Ma juba mõtlesin, et kõik on nüüd läbi. Kooliga siis. Selleks aastaks. Aga siis tuli meelde, et praktika on veel kaitsmata. Õnneks saan selle ka nüüd esmaspäeval ära teha. Teiseks, leidsin ÕISist just, et didaktika õppejõud ei ole mulle ikka veel arvestust ära pannud ja mu kirjale ei ole ta ka juba mitu nädalat vastanud. Kurb.
Teine, ja viimane, eksam sai ka tänase hommikuga ühele poole. Inglise keel. Eile ei osanud mitte millekski õppida ja ei õppinud ka. Ainult oma sõnu vaatasin, mis olid varasemaks vaja vastata ja tegin täna järele.
Teemaks andis õppejõud mulle "education". Nii lai teema, et ma ei osanudki kuskilt kohe alustada. Rääkisin natuke Eesti ja USA ning UK haridussüsteemide erinevustest, pärast veel juurde kõrghariduse hindamisest ja toetusest praeguses olukorras.
Eile käisin just EÜLis koosolekul ka, kus räägiti sel teemal. Et pms peaks rohkem toetusi olema vajaduspõhised ja vähem hinnetepõhised. Sest muidu mõned, kel vaja, ei saagi toetust - peavad käima tööl, et hakkama saada, õppimiseks ei jagu nii palju aega ja hinded kannatavad. Vähemalt mina arvan nii, üks neiu Maris võttis seal päris palju sõna, kellega ma hästi nõus olin.
Eksamist veel, õppejõud ütles, et kuulab teisi ka ja siis otsustab, kas A või B. Olin teisena vastamas. Karmo oli enne mind, ta sai D.
Praegu natuke aega tagasi vaatasin just järele, sain A. Hästi rahul olen küll! Mul on see vist alati nii olnud, et inglise keel on see, mille pärast ma kõige rohkem põen. Sest ootused on kõige suuremad. Ma tean, et saan hakkama, aga alati on võimalus, et keeran ka mingi käki kokku. Seda on ka juhtunud. Tavaliselt ikkagi lõpuks tuleb välja, et jälle ei olnud muretsemiseks mingit põhjust. Kui seda, tegelikult, muretsemiseks üldse nimetada. Eile olin täitsa rahulik.
See õppejõud siin on ikka palju-palju nõrgem ja leebem kui keskkoolis mul oli.
Vahepealsest veel, kodus ma ka, loomulikult midagi ei õppinud jälle. Otsisin need lehed välja, mis teemadest pidi rääkima, vaatasin pealkirjad üle ja sinna kõik jäi ka.
Neljapäeval ärkasin kuskil 5.45 üles, 6.10 astusin uksest välja, 7.17 hakkasin Pärnust liikuma, 9.54 olin Balti Jaamas. Vaatasin vaguniaknast õue - jess, vihma kallas päris mõnusasti. Hakkasin Soo poole astuma. Avastasin, et üks kets on katki, pool tallaalust lirtsus. Vihmavarju mul loomulikult ei olnud.
Tuppa jõudsin, kukkusin kohe madratsi peale pikali, selline uni oli. Rongis ei saanud ka väga magada. Esiteks, kuna lugesin raamatut ("Musta pori näkku"), teiseks, Pärnu rongid ei ole nii mugavad. Sabakont on siiamaani haige.
Kolm minutit olin pikali, siis hakkas ebamugav nendes märgades riietes. Hakkasin kohvrit lahti pakkima. Kert tuli ka vaatama, oli ikka õigesti kuulnud, et keegi tuli uksest!
Varsti ärkas Ints ka üles.
Päeva jooksul magasin kaks korda.
EÜLi koosolekul käisin ka. Õppetoetustest ja asjadest räägiti. Riigieelarvekärbetest. Tundus hästi, et riigiinimestel on ikka mõistus veel peas ja ei võta raha ära sealt, kus seda niigi ei ole. See on juba liiga pikk ja keeruline jutt, mis siis edasi juhtuma hakkaks kui nad seda teeks. Midagi head sealt igatahes ei tuleks!
Õhtul oli uni läinud pärast kõiki neid lõunauinakuid. Hommikul pidin jälle vara ärkama.
Täna pidin tööle minema, aga kui Olkule helistasin, et kuhu ma tulen, ütles ta, et mul pidi ju täna eksam olema kell 11. Esmaspäeval oli kell 11, täna oli 9st. Spetsiaalselt, et saaksin tööle minna. No, mis seal ikka. Ega väga hea töötegemise ilm niikuinii ei ole. Aga ikkagi. Kahju. Homme lähen kindlasti!
Võistlused jäävad ka ära nädalavahetusel. Järgmised Eesti omad vist ka. Jama.
Oma kunstitööd tõin lõpuks koolist ära, aga ma ei oska neid kuhugi panna. Seisavad seinaääres reas.
Interneti saime ka eile, nagu näha.
Teine, ja viimane, eksam sai ka tänase hommikuga ühele poole. Inglise keel. Eile ei osanud mitte millekski õppida ja ei õppinud ka. Ainult oma sõnu vaatasin, mis olid varasemaks vaja vastata ja tegin täna järele.
Teemaks andis õppejõud mulle "education". Nii lai teema, et ma ei osanudki kuskilt kohe alustada. Rääkisin natuke Eesti ja USA ning UK haridussüsteemide erinevustest, pärast veel juurde kõrghariduse hindamisest ja toetusest praeguses olukorras.
Eile käisin just EÜLis koosolekul ka, kus räägiti sel teemal. Et pms peaks rohkem toetusi olema vajaduspõhised ja vähem hinnetepõhised. Sest muidu mõned, kel vaja, ei saagi toetust - peavad käima tööl, et hakkama saada, õppimiseks ei jagu nii palju aega ja hinded kannatavad. Vähemalt mina arvan nii, üks neiu Maris võttis seal päris palju sõna, kellega ma hästi nõus olin.
Eksamist veel, õppejõud ütles, et kuulab teisi ka ja siis otsustab, kas A või B. Olin teisena vastamas. Karmo oli enne mind, ta sai D.
Praegu natuke aega tagasi vaatasin just järele, sain A. Hästi rahul olen küll! Mul on see vist alati nii olnud, et inglise keel on see, mille pärast ma kõige rohkem põen. Sest ootused on kõige suuremad. Ma tean, et saan hakkama, aga alati on võimalus, et keeran ka mingi käki kokku. Seda on ka juhtunud. Tavaliselt ikkagi lõpuks tuleb välja, et jälle ei olnud muretsemiseks mingit põhjust. Kui seda, tegelikult, muretsemiseks üldse nimetada. Eile olin täitsa rahulik.
See õppejõud siin on ikka palju-palju nõrgem ja leebem kui keskkoolis mul oli.
Vahepealsest veel, kodus ma ka, loomulikult midagi ei õppinud jälle. Otsisin need lehed välja, mis teemadest pidi rääkima, vaatasin pealkirjad üle ja sinna kõik jäi ka.
Neljapäeval ärkasin kuskil 5.45 üles, 6.10 astusin uksest välja, 7.17 hakkasin Pärnust liikuma, 9.54 olin Balti Jaamas. Vaatasin vaguniaknast õue - jess, vihma kallas päris mõnusasti. Hakkasin Soo poole astuma. Avastasin, et üks kets on katki, pool tallaalust lirtsus. Vihmavarju mul loomulikult ei olnud.
Tuppa jõudsin, kukkusin kohe madratsi peale pikali, selline uni oli. Rongis ei saanud ka väga magada. Esiteks, kuna lugesin raamatut ("Musta pori näkku"), teiseks, Pärnu rongid ei ole nii mugavad. Sabakont on siiamaani haige.
Kolm minutit olin pikali, siis hakkas ebamugav nendes märgades riietes. Hakkasin kohvrit lahti pakkima. Kert tuli ka vaatama, oli ikka õigesti kuulnud, et keegi tuli uksest!
Varsti ärkas Ints ka üles.
Päeva jooksul magasin kaks korda.
EÜLi koosolekul käisin ka. Õppetoetustest ja asjadest räägiti. Riigieelarvekärbetest. Tundus hästi, et riigiinimestel on ikka mõistus veel peas ja ei võta raha ära sealt, kus seda niigi ei ole. See on juba liiga pikk ja keeruline jutt, mis siis edasi juhtuma hakkaks kui nad seda teeks. Midagi head sealt igatahes ei tuleks!
Õhtul oli uni läinud pärast kõiki neid lõunauinakuid. Hommikul pidin jälle vara ärkama.
Täna pidin tööle minema, aga kui Olkule helistasin, et kuhu ma tulen, ütles ta, et mul pidi ju täna eksam olema kell 11. Esmaspäeval oli kell 11, täna oli 9st. Spetsiaalselt, et saaksin tööle minna. No, mis seal ikka. Ega väga hea töötegemise ilm niikuinii ei ole. Aga ikkagi. Kahju. Homme lähen kindlasti!
Võistlused jäävad ka ära nädalavahetusel. Järgmised Eesti omad vist ka. Jama.
Oma kunstitööd tõin lõpuks koolist ära, aga ma ei oska neid kuhugi panna. Seisavad seinaääres reas.
Interneti saime ka eile, nagu näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar