Tahaks.

Kooki teha.

Midagi head süüa.

Sokid valmis saada.

Rohkem pilti teha.

Uusi kõlareid.


Et reede oleks juba läbi.

Koolitusele.

Mitte veel, aga täna sain teada. Lõpuks ometi, olles juba 3,5 kuud sellel ametikohal töötanud, saan osa võtta "sisseelamiskursusest" (selle toimumise ajal olen tööl olnud juba isegi 4 kuud). Nii vahva! Täpselt muidugi ei tea, aga arvan, et saab äge olema. Kokku 3 päeva jooksul 24 tundi koolitust - 16 teooriat ja 8 praktikat. Ma loodan, et midagi kaelamurdvat ei ole. Esimene päev lõppeb küll alles kell 19, aga õnneks on viimased asjad praktilised. Eks siis varsti kuuleb ja näeb, kui aeg käes, mis seal täpselt teada saab.




Mind kohutavalt häirib ikka see õhupuudus, mis meil siin büroos tekib. Eriti raskeks teeb viimased tunnid õhtuti.



Ülemus tegi sügispuhastusega algust, tundub.

Puhkasin ja tegutsesin ka.

Nii täna kui ka reede on ikka väga tegusad olnud - ühte ja sama slide-showd olen meisterdanud. Sisuliselt on valmis ja isegi teise inimese kontrollitud, kommenteeritud, nende järgi ära parandatud. Kui viitsin nokin veel välimuse kallal natuke.

Üldiselt pean veel mõned varasemad tehtud projektid põhjalikumalt läbi vaatama, et näiteks tuua jne. Tegevust see nädal mul jagub. Hea, et vaheaeg ja muid tegemisi kõrval ei ole.

Laupäeval ärkasin üsna vara, töönädala rütmist ikka. Sai PSPd vaadatud ja LOTRO tehtud. Müstilisel kombel oli kell järsku pool kolm ja keegi ei tea, kuidas või, millal ta sinnamaale jõudis. Kadus ära see päev, aga puhata sai mõnusasti.

Pühapäeval õnnestus üle pika aja kaua magada. Pole ammu see välja tulnud. Alguses ehmatasin ära kella peale, ei uskunud isegi. Natuke nokitsesin teleka ees, siis ta jälle ei näidanud eriti midagi ja hakkasin vannituba koristama. Mõned päevad enne juba ostsin vajaliku kraami selleks ära - veits vastik oli isegi seal käia juba - nüüd palju parem, kuigi oleks tahtnud mõndasid kohtasid ikka veel valgemaks nühkida. Sõrmenuki pealt läkski nahk maha selle niiskuse, vannitoakeemia ja suure hõõrumise tulemusena. Vähemalt saan näidata, et olen tööd teinud.

Nõud pesin ka veel ära. Selle peale Ints küsis, kas mul midagi viga on, et hommik otsa koristan - enda tupp ma ei jõudnudki ega kuhugi mujale. Tegelikult oli hommik ka juba ammu läbi, isegi minu jaoks.

Nokitsesin meisterdada edasi, seekord koon sokke. Üks peaaegu valmis, teine ka üle poole. Mine sa tea, äkki teen kunagi pilti ka.

Hommikul käisin jälle hambaarsti juures. Seekord ei hakanudki hammas valutama, kuigi ostsin isegi tugevamad valuvaigistid valmis, sest eelmine kord oli ikka päris hull. Hooray!

Kõigele ei vasta.

"Kõrghoone kuningas 2011" käisin vaatamas, esimest korda. Seekord oli see Al Mare büroohoones ehk nn Audi majas. Ilm oli päikesepaisteline, aga tuuline, majal korruseid 16, kui õigesti mäletan.

Alguses läksin sinna niisama vaatama ja kaasa elama. Siis sain ühelt pressiesindajalt auto ja tõin oma kaamera ära. Tegin startivatest meestest pilti. Viimasena pildistasin 48. startijat, pärast seda läksin büroosse tagasi, kokkusaamisele.

Natuke hakkas igav ühte sama asja pildistada, eriti veel 2min pausidega. Lisaks veel hakkas lõpuks ikka väga külm ka. Sellised värinad tekkisid, mida ei saanud tagasi hoida.

Kontoris tegin endale teed. See oli hea.

Sain oma "suure sündmuse" kohta rohkem infot, pilt selgem. Pean nüüd vaeva nägema paar päeva kõvasti. Ma alati kardan, et unustan midagi ära.

Hommikust olin neli tundi koolis rääkimas. Esimest korda üksi. Enda arust läks hästi jälle. Iga korraga ikka arenen.

Just kuulsin veelkord tagasisidet, üleeilsest siis. Esmalt küsiti minu tänaseid ja siis tollekordseid emotsioon. Enam-vähem olin teistega nõus, va nende väide, et ma olin "ära" või ei kuulanud noorte küsimusi, jutte. Bullshit!

Mainisin ka, et teen asju noorsootöö vaatevinklist - vaba tahte alusel noortele. Sellega ei olnud keegi nõus. Nad said muidugi ka valesti aru, aga ma ei viitsinud selgitada ka.

Lisaks ütlesin, et ma ei viitsi kolm korda ühte asja küsida, kui normaalset vastust ei saa - selle peale olid ka kõik jube üllatunud. Ma konkreetseid näiteid ei toonud, kuigi nad seda ootasid.

Üks kolleeg küsis ka selliseid üldiseid küsimusi - mida ma neilt ootan, kas ma olen enda arust õiges kohas, kas mulle meeldib selline töö, kas töö on ootuspärane jne jne.

Taaskord on mul hea meel, et homme on reede.

Omaarust edusammud.

Ärritun kui mulle üritatakse sõnu suhu panna või selgeks teha, mida ma mõtlesin. Täna juhtus see jälle. Eelmise postituse laul käib vist ikka palju rohkem minu kohta, kui ma isegi arvasin. Kui kuulata inimesi. Mind ei koti ja mul on kõigest po...suva. Aga no, k*r*t! Kui ma midagi teen, siis korralikult. Keegi suvaline ei saa lihtsalt peale vaadates teada, mida ma mõtlen või arvan. Või siis tõesti, olid teise inimese kommentaarid nii tugeva mõjuga, et jäid sellele pähe, olenematta tegelikkusest?

Täna läks siiski paremini. Vähemasti minu arvates. Samas, ma arvasin ka eelmine kord, et ma päris kõike ikka päris pekki ka ei keeranud. Üks inimene seletab üht, teine risti vastupidi, katsu siis aru saada, mis õige on. Nii palju, kui saadetakse vaatlejaid, on ka eri arvamusi.

Küsisin pausi ajal vaatleja emotsioone, arvamusi. Olevat närvi läinud, minu arust mõttetu asja pärast. Siis ütles, et ta ei tohiks midagi öelda, pidavat lihtsalt vaatlema. Milleks siis, kui ma tagasisidet ei saa? Ilmselt, et terve büroo ees jälle asja arutada, kuigi ka sellest, ei saa ma aru, miks.


Eile, kui mul ei olnud töö juures absoluutselt kõht tühi, sõin ikka, sest olin söögi enda jaoks kaasa võtnud. Täna on süüa ainult tagavaraks kogutud pakisupid ja ükspäev järgi jäänud kohupiimakreem. Asi seegi.

Endale teadmiseks ja meeldetuletuseks.

Tihti peale kui inimesed millegi pärast paanikat tekitavad, hakkab mind see laul kummitama.

Eelmisest nädalast.

Olen natuke aega võtnud, et eelmist nädalat "seedida". Ma niigi olen siin oma emotsioone juba piisavalt välja elanud. Seekord kirjutasin esimesena asjad pastakaga paberi peale ja pistsin endale tasku. Sinna ta jäi. Natuke aitas küll.



Esmaspäev oli nii kiire, et esimest korda ei jõudnud töö juures kõike ära teha, mida oleksin tahtnud. Blogimisest rääkimata. Hommikul läksime ühte lasteaeda evakuatsiooni vaatlema, siis tuli lõuna, siis natuke tegin tööd, siis avastati, et on vaja natuke tähistada ja hakati kringlit sööma ja lõpuks ma läksin hambaarsti juurde.

Õhtul vaatasin kodus veidi esitlust, mida pidin teisipäeval kaks korda ette kandma. Kert sai selle peale pahaseks, et tema küll tööd koju kaasa ei võta, miks mina seda teen!? Point taken! Natuke muutsin kujundust ja asetusi, aga suurt midagi ei teinud ka.

Järgmisel hommikul panin tööj uures veel asju kokku. Täpselt ei teadnud, osalt, mis need isegi olema peaks. Midagi puudu õnneks ei tulnud. Osasid asju vaja ei läinud küll. Koolitusprogrammis, mille järgi tegutsesin, leidsin vasturääkivusi - ette tehtud slide-show ütles rohkem asju, kui koolitusprogrammis kirjas oli. Ma jätsin nad seekord välja ka. Tegelikult, räägitakse, see asi ikka "peab" ka olema.

Minuga tuli kolleeg kaasa. Ta ise küsis enne kui liikuma asusin, kas keegi ei tule ja siis tuli ise. See pidavat olema nii räägitud, et esimene kord ma üksi ei lähe. Huvitav küll, kellega seda arutati siis? Minuga igatahes mitte.

Läks seal nagu läks. Alati saab paremini, eriti peale esimest korda. Kolleeg mind ei aidanud, ega suunanud, ainult vaatles.

Hiljem kutsuti kogu büroo kokku ja hakkas minu tegevuste arutlemine - kuidas hakkama sain või ei saanud. Sain palju asju teada, millele enne ei olnud (normaalset) vastust saanud. Tagasiside oli s*tt, kergelt öeldes. Ise nii s*tasti ei arvanud päris, kuigi olen nõus, et arenemiskohti oli.

Mind ikka natuke häirib see, kui ma küsin, siis vastatakse "improviseeri", "mõtle ise" või "vaatab seda hiljem". Kui siis ise jalgratast leiutama hakkan on ka jama. Ma niigi ei ole eriline abi küsija, eriti seda siis veel korduvalt teha. Koolis oleks võinud kolleeg ka nõu anda, kui nägi, mida tema teisiti teeks, aga, eks ikka on hea pärast targutada. Selleks tuligi minuga kaasa?

Inimesed siin ei saa sellest ka ikka veel aru, et ma kandideerisin tegelikult büroos teise koha peale, see mulle lihtsalt anti. Ei taha öelda, mis neis räägib, aga mõneti olen nendega võib-olla isegi nõus, mõistan neid ja teatud mõttes võib neil isegi õigus olla.

Selle arutlemise ajal ainult kuulasin ja ütlesin mõned laused, kui ei olnud päris nõus või tahtsin midagi täpsustada. Mida edasi, seda rohkem ainult noogutasin kaasa. Olin vait ja hoidsin emotsioonid enda teada.

On olnud paremaid päevi kui too siis. Ei taha selle peale eriti enam mõelda, kuigi tean, et teen seda niikuinii.



Järgmisel hommikul läksin teiste kolleegidega kaasa vaatama, kuidas nemad asja läbi viivad. Väga ei saanud aru, mis too slide-show kuidagi põnevam oleks olnud kui minu oma. Rohkem aega kulus küll. Eks ta oli rohkem läbi harjutatud ja välja kujunenud selline, minul veel veidi konarlik. Peaksin siiski märkima, et kui tegin kaks klassi järjest, siis teise ajaks olin ka juba mõnedeski asjadest aru saanud. Ka neid probleeme mainiti tolle päev varem toimunud vestluse käigus, aga olin nendest juba isegi aru saanud ning, mis võimalik ka parandanud. See selleks.



Õhtul oli plaanis minna TPS 75 juubelile, aga ei olnud just parim enesetunne ja jäi minemata. See ei olnud eelnevate sündmustega seoses, lihtsalt mina.


Reede oli unine ja veniv. Jälle. Õnneks lühem tööpäev ja sai ikkagi läbi.


Laupäeval sai juba üsna hommikul Keskmaale põgenetud. Vahepeal tegime pausi ja külastasime Rattalaata. Selline üsna fancy üritus oli, üsna sportlik. Pannkooke isegi jõudsime mingi aeg küpsetada. Võib-olla, muidugi, hommikul oleks olnud muud ka, aga seda me ei tea, jõudsime sinna veidi enne lõppu.

Õhtul oli mõte minna Spinefarm Anniversary'le, aga siiski mitte ei jõudnud.

Pühapäeva alustasime samuti pannkookidega. Hiljem sai jälle Keskmaad külastatud. Seal on hea. Tõsi, seekord ainult üsna väheseks.

Hiljem läksime rattaga sõitma ja sporti tegema. Siis kui veel päris pime ei olnud. Nõmmele. Mina seal eriti midagi suurt ei teinud, vaatasin Palmimaja ja Kuradit/Kalevipoega, hiljem teostasin ühe harjutuse, mida nimetada ei oska (horisontaalne redel maapinna kohal, kus peab rippudes edasi liikuma - loogiline seletus?). Tagasi sõites oli juba natuke pime ka. Sain oma uut lampi kasutada - maksis miski alla €2, aga näitas küll!

Õhtusöögiks tegime fried sweet potatosid. Head! Kõht sai päris ruttu täis, kuigi ainult kaks kartulit ostsimegi.


Täna olen üritanud oma suure tööga tegeleda, mis mulle millaski septembris määrati. Kolmapäeval, õnneks, tuleb inimene siia, kes ehk oskab rohkem asja seletada, kui mulle seda siiani on tehtud.





PS! Praegu üritasin ka mitte väga emotsionaalselt ja kiruvalt kirjutada, aga väga hästi vist ei õnnestunud, tunnen. Mõned lõigud siiski kustutasin ikkagi vahepealt ära.

Laupäev oli pikk.

Ärkasin öösel kuskil poole 7 paiku. Pime oli. Uimerdasin end õue, selleks ajaks hakkas ka päike veidi paistma.

Bussipeatuses tekkis kõva kahtlus, kas see buss, mille peale jõuda üritan, mitte ainult R ja P ei sõitnud?

Jaama jõudsin kenasti, buss oli ka juba sõiduvalmis. Üllatavalt palju inimesi reisis sellisel kellaajal.

30-45 minutit max sain magada, kuigi und tundus kõvasti kauemaks olevat.

Pärnust edasi minevas bussis oli uni juba suurem, aga seal ei tohtinud üldse magama jääda, muidu oleks ilmselt alles Lihulas ärganud. Niigi see peatus on nii ebamärgatav. Istusin spetsiaalselt isegi üsna ette, et paremini näeksin. Täitsa õigeaegselt seisin bussijuhi kõrvale püsti ka. Aga ta ei märganud mind kohe ja sõitis edasi mõnikümmend meetrit. Hea et niigi läks.

Kokkutulekul oli minu lennust kokku 5 inimest + päeval 1, kes meiega põhikooli lõpuni oli. Hiljem õhtul nägin veel 2, kes mingiaeg ka meiega koos õppisid. See oli seal lärmakas üritus. Kolevali bänd oli ja õhtu lõpuks olid ilmselt kõigil hääled ära.

Selline vagur seltskond oli meil seal. Kõige vaiksemad vist.

Natuke suutsin pahaseks ka saada ikka veel. Natuke seoses reedega.

Magama sain vist kuskil 3am paiku, kindel ei ole päris.

Pätu äratas mu hommikul üles sellega, et mu voodikõrval kõndis. Vaikselt, aga ma kuulsin. Oligi vist viimane aeg ka.

Natuke pidin autoga sõitma. Andsin nõusoleku, siis tuli meelde, et ei tea, kuhu minna. Õnneks oskasid kodused seletada.

Tüüpiliselt küsiti üks hetk mu käest, noh, oled valmis? Vastasin "ei". Võinud siis varem öelda, et minekuks läheb!?

Linna jõudes oli kummaline olla. Väsinud ja söömata ja selline. Isu ka ei olnud, või siis lihtsalt jaksu süüa. Pärast ühe õuna söömist hakkas parem. Päris sooja sööki ikka ei tahtnud. Mõned korrad suutsin enne magama minemist magama jääda ka. Siis oli veel parem tunne.

Hommikul ei olnudki nii raske ärgata kui arvasin. Täna peaks vist sööma küll.

Milleks?

Vahel ikka üldse ei saa aru, miks ma oma elu nii keeruliseks elan. Ei õpi oma kogemustest ja unustan enda jaoks paika pandud asjad ära. Ja siis kõige peale imestan ja ahhetan ka. Võiks juba aru saada, et mõned asjad lihtsalt ei muutu!

Peaks vähem mõtlema ja rohkem tegutsema.

Üks kõik kui väga ma seda praegu ei taha, on buss vist hetkel parim variant, sest homme kohal olla tahaks vist ikka.

Olgugi, et praegu ei ole absoluutselt kuskile minemise või liikumise tuju.

Vaatan, äkki siis hommikul. Näis.

Kergotamised.

Esmaspäeva õhtupoolikul töö juures küsis mu ülemus, kas ma kiiresti trükkida oskan. Esialgu olin segaduses ja palusin defineerida, mida ta selle all mõtles. Selgus, et tahtis mind teisipäevasel koosolekul protokollijaks panna. Ei tea, kas seal seda kiiret trükkimisoskust nii väga vaja on isegi või, miks ta seda küsis. Sain sellega igatahes hakkama, kas see nüüd tähendab, et ma olen miski jube kiire ja osav kirjutaja? No, ega ma kahe sõrmega päris ei toksi ka, seda küll.

Ükskord oli kolleegidega arutelu, miks inimesed tänaval klapid peas kõnnivad. Minu seisukohalt on muusikat meeldivam kuulata kui tänavamüra või trollis suvaliste inimeste omavahelisi vestluseid.

Sujuvalt läks teema üle ka, kuidas saab või miks tehakse sporti muusika saatel. See oli minu jaoks natuke kahe otsaga. Rattaga sõita ma ei taha ise ka klappidega, sest siis ma ei kuule ju midagi, mis ümber toimub. Jooksmise koha pealt ma pole päris kindel, aga rulluisutamisega ilmselt ka. Näiteks, aga miskis jõusaalis tegutsejad vm, kes ruumis sees ühe koha peal on - miks mitte? Mõneks asjaks aitab ilmselt muusika hea rütmi ka kätte saada.

Probleem pidi seisma selles, et muusika on müra ja pidev saastus, mis niimoodi ei lähe liikumisga kokku. No, ma ei saa aru. Linnas tegutsedes on ikka suhteliselt keeruline müravabalt hakkama saama. Muusikas on vähemalt harmooniad üldiselt olemas. Muidugi on kõigel oma mõju, sõnadel ja helidel jne, aga see ikka oleneb, mida sa kuulad ja kuidas see siis mõjub. Ma leian, et miski automootor või troll teeb ikka koledamat häält!

Mulle jäi mulje, nagu muusika kuulamine oleks kuidagi halb. Samas, töö ajal ühtede ja samade laulude kuulamine? See ei ole müra? Peaks nagu rohkem isegi veidi segama ju? Ikkagi mõttega töötamine jne. Inimestele jäävad nende oma arvamused.


Eile ootasin reedet, et töönädal juba läbi saaks. Täna tundub, et isegi reede ei taha kuidagi siin otsa lõppeda. Tahaks puhata.

Kooli kokkutulek on ka homme. Korra plaanin seal ikka nägu näidata, aga väga palju olla ilmselt ei viitsi. Õhtuses pidus tundub ka miski kahtlane süldikas olevat.

Leidsin oma Nat Geo!

Eile avastasin töölt tulles, et radiaatorid olid vahepeal soojaks läinud. Ootuspäraselt küll, aga siiski, hea. Samas, see aasta ei ole pooltki nii külmaks läinud, kui eelmine aasta oli, fassaadi soojustus teeb natuke ikka oma tööd ka.

Käisime Iti, Gharadiri ja Ruloga Tham Mirdaini raamatukogus. Seal oli päris õudne ja kole, paras katsumus selline. Kõikide ülesannetega päris hakkama ei saanudki.

Jumbul on nii palju uusi skille, et lihtsam oleks vist ostsast peale alustada. Vähemalt praegu tundub nii. Võib-olla kunagi viitsin täpsemalt süveneda ja uurida. Hiljem.

Telekas ei ole juba pea paar nädalat vist töötanud, eile sai selle aja jooksul esimest korda etv.err.ee vahendusel AKd vaadatud. Aalguse muidugi magasime maha. Hiljem tuli dok WikiLeaksi kohta. Päris hea. Üks reklaam jäi ka silma, mis ütles, et täna tuleks poliitikasaadet vaadata.

Täna ei olnud ka väga hea ärgata ja ma isegi sain aru, miks - toas oli pime! Reedel ei olnud veel nii pime kui esmaspäeval. Hakkab see aeg kätte jõudma, kui iga hommik tundub, et peab keset ööd üles ärkama - mida muud see kottpimedus ikka tähendada võiks!?

Täna käisin kõndisin ja jooksin ühe koha peal umbes 10 minutit, juhtmed küljes. Sain teada, et kõik on hästi. Jeei! Enne paberite kätte saamist pidin tund aega ootama, aga sain kuskil 45 minutiga vist hakkama. Vahepeal lippasin, ostsin Statoilist selle ajakirja, mida siiani igalt poolt(?) otsinud olin. Esmase lappamise ja mõningase lugemise järel tundub täitsa põnev!

Heegeldasin endale ükspäev ühe sõrmedeta kinda, rohkem ei jõudnud. Eile vaatasin, et peaks pöidlaaugu uuesti tegema, kuidagi kummaliselt poolde peopessa ulatub praegu. Võtsin täna kaasa ja lõngatoki ka, et äkki on aega teha, aga seda siiski ei juhtunud. Ajakiri tuli ette. Kindlasti ma teen selle ühe natuke uuesti ja teise veel juurde ka.

Mütsi kudusin endale ka ükspäev, kuigi ta on vist praeguse ilma jaoks veel veidi soe. Aga ma kannan teda ikka. Kui palav hakkab, võtan ära. Salli tahtsin ka teha, aga no üldse ei ole vaja!

Ideid on nii palju peas veel, aga kätte olen vähesed võtnud. Midagi tagant ei sunni ja aega on ju selle kiire asjaga!? Mõned, mida olen alustanud on pooleli. Üheks nendest on minu Super Mario tekk. Päris palju olen edasi teinud, aga kui ma teda alustasin, ei osanud veel kõike õigesti (tükke ühendada). Põhimõtteliselt tegin asja endale natuke keeruliseks, muud midagi. Lisaks, kasutan natuke peenemat nõela kui sellele lõngale vastaks. Ma tõesti loodan, et saan selle kunagi valmis ka.

Mõnedest nikerdustest olen juba pilti teinud ka, vist mainisin isegi, aga kaugemale väga ei ole jõudnud. Poolikuid võiks ka jäädvustada veel vahepeal.

Esmaspäev.

Hommikul tööle tulles avastasin, et mu iPodi aku oli vahepeal tühjaks saanud. Õõh, see trollisõit niimoodi on ikka veel koledam kui muidu.

Käisime rattaga sõitmas reedel. Minu "uus" ratsu vajab ikka natuke veel nokitsemist. Näiteks, kummid on liiga jämedad, ei taha väga porilaua sisse ära mahtuda ja tahavad pihta käia. Värvimata ka veel, loomulikult.

Laupäeva hommikul ärkasin kaua. Käisin vahepeal isegi pesemas ära, aga siis hüppasin teki alla tagasi. Mõtlesin hommikul sõitma minna rattaga, sest ilm tundus ka nii hea. Aga läksin hoopis Keskmaale. Korjasin nahka ja õmblesin. Ootamatult kutsuti mind aga Moriasse erinevatesse kurjadesse kohtadesse. Seal läks kokku nii kaua, et kui pea toa poole pöörasin, oli juba pime. Ei läinud rattaga sõitma. Seda ei olnud siis ka muidugi meeles, et ratas vastu käis.

Faktorysse pidin ka minema, aga selle unustasin ammugi ära.



Pühapäeval oli mõte viimastest maalt toodud õuntest kooki teha. Kuidagi ei jõudnud sinnamaale. Ma ei teagi miks. Täna ju võiks!? Ära ei ütleks.

Üks õhtu sai poest ostetud koogi pealt E-sid kokku loetud ja uuritud nende tähendust. Enamus ei olnud väga hullu, mõned olid sellised poolkahtlased, aga üks oli ikka päris julm. Selle kohta ei olnud isegi kirjas, et toidus kasutatakse, pigem seebis, kätekreemides jne.



Oma suure projektikonkursi ülesande kohta sain täna natuke infot juurde. Tõsi küll, selle kohta, mida mina tegema pean, ei ole seal juttugi. Pean ise välja uurima. Kui hetkel õigesti aru saan, siis vähemalt paar nädalat ma ei saagi midagi teha.




Mitu päeva olen tahtnud eesti keelset National Geographic ajakirja soetada, aga pole müügil näinud. St siis ühes Selveris ja ühes Rimis olen uurimas käinud. Peaks mõne R-Kioski ette võtma ilmselt.




Täna oli nii paha hommikul ärgata. Üldse ei tahtnud teki alt välja tulla. Uni on mõnikord ikka liiga hea. Üks nendest hommikutest, kui peab sundima ennast keskmiselt rohkem ja ikkagi tööle minema.