Veel ei ole uut tassi ostnud.

Eile pärast tööd mõtlesin, et lippan ruttu poest läbi - polnud isegi leiba-saia, kõik otsas. Tüüpiliselt sai siiski mõned, ka üpris vajalikud, asjad täitsa ära unustatud. Rämpsu seekord väga isegi ei ostnud - success!

See poes ringi liikumine oli omaette veidrus. Mul oli vist maailma tühjem pilk siis üldse - sihuke uni oli järsku peale tulnud.

Täna vist peab jälle ostlema asuma, sest on üks muffinite retsept, mida olen tahtnud proovida. Mune läks sinna kinlasti vaja, mida veel, seda ei mäleta. Retsepti ka hetkel netist ei leia.

Viimasel ajal on üle ühe mu küpsetised üsnagi pekki läinud. Praegu oleks nagu jälle see kord, aga peab ikka proovima, muidu ei tule seda ka, mis õnnestub.

Natuke nokitsesin meisterdada ka eile, sain ühe Toothlessi valmis.

Töö juures on see nädal päris energiline olnud (eilsed juhtumised nõudega nt). Täna muutusid ka paar arutelu eriti elavateks ja mõni mees tundus, et isegi solvus. Ühe koha peal, kui ma üritasin midagi öelda, segati poole lause pealt vahele ja ei lastudki lõpetada. Ei viitsinudki. Hiljem küll küsiti, aga kes ei viitsi kuulata, ei saagi teada, mida teine öelda tahab.

On lootust, et ka meie büroo naised saavad nüüd endale ühtsed, normaalsed, naiste lõike järgi tehtud riided. Jeei!

Just sain teada ka, et mulle antakse homme minu jaoks tuleviku suhtes ülioluline ülesanne, mis tuleb hästi sooritada. Põnev-põnev.


Olgu-olgu, päris nii hull vist ka asi ei ole.

Ihhihii ja ahhahaa!

Käisin autoga sõitmas ära. Mina üksi linnapeal.

Sõitimisega sain täitsa kenasti hakkama, aga no autojuhi vaatenurgast ma linna ikka üldse ei tunne. Kõikides kohtades, kus tahtsin esialgselt pööret sooritada, oli see keelatud. Alguses oli mul töökaaslane peal, aga kuna tema pole üldse autojuht, ei osanud ta ka väga kindlalt öelda, kust kuhu saab. Päris korraliku ringiga tulin tagasi.

Onu Google abiga võin öelda, et kõige lihtsama 14,7km/34min asemel oli minu teekonna pikkus 19,5km/47min.

Ma loodan, et meil lähitulevikus pannakse selle GPSi sisse kaart ka, mis meil siis on. Muidu poleks hullu, aga kui ma enamasti niigi jõuan igale poole täpselt, siis niimoodi on küll hea võimalus kõvasti hilineda!

Eilne päev möödus nii kenasti tööjuures. Väga vara eelmine õhtu magama ei läinud, aga üllatavalt normaalne oli olla. Täna läksin kuskil sama hilja ja ei ole nii hea. Kolemaru uni lihtsalt ja ma lihtsalt tunnen, missugune padjakas mul näos on! Tean, et lõunapaiku tuleb üks koosolek. Enne seda peaks miskit sööma, ehk tuleb veidi energiat.

Täna tuli kolleeg tööle ja avastas, et tema laual olnud valge ingli kujukese jalad on keegi vildikaga roosaks värvinud. Veidi hiljem kukkus WCs riiul alla koos minu ja ülemuse tasside, presskannu ja vähemalt ühe taldrikuga, mis kõik põrandale kildudeks lendasid. Hiljem tuli välja, et sama töötaja rongi sõidukaart oli piletimüüja käest mitu meetrit kaugemale lendu läinud. Lisaks veel oli veidi enne millalgi hobuseraud büroo ukse kohalt alla kukkunud. Mis toimub!?

Hetk enne seda mõtlesin teed teha, siis oleks mu armas tassike veel terve.

No more.

Lõunaajal loodetavasti lähme poodi, saab uue tassi osta!

Täna pean autoga ka jälle sõitma minema ja linnast tagasi täitsa üksi.

Laupäev Laboris.

Praegu seda pealkirja kirjutades tuli meelde, kui Nuki helistas mulle millaski ilmselt 1. kursuse ajal, kui väljas olime ja ma miski südaöö kanti Juuksuris olin. Labor kõlab peaaegu sama hästi.

Tegelikult oli seal Evelini värviline 25 sünnipäev. Väga vahva oli inimesi näha, keda ei olnud ammu näinud ja tegelikult ka inimesi, keda kohtasin esimest korda. Labor oli minu jaoks ka täiesti uus. Tol päeval oli koht siis juba tegelikult tervelt 3 nädalat vana. Selline hullude teadlaste koht, ainult kõige paremas mõttes!

Praegu tuli selline mõte, et keegi vist pilti ei teinudki ja ma ka ei võtnud fotokat kaasa. Heh.

Reedel käisin korra poest läbi. Jyski sattusin ja nägin head voodi pakkumist. Aga pean veel mõtlema, sest ostsin juba endale saapad. Samas on ka ratta ostmiseks üsna soodne aeg. Praegune on selline kahtlane juba natuke. Veits vatti saanud mu käes.

Eile tegein õunakooki, mis kukkus rohkem õunavormi moodi välja. Maitse oli siiski päris hea. Ühepajatoitu-köögiviljahautist vm üritasin ka teha, aga kartul kees nats pudruks ja kapsas ei mahtunudki potti. Porgandid olid head, oad vist oleks võinud ka suts pehmemad olla. Oleks blender, oleks püreesupiks teinud!

Heegeldasin ka paari asja. Üks, mida alustasin eelmine nv, teine täitsa uus. Kumbagi ei saanud päris valmis. Kui ma ennast lõpuks kokku võtan, saab pilti ka, ausalt!

Hõumalõun

Teised läksid kõik hommikul Soome. Vähemalt ma arvan, sest eile enne kui Ints tööle läks rääkis ta, et neil pole veel laevapileteidki ega midagi. Adrenaliinibuss kindlasti juba liigub. Sõidavad täna päev otsa autoga, homme võistlevad ja pühapäeval sõidavad jälle terve päev tagasi.

Täna on küll lühem tööpäev, aga ikka on kuidagi nii veninud. Õnneks või kahjuks ma pole ka büroost ainuke, kes nii mõelnud on praegu.

Bob Marleyt olen päev otsa kuulanud täna.


Mõned plaanid on ka, mida nädalavahetusega peale hakata. Eks näis, kuidas tegelikult kulgeb.




PS! Tahaks ujuma, juba talvest saati mõtlen.

Väkburks.

Ma vist hakkan juba natuke töörütmi sisse saama. Enam ei ole tööl tulles sellist kohe-jään-magama tunnet väga. Hommikuti ikka, kui üles peab ärkama ja vahel natuke päeval ka kui midagi eriti teha ei ole või kõht jube tühi on.

Me siin tööjuures oleme see nädal iga päev kuskil söömas käinud. Esmaspäeval olime Tööstuse tänaval miskis kohvikus. Valik oli nigel ja pannkoogid olid külmad. Teistele millegipärast isegi meeldis. Teisipäeval käisime Väike-Maarjas, see oli ürituse raames ja ei lähe arvesse.

Eile sõime Mööblimajas. Ma ei olnud seal vist kunagi sees käinudki. See ongi - üüratu maja täis mööblit. Ja siis seal keskel kuskil, diivanite vahel/nurgas on kohvik. Valik oli natuke parem, väljanägemine ka enam-vähem, sellise kerge nõuka kiiksuga (erineva kuju/suuruse/mustriga taldrikud, 80ndate stiilis toolid, retrokandikud jm). Mulle meeldis see paremini kui esmaspäevane koht, teistele millegipärast mitte.

Täna käisime taaskord Räägu burksis. Kaks töökaaslast on selle suured fännid, ülemus pakkus välja mõtte minna nt Staapi, mina olin nõus. Kuna ta siiski ei olnud roolis, siis võeti seda kui suvalist vahemärkust/nalja ja mindi, ofkoors, ikkagi Rääku.

Kui asi nii edasi läheb, siis ma pean vist küll hakkama eraldi söömas käima. Hiinakat pakkusin ka välja, aga see ei lähe vist ka kõigile peale. Goddamnit. Räägus olen käinud kolm korda, igakord võtnud erinevad asjad - pelmeenid, prae ja täna burksi - juba on kopp ees! Kaste on alati sama, võib-olla sellest?


Sain just ülemuselt väikse arvutusülesande. Alguses ehmatasin veits ära küll, aga sain vastuse kätte, tundus et õige ka - tal endal oli samasugune. Ei tea, kas oleks pidanud mainima, et ma pole sellisteks tegudeks võib-olla kõige kompetentsem isik?

Eile tegin tööd Väike-Maarjas. Kind of. Mul ei olnud seal tegelikult erilisi ülesandeid. Paukvesti tutvustasin ja proovisin ühele ratastoolis poisile selga ning jagasin kommi. Muus osas olin üsna pealtvaataja.

Üldiselt oli kift. Jälle sai nähtud-proovitud asju, millega enne päris kokku puutunud ei olnud. Seekord oli selleks siis nt pulberkustuti kasutamine. Natuke kohati tundus, et pingutati natuke üle seoses sellega, et sihtgrupp olid puudega noored. Oleks võinud vabamalt asja võtta.

Rasvakatse läks miskipärast natuke tuksi. Enamus vett läks mööda vist.

Päev oli päris pikk, lõppes kuskil 19 paiku, pakun, kui Tallinnasse jõudsime.

Õhtuks olin väsinud, aga enne magama minemist ei olnud üldse und. Õnneks see siiski ikkagi saabus mingi hetk, kuniks hommikuni, mil ärgata oli juba päris raske. Täna päev otsa natuke selline tunne olnud, et tahaks silmi kinni panna. Siiski on õnnestunud seda mitte teha, isegi mitte, kui natuke suurem ülemus siin käis ja juttu rääkisime temaga kõik koos.

Tööd-tööd olen saanud ka üha enam ja enam teha. Nõmedalt umbseks läheb meil kontoris koguaeg ainult.

Nädalavahetusel ei käinud kuskil.

Kõigepealt oli plaanis minna Tölluvideosse, aga ma ei viitsinud üksi minna ja keegi ei olnud kaasa ka tulemas. Teine mõte, mis korraks tuli oli, et äkki peaks ikka Vabaduse laulule ka minema. Järele mõeldes hakkas üha rohkem tunduma, et ega seal midagi väga vaadata vist ei oleks. Lihtsalt ulme rahvamass ja inimesed kuskil (võib-olla) kaugel laval. Nimekirjast Riho Sibul oli ainukesena teada tundud hea, Kerlit pole kunagi näinud ja mõnda veel, ülejäänusid ei kutsunud lihtsalt vaatama.

Telekast nägin Sinead O'Connorit, ei tundunud ka, et oleks väga milleski ilma jäänud. Täna nägin Kerli esituses "Eesti muld ja Eesti süda", see tundus täitsa täitsa kift. Kes kohal käis võib vastu vaielda (või takka kiita).


Pühapäeval tegin Androidi Ahvi jaoks valmis ja niisama ühe neeonrohelise punaste tiibade ja tuttidega öökulli. Plaanis on neid ka pildistada lähiajal. Ja kõiki teisi, kes vahepeal valmis ehitatud. Paari asja alustasin veel, aga need on poolikud. Ühega läheb kindlasti veel aega, teine võib-olla et saab varem valmis.


Hommikul oli maru pikk koosolek meil siin. Sai välja mõeldud, et peaks neid ikka tihemini tegema, nii mitu korda nädalas, et ei peaks nõnda kaua korraga kohapeal istuma. Sain endale mõned kohustused märkmikusse kirja panna.

Aruküla lõpupeo pean ka täna-homme plaadile panema. Helistati just. Ma isegi imestasin, et siiani polnud keegi ühendust võtnud.

Järsku hakkas jubedamat moodi sadama siin. Mulle tegelikult meeldib isegi. Vihm on alati vahva olnud. Refereerides üht väikest noormeest suvisest Päästeala Noortelaagrist, ma ei saa aru, miks inimesed üritavad kuivaks jääda, kui märg on ju palju lõbusam.


Praegu, tõesti, üsna voolab see vesi meil siin hoovis. Ainuke jama on, et ma järjekordselt unustasin oma vihmajope maha. St hommikul ei tundnud selle kaasa võtmises absoluutselt mingit vajadust. Nagu ka nii tund-paar tagsigi oleks arvanud. Peab hakkama lihtsalt kaasas tassima. Taskusadetakki on küll, alati kotis.

Homme Väike-Maarjasse.

Hommikul tundus soe.

Natuke oli võib-olla jahe sõita, aga ei midaig hullu. Vahepeal oli selline tunne juba siin tööl olles, et tagasi tuleb sõita vihmas, aga praegu paistab juba parem. EMHI mudeleid uurisin ka, tundub, et (suurem) vihm tuleb alles homme. Hea "Vabaduse laulu" pidada.

Täna natuke arutasime siin ühe naistöökaaslasega vahepeal riietusest. Pean ilmselt omale hakkama soetama saapaid, kingi, sukkpükse ja ka normaalseid pükse ehk, kuid nendega pole nii hull. Siiamaani pole ju ka päris paljalt ringi tillerdanud ikkagi.

Neid suuri meestepükse, mida millaski varem mainisin, ei ole meie büroo naistest tõepoolest keegi kunagi kandnud. Saapaid olen tahtnud endale juba ammu ju osta. Siiamaani ei ole õnnestunud. Esiteks on mul nii totakas jalasuurus, et enamus ei sobi, teiseks peab mulle ju välimus ometi ka meelepärane olema, mugavusest rääkimata. Ma ei tea, kust ma saan sellised saapad, mis mulle meeldivad, sobivad ja kõlbavad kunagi ka vormiga kanda.

Kingade leidmine on vast keerulisemgi. Ei taha mõelda selle peale. Veel mitte, mul pole isegi vormi.

Täna hakkab nädalavahetus. Viimastel aastatel polegi sellist rütmi varem olnud, et peaksin niiväga seda ootama. Tudengielu viimased aastad + poole kohaga vaba graafiku alusel töö andsid piisavalt vabu päevi täpselt sobival ajal. Praegu töötan viis päeva nädalas, nagu vist suur enamus inimestest. Hetkel küll koormus sisuliselt puudub, tõsi.

Nii palju 'projekte' olen mõelnud, mida tahaks valmis nokitseda. Kuidagi vahetustega käivad mul need asjad, mida viitsin või jõuan parasjagu teha.

Viimane suvepäev.

Just nii praegu raadios ütles. Täna selline ilm, nagu eile-üleeile, vahelduva pilvisusega, kohati hoovihma, üldiselt soe. Edaspidi hakkab tulema jahedamaid ja vihmasemaid päevi. Sügis käes, no!

Eile oli jälle veidi ebamugav trepist käia ja kükitada, nagu ka täna hommikul. Tulin jälle trolliga tööle. Veits sellepärast ka, et on plaan korra linna minna ja mõtlesin, et ei viitsi siis äkki enam sõita + selle juhusliku hoovihma kätte jääda oleks siis ka nadi.

Igastahes, pean vist endale uue jalgratta soetama. Esmalt tundus, et see aasta enam ei ole mõtet, aga tegelikult vist ongi kõige õigem aeg kohe saabumas - hirmsad soodukad poodides ju. Rullikad ostsin kunagi samamoodi sügisel. Nendega, jah, pole kahjuks see aasta kordagi sõitnud - veits vuss olen ikka.

Mõtlesin, et peaks miskipäev nt trolliga tööle tulles need kaasa võtma (veel viimastel enam-vähem kuivadel päevadel, kui neid juhtub olema) ja siis Kopli kalmistupargist kuni nt Hipodroomini üritama sõita. Seda tuleks siis hommikul vaadata, kuidas ilma jagub.

Tahtsin minna Misusse ja Cokasse ka, aga asjad, mida tahtsin ümber õmmelda lasta olid hommikul veel märjad, ei tahtnud neid kotti toppida. Esmaspäeval vist siis ilmselt. Raamatupoodi lähen ikkagi.

Nii mõnedki kohad on veel, kus peaksin ära käima, või juba olnud käinud, aga pole jõudnud lihtsalt. Tegelikult on ilmselt siiski asi viitsimise taga kinni.

Eile analüüsisin ohutuspäeval läbi viidud küsimustiku vastuseid. Vanusegrupiti eraldi kõik välja. Selleks ei kulunudki nii väga palju aega. Täna tegin tulemustest tordi-diagrammid. Päris mahukas dokument tuli sellest, ei teagi mitu diagrammi kokku, aga vahepeal kiskus siin selle tööarvuti mul nagu natuke kooma. Vähemalt oli tegevust!

Järgmine nädal, kuuldavasti, saab rohkem tegevust ja septembrist läheb juba täitsa kiireks. Isegi mõned asjad sain juba teada, mille eest vastutama pean. Hetke emotsioon ütleb, et iseenesest on kena vastutada asja eest, millest ma midagi väga ei jaga. Aga ma siiralt loodan, et see olukord varsti muutub.

Täna on Harju tänaval Geriljakino. Veel ei tea, kas läheb ka. Ilm on veits kahtlane, vihmaga küll ei tahaks õues istuda. Öeldud oli küll, et võtke vihmavarjud kaasa, aga kuidas siis tagumiste ridade omad midagi nägema peaks? Näis.

Laupäeval olin ohutuspäeval paar tundi Nublu ja kuskil pool tunnikest kannatanu, keda oli vaja autost välja lõigata. Esimene töö oli palav ja väsitav, õnneks lapsi väga palju ei olnud ja jäin siiski ellu. Teiseks tööks sain endale roobad ja sinikiivri. Seal ei olnud enam nii palav ja päris huvitav oli ka, kuigi ma väga midagi ei näinud, mis tegelikult toimus. Stsenaariumi järgi olin teadvuseta.

Muusikapuudus oli seal ka. Selle peale ei olnud keegi mõelnud. Küsiti muusikat, andsin oma iPodi, aga keegi ei osanud seda niimoodi võimuga tööle panna, et kõik kuuleks. Noojah siis.

Õhtuks toodi pitsat, sõin paar tükki. Teine tundus kuidagi vänge ja küüslaugune. Pärast tuli välja, et oligi teist sorti.

Õhtul oli Apiecalypce ja March of the Thousand Swiftys. Selline värk Keskmaal, kus kõik me kinshipist panid ühesugused riided (mida Swifty nimeline kunagi kandis) selga ja jalutasid ringi. Vahepeal võtasid kätte piruka ja siis hiljem saatsid pirukaid laiali ka kõigile võimalikele tegelastele. Keegi teine ei tohtinud asjast midagi teada. Eesmärk oli segadus, mulle tundus. Rahvas oli kindlasti kohe imestunud ja üllatunud, enamasti meeldivalt.



Pühapäeval ärkasin kell 12 ühe meeldetuletuse peale. Muidu oleks vist ei-tea-kui-kaua maganud veel. (:

Hommikusöögiks oli alles umbes 1.5 tükki pitsat, kaks viilu leiba ja natuke sinna peale panemiseks materjali. Poodi ometi ei viitsinud minna. Ei läinudki.

Päeval sai LOTRO tehtud. Siis kui hakkas enam-vähem tunduma, et aitab praeguseks ja läheks otsiks poest süüa vm, kogunes rahvas kokku ja hakati koos instance'eid tegema. Ma sain miski miljon korda peksa, peaaegu, aga ega ma midagi väga teha ei saanud - esimene kord olin maa küljes kinni siis, kui oleks vaja olnud ära joosta ühte kindlasse punkti, teine kord tabasid mind miskid müstilised hoobid, mille kohta ei näidanud isegi selle tugevust (nii võimsad vist) kolmas kord surid kõik teised enne mind ja sinna takka mina ka.

Kooki, aga mitte moosi - õunu.

Eile õhtul oli endiselt maru koogiisu, aga poodi ei viitsinud üldse minna. Algselt oli see plaanis otse peale tööd, aga vihma sadas nii koledasti, et ikkagi jäi ära.

Õnneks avastasime, et tegelikult on kõik vajalikud materjalid "penskari koogiks" täiesti olemas isegi. See on selline hästi lihtne taigen kuhu nt muna ei lähe üldse vaja ja ülejäänud asjad on üsnagi suure tõenäosusega ka olemas. Vähemasti mingis koguses. Retsepti ei hakka hetkel kirja panema, aga kellel soovi, siis hiljem.

Õunad sai seekord sinna sisse segatud. Viimasel ajal seda muidu alati banaanidega tehtud. Tegelikult on see sisegi mitte millegita või ainult kakaoga päris hea. Selline korralik magus kook.

Miskipärast seda väga palju süüa ei jaksanud. Soolase isu tuli peale. Sai siis veel peaaegu öösel kartuleid ka keetma hakatud. Kuna viimane hapukoor (nagu ka viimane jahu ja peaaegu viimane suhkur) läks koogi sisse, siis jäid veidi kuivaks ainult. Aga kurk ja tomat leevendasid asja ja kannatas küll.

Viimasel ajal on mul põlved valutanud. Ise pakun, et rattaga tööl käimisest, st pigem sellest, et ma enne ma nii väga palju ja tihti ei sõitnud. Nüüd tuleb iga nädal ~50km ikka kokku. See nädal olen käinud trolliga, et a) teada saada, kas põlvevalu jääb järgi, b) õues on jahe ja märg. Googeldasin natuke ja leidsin sellise lause: "Valu põlve eesküljel = sadul liiga madalal ja/või ees ning suure ülekande ja madala pöördesagedusega sõitmine."

Esimesest poolest aru ja tundub isegi tõenäoline. Teisest poolest nii väga praegu veel aru ei saa. Kui mõtlen kauem, võib-olla tärgatab, aga seda siis näis. Esimene osa lausest ehk siis sadula kõrgus on vist ka ainuke asi, mida ma oma ratta juures muuta saan. Ette-taha see küll ei liigu ja ülekande ja pöördesageduse muutmisest ei tasu rääkida. Mida iganes see siis ka tegelikkuses täpselt ei kujutaks arvan, see on kuidagi käikudega seotud, mida minu rattal on tervelt üks.

Täitsa vanainimese tunne tuleb peale kükkides ja püsti tulles muidu.

Drop Dead Diva nimelist seebikat olen vaadanud viimastel päevadel. Sellinne kõige tõsisem seep-seep, mida ma tõenäoliselt üldse vaadanud olen. Samas mitte midagi ladina-ameerika teoste sarnast. Lihtsalt kuidagi kift ja koomiline. On tundunud selline hea peale-tööd-mitte-mõtlemise seep. Esimene hooaeg peaaegu läbi juba.

Täna on jälle šoksi isu. Või siis koogi. Seda peaks täna tegema vist lõpuks. Terve nädal juba plaani peetud ju peaaegu.


Vaarika isu tuli ükspäev ka peale, leidsin külmast pooliku karbi. Sõin natuke. Veider tundus ikka, kui praegusel ajal just need aiast ka saadavad. Kahju ainult, et ühtegi sellist läheduses ei ole.

Täna pean kindlasti poodi ka minema, sest terve see nädal ei ole ma pm väga söögi tegemisele mõelnud. Või kui, siis ainult mõelnud ja mitte midagi rohkem. Eile üritasin endale portsu makarone keeta. Miski nõmedalt mõttetu kogus jäi üle. Oleks olnud meeles soola sisse panna, oleks ehk sisse ajanud, aga seda ei juhtunud. Söögi tegemine ühele on raske.

Kes veel märganud ei ole, siis minu meelest on õues sügis. Päike paistab, aga üpris jahe. Täna tööjuurde jõudes tundus tuul kohe eriti külmalt puhuvat. Eile vist olevat vihma ka sadanud, aga mina seda eriti ei näinud. Siin mere ääres paistab päike. Iseenesest selline päris ilus sügis, oleks september või oktoober.

Eile käisin poes teksasid otsimas. Midagi ei leidnud. Täitsa nõme kohe. See pood, kust mõtlesin, et tõenäoliselt midagi leian, oli täiesti kadunud. Nõme.

Rattaga pole ka üldse tööl saanud käia, vihma muudkui sajab. Täna isegi mitte nii väga, aga jahe oli endiselt ning minul kurk ja nina kahtlased. Aga see tõesti muutub juba iga päevaga aina paremaks.

Vatti otstsin ka, et uuesti amigurumisid tegema hakata. Tahtsin vatiini, aga selleks oleks pidanud Abakhani minema, ei viitsinud.

Eelmine reede käisin suures Paavli kaltsukas ka. Olin selle kirjadega bussi näinud ja avastasin, et jääb täitsa tööteepeale. See koht on üüratu. Ostsin sealt mõned vööd ja veel miskit kraami natuke, väga ei viitsinud siis olla, väsimus tükkis peale. Hiljem jäingi teleka ees magama ka. Ei teagi, kui kauaks.

Eile õhtul tegin ka hästi palju mitte midagi.

Laupäeva hommikul ärkasin üles - kurk valus ja pea valutas, mitte eriti mõnus.

Nädalavahetusel käisin jälle maal. Väiksestviisi suguvõsa kokkutulek oli seal. Tegelikult küll ühe vanatädi sünnipäev. Seal olid kõik vanaema õed-vennad räägitatavasti kokku saanud. Ma ise ei tea, sest olin kodu- ja lastevalves. St niisama ootasin kuni Mia magas. Äkki kuulsin, et keegi räägib minu toas. Istus mu voodi peal ja seletas midagi, millest ma päris hästi aru ei saanud.

Terve maal oleku aja aevastasin koguaeg, ei saanudki aru, miks.

Minek Tõhelasse oli ka päris põnev. Tallinnast välja sõites hakkas sadama. Ma vaikselt lootsin, et see kaua ei kesta ja tundus, et jäi varsti järele ka. Ei tea, mis siis saama oleks hakanud, kui oleks jälle toas sadama hakanud, kui kedagi seal pole.

Pärnus läks Jass remonditöötkotta oma tuttava juurde. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli, terve paari tunni jooksul, umbes, mis ma teda seal ootasin puhastati ainult peeglid ja vahetati üks esipirn, mis avastati, et ei tööta.

Ma siis avastasin, et Tiina ja teised peaks enam-vähem ka Pärnus juba olema. Päris täpselt ajastasin, sest nad olid juba poes. Õnneks mahtusin auto peale. Ma ei tea, kaua oleksin seal veel pidanud passima.


Pühapäeval korjasin igasuguseid aiasaaduseid endale kaasa - õunu, kartuleid, tomateid, kurke, tilli, ube, piparmünti ja natuke peterselli ka. Isa andis veel lati suitsuvorsti lisaks, nagu ikka. Köögikaalu, mida ema juba eelmine kord pakkus, võtsin ka kaasa - tookord ei tahtnud hakata seda metsa kaasa vedama. Siis sain veel mikseri ka, nüüd ehk hakkan rohkem ja teistsuguseid kooke ka tegema. (:

See tuletab nüüd alles praegu meelde, et mune pidin ka võtma, aga need unustasin küll ära.

Linna jõudes oli ka kõik kombes, selles suhtes, mul oli õigus ja ei olnud nii palju sedanud, et tuppa tuleks. Eks see nüüd juba siis üle-eelmise nädalavahetuse 81mm ei olnud miski naljaasi.

Eile tegin esimest korda üksi tööd. Lilleküla komandos rääkisin ühele laagrirühmale veeohutusest, näitasin tuleohutusalast filmi ja siis (vist) meeskonnapealik näitas autosid ja natuke maja ka. Hommikul oli kurk valus, veidi nohu ja hääl kahtlane, aga õnneks päevapeale läks veidi paremaks. Natuke on tunda siiamaani, aga õnneks mitte midagi väga häirivat.

Kokkuvõttes läks hästi, ma arvan. Hästi palju küsisid need noored - vanuses 7-12. Noorematele meeldis ka rääkida, kuidas ikka nende emad ja isad ja õed ja vennad on igasuguseid asju teinud ja, kus nemad on käinud, mida kuulnud jne.

Õhtul töölt tulles avastasin, et meie aknad on väljast poolt kinni kiletatud. St, kui aken lahti teha ei ole mingit vahet, sest õhku sealt ikka ei tule. Asi selles, et meil hakati nüüd jälle seda fassaadi ehitama, uus firma. Natuke häirib, et umbseks läheb toas, aga mõistetav ka, sest enne lendas koguaeg valget penoplasti sodi sisse.

Vähemalt teiselt poolt saab rõdu ust endiselt lahti hoida - kuigi palju õhku tuppa lasta.

Eelmisest postitusest umbes-täpselt siiamaani olen ikka päris hästi aru saanud, miks kõik SMITi kiruvad. Sisuliselt terve selle aja on töö tegemine olnud tugevalt häiritud. Õnneks praegu ei ole nii väga midagi vaja teha ka, aga siiski, natuke ikka.

Veits tüütu on iga hommik tööle tulles arvuti käima panna ja mõelda, kas täna saan sisse logida või ei.

Nädalavahetusel oli WP jälle. Päris vahva ja päris palju sai LOTRO ka tehtud. Üks uus tegelane liitus meiega ka, st nüüd on võimalik 'omadest' päris fellowship ka kokku panna. Kokkuvõtteks mängisin 4 tegelasega - ühega reede õhtul, peale tööd, väga väsinuna ja rohkem tatsasin teistega kaasa kui midagi tarka tegin. Laupäeval tegin üksi oma nö mainiga epic line'i ehk siis raamatu queste. St siis seda lugu, kuidas sõrmust Mordorisse veetakse.

Pühapäeval tegime kolmekesi väikeseid tegelasi suuremateks. Avastasin, et pean temaga ka ikkagi raamatut tegema, sest muidu pm ei saagi edasi korralikult mängida.

Esmaspäeval olid enamused juba meie suure laua tagant kadunud, aga ega see ei tähenda, et midagi läbi oleks. Sai kahepeale kaks tegelast täpselt korraga max levelisse aetud. Nüüd on nemad ka suured. Täitsa imelik kohe mõelda, alles nagu oleks alustanud. Kuigi tegelikult võis see vabalt ka üle-eelmine aasta olla.

Sai ka järele vaadatud, kaua ma selle tegelasega üldse kokku mänginud olen - kolm nädalat ja üks päev kui õigesti mäletan. St siis tundide arv kokku liidetud, mis online oldud. Julm veits.

Tegelikult on mõnus pärast tööpäeva natuke mööda Keskmaad ringi joosta. Ma tean, et inimesed hädaldavad, et inimesed ei loe raamatuid üldse tänapäeval ja on liiga palju arvutite taga, aga mina leian et see ongi natuke nagu evolutsioon. Selles mängus on iga questiga (ülesandega, mida lahendad) kaasas lugu. Loed seda ja teed, mis vaja. Sisuliselt sa mängidki raamatut, oled selle üks tegelane. Nö päris raamatute lugemine ei ole mul kunagi hästi välja tulnud - kuskilmaal kaob keskendumine ära ja ei mäleta loetust midagi. Mängides jäävad asjad paremini meelde, nagu lastelegi õpetatakse - läbi tegevuse.

Tahtsin seda öelda, et veits ikka ülehinnatakse seda, et arvutid on nii paha-paha. Tuleks leppida sellega, et Internet on siiski parim infoallikas. Ükskõik, mille suhtes siis. Mingit vahet, ei leia, kas istuda tundide viisi miski raamatu või arvuti taga. Ei usu, et kuskilt Twilight'ist vm väga miskit tarkust saaks. Istumine on istumine. Liigutada on nii või naa ka ikkagi vaja.

Praegu jäi mulje, et ei saanud kõike päris nii hästi ja selgelt kirja kui oleksin tahtnud, aga eks see hakkab karjuma, kellele miskit ei meeldi. Proovin uuesti seletada. (:

Veits shooterit tegime ka nv. See ei ole sama sisukas, kui LOTRO ja ma toda teen ikka üli-üli harva, (pole just kõige osavam neis asjades) aga päris hea lõõgastus ja ära olemine siiski ka mõnikord.

Nädalavahetusel miski päev tuli jube šoksi isu. Kõigepealt unustasin seda poest osta ja järgmine kord, kui meeles oli, seda süüa. Täna hommikul võtsin esimese tüki. Hea.

See tuletab meelde, ma ei saa aru, miks Selveris suurt Nurri ei müüda? Ploomi-küpsise šokolaadist rääkimata, need vist ainult väikesed ongi tänapäeval.