Trenni tahaks jälle jõuda.

Lennujaamas käisin. Sellise hea aja leidsin selleks loomulikult, et buss jõudis sinna oma 15min plaanitust hiljem. Seega läks napiks, et bussijaama 18.00 bussi peale jõuda. Isa võttis takso ja kimama hakkasime. Meie kellade järgi jõudsime kohale umbes 17.57, aga buss oli juba läinud. Jaamas sees näitas kell juba 18.10. Nojah, järgmine läheb alles tunni aja pärast. Otsustasime süües aega parajaks teha.

Neljapäeval oli vist see päev kui ma esimest korda LOTRO mängisin. Ajalooline hetk ja muidu igati tähtis üritus. Algust tegin vist umbes 15-16 ajal, lõpetasin nii 21 paiku vist. Räägitakse vähemalt. Uskumatu, kui kaasahaarav mõni asi ikka olla võib!

Hiljem läksime Kertiga jooksma. Mul oli tagumik juba istumisest nii kange - mõni ime!? Kõigepealt vaatasime, kuhu see kunagi-oli-raudtee läheb, mis siin lähedal on. Mingiltmaalt, peale mitte väga pikka läbitud maad, hakkas mul juba veits raske. Aga ega ma siis seisma ju niisama ei jää. Pooleli ei saa asju nii jätta ju. Kuigi tegelt vahel pigem peaks! Siis juba Kert ütles, et aitab ka.

Linnahallijuures sai natuke trepijooksu proovitud. Päris tore oli üles joosta. Üleval olla oli natuke teine tunne ja alla tulla veel kolmas. Natuke tiirutasime seal edasi-tagasi, üles-alla kui ühekoapeal ma tahtsin järsku vist pilti tasku visata natuke. No, selline tunne oli. Mustad sähvatused silme ees, muidu kergelt õõtsuv ja ujuv pilt & shit.

Edaspidi nüüd lihtsalt kõndides ja jalutades jõudsin arusaamale, et need neli juustuga kuivikleiba, mis ma hommikul sõin, võib-olla tõesti ei olnud piisavad, et praeguseni väga OK olla oleks, eriti pärast jooksmist.

Reedel mängisin veel LOTRO natuke. Nüüd sain juba mitu korda surma. St minu haldjast tegelaskuju Bergiel (peaks vist olema õige nimi). Võtsin endale igasugu queste ja jõudsin välja umbes level 13ni vist. Nendest 3 olid 9. leveli omad ja ühes väga hirmsas kohas. Siiamaani ei ole sealt läbi saanud. Enne viimast katsetust katkes ka Internetiühendus ja rohkem ei ole isegi mitte proovinud.

Laupäeval sõitsime jälle Soome. Seekord Ecerö Line'iga. See sõitis 3,5h, see on tund aega kauem kui meie tavapärane Viking Line! Jakost väga kaval meile seda alles laevajärjekorras muidugi mainida! Reis möödus mingis kajutitevahelises nurgas, kus me jõudsime terve ristsõna viiepeale ära lahendatud - vastuseks oli "suurmeister males". Miski Meelis oli vist ta nimi.

Helsingis oli ulme torm! Vihma sadas nii, nagu ma pole ammu näinud, et sajaks. Nähtavus oli ikka väga halb. Õnneks meil inimesed autos teadsid vist kuhu poole minna tuleb ja ikkagi sõitsime edasi. Esmalt väljaku poole, seda üle vaatama. Taaskord olid väikesed tehnilised komplikatsioonid kaardiga, kuid need leidsid lahenduse tänu Priidu eriti ägedale telefonile, kus on isegi GoogleMaps sees.

Väljaku juures ei sadanudki. Jõudsime isegi veidike pilku peale visata, kui see suur padukas kõik siis ka sinna jõudis. Kert ja Ints vaatasid väljakut edasi, üks võttis vihmakeebi selga, teine viskas lihtsalt riided maha.

Minuga tuli samal ajal rääkima üks juba mõned "pruunis pudelis spordijoogid" tarbinud soome mees ning seletas, kuidas ma mängima peaksin. Kusjuures - samale otsusele jõudsime pärast ise ka! Väljak seekord selline:
Mina mängisin taga canis ja hoidsin peamiselt maya ja templi vahele.

Pärast platsi vaatamist üritasime selles samas sajus üles leida meie motelli. See isegi õnnestus, täiesti poolkogemata! Vähemasti mina arvasin küll, et meil on sinna veel minna, kui olime juba kohal. Enne jõudsime sõita umbes läbi kolme ookeani ja näha kifti kanalisatsiooniaugu(?) purskkaevu.

Parkisime auto otse motelli ette ja uurisime, kas see on ikka õige. Oli. Viisime asjad ka tuppa ära. Hullult kift tuba oli meil ka. Alguses ei saanud sisse ainult, sest seal ei olnud võtit vaid kood ukse peal ja see anti meile kogemata vale, aga ka too probleem lahenes ruttu.

Toal oli hästi kõrge viltune lagi, selline katusealune penthouse pm. Kõrgemast äärest läks üles trepp ja sealt sai rõdule, sellisele suuuurele. Uks oli küll lukus, aga aken käis lahti ikka! Toas oli kuus voodit ja suur lahtikäiv valge ekraan - ma ei tea, milleks see. Lisaks veel kraanikauss ja seep. Ühesõnaga - väga kift! Ma arvasin, et saame sele hinna eest väikese kolme nariga uberiku, aga võta näpust! Isegi süüa sai veel hommikul ka!

Hommikusöögist rääkides, see oli vist päris hea, aga mulle ei läinud see kuidagi alla. Kell 7.30 hommikud ei ole mõeldud söömiseks.

Täna enam ei sadanud ka.

Üldiselt läks meil hästi No, mina mängisin ikkagi suht s*tasti. Kuigi, optimistina võiks lausa öelda, et pooltes mängudes suutsin ikka lõpuni ka vastu pidada. Kokku oli 6 alagrupimängu, siis poolfinaal ja finaal. Minu väljaminekutest, esimene oli kogemata ja sellest ma ei räägi, teise sain kohe järgmises mängus maski, kolmas mäng õnnestus päris kenasti isegi, üks vastasvõistkonna tüüp tuli ja surus pärast kätt: "Hyvä peli!" Ühes mängus sain jalgadest hunniku bounce'isid, siis kaks refi näitas juba "out". Ma ei saanudki alguses aru, väljas nägin, et olin regu pihta saanud ja see oli terve käe alt oranžiks pritsinud. Vahepealsed mängud olid nii-enam vähem mu poolt vist ka ja siis finaalis õnnestus veel piki näppu saada.

Ahjaa, vahepeal oli üks kahtlane mäng mu jaoks, kus pallid hakkasid lambis järsku keerutama. Enne sain veel just maski miskeid pritsmeid ka. Küsisin refilt checki, ta pühkis need ära ja natuke toru ka puhtamaks. Selle aukudest punnitas ka oranži välja. Seda nähes mõtlesin, et mul lõhkus.

Selles mängus lasin vist Jako oma kaootiliste keerutustega välja. Ühekorra vist Priidu ka break'ist, sest keegi teine see lihtsalt olla ei saanud!

Pärast selgus, et ma ju ei mänginud üldse oranži palligagi! Vastane oli mulle otse torusse lasknud ja ref pühkis ära kõik, mis sellele vähegi viitas. Samas, otsest splati ei olnud tõepoolest kuskil. Tuleb välja, et ma mängisin hitiga.

See paneb mõtlema, kas Priidu maskis ei olnud mitte roheline splat? Ma ei kasutanud rohelist palli ka ju mitte! Ah, mis sest enam!

Aga teised olid hullult tublid! Pildilt ei ole näha, aga Ints oli seal ikka väga mudane. Ta oli pm ainus (peale Jako ka natuke), kes ussi kasutas.
Esimene koht käes.

Vaatasime ära ka teise divisioni mängud, sest teha ei olnud niikuinii midagi muud tarka. Kell oli alles umbes 15.30 ja laevani aega maa ja ilm.

Mitte ühtegi naist ei mänginud täna peale minu!

Sadamasse jõudsime vist umbes tund enne laeva väljumist. Väsimus oli selleks ajaks juba päris ulme. Tühja kõhu vastu aitasid vahepeal Priidult saadud 2-3 viinerit ja Jako poolt mõned küpsised ja banaan. Autost leidsin veel Pringleseid ka.

Laevas võtsime sisse meile juba tuttava 10. deki diivanitega nurga. Ainult diivanid olid hõivatud noorte Lõuna-Eesti võimlejaneidude poolt. Päritolu tundsin ma ära nende kõne järgi, mõned üksikud sellised mõnusad sõnad olid sees. Nad olid ka võistlustel käinud, pidavat ilma kaitsmeteta ussi ja püramiidi isegi tegema!

Üks väike neiu tuli hooga trepist üles ja jooksis täie pasaga vastu muidu automaatselt avanevat klaasust. Hull pauk käis! Kõik hoidsid hinge kinni. Siis Ints enam ei suutnud ja purskas naerma. Palju ei läinud mööda kui ka kõik teised ruumis oljad talle järgnesid selles tegevuses.

Ulme ikka! Mismõttes sa tuled hooga ja lihtsalt jooksed vastu ust?! No, oli naljakas. Tüdruk vist natuke nuttis isegi ja võis päris valus olla, aga no, ega mõistus ei ole vist oma teha. Nagu üks preestrihärra filmis "Magnus" ütles, peaga vastu seina jooksmine võib mõjuda sinu tervisele halvasti! Ega uksega vist väga teistmoodigi ole.

Hiljem tuli samast uksest sisse kamp noormehi, umbes samaealiseid kui võimlejaneiud. Üks kutt ütles teistele, et ohh, lähme vaatame teisele poole ka! Seepeale üks neiudes kommenteeris valjuhäälselt "minge jah, jookske hooga". Sellele järgnes veel suurem naerupahvak meie kõigi poolt. Noormehed seisid ehmunud, võib-olla veidi pahastegi nägudega trepil, meie ei suutnud keegi midagi muud teha kui naerda.

Seekordne 2,5h laevareis tundus veel aeglasem kui eelmine 3,5h.

Rohkem keegi vastu ust ei jooksnud.

Laevas oli hull blogimisisu, nagu arvata oligi, enam ma ei mäleta pooltki, mis kirja tahtsin panna!

22.45 tahtsime minna sadamasse sinna Rimisse, aga see oli juba kinni. Olid kellaaja ära muutnud. Tegime kodus eilse tatra soojaks ja sõime ära viimased saia- ja leivaviilud. Istusime teetassiga teleka ees kui ma juba pm magasingi. Väga raske oli järsku olla. Ei jaksanud enam istuda, astuda, süüa ega juua.

Neljapäeval teeme 3. kursusele lõpupeo ja siis õhtul plaanin minna viimasesse laulupeo proovi, mis mulle juhuslikult ka esimene on peale eelmist suve!