist veel, õppejõud ütles, et kuulab teisi ka ja siis otsustab, kas A või B. Olin teisena vastamas. Karmo oli enne mind, ta sai D.

Praegu natuke aega tagasi vaatasin just järele, sain A. Hästi rahul olen küll! Mul on see vist alati nii olnud, et inglise keel on see, mille pärast ma kõige rohkem põen. Sest ootused on kõige suuremad. Ma tean, et saan hakkama, aga alati on võimalus, et keeran ka mingi käki kokku. Seda on ka juhtunud. Tavaliselt ikkagi lõpuks tuleb välja, et jälle ei olnud muretsemiseks mingit põhjust. Kui seda, tegelikult, muretsemiseks üldse nimetada. Eile olin täitsa rahulik.

See õppejõud siin on ikka palju-palju nõrgem ja leebem kui keskkoolis mul oli.

Vahepealsest veel, kodus ma ka, loomulikult midagi ei õppinud jälle. Otsisin need lehed välja, mis teemadest pidi rääkima, vaatasin pealkirjad üle ja sinna kõik jäi ka.

Neljapäeval ärkasin kuskil 5.45 üles, 6.10 astusin uksest välja, 7.17 hakkasin Pärnust liikuma, 9.54 olin Balti Jaamas. Vaatasin vaguniaknast õue - jess, vihma kallas päris mõnusasti. Hakkasin Soo poole astuma. Avastasin, et üks kets on katki, pool tallaalust lirtsus. Vihmavarju mul loomulikult ei olnud.

Tuppa jõudsin, kukkusin kohe madratsi peale pikali, selline uni oli. Rongis ei saanud ka väga magada. Esiteks, kuna lugesin raamatut ("Musta pori näkku"), teiseks, Pärnu rongid ei ole nii mugavad. Sabakont on siiamaani haige.

Kolm minutit olin pikali, siis hakkas ebamugav nendes märgades riietes. Hakkasin kohvrit lahti pakkima. Kert tuli ka vaatama, oli ikka õigesti kuulnud, et keegi tuli uksest!

Varsti ärkas Ints ka üles.

Päeva jooksul magasin kaks korda.

EÜLi koosolekul käisin ka. Õppetoetustest ja asjadest räägiti. Riigieelarvekärbetest. Tundus hästi, et riigiinimestel on ikka mõistus veel peas ja ei võta raha ära sealt, kus seda niigi ei ole. See on juba liiga pikk ja keeruline jutt, mis siis edasi juhtuma hakkaks kui nad seda teeks. Midagi head sealt igatahes ei tuleks!

Õhtul oli uni läinud pärast kõiki neid lõunauinakuid. Hommikul pidin jälle vara ärkama.

Täna pidin tööle minema, aga kui Olkule helistasin, et kuhu ma tulen, ütles ta, et mul pidi ju täna eksam olema kell 11. Esmaspäeval oli kell 11, täna oli 9st. Spetsiaalselt, et saaksin tööle minna. No, mis seal ikka. Ega väga hea töötegemise ilm niikuinii ei ole. Aga ikkagi. Kahju. Homme lähen kindlasti!

Võistlused jäävad ka ära nädalavahetusel. Järgmised Eesti omad vist ka. Jama.

Oma kunstitööd tõin lõpuks koolist ära, aga ma ei oska neid kuhugi panna. Seisavad seinaääres reas.

Interneti saime ka eile, nagu näha.

Reedel.

www.tapper.ee

KilLeRkott.

7. juuni plaadimägi.

Rohkem rulluisutamist!

Soomes oli täitsa kift. Kuigi sõit sinna oli ikka üsna pikk ja piinarikas. Olgu, nii hull võib-olla siiski mitte, aga peale 2.5h laevasõitu veel oma 3h autoga sõita ei ole mitte väga mugav. Eriti kui see laev oli Viking Line! Selg on siiamaani kohati haige.

Soomes ootas meid ees väike tuba täis voodeid ja madratseid. Onu ehmus alguses ära, kui mind nägi ja ütles, et pani meid kõiki ühte tuppa, et arvas, et kõik tulevad kutid meil. Aga no, ega ma siis nii pidur ka ei ole, et enda tiimiga ühes toas isegi magada ei võiks! Veel vähem, et ma kahega neist niigi koos elan!

Hommikul panime end riidesse ja kimasime Ilkalistaani, seal siis see asi toimus. Plats oli veidi vildakas, ussipool oli mäepeal, püramiidid mäe all. Ühesõnaga, me Intsuga pidime enamusajast ülesmäge slaidima. Aga ma väga ei slaidinudki. Pärast allamäge ainult korra.

Esimene mäng sai väga järsku otsa ja me ei saanudki aru mis toimus, kui järsku olime juba kõik bänneri taga. Pärast läks juba natuke paremini. Üldkokkuvõttes saime kolmanda koha. Järgmine etapp juba Helsinkis, õnneks siis ei pea enam autoga vähemalt nii kaugele sõitma. Ahjaa, Soomest saabudes, pärast seda sõitsime kohe Jõgevamaale ka, Millenniumi platsi vaatama, mille mingi ants oli sinna üles pannud. Uskumatu. Aga siiski tõsi. Järgmine nv tulevad seal juba võistlused! ^^

Teisipäeval oli meil Pressi konverents ehk siis saime Luulega jälle kokku. Alguses ma arvasin, et me räägime seal 3. kursuse lõpupeo korraldamises, siis aga keegi ütles, et see on hoopis laagripraktikale saatmine. Umbes, et kirjutame, lehele, kes kuhu laagrisse läheb vm. Tegelikkuses oli hoopis jutluse kuulamine, mis võib laagris juhtuda ja, mida siis ette võtta või, kuidas ära hoida. Pms kõik sama, mida eelmine aasta meile 2 nädalat laagriseminari ajal seletati. Kuidagi väga mõttetu päev tundus igastahes! Enne oli veel esinduse juhatusega koosolek ka. Kethi rääkis, et meie ja kogu aktiiv üldse peaks natuke tõsisemalt asjasse suhtuma. Plaanib motivatsiooniüritusi nüüd kaks korda aastas ja värki. Loodame, et need siis toimivad!

Kolmapäeval õppisin vene keelt pm päev otsa. St peale ärkamist kirjutasin enam-vähem jutukesed valmis, päeval ei teinud väga midagi ja siis õhtul hakkasin eesti keelseid tõlkeid nendele kirjtuama, mida siis eksami ajal endal ees hoida.

Neljapäeval läksin kella 9ks kooli, eksam pidi algama kell kümme. Ma ei teagi, miks ma nii vara sinna ronisin, aga väga pahane ka ei olnud, sain vähemalt netis oma asjad korda ajada ja vaadata. Natuke enne 10t kuulsin kuidas kursaõed räägivad, et eksamit ei olegi täna. Õpetaja oli teada saanud, et meil peab 10 tunni asemel olema see semester hoopis 12 tundi. Lõpuks klassiruumi astudes selguski, et ongi nii! Õpetaja vabandas suure hooga ja siis ütles, et teeme ikkagi täna veel loengu! Olgugi, et eelmine nädal oli üks juba ära jäänud!

Kõik vaatasin õppejõu poole jahmunud nägudega. Ta võttis kätte paberi uue tekstiga ja ütles, et see tuleb ka veel eksamisse! Ma küsisin üle klassi, kas Te teete nalja!? Ta imestas selle peale ja ütles, et vabandas ju! Lisaks veel ütles nüüd, et tekstid peavad kõik vähemalt 150 sõna pikad, kõik need 10 teksti, mis me pidime pähe õppima! Minul olid osad 100, osad 50 sõna. Nüüd oli veel kolm päeva eksamini ja ma peaksin kõike otsast alustama? Aitäh!

Istusime vaikselt loengu ära ja lugesime juttu, mida Kethi ja Nuki olid juba põhikooli ajal õppinud. Pärast läksime õppenõustaja juurde. Tatjana küsis ainult, mis tema nüüd siis tegema peab?! Mida meie teeksime!? Umbes, ta ei saa ka midagi teha. Soovitas Pressi juurde minna, aga vaikselt, et teised õppejõud midagi ei kuuleks. Ma ei tea miks. See vene õppejõud on juba täiesti seniilne, ta ei tea ise ka mida ta õpetanud on, mida mitte. A Luule juurde me ei saanud ka minna, sest tal oli koosolek.

Juba algas inglise keel. Osad tegid eksamit ette, meid pandi klassitahaossa, kes ei teinud, ja tõmmati klaasuksed klassi keskel kinni. Kätte anti iseseisev lugemine. Loomulikult ei suutnud keegi sellele keskenduda. Kõigele lisaks, poleks ma vene keelt õppima pidanud, oleksin saanud oma inglise keele teaduslikud sõnad kasvõi ära vastata! Nüüd pean neid koos eksamiga üritama. Inka õppejõud veel ütles ka pärast, et ta oli vene õppejõule ammu rääkinud, et too vaataks oma plaanid üle, et tal peab 12 tundi olema. Kusjuures, kui me küsisime talt, et millal ta lõpuks teada sai selle, et meil loenguid puudu on, ütles, et meie viimase loengu lõpus. See oli kaks nädalat tagasi.

Masendav tunne oli pärast kooli. Isegi Sohu tagasi jõudes ei suutnud veel muu peale mõelda kui imestada, kuidas saab üks kõrgkooli õppejõud niisugune olla? Ja õppenõustaja ka? Oeh, lihtsalt hämming! Ma loodan, et järgmine aasta enam mingeid selliseid üllatusi ei tule!

Läksime FKsse värvima jälle pärast. Täitsa mõnus oli. Mõtted sai vähemalt mujale ja mulle täitsa meeldib selline pintseldamine ka! Mingi hetk hakkas jälle vihma sadama ja õues ei saanud jälle lõpuni värvida. Sees lihtsalt ei olnud enam hetkel midagi teha. Esimest korda ma nägin ka, kuidas seal väljakul ka mängitakse, mingid norra noored olid seal. Tundus, et jäid vist rahule!

Hiljem aitasime Markol asju kokku ka panna. Ma ei osanud ainult Tippmannil loaderit pealt ära võtta alguses. Mitte, et see nüüd midagi keerulist oleks, aga lihtsalt ei ole nagu varem vaja läinud sellist oskust! Nüüd siis tean seda ka!

Reedel käisin jälle kondiväänaja juures, ragistas päris hoolega ja täitsa mõnus oli. Aga mul on selline tunne, et õhtu jooksul pärast ragisesid kõik need kohad vanasse paika tagasi.

Laagripraktika jaoks käisin ka asju uurimas, vestlemas tädidega, kes seda korraldavad. 7-14 aastastele noortele Karepal laager inglise keele õppimiseks. 30.06-04.07.2009.

Terve laupäeva ei teinud midagi. Ärkasin, tegin teed, istusin teleka ette ja panin filmi käima. Ints tuli ka. The Curious Case of Benjamin Buttonit vaatasime. Poolepeal avastasime, et on teine tervelt 2h & 45min pikk. Aga lõpuni jõudsime! Täitsa lahe oli selline, veider. Mehest, kes sündis vanana ja siis hakkas järjest nooremaks minema. Müstika oli jälgida, samas lõpus läks asi veidi liiga kahtlaseks, kui ta oli juba beebi, luud olid ka kuidagi kokku tõmbunud vm. Päeva jooksul ei osanud kuidagi midagi teha. Mingi hetk vaatasin, kuidas Ints oma Rotorit tuunis ja pärast mulle arvutit kokku panna üritas. Sellel, selgus, on mõned jupid veel puudu. Üritatud sai ka kaks korda sellele Windowsi installida, aga vist üsna tulutult.

Mina käisin edasi-tagasi ja näksisin pidevalt midagi. Selline tunne nagu ühikas - midagi teha ei ole, siis sööks! Tegelikult isegi ei tahtnud väga juba, aga ikkagi oli igav!

Ints ütles, et kell 8 hakkame süüa tegema. St ootasime Kerti. Siis tuli ka avastus, et mida me siis teeme kui ta tuleb? Siis passime kolmekesi!

Kell kaheksa panime vee potti ja ootasime, millal see keema hakkab.

Lõpuks sai valmis potitäis riisi köögiviljadega ja kuus kana grillpihvi.

Kui Kert tuli istusimegi kolmekesi ja sõime jäätist. Ma pidin hommikul enne kuut ärkama, et Tõrva tööle minna, teised pidid Jõgevamaale trenni minema, paar tundi huljem.

Hommikul suutsin ennast mingil moel isegi üles äratada. Õigeks ajaks jõudsin Balti jaama ka. Hakkasime sõitma. Võru kaudu Tõrva! See punane joon kaardil.Ma ei ole küll ära mõõtnud, kui pikk see ring täpselt tuli, aga no, piisavalt! Ma juba enne mõtlesin, miks me nii vara pidime sõitma hakkama. Üritus algas 11.00. Ühesõnaga, mind ei kuulatud kui ültesin, et me valesti sõidame! Aga see-eest tegime Skyjumpi ülespaneku rekordi - Kati, mina, Olari ja Ervin. Päeva jooksul saime kõik kenasti päikesepiste. Väga raske oli õhtuks olla.

Tagasi Soos pani Ints jälle mingi filmi käima, see oli tõsielul põhinev mehest, kes üksi lihtsalt kaks kätt taskus rändama läks. Aga ma kahjuks ei jaksanud seda eriti vaadata, ainult algust natuke. Läksin ära magama. Kunagi loodani lõpuni ka näha ikka! Tundus väga hea!

Esmaspäeval läksin 11ks kooli, veidi enne. Aga jälle hakkas eksam hoopis 11.30. Nuki oli ka juba seal, rääkisime juttu ja mõtlesime, huvitav mis õpetajal nüüd selleks korraks valmis mõeldud. Veidi enne õiget aega olid peale meie kohale tulnud veel ka Triinu ja Kairi. Vene keele klass on päikesepoolne, seal ei olnud absoluutselt õhku, mida hingata. Isegi kui aknad pärani lahti tegime ja ukse ja koridoriaknad ka. Läksime kõik klassi. Õpetaja küsiski, mis me siis täna teeme. Et algajatega nad teevad kolmapäeval eksami. Äkki me tahaks ka veel korrata ja eksami hoopis järgmine nädal teha? Siis kui kool juba läbi on!!

Ei aitäh! Seekord õnnestus teda siiski veenda, et me tahame oma asjad ära vastata. Neljapäeval ta ei lubanud. Ütles, et saab muidu käskkirja! Mai ääss!

Ronisime kõik jälle klassist välja, Nuki jäi esimesena sisse. Ta sai kokkuvõtteks B, millega pidavat õpetaja sõnul rohkem kui rahul olema! Mina olin järgmine, vastasin esimesel kursusel õpitud teksti külaliste kutsumise kohta, sõnu küsis ka, oskasin umbes kolme vist, liikumisverbidega lauseid pidin ka vastama, need neli sõna (sõitma, minema, korduv, ühesuunaline) on mul alati sassi läinud, nii ka seal! Õpetaja arvas, et ma oleks pidanud siis rohkem õppima. Mida rohkem neid vaatan, seda hullemini sassis nad mul on! Vahepeal olin nii närvis, ja hapnikupuuduses, vist et ei suutnud isegi meelde tuletada, kuidas "head aega" on.

Arvasin, et tuleb E või D, sain C. Super! Kooli vene keel on ikka palju keerulisem kui see, mida venelased räägivad!

Pärast eksamit kimasin kohe bussijaama. Koju! Üle kahe kuu. Viimati käisin siin 3. aprillil. Ema-isa olid vahepeal isegi kaks korda ise juba Tallinnas käinud. Jõudsin täpselt 13.30 Taisto ussi peale. See mõnus kollane, kus on kliimaseade ka sees! Nii normaalne oli sellega sõita. Palju parem kui päev enne tööle minnes ja sealt tulles. Väänat kohtasin ka bussis. Ta läheb neljapäeval USAsse raamatuid müüma. Pakkus mulle ka seda, aga see pole päris põhjus, miks ma sinna läheks.

Koju jõudes ütles Karlo mulle esimese asjana, et ma olen paksuks läinud. Pärast torkis näpuga mu põske ja ültes, et need on punnis. Küsisin isa käest ka, ta ütles, et on jah natuke ümaramad. Täna olid ka ema ja tema töökaaslane sellega nõus. Ema ütles, et nüüd ma siis ei olegi äkki enam nii alakaaluline. Aga ma isegi ei tea kui palju või vähe ma kaalun! Aga no, see on siis see elu kui passida toas ja ainult süüa! Vaatasin ikka ise ka peeglisse, tundun juba tõesti natuke hamstrimoodi!

Mida ma küll teeks kui mul nii ausat ja otsekohast väikest venda ei oleks!?

Täna hommikul läksime Tallinnasse. Sohu mulle riiulit ja lauda viima ja siis lennujaama veel paarile taanlasele vastu, neli neid juba siin ka. Jahiturismil. Kogemata äratasime Kerdi üles. St isa ja Karlo tulid julma kolinaga selle riiuliga.

Täna kell 18 pidi veel olema ka kohtunike koolitus. Ma tahtsin sinna ka minna ja Kert ütles ka, et ma peaks ja Ints ka pärast msnis, kui ma juba kodus tagasi olin. Veel Soos olles ma korra isegi mõtlesin, et lähen uurin, äkki ma saan ikka jääda juba Tlna ka. Aga siis Kert ütles, et vast ei ole vaja ka. Nojah, mis seal ikka, läks siis nii.

Pean veel meeles pidama Olarile helistama, et ma ei saa laupäeval tööle tulla, võistlused ju! Rumala peakesega lubasin talle! Piste, noh!

Täitsa kopp ees on, ainult, igasuguste ratastega asjade sees sõitmisest! Juba plaaningi, et lähen neljapäeva hommikul rongiga hoopis Tallinnasse, mis siis, et see 2h ja 37min sõidab!

Homme üritan inglise keelt õppida, üldse ei ole veel vaadanud. Aga see on nii lihtne meil üldse siin koolis, et ma kunagi ei viitsigi pingutada. Enamasti sellepärast kõik B'd on ka, et ma nii hoolega neid asju ei tee. Eksami tahaks ikka A saada, ma loodan, et võtan end kokku.

Praegu läksid kõik kohaliku mälumängu hooaja lõpetamisele ühte mereäärsesse puhkekülasse. Mina olen maal ja täiesti üksi. Selles mõttes oleks küll võinud juba linna jääda. Istun praegu teleka ees, vaata mingit krimisarja ja blogin juba üsna mitmendat tundi järjest. Oeh. Teisest küljest, mul pole praegu õrna aimugi, millal siia jälle tagasi jõuan.