Team spirit!

Ma ausõna ei teadnud, et keegi nii mu blogi loeb ja lausa ootab kui ma kirjutan! Nüüd ma jõudsin koju ja hakkasin kohe kirjutama.

Alustan siis algusest, umbes reedest. Nagu ikka, oli see meil vaba päev, ei mingit kooli ega midagi. Erilise asjana saime siis Katiga hommikusöögiks (kui seda aega, millal mina ärkasin veel hommikuks nimetada tohib?!) oma isetehtud superhead küpsisetorti süüa. Poleks uskunudki, et see meil nii hästi välja tuleb! Mõnusalt suured tükid tegime ka nii, et esimestest olid kohe kõhud täis, mõneks ajaks.

Päev otsa passisin niisama, midagi erilist tegemata. Hakkasin vaatama Da Vinci Code'i, lõpuni ma veel sellega jõudnud ei ole, seega pikemalt kunagi hiljem. Praeguse seisuga on neil juba mingisugune krüptum käes, umbes pool on veel ees.

Vahepeal käis Maria külas, tõi sõbrapäevakaardi ja midagi magusat hamba alla. See oli midagi vahvli või küpsise moodi, ma ei teagi. Aitäh!

Õhtul läksime Kerdiga Metsatöllu 10. sünnipäevale, jala. Ei olnudki pikk maa, aga ise ma ei oleks seda teedpidi küll minna osanud, kui siis ainult ringiga! Igastahes, kohale jõudsime lausa tund aega enne kontserdi algust. Rahvast oli üsna palju, aga õhkkond oli üldiselt kuidagi mõnus. Enne peasüüdlast esinesid Zetod. Ma olin neist palju head kuulnud, nüüd nägin nad päriselt siis ka ise ära. Väga vahvad tüübid, oskasid rahva käima lüüa, head rahvalikud-tantsulised rütmid. Sõnad olid ka muidugi võro keeles, milles ma sügavalt kahtlen, kas enamus üldse aru sai! Mulle Zetod meeldisid!

Töllud, oma tuntud headuses, esinesid vist umbes pool tundi pärast seda kui Zetod olid lõpetanud. Mingit tuleshowd seekord ei kasutatudki. Vahva oli, aga, et nad esitasid ka Kukerpillide-projekti lugusid paar, need olid naljakad, aga mulle meeldisid. Aga ma võin öelda, et Töllu lood Kukerpillide esituses on veel naljakamad!



Pärast, garderoobijärjekorras seistes, kuulsin, et keegi hüüab kuskilt "Kadri", vaatasin üles rõdu peale ja, keda ma näen, Nuki ja Kati! Kati tuli alla, tegi kalli ja läks Maria juurde, kes pidi ka kuskil seal samas all olema. Veidi üllatav oli neid näha seal, aga samas ka rõõmustav.

Kert ostis endale veel uhiuue, lõhnava naha sisse pakitud, Metsatöllu 2DVD+DC ka ja siis me läksime õue. Ma helistasin korra igaks juhuks veel Nukile ka, et kuulda, mis nende plaanid edasi on, selgus, et oodata ära kui kõik ära lähevad ja siis ka välja sujuda. Ja siis taksoga vm koju minna, sest tal olid a'la 15cm kontsad all ja jalutamistuju väga ei olnud.

Ühika juurde tagasi jõudmiseks kulus umbes sama palju aega, kui ennist Rock Cafe juurde jõudmiseks - tunnike (4km). Meie toa aken oli pime, mõtlesin, kas tõesti Nuki juba magab!? Koju jõudses selgus aga, et uks oli lukus ja nad ei olnud veel jõudnudki. Jõudsid umbes 5 minuti pärast ja hüüdsid mind alt, kui nägid tuld aknas põlemas. Muljetasime ja läksime magama!

Hommikul, leppisime kokku, ma ei maga sisse vaid hoopis välja seekord, mulle tundus, et täitsa õnnestus isegi mingil kombel. Vähemalt see ärkamise hetk oli kuidagi ebatavaliselt kerge. Nuki oli jälle mingit fantoomäratuskella kuulnud ja ei maganud ka enam. Pakkisin ennast kokku ja läksin välja.

Aga, miks ma üldse laupäevasel päeval vara ärkama pidin oli, et jõuda 9.45ks Madarasse sparringule. Midagi võistluste moodi, teiste tiimidega, aga ilma punktiarvestustega, reballidega mängisime ka, mitte päris pallidega. Ei ole veel oma SLGd värviseks saanud.

Ma ei olnud eriti kindel, kuidas ma hakkama saan, aga üldiselt vist enam-vähem võib ikka rahule jääda küll. Kuna me olime natuke algajamad, enamus, kui teised, oli meid nelja asemel võistkonnas viis, et oleks natukenegi tasavägisem. Üldiselt, ma arvan, saime hakkama küll.

Vahepeal käisime Mustamäe tee Chopsticksis söömas. See oli hull! St, söök iseenesest oli hea, aga seda oli liiga palju! Pms mitte keegi ei jõudnud enam ennast nii liigutada kui enne. Plus see, et lihased läksid külmaga üsna kangeks.

Üldiselt oli vahva päev! Mulle meeldis! Vähemalt mingisugunegi selline kogemus nüüd ka olemas, teisi tiime nähtud ja puha.

Õhtul läksin kahe, pigem ühe ja poole siiski, koogiga Kerdi ja Kusti juurde. Kert näitas oma uut plaati, ütleks, et Töllul olid omalajal huvitavad proovid ja veel huvitavam trummikomplekt (vihjeks paljas Markus ja juhtmega laest rippuv ride). Viimase plaadi making of oli ka päris geniaalne (Markus seekord tuubaga üksi keset Tartu laululava, näiteks). Harold and Kumari teist osa vaatasime ka, see oli huumor! Mingi eriliselt põhimõtetekindel politseinik oli seal!

Kuskil poole kümne ajal ühikas, oli Nuki (jälle) juba ärganud. Täna ta ütles, et ei kuulnud isegi fantoom-äratuskella, vaid ärkas niisama!(?) Üritasin magada, natuke õnnestus, aga eriti mitte, mis sa teed, kui ümber elu keeb!?

Kuuest hakkasin jälle trennipoole liikuma. Mõtlesin, et lähen jala, aga järgmises bussipeatuses ootasin need neli minutit ikkagi ära ja hüppasin 17a peale.

Täna me ainult rääkisime! Kuni umbes poole üheksani (vist) niisama mula, siis hakkas juba konkreetsem ülerääkimine eilse suhtes. Esmalt alustaks heast, ütles Allar, Kadri oli tubli! *hämmingus mina*. Nojah, ma tegin parima, mis suutsin, üritades meenutada kõike seda, mida ma oma kolmekuuse paintballikarjääri jooksul õppinud olen, vähemalt on midagigi kasu ka! Siis, ütles Allar, et edasi lähme kriitika juurde. *veel suuremas hämmingus mina + üleüldine naerupahvak* See kõlas küll väga nii, et ainult mina olin tubli vms. Ma ei tahaks seda hästi uskuda, st ei usugi!

Rohkem midagi konkreetset kellegi suunas täna õhtul me ei kuulnudki. Edasine läks juba tervele tiimile üldiselt - meie tehnika on nõrgem (kellel jamas marker, kellel loader) ja samuti ka kiirus-täpsus figuuris olles. Kolmas, kõige olulisem on team spiriti puudumine.

Siinkohal, ma mõtlesin, võiks meeskonnakoolituse meile organiseerida. Võiksin ka ise seda teha, aga sellel ei oleks vist väga mõtet! Näis, kui kellelegi veel see mõte peale läheks, saab uurida!

See, kui Allar ütles, et ei täideta oma kokku lepitud ülesannet, vaid vaadatakse igale poole korraga, või no, üritatakse! Ma tegin ka seda, vähemalt ühte korda mäletan selgelt! Üldiselt, oligi mul nii et kui öeldi, konkreetselt, kuhu ma minema pean ja mida tegema, oli kõik hästi, muidu ma lihtsalt ei osanud. Ja ei oskakski! See oli võib-olla selle süü ka, et ma väljakuga enne mängu ei tutvunud. Ilmselt!