Kuna ma ükspäev avastasin oma MS Wordist nupu „Post To Blog“ ja praegu ühikas jälle Internetti ei ole, siis mõtlesin, et oleks sobiv aeg selle võimalusi ära kasutada ja ikka blogida, blogimaniakk, nagu ma olen!
Ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone varjata. See nukuteater siis, etenduse nimi oli „Nukumängu ABC“, muusikalised nukusketšid kogu perele. Seal mängis kolm näitlejat + veel üks, kes rääkis, teiste tegevus toimus erinevate muuskate saatel. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses! See oli tõepoolest elu teatrielamus, ühed parimad 45 minutit kindlasti üle pika aja! Kultuurielamus, missugune, soovitan kõigile. Homme kell 11 hommikul on järgmine etendus, plaanisime juba, et peaks jälle vaatama minema!
Põhimõtteliselt, nad kasutasid seal väga vähe tavalisi nukke, mitu korda võtsid lihtsalt igaüks ühe porolooniriba ja kombineerisid nendest uskumatuid kujundeid ja tegevusi kokku. Näiteks tähestikku ja siis pilte nende tähtedega algavtest sõnadest. Geniaalne! Samuti oli lihtsalt hämmastav ühel siledal valgel alusel toimunud „uisuetendus“ lihtsalt kahe näpupaariga, ei mineid nukke, pisar tükkis lausa silma peaaegu. Teised kaks näitlejat näitasid samal ajal veel taskulampidega „uisuplatsile“ UV valgust, nii et see oli mõnusalt sinine ka veel.
Charlie Chaplinit tegid ka hästi – kahe kahvliga, mõlema otsas kukkel, need kujutasid jalgasid, ja niimoodi ta siis tantsis seal oma ümarte ninadega kingakestega! Ja see kõik oli nii usutav! Ühe madruse etteaste ajal küsis väike tüdruk meie tagant: „Emme, kas see on päris inimene seal,“ ja ma üldse ei imesta! See oli selline nukk, kus üks tegi käsi, teine jalgu, kolmas hoidis pead ja keha.
Sisuliselt samasuguse nukuna esines ka Johnny, ta oli aafrika muusik, jalgadega tatsas trummide peal, mängis vahepeal nii klahvpille kui ka kitarri ning laulis! Haaras rahvast kaasa nagu tõeline superstaar! Rahvas plaksutas rütmi kaasa ja jäi tõesti mulje, et Johnny elabki seal ja laulabki niimoodi koguaeg! Hämmastav!
Ma arvan, et ma olin terve etenduse aja seal lihtsalt suu lahti. Nii ka ülejäänud meie kursuse omad, nagu ma pärast kuulsin! Õppejõud, kes meiega ka kaasa tuli, oli meid kõrvalt päris vaadanud kohe hea näoga seepeale, räägivad, kes talle lähemal istusid. Ma vist ei oleks teda siis ka märganud, kui otse ta kõrval oleksin olnud!
***
OK, nüüd on juba reede. Ühikas ei ole endiselt netti. Ma üritasin oma kursusetööga tegeleda. Sissejuhatuse sain mingil määral valmis. Nii nõme on see, et me peame iga lõigu kirjutama mingist allikast pms maha ja siis lõigu lõpus sellele viitama, mitte ei tohi materjale lihtsalt läbi lugeda ja siis kokku kirjutada! Ma ei saa aru, miks, see on nii raske. Ma ei oska kuskilt alustada ka.
Oleme siin Kristiine keskuses Katiga. Nii kaua kui akud tühjaks saavad läpakatel. Lõbus-lõbus elu.
PS! Publish To Blog ei toimi.
Ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone varjata. See nukuteater siis, etenduse nimi oli „Nukumängu ABC“, muusikalised nukusketšid kogu perele. Seal mängis kolm näitlejat + veel üks, kes rääkis, teiste tegevus toimus erinevate muuskate saatel. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses! See oli tõepoolest elu teatrielamus, ühed parimad 45 minutit kindlasti üle pika aja! Kultuurielamus, missugune, soovitan kõigile. Homme kell 11 hommikul on järgmine etendus, plaanisime juba, et peaks jälle vaatama minema!
Põhimõtteliselt, nad kasutasid seal väga vähe tavalisi nukke, mitu korda võtsid lihtsalt igaüks ühe porolooniriba ja kombineerisid nendest uskumatuid kujundeid ja tegevusi kokku. Näiteks tähestikku ja siis pilte nende tähtedega algavtest sõnadest. Geniaalne! Samuti oli lihtsalt hämmastav ühel siledal valgel alusel toimunud „uisuetendus“ lihtsalt kahe näpupaariga, ei mineid nukke, pisar tükkis lausa silma peaaegu. Teised kaks näitlejat näitasid samal ajal veel taskulampidega „uisuplatsile“ UV valgust, nii et see oli mõnusalt sinine ka veel.
Charlie Chaplinit tegid ka hästi – kahe kahvliga, mõlema otsas kukkel, need kujutasid jalgasid, ja niimoodi ta siis tantsis seal oma ümarte ninadega kingakestega! Ja see kõik oli nii usutav! Ühe madruse etteaste ajal küsis väike tüdruk meie tagant: „Emme, kas see on päris inimene seal,“ ja ma üldse ei imesta! See oli selline nukk, kus üks tegi käsi, teine jalgu, kolmas hoidis pead ja keha.
Sisuliselt samasuguse nukuna esines ka Johnny, ta oli aafrika muusik, jalgadega tatsas trummide peal, mängis vahepeal nii klahvpille kui ka kitarri ning laulis! Haaras rahvast kaasa nagu tõeline superstaar! Rahvas plaksutas rütmi kaasa ja jäi tõesti mulje, et Johnny elabki seal ja laulabki niimoodi koguaeg! Hämmastav!
Ma arvan, et ma olin terve etenduse aja seal lihtsalt suu lahti. Nii ka ülejäänud meie kursuse omad, nagu ma pärast kuulsin! Õppejõud, kes meiega ka kaasa tuli, oli meid kõrvalt päris vaadanud kohe hea näoga seepeale, räägivad, kes talle lähemal istusid. Ma vist ei oleks teda siis ka märganud, kui otse ta kõrval oleksin olnud!
***
OK, nüüd on juba reede. Ühikas ei ole endiselt netti. Ma üritasin oma kursusetööga tegeleda. Sissejuhatuse sain mingil määral valmis. Nii nõme on see, et me peame iga lõigu kirjutama mingist allikast pms maha ja siis lõigu lõpus sellele viitama, mitte ei tohi materjale lihtsalt läbi lugeda ja siis kokku kirjutada! Ma ei saa aru, miks, see on nii raske. Ma ei oska kuskilt alustada ka.
Oleme siin Kristiine keskuses Katiga. Nii kaua kui akud tühjaks saavad läpakatel. Lõbus-lõbus elu.
PS! Publish To Blog ei toimi.
2 kommentaari:
Minu teada toimib ta siis kui Internet on. Mina olen proovinud, mitte küll Wordiga (kus ma pole seda nuppu veel leidnud), aga Windows Live Writeriga (vist oli).
Ka sama põhimõte, et võtad lahti ala tavalsie paberilehe nagu Wordis, kirjutad ja siis published ning ise läheb sinna õigesse blogisse, õige kellajaga jne. ehk siis ei pea Interneti avamagi :)
See oli mingi PhotoShopi lisand seal, vend pani mulle CS4, aga mingi limiidiga, mis nüüd otsa sai. Sellepärast ei toiminudki!
Postita kommentaar