Edasi.

Viimasest korralikust postist on jälle juba nädal möödas. Rohkem ka. Neljapäeval käisingi NT3 ja KNT3 lõpuaktusel. Täitsa kena oli, ma arvan. Osakonna juhataja ütles ka, et noorsootöötajad on alati kõige ilusamad. Ma täpselt küll ei tea, mida ta sellega mõtles, aga midagi head ehk ikka. Tegelikult, üks asi läks ikka kergelt p**sse ka - hümni ajal olid meil teklid peas. Meil selle statuudiga on praegu veel, nagu on, aga veits nõme tunne oli ikkagi pärast. Ja lõpetajad ei osanud Gaudeamust laulda. See oli veits hämming. Aga samas, vist minu kiiks lihtsalt, mul jäi see juba esimese kursuse esimesel semestril pähe ja hakkas kummitama. Sai vist päris mitmel üritusel käidud ka, kus seda laulda tuli.

Reede õhtul oli FK keskuses väike action. Team FK keskus vs Team Adrenaliin, või siis pigem kõik koos ja läbisegi, selline sõprus-icebraking kohtumine tundus. Teised tegid kõik õhtu otsa karti, kuskil 19.30st kuni vägamitu tundi. Mina ja Ints olime Meedia 10 ehk siis mina tegin seda mida ikka ja tema filmis. Neid pilte oli alguses nii umbes 1500 kanti, väga palju nägin vaeva, et jõuda praeguse tulemuseni. Tean, et saaks veel pareminigi ja edasi ka, aga ei jaksanud enam.

Hüppasin seal bussi katuselt alla, kus ma pildistasin. Valus oli.

Laupäeval oli trenn. Jõgevamaal. Ja mina käisin ka! Esimest korda tolle platsi peal. Ilm oli ulme. Tuli äikest ja vihma ja rahet. Esmalt ootasime natuke aega autodes, siis panime asjad kokku ja ronisime platsile. Päris mõnus oli. Kahju on sellest, et ma ei ole ikka veel slaidimist korralikult ära õppinud, eriti kõhuli. Mu force shield vist ka ei toiminud hästi seekord. Päris palju sain ikka pihta. Igakord kui sain, kohe mitu tükki korraga. Samas, ega ma vist neil kordadel alati mingeid päris tarku liigutusi ei teinud ka. Igastahes, väga mõnus oli. Pärast sõime Paides pitsat ka. Super!

Õhtul Soos olid kõik nii väsinud. Hakkasime filmi Chocolate vaatama. Tai film autistlikust neiust, kes üliheade võitluskunsti oskustega hakkab raha tagasi nõudma gängidelt, kes tema perele võlgu on, et surevat ema päästa. Lõpuni seekord ei jõudnud.

Vahepeal helistas mulle isa ja ütles, et ma ei tuleks mitte otse Karlo lõpupeole bussidega, vaid ta on juba 9st Pärnus. Nii ma siis istusingi järgmine hommik 6.58 Balti Jaamas rongi peale.

Pärast Tiina muidugi küsis, miks ma selleks ajaks nt ei läinud, kui tema Pärnust läbi sõidab. Ma isegi mõtlesin korra sellele, aga mitte eriti rohkem ilmselt.

Ma plaanisin aktusele minna teksade ja pluusiga. Täitsa OK mu meelest, ei midagi erilist, samas mitte päris dressides ikka ka selline. Aga ema ei olnud minuga ühel meelel. Ta ütles mingi hetk, et ma peaksin ka juba riideid vahetama. Mul omaarust olid need juba seljas. Ja siis läks lahti. Mul ei olegi niikuiniigi eriti pidulikke riideid ja need, mis on, olid ka Tallinnas. Tähendab see üks seelik ja see teine kleit. Kodus olid nt põhikooli lõpuseelik ja veel mõned vanemad. Ajast kui ma vahepeal neid natuke rohkem üritasin ka kanda.

Igastahes, Mammul oli ka just eelmine päev lõpukas, ta oli endale päris mitu kleiti kokku laenanud. Ühe siis andis mulle. Mingid vanad vastikud kingad leidsin ka. Ema käest sain jaki. Täitsa ulme kohe. Ma nägin juba ise peaaegu nagu mõni lõpetaja välja. Üldse ei olnud midagi sellist plaanis. Pildistamiseks ei olnud see ka muidugi parim riietus. Saalis, alguses olin vahekäigus ja klõpsisin, siis vaatasin, et ees õpetajatele reserveeritud reas on veel 3-4 vaba kohta, võtsin sealt ühe endale, istusin ja tulistasin edasi. Eritipalju ei jaksanud nendega tegeleda ka, maal ei viitsi väga toas istuda niisama arvuti taga.

Hiljem kogunesid kõik kohal viibinud sugulased-tuttavad-naabrid meie juurde. Kõik, kes järjest tulid ütlesid, et neil on kõht niii tühil. Vähemasti esimestel. Mina olin ka üks nende seast. A õnneks oli sööki ka ikka piisavalt. Teised grillisid päris kaua veel, kuni külm hakkas ja toas edasi istusid. Ma läksin ammu ära magama.

Esmaspäeval pidin 13ks Tõstamaale minema, et 14.30 Pärnust Jõgeva poole liikuma hakata. Sellepärast nii vara, et Liisu teadis mingitest teeparandustest. Igastahes, kohale jõudsime liiga vara. Jube palav ilm oli ka see päev. Passisime tükk aega niisama ja siis umbes 20 minutit enne õiget aega avastasime, et võiks poodi jätsi ostma minna. Läksime ka. Aga mu heal suurel tuutul kukkus see põhiline kraam sealt pealt ära kui kile eemaldada üritasin. Missugune pettumus! Üritasin banaaniga leppida, aga eriti ei õnnestunud.

Bussis vaatasime "Suve", see oli ainuke film, mis seal oli. Heli ei kuulnud, sest kõik mulisesid, ja pilti väga tahaotsa ei näinud, sest telekas oli nii väike, aga hullu polnud midagi, kõik oli arusaadav, enamus oli niikuinii peas.

Miski veits enne kuut jõudsime siis Jõgevale. Kohe kästi asjad kokku panna ja mänguvalmis olla. Vorm pidi ka juba seljas olema. Meil õnneks oli ka. Ma sain sellest teada enne kui Tõstamaale minema hakkasin just. Autos vahetasin siis. Aga püksirihm jäi maha ja kaitseliidu püksid olid mõnusalt räppis. Hiljem sain laenuks rihma ja sai normaalselt marssida ka. Tänud Atsile. Järgmine kord toon tagasi, ehk on meeles.

Proovipäev kestis vist kuskil kümneni vähemalt. Pikk, palav ja väsitav. Kael jäi kõige rohkem kangeks, sest saksofonide kandmisasend rivis muudeti ära millegi pärast. Öeldi, et meil endil on nii mugavam ja saab pilli paremini kätte. Kuigi eelmine oli hoopis kergem ja mitte nii ajusse voolavaid veresooni kinnipigistav. Saapad olid ka väga ebameeldivad tol päeval. Oma mängimist ma hästi kommenteerida ei tahaks. Kuidagi raske oli, üldse ei saanud häält välja vahepeal teatud nootide ajal. Tundus nagu trost oleks vale, aga ma isegi ei tea, kas liiga nõrk või tugev. Kindlasti oli tegelikult viga selles, et ma pole peale eelmist suve selle pilliga sisuliselt midagi teinudki!

Pärast õhtusööki pidime veel seal toidutelgis ka esinema. Kuigi ma ei saanud hästi aru, miks või, kellele. Need vähesed sõdurid, kes seal söömas-joomas olid plaksutasid meile küll, aga ega päriselt kedagi ei huvitanud küll. Repertuaarist mõned lood olid varem mängitud, mõned täitsakohe võõrad. Kui ma enne küsisin inimeste käest, mida mängime, siis öeldi ainult "Rändajad" . Just see sama eurovisiooni oma. Eelnevalt oli Mati mulle need noodid ka saatnud kui teada palusin, et marsilugusid saadaks mulle. See oli ka siis seal. Juba siis mõtlesin, et wtf, miks me seda Jõgeval mängime?! Aga no, oli vist enam-vähem arusaadav küll, räägitakse.

Kursaõde Kristelit nägin ka seal. Juba proovide ajal arvasin, et nägin teda marssimas, pärast tuli välja, et nägin isegi õigesti. Rääkisime natuke meie kursuse saatusest, kuidas pooled juba kaugõppesse minemas. Et kurb. Aga no, mis teha. Edasi panin pilli kotti ja hakkasime ööbimiskoha juurde minema. Kuremaa hostel vm.

Selline ühikat meenutav maja oli. Meie elasime neljandal selle öö. Esimesed kolm korrust olid remonditud, viimas(t)ele ei olnud vist veel jõutud (ma arvan, et seal oli 5 korrust, päris kindel ei ole). Igastahes oli tore, et asjadest on lõpuks aru saadud ja ei panda muusikuid laulukaare viimasele korrusele magama, kuhu õhu oleks pidanud ise kaasa võtma kotiga ja ega ruumiga ka väga kiita olnud. Selles mõttes, et me ju peame natuke füüsilist vaeva ka ikka nägema seal rivis lisaks lihtsalt õigesti joondumisele. Täitsa OK koht oli tegelikult ikka.

Enne magama minemist käisime korra kohaliku järve ääres. Hullult sile vesi oli ja nii vaikne. Mingi Tallinna KL orkestri tüübid olid ka seal. Aa, et pms meil oli see KL koondorkester, mis koosnes meist (Pärnu ehk SAXON), Jõgevast ja Tallinnast. Kokkumängu ei olnud väga varem harjutanud üldse, seega ei olnud tulemus ka väga parim. Sellest rääkisime ka seal järveääres olles. Aga suured ülemused olid vist rahul ikka. Meie omadest keegi mainis sõna "kakofoonia".

Järgmine päev kolistas keegi kell 8 uksele. Küsisin teiste tüdrukute käest, kas peaksime juba ärkama. Veel me ei liigutanud. Siis hakkas Liisu juba riidesse panema ja varsti tõusis Kristiina ka püsti. Me Liisaga olime viimased, mina päris viimane. Kitu ja Liisu läksid vaatama sööklasse, 7st pidavat see avatama. Helistasid siis meile, kell oli ehk 8.30 kanti, et me kiiremini teeks, nad juba hakkavad seal koristama. Ma alles plaanisin muidu sel kellal ärgata.

Bussi pidime astuma 9.30st. Veidi enne 10 olime Jõgeval tagasi. Selveri ees. 11st hakkab paraad. Mille k*r*di pärast ma kell 8 ärkama pidin! Olen juba veebis liikumas näinud piltegi kuidas enne algust meie omad seal murul lebavad.

Paraad oli natuke vähem päikseline kui eelnev päev aga ikkagi palav, lämbe ja väsitav. Kannad endiselt valusad. Peale sissemarssimist tuli major Saan meie juurde ja käskis meil kõrvarõngad ära võtta, ühel noormehel ka kulmuneedi. Õnneks seekord enam ei olnud päikeseprillid keelatud ja ka punupatsid. Kuigi viimasest oli mul kama, lihtsalt, veider.

Esinemine oli enam-vähem ok, aga siiski piisavalt vigasid täis. Nõme oli kõigepealt mingi kindrali vm ootamine umbes pool tundi, see väsitas. Siis saime mingi signaali ära mängida ja tuli veel umbes sama kaua presidenti ka oodata. Ja siis tuli veel tema väike kõne. Oeh. Kõige raskem on niisama seismine. Tervituste ajal oli vahva kuidas ta unustas Kodutütardele "head võidupüha" soovida. Aga õnneks oli seekord asi lühem kui eelmine aasta. Kõvasti ikka!

Ema rääkis hiljem, et kommentaatorid olid maininud, et ilm on meid õnnistanud. Tere tali! Saabaste ja paksu vormiga u 30 kraadises kuumuses seista on päris mõnus, jaa! Eriti veel kui peab füüsilist ka tegema see juures. Eelmine aasta oli paduvihm, kui keegi veel ei tea või mäleta, terve see 3-4 tundi, mis me seal valvel seisime. Oli ka tegelikult päris vastik, aga kuumus ei ole sugugi parem!

Kui väljakult juba ära marssisime ei antud meile millegipärast "rivitult" käsklust. Selgus, et peame veel seal kellelegi tušši mängima. Marssisime mängides peaväljakule tagasi. 3 mingit aumärki anti välja. St pidavat andma, kohal oli ainult üks, ehk siis ühe tušši pärast!? Nüüd oli küll juba ammu kopp ees ja väga kaugel! Kõik olid pahurad ja väsinud, sest keegi ei hoiatanud meid sellest ette. Hindrichson panigi ühelt maalt oma trummi lihtsalt maha ja ütles, talle aitab. Ma täitsa mõistan, mida ta mõtles. Oleksin sama teinud, aga saksi on jama maha panna.

Edasi marssisime veel mingi vähemalt kilomeetri, ma arvan. Kuhugi staadionile, kus ammu kõik rahvas juba ootas ja KV orkester tattoosid tegi. See marssimine ja mängimine läks ikka vääga p**sse! Viimase loo ajal muudeti ära üks lugu teise vastu ja siis hakkasid pooled üht, pooled teist mängima. Read ei mahtunud ka teele enam ära, kuna me ei pööranud end õigeks, vaid hakkasime pm lihtsalt külg ees oma kastiga liikuma. St esirea moodustas muidu paremas ääres olnud, see omakorda tähendas, et meid oli ma kaheksa vähemalt seal kõrvuti. Mind ähvardas koguaeg suure trummi nui näo ees. Õudne ja mõttetu!

Mati kaotas vahepeal oma lapse kuhugi ära.

Tagsiteel tehti üks poepeatus. ULME, kui palju rahvast seal oli. Ma võtsin oma jäätise ja seisin järjekorda. Peatuseks lubati 15 minutit, me seisime juba ainuüksi järjekorras oma 20 ja me olime esimesed, kes välja said. Ma vahetasin oma jäätise vahepeal enne kassat uue vastu välja. Oli teine juba nõnna pehmeks läinud.

Ülejäänud tee magasin kuni Pärnuni. Pärnust Pootsini magasin ka.

Emale ostsin poest kohaliku Tõstamaa Tuuled.

Kodus olin ka väsinud. Vaatasin paraadi kordust, uimerdasin niisama. Õhtul läksid kõik Tõstamaale peole, jaanitulele. Ma jäin koju magama. Järgmine päev räägiti kuidas kõik endised klassiõed olla seal kohal olnud ja minu järele küsinud. No, oleks tahtnud kindlasti neid näha, aga tõesti ei olnud enam jaksu!

Kolmapäev oli siis esimene ja ainuke rahulik päev kodus. Hommikul tuiasin, nagu ikka, niisama ringi, ootasin, millal "Malev" hakkab. Kui lõpuks õige aeg käes oli, umbes pool tundi hiljem läksime õue sööma. Lõppu ikka ei näinud. Mitte, et seal midagi nägemata oleks, aga lihtsalt, see on nii naljakas film, ükskõik, kui palju seda vaadata.

Õues süües tahtsin teed juua, vesi oli, aga teed mitte. Õnneks oli seljataga muru ja palju-palju ristikheina, milledelt ma siis peotäie õisi ära võtsingi. Pole ammu nii head teed ikka saanud, päriselt!

Kuskil kaheksa paiku hakkasime linna tagasi tulema, enne kümmet olime kohal. Soos oli palav.

Neljapäeval millegi erilisega hakkama ei saanud.

Reedel läksime Lätti. Enne väljasõitu selgus, et Marko ei tule ja ma pidin ka oma asjad kaasa pakkima. Lisaks kaameratele ja statiivile siis markeri jm ka veel!

Pärnus käisime läbi Hansapäevadelt. Laval oli parasjagu Nuumen. Neist tegin pilti ka, aga veel ei ole jaksanud tegeleda nendega. Hiljem!

Intsule sai juuksevärvi ka lõpuks, sellise pihustatava sprei. Rohelise.

Steffanisse ei läinud, sest seal ei saa suvel käia.

Kaubamajakas sõime ning ostsime palju juua ja jäätist.

Lätis käisime Pif-Pafist korra läbi. Seal oli peale meie ainult kolm koera. Päris nelja jalaga, karvast ja haukuvat! Oli näha, et väljak on seal üleval olnud kaua ja seal on trenni tehtud. Isegi märklauad olid veel püsti. Tegime pjedestaali peal pilti, aga seda mul ei ole, ainult Intsul.

Pärast väikseid seiklusi Riias ja enne sellelähedastel maanteedel, jõudsime ka Naughty Squirrel Backpackers Hostelisse. Täitsa vinge koht! Otse vanalinnas ja päris odav ka. Ainult, kuna nad on backpackers, siis neil ei olnud parkimiskohti seal just väga palju. St mitte ühtegi! Leidsime ühe seal läheduses, kus oli 00st 6ni tastuta.

Õhtul tegime väikese jalutuskäigu vanalinnas. Mul hakkas see sama jalg, mille ma FKs vist natuke ära vigastasin, kergelt valutama seal munakividel kõndides. Unustasin valmistuda.

Magada oli palav ja padi oli suur, kõva ja vastik! Ärkasin üles igakord kui keegi ära läks me toast ja vist veel mõned korrad. Kaheksases toas olime, peale meie veel neli inimest.

Hommikul käis Kusti autot kontrollimas, ratta ümber oli roosa asi ja kojamehe vahel kiles lipik.

Jälle käisime poest läbi. Seekord ostsime süüa ka. Aga minul isu küll veel ei olnud, ainult uni. Kakao oli päris hea. Seda sai automaadist, mis võttis vastu santiime ja 2 latist, aga 1 latist mitte.

Pif-Pafis oli seekord juba 2-3 autot ja mõned inimesed kohal. Koeri enam ei näinud. Ühtegi! Tasapisi hakkas rahvas tulema ka. Viimastel minutitel ka meie omad.

Mängud olid Cycloni, Instincti ja Chili Peppersi vastu. Kokkuvõttes tuli ära eesti parim tulemus, eelviimane koht. Sain kõik kenasti filmile, aga neid ka veel ei ole. Ehk samuti hiljem! Palli jäi järele umbes 40 tuubi + 3/4 kasti. Ei viitsti praegu arvutada, mitu see täpselt teeb!

Pärast pildistasime alagrupimänge veel. Kuni äraminemiseni. Need on samas, kus Nuumenigi omad.

Tagasiteel olin ma vist sama väsinud kui hommikulgi. Terve päev tegelikult. Vist ikka väga hästi ei maganud seal. Praegu meenub, et nägin mingit veidrat und isegi ka! Siis tundus see reaalne, järelemõeldes ikkagi, veider!

Teepal tuli veel paar pitstopi, viimane Tallinnas Staabis, kus me siis kõik Pita grill-lihaga tellisime. Mulle see üldseväga absoluutselt ei istunud. Isegi tavaline burks oleks vist parem olnud, võib-olla isegi pelmeenid!

Praegu mõtlen, et millalgi peaks ikka jälle sinna Estonia-peatuse Turkish Kebabi minema, ma ei ole ikka veel sinna peale remonti jõudnudki!

Eile vaatasime natuke telekast PSP mänge. Uni tikkus kergelt peale. Või natuke rohkem kui kergelt. Pärast tuli mingi tormijälitajate film või saade ka, see oli ka päris lahe!

Uni oli hea.

Hommikul vaatasime kõik pildid koos läbi. Slide showna, st mingit elimineerimist ei toimunud. Selle pean ma ilmselt jälle ise ette võtma. Neid pilte ei ole eriti vähem kui kardi-painti omi.

Soos on ikka nii palav!

Edit: