Rohkem rulluisutamist!

Soomes oli täitsa kift. Kuigi sõit sinna oli ikka üsna pikk ja piinarikas. Olgu, nii hull võib-olla siiski mitte, aga peale 2.5h laevasõitu veel oma 3h autoga sõita ei ole mitte väga mugav. Eriti kui see laev oli Viking Line! Selg on siiamaani kohati haige.

Soomes ootas meid ees väike tuba täis voodeid ja madratseid. Onu ehmus alguses ära, kui mind nägi ja ütles, et pani meid kõiki ühte tuppa, et arvas, et kõik tulevad kutid meil. Aga no, ega ma siis nii pidur ka ei ole, et enda tiimiga ühes toas isegi magada ei võiks! Veel vähem, et ma kahega neist niigi koos elan!

Hommikul panime end riidesse ja kimasime Ilkalistaani, seal siis see asi toimus. Plats oli veidi vildakas, ussipool oli mäepeal, püramiidid mäe all. Ühesõnaga, me Intsuga pidime enamusajast ülesmäge slaidima. Aga ma väga ei slaidinudki. Pärast allamäge ainult korra.

Esimene mäng sai väga järsku otsa ja me ei saanudki aru mis toimus, kui järsku olime juba kõik bänneri taga. Pärast läks juba natuke paremini. Üldkokkuvõttes saime kolmanda koha. Järgmine etapp juba Helsinkis, õnneks siis ei pea enam autoga vähemalt nii kaugele sõitma. Ahjaa, Soomest saabudes, pärast seda sõitsime kohe Jõgevamaale ka, Millenniumi platsi vaatama, mille mingi ants oli sinna üles pannud. Uskumatu. Aga siiski tõsi. Järgmine nv tulevad seal juba võistlused! ^^

Teisipäeval oli meil Pressi konverents ehk siis saime Luulega jälle kokku. Alguses ma arvasin, et me räägime seal 3. kursuse lõpupeo korraldamises, siis aga keegi ütles, et see on hoopis laagripraktikale saatmine. Umbes, et kirjutame, lehele, kes kuhu laagrisse läheb vm. Tegelikkuses oli hoopis jutluse kuulamine, mis võib laagris juhtuda ja, mida siis ette võtta või, kuidas ära hoida. Pms kõik sama, mida eelmine aasta meile 2 nädalat laagriseminari ajal seletati. Kuidagi väga mõttetu päev tundus igastahes! Enne oli veel esinduse juhatusega koosolek ka. Kethi rääkis, et meie ja kogu aktiiv üldse peaks natuke tõsisemalt asjasse suhtuma. Plaanib motivatsiooniüritusi nüüd kaks korda aastas ja värki. Loodame, et need siis toimivad!

Kolmapäeval õppisin vene keelt pm päev otsa. St peale ärkamist kirjutasin enam-vähem jutukesed valmis, päeval ei teinud väga midagi ja siis õhtul hakkasin eesti keelseid tõlkeid nendele kirjtuama, mida siis eksami ajal endal ees hoida.

Neljapäeval läksin kella 9ks kooli, eksam pidi algama kell kümme. Ma ei teagi, miks ma nii vara sinna ronisin, aga väga pahane ka ei olnud, sain vähemalt netis oma asjad korda ajada ja vaadata. Natuke enne 10t kuulsin kuidas kursaõed räägivad, et eksamit ei olegi täna. Õpetaja oli teada saanud, et meil peab 10 tunni asemel olema see semester hoopis 12 tundi. Lõpuks klassiruumi astudes selguski, et ongi nii! Õpetaja vabandas suure hooga ja siis ütles, et teeme ikkagi täna veel loengu! Olgugi, et eelmine nädal oli üks juba ära jäänud!

Kõik vaatasin õppejõu poole jahmunud nägudega. Ta võttis kätte paberi uue tekstiga ja ütles, et see tuleb ka veel eksamisse! Ma küsisin üle klassi, kas Te teete nalja!? Ta imestas selle peale ja ütles, et vabandas ju! Lisaks veel ütles nüüd, et tekstid peavad kõik vähemalt 150 sõna pikad, kõik need 10 teksti, mis me pidime pähe õppima! Minul olid osad 100, osad 50 sõna. Nüüd oli veel kolm päeva eksamini ja ma peaksin kõike otsast alustama? Aitäh!

Istusime vaikselt loengu ära ja lugesime juttu, mida Kethi ja Nuki olid juba põhikooli ajal õppinud. Pärast läksime õppenõustaja juurde. Tatjana küsis ainult, mis tema nüüd siis tegema peab?! Mida meie teeksime!? Umbes, ta ei saa ka midagi teha. Soovitas Pressi juurde minna, aga vaikselt, et teised õppejõud midagi ei kuuleks. Ma ei tea miks. See vene õppejõud on juba täiesti seniilne, ta ei tea ise ka mida ta õpetanud on, mida mitte. A Luule juurde me ei saanud ka minna, sest tal oli koosolek.

Juba algas inglise keel. Osad tegid eksamit ette, meid pandi klassitahaossa, kes ei teinud, ja tõmmati klaasuksed klassi keskel kinni. Kätte anti iseseisev lugemine. Loomulikult ei suutnud keegi sellele keskenduda. Kõigele lisaks, poleks ma vene keelt õppima pidanud, oleksin saanud oma inglise keele teaduslikud sõnad kasvõi ära vastata! Nüüd pean neid koos eksamiga üritama. Inka õppejõud veel ütles ka pärast, et ta oli vene õppejõule ammu rääkinud, et too vaataks oma plaanid üle, et tal peab 12 tundi olema. Kusjuures, kui me küsisime talt, et millal ta lõpuks teada sai selle, et meil loenguid puudu on, ütles, et meie viimase loengu lõpus. See oli kaks nädalat tagasi.

Masendav tunne oli pärast kooli. Isegi Sohu tagasi jõudes ei suutnud veel muu peale mõelda kui imestada, kuidas saab üks kõrgkooli õppejõud niisugune olla? Ja õppenõustaja ka? Oeh, lihtsalt hämming! Ma loodan, et järgmine aasta enam mingeid selliseid üllatusi ei tule!

Läksime FKsse värvima jälle pärast. Täitsa mõnus oli. Mõtted sai vähemalt mujale ja mulle täitsa meeldib selline pintseldamine ka! Mingi hetk hakkas jälle vihma sadama ja õues ei saanud jälle lõpuni värvida. Sees lihtsalt ei olnud enam hetkel midagi teha. Esimest korda ma nägin ka, kuidas seal väljakul ka mängitakse, mingid norra noored olid seal. Tundus, et jäid vist rahule!

Hiljem aitasime Markol asju kokku ka panna. Ma ei osanud ainult Tippmannil loaderit pealt ära võtta alguses. Mitte, et see nüüd midagi keerulist oleks, aga lihtsalt ei ole nagu varem vaja läinud sellist oskust! Nüüd siis tean seda ka!

Reedel käisin jälle kondiväänaja juures, ragistas päris hoolega ja täitsa mõnus oli. Aga mul on selline tunne, et õhtu jooksul pärast ragisesid kõik need kohad vanasse paika tagasi.

Laagripraktika jaoks käisin ka asju uurimas, vestlemas tädidega, kes seda korraldavad. 7-14 aastastele noortele Karepal laager inglise keele õppimiseks. 30.06-04.07.2009.

Terve laupäeva ei teinud midagi. Ärkasin, tegin teed, istusin teleka ette ja panin filmi käima. Ints tuli ka. The Curious Case of Benjamin Buttonit vaatasime. Poolepeal avastasime, et on teine tervelt 2h & 45min pikk. Aga lõpuni jõudsime! Täitsa lahe oli selline, veider. Mehest, kes sündis vanana ja siis hakkas järjest nooremaks minema. Müstika oli jälgida, samas lõpus läks asi veidi liiga kahtlaseks, kui ta oli juba beebi, luud olid ka kuidagi kokku tõmbunud vm. Päeva jooksul ei osanud kuidagi midagi teha. Mingi hetk vaatasin, kuidas Ints oma Rotorit tuunis ja pärast mulle arvutit kokku panna üritas. Sellel, selgus, on mõned jupid veel puudu. Üritatud sai ka kaks korda sellele Windowsi installida, aga vist üsna tulutult.

Mina käisin edasi-tagasi ja näksisin pidevalt midagi. Selline tunne nagu ühikas - midagi teha ei ole, siis sööks! Tegelikult isegi ei tahtnud väga juba, aga ikkagi oli igav!

Ints ütles, et kell 8 hakkame süüa tegema. St ootasime Kerti. Siis tuli ka avastus, et mida me siis teeme kui ta tuleb? Siis passime kolmekesi!

Kell kaheksa panime vee potti ja ootasime, millal see keema hakkab.

Lõpuks sai valmis potitäis riisi köögiviljadega ja kuus kana grillpihvi.

Kui Kert tuli istusimegi kolmekesi ja sõime jäätist. Ma pidin hommikul enne kuut ärkama, et Tõrva tööle minna, teised pidid Jõgevamaale trenni minema, paar tundi huljem.

Hommikul suutsin ennast mingil moel isegi üles äratada. Õigeks ajaks jõudsin Balti jaama ka. Hakkasime sõitma. Võru kaudu Tõrva! See punane joon kaardil.Ma ei ole küll ära mõõtnud, kui pikk see ring täpselt tuli, aga no, piisavalt! Ma juba enne mõtlesin, miks me nii vara pidime sõitma hakkama. Üritus algas 11.00. Ühesõnaga, mind ei kuulatud kui ültesin, et me valesti sõidame! Aga see-eest tegime Skyjumpi ülespaneku rekordi - Kati, mina, Olari ja Ervin. Päeva jooksul saime kõik kenasti päikesepiste. Väga raske oli õhtuks olla.

Tagasi Soos pani Ints jälle mingi filmi käima, see oli tõsielul põhinev mehest, kes üksi lihtsalt kaks kätt taskus rändama läks. Aga ma kahjuks ei jaksanud seda eriti vaadata, ainult algust natuke. Läksin ära magama. Kunagi loodani lõpuni ka näha ikka! Tundus väga hea!

Esmaspäeval läksin 11ks kooli, veidi enne. Aga jälle hakkas eksam hoopis 11.30. Nuki oli ka juba seal, rääkisime juttu ja mõtlesime, huvitav mis õpetajal nüüd selleks korraks valmis mõeldud. Veidi enne õiget aega olid peale meie kohale tulnud veel ka Triinu ja Kairi. Vene keele klass on päikesepoolne, seal ei olnud absoluutselt õhku, mida hingata. Isegi kui aknad pärani lahti tegime ja ukse ja koridoriaknad ka. Läksime kõik klassi. Õpetaja küsiski, mis me siis täna teeme. Et algajatega nad teevad kolmapäeval eksami. Äkki me tahaks ka veel korrata ja eksami hoopis järgmine nädal teha? Siis kui kool juba läbi on!!

Ei aitäh! Seekord õnnestus teda siiski veenda, et me tahame oma asjad ära vastata. Neljapäeval ta ei lubanud. Ütles, et saab muidu käskkirja! Mai ääss!

Ronisime kõik jälle klassist välja, Nuki jäi esimesena sisse. Ta sai kokkuvõtteks B, millega pidavat õpetaja sõnul rohkem kui rahul olema! Mina olin järgmine, vastasin esimesel kursusel õpitud teksti külaliste kutsumise kohta, sõnu küsis ka, oskasin umbes kolme vist, liikumisverbidega lauseid pidin ka vastama, need neli sõna (sõitma, minema, korduv, ühesuunaline) on mul alati sassi läinud, nii ka seal! Õpetaja arvas, et ma oleks pidanud siis rohkem õppima. Mida rohkem neid vaatan, seda hullemini sassis nad mul on! Vahepeal olin nii närvis, ja hapnikupuuduses, vist et ei suutnud isegi meelde tuletada, kuidas "head aega" on.

Arvasin, et tuleb E või D, sain C. Super! Kooli vene keel on ikka palju keerulisem kui see, mida venelased räägivad!

Pärast eksamit kimasin kohe bussijaama. Koju! Üle kahe kuu. Viimati käisin siin 3. aprillil. Ema-isa olid vahepeal isegi kaks korda ise juba Tallinnas käinud. Jõudsin täpselt 13.30 Taisto ussi peale. See mõnus kollane, kus on kliimaseade ka sees! Nii normaalne oli sellega sõita. Palju parem kui päev enne tööle minnes ja sealt tulles. Väänat kohtasin ka bussis. Ta läheb neljapäeval USAsse raamatuid müüma. Pakkus mulle ka seda, aga see pole päris põhjus, miks ma sinna läheks.

Koju jõudes ütles Karlo mulle esimese asjana, et ma olen paksuks läinud. Pärast torkis näpuga mu põske ja ültes, et need on punnis. Küsisin isa käest ka, ta ütles, et on jah natuke ümaramad. Täna olid ka ema ja tema töökaaslane sellega nõus. Ema ütles, et nüüd ma siis ei olegi äkki enam nii alakaaluline. Aga ma isegi ei tea kui palju või vähe ma kaalun! Aga no, see on siis see elu kui passida toas ja ainult süüa! Vaatasin ikka ise ka peeglisse, tundun juba tõesti natuke hamstrimoodi!

Mida ma küll teeks kui mul nii ausat ja otsekohast väikest venda ei oleks!?

Täna hommikul läksime Tallinnasse. Sohu mulle riiulit ja lauda viima ja siis lennujaama veel paarile taanlasele vastu, neli neid juba siin ka. Jahiturismil. Kogemata äratasime Kerdi üles. St isa ja Karlo tulid julma kolinaga selle riiuliga.

Täna kell 18 pidi veel olema ka kohtunike koolitus. Ma tahtsin sinna ka minna ja Kert ütles ka, et ma peaks ja Ints ka pärast msnis, kui ma juba kodus tagasi olin. Veel Soos olles ma korra isegi mõtlesin, et lähen uurin, äkki ma saan ikka jääda juba Tlna ka. Aga siis Kert ütles, et vast ei ole vaja ka. Nojah, mis seal ikka, läks siis nii.

Pean veel meeles pidama Olarile helistama, et ma ei saa laupäeval tööle tulla, võistlused ju! Rumala peakesega lubasin talle! Piste, noh!

Täitsa kopp ees on, ainult, igasuguste ratastega asjade sees sõitmisest! Juba plaaningi, et lähen neljapäeva hommikul rongiga hoopis Tallinnasse, mis siis, et see 2h ja 37min sõidab!

Homme üritan inglise keelt õppida, üldse ei ole veel vaadanud. Aga see on nii lihtne meil üldse siin koolis, et ma kunagi ei viitsigi pingutada. Enamasti sellepärast kõik B'd on ka, et ma nii hoolega neid asju ei tee. Eksami tahaks ikka A saada, ma loodan, et võtan end kokku.

Praegu läksid kõik kohaliku mälumängu hooaja lõpetamisele ühte mereäärsesse puhkekülasse. Mina olen maal ja täiesti üksi. Selles mõttes oleks küll võinud juba linna jääda. Istun praegu teleka ees, vaata mingit krimisarja ja blogin juba üsna mitmendat tundi järjest. Oeh. Teisest küljest, mul pole praegu õrna aimugi, millal siia jälle tagasi jõuan.