Nädalavahetusel käisin jälle maal. Väiksestviisi suguvõsa kokkutulek oli seal. Tegelikult küll ühe vanatädi sünnipäev. Seal olid kõik vanaema õed-vennad räägitatavasti kokku saanud. Ma ise ei tea, sest olin kodu- ja lastevalves. St niisama ootasin kuni Mia magas. Äkki kuulsin, et keegi räägib minu toas. Istus mu voodi peal ja seletas midagi, millest ma päris hästi aru ei saanud.
Terve maal oleku aja aevastasin koguaeg, ei saanudki aru, miks.
Minek Tõhelasse oli ka päris põnev. Tallinnast välja sõites hakkas sadama. Ma vaikselt lootsin, et see kaua ei kesta ja tundus, et jäi varsti järele ka. Ei tea, mis siis saama oleks hakanud, kui oleks jälle toas sadama hakanud, kui kedagi seal pole.
Pärnus läks Jass remonditöötkotta oma tuttava juurde. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli, terve paari tunni jooksul, umbes, mis ma teda seal ootasin puhastati ainult peeglid ja vahetati üks esipirn, mis avastati, et ei tööta.
Ma siis avastasin, et Tiina ja teised peaks enam-vähem ka Pärnus juba olema. Päris täpselt ajastasin, sest nad olid juba poes. Õnneks mahtusin auto peale. Ma ei tea, kaua oleksin seal veel pidanud passima.
Pühapäeval korjasin igasuguseid aiasaaduseid endale kaasa - õunu, kartuleid, tomateid, kurke, tilli, ube, piparmünti ja natuke peterselli ka. Isa andis veel lati suitsuvorsti lisaks, nagu ikka. Köögikaalu, mida ema juba eelmine kord pakkus, võtsin ka kaasa - tookord ei tahtnud hakata seda metsa kaasa vedama. Siis sain veel mikseri ka, nüüd ehk hakkan rohkem ja teistsuguseid kooke ka tegema. (:
See tuletab nüüd alles praegu meelde, et mune pidin ka võtma, aga need unustasin küll ära.
Linna jõudes oli ka kõik kombes, selles suhtes, mul oli õigus ja ei olnud nii palju sedanud, et tuppa tuleks. Eks see nüüd juba siis üle-eelmise nädalavahetuse 81mm ei olnud miski naljaasi.
Eile tegin esimest korda üksi tööd. Lilleküla komandos rääkisin ühele laagrirühmale veeohutusest, näitasin tuleohutusalast filmi ja siis (vist) meeskonnapealik näitas autosid ja natuke maja ka. Hommikul oli kurk valus, veidi nohu ja hääl kahtlane, aga õnneks päevapeale läks veidi paremaks. Natuke on tunda siiamaani, aga õnneks mitte midagi väga häirivat.
Kokkuvõttes läks hästi, ma arvan. Hästi palju küsisid need noored - vanuses 7-12. Noorematele meeldis ka rääkida, kuidas ikka nende emad ja isad ja õed ja vennad on igasuguseid asju teinud ja, kus nemad on käinud, mida kuulnud jne.
Õhtul töölt tulles avastasin, et meie aknad on väljast poolt kinni kiletatud. St, kui aken lahti teha ei ole mingit vahet, sest õhku sealt ikka ei tule. Asi selles, et meil hakati nüüd jälle seda fassaadi ehitama, uus firma. Natuke häirib, et umbseks läheb toas, aga mõistetav ka, sest enne lendas koguaeg valget penoplasti sodi sisse.
Vähemalt teiselt poolt saab rõdu ust endiselt lahti hoida - kuigi palju õhku tuppa lasta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar