Vaatasin bussiaegu, jäin just napilt maha ühest, st oleks jäänud kui oleks bussijaama sõitma hakanud. Järgmiseni oli aega umbes tund. Mulle see sobis. Isa helistas ka vahepeal uuesti, küsis, mis ajal ma jõuan. Siis ta ütles, et ta ei tule ikkagi linna, kutsuti hundijahile. Mis seal ikka. Ema oli õnneks ikkagi tööl, sain temaga. Vähemasti ei pidanud mööda linna selle kolaga liikuma, 17a's olemisest piisas, üsna tüütu oli. Miks kõik tahavad samal ajal bussidega alati liikuda kui mina!?
Kodus hakkasin kiiresti riideid pesema. Nagu ikka, põhiline tegevus, mida sinna sattudes teen. Mitte käsitsi loomulikult, toppisin masinasse ikka. Karlo ütles, et ta läheb pühapäeval võib-olla Tallinna. Kui ta õhtul koju jõudis, ütles juba, et ikkagi ei lähe, et hoopis homme, st täna. Hommikul Pärnusse Laulupeo proovi ja siis Tallinnasse. Kaidi esines Rock Cafes, mingi Johnny Cashi üritus.
Hommikul ema ütles, et Jass pidi ikkagi ka täna maale minema. Ma helistasin siis, ta JÄLLE ei teadnud veel (umbes kella 11 ajal). Otsustasin, et lähen ikkagi Karloga. Vähemasti ta teab, mida teeb.
Ma oleks ka tahtnud sinna Laulupeo-asjale jõuda, aga polnud aega, pidin riideid pakkima hoopis, jess. Aga no, ma olen nii vähe saanud proovides käia niikuinii, et õnneks või kahjuks ei osanudki keegi must seal puudust tunda.
Täiesti minu algsete plaanide väliselt olin juba kuskil poole viiest ühikas, täna. Ei oskagi midagi teha. Käisin jälle poes. Kuigi midagi tegelikult väga vaja ei olnudki. Õudne. Ja mõttetu.
Ema helistas ka mingi aeg nüüd. Jass ei olnud ikka maale jõudnud. Samas, ta vist oli lubanudki talle õhtuks jõuda vms. Ma siis küsisin üle, igaks juhuks, jätsin pooled asjad maale kuivama, et ta ära tooks. Nüüd oli vastus kindel, et ei lähe ta kuhugi, on juba päev otsa palavikuga voodis haige olnud. V no, haige oli ta juba neljapäeval, kui ta ka ei teadnud, kas läheb reedel maale või ei, aga see selleks. Igastahes, see kõlas nii, nagu ma peaksin juba seda teadma! Siis ma mõtlesin küll, et p**sse, enam ma ei viitsi temaga asju ajada niimoodi. Ja ma sain taaskord suurepärase kinnituse, et saan ise ka endaga hakkama, isegi topeltsuure hunniku asjadega!
Happy Feeti vaatasin. Veits halva kvaliteediga oli, aga ei midagi kohutavat samas. Alguses oli näha see, et on kinost filmitud ja vahepeal pani keegi oma käe ette, niiet pilt mustaks läks, aga õnneks mitte väga pikalt. Ilmselt oli siiani see algus mu ära ehmatanud, kus ta seda kaamerat sätib, et ma ei olnud siiani seda veel vaadanud.
Keiserpingviinid laulavad, igal pingviinil on oma südamelaul. Mumble, aga kukkus kui ta veel muna oli ja hoopis tantsib steppi. See on vastuvõetamatu kõigile teistele. Ühel päeval satub ta jäämäe teise otsa adeelia pingviinide juurde. Nad on väiksemad, aga palju vabamad, gangsta! Nende meelest on Mumble'i tants hämmastav! Ta sulab kiiresti massi ja leiab omale esimesed tõelised amigod. Vahepeal juhtub nii mõndagi, kuid lõpuks naaseb Mumble siiski koju, hoolimata sellest, et vanemad pingviinid teda sealt ennist lahkuma olid sundinud. Rõõmus multikas, rõõmsate jalgadega.
Mõned filmid on mul veel, kui ma nüüd magama ei jää, siis ehk vaatan veel ühe täna ära.
PS! Pean oma juuksed vist ikkagi jälle maha lõikama.
2 kommentaari:
See mutikas on elu vana ikka. Ja mis karvadel viga on et neid pügama hakkad ? Ma siiamaani kahetsen et lõngast ilma jäin :(
On, jah, vana, sellepärast ma imestasingi, et seda veel vaadanud ei olnud!
Karvad on niisama koledad ja närakad. Ma uurin ja mõtlen veel, äkki annab midagi välja leiutada. Eks veits kahju oleks ikka muidugi, aga no, nad kasvavad õnneks ikka tagasi ka, mingi aeg.
Postita kommentaar