Minust on saamas kuduja.

Eile oli vaja Tõstamaal perearsti juures käia ja koolis töötamiseks tervisetõend muretseda. Sellest ma vist juba rääkisin, kuidas see aja saamine sinna läks.

Hea oli see, et ei pidanud bussiga minema. Tähh! (: Mulle kohe üldse ei meeldi nendega sõita! Autoga minek oli igas mõttes kokkuhoid ka. Isegi kui tanklas ei oleks mingit pusserdust teinud eelmine vanamees ja meie eest ka maksnud. See juhtus tegelikult üsnagi kogemata. Kui avastasime, oli juba veits hilja. Ehk onu ei jäänud sellepärast nälga nüüd. A ehk teinekord on siis targem ja tähelepanelikum ka!

Tõstamaale jõudsime kenasti. Arsti juures selgus aga, et seal pole elektrit. Kuskil Tõstamaal vist polnud väga. Esimese asjana mulle öeldi, ei saa teha, pole voolu! Esimene mõte, mille vist ka välja ütlesin oli "Kuidas palun?" või "Mismõttes?", "Kas Te teete nalja või?". Pärast kõike seda veel. Ma olin valmistanud kõigeks muuks, aga mitte selleks.

Küsiti, kaugelt tulen, kas Pärnust, vastasin, ei, Tallinnast. Kõik jäid vakka ja vaatasid mind suu ammuli. Siis õde avastas, et tal vist peaks üks tervisetõendi blankett välja trükitud ka olema. Vedas, tal oli õigus. Kuulati mind siis üle, võeti verd (mille analüüsid midagi ei näinud, sest see masin oli küll akude pealt töötav, aga lihtsalt kuidagi katki). Vererõhk oli ka normaalne.

Dr. võttis endale vastutuse, et mul ei ole kopsutuberkuloosi, oli endas veel 99,9% kindel ka ja kirjutas mulle tõendi välja.

Vaatasime koolimaja ümber ka natuke ringi. Seal on ikka vinge.

Kui suur kiire oli mööda läinud, läksime metsa seenele. Esimesest kohast sain mõned, teises kohas oli kõige rohkem seeni metsa ääres. Kolmandast kohast leidsin alguses ainult ühe kukeseene, hiljem ka veel metsaäärest mõned teistsugused juurde. Siis oli juba päris pime ka. usinamatel oli juba ämber täis ka. Mina see ei olnud.

Kõige rohkem oli kahju, et ma seeni väga ei tunne. Neid oli vahepeal nii palju, aga ma lihtsalt ei teadnud, mis nad on. Punaseid kärbseseeni oli päris palju, need tundsin ära. Lisaks teistele, mis ämbrisse panin.

Esimest korda elus kõndis mu peal puuk.

Sõime siis kooki ja õuna ja lõpuks ei läinudki enne minema kui kell 5 järgmisel hommikul. Kolemaruöö oli siis ikka veel! Täitsa pime! Alles Tallinna jõudes hakkas valgemaks minema.

Linnas viskasin ennast veel veidikeseks magama. Aga hiljem ei olnud ka üldse kergem ärgata. Samas, magamata poleks ma vist ka hakkama saanud. Selline uni on peal olnud täna koguaeg. Õnneks veits alla tunni veel olla siin.

Ahja, viimasel ajal olen kuduma hakanud. Harutasin lahti oma sall-mütsi, mille eelmine aasta tegin, aga mis ei olnud ikka päris see. Heegeldasin uuesti mütsiks, see ka ei meeldinud. Harutasin jälle lahti. Siis hankisin endale lõpuks soki/kinda vardad ja hakkasin lõngast kindaid vormima. Ühe sain kohe samal õhtul valmis. Tegelikult oli kell miski peaaegu kaks siis juba, st ikkagi järgmise päeva varahommikul. Aga selline mõnus karvane ja pehme. Teisel on soonikuosa valmis, enamuse kudusin täna hommikul rongis. Tagasi minnes vist nii palju ei jõua enam. Kitsekülast Arukülla sõidab rong 30min, tagasi 20min. Ma ei tea, miks. Ilmselt on sellel midagi tegemist nende parandustöödega seal raudteedel. Igatahes, on mul plaanis valmis meisterdada veel nii mõnigi asi.

Tahtsin maalt lõnga juurde endale võtta, teistsugust, aga läks meelest.

Kartulit ja kooki ja tomatit sai ikka, seegi vähemalt hea. Seeni ka, loomulikult! Palju seeni! Täna peaks neid küpsetama hakkama.