Käisin kodus

Eile hommikul isa helistas, et läheb Pärnu, saaksin temaga koju. Küsisin veel Jassi käest ka igaks-juhuks üle, et ta maale ei lähe, mul oli seekord ikkagi matkakott + spordikott. Loomulikult ta ei teadnud ikka veel, mis teeb.

Vaatasin bussiaegu, jäin just napilt maha ühest, st oleks jäänud kui oleks bussijaama sõitma hakanud. Järgmiseni oli aega umbes tund. Mulle see sobis. Isa helistas ka vahepeal uuesti, küsis, mis ajal ma jõuan. Siis ta ütles, et ta ei tule ikkagi linna, kutsuti hundijahile. Mis seal ikka. Ema oli õnneks ikkagi tööl, sain temaga. Vähemasti ei pidanud mööda linna selle kolaga liikuma, 17a's olemisest piisas, üsna tüütu oli. Miks kõik tahavad samal ajal bussidega alati liikuda kui mina!?

Kodus hakkasin kiiresti riideid pesema. Nagu ikka, põhiline tegevus, mida sinna sattudes teen. Mitte käsitsi loomulikult, toppisin masinasse ikka. Karlo ütles, et ta läheb pühapäeval võib-olla Tallinna. Kui ta õhtul koju jõudis, ütles juba, et ikkagi ei lähe, et hoopis homme, st täna. Hommikul Pärnusse Laulupeo proovi ja siis Tallinnasse. Kaidi esines Rock Cafes, mingi Johnny Cashi üritus.

Hommikul ema ütles, et Jass pidi ikkagi ka täna maale minema. Ma helistasin siis, ta JÄLLE ei teadnud veel (umbes kella 11 ajal). Otsustasin, et lähen ikkagi Karloga. Vähemasti ta teab, mida teeb.

Ma oleks ka tahtnud sinna Laulupeo-asjale jõuda, aga polnud aega, pidin riideid pakkima hoopis, jess. Aga no, ma olen nii vähe saanud proovides käia niikuinii, et õnneks või kahjuks ei osanudki keegi must seal puudust tunda.

Täiesti minu algsete plaanide väliselt olin juba kuskil poole viiest ühikas, täna. Ei oskagi midagi teha. Käisin jälle poes. Kuigi midagi tegelikult väga vaja ei olnudki. Õudne. Ja mõttetu.

Ema helistas ka mingi aeg nüüd. Jass ei olnud ikka maale jõudnud. Samas, ta vist oli lubanudki talle õhtuks jõuda vms. Ma siis küsisin üle, igaks juhuks, jätsin pooled asjad maale kuivama, et ta ära tooks. Nüüd oli vastus kindel, et ei lähe ta kuhugi, on juba päev otsa palavikuga voodis haige olnud. V no, haige oli ta juba neljapäeval, kui ta ka ei teadnud, kas läheb reedel maale või ei, aga see selleks. Igastahes, see kõlas nii, nagu ma peaksin juba seda teadma! Siis ma mõtlesin küll, et p**sse, enam ma ei viitsi temaga asju ajada niimoodi. Ja ma sain taaskord suurepärase kinnituse, et saan ise ka endaga hakkama, isegi topeltsuure hunniku asjadega!

Happy Feeti vaatasin. Veits halva kvaliteediga oli, aga ei midagi kohutavat samas. Alguses oli näha see, et on kinost filmitud ja vahepeal pani keegi oma käe ette, niiet pilt mustaks läks, aga õnneks mitte väga pikalt. Ilmselt oli siiani see algus mu ära ehmatanud, kus ta seda kaamerat sätib, et ma ei olnud siiani seda veel vaadanud.

Keiserpingviinid laulavad, igal pingviinil on oma südamelaul. Mumble, aga kukkus kui ta veel muna oli ja hoopis tantsib steppi. See on vastuvõetamatu kõigile teistele. Ühel päeval satub ta jäämäe teise otsa adeelia pingviinide juurde. Nad on väiksemad, aga palju vabamad, gangsta! Nende meelest on Mumble'i tants hämmastav! Ta sulab kiiresti massi ja leiab omale esimesed tõelised amigod. Vahepeal juhtub nii mõndagi, kuid lõpuks naaseb Mumble siiski koju, hoolimata sellest, et vanemad pingviinid teda sealt ennist lahkuma olid sundinud. Rõõmus multikas, rõõmsate jalgadega.

Mõned filmid on mul veel, kui ma nüüd magama ei jää, siis ehk vaatan veel ühe täna ära.

PS! Pean oma juuksed vist ikkagi jälle maha lõikama.

Kursusetöötähtajapäev

Hommikuse majanduse loengu magasingi maha. Ärkasin tegelikult lausa üles isegi, kui Nuki kooli minema hakkas, ta vist tegelikult küsis umbes 8.08, kas ma tulen ka. Ma otsustasin, et kodus magada on mugavam.

Kell 11 ärkasin uuesti, tuli meelde, et mul jäi kursatööle sisukord korralikult tegemata. Unesegaselt sain selle vist loodetavasti korralikult valmis ka. Siis ärkasin üles.

Näiteringi õppejõud oli täna ikka väga haige! Seda sõna otseses mõttes, ikka palju hullem kui mina. Pidime oma nukuteatrit seal "soperdama", nagu ta seda nimetas. Sain seekord Puhhi ja Öökulli korraga mängida, ta siis filmis meid ka, aga unustas suure plaani võtta ja pms oli see mõttetu üritus! Ma arvan, et ega ta mulle seegi kord midagi väga kiitvat ei oleks öelnud.Kunagi mingi mees ütles, et ta ei oska näidelda, seset see tundub talle kunstlik vms. No, mul on umbes samasugune tunne, ma ei oska mängida endast kedagi teist, kes ma ei ole. Nagu ka ma ei oska valetada, kui, siis eeldusega, et teised saavad sellest ilmselgelt aru. Alati nad siiski ei saa ka. Siis ei saa mina jällegi aru, kuidas mõnda absurdsust nii tõsiselt saab võtta! See selleks.

Kursusetöö viisin ka Luulele ära, ta ütles ainult "tubli" selle peale. Osad olid ikka sõimata ka saanud jälle. Karmole olla ta öelnud, et päris mitmed tööd, mis tal tolleks ajaks vaadatud olid, tuleb ümber teha, eriti sporditeemalised (need ei meeldinud talle juba proseminari ajal - sport ei ole noorsootöö). Ma sügavalt loodan, et minu oma läheb läbi, mis siis, et mul juhendajat ei olnud!

Enne trenni minekut käisime Maria ja Nukiga Kristiines poes ka. Ma arvan, et ma ostsin veits liiga palju asju, sest pean reedel maale minema, pole eriti harjunud selliste arvestustega. Viimati sai seal käidud, hm, täna täpselt kuu aega tagasi!

Trennis oli üks natuke veider intsident mu jaoks. Olime Kustiga mõlemad ussis, kumbki oma poolel, liikusime edasi keskele seal vahel oleva tünni vms juurde, märkasime üksteist. Siis ta ütles, et ei taha mind lasta. Natuke olime seal nii, ma ei tahtnud ka päris toru vastu säärt panna talle vms (mitte, et ma peaaegu sarnast asja ei oleks juba teinud :$). Ta siis jooksis üle veits, aga ei saanud mulle pihta ja ma lasin ta ise välja. Ja vist veel kellegi. Aga see pole oluline. Nii paha tunne oli ikkagi.

Teen siinkohal avaliku teadaande - jah, minu pihta võib ka lasta! Ma tean, et ma olen teile kõigile (ilmselt) nii mõnegi valusa lasu teinud, näiteks Karlile vastu kaelagi täna! :$ Ja Intsule siis, kui me esimest korda toiduõli katsetasime! Jne, eksole! Kui ma annan selleks põhjust, tuleb tulistada, eks!? Muidu on lihtsalt, nõme ja ebaaus ja mul on imelik. Ja, naistel on üldsegi palju kõrgem valulävi kui meestel, muide!

Muus osas vist läks enam-vähem jälle. Ussi jõudsin isegi otse nendel kordadel kui vaja oli, ainuke asi, pihta oleks võinud lasta rohkematele, keda ma sihtisin. Püramiidis olin ka paar korda. Veider on seal alati, ma ei saa kunagi aru, kust poolt mind lastakse, igaltpoolt tundub. Kõhuli-slaidid hakkavad ka vaikselt juba ilmet võtma, aga no, arenemisruumi on ikka omajagu! Vasakus kindas on ka juba mõnda aega auk.

Kolmest uuest noormehest oli alles jäänud kaks, üks loobus. Teine plaanib ära osta Priidu Mini, kolmas ütles, et ehk suvel soetab midagi (!?). Vahepeal oli küll päris hirmus tunne, need Spyderid neil ikka paukusid korralikult! Uskumatu, kas mõni asi peabki päriselt ka sellist lärmi tegema?!

Koju tulin täna jala. Kuni Kosklani. Seal ootasin bussi. See tuli pikema aja pärast, kui ma arvasin, lootsin, et minutid lähevad natuke kiiremini. Poolepeal ümber ka ei mõelnud.

Valmis!

Vähemasti mingil moel. Tegelikult ma ei uskunud, et ma sellega hakkama saan, aga nonäed, õnnestus. Iseasi, kas see ka läbi läheb. Sellest kuuleb juba homme või millalgi tulevikus. Umbes 12 tundi vast kulus sellepeale nüüd siis. Tunnen ennast nagu zombi. Ei tea, kas jõuan hommikusse loengusse, majandus, uh. Näiteringiks on ka dramatiseering veel tegemata. Õhtuseks trenniks tahaks ikka välja puhata!

Ahjaa, esmaspäeva ma väga ei mäleta, magasin päeva maha, olin haige. Täna on juba hea.

Head ööd.

Palju õnne, Eesti! Palju õnne meile kõigile!

Eile magasin pms terve päeva maha. Vahepeal miskiaeg käisin õues (mis ilmsirgelt ei olnud eriti hea mõte) ja külmetasin ennast veel natuke. Ülejäänud õhtu möödus unes ja poolunes. Vastik nohu! Täna on õnneks juba natuke inimlikum tunne. Võib-olla sellepärast ka, et ma panin lõpuks akna kinni, mis oma kolmapäevast saati vist vähemalt lahti oli olnud. Mitte, et mul külm oleks hakanud järsku, aga igaks juhuks. Vist mõjuski! Kurk on veits valus ainult täna. Katariina rääkis ka, et ta ei saa neelatagi. Ma ei tea, kas see on tõesti see k-tähega-asja haigus või midagi muud, aga mul on hea meel, et ennast juba natukenegi paremini tunnen!

Kahju on siiski selle pärast, et ma eilse päeva nö raisku lasin ja tööd teha ei saanud. Aga ma ei olnud selleks ka eriti võimeline! Kahju on sellest ka, et ma hommikul Toompeale ei jõudnud! Tahtsin tegelikult nii minna, aga mõtlesin, et ei riskiks, muidu oleks tänane kujunenud umbes selliseks, nague eilne.

Nüüd võtan kätte ja üritan vähemasti eelmise aasta võlgadega ühele poole saada!

Onu Oscar

Oligi Oscarite jagamine juba ära ja, tõepoolest, võidutseski seal Slumdog Millionaire. Lavastaja Danny Boyle pälvis parima režissööri Oscari, lisaks sai film veel ka parima linateose, mugandatud stsenaariumi, operaatoritöö, helimontaaži, parima originaalmuusika, lavastuse ja laulu eest Oscari auhinna. Nähtavasti meeldis see film siis veel nii mõnelegi teisele ka! Palju õnne!

Ikka veel ma ei tea, mis must saab!

Pärast poeskäiku ja küpsisetordi materjalide ostmist oli Kert nii lahke ja jagas minuga oma Internetti. Natuke materjali sain juurde kogutud, aga suurt kaugemale mitte. Üks hetk tuli sinna veel üks onu Eesti esimese mingi sõja või strateegia vms mänguga. Selline mitme lehe peal, igal kujutatud ühte korrust lossist, tuli jõuda ülevalt alla, välja. Alguses olime Rott, Rüütel ja Võlur, pärast digimuutusime kõik Rüütliteks. Veits keeruline oli kui kõik eri tasanditel/lehekülgedel olid, aga muidu päris hea! A teist korda ei saanud enam mängida, liiga hästi oli meeles, kuhu oli mõttekas minna.

Kui Kusti ka koju tuli, ja magada üritas, tal see väga vist ei õnnestunud. Tõusis järsku püsti ja läks välja. Sorri. :/ Vaatasime Pirates of The Caribbean: at World's End, see laul, millega too hakkab, kummitab mind siiani: "Yo Ho, Haul Together, Hoist the Colours High, Heave Ho, Thieves and Beggers, Never Shall We Die!" Vaheldumisi "Shake that Ass, Shake that Ass, Shake that Booty Shake that Ass"- looga, misiganes selle nimi tegelikult ka poleks!

Laupäeval hakkasin siis kiiruga kooki tegema ühikas. Ilmsirgelt ikkagi natuke liiga hilja, jäi veits kõvaks. Ilma moosita tuli seekord, see hakkas trikke tegema ja hüppas ise purgist välja, šokolaadikreem läks selle asemel! Aga polnud hullu, ega see tähenda, et kook söömata jääks, tundus, et kõlbas küll! Samal ajal, loomulikult, vaatasime siis PSP mänge. Oma kümme tundi järjest oli neid vist vähemalt! Täna on finaalid, vist kuskil seitsmest hakkasid. Aga meil oli siis trenn!

Täna ei teinud absoluutselt mingit mängu jälle, muidu oli mõnus. Alguses nohu võttis mult natuke õhku ära ja oli veits raske, pilt kippus virvendama ja ringi liikuma silme ees natuke. Aga hakkama sain vist ikka enam-vähem jälle. Terve aja umbes poole üheksani vaatasid kõik pingsalt kella, et millal Kert siis õhuga tuleb. Tuli, aga ei olnudki seda õhku väga vaja! Mingid uued kutid olid ka asja uurimas, eks järgmine kord näis, kas ehmusid väga ära tänasest. Ahjaa, tegelikult, ma avastasin, et ma ei oska püramiidis kuidagi eriti olla ikkagi.

Ma lõhkusin eelmise postituse kallal natuke nii, et ta ei näidanud enam ühtegi viimast blogi siin ees. Nüüd, peale seda mõttetut siin, on kõik jälle OK! (:

Internetitu

Kuna ma ükspäev avastasin oma MS Wordist nupu „Post To Blog“ ja praegu ühikas jälle Internetti ei ole, siis mõtlesin, et oleks sobiv aeg selle võimalusi ära kasutada ja ikka blogida, blogimaniakk, nagu ma olen!

Ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone varjata. See nukuteater siis, etenduse nimi oli „Nukumängu ABC“, muusikalised nukusketšid kogu perele. Seal mängis kolm näitlejat + veel üks, kes rääkis, teiste tegevus toimus erinevate muuskate saatel. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses! See oli tõepoolest elu teatrielamus, ühed parimad 45 minutit kindlasti üle pika aja! Kultuurielamus, missugune, soovitan kõigile. Homme kell 11 hommikul on järgmine etendus, plaanisime juba, et peaks jälle vaatama minema!

Põhimõtteliselt, nad kasutasid seal väga vähe tavalisi nukke, mitu korda võtsid lihtsalt igaüks ühe porolooniriba ja kombineerisid nendest uskumatuid kujundeid ja tegevusi kokku. Näiteks tähestikku ja siis pilte nende tähtedega algavtest sõnadest. Geniaalne! Samuti oli lihtsalt hämmastav ühel siledal valgel alusel toimunud „uisuetendus“ lihtsalt kahe näpupaariga, ei mineid nukke, pisar tükkis lausa silma peaaegu. Teised kaks näitlejat näitasid samal ajal veel taskulampidega „uisuplatsile“ UV valgust, nii et see oli mõnusalt sinine ka veel.

Charlie Chaplinit tegid ka hästi – kahe kahvliga, mõlema otsas kukkel, need kujutasid jalgasid, ja niimoodi ta siis tantsis seal oma ümarte ninadega kingakestega! Ja see kõik oli nii usutav! Ühe madruse etteaste ajal küsis väike tüdruk meie tagant: „Emme, kas see on päris inimene seal,“ ja ma üldse ei imesta! See oli selline nukk, kus üks tegi käsi, teine jalgu, kolmas hoidis pead ja keha.

Sisuliselt samasuguse nukuna esines ka Johnny, ta oli aafrika muusik, jalgadega tatsas trummide peal, mängis vahepeal nii klahvpille kui ka kitarri ning laulis! Haaras rahvast kaasa nagu tõeline superstaar! Rahvas plaksutas rütmi kaasa ja jäi tõesti mulje, et Johnny elabki seal ja laulabki niimoodi koguaeg! Hämmastav!

Ma arvan, et ma olin terve etenduse aja seal lihtsalt suu lahti. Nii ka ülejäänud meie kursuse omad, nagu ma pärast kuulsin! Õppejõud, kes meiega ka kaasa tuli, oli meid kõrvalt päris vaadanud kohe hea näoga seepeale, räägivad, kes talle lähemal istusid. Ma vist ei oleks teda siis ka märganud, kui otse ta kõrval oleksin olnud!

***

OK, nüüd on juba reede. Ühikas ei ole endiselt netti. Ma üritasin oma kursusetööga tegeleda. Sissejuhatuse sain mingil määral valmis. Nii nõme on see, et me peame iga lõigu kirjutama mingist allikast pms maha ja siis lõigu lõpus sellele viitama, mitte ei tohi materjale lihtsalt läbi lugeda ja siis kokku kirjutada! Ma ei saa aru, miks, see on nii raske. Ma ei oska kuskilt alustada ka.

Oleme siin Kristiine keskuses Katiga. Nii kaua kui akud tühjaks saavad läpakatel. Lõbus-lõbus elu.

PS! Publish To Blog ei toimi.

Ei olegi vist enam lombakas, aga äpuvarblane ikkagi

Eile oli tudengipäevade koosolek. Rääkisin oma uuest ideest, tundus teistele ka OK olevat. Pidin Ahtoga selle tarvis Tapperis kokku saama, aga ta läks hoopis Laibachi vaatama siis juba. Lükkasime plaanid tänasesse.

Enne Tapperit käisin Järve noortekast läbi, praktikapaberitele allkirju saamas. Mõnus oli seal, kuigi ainult korraks käisin. Ahja, ühtegi last ei olnud, muidugi! Seal on hästi palju lahedat tehnikat fotograafidele ja filmiinimestele ja arvutimuusikutele ja igast, ühesõnaga, vinge! Ma sain oma juhendajaks sealt Erko.

Tapperi-tiimiga kokku saades ja rääkides, neile meeldis mu idee. Nad pakkusid isegi võimalust kõigil neljal päeval seal midagi teha, sama raha eest! Ütlesid, et neil olekski rohkem tudengite seas reklaami vaja! Ja tundus, et mu plaan (kutsuda mõned tudengibändid ja üks ehk veidi tuntum) kõlab piisavalt, et mitte läbi kukkuda!

Enne trenni jõudsin isegi kodust läbi tulla ja Maria tehtud makarone hakklihaga süüa. Mu kõhuke ei arvanud sellest eriti väga hästi, aga ma mõtlesin, et ikka parem kui mitte midagi! Me nimelt tegime täna poevaba päeva, aga ohoo-ohoo - külmkapis ainult pool purki ube ja poolik sidrun süüa!

Trennis harjutasime tiimitööd. Uute Proto tuubidega, mis sai kambapeale soetatud nüüd! Pms pidime tegema plaani ja siis seda tutvustama Allarile ja siis ta jälgis meid. Ma ei saanud eriti hästi hakkama. Ussi jõudsin välja ainult ühel korral, esimesel. Seda sain ka teada, et kui kaks meest sees on, siis peab kindlasti taganurgas olema. Kõlab vist loogiliselt?! Ilmselt. Nojah, värk ongi selles, et ma ei saa ikka veel vist aru, mida ma täpselt teen või tegema peaks!

Viimase mängu ajal võttis Allar mult vöö ja markeri ning andis vastu vile. St, ma pidin seda puhuma ja mänge lahti vilistama hoopiski. Nojah, mul niikuinii midagi head seal muidu välja ei tulnud täna (jälle?). Hea oli samas ka, sain näha, kuidas mängima peaks! Järmiseks korraks ma, ainult ei tohi ära unustada, pean loaderisse järgmised kuus uut patareid ostma!

Kristin astub varsti Club Hollywoodi lavale ja esitab seal Anne Veskit jm. Oleks tahtnud talle kaasa elada, aga samas, ei olnud mingit tahtmist sinna minna! On näha, kumb argument oli tugevam! Ma loodan, et tal läheb hästi! Kek pidavat ka seal esinema, tal läheb ka hästi ma loodan!

Homme lähme näiteringi juhendajatega kohustuslikus korras nukuteatrit vaatama. Ma ei tea mida, ainult. Ei tahaks väga minna sinna, vähemalt homme mitte, muidu isegi võiks! Ajah, täna näiteringis õppejõud ei suutnud ära imestada kui andetult ma Karupoeg Puhhi võin esitada.

Ska Faktor on ka homme Von Krahlis. Nende laul "Tantsupeole" pääses päris tantsupeole ning nüüd nad siis seal näitavad, kuidas see tants päriselt käib! Ma arvan, et ma ei jõua sinna, ainult. Aga soovitan!

Täna Lembetu rääkis veel, et leidis Rada7'st, et hakatakse tootma rahvuslike mustritega ketse. Ja siis kirjus, et ta ise selle idee peale ei tulnud! :D Igastahes, vahvad asjad, ma ei tea kui palju need küll maksma hakkavad, aga need MULGID tunduvad ju küll päris stiilsed!

Nüüd hakkan inglise keelt tegema ja kui veel jõuan, siis peaks vene keelt ka. Aga seda ma väga ei oska ka, niiet see on natuke keerulisem!

Motivatsioon tõusis lakke!

Not! Saime jälle Pressiteate kursusega, st Luule jälle tuli ja sõimas meid umbes pool tundi. Ma tean ise ka, et ma olen laisk, pole vaja nina alla hõõruda, eksole! Juba võtsingi raamatukogust raamatud ja õhtul, kui peale kõiki neid koosolekuid veel jaksu on, hakkan kohe lugema ka. St, peab olema! Ma arvan, et siit edasi see nädal saab olema väga produktiivne, produktiivsem kui kunagi varem, see lihsalt on! Nagu öeldi, vastasel juhul meid visatakse kõiki, poolt kursust, koolist välja või saadetakse kaugõppesse (see osa jäi mulle kahtlaseks, sinna ei pidavat võlgadega saama!?). Ma võtan ennast kokku ja saan sellega hakkama! See ei pruugi tulla mu parim saavutus, aga ma teen selle lihtsalt ära!

Sellest mittemillestki, mida me päev otsa tegime jälle

Lisasin oma arvutisse hunniku muusikat, igasugust, selle plaadi pealt, mis Ahv mulle enne Tagurpidimaale minemist andis. Kõikidest teistest lugudest on juba nii kopp ees, et kõik uued, mis ma sealt välja valisin, tunduvad kuidagi eriliselt head (Queen, Apocalyptica, Taak, Vennaskond, natuke juurde ka NBSi ja Kosmikuid, jne - on ju mõnus!?).

Kooli läksime Nukiga täna Grassi loengusse, pidi nagu olema didaktika, aga JÄLLE ei rääkinud me sellest seal pms mitte midagi! Täiesti mõttetu aja raiskamine. Kuidas saab üks õppejõud NII PALJU teemast mööda kalduda, koguaeg!?

Ülejäänud päeva tegime mitte midagi.

Õhtul vaatasime, nagu viimasel ajal esmaspäeviti ikka, CSId ja Ameerika Supermodelle. CSId ma vaataks muidu ka, aga supermodellid on juba märk tõelisest, hm, igavusest?!

Ma tean küll, mida ma tegelikult tegema peaks, aga ma ei tea, miks ma seda ei tee.

A-P-P-L-E

Vaatasin selle nüüd viimaks lõpuni ka. Päris hea!

Arvatakse, et Püha Graal on anum, mida Kristus kasutas Püha Õhtusöömaaja ajal, kuid tegelikult oli see Maarja Magdaleena ise, kes kandis endas Jeesuse verd, tema last. Naine põgenes ja läks katoliku kirikusse peitu, siiani ei tea keegi, mis temast sai. Tema sarkofaag, Püha Graal, asub roosi all, mida kaitsevad teravik (mehe sümbol) ja karikas (naise sümbol), ta lamab tähistaeva all.

Kristuse käes ei ole ühtegi anumat, samas on kujutatud tema ja tema paremal käel istuva naise(!), Maarja Magdaleena, vahel "karikat" - naissoo tunnust.

Elus veel üks Kristuse järeltulija, kuninglikust verejoonest pärit, teda kaitseb eriline ühendus - Siioni prioraad (salaühing, mis asutati varjamaks “tõde”, et Jeesus abiellus Maarja Magdaleenaga). Loosse on segatud ka preestriordu Opus Dei, kelle töö on samuti hoida tõde Kristuse inimlikkuse kohta varjatuna, vastasel juhul see lihtsalt purustaks igasugused kristluse alused.

Tõde avaldatakse maailmale siis, kui selleks on õige aeg.

T69 on Pärnumaa parim noortebänd 2009

Pärnu postimees kirjutab:

(1)

15.02.2009 22:01

Kommenteeri | Prindi

Pühapäeva õhtul toimunud Pärnu linna ja maakonna noortebändide konkursil „Proovikas 2009“ noppis peapreemia Tõstmaalt pärit noortebänd T69, mis korjas võistlustel teisigi auhindu.

Noortebändide konkurss toimus tänavu juba neljandat korda. Võistlusest võtsid osa koosseisud, kelle tegutsemispaik on kas Pärnu linn või maakond või kus bändiliikmed on valdavalt linna või maakonna elanikud.

30. jaanuaril Pärnu kuursaalis aset leidnud eelvoorust valiti Endla Küünis toimuvale finaalkontserdile seitse bändi: Alloy Indefinite, Previous Last, Joseph Inch, 6th Yard Posse, Ann Maverick, T69 ja When The Glory Fades.

Külalisesineja oli eelmise aasta konkursi võitja Sick Of Sorrow.

Konkursi peapreemia ja 10 000 krooni vääriliseks hindas žürii ansambli T69.

Žüriisse kuulusid Mihkel Raud, Kalle Vilpu (ansamblist Ultima Thule), Marek Talts (jazz-kitarrist ja Pärnu muusikakooli õpetaja) ning Vello Kuura (kaupluse Muusik esindaja).

Žürii eripreemia pälvisid 6 Yard Posse, Previous Last ja Taavi Laar ning When The Glory Fades.

Parima vokalisti preemia sai Alari Torop bändist Alloy Indefinite, parim kitarrist oli Marvin Mitt bändist T69, parim bassist Joonas Krüger bändist Ann Maverick ja parim trummar Rauno Sgirka bändist Joseph Inch.

Omanäolisimaks bändiks tunnistas žürii When The Glory Fades'i.

Kõigi auhindadega kaasnes mitmesugust bänditehnikat ja instrumente.

Kaupluse Muusik eriauhinna sai konkursi võitnud bänd T69 ja see kujutab endast kümmet tundi stuudioaega ning eelnevalt üks kuu tasuta prooviaega "Proovikas".

Publik tunnistas oma lemmikuks bändi Joseph Inch, kes saab auhinnaks võimaluse esineda "Kaparockil".

Toimetas Raido Keskküla, veebitoimetaja

***

Ma eile nii mõtlesin nende peale ikka, kohe selline tunne oli, et hästi läheb! Mõtlesin vahepeal isegi, et saadan toetavate tervitustega smsi neile, aga jätsin selle teadmata põhjustel siiski tegemata! Veits kahju on muidugi, et ei saanud ise seda näha, aga rõõmus meel ikkagi! Hästi palju-palju õnne veelkord minu poolt ka!

Aia!

Täna hommikul ärkasin üles ja põlv lihtsalt on valus! Muidu isegi OK, aga trepist käies jm kui varba peale vaja toetada, on ikka suht piin! Et ma loomulikult pidin kõik oma elastiksidemed ka ära maale vedama mingi kord! Nuuks.

Team spirit!

Ma ausõna ei teadnud, et keegi nii mu blogi loeb ja lausa ootab kui ma kirjutan! Nüüd ma jõudsin koju ja hakkasin kohe kirjutama.

Alustan siis algusest, umbes reedest. Nagu ikka, oli see meil vaba päev, ei mingit kooli ega midagi. Erilise asjana saime siis Katiga hommikusöögiks (kui seda aega, millal mina ärkasin veel hommikuks nimetada tohib?!) oma isetehtud superhead küpsisetorti süüa. Poleks uskunudki, et see meil nii hästi välja tuleb! Mõnusalt suured tükid tegime ka nii, et esimestest olid kohe kõhud täis, mõneks ajaks.

Päev otsa passisin niisama, midagi erilist tegemata. Hakkasin vaatama Da Vinci Code'i, lõpuni ma veel sellega jõudnud ei ole, seega pikemalt kunagi hiljem. Praeguse seisuga on neil juba mingisugune krüptum käes, umbes pool on veel ees.

Vahepeal käis Maria külas, tõi sõbrapäevakaardi ja midagi magusat hamba alla. See oli midagi vahvli või küpsise moodi, ma ei teagi. Aitäh!

Õhtul läksime Kerdiga Metsatöllu 10. sünnipäevale, jala. Ei olnudki pikk maa, aga ise ma ei oleks seda teedpidi küll minna osanud, kui siis ainult ringiga! Igastahes, kohale jõudsime lausa tund aega enne kontserdi algust. Rahvast oli üsna palju, aga õhkkond oli üldiselt kuidagi mõnus. Enne peasüüdlast esinesid Zetod. Ma olin neist palju head kuulnud, nüüd nägin nad päriselt siis ka ise ära. Väga vahvad tüübid, oskasid rahva käima lüüa, head rahvalikud-tantsulised rütmid. Sõnad olid ka muidugi võro keeles, milles ma sügavalt kahtlen, kas enamus üldse aru sai! Mulle Zetod meeldisid!

Töllud, oma tuntud headuses, esinesid vist umbes pool tundi pärast seda kui Zetod olid lõpetanud. Mingit tuleshowd seekord ei kasutatudki. Vahva oli, aga, et nad esitasid ka Kukerpillide-projekti lugusid paar, need olid naljakad, aga mulle meeldisid. Aga ma võin öelda, et Töllu lood Kukerpillide esituses on veel naljakamad!



Pärast, garderoobijärjekorras seistes, kuulsin, et keegi hüüab kuskilt "Kadri", vaatasin üles rõdu peale ja, keda ma näen, Nuki ja Kati! Kati tuli alla, tegi kalli ja läks Maria juurde, kes pidi ka kuskil seal samas all olema. Veidi üllatav oli neid näha seal, aga samas ka rõõmustav.

Kert ostis endale veel uhiuue, lõhnava naha sisse pakitud, Metsatöllu 2DVD+DC ka ja siis me läksime õue. Ma helistasin korra igaks juhuks veel Nukile ka, et kuulda, mis nende plaanid edasi on, selgus, et oodata ära kui kõik ära lähevad ja siis ka välja sujuda. Ja siis taksoga vm koju minna, sest tal olid a'la 15cm kontsad all ja jalutamistuju väga ei olnud.

Ühika juurde tagasi jõudmiseks kulus umbes sama palju aega, kui ennist Rock Cafe juurde jõudmiseks - tunnike (4km). Meie toa aken oli pime, mõtlesin, kas tõesti Nuki juba magab!? Koju jõudses selgus aga, et uks oli lukus ja nad ei olnud veel jõudnudki. Jõudsid umbes 5 minuti pärast ja hüüdsid mind alt, kui nägid tuld aknas põlemas. Muljetasime ja läksime magama!

Hommikul, leppisime kokku, ma ei maga sisse vaid hoopis välja seekord, mulle tundus, et täitsa õnnestus isegi mingil kombel. Vähemalt see ärkamise hetk oli kuidagi ebatavaliselt kerge. Nuki oli jälle mingit fantoomäratuskella kuulnud ja ei maganud ka enam. Pakkisin ennast kokku ja läksin välja.

Aga, miks ma üldse laupäevasel päeval vara ärkama pidin oli, et jõuda 9.45ks Madarasse sparringule. Midagi võistluste moodi, teiste tiimidega, aga ilma punktiarvestustega, reballidega mängisime ka, mitte päris pallidega. Ei ole veel oma SLGd värviseks saanud.

Ma ei olnud eriti kindel, kuidas ma hakkama saan, aga üldiselt vist enam-vähem võib ikka rahule jääda küll. Kuna me olime natuke algajamad, enamus, kui teised, oli meid nelja asemel võistkonnas viis, et oleks natukenegi tasavägisem. Üldiselt, ma arvan, saime hakkama küll.

Vahepeal käisime Mustamäe tee Chopsticksis söömas. See oli hull! St, söök iseenesest oli hea, aga seda oli liiga palju! Pms mitte keegi ei jõudnud enam ennast nii liigutada kui enne. Plus see, et lihased läksid külmaga üsna kangeks.

Üldiselt oli vahva päev! Mulle meeldis! Vähemalt mingisugunegi selline kogemus nüüd ka olemas, teisi tiime nähtud ja puha.

Õhtul läksin kahe, pigem ühe ja poole siiski, koogiga Kerdi ja Kusti juurde. Kert näitas oma uut plaati, ütleks, et Töllul olid omalajal huvitavad proovid ja veel huvitavam trummikomplekt (vihjeks paljas Markus ja juhtmega laest rippuv ride). Viimase plaadi making of oli ka päris geniaalne (Markus seekord tuubaga üksi keset Tartu laululava, näiteks). Harold and Kumari teist osa vaatasime ka, see oli huumor! Mingi eriliselt põhimõtetekindel politseinik oli seal!

Kuskil poole kümne ajal ühikas, oli Nuki (jälle) juba ärganud. Täna ta ütles, et ei kuulnud isegi fantoom-äratuskella, vaid ärkas niisama!(?) Üritasin magada, natuke õnnestus, aga eriti mitte, mis sa teed, kui ümber elu keeb!?

Kuuest hakkasin jälle trennipoole liikuma. Mõtlesin, et lähen jala, aga järgmises bussipeatuses ootasin need neli minutit ikkagi ära ja hüppasin 17a peale.

Täna me ainult rääkisime! Kuni umbes poole üheksani (vist) niisama mula, siis hakkas juba konkreetsem ülerääkimine eilse suhtes. Esmalt alustaks heast, ütles Allar, Kadri oli tubli! *hämmingus mina*. Nojah, ma tegin parima, mis suutsin, üritades meenutada kõike seda, mida ma oma kolmekuuse paintballikarjääri jooksul õppinud olen, vähemalt on midagigi kasu ka! Siis, ütles Allar, et edasi lähme kriitika juurde. *veel suuremas hämmingus mina + üleüldine naerupahvak* See kõlas küll väga nii, et ainult mina olin tubli vms. Ma ei tahaks seda hästi uskuda, st ei usugi!

Rohkem midagi konkreetset kellegi suunas täna õhtul me ei kuulnudki. Edasine läks juba tervele tiimile üldiselt - meie tehnika on nõrgem (kellel jamas marker, kellel loader) ja samuti ka kiirus-täpsus figuuris olles. Kolmas, kõige olulisem on team spiriti puudumine.

Siinkohal, ma mõtlesin, võiks meeskonnakoolituse meile organiseerida. Võiksin ka ise seda teha, aga sellel ei oleks vist väga mõtet! Näis, kui kellelegi veel see mõte peale läheks, saab uurida!

See, kui Allar ütles, et ei täideta oma kokku lepitud ülesannet, vaid vaadatakse igale poole korraga, või no, üritatakse! Ma tegin ka seda, vähemalt ühte korda mäletan selgelt! Üldiselt, oligi mul nii et kui öeldi, konkreetselt, kuhu ma minema pean ja mida tegema, oli kõik hästi, muidu ma lihtsalt ei osanud. Ja ei oskakski! See oli võib-olla selle süü ka, et ma väljakuga enne mängu ei tutvunud. Ilmselt!

Kakao-kirsi-banaani-õunamoosi-küpsisetort

Ma just avastasin, et ei olegi veel bloginud täna! Alustada võiks sellest, et eile mul ei tulnud und õhtul, mis esmapilgul ei tundugi nii ebatavaline, aga eile oli ju trennipäev! St ma vaatasin peaaegu kella kolmeni vist Family Guy multikaid. Siis tundus, et oleks juba aeg ikka magama ka jääda!

Hommikul helises äratus kell seitse, ärkasin umbes kaheksast, poole tunni pärast olin loengus, meid oli seal tervelt kolm, see oli vene keel. Jõudsin sinna esimest korda sel aastal, see õppejõud ajab lihtsalt närvi mind, aga ma ei taha sellest rääkida! Võitlesin unega ja veerisin kehva paljundusega lehelt tähti kokku terve see poolteist tundi.

Inglise keel oli vähemalt lõbusam, õpetaja ka palju toredam ja mitte nii seniilne, üldse mitte st. Laulsime mingeid laule pitsadest ja kaladest ja kookidest, päris naljakas oli, üks neist oli "Santa Lucia" viisiga. Ja siis loomulikult roosad-südamelised sõbrapäeva teemad, brr.

11.30 hakkas sõbrapäeva tähistamine, Kethi laulis meile kolm laulu ühe noormehe saatel, päris palju vaatajaid kogunes sinna fuajeesse ja ühe loo ajal hakati isegi kaasa laulma jälle! Võimas! Mina muidugi klõpsutasin jälle (meenus, et pildid on alles kaameras). Pärast tegime soovijatele veel trepipeal ka väikese photo-sessioni sõbrapiltideks vms, jäin jälle loengusse hiljaks selle pärast, umbes pool tundi, retoorikasse.

Seal on järgmine õppejõud, kes mulle ajudele hakkas. Mingil lambi hetkel ütles mulle järsku nt, et see, kui ma tänukirju seal eile kätte andsin, see oli ikka nii õudne, ei saanud midagi aru vms. Ma ei tea, täitsa õiged inimesed tulid ette ja rahvas juubeldas kaasa!? S*tt suvi, vanaema! (See oli mingi anekdoot, mida ma ei mäleta).

Koju jõudes sai tatart meie köögi uhiuues mikrolaineahjus soojendatud ja kõht ilusti täis söödud. Läksime jälle trummi mängima ja endiselt ma ei tea, kuhu ma oma pulgad pannud olen! Täiesti müstika, ma ei tea isegi, kas nad mul ühikas on, kuigi vist peaks! Natuke tüütu on seal neljapäeviti käia, sest see on meil kõige varem algav ja kõige kauem kestev päev, minu jaoks kõige suurema ebasümpaatsetelektoritega päev! Aga trummionu on lahe!

Sealt ühikasse naastes sõin ülejäänud tatra ära, vaatasin kuidas Nuki koju läheb, panin Family Guy mängima ja vajusin magama. Korra ärkasin ja panin ruttu äratuse 16.30 peale tööle. See miskipärast ei toiminud ja ma ärkasin 16.38, hispaania keel hakkas 16.45, mõtlesin aegsasti kohale minna. Ajasin end kähku üles ja panin riidesse, hakkasin juba välja ka minema, aga mida ei olnud, need olid võtmed. Ja neid ei leidnud ma järgmised viis minutit vähemalt! Lõpuks siiski, mantli taskust. Keerasin ukse lukku ja tegin minekut. Selgus, et ühika kaart oli ikka puudu, jälle tagasi. Kui kõik vajalik lõpuks olemas, jõudsin ka kooli, ikkagi hilinesin jälle, vastikult tüüpiline mina, see ei ole ju tahtlik!

Hispaania keeles on vahva, see õppejõud on meil tatarlane, hästi temperamentne ja mõnus härrasmees. Õppimise tempo on päris kiire, aga ma usun, et see on ainult hea, siiani midagi väga keerulist ei ole. Järgmine nädal pidime seebikaid vaatama hakkama, subtiitritega.

Ühikas vaatasime Katiga pärast filmi "Slumdog Millionaire". See rääkis india agulipoisist, kes läks saatesse "Kes tahab saada miljonäriks?" ning võitis seal peavõidu 20 000 000 ruupiat. Põitegevus keerles selle ümber, kuidas ta üritas kohalikele võimudele selgitada, et temasugune hariduseta poiss kindlasti sobi ei tee! Nagu arvatagi, ei ole noormehe elu loomulikult teps mitte kerge ning filmi jooksul juhtub nii mõndagi. Alates sellest kuidas ta ühe filmistaari autogrammi saamiseks fekaalidesse hüppab, lõpetades, kuidas tema sõbral silmad lusikaga peast välja kõrvetatakse, jne-jne. Lõpuks teeb siiski saatus oma töö, hea võidab kurja. Kõik on kirjutatud! Hea film oli, mulle meeldis, Oscari nominent isegi, nagu ma kuulsin!
Napilt enne kümmet läksime Katiga poodi kohupiima ja banaane ostma, et küpsisetorti teha, kõik muu oli juba olemas. Loomulikult tulime poest välja jälle korvitäie asjadega! Igastahes, tort tuli väga isuäratav ja ilus, tekkis tahtmine kohe ära süüa, aga me teame, et hommikul on ta parem, seega, siis saab!

Praegu ma ei tea jälle, mida teha.

"Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad.."

Täna oli meil koolis EV aastapäeva aktus. Kui ma õigesti aru sain, siis selle pärast, et täna sai tulla hr. Peeter Kreitzberg meile külla. Üldiselt oli ilus, kuidas muudmoodi saakski!? Kethi laulis meile ja Kuti-Muti noored esitasid luulelise näidendi. Lõpus, "Eesti lipp" laulu ajal, tõusid kõik püsti, võtsid teklid peast ja hakkasid kaasa laulma. See oli nii ilus! Mulle jubedalt ikka meeldivad sellised massilised isamaaliste laulude laulmise kohad. Eriti veel kui see tuleb niimoodi spontaanselt! Hea meel meie üle kohe ikka!

Kooli ma selles mõttes ei jõudnudki, et loengutesse. Üks pidi olema, näiteringi juhendamine, see ka juba teist nädalat järjest poolik (seekord siis tänu aktusele). Tegelikult mul oli muidu isegi plaanis sinna minna, aga tekkisid väikesed komplikatsioonid tänukirjasid printides.

TPSil oli täna, lisaks kõigele muule, veel ka talvepäev. Mindi üheskoos Jeti jäähalli uisutama. Nagu ma just teada sain, oli kõigil seal äärmiselt tore olnud. Kuna ÜE toetas üritust omalt poolt 1000.-ga, said kõik sportida tasuta! Suurepärane, mu meelest. Oleks isegi läinud ja üritanud end püsti hoida, kui ei oleks kolmapäev olnud!

Nagu ikka, oli minul samal ajal trenn. Mingisugust raha ma ikkagi anda ei saanud. Tundub, et keegi ei tea, palju ma oma asjade eest maksma peaksin! Üldsegi, Dye vist ei ole veel vastanud ka mingisugustele kirjadele niiet, näis!

Priidu käest sain uue loaderi korpuse. Esmapilgul tundus, et see ei mahugi mu markeri külge, aga kui jõuga ei saa, siis tuleb kasutada rohkem jõudu! Toimis ja ilma teibitagi, super! Ära tuli ta pärast sealt loomulikult ainult kahe mehe edukal koostööl! Mul soovitati ka Rotor osta, siis läheb korraga 6 patarei asemel 3 ja muidu ka igati vingem! Pms, ma usun, et neil oli õigus, eks ma jõuan sinnamaani ka kunagi ehk. Kuigi Intsul oli mingi jama sellega juba teist korda täna, st 3st korrast ühel on asi toiminud!?

Soojendus oli täna võimas! Tavapäraste kükid-paus-kätekõverdused-paus-kükid-paus-kätekõverdused-paus-kükid-paus-kätekõverdused asemel oli lihtsalt kükid-kätekõverdused-kükid-kätekõverdused-kükid-kätekõverdused (viimased rohkem värisevate käte ja ristis hammastega kui kunagi varem)! Ja pärast seda siis kohe shooting-drill - vot selle alguses olid mu käed ikka tõsised makaronid, kahtlesin, kas jõuan üldse markeritki käes hoida! Jõudsin! Pärast toimis ikka päris hästi, mõni teine kurtis seal omajagu, aga ma ei hakkaks kedagi nimetama siin parem. Vahva oli ka mixed-drille kõik korraga teha, pidi jälgima kõrvalolijaid jne. Selle sünkroonkavaga võiks lausa esinema minna, küll me oleme ikka tublid!

Mängud õnnestusid mul seekord natuke paremini kui pühapäeval, suutsin mõnes ikka lõpuni ka vastu pidada. Täna mängisin peaaegu koguaeg taganurkades, alguses oli natuke harjumatu, aga enam-vähem sain ehk hakkama ka, mõned vist õnnestus isegi välja lasta. Seal olles ei kipu ma, ainult, millegi pärast väga kuhugi edasi liikuma, tekivad sellised tundub-et-polegi-kedagi-lasta hetked, ajaraiskamine st. Seda seniks kui a) ma vaatan ja otsin, keda lasta, jätan kellegi märkamata ja saan pihta, b) üritan liikuda ja saan ikkagi pihta, c) passin nagu tont seal ja ei tee midagi. Selles mõttes meeldib mulle natuke rohkem kohe kuhugi ettepoole joosta. Kuigi tegelikult, väga vahet ei ole, ma ei ole kuskil veel väga hea ja pean igasuguseid liigutusi ikka tublisti lihvima!

Väga hea trenn oli jälle,igastahes!

Burksidest on küll kergelt kopp ees jälle, nagu suvel juba! Grillmegasid jms ei paku Staap ka teadmata põhjustel juba nädalaid! Plus siis muidugi see väike seik, et tegelikult on seal sees ainuke asi salat, mida ma pärisel ka süüa tohiks! What can I do!?

Koju jõudes oli tuba tühi, tsikiitad vaatavad vist praegugi veel Heroest köögis. Nuki oli kooki ka ostnud, seda ma siin nüüd siis söön, marjade ja puuviljadega hea selline. Teiseks oli Kati meile pildi joonistanud, suure ja ilusa, ma ei oska seda rohkem kirjeldada, kui seal on silm! Ta ütles, et siis ta näeb, kui me mingeid pättusi siin Nukiga teeme! Igastahes hästi armas temast!

Laupäevase sparringuga seoses ma mõtlesin, kas ma ikka reegleid tean üldse piisavalt? Kas seal tuleb ka x-ball või tavaline? Viimast ma ei ole vist eriti palju mängida saanudki. Peaks vist uurima kuskilt enne. Kui ma just ära ei unusta!

Nuki üritab dušši alla minna, aga tal ei õnnestu see mitte kunagi esimesel korral, nii ka täna! Vaeseke, kahju tast lausa! Iga korraga muutub see minu jaoks üha suuremaks hämminguks. Ma olen üsna kindel, kui ma üritaks vahepeal minna, saakisn ka enne teda löögile! Oeh, neist ühika duššidest jm "võludest" võiks lausa eraldi postituse kunagi teha, kui ma viitsin!

Annaks raha ära, aga ei saa!

Peaksin täna oma uute Dye riiete eest maksma, aga mul pole õrna aimugi ei konto numbrist ega ka konkreetsest summast. Ilmselt tuleb mingisugune patakas lihtsalt trenni kaasa võtta.

Ma ei tea, kas ma kipun natuke liiga pikalt kirjutama?

Istun vist juba umbes tund aega üksi toas. Nett on täna ikka tõeline nuhtlus, eriti praegu! Mitte, et ta kunagi siin üldse midagi eriliselt head oleks olnud! Tegin enne mingeid tänukirju homseks Vabariigi aastapäeva aktuseks, et end sellest natukenegi säästa. Nüüd sain siis vähemalt blogimise nurgakesegi lahti!

Käisime ilusti korralikult koolis täna, joonistasime kunstitunnis oma söemaalid lõpuni ja mängisime täpimängu, mis eelmise nädala seadusandluse loengus pooleli jäi. Ma ikka kuulasin ka samal ajal, aga teema tundus üsnagi sama, mis toogi kord, selline üldine kuidas-hädas-käituda-ja-oma-õiguste-eest-seista teema. Söepildist veel nii palju, et eelmise semestri kunsti õppejõud astus korra sealt läbi ja ütles, et minu töö meenutas talle kedagi, loomulikult ma nime ei mäleta! Teine õppejõud nimetas seda autoportreeks. Pildil oli kujutatud vampiir-zombi-elav surnu, midagi sellist. Küll ma olin meelitatud!

Vastasin Rada7's ühele kuulutusele, kus taheti punkbändi teha ja oli trummarit vaja, sobis ka peaaegu algaja - just nagu mina! Eile rääkisin selle tüübiga ja millalgi siis lähen proovin vist ka. Kuigi, ma arvan, et nad leiavad ikkagi kellegi veits parema! No, näis!

Karlole leidsin ka samast kohast ühe pakkumise, seal sooviti ühte metal-bändi trombooni sisse tuua. Lubas vastata ka, aga keegi ei ole veel tema radakontot aktiveerinud seal.

Kristiine keskuses käisin ka jälle, taaskord läksin Nukiga pms niisama kaasa, ta pidi seal Katiga kokku saama. Pistsin igaks juhuks oma show-barmani konkursilt saadud Pepe Jeansi kinkekaardi ka kotti. Otsustasingi poest läbi minna, samal ajal kui teised Prismas ostlesid ja solaariumis käisid. Põhimõtteliselt, ma olin enne juba ka mitu korda seal asju vaatamas käinud, aga no, seal ei ole ju mitte mingisugustki normaalset valikut. Mingid totakad läikivate kirjadega sitsi-satsilised asjad. Või siis teine võimalus - suure firma logoga tavalised särgid - ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed selliseid särke (loe: reklaame) ostavad, selliste asjade eest tuleks peale maksta, et inimesed neid kannaks ja brändi edasi levitaks! Mida iganes.


Mulle tundus, et ma veetsin seal poes terve igaviku otsides midagi vähekegi normaalset, mis minu kinkekaardikesse enam-vähem ära mahuks. Oleks midagi eriliselt head, poleks ka suurem summa hullu teinud. Vaatasin ühte kleiti, ühte seelikut ja ühte pluusi, aga peale proovimist ei meeldinud nendest mulle enam ükski. Proovikabiinist väljudes nägin hunnikut salli ja võtsin sealt ühe suure rätiku sarnase asja. Natuke jäi veel raha üle, haarasin müügisaalist kätte veel halli maika ja tõttasin maksma. 40 EEK pidin ainult ise peale maksma, pole paha, ma arvan. Lisaks sain ma veel kaks mingisugust lõhnanäidist ka kingituseks! Päris hea!


Käisin enne CSI: New Yorki vaatmas, seda filmi, mis pärast tuli, ma enam ei viitsinud. Mõtlesin, et võtan mingi enda oma ette, aga seda ei ole ma ka veel jõudnud. Ehk nüüd? Või peaks ära magama minema? Oleks see võimalik? Minu puhul, kõlab kahtlaselt. Aga proovida võib! Film-käima-ise-pikali-voodisse variant kõlab küll päris ahvatlevalt hetkel!

Igaav!

Ma räägin siis seekord noortekeskuse platsitöötajast vms, inimesest, kes istub ja vaatab, et noored ikka korralikult käituks. Täiesti lõpp, kuus tundi pms ei-millegi tegemist. Ma pole vist ammu nii kaua ühtegi CRT ekraani vaadanud! Mõni võib öelda, et hea ju palka saada niisama passimise eest, aga minu jaoks on selline asi ikka liig, pidevalt ma sellist tööd teha ei suudaks! Ometigi, rääkis see naine seal, et see on ainult üks osa sellest tööst, on veel ka näiteks ürituste korraldamise pool. See oli koht, kus mul kõrvad kikki läksid. Homme pidavat Kethi sinna proovima minema, tal läheb hästi, ma arvan. Katsetajaid pidi kokku olema piisavalt, et veebruari kuus uut töötajat arvele mitte võtta. Taaskord, ma ei oleks üldse kurb, kui ma sinna ei saaks! Kui peaks mingil imekombel vastupidi minema, hakkan mõtlema, seniks, las jääb!

Ahja, hommikul ma kooli ei jõudnud. Kuulsin ainult, kuidas Nuki printis midagi, kuigi ta ütles, et ta ei olnud absoluutselt vaikselt! Nii raskes unes olin veel. Miks on nii, et kaua üleval olla ei ole üldse raske, aga pärast seda on normaalseks elutsemiseks vaja topeltkogust und!?

Muidu, proovipäevalt koju sõites, helistas mulle Birks ja ütles, et Katariina ja Nuki libistavad siidreid ning, et ma võtaks talle ka midagi poest. Maximasse jõudes sai selgeks, et selleks peaks olema Vana Tallinn Creme. Endale ostsin Dr. Pepperi (nii sai Kati tead, et seda Eestis ka müüakse!), lisaks veel kartulikrõpse teistele. Ühikasse jõudes ei saanud ma tuppa, sest olin oma võtmed Nukile andnud, et ta saaks endale koopia teha, kuna unustas enda omad päris maale-koju. Koputasin Birksi toa uksele, seal neid ei olnud, läksin Katariina tuppa, samuti tühjus, teel tagasi enda koridori otsa poole, helistasin uuesti Birksile, aga siis sain juba aru, et nad on telekatoas, millest ma korra olin juba mööda läinud!

Teleka ees möödus väike CSI: Miami ja America's Next Top Model 8. Siis ma tulin ära tuppa, nad vaatasid veel mingit sarja, mis sealt järgmisena tuli. Tagasi teistega ühinedes oli juba Two and a Half Men, aga see sai ka kohe läbi. Nagu selgus, oli vahepeal otsustatud jalutama minna. Mulle hakkavad need öised õueskäimised vist juba harjumiseks saama varsti!

Kõndisime Siidisaba tänavalt otse Sõpruse puiesteele, sealt kuni McDonald'sini ja siis tulime mööda Nõmme teed tagasi. Vahepeal oli midagi hämmastavat toimunud - kõik olid nii väsinud järsku! Ühika juures jõudsid vaevalt-vaevalt trepist üles tulla ja tubadesse kooberdada, ma olin ainuke, kellelt oli see värske õhu laks selle väikesegi unenatukese ära röövinud, mis enne oli. Hambaid pesema minnes ootas samuti hea vaatepilt, igaüks istus pms kraanikausside ees omas nurgas, Kati tegi isegi pilti, äärmiselt hale vaatepilt!

Nuki juba magabki, ma lähen ka nüüd. Mitte, et ma seda varem ei võinud teha, oli ju vaja ikka blogida. Aga no samas, olekski imelik magada üle 7h ju!

Ma lõhkusin oma loaderi ära

Ma ei tea isegi, kuidas see täpselt juhtus. Üks hetk lihtsalt vaatasin, et kõigub kahtlaselt seal peal. Nagu selgus, oli feedneck pooleks. Õnneks pidavat sellel eluaegne garantii olema ja Priit toob mulle uue korpuse. (Aitäh!) Aga kui ma õigesti aru sain, siis on seda selle loaderiga ennegi juhtunud! Üldiselt olid ka emotsioonid täna sellised nullilähedased või veel väiksemad. Esiteks, ka võib-olla selle kerge magamatuse ja väsimuse pärast, mis mind valdab. Teiseks tuli see loader, kolmandaks, ma lihtsalt ei teinud pärast mängus ka vist ühtegi normaalset liigutust ja lendasin välja enne kui midagi alatagi sai, ja nii mitu korda järjest! Kusti laenas mulle loaderit selleks ajaks. (Aitäh!)

WD-40 universaalõli asemel katsetasime täna pallide peal toiduõli, teised olevat juba jõulude ajal sellele üle läinud. Ma ei tea, milles viga oli, aga ilmselt liiga rasvastes pallides, kui lastes absoluutselt kõik nad eri suundadesse lendasid. Sihtimisel ei tundunud olevat mitte mingisugust mõtet! Järgmine kord sooviti proovida spray-pudelisse panna see õli ja siis pallidele lasta, äkki on parem! Lihtsalt, toiduõli on natuke odavam!

Homseks pean kursusetöö sissejuhatuse ära esitama. Loomulikult mul seda veel ei ole. Tegelikult ma ei tahaks üldse homme kooli minnagi, magaks hea meelega sel ajal, selline uni on praegu! Öösel, st umbes kell 16 kui ma magasin (mille peale ma ärkasin)., helistati mulle Viimsi noortekeskusest ka ja küsiti, kas ma ikka tulen nende proovipäevale sinna seda tööd vaatama, andsin unise peaga oma lubaduse. St õhtu tuleb taas üsna pikk.

Ma ei ole sugugi kindel, kas see on töö, mida ma teha tahan või, kas ma seda seal teha tahan. Lihtsalt, see on nii kaugel, et ma pean ühes bussis lausa kaks piletit ostma sinna jõudmiseks! Kolmapäeviti tahaksin ikka trennis ka käia, sealt ma eriti normaalseks ajaks Madarasse ei jõuaks, pluss veel hispaania keel nüüd neljapäeviti, millest puududa ei lubatud, ega ma ei tahakski, esimene tund oli juba nii kift! Aga kui lubadus sai antud, tuleb seda täita, äkki ma ei meeldigi neile vms või siis lihtsalt pean lõpuks ütlema, et see ei ole ikka päris see, mida ma sooviks. Kindlasti jõuame arusaamisteni!

Laupäeval pidi algsete plaanide järgi olema Quattro Cup, aga kuna võistkondi ei registreerunud piisavalt, toimub lihtsalt sparring. Kell 10 hommikul peab kohal olema, mis edasi toimub, ma väga täpselt ei teagi, eks ikka mängu! Ehk läheb natuke paremini seal kui täna, samas, miks peaks!? Igastahes, ma ootan seda, näis, mis saama hakkab!

8,5km jalutuskäik kaamera, statiivi, Katariina ja Terjega.

Mõtlesin minna magama, aga ma ikka veel ei saa. Tulime just Terje ja Katariinaga õuest. Lõpuks tegeime selle vanalinnas käigu siiski ära ja me oleme ülimalt rahul sellega. Kõigepealt plaanisime minna sinna bussiga, aga jäime maha, siis otsustasime Tedre peatusesse minna ja trolli peale hüpata, kuid sinna jõudes mõtlesime, et lähme ikkagi jala. Üllatavalt soe ilm oli õues! Kristiine keskuse ees sõitis meie kõrvale järgmine troll, seekord uuem ja ilusam, viimasel hetkel jooksime sinna peale millegi pärast, sõitsime kuni Vabakani.

Näitasime Terjega Katariinale, kus Angeli baar on, ta ei teadnud seda, aga tahtis targemaks saada. Niikuiniigi jalutasime selles mõttes üsna sihitult seal ringi. Umbes keset Raekoja platsi tekkis kõigil mõte, et kuhu me siis ikkagi lähme, üksmeelselt langetati otsus mingi vaateplatvormi kasuks, sellel on kindlasti nimi ka, aga mulle praegu ei meenu. Seal siis klõpsutasimegi natuke. Mul oli kül lplaanis vaateid jäädvustada, aga neiudel oli parem idee - teeme jälle valgusega trikke ehk siis joonistame. Alguses ei tulnud midagi välja, pärast läks juba paremini, nalja sai igastahes omajagu.

Ma ei teagi, kaua me seal olnud olime, aga igastahes viimasest trollist jäime ka maha. Kuigi selle üle me ei olnud isegi natukenegi kurvad. Kui Terjel külm hakkas, hakkasime kodupoole tagasi ka liikuma. Mõtlesime veel, et võtame McDonald'sist kakaod, aga nagu sinna jõudes selgus, seda seal ei pakutagi. Leppisime hoopis (mina) ühe burksi, (Terje) väikeste friikate ja (Uds) mundris kartulite ja väikese Cocaga. Eriti soojem meil ei hakanud, ei taibanud toas isegi jopesid hetkeks seljast ära võtta.

Jalutamine oli mõnus! Kõik käisime vähemalt korra kas matsu või peaaegu matsu. Soe hakkas ka ajapikku. Mõtlesime, et uni tuleb ka ilmselt hea peale sellist värsket õhku. Teised ilmselt magavadki juba. Homme panen mõned pildid oma fotoblogisse üles ka. Head ööd!

Edit: vahepeal helistas Maria ja kutsus mind Rock Cafesse Heavy Karaokele, ma ei soovinud siiski sinna minna, kuna esiteks olin talviselt soojalt riides ja mul oleks seal ebamugav hakanud, teiseks, ma ei tahtnud tüdrukuid üksi jätta. Nüüd mõni hetk tagasi helistas ta uuesti ja kutsus mind juba Bikersisse. Endiselt, leidsin et täna ei ole ikka see päev (öö) ja lubasin järgmine kord tulija olla.

Seda sain ka täna teada, et meil on Kristeliga rohkem ühiseid tuttavaid kui oleks arvata osanud ja veel missugused neist!?

Edit2(kell: 8.15): Nüüd lähen ma PÄRISELT KA magama . Käisin just Kerdi ja Kusti juures America's Armyt mängimas. Ma ei ütleks, et ma eriliselt mingisugust skilli kuskilt juurde oleks vahepeal saanud. Äratus kell on 17.00 peale paika seatud ja pärast seda ilusti trenni. Vahepeal magan.

Täna ei ole veel vanalinna jõudnud

Ei seadnud eriti kõrgeid lootusi seda vaadates. Jälle üks selline lihtne film oli. Mehel oli hea töö, ilus korter NewYorkis ja suurepärane naine ning kohe-kohe oli pere saamas ka juurdekasvu. Peale tütre sündi ja naise surma, aga kõik muutus täielikult. Uued tuuled hakkasid puhuma alles peale seitset aastat, kui nad olid taaskord külastamas videolaenutust. Pärast kõike keerulist elu saabus siiski happy end.

Kolm filmi ja värki

Põhimõtteliselt oli selle sisu minu jaoks natuke liiga etteaimatav. Paarike abiellub kogemata ja üritab siis lahutust saada, aga lõpuks, nagu ikka, armuvad ja abielluvad päriselt. Lihtne! Aga muidu oli päris lõbus vaadata, head näitlejad ja igati mõnus. Siiski veits palju tüüpiline Hollywoodi film mu jaoks.


Seda vaatama hakates ei teadnud ma jälle, mis sealt tuleb. No, pms oli see tantsust, tänavatantsust. Alguses tundus ebahuvitav, aga tegelikult ei olnud üldse nii paha. Päris head tegelaskujud olid seal mõned ikka ja julmalt hästi liikusid ka noored!


Kõigepealt ma mõtlesin Magnuse filmile seda vaadates, miks too on keelatud ja see ei ole, üritasin selgusele jõuda. Seda ma siiski päris ei saavutanud. Sõnakasutus oli üsna julge ja igasugu muid stseene näitas ka hästi! Sisult jälle narkoteemaline, võib-olla siiski mitte nii dramaatilise lõpuga ainult. Muidu mõlemad seletasid päris, mis inimesest saada võib peale uimastitega tegelemist. Rass oli võrreldes Magnusega siiski tunduvalt optimistlikum ja ambitsioonikam. Aga lõpetas siiski vanglas.



Kõigele muule lisaks. Täna käisin EÜLi volikogu istungil jälle. Seekord mitte niisama vaatamas, vaid ka hääletamas, Irina asemel. Arvan, et sain hakkama küll. Vahepeal läksid seal arutelud päris kuumaks, neid oli huvitav jälgida.

Katariina, Birksi ja Terjega käisime Kristiines nende taarat viimas. (peale seda kui olime avastanud, et me kõik siin oleme, mitte üksi). Saadud tulude eest pannkoogimaterjali ostmas. Ühikasse tagasi jõudes tegid neiud küpsetised valmis ka ja jälle mina olin see, kes ainult sõi. Aga ma laenasin neile panni ja õli! :P

Plaan oli veel minna öösel vanalinna, õues ju niii ilus ilm! Kõige paksem lumesadu oli vahepeal. Aga meie kõhud said nii korralikult täis, et lükkasime plaanid hommikusse. Siis võtame mu kaamera ka kaasa ja statiivi ja teeme pilti! Ja ei ole kuhugi see lumi selleks ajaks kadunud või lögaks sulanud, vot!

No, ei ole rahul!

Ma olen kindel, et ma oleks paremini hakkama saanud! Lohutan ennast sellega, et olen vaevalt kolm kuud alles harjutanud, kuigi tegelikult, olgem ausad, see ei ole ju kellegi vabandus!

Vasak väike sõrm on vastikult valus, sinine ja paistes millegi pärast.

Edit: reaktsiooni "peitu" asemel peaks olema "lase"!

Juba neljandad mulle!

Täna oli esimene ametlik tudengipäevade koosolek sel aastal. Endiselt tegelen bändide, fotograafia ja pubiralliga, + siis kõik muu sebimine-abistamine, kus vaja. See aasta on plaanis üks uus alternatiivne üritus ka korraldada, aga kuna see on nii võib-olla, siis ma ei julge rohkem väga täpsustada. Üldiselt on see ikka ka muusika ja bändidega seotud, aga seekord natuke kitsama suunitlusega, kui need, mis telgis. Lihtsalt, majandussurutise jms tõttu peab hoolikalt läbi mõtlema, kas ja kus mingeid üritusi niimoodi üldse teha. Lisaks veel loomulikult konkurents, st Peda Folk on ju ka kevadel jälle ja jama oleks kahte sellist üritust ühele ajale panna, millistele mõlemale tahaks minna! Näis, mis välja tuleb! Ahja, uisutamisüritus tuleb ka, Tony abiga, st. ma täna mainisin talle seda, et võiks teha ja juba tal oligi kõik peaagu valmis!

Nii vahva oli kõike seda meeskonda jälle näha! Täna oli meid üldse kuidagi hästi palju seal, eriti uusi! Aga vanadest ka, isegi Matu oli kohal, pruuniks päevitunud ja puha. Aitab meil teha, aga ise seekord päevadele ei jõuagi. :/ Mõtted kõigil meeldivalt juba jooksid ja ideid tuli. Pubiralli asemel pakuti välja buubirallit, küpsikute (küpsiste) asemele tulid püksikud ja eelmise helitehnikaga varustava firma puldis istus koguaeg üks "tündrikujuline" mees. Ühesõnaga, nalja sai omajagu ja kaks tundi koosolekut läks nii kiiresti mööda, et ei märganudki. Ainult õhk hakkas otsa saama aeg ajalt (me olime ikka oma 2okesi suht. väikeses ruumis), aga õnneks oli seal vähemalt aken, mis aeg-ajalt ka lahti käis.

17. veebruar jälle, näis, palju meid siis kohale tuleb, siiani on kujunenud ainult esimesed koosolekud sellisteks rahvarohkemateks. Marek lubas igastahes siis tulla, ja Tony, keda seekord ei olnud. Jälle tulevad kõige paremad tudengipäevad ever!

Nuki tegi seljankat! ^.^

Eile sain ma trennis kiita! (Aitäh!) Mul on äärmiselt hea meel, et vähemasti kasu ikka ka on seal käimisest! Lisaks sellele, et ma ise harjutusi tehes korduvalt sõna otseses mõttes vastu näppe sain, olin ma ka vastastele mõned korrad pihta lasknud!

Veider oli, kui Jakoga üksteist lasksime, siis saime mõlemad vahepeal pihta ka figuuri taga olevatele kehapooltele! Väga utoopiliste kaartega lendasid need pallid ikka vahepeal!

Iga päev ma mõtlen, et hakkan hommikuti kätekõverdusi tegema, ja võib-olla ka kõhulihaseid, aga siiani olen selle alati ära unustanud! :/ Ma olen ikka tegelikult nii vormist väljas! Annab tunda, et viimati sai tõsiselt trenni tehtud põhikooli ajal. Natuke jõudu oleks veel juurde vaja! Kasvõi selleks, et suvel Skyjumpi peal igal järgmise päeva hommikul käelihased haiged ei oleks! :D