Olen natuke aega võtnud, et eelmist nädalat "seedida". Ma niigi olen siin oma emotsioone juba piisavalt välja elanud. Seekord kirjutasin esimesena asjad pastakaga paberi peale ja pistsin endale tasku. Sinna ta jäi. Natuke aitas küll.
Esmaspäev oli nii kiire, et esimest korda ei jõudnud töö juures kõike ära teha, mida oleksin tahtnud. Blogimisest rääkimata. Hommikul läksime ühte lasteaeda evakuatsiooni vaatlema, siis tuli lõuna, siis natuke tegin tööd, siis avastati, et on vaja natuke tähistada ja hakati kringlit sööma ja lõpuks ma läksin hambaarsti juurde.
Õhtul vaatasin kodus veidi esitlust, mida pidin teisipäeval kaks korda ette kandma. Kert sai selle peale pahaseks, et tema küll tööd koju kaasa ei võta, miks mina seda teen!? Point taken! Natuke muutsin kujundust ja asetusi, aga suurt midagi ei teinud ka.
Järgmisel hommikul panin tööj uures veel asju kokku. Täpselt ei teadnud, osalt, mis need isegi olema peaks. Midagi puudu õnneks ei tulnud. Osasid asju vaja ei läinud küll. Koolitusprogrammis, mille järgi tegutsesin, leidsin vasturääkivusi - ette tehtud slide-show ütles rohkem asju, kui koolitusprogrammis kirjas oli. Ma jätsin nad seekord välja ka. Tegelikult, räägitakse, see asi ikka "peab" ka olema.
Minuga tuli kolleeg kaasa. Ta ise küsis enne kui liikuma asusin, kas keegi ei tule ja siis tuli ise. See pidavat olema nii räägitud, et esimene kord ma üksi ei lähe. Huvitav küll, kellega seda arutati siis? Minuga igatahes mitte.
Läks seal nagu läks. Alati saab paremini, eriti peale esimest korda. Kolleeg mind ei aidanud, ega suunanud, ainult vaatles.
Hiljem kutsuti kogu büroo kokku ja hakkas minu tegevuste arutlemine - kuidas hakkama sain või ei saanud. Sain palju asju teada, millele enne ei olnud (normaalset) vastust saanud. Tagasiside oli s*tt, kergelt öeldes. Ise nii s*tasti ei arvanud päris, kuigi olen nõus, et arenemiskohti oli.
Mind ikka natuke häirib see, kui ma küsin, siis vastatakse "improviseeri", "mõtle ise" või "vaatab seda hiljem". Kui siis ise jalgratast leiutama hakkan on ka jama. Ma niigi ei ole eriline abi küsija, eriti seda siis veel korduvalt teha. Koolis oleks võinud kolleeg ka nõu anda, kui nägi, mida tema teisiti teeks, aga, eks ikka on hea pärast targutada. Selleks tuligi minuga kaasa?
Inimesed siin ei saa sellest ka ikka veel aru, et ma kandideerisin tegelikult büroos teise koha peale, see mulle lihtsalt anti. Ei taha öelda, mis neis räägib, aga mõneti olen nendega võib-olla isegi nõus, mõistan neid ja teatud mõttes võib neil isegi õigus olla.
Selle arutlemise ajal ainult kuulasin ja ütlesin mõned laused, kui ei olnud päris nõus või tahtsin midagi täpsustada. Mida edasi, seda rohkem ainult noogutasin kaasa. Olin vait ja hoidsin emotsioonid enda teada.
On olnud paremaid päevi kui too siis. Ei taha selle peale eriti enam mõelda, kuigi tean, et teen seda niikuinii.
Järgmisel hommikul läksin teiste kolleegidega kaasa vaatama, kuidas nemad asja läbi viivad. Väga ei saanud aru, mis too slide-show kuidagi põnevam oleks olnud kui minu oma. Rohkem aega kulus küll. Eks ta oli rohkem läbi harjutatud ja välja kujunenud selline, minul veel veidi konarlik. Peaksin siiski märkima, et kui tegin kaks klassi järjest, siis teise ajaks olin ka juba mõnedeski asjadest aru saanud. Ka neid probleeme mainiti tolle päev varem toimunud vestluse käigus, aga olin nendest juba isegi aru saanud ning, mis võimalik ka parandanud. See selleks.
Õhtul oli plaanis minna TPS 75 juubelile, aga ei olnud just parim enesetunne ja jäi minemata. See ei olnud eelnevate sündmustega seoses, lihtsalt mina.
Reede oli unine ja veniv. Jälle. Õnneks lühem tööpäev ja sai ikkagi läbi.
Laupäeval sai juba üsna hommikul Keskmaale põgenetud. Vahepeal tegime pausi ja külastasime Rattalaata. Selline üsna fancy üritus oli, üsna sportlik. Pannkooke isegi jõudsime mingi aeg küpsetada. Võib-olla, muidugi, hommikul oleks olnud muud ka, aga seda me ei tea, jõudsime sinna veidi enne lõppu.
Õhtul oli mõte minna Spinefarm Anniversary'le, aga siiski mitte ei jõudnud.
Pühapäeva alustasime samuti pannkookidega. Hiljem sai jälle Keskmaad külastatud. Seal on hea. Tõsi, seekord ainult üsna väheseks.
Hiljem läksime rattaga sõitma ja sporti tegema. Siis kui veel päris pime ei olnud. Nõmmele. Mina seal eriti midagi suurt ei teinud, vaatasin Palmimaja ja Kuradit/Kalevipoega, hiljem teostasin ühe harjutuse, mida nimetada ei oska (horisontaalne redel maapinna kohal, kus peab rippudes edasi liikuma - loogiline seletus?). Tagasi sõites oli juba natuke pime ka. Sain oma uut lampi kasutada - maksis miski alla €2, aga näitas küll!
Õhtusöögiks tegime fried sweet potatosid. Head! Kõht sai päris ruttu täis, kuigi ainult kaks kartulit ostsimegi.
Täna olen üritanud oma suure tööga tegeleda, mis mulle millaski septembris määrati. Kolmapäeval, õnneks, tuleb inimene siia, kes ehk oskab rohkem asja seletada, kui mulle seda siiani on tehtud.
PS! Praegu üritasin ka mitte väga emotsionaalselt ja kiruvalt kirjutada, aga väga hästi vist ei õnnestunud, tunnen. Mõned lõigud siiski kustutasin ikkagi vahepealt ära.
Esmaspäev oli nii kiire, et esimest korda ei jõudnud töö juures kõike ära teha, mida oleksin tahtnud. Blogimisest rääkimata. Hommikul läksime ühte lasteaeda evakuatsiooni vaatlema, siis tuli lõuna, siis natuke tegin tööd, siis avastati, et on vaja natuke tähistada ja hakati kringlit sööma ja lõpuks ma läksin hambaarsti juurde.
Õhtul vaatasin kodus veidi esitlust, mida pidin teisipäeval kaks korda ette kandma. Kert sai selle peale pahaseks, et tema küll tööd koju kaasa ei võta, miks mina seda teen!? Point taken! Natuke muutsin kujundust ja asetusi, aga suurt midagi ei teinud ka.
Järgmisel hommikul panin tööj uures veel asju kokku. Täpselt ei teadnud, osalt, mis need isegi olema peaks. Midagi puudu õnneks ei tulnud. Osasid asju vaja ei läinud küll. Koolitusprogrammis, mille järgi tegutsesin, leidsin vasturääkivusi - ette tehtud slide-show ütles rohkem asju, kui koolitusprogrammis kirjas oli. Ma jätsin nad seekord välja ka. Tegelikult, räägitakse, see asi ikka "peab" ka olema.
Minuga tuli kolleeg kaasa. Ta ise küsis enne kui liikuma asusin, kas keegi ei tule ja siis tuli ise. See pidavat olema nii räägitud, et esimene kord ma üksi ei lähe. Huvitav küll, kellega seda arutati siis? Minuga igatahes mitte.
Läks seal nagu läks. Alati saab paremini, eriti peale esimest korda. Kolleeg mind ei aidanud, ega suunanud, ainult vaatles.
Hiljem kutsuti kogu büroo kokku ja hakkas minu tegevuste arutlemine - kuidas hakkama sain või ei saanud. Sain palju asju teada, millele enne ei olnud (normaalset) vastust saanud. Tagasiside oli s*tt, kergelt öeldes. Ise nii s*tasti ei arvanud päris, kuigi olen nõus, et arenemiskohti oli.
Mind ikka natuke häirib see, kui ma küsin, siis vastatakse "improviseeri", "mõtle ise" või "vaatab seda hiljem". Kui siis ise jalgratast leiutama hakkan on ka jama. Ma niigi ei ole eriline abi küsija, eriti seda siis veel korduvalt teha. Koolis oleks võinud kolleeg ka nõu anda, kui nägi, mida tema teisiti teeks, aga, eks ikka on hea pärast targutada. Selleks tuligi minuga kaasa?
Inimesed siin ei saa sellest ka ikka veel aru, et ma kandideerisin tegelikult büroos teise koha peale, see mulle lihtsalt anti. Ei taha öelda, mis neis räägib, aga mõneti olen nendega võib-olla isegi nõus, mõistan neid ja teatud mõttes võib neil isegi õigus olla.
Selle arutlemise ajal ainult kuulasin ja ütlesin mõned laused, kui ei olnud päris nõus või tahtsin midagi täpsustada. Mida edasi, seda rohkem ainult noogutasin kaasa. Olin vait ja hoidsin emotsioonid enda teada.
On olnud paremaid päevi kui too siis. Ei taha selle peale eriti enam mõelda, kuigi tean, et teen seda niikuinii.
Järgmisel hommikul läksin teiste kolleegidega kaasa vaatama, kuidas nemad asja läbi viivad. Väga ei saanud aru, mis too slide-show kuidagi põnevam oleks olnud kui minu oma. Rohkem aega kulus küll. Eks ta oli rohkem läbi harjutatud ja välja kujunenud selline, minul veel veidi konarlik. Peaksin siiski märkima, et kui tegin kaks klassi järjest, siis teise ajaks olin ka juba mõnedeski asjadest aru saanud. Ka neid probleeme mainiti tolle päev varem toimunud vestluse käigus, aga olin nendest juba isegi aru saanud ning, mis võimalik ka parandanud. See selleks.
Õhtul oli plaanis minna TPS 75 juubelile, aga ei olnud just parim enesetunne ja jäi minemata. See ei olnud eelnevate sündmustega seoses, lihtsalt mina.
Reede oli unine ja veniv. Jälle. Õnneks lühem tööpäev ja sai ikkagi läbi.
Laupäeval sai juba üsna hommikul Keskmaale põgenetud. Vahepeal tegime pausi ja külastasime Rattalaata. Selline üsna fancy üritus oli, üsna sportlik. Pannkooke isegi jõudsime mingi aeg küpsetada. Võib-olla, muidugi, hommikul oleks olnud muud ka, aga seda me ei tea, jõudsime sinna veidi enne lõppu.
Õhtul oli mõte minna Spinefarm Anniversary'le, aga siiski mitte ei jõudnud.
Pühapäeva alustasime samuti pannkookidega. Hiljem sai jälle Keskmaad külastatud. Seal on hea. Tõsi, seekord ainult üsna väheseks.
Hiljem läksime rattaga sõitma ja sporti tegema. Siis kui veel päris pime ei olnud. Nõmmele. Mina seal eriti midagi suurt ei teinud, vaatasin Palmimaja ja Kuradit/Kalevipoega, hiljem teostasin ühe harjutuse, mida nimetada ei oska (horisontaalne redel maapinna kohal, kus peab rippudes edasi liikuma - loogiline seletus?). Tagasi sõites oli juba natuke pime ka. Sain oma uut lampi kasutada - maksis miski alla €2, aga näitas küll!
Õhtusöögiks tegime fried sweet potatosid. Head! Kõht sai päris ruttu täis, kuigi ainult kaks kartulit ostsimegi.
Täna olen üritanud oma suure tööga tegeleda, mis mulle millaski septembris määrati. Kolmapäeval, õnneks, tuleb inimene siia, kes ehk oskab rohkem asja seletada, kui mulle seda siiani on tehtud.
PS! Praegu üritasin ka mitte väga emotsionaalselt ja kiruvalt kirjutada, aga väga hästi vist ei õnnestunud, tunnen. Mõned lõigud siiski kustutasin ikkagi vahepealt ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar