Omaarust edusammud.

Ärritun kui mulle üritatakse sõnu suhu panna või selgeks teha, mida ma mõtlesin. Täna juhtus see jälle. Eelmise postituse laul käib vist ikka palju rohkem minu kohta, kui ma isegi arvasin. Kui kuulata inimesi. Mind ei koti ja mul on kõigest po...suva. Aga no, k*r*t! Kui ma midagi teen, siis korralikult. Keegi suvaline ei saa lihtsalt peale vaadates teada, mida ma mõtlen või arvan. Või siis tõesti, olid teise inimese kommentaarid nii tugeva mõjuga, et jäid sellele pähe, olenematta tegelikkusest?

Täna läks siiski paremini. Vähemasti minu arvates. Samas, ma arvasin ka eelmine kord, et ma päris kõike ikka päris pekki ka ei keeranud. Üks inimene seletab üht, teine risti vastupidi, katsu siis aru saada, mis õige on. Nii palju, kui saadetakse vaatlejaid, on ka eri arvamusi.

Küsisin pausi ajal vaatleja emotsioone, arvamusi. Olevat närvi läinud, minu arust mõttetu asja pärast. Siis ütles, et ta ei tohiks midagi öelda, pidavat lihtsalt vaatlema. Milleks siis, kui ma tagasisidet ei saa? Ilmselt, et terve büroo ees jälle asja arutada, kuigi ka sellest, ei saa ma aru, miks.


Eile, kui mul ei olnud töö juures absoluutselt kõht tühi, sõin ikka, sest olin söögi enda jaoks kaasa võtnud. Täna on süüa ainult tagavaraks kogutud pakisupid ja ükspäev järgi jäänud kohupiimakreem. Asi seegi.