Sain endale ühe päris suure ülesande ja vastutuse veel eile. Üks projekt, kuhu on vaja selle aasta jooksul 1000 numbrit ehk koolitatud inimest juurde saada. Ma pean neid läbi viima hakkama. Sel samal teemal tegin eelmine nädal oma büroos kolleegidele ettekande ja mulle jäi mulje, et nad ei olnud väga rahul. Meie büroo kõrgematel kohtadel töötavaid inimesi ei olnud siis üldsegi kohal muidugi.
Ma võtsin, iseenesest mõistetavalt, pakkumise vastu. Kuna see on nii noortele, siis idee poolest seal midagi keerulist ei ole ka, aga kuna ma siiamaani ei ole näinud, kuidas seda läbi viiakse, siis mul selge pilt täiesti puudub. + veel see ka, et me teeme seda seekord veidi teisiti. Ma isegi ei kujuta ette, kaua see aega võib võtta ~25-30in korraga tehes!? Väga ebakindlalt tunnen end selles osas.
Käisin eile taaskord perearsti juures. Ta käskis mul JÄLLE miskeid tablakaid neelama tulla. Et järgmine kord ei taha kuuldagi, et ma pole midagi võtnud. Bff, mismõtes?! Jube s*tt hakkab igakord kui jälle jõuab tuleb kuskilt midagi sellist. Normaalne inimene peaks ju ilma nendeta ka hakkama saama!?
Ilmselgelt ma ei olegi eriti normaalne, aga nii on ikka nõme. Arstide külastamine jätkub. Ma ei olnud koju jõudes pärast kõike seda just parimas meeleolus, isegi minu viimase aja kohta, kui olen kippunud natuke väsinud olema.
Õhtul vaatasin miskeid seepe arvutist ja natuke heegeldasin ainult. Jälle unustasin söömise ka ära. Hambaid pestes õhtul tuli meelde, aga siis enam ei viitsinud.
Tööjuures hakkasin hommikul tegelema Tudengipäevadeks asjade kokku panemisega - pidime sinna telgiga minema.
Miski enne kolme, nii 20-30 min, jõudsime Vabakale. Meile oli A.LeCoq'i telk eraldatud ja mu kolleegile see ei meeldinud. Ta helistas ülemusele, kes oli viimasega nõus. Minu seisukoht oli, et a) A.LeCoq on Tudengipäevade peasponsor ja niikuinii oleme me seal sellest igast suunast ümbritsetud + nagu nad ainult alkoholi teeks - Limonaad ja Aura mahlad ju ka! b) see on kõigest telk.
Vahepeal mõtlesime välja, et telki polegi vaja, piisab ka lauast, kuna im ilus, aga siis juba mõtles mu kolleeg, et ei ole mõtet üldse olla siin, sest pommikad, politsei jm, kes pidid ka tulema olid alt ära hüpanud ja nö ohutuspäevast ei olnud väga midagi järele jäänud. Üks autokool oli siiski oma pöörleva simulaatoriga kohal. Kõne ülemusele tõi selguse, et läheme ära.
Arutasime, teel büroosse tagasi, seda teemat. Ühine arusaam oli, et tekkinud on nõme olukord. Esiteks, me olime seal liiga vara (kuigi TP olid meid hiljem tahtnud, koos simulaatoriga, rääkis meie ülemus nad ümber, et tuleme 2h varem - töö aja sees ja ilma simulaatorita). Teiseks meil olidki ainult mõnded voldikud ja nänn, aga miskit sellist konkreetset tõmbavat tegevust mitte.
Asjal oleks jumet olnud, kui oleks ka teised kohal olnud, paar tundi hiljem toimunud ja kõige parem ka kui oleks miski simulaatori sarnane tegevus juures olnud. Mul oli nii kahju sealt niimoodi ära tulla. Nõme tunne. Samas, saan ka aru - praegu tõesti seal ei olnud peaaegu kedagi ning meie ainukesena, lihtsalt laua taga oleksime nõrgaks jäänud ja veidralt mõjunud.
Kevadel võiks seda uuesti proovida, ma arvan, et oleksin nõus oma käe külge panema ja aitama. Kui praegused TP läbi, saadan Lännile kirja sarnase mõttearendusega, mille just siiagi kirja panin.
Täna saatsin selle projekti, mida ma nüüd läbi pean viima, info koolidesse ja juba on mõnedki registreerunud. Aga ma ei tea, mis edasi saab. Veits hirmus on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar