Kliki pildil ja vaata suurelt!
teisipäev, 31. märts 2009
Mul on kotis kommi!
Hommikul hakkas Priit minuga MSNis rääkima ja ütles, et läheme pusasid vaatama, saame 14.30 Magistrali juures kokku. Sellised kiftid asjad teeme omale:
Igastahes, 14.30 olin ma kohal, endalegi üllatuseks täpselt. Alvar oli ka seal. Ootasime vist umbes 10 minutit, siis ma küsisin, äkki peaks helistama vm, ta ütles, et kokku oli lepitud 14.30-15.00. Nojah, mis seal ikka. Käisin poest läbi ja ostsin jätsi. Tagasi tulles olid uus Karli ja Jako ka juba kohal. Väga kaua ei pidanud ootama kui Priit ise ning Ints ja Kert ka tulid.
Valisime kahe variandi seast välja veidi kallima, aga kvaliteetsema. Natuke proovisime kohalolevaid numberid selga ka. Ma tellisin endale kohe kaks tükki, vot nii head ootused on selle pusa suhtes! Tegelikult lihtsalt kuluvad mulle mõnusad pusad hetkel marjaks ära, pole väga ühtegi sellist pms.
Karli ja Alvar läksid oma teed, teistega läksime noortekasse, nad juba ammu tahtsid kõik seda tantsumängu näha ja proovida. Päris hästi tuli välja ka, ma arvan, et mul läks küll esimesel korral hullemini! Väga tore oli igastahes,aitäh, et tulite!
Ülejäänud õhtu möödus nagu ikka - paar korda lauamängude seltsis, millest ükski lõpuni ei jõudnud, sest noored ei viitsinud enam, ja niisama arvuti taga passides. Hea tööpäev oli, ei tüüdanud ära ega midagi. Juba teist korda sai ka valges seal minema! Eile ma mõtlesin, et asi on selles, et kell siis alles 18 oli, aga täna ma tulin ju alles 20st. Kellakeeramine - ofkoors!
Täna mul jäi jälle blogikirjutamine vahepeal pooleli siin. Hakkasin süüa tegema. Ema-isaga poes käies sai mulle ka 10 muna ostetud, millest 9 veel täiesti alles oli. Mõtlesin, et oleks hea nendega midagi teha. Esimesena tuli pähe omlett, sest tavalist keedu- ega praemuna ei tahtnud. Mitte, et minu valikki eriline lemmik nüüd oleks! Helistasin selle tegemiseks emale, sest ma ei olnud kunagi varem omletti teinud ka - obviously! Karlo võttis vastu ja juhendi sain hoopis oma väikeselt vennalt nii! Tegelikult, tuli välja, ma pms teadsin ka juba, mis ta mulle rääkis, v no aimasin vähemasti!
Aga, mis siis välja tuli!? Ei tea, omletti väga ei meenutanud. Maitsel väga viga vist pole, samas mu võib kõht tühi ka olla! Ketšupit muidugi läks ka oma kogus sinna peale. Oeh, minust ikka kokka ei saa! Kellelegi teisele ma seda sööki küll ei oleks pakkunud! Poleks julgenud.
Nädalavahetusel lähen koju, sel lihtsal põhjusel, et järgmine võimalus paistab mai keskel ja mul hakkavad juba riided ka vaikselt otsa saama siin. Natuke mu plaanidest siia siis ka kui juba:
11. aprilliks kutsus Alo enda sünnipäevale, siis tuleb vist Tartu minna. Aga ma veel ei tea.
17.-19. aprill - lähme Riiga, Capitals Cup.
20.-23. aprill - Tudengipäevad.
25. - aprill BigGame '09.
Praeguseks piisab, hiljem täpsemalt, muidu pole reklaamil mõtet, unustate veel ära! :P
Igastahes, 14.30 olin ma kohal, endalegi üllatuseks täpselt. Alvar oli ka seal. Ootasime vist umbes 10 minutit, siis ma küsisin, äkki peaks helistama vm, ta ütles, et kokku oli lepitud 14.30-15.00. Nojah, mis seal ikka. Käisin poest läbi ja ostsin jätsi. Tagasi tulles olid uus Karli ja Jako ka juba kohal. Väga kaua ei pidanud ootama kui Priit ise ning Ints ja Kert ka tulid.Valisime kahe variandi seast välja veidi kallima, aga kvaliteetsema. Natuke proovisime kohalolevaid numberid selga ka. Ma tellisin endale kohe kaks tükki, vot nii head ootused on selle pusa suhtes! Tegelikult lihtsalt kuluvad mulle mõnusad pusad hetkel marjaks ära, pole väga ühtegi sellist pms.
Karli ja Alvar läksid oma teed, teistega läksime noortekasse, nad juba ammu tahtsid kõik seda tantsumängu näha ja proovida. Päris hästi tuli välja ka, ma arvan, et mul läks küll esimesel korral hullemini! Väga tore oli igastahes,aitäh, et tulite!
Ülejäänud õhtu möödus nagu ikka - paar korda lauamängude seltsis, millest ükski lõpuni ei jõudnud, sest noored ei viitsinud enam, ja niisama arvuti taga passides. Hea tööpäev oli, ei tüüdanud ära ega midagi. Juba teist korda sai ka valges seal minema! Eile ma mõtlesin, et asi on selles, et kell siis alles 18 oli, aga täna ma tulin ju alles 20st. Kellakeeramine - ofkoors!
Täna mul jäi jälle blogikirjutamine vahepeal pooleli siin. Hakkasin süüa tegema. Ema-isaga poes käies sai mulle ka 10 muna ostetud, millest 9 veel täiesti alles oli. Mõtlesin, et oleks hea nendega midagi teha. Esimesena tuli pähe omlett, sest tavalist keedu- ega praemuna ei tahtnud. Mitte, et minu valikki eriline lemmik nüüd oleks! Helistasin selle tegemiseks emale, sest ma ei olnud kunagi varem omletti teinud ka - obviously! Karlo võttis vastu ja juhendi sain hoopis oma väikeselt vennalt nii! Tegelikult, tuli välja, ma pms teadsin ka juba, mis ta mulle rääkis, v no aimasin vähemasti!
Aga, mis siis välja tuli!? Ei tea, omletti väga ei meenutanud. Maitsel väga viga vist pole, samas mu võib kõht tühi ka olla! Ketšupit muidugi läks ka oma kogus sinna peale. Oeh, minust ikka kokka ei saa! Kellelegi teisele ma seda sööki küll ei oleks pakkunud! Poleks julgenud.
Nädalavahetusel lähen koju, sel lihtsal põhjusel, et järgmine võimalus paistab mai keskel ja mul hakkavad juba riided ka vaikselt otsa saama siin. Natuke mu plaanidest siia siis ka kui juba:
11. aprilliks kutsus Alo enda sünnipäevale, siis tuleb vist Tartu minna. Aga ma veel ei tea.
17.-19. aprill - lähme Riiga, Capitals Cup.
20.-23. aprill - Tudengipäevad.
25. - aprill BigGame '09.
Praeguseks piisab, hiljem täpsemalt, muidu pole reklaamil mõtet, unustate veel ära! :P
esmaspäev, 30. märts 2009
Harjutama peab!
Pidin täna 14ks praktikale minema, jäin ühest bussist maha ja seepärast veits hiljaks. A midagi hullu ei olnud. Ma olen niigi üsnamitu ületundi ka juba teinud. Päev möödus tavapäraselt rahulikult, mängisin Janetega Touched ja Imagot, esimest natuke Kristiinaga ka.
Noortel on seal arvuti, mida nad saavad graafiku alusel kasutada, kes õigeks ajaks nime kirja paneb, selle kord, nagu ikka. Ühe lehe peal on neli tabelit, praegu oli kaks neist tühjad, üks eilne ja üks tänane. Kahel korral panid mõned ennast tühja päeva peale kirja ja siis hakkasid vaidlema, kelle kord oli. Kurb-kurb kui lugemisega raskused on! Isegi 7-aastased peaks seda juba oskama, segadust tekitasid siiski juba natuke vanemad.
Trenni minnes jäin jälle bussist maha. Ma ei saa aru, mis neil või mul viga on! Vähemasti ühikasse tagasi tulles jõudsin õigel ajal peatusesse. Ma oleks muidu asjad kohe kaasa võtnud ja ilusasti normaalseks ajaks jõudnud, aga pidin pildistama minema kella 18ks TPSi. Mingi aeg siis helistati ja öeldi, et see lükati kolmapäeva peale. Teine päev, ilmsel pean siis ka jälle hilinema! Kuigi täna see oli täiesti ilma põhjuseta siis peaaegu ju!
Kükist püsti hüpete ajal läksid kintsud jõhkralt krampi. See ei olnud, nagu nt kätekõverdusteg, et lihtsalt ei jõua vm, retsilt valus oli lihtsalt! Ma arvan, et ma oleks neid lihaseid pidanud enne ka lihtsalt venitama. Pärast tegin, siis hakkas igastahes tükkmaad parem kohe. Aga no, ilmsirgelt olen ma lihtsalt nõrk ka! Isegi kätekõverdusi häirisid need jalad teha siis, liiga valusad olid veel ja paaril korral kukkusin lihtsalt põrandale.
Otse laskmise harjutust tegime. Nii, et teine vaatab vastast, kuidas mu asend on. Taaskord mainiti, et mul on marker liiga pikk, kaugel vms. On küll, jah. Selle harjutuse käigus sain ma veel ka teada, et ma olen kogu see 4-5 kuud käevahetust valesti teinud. St, mitte just kõige efektiivsemal moel. Aga samas, ei pidavat hullu olema, kui ma seda piisavalt kiiresti teen. Ma üritan veel seda õiget moodi natuke harjutada ja siis vaatan, kumb paremini välja tuleb. Aga k*r*di raske on ikka, vanad liigutused on lihtsalt nii sees juba. Ma pean selle peegli riiuli pealt kuhugi natuke paremasse kohta tõstma või tooli peal seistes hakkam seda ühikas proovima!
Järgmisena hakkas Priit seletama, mida tähendab "hoidmine" nagu välja tuli, kõik seda tõepoolest ei teadnud! Aga mul hakkas selle ajal külm, õnneks siis Allar juba mainis ka, et võiks teooriatunni mujale jätta kui treeningsaali. Seda tehes ma sain jälle aru, et ma ikka üldse ei oska mängida. Kohutav, väga hale.
Lasen ma üldiselt pidevalt natuke liiga madalale. Isegi märklaua pihta ei õnnestunud väga palju palle vist saada. Seda tuleb ka harjutada, aga ma veel täpselt ei tea, kuidas ma seda ühikas teen!
Loader jäi ka koguaeg täna kinni! Ma ei saa aru, varem ei ole nii jama ikka olnud. See ajas lausa närvi natuke! Toru oli ka mingit rõvedat kleepuvat paska täis. Karli andis mingi oma Poopersi või Poppersi või mingi asja ja valas seda mu swabi peale, tegi toru puhtamaks vist küll! Enne olin, samas, ka vägaväga palju juba seda nühkinud. Aga selle asja haisu tunnen ma siiamaani! Pean vist kotist välja võtma ja ära pesema!
Mängu sai ka natuke ikka tehtud. Mina, Kert ja Kusti vs Priit, (uus) Karli, Alvar ja Rauno. Need läksid nii ja naa. Mõni õnnestus, mõni mitte. Mõnikord jäid pallid loaderisse kinni, mõnikord mitte, mõnikord sain oma ülesannetega hakkama, mõnikord ei saanud.
Üldiselt oli täna natuke liiga palju passimist mu meelest, jahe hakkas ikka vahepeal täitsa.
Ahja, Karli tõi kringlit täna ka! Tal on sünnipäev! (:
Noortel on seal arvuti, mida nad saavad graafiku alusel kasutada, kes õigeks ajaks nime kirja paneb, selle kord, nagu ikka. Ühe lehe peal on neli tabelit, praegu oli kaks neist tühjad, üks eilne ja üks tänane. Kahel korral panid mõned ennast tühja päeva peale kirja ja siis hakkasid vaidlema, kelle kord oli. Kurb-kurb kui lugemisega raskused on! Isegi 7-aastased peaks seda juba oskama, segadust tekitasid siiski juba natuke vanemad.
Trenni minnes jäin jälle bussist maha. Ma ei saa aru, mis neil või mul viga on! Vähemasti ühikasse tagasi tulles jõudsin õigel ajal peatusesse. Ma oleks muidu asjad kohe kaasa võtnud ja ilusasti normaalseks ajaks jõudnud, aga pidin pildistama minema kella 18ks TPSi. Mingi aeg siis helistati ja öeldi, et see lükati kolmapäeva peale. Teine päev, ilmsel pean siis ka jälle hilinema! Kuigi täna see oli täiesti ilma põhjuseta siis peaaegu ju!
Kükist püsti hüpete ajal läksid kintsud jõhkralt krampi. See ei olnud, nagu nt kätekõverdusteg, et lihtsalt ei jõua vm, retsilt valus oli lihtsalt! Ma arvan, et ma oleks neid lihaseid pidanud enne ka lihtsalt venitama. Pärast tegin, siis hakkas igastahes tükkmaad parem kohe. Aga no, ilmsirgelt olen ma lihtsalt nõrk ka! Isegi kätekõverdusi häirisid need jalad teha siis, liiga valusad olid veel ja paaril korral kukkusin lihtsalt põrandale.
Otse laskmise harjutust tegime. Nii, et teine vaatab vastast, kuidas mu asend on. Taaskord mainiti, et mul on marker liiga pikk, kaugel vms. On küll, jah. Selle harjutuse käigus sain ma veel ka teada, et ma olen kogu see 4-5 kuud käevahetust valesti teinud. St, mitte just kõige efektiivsemal moel. Aga samas, ei pidavat hullu olema, kui ma seda piisavalt kiiresti teen. Ma üritan veel seda õiget moodi natuke harjutada ja siis vaatan, kumb paremini välja tuleb. Aga k*r*di raske on ikka, vanad liigutused on lihtsalt nii sees juba. Ma pean selle peegli riiuli pealt kuhugi natuke paremasse kohta tõstma või tooli peal seistes hakkam seda ühikas proovima!
Järgmisena hakkas Priit seletama, mida tähendab "hoidmine" nagu välja tuli, kõik seda tõepoolest ei teadnud! Aga mul hakkas selle ajal külm, õnneks siis Allar juba mainis ka, et võiks teooriatunni mujale jätta kui treeningsaali. Seda tehes ma sain jälle aru, et ma ikka üldse ei oska mängida. Kohutav, väga hale.
Lasen ma üldiselt pidevalt natuke liiga madalale. Isegi märklaua pihta ei õnnestunud väga palju palle vist saada. Seda tuleb ka harjutada, aga ma veel täpselt ei tea, kuidas ma seda ühikas teen!
Loader jäi ka koguaeg täna kinni! Ma ei saa aru, varem ei ole nii jama ikka olnud. See ajas lausa närvi natuke! Toru oli ka mingit rõvedat kleepuvat paska täis. Karli andis mingi oma Poopersi või Poppersi või mingi asja ja valas seda mu swabi peale, tegi toru puhtamaks vist küll! Enne olin, samas, ka vägaväga palju juba seda nühkinud. Aga selle asja haisu tunnen ma siiamaani! Pean vist kotist välja võtma ja ära pesema!
Mängu sai ka natuke ikka tehtud. Mina, Kert ja Kusti vs Priit, (uus) Karli, Alvar ja Rauno. Need läksid nii ja naa. Mõni õnnestus, mõni mitte. Mõnikord jäid pallid loaderisse kinni, mõnikord mitte, mõnikord sain oma ülesannetega hakkama, mõnikord ei saanud.
Üldiselt oli täna natuke liiga palju passimist mu meelest, jahe hakkas ikka vahepeal täitsa.
Ahja, Karli tõi kringlit täna ka! Tal on sünnipäev! (:
pühapäev, 29. märts 2009
Kümmä!
Alustaks eilsest õhtust. Krisha sünnipäeval käisin, Pärnus, Hommiku hostelis oli ühe neljase toa võtnud. Ausalt öeldes ma alguses kartsin sinna minna, eeldades, et ta sai ikkagi 18. Ma ei tea, kas see tulenes minu hulludest ootustest või millestki muust, aga seal oli ainult üks inimene, kes mulle kohati närvidele hakkas käima. Nime ma nimetama ei hakka.
Leidsin seal peol olles, Dilana:
Muu oli tore ja möödus kenasti rahulikult, inimesi oli kokku umbes 12 vist. Ainuke asi, Krisha rääkis, et koht on renditud täna kella viieni pärastlõunal. Ma ärkasin lõunast üles, möödus ehk pool tundi kui üks tädi koputas korra uksele ja siis vajus sisse, ütles, et me oleks pidanud juba 12st väljas olema. See oli koristaja. Ma ei tea, kas tal oli vale info või mitte, me igastahes läksime minema. Minul oli see niikuinii plaanis, teistel hakkas lihtsalt järsku ka kiire.
Kusil kolmest olin Tallinnas, poes jooksin Kati ja Nukiga kokku, nad olid ka just edasi külapeale minemas, Gunnari juurde.
Ma nõusid pestes, et sooja vett ei ole millegi pärast. Mardo tuli hiljem korra läbi mu juurest, kurtis muret, et oli päev otsa halbu filme ja seebikaid telekast vaadanud, ütles, et tal oli toas radikas ka täiesti külm. See on meil vähemalt soe. Mõtlesin korra, et uuriks alt administraatori juurest, aga siis tuli meelde, et seal oli ju jälle see väike seniilne tädike. Ta ei oleks niikuinii midagi teadnud. Mis seal ikka, näis!
Trenni ma ei pidanud täna minema, käisin kolmapäeval ja esmaspäeval. Siiski, juhtus nii, et mind viidi sinna kohale. Alguses oli ikka väga imelik niisama passida seal ja mitte kaasa teha. Aga no selleks on homme ja ehk siis järgmine pühapäev! :)
Hakkasin siis seal vilistama ja "kümmet" karjuma. Ehk siis minu käes oli stopper ja pidin aega võtma stardini ja siis stardist edasi ka natuke. Kes ei tea, see ilmselt niikuinii juba ei saa aru, mida ma selle all mõtlen. Peab tulema kunagi ise vaatama! Igastahes, naljakas oli, kuidas ma seda hüüdsin, vähemasti mõne arvates! A mind vist väga see ei häirinud ka, et neil lõbus oli! Mul endal oli tegelikult ka! A me veel vaatame seda asja, kes neil järgmine kord seda seal karjub siis kui kedagi teist ei ole! Mis siis, et ma veel ei tea, mis ma siis põhjenduseks peaksin tooma või, miks keelduma!
Äge oli siis, kui ükskord "kümme" oli juba ära olnud ja siis kuskil 8. sekundi peal Ints, kes parasjagu boksis oma Rotorit parandas, karjus "GO!" ja kõik peale Allari kohe minema jooksid! Mina vaatasin pool sekundit ehmatusega pealt, siis hakkasin naerma. Teine kord jõudsid nad ikka juba vile ka jälle ära oodata. Korra ainult kuskil sekund enne vilet karjus Ints "Kaks paremale", siis Kusti veits astus selle peale korra, aga nii massilist jooksmist lahti ei läinud kui enne! Kergelt huumor oli selline.
Üldiselt möödus trenn vaikselt. Mitte selles mõttes, et ma kaasa ei teinud, aga päriselt, keegi ei mölisenud kuskil liiga palju, kõik olid kuidagi väga keskendunud vms. Hästi läks! Ülearust pinget ei olnud ka peal, rahulikus tempos toimusid asjad. Liigset passimist vist ka ei olnud. Kuigi selle kohta ma väga ei julge kommenteerida, mul hakkas küll seal külm seina ääres seistes!
Allari marker jälle ei töötanud.
Palle oli kuidagi hästi palju põrandal. Aitasin neid ka kokku pühkida poistel natuke.
Järgmine kord võtan varustuse ka ikkagi igaks juhuks kaasa, isegi kui vaatama tulen, siis vähemasti ei pea äkki need boksis istuma, kelle kord tegelikult trenni teha on! Maskist tundsin ise veits puudust.
Lõpuks oli meid sinna alles jäänud kuus, Kert ja Karli olid tööle läinud. Me Intsu ja Kustiga otsustasime minna burksile ka, jala, ainsasse allesjäänud autosse ei oleks vist olnud mõtet väga pressida endid! Alvar kõndis ka meiega mingi maani kaasa, a siis läks oma teed.
Mingi vastutulev onu vaatas Kusti markerit väga suurte silmadega korra.
Burksid olid täna kuidagi eriti grillitud ja vildakalt kokku lapitud.
Ints käskis blogima hakata kohe.
Nukit pole ikka ühikas. Või on ta juba jälle läinud? Ma ei teagi. Loodame, et soe vesi on vähemasti tagasi.
Leidsin seal peol olles, Dilana:
Muu oli tore ja möödus kenasti rahulikult, inimesi oli kokku umbes 12 vist. Ainuke asi, Krisha rääkis, et koht on renditud täna kella viieni pärastlõunal. Ma ärkasin lõunast üles, möödus ehk pool tundi kui üks tädi koputas korra uksele ja siis vajus sisse, ütles, et me oleks pidanud juba 12st väljas olema. See oli koristaja. Ma ei tea, kas tal oli vale info või mitte, me igastahes läksime minema. Minul oli see niikuinii plaanis, teistel hakkas lihtsalt järsku ka kiire.
Kusil kolmest olin Tallinnas, poes jooksin Kati ja Nukiga kokku, nad olid ka just edasi külapeale minemas, Gunnari juurde.
Ma nõusid pestes, et sooja vett ei ole millegi pärast. Mardo tuli hiljem korra läbi mu juurest, kurtis muret, et oli päev otsa halbu filme ja seebikaid telekast vaadanud, ütles, et tal oli toas radikas ka täiesti külm. See on meil vähemalt soe. Mõtlesin korra, et uuriks alt administraatori juurest, aga siis tuli meelde, et seal oli ju jälle see väike seniilne tädike. Ta ei oleks niikuinii midagi teadnud. Mis seal ikka, näis!
Trenni ma ei pidanud täna minema, käisin kolmapäeval ja esmaspäeval. Siiski, juhtus nii, et mind viidi sinna kohale. Alguses oli ikka väga imelik niisama passida seal ja mitte kaasa teha. Aga no selleks on homme ja ehk siis järgmine pühapäev! :)
Hakkasin siis seal vilistama ja "kümmet" karjuma. Ehk siis minu käes oli stopper ja pidin aega võtma stardini ja siis stardist edasi ka natuke. Kes ei tea, see ilmselt niikuinii juba ei saa aru, mida ma selle all mõtlen. Peab tulema kunagi ise vaatama! Igastahes, naljakas oli, kuidas ma seda hüüdsin, vähemasti mõne arvates! A mind vist väga see ei häirinud ka, et neil lõbus oli! Mul endal oli tegelikult ka! A me veel vaatame seda asja, kes neil järgmine kord seda seal karjub siis kui kedagi teist ei ole! Mis siis, et ma veel ei tea, mis ma siis põhjenduseks peaksin tooma või, miks keelduma!
Äge oli siis, kui ükskord "kümme" oli juba ära olnud ja siis kuskil 8. sekundi peal Ints, kes parasjagu boksis oma Rotorit parandas, karjus "GO!" ja kõik peale Allari kohe minema jooksid! Mina vaatasin pool sekundit ehmatusega pealt, siis hakkasin naerma. Teine kord jõudsid nad ikka juba vile ka jälle ära oodata. Korra ainult kuskil sekund enne vilet karjus Ints "Kaks paremale", siis Kusti veits astus selle peale korra, aga nii massilist jooksmist lahti ei läinud kui enne! Kergelt huumor oli selline.
Üldiselt möödus trenn vaikselt. Mitte selles mõttes, et ma kaasa ei teinud, aga päriselt, keegi ei mölisenud kuskil liiga palju, kõik olid kuidagi väga keskendunud vms. Hästi läks! Ülearust pinget ei olnud ka peal, rahulikus tempos toimusid asjad. Liigset passimist vist ka ei olnud. Kuigi selle kohta ma väga ei julge kommenteerida, mul hakkas küll seal külm seina ääres seistes!
Allari marker jälle ei töötanud.
Palle oli kuidagi hästi palju põrandal. Aitasin neid ka kokku pühkida poistel natuke.
Järgmine kord võtan varustuse ka ikkagi igaks juhuks kaasa, isegi kui vaatama tulen, siis vähemasti ei pea äkki need boksis istuma, kelle kord tegelikult trenni teha on! Maskist tundsin ise veits puudust.
Lõpuks oli meid sinna alles jäänud kuus, Kert ja Karli olid tööle läinud. Me Intsu ja Kustiga otsustasime minna burksile ka, jala, ainsasse allesjäänud autosse ei oleks vist olnud mõtet väga pressida endid! Alvar kõndis ka meiega mingi maani kaasa, a siis läks oma teed.
Mingi vastutulev onu vaatas Kusti markerit väga suurte silmadega korra.
Burksid olid täna kuidagi eriti grillitud ja vildakalt kokku lapitud.
Ints käskis blogima hakata kohe.
Nukit pole ikka ühikas. Või on ta juba jälle läinud? Ma ei teagi. Loodame, et soe vesi on vähemasti tagasi.
reede, 27. märts 2009
"Earth hour"
.. ehk siis Earth Hour
http://www.earthhour.org/home/
Homme, laupäeval, 28. märtsil, kell 20.30-21.30 hääletage Maa poolt, lülitades välja kõik oma lambid (eriti tore oleks muidugi kõik elektriseadmed). Jättes tuled põlema, hääletate globaalse soojenemise poolt!
Aktsioon algas 2007 aastal Sidney's kui oma lambid lülitas välja 2.2 miljonit kodu ja ettevõtet. 2008. aastaks oli ettevõtmine võtnud globaalsemad mõõtmed ning Maa poolt hääletas 50 miljonit inimest. 2009. aastal on eesmärgiks saada 1 miljard osalejat hääletuses, kes oleksid Maa poolt.
http://www.earthhour.org/home/
Homme, laupäeval, 28. märtsil, kell 20.30-21.30 hääletage Maa poolt, lülitades välja kõik oma lambid (eriti tore oleks muidugi kõik elektriseadmed). Jättes tuled põlema, hääletate globaalse soojenemise poolt!
Aktsioon algas 2007 aastal Sidney's kui oma lambid lülitas välja 2.2 miljonit kodu ja ettevõtet. 2008. aastaks oli ettevõtmine võtnud globaalsemad mõõtmed ning Maa poolt hääletas 50 miljonit inimest. 2009. aastal on eesmärgiks saada 1 miljard osalejat hääletuses, kes oleksid Maa poolt.
Peaks võikusi tegema, kõht on tühi
Eile oli pms samasugune õhtu, kui mõni aeg tagasi, vist jaanuaris, meie vaheajal, siis terve päev - hommikul ärkasin, tundus ok, kui saabus aeg välja minna tuli uni peale. See kestis kerge peavaluga kuni praktika lõpuni. Kuskil seitsmest jõudsin ühikasse, näksisin paar võikut ja jäin magama. Paar korda ärkasin oma uue msni teate-heli peale üles. Viimane kord juhtus see kell 01.58 öösel. Siis läksin magama ära, mitte lihtsalt ei vajunud.
Täna ärkasin ilma igasuguste probleemideta kell 10 hommikul üles. Hea tunne oli, puhanud ja midagi ei valutanud kuskil. Otsustasin korralikult süüa teha, praktikani oli veel omajagu aega, see hakkas 16st. Keetsin riisi üle ma-ei-tea-kui-pika-aja ja esimest korda sinna ka köögivilju juurde. Selleks küsisin emalt nõu, sest ma ei teadnud kuidas see täpselt käima peaks. Igastahes, sain vist hakkama, ainult veits soolane tuli kogu see gemüüse. Pean veel harjutama! Üritasin seda muna sinna ka niimoodi panna, nagu hiinakates on, enam-vähem vist tuli välja ka peaaegu. Aga üldiselt tuli maitse sama mõttetu, nagu mul ikka, pluss siis see sool, mida ma eriliseks maitseks ei nimetaks!
Kõht sai igastahes täis vähemalt! Vahelduseks ka midagi muud lisaks tatrale ja võileibadele. Miskipärast ma, siiski, kardan, et sellist vaaritamist mul väga tihti ette ei hakka ka tulema.
Praktikale läksin täna jala. Hullult mõnus ilm oli!
Friigiõhtu oli täna, filmiklubi käis kohal, BFM tudengi Andrew Bondi filme vaatasime. Mõned head, mõned halvemad, üks inspireeritud ka Jamesi sarjadest, lihtsalt midagi, mis ta pidi ära tegema. See ei olnud süžeeliselt nii hea, nagu ta ka ise ütles.
Üks dokumentaal mulle meeldis väga, rääkis reklaamidest. Et poes on kõige mõttetumad asjad kassade juures ja ilma asjata ei jäeta poolesid kassasid kinni - et inimesed nende asjade vahel võimalikult kaua seisaks ja midagi ka korvi paneks. Sama mõte on ka uimasel muusikal - inimene aeglustab sammu ja vaatab rohkem ringi, lihtne!
Viimasena näitas Andrew üht valmimisjärgus filmi, pilt oli olemas ja taustahelid ka, aga dialooge mitte, need ta luges ise peale. Tegevus toimus Eestis, kui siin valitses vene tsaar. Huumorit sai omajagu ja põhimõte oli, et kasvuruumi peab ka olema (peale seda, kui sõdurid olid otse läbi vaese talumehe aia ja üle tema muldonni marssinud, sest ringi vene sõdur ei käi, ning mees naise käsul siis tsaari juurde kaebama läks, mille peale tsaar tuli ise aeda parandama ja ehitas umbes neljameetrise plangu neile ümber). Väljaspool aeda oli noormees, kes püüdis seal sees olnud neiu tähelepanu juba enne. Tsaar andis ka mehele vasara, et ka too aitaks ehitada. Neiu, kes ennist aias tööd rügas, võttis oma sirbi ja lõi selle planku ning sai sel moel aiast üle. Nii nad seisid seal üheskoos oma tööriistadega teiselpool suurt punast planku.
Täna ärkasin ilma igasuguste probleemideta kell 10 hommikul üles. Hea tunne oli, puhanud ja midagi ei valutanud kuskil. Otsustasin korralikult süüa teha, praktikani oli veel omajagu aega, see hakkas 16st. Keetsin riisi üle ma-ei-tea-kui-pika-aja ja esimest korda sinna ka köögivilju juurde. Selleks küsisin emalt nõu, sest ma ei teadnud kuidas see täpselt käima peaks. Igastahes, sain vist hakkama, ainult veits soolane tuli kogu see gemüüse. Pean veel harjutama! Üritasin seda muna sinna ka niimoodi panna, nagu hiinakates on, enam-vähem vist tuli välja ka peaaegu. Aga üldiselt tuli maitse sama mõttetu, nagu mul ikka, pluss siis see sool, mida ma eriliseks maitseks ei nimetaks!
Kõht sai igastahes täis vähemalt! Vahelduseks ka midagi muud lisaks tatrale ja võileibadele. Miskipärast ma, siiski, kardan, et sellist vaaritamist mul väga tihti ette ei hakka ka tulema.
Praktikale läksin täna jala. Hullult mõnus ilm oli!
Friigiõhtu oli täna, filmiklubi käis kohal, BFM tudengi Andrew Bondi filme vaatasime. Mõned head, mõned halvemad, üks inspireeritud ka Jamesi sarjadest, lihtsalt midagi, mis ta pidi ära tegema. See ei olnud süžeeliselt nii hea, nagu ta ka ise ütles.
Üks dokumentaal mulle meeldis väga, rääkis reklaamidest. Et poes on kõige mõttetumad asjad kassade juures ja ilma asjata ei jäeta poolesid kassasid kinni - et inimesed nende asjade vahel võimalikult kaua seisaks ja midagi ka korvi paneks. Sama mõte on ka uimasel muusikal - inimene aeglustab sammu ja vaatab rohkem ringi, lihtne!
Viimasena näitas Andrew üht valmimisjärgus filmi, pilt oli olemas ja taustahelid ka, aga dialooge mitte, need ta luges ise peale. Tegevus toimus Eestis, kui siin valitses vene tsaar. Huumorit sai omajagu ja põhimõte oli, et kasvuruumi peab ka olema (peale seda, kui sõdurid olid otse läbi vaese talumehe aia ja üle tema muldonni marssinud, sest ringi vene sõdur ei käi, ning mees naise käsul siis tsaari juurde kaebama läks, mille peale tsaar tuli ise aeda parandama ja ehitas umbes neljameetrise plangu neile ümber). Väljaspool aeda oli noormees, kes püüdis seal sees olnud neiu tähelepanu juba enne. Tsaar andis ka mehele vasara, et ka too aitaks ehitada. Neiu, kes ennist aias tööd rügas, võttis oma sirbi ja lõi selle planku ning sai sel moel aiast üle. Nii nad seisid seal üheskoos oma tööriistadega teiselpool suurt punast planku.
kolmapäev, 25. märts 2009
Tantsu ja kooki!
Noortekas oli täna kaks esimest tundi, mil ma seal olin, täpselt üks noor. Neiu Janete, kellega ma üritasin taaskord tantsumängu mängida. Polegi siin vist veel maininud, kui väga mul üks lugu juba ajudes on. Ja ma arvan, et ma kuulen seda veel järgmised neli nädalat ka vähemalt paar tundi päevas kindlasti!
Tulge tantsige ka meie juures!
Kui Birks ka tuli, üritasime mingit uut lauamängu mängida, mida me kumbki enne ei osanud, Farlander oli selle nimi. Point oli kõigepealt asustada ja siis vallutada kuningriike. Ei viitsinud seda väga. Võtsime Fache jälle ette. Siis helistas Karli mingi aeg ja ütles, et ta unustas tee maha, küsis, mis asemele võtta, ma käskisin Dr.Pepperi. Siis ta tuli noortekasse ka, mul oli veel pool tundi vaja seal olla. Karli hakkas oma loaderit parandama, me mängisime edasi. Kõrvalt ajasime natuke painti-juttu, millest keegi teine midagi aru ei saanud väga, tundus.
Veidi peale kuute hakkasime liikuma millalgi. Ühikast läbi, haarasin sealt oma trenniasjad ja kaualubatud küpsisetordi. Karli tõi mu trenni ära ja läks ise oma Angelit parandusse viima või nõu küsima vms.
Esimese asjana kui Madara saalist sisse astusin, jooksis Ints mu poole ja siis Kusti ja Kert ka ja siis kõik nad kolmekesi koos teise saali otsa. Kohe nad siiski seda sööma ei hakanud, tõid viisakalt tagasi.
Panin ennast trenniks valmis, vahepeal olid kõik juba mitu korda jõudnud küsida, kas saab juba torti ka. Lõikasin mingi hetk selle siis tükkideks ära ka. Aga Allar arvas, et seda saab pärast trenni alles, ja siis ka ainult need, kes ära teeninud. Ning soojendus võis alata!
Täna oli joosta jälle, nagu varemgi. Ma ei tea, mis see eelmine kord mul häda oli! Muus osas ka, tänane trenn oli kuidagi eriti hea. Isegi mängud tulid mul enam-vähem täitsa hästi välja nii kaua, kui pallid hakkasid loaderisse kinni jääma! Siis ka, kui ma pidin parema käega laskma, läks natuke kehvemini. Umbes miljon korda sain sõna otseses mõttes vastu näppe jälle!
Pärast ühte seda korda küsis Kert mu käest ka, kas ma ei karda palle või ei tule nad üldse lähedale või, miks ma üldse vahepeal tagasi varju ei lähe. Ja siis kõik arvasid, et ma ei lähe, jah, kunagi. Ja mina tunnistasin, et on küll nii. Ilmselt ta vist vale on, kui ma lõpuks ikkagi välja lähen!
Filmida sain ka veits Intsu kaameraga, mõnus oli, seda võib teinekordki! Peaks ikka millalgi vist üritama pildistada ka, kuigi ma kardan, et seal on veits liiga pime selleks. Ja ma ei ole päris kindel, kas ma julgeks oma pisikesega sinna lahinguväljale minna. Kindel olen ma, siiski küll, selles, et ma ei oska sporti pildistada. Veel. Aga peab õppima ilmselt!
Pärast uuesti riiete vahetamist ja saali koristamist ma jagasin koogi lõpuks taldrikutele ära. Kusti ootas juba pikemat aega mu kõrval, enamus seisis väljas ja rääkis midagi. Lõpuks vist kannatus katkes ja küsis, et keegi torti ei tahagi!? :D Siis läks jälle tormijooksuks!
Ma kartsin, et tuleb puudu äkki, aga kaks tükki jäi isegi üle alguses. Ma ütlesin, et kiiremad saavad need endale. Kert ja Kusti, kes olid parasjagu kõige lähemal, olid need õnnelikud siis. Karli vist sai ka ühe kirsi Kusti käest.
Dr.Pepper oli loomulikult selleks ajaks juba otsa saanud, midagi ei olnud enam juua. Kook oli magus, võib-olla veidi kuiv, aga üldiselt vist tundus meeldivat, midagi üle küll ei jäänud.
See oligi kõige suurem sünnipäevapidamine, mis ma üldse tegin vist see aasta. St ikkagi isevalmistatud kook ja puha! Ma ei tea, ma ei viitsi üldiselt kunagi midagi väga enda jaoks organiseerida niimoodi. Kui, siis ainult teistele, kellel sellest vähem savi on. Üldiselt on see ikkagi päev, nagu iga teinegi ju!
Aga küpsisetorti ma pidin niikuinii millalgi tegema, tundus hea päev nüüd! Oma supervingetele trennikaaslastele alati ju! Ma ei tea, mul on ikka vedanud, ma mõtlen. :)
Tulge tantsige ka meie juures!
Kui Birks ka tuli, üritasime mingit uut lauamängu mängida, mida me kumbki enne ei osanud, Farlander oli selle nimi. Point oli kõigepealt asustada ja siis vallutada kuningriike. Ei viitsinud seda väga. Võtsime Fache jälle ette. Siis helistas Karli mingi aeg ja ütles, et ta unustas tee maha, küsis, mis asemele võtta, ma käskisin Dr.Pepperi. Siis ta tuli noortekasse ka, mul oli veel pool tundi vaja seal olla. Karli hakkas oma loaderit parandama, me mängisime edasi. Kõrvalt ajasime natuke painti-juttu, millest keegi teine midagi aru ei saanud väga, tundus.
Veidi peale kuute hakkasime liikuma millalgi. Ühikast läbi, haarasin sealt oma trenniasjad ja kaualubatud küpsisetordi. Karli tõi mu trenni ära ja läks ise oma Angelit parandusse viima või nõu küsima vms.
Esimese asjana kui Madara saalist sisse astusin, jooksis Ints mu poole ja siis Kusti ja Kert ka ja siis kõik nad kolmekesi koos teise saali otsa. Kohe nad siiski seda sööma ei hakanud, tõid viisakalt tagasi.
Panin ennast trenniks valmis, vahepeal olid kõik juba mitu korda jõudnud küsida, kas saab juba torti ka. Lõikasin mingi hetk selle siis tükkideks ära ka. Aga Allar arvas, et seda saab pärast trenni alles, ja siis ka ainult need, kes ära teeninud. Ning soojendus võis alata!
Täna oli joosta jälle, nagu varemgi. Ma ei tea, mis see eelmine kord mul häda oli! Muus osas ka, tänane trenn oli kuidagi eriti hea. Isegi mängud tulid mul enam-vähem täitsa hästi välja nii kaua, kui pallid hakkasid loaderisse kinni jääma! Siis ka, kui ma pidin parema käega laskma, läks natuke kehvemini. Umbes miljon korda sain sõna otseses mõttes vastu näppe jälle!
Pärast ühte seda korda küsis Kert mu käest ka, kas ma ei karda palle või ei tule nad üldse lähedale või, miks ma üldse vahepeal tagasi varju ei lähe. Ja siis kõik arvasid, et ma ei lähe, jah, kunagi. Ja mina tunnistasin, et on küll nii. Ilmselt ta vist vale on, kui ma lõpuks ikkagi välja lähen!
Filmida sain ka veits Intsu kaameraga, mõnus oli, seda võib teinekordki! Peaks ikka millalgi vist üritama pildistada ka, kuigi ma kardan, et seal on veits liiga pime selleks. Ja ma ei ole päris kindel, kas ma julgeks oma pisikesega sinna lahinguväljale minna. Kindel olen ma, siiski küll, selles, et ma ei oska sporti pildistada. Veel. Aga peab õppima ilmselt!
Pärast uuesti riiete vahetamist ja saali koristamist ma jagasin koogi lõpuks taldrikutele ära. Kusti ootas juba pikemat aega mu kõrval, enamus seisis väljas ja rääkis midagi. Lõpuks vist kannatus katkes ja küsis, et keegi torti ei tahagi!? :D Siis läks jälle tormijooksuks!
Ma kartsin, et tuleb puudu äkki, aga kaks tükki jäi isegi üle alguses. Ma ütlesin, et kiiremad saavad need endale. Kert ja Kusti, kes olid parasjagu kõige lähemal, olid need õnnelikud siis. Karli vist sai ka ühe kirsi Kusti käest.
Dr.Pepper oli loomulikult selleks ajaks juba otsa saanud, midagi ei olnud enam juua. Kook oli magus, võib-olla veidi kuiv, aga üldiselt vist tundus meeldivat, midagi üle küll ei jäänud.
See oligi kõige suurem sünnipäevapidamine, mis ma üldse tegin vist see aasta. St ikkagi isevalmistatud kook ja puha! Ma ei tea, ma ei viitsi üldiselt kunagi midagi väga enda jaoks organiseerida niimoodi. Kui, siis ainult teistele, kellel sellest vähem savi on. Üldiselt on see ikkagi päev, nagu iga teinegi ju!
Aga küpsisetorti ma pidin niikuinii millalgi tegema, tundus hea päev nüüd! Oma supervingetele trennikaaslastele alati ju! Ma ei tea, mul on ikka vedanud, ma mõtlen. :)
See aasta õnnestus Orksi scrapbooki üleujutamine ära hoida
Eile ärkasin kuskil üheksast. Ema-isa jõudsid umbes 10.30 paiku. Käisime hiinakas söömas. Jass tuli ka. See tädi viskas seal meie riisinuudlid ja ühe riisi põrandale, natuke loksutas kanakastet ka maha. Lubas uued tuua. Tõi ka. Vahepeal sa õnneks kõike muud sööma hakata. Mul oli kõht jube tühi igastahes. Tellisime neljapeale kokku kaks riisi, ühed riisinuudlid ja kahte sorti kana. Ma arvasin, et jätkub küll, aga tegelikult jäi isegi üle. Mina olin loomulikult see, kes jälle kõige rohkem sõi! Hea oli, igastahes!
Pärast šoppasime natuke, sain omale uue pusa, kolm maikat ja kõrvaklapid.
Noortekas möödus päev ülimalt rahulikult. Sai jälle omajagu tantsumängu mängitud lastega. Bussipeale liikudes katsetasime Erkoga uut teed, jõudsime kohale 13 minutiga.
Ühikas üllatasid mind kinkidega Birks ja Kati, üks patareide, teine Kana-Kata raamatukesega. Veits hiljem tulid Maria, Katariina ja Terje ja laulsid mulle. See ehmatas isegi veits. Aga väga armas neist ikkagi.
*Meil võeti elekter just ära millegi pärast!*
Õhtu mööduski rahulikult, nagu ma lootsin. Ei oleks viitsinud väga küll mingit pidu teha väga. Õnneks keegi ei soovinud seda ka vist minult.
Õues on talv, mis näeb välja nagu kevad. Võib natuke külm ju olla, aga välja lihtsalt peab minema! Mõnus on.
Öösel pilvi ei olnud, tähed paistsd, aga neid ei olnud väga palju, sest tänavalaternad põlesid ka. Kuigi ka ilma nendeta oleks piisavalt valge olnud. Säästupoliitika või asi.
*Elekter tuli tagasi.*
Pärast šoppasime natuke, sain omale uue pusa, kolm maikat ja kõrvaklapid.
Noortekas möödus päev ülimalt rahulikult. Sai jälle omajagu tantsumängu mängitud lastega. Bussipeale liikudes katsetasime Erkoga uut teed, jõudsime kohale 13 minutiga.
Ühikas üllatasid mind kinkidega Birks ja Kati, üks patareide, teine Kana-Kata raamatukesega. Veits hiljem tulid Maria, Katariina ja Terje ja laulsid mulle. See ehmatas isegi veits. Aga väga armas neist ikkagi.
*Meil võeti elekter just ära millegi pärast!*
Õhtu mööduski rahulikult, nagu ma lootsin. Ei oleks viitsinud väga küll mingit pidu teha väga. Õnneks keegi ei soovinud seda ka vist minult.
Õues on talv, mis näeb välja nagu kevad. Võib natuke külm ju olla, aga välja lihtsalt peab minema! Mõnus on.
Öösel pilvi ei olnud, tähed paistsd, aga neid ei olnud väga palju, sest tänavalaternad põlesid ka. Kuigi ka ilma nendeta oleks piisavalt valge olnud. Säästupoliitika või asi.
*Elekter tuli tagasi.*
esmaspäev, 23. märts 2009
Vampire in Vegas
Teine vampiirifilm juba. Panin selle käima siis kui Twilight kokku jooksis ja ma ootama pidin, kui too ennast jälle õigele maale ketraks.
Igastahes, ma ei tea, mis film see oli. Vahepeal tundus nagu võiks olla õudukas, samas, eriti õudne ka ei olnud. Lihtsalt näitas mõne inimese vampiiriks muutumist ja siis paari verist laipa ka. Selles suhtes selline veider.
Põi point seisnes selles, kuidas üks kuberneriks pürgiv vampiir üritas leiutada seerumi, mis laseks tal ka päevavalges ringi liikuda. Täielik võim vms. Kuskil 10-15 minutit enne filmi lõppu tal see isegi õnnestus, aga too-bad, head jälle võitsid!
Lahe tegelikult võrrelda, kuidas ühes filmis elas vampiir Vegases, kus elu keeb peamiselt öösel, teises elasid nad ühes ilmselt maailma kõige vihmasemas riigis, kus haruharva paistis päike. Viimased muidugi ka ei surnud päikse käes, vaid muutusid natuke, aga ikkagi. Kift.
Google'dasin natuke ja leidsin, et see film siiski on õudukas, lihtsalt üks kohutavalt halb: Awful horror movie. It's like watching a porn movie without the sex scenes. Ma ikka suudan filme valida, lihtsalt! Samas, äkki õnnestuks veidi paremini, kui ma google'daks enne filmi vaatamist!?
*vabandust, ei leidnud õiget pilti*
Igastahes, ma ei tea, mis film see oli. Vahepeal tundus nagu võiks olla õudukas, samas, eriti õudne ka ei olnud. Lihtsalt näitas mõne inimese vampiiriks muutumist ja siis paari verist laipa ka. Selles suhtes selline veider.
Põi point seisnes selles, kuidas üks kuberneriks pürgiv vampiir üritas leiutada seerumi, mis laseks tal ka päevavalges ringi liikuda. Täielik võim vms. Kuskil 10-15 minutit enne filmi lõppu tal see isegi õnnestus, aga too-bad, head jälle võitsid!
Lahe tegelikult võrrelda, kuidas ühes filmis elas vampiir Vegases, kus elu keeb peamiselt öösel, teises elasid nad ühes ilmselt maailma kõige vihmasemas riigis, kus haruharva paistis päike. Viimased muidugi ka ei surnud päikse käes, vaid muutusid natuke, aga ikkagi. Kift.
Google'dasin natuke ja leidsin, et see film siiski on õudukas, lihtsalt üks kohutavalt halb: Awful horror movie. It's like watching a porn movie without the sex scenes. Ma ikka suudan filme valida, lihtsalt! Samas, äkki õnnestuks veidi paremini, kui ma google'daks enne filmi vaatamist!?
*vabandust, ei leidnud õiget pilti*Tõsiselt, ma pean normaalselt toituma hakkama ikka jälle!
Nädalavahetus möödus taaskord pms mittemidagi tehes. Eile toast välja, näiteks, ei saanudki. Täna vähemalt paar korda isegi õnnestus!
Trenni sai ka. See hakkab vist korduma juba, aga ikka ja jälle oli hea! Mängu ei teinud, aga väga puudust ka ei tulnud, vähemalt kasutasime palli.
Alguses oli mul midagi jama, jooksu ajal hakkas õhk kuhugi ära kaduma. Vaikselt. Korra pilt virvendas, aga suutsin ikka lõpuni vastu pidada.
Soojendusega ma ei saanud täna ikka kohe üldse hakkama. Päriselt, mitte kunagi ei ole ma midagi niimoodi tundnud. Ei olnud nagu rohkem väsinud kui muidu, aga lihtsalt ei jõudnud. Midagi oli valesti ja paha.
Ma korra mõtlesin, et äkki on sellest, et ma sõin pms enne trenni vahetult, aga kapsasalat ei tohiks ju midagi hullu olla?!
Minu säästurežiimist ei tule küll vist niimoodi midagi välja. Pean korralikult sööma hakkama, neid asju, mida ma võiksin päriselt ka süüa ikka! Viimasel ajal on liiga tihti paha olnud, näiteks jälle hetk tagasi just. Õnneks need on siiani suhteliselt kergelt möödunud ja üle läinud.
Oeh.
Twilighti vaatasin just, online'ist, kvaliteet oli paha, aga nähtud sai. Mõtlesin lihtsalt proovida, kas õnnestub. Hea film. Tüdruk Bella kolis isa juurde ja armus seal vampiir Edwardisse. Noormees, kes oli juba "mõnda aega" 17-aastane olnud, päärstis korduvalt neiu elu, kuid lõpuks seadis selle tahtmatult ka siiski ohtu. Vaadake ka! ;)
Trenni sai ka. See hakkab vist korduma juba, aga ikka ja jälle oli hea! Mängu ei teinud, aga väga puudust ka ei tulnud, vähemalt kasutasime palli.
Alguses oli mul midagi jama, jooksu ajal hakkas õhk kuhugi ära kaduma. Vaikselt. Korra pilt virvendas, aga suutsin ikka lõpuni vastu pidada.
Soojendusega ma ei saanud täna ikka kohe üldse hakkama. Päriselt, mitte kunagi ei ole ma midagi niimoodi tundnud. Ei olnud nagu rohkem väsinud kui muidu, aga lihtsalt ei jõudnud. Midagi oli valesti ja paha.
Ma korra mõtlesin, et äkki on sellest, et ma sõin pms enne trenni vahetult, aga kapsasalat ei tohiks ju midagi hullu olla?!
Minu säästurežiimist ei tule küll vist niimoodi midagi välja. Pean korralikult sööma hakkama, neid asju, mida ma võiksin päriselt ka süüa ikka! Viimasel ajal on liiga tihti paha olnud, näiteks jälle hetk tagasi just. Õnneks need on siiani suhteliselt kergelt möödunud ja üle läinud.
Oeh.
Twilighti vaatasin just, online'ist, kvaliteet oli paha, aga nähtud sai. Mõtlesin lihtsalt proovida, kas õnnestub. Hea film. Tüdruk Bella kolis isa juurde ja armus seal vampiir Edwardisse. Noormees, kes oli juba "mõnda aega" 17-aastane olnud, päärstis korduvalt neiu elu, kuid lõpuks seadis selle tahtmatult ka siiski ohtu. Vaadake ka! ;)
laupäev, 21. märts 2009
Oo-lee-o-lee-o-lee-o-lee, Soulfly, Soulfly!
Eile pidas Nuki oma varstisaabuvat sünnipäeva. Mina jõudsin peole kõige hiljem. Kõigepealt olevat nad Katiga juba ammu ühikas alustanud Jäku lahendamisega, siis ühines nendega Birks peale praktkikat, ma läksin korra veel poest läbi.
Alguses oma tuppa saabudes nägin ma ainult Nukit ennast. Andsin talle kingi üle ja istusin maha. Veidi aega läks mööda, kui Kati ja Birks ka siia tulid jälle. Jube kiire oli kõigil hakanud. Pidime Rock Cafesse minema kõik koos. Nagu ma teada sain, pidavat uksed juba 19st lahti olema. Ühest bussist suutsime maha jääda. Vahepeal jõudsid nad veel nii mõnedki Jägeri shotid võtta. Ma üritasin ka, aga jube vastik ikka tundus. Ei õnnestunud. Pealegi, oli mul pool päeva juba niisama suht paha olnud.
Kati ja Birks läksid Räägu pesast kahvleid tooma, Kati oli enda oma ühikas ära lõhkunud vist kuidagimoodi.
Kohale jõudes nägin kohe Hannat, või no, pigem tema ikka mind. Ta hakkas juba garderoobist oma jopet võtma, et pärast ei peaks ootama. Bänd oli juba umbes tunni laval olnud. Pressisime end läbi selle ulmerahvamassi, mis seal oli, jõudsime lava ette täpselt siis kui hakkas ainuke lugu, mida kõik teadsid: "Roots, Bloody Roots". Loomulikult, et karjusime kaasa!
Mõned lood olid veel vahel, siis käis laulja korra kuskil ära, tuli tagasi, seljas Eesti jalgpallikoondise särk, ja hakkas laulma: "oo-lee-o-lee-o-lee-o-lee, Soulfly, Soulfly", see kõlas päris võimsasti, mis sealt siis edasi tuli. Kummitama hakkas ka.
Umbes kui kõik läbi sai laval, liikusime teisele korrusele. Seal ootasid meid ees Ege ja Maria ja kaks väikest võileivatordikest, peaaegu lõpuni põlenud küünaldega. Nii kaua läks Katil aega meid sinna üles tuua. Selleks olid siis ka need kahvlid tegelikult vajalikud! Nüüd sai laulda ja ja süüa. Seda viimast ma tahtsin tegelikult kodus enne minekut ka teha, aga ei jõudnud, kiirustati tagant.
Kõik oli väga ilus ja üllatus õnnestus suurepäraselt!
Kati hakkas Jannole sõnumeid saatma, kokku kuus, vastuse sai ühele. Pärast ta ütles, et ei mäletanud neist ühtegi.
Birks vaatas, et tema tahab ka, ja hakkas ka kellegagi sõnumeerima. Tema olevat ka hommikul nende sisu veel mäletanud ning saatis veel ka vabandava sõnumi.
Tibu tuli. Rääkis missugune kohutav rockstar-attitude Soulfly lauljal oli. Ei lasknud ennast pildistada promootori jaoks - mänekas võttis kaamera bussi ja nad tegid seal ise pildi ära. Õnneks vist said hakkama. Pidavat olema esmakordselt nähtav seesugune suhtumine.
Birksil hakkas halb.
Birks oli kadunud. Kati läks teda otsima.
Gunnar tuli karu mütsiga. Järgnes fotosessioon. Neid tuli mitu. Üheltmaalt juhtus Tibu ka istuma ja ma tegin ise tema kaameraga pilti. Mõnus oli! See sobis mulle palju paremini kui see pildi peal olemine.
Maja oli sisuliselt tühjaks vajunud.
Birks ja Kati olid kadunud. Leidsin nad WCst (vihje sain baaridaamidelt).
Ege tahtis koju minna. Birks ja Kati tahtsid temaga koos minna. Nad läksid alla ja tõid meie kõigi joped ära, et garderoobirahvas saaks koju minna.
Maria pani ennast ka vahepeal mingi aeg riidesse ning soovitas seda ka mul teha, ütles, et jätame Nuki-Tibu, Gunnari-Ave(Anu?) sinna. Mis seal ikka, ju siis plaanid valmis.
Tellisime takso viiele.
Maria läks üles teistele headaega ütlema.
Tuli alla tagasi.
Kati läks üles.
Mina läksin üles.
Vahepeal tõi garderoobimees Birksile jäävett.
Nuki ei teadnud, et ta Tibuga Gunnari juurde peaks minema, Tibu ei teadnud seda ka. Tibu arvas, et ta ei mahukski, üritas seda Nukile selgitada. Keegi ei saanud midagi aru. Gunnar arvas, et neil on mingi jama.
Kõik siiberdasid edasi tagasi.
Läksime Egega välja. Birks ja Kati tulid ka. Ja Maria. Birksil hakkas järsku halb. Nuki tuli ka. Jätsime selle tellitud takso ootama, möödunud oli umbes pool tundi. Kõndisime bussijaama, tellisime uue.
Draamat rohkem kui inimesi.
Jõudsime edukalt ühikasse. Kell oli alles pool kaks kui magama läksime.
***
Ärkasime kuskil poole kümne paiku. Kati tuli külla ja kurtis, et peab ikkagi nädalavahetuseks koju minema. Nagu hiljem välja tuli, siis vanaema sünnipäevale ka.
Kõht oli tühi. Nuki hakkas eilseid kartulikrõpse sööma, ma leidsin laua pealt šokolaadiküpsiseid ja Stroopwaffelseid. Dr Pepper ka, loomulikult.
Birks ja Nuki hakkasid hommikusööki tegema. Mina läksin pessu, nad saavad kahekesi köögis ehk pareminigi hakkama! Alguses oli plaanis minu kolm külmutatud pitsat ära hävitada, aga neid oli ainult kaks alles. Käiku läksid Birksi viis muna ja värske salat, ning meie külmikust leitud 3 kalapulka, mõned pelmeenid, lisaks mõned viilud leiba. Hämmastavalt normaalse maitsega tuli see veider kooslus.
Tegime väikse leiva luusse laskmise. Birks läks ka oma tuppa tagasi.
Ma vist isegi natuke magasin, Nuki olevat kõigest pikutanud. Ma kuulsin kui ta dušši alla läks ja ärkasin siis kui ta sealt tagasi tuli.
Vedelesime-jutustasime-olime niisama. Siis ma leidsin oma neli paintballi, mis mul oli sellest ühest laupäevasest metsatrennist jäänud. Mõtlesin, et hullult tahaks vastu seina visata. Nuki lubas. Ma kahtlesin, sest seina ääres on liiga palju asju, mis oleks siis värviseks saanud. Panin pallid tagasi.
Vedelesime veel.
Võtsin pallid uuesti välja ja vaatasin meie ust. Kaks palli andsin Nukile ka.
Lõpptulemus.
Külalisteraamatu uus disain.
See on ikka veel koristamata.
Nuki tegi! ^.^
Minu täpse käega ukse pihta visatud mõlemad.Nüüd on see siis tehtud. Veel ei häiri ka.
Nuki tahtis, et ma mõne neist Orksi ka paneks, et ta kommenteerida saaks. Ma mõtlen sellele!
Birks ja Nuki vaatasid siin vahepeal mingit filmi kui mina blogisin ja PhotoShoppisin veits. Seekord säänsed (valmimisjärjekorras):
Minu uus desktopi wallpaper.
reede, 20. märts 2009
Üllatan ennast iga päev
Kuidas ma teen asju nii, et ma neid ei mäleta? Mitte-teadlikult? Alateadlikult? Mälulüngaf? Vahel ei saa ma iseendast kohe üldse mitte aru. Või natuke tihemini kui vahel. Ojah.
Erkol, minu praktikajuhendajal, oli täna sünnipäev. Kaks esimest tundi keskuses me pms sõime. Ma proovisin pärast oktoobrit esimest korda salatit süüa. Õnnestus paremini vähemalt, kui tookord. Väga siiski selle söögi peale ename endiselt panustada ei julgeks. Šokolaadimuffinid, kreemikringel ja füüsalid olid ka head! Kõht sai ikka väga täis!
Bussist jäime maha Birksiga, "tänu" tantsumängu mängimisele.
PhotoShopi sain tagasi. Tegin kohe paar uut stencilit ka ja mõned pusakavandid ühega neist:
http://public.fotki.com/kata-kata/paintipusa/ . Veits kiiruga sellised kõik, aga see on alati mul viga olnud, liiga palju mõtteid korraga, kõik vaja teostada (kirja panna) ju, muidu läheb meelest!
Head ööd.
Erkol, minu praktikajuhendajal, oli täna sünnipäev. Kaks esimest tundi keskuses me pms sõime. Ma proovisin pärast oktoobrit esimest korda salatit süüa. Õnnestus paremini vähemalt, kui tookord. Väga siiski selle söögi peale ename endiselt panustada ei julgeks. Šokolaadimuffinid, kreemikringel ja füüsalid olid ka head! Kõht sai ikka väga täis!
Bussist jäime maha Birksiga, "tänu" tantsumängu mängimisele.
PhotoShopi sain tagasi. Tegin kohe paar uut stencilit ka ja mõned pusakavandid ühega neist:
http://public.fotki.com/kata-kata/paintipusa/ . Veits kiiruga sellised kõik, aga see on alati mul viga olnud, liiga palju mõtteid korraga, kõik vaja teostada (kirja panna) ju, muidu läheb meelest!
***
Head ööd.
neljapäev, 19. märts 2009
Internet on tagasi!
Täna hommikul kui Jassi käest läpaka tagasi sain, mõtlesin, et prooviks jälle, kas Firefox teeb Google'i lahti või ei.Tegi! Loomulikult ma ei tahaks enne õhtut hõisata, aga lihtsalt on hea meel, et nüüd saab kodus ka tööd teha, mitte ei pea niisama passima. Ehk saab kooliasjadega ka joonepeale nüüd. Noortekas sain õnneks ka kui vaja, aga seal väga ei taha pikalt istuda niimoodi, lastega ka vaja ikka tegeleda. Ülilahedat tantsumängu näiteks mängida, mis mul küll väga hästi välja ei tulnud!
Selle üle on ka hea meel, et ma nüüd jälle blogida saan! Hullumeelne kirjutamismaniakk lihtsalt!
Täitsa juhuslikult oli trenn ka eile. Nagu ikka, mõnus! Esimest korda sain ussis roomamist harjutada. Alguses tundus veider see, kuidas ma sinna läksin, pärast hakkas natuke rohkem sujuma. Aeglane olin kindlasti, seda nagunii. Seda sain ka teada, kui ma kuhugi figuuri taha jooksen ja siis sealt välja piiluma hakkan oma markeriga, siis kipun ühele jalale liiga palju toetama. Pean sellele rohkem tähelepanu pöörama!
Boksi ala tundus eile kuidagi tavapärasest palavam ja umbsem.
Mängudes kukkusin mitu korda suht alguses kohe välja. Üks kord isegi break-offist, kui ma ei saanud arugi, kust see pall tuli. Keegi oli lihtsalt kiire ja tubli! Ja mina endiselt aeglane. Ühe korra õnnestus isegi meie tiimile punkt tuua. See läks hästi! :)
Uue asjana on plaanis noorematele, v no algajamatele teha esmaspäeviti eraldi uus trenn. Seal hakkaks meid käima kuus, pluss siis veel kaks vanemat meid aitamas (mille peale Kusti ütles, et tema on seal see kõige vanem! :P). Igastahes, ma arvan, et see on hea, selles mõttes, et viimasel ajal on meid ikka väga palju koos olnud. Mõttetu on nii kui pooled lihtsalt passivad! Teoreetiliselt peaks nüüd kõigil olema trennis rohkem aega harjutada, vähem passida ja kiiremini arenema. Loodame, et läheb ka nii!
Teine trenn jääks ikka kolmapäevale või pühapäevale, kuidagi mingi jagunemine pidi vist toimuma, või ma ei tea ka, see jäi veits segaseks, näis. Mõned mõtted tekkisid veel, aga las nad hetkel veel olla. Vaatab, mis saama hakkab.
Praktika suhtes, hakkasin mõtlema, oleks mul natuke jama kui peaksin nii esmaspäeviti kui kolmapäeviti varem ära minema sealt. Üks kord nädalas oleks veel OK, aga kaks... Nojah. Otseselt probleemi vast ei tekiks ka, aga lihtsalt parem oleks seal olla siis, kui on rohkem noori ja abi vaja.
Võistlustele lähme ka. Ma loodan, et saame ikka mingi tiimi kokku, vähemalt korrakski! Kuigi ma ei ole absoluutselt kindel, kas või, kuidas ma seal hakkama saaks. Korra võiks proovida ikkagi. Kogemuste mõttes vms. Keegi mainis, kulude kohta ka - mul peaks õnnestuma lihtsalt kolm head päeva tööd teha ja kombes, lihtne! :)
teisipäev, 17. märts 2009
Missugune tore hommik!
Alustuseks, ärkasin kell üheksa, olin kella lihtsalt selleks ajaks pannud, kes teab, miks! Kõik tundus normaalne, kuni me koolist läbi pidime minema, et oma CVsid printida. Seal vist läks ka isegi enam-vähem õnneks. Kui ainult see vahele jätta, et ÜE ruum oli rahvast pungil, kõik sebisid edasi-tagasi, TPSi avatud uste päev.
Koolist ära minnes, vaatasime enne kella ja bussiaega, kell oli 11.21, buss läks 11.19, järgmiseni oli pea 20 minutit aega. Poe poole liikudes nägime, et buss läks alles nüüd, jäime mõttetult maha. Poes oli kohutavalt palju rahvast, kõik trügisid ja nügisid ja olid tigedate nägudega. Ma läksin nii närvi seal! Miks ei võiks inimesed öelda, kui ma neil ees olen või, kui nad mööda tahavad pääseda!? Ma unustasin oma telefoni koju.
Järgmist bussi pidime ootama, kuna tegelikult tegime poes üsna kiiresti. Loomulikult oli ka buss tuubil täis ja haises. Umbes 1,5 peatusevahet edasi sõitnud, tuli peale kontroll. Mitte, et me juba niigi ei oleks tegelikult veidi hiljaks jäänud! Näitasime oma ID-kaardid ette, kõik oli korras. Seda, kuni üks tüüp, kellel oli käes ilmselt umbes kuu aega taskus vedelenud augustamata pilet, üritas väita, et komposteerija ei augustanud lihtsalt tema piletit ära. Muudkui vaidles, et tal on pilet olemas, tema välja ei lähe. Bussis muutus seltskond juba üsna närviliseks. Kolmepeale õnnestus munitsipaalpolitseil siiski tüüp välja vedada ja meie saime edasi sõita!
Imekombel saime Koidu peatuse juurest kohe üle tee minna, foorituli oli roheline. Varbad said ainult märjaks, taevast sadas mingit asja koguaeg. TANis ei olnud seda inimest vaba, keda meil vaja oli, aga jätsime oma paberid ikkagi sinna.
Pärnu maanteel jäime loomulikult kõigepealt kohe veel ühest bussist maha. Peatusesse jõudes tuli sinna järgmine, aga me ei teadnud, kas tollega oleks saanud. Oleks küll. Jäime teisest ka maha. Kolm on kohtu seadus, siis lõpuks õnnestus. Väikese hilinemisega jõudsime lõpuks ikkagi noortekasse.
Tuleb pikk päev, poole kuueni siin, siis veel Tudengipäevade koosolekule ka. Ma loodan, et ma saan sealt ilusti uksest sisse, helistada pole mul ju täna millegagi!
Traditsiooniliselt võiks trennist ka ikkagi midagi natuke kirjutada. Kolmapäeva ma enam nii väga täpselt ei mäleta, pühapäevasti siis. Selline mõnus raske oli jälle. Ainult, mis meenub, soojendusjooks sai kuidagi äärmiselt ruttu otsa seekord. Kätekõverdusi-kükke sai seekord teha kümnekaupa, ilma puhkepausideta. Ütleks, et kergem oli kui muidu. Vähemasti tundus.
Figuuride taha slaidimist ja lihtsalt positsioonile jooksmist tegime, umbes 15-minuti kaupa vist igale poole. Väsitav oli, aga hea. Korra venitasin mingi imeliku lihase ära sääre esiküljel. Praegugi veel natuke annab tunda. Aga see selleks. Siis puhkasin, ja läks jälle edasi.
Umbes kell üheksa, vist, tuli Magne ja küsis, kas hakkame lõpetama. Jalutasime platsil figuuride vahel ringi. Vastuseks kõlas "Me alles alustame!" Selle peale tüüp naeris, kuni sai aru, et meil on tõsi taga. "Pool tundi läheb veel" oli järgmine vastus. Selge.
Mängu ajal ei saanud arugi, et midagi kuskilt valus oleks, pärast oli jälle tunda vahepeal. Eriti korra kui üritasin boksis mingit asja jalaga tõugata, ei tulnud midagi välja sellest. Aga ilmselt, nagu ikka, on kolmapäevaks kõik jälle kombes!
Praegu ma, ainult, ei tea, kuidas ma täpselt kolmapäeval jõuan sinna. Pean noortekasse kaasa võtma trenniasjad ja ka kaamera, sest lähme loomade varjupaika, mul paluti seal pildistada. Ilmselt saan ikka hakkama, hullemaidki olukordi ette tulnud!
Koolist ära minnes, vaatasime enne kella ja bussiaega, kell oli 11.21, buss läks 11.19, järgmiseni oli pea 20 minutit aega. Poe poole liikudes nägime, et buss läks alles nüüd, jäime mõttetult maha. Poes oli kohutavalt palju rahvast, kõik trügisid ja nügisid ja olid tigedate nägudega. Ma läksin nii närvi seal! Miks ei võiks inimesed öelda, kui ma neil ees olen või, kui nad mööda tahavad pääseda!? Ma unustasin oma telefoni koju.
Järgmist bussi pidime ootama, kuna tegelikult tegime poes üsna kiiresti. Loomulikult oli ka buss tuubil täis ja haises. Umbes 1,5 peatusevahet edasi sõitnud, tuli peale kontroll. Mitte, et me juba niigi ei oleks tegelikult veidi hiljaks jäänud! Näitasime oma ID-kaardid ette, kõik oli korras. Seda, kuni üks tüüp, kellel oli käes ilmselt umbes kuu aega taskus vedelenud augustamata pilet, üritas väita, et komposteerija ei augustanud lihtsalt tema piletit ära. Muudkui vaidles, et tal on pilet olemas, tema välja ei lähe. Bussis muutus seltskond juba üsna närviliseks. Kolmepeale õnnestus munitsipaalpolitseil siiski tüüp välja vedada ja meie saime edasi sõita!
Imekombel saime Koidu peatuse juurest kohe üle tee minna, foorituli oli roheline. Varbad said ainult märjaks, taevast sadas mingit asja koguaeg. TANis ei olnud seda inimest vaba, keda meil vaja oli, aga jätsime oma paberid ikkagi sinna.
Pärnu maanteel jäime loomulikult kõigepealt kohe veel ühest bussist maha. Peatusesse jõudes tuli sinna järgmine, aga me ei teadnud, kas tollega oleks saanud. Oleks küll. Jäime teisest ka maha. Kolm on kohtu seadus, siis lõpuks õnnestus. Väikese hilinemisega jõudsime lõpuks ikkagi noortekasse.
Tuleb pikk päev, poole kuueni siin, siis veel Tudengipäevade koosolekule ka. Ma loodan, et ma saan sealt ilusti uksest sisse, helistada pole mul ju täna millegagi!
Traditsiooniliselt võiks trennist ka ikkagi midagi natuke kirjutada. Kolmapäeva ma enam nii väga täpselt ei mäleta, pühapäevasti siis. Selline mõnus raske oli jälle. Ainult, mis meenub, soojendusjooks sai kuidagi äärmiselt ruttu otsa seekord. Kätekõverdusi-kükke sai seekord teha kümnekaupa, ilma puhkepausideta. Ütleks, et kergem oli kui muidu. Vähemasti tundus.
Figuuride taha slaidimist ja lihtsalt positsioonile jooksmist tegime, umbes 15-minuti kaupa vist igale poole. Väsitav oli, aga hea. Korra venitasin mingi imeliku lihase ära sääre esiküljel. Praegugi veel natuke annab tunda. Aga see selleks. Siis puhkasin, ja läks jälle edasi.
Umbes kell üheksa, vist, tuli Magne ja küsis, kas hakkame lõpetama. Jalutasime platsil figuuride vahel ringi. Vastuseks kõlas "Me alles alustame!" Selle peale tüüp naeris, kuni sai aru, et meil on tõsi taga. "Pool tundi läheb veel" oli järgmine vastus. Selge.
Mängu ajal ei saanud arugi, et midagi kuskilt valus oleks, pärast oli jälle tunda vahepeal. Eriti korra kui üritasin boksis mingit asja jalaga tõugata, ei tulnud midagi välja sellest. Aga ilmselt, nagu ikka, on kolmapäevaks kõik jälle kombes!
Praegu ma, ainult, ei tea, kuidas ma täpselt kolmapäeval jõuan sinna. Pean noortekasse kaasa võtma trenniasjad ja ka kaamera, sest lähme loomade varjupaika, mul paluti seal pildistada. Ilmselt saan ikka hakkama, hullemaidki olukordi ette tulnud!
SLGga metsas.
Taaskord kui ma Internetti jälle ei saa, tuli hull blogimisisu peale. Nimelt, ma sain täna päris palli lasta! Oma SLGst esimest korda! Alguses läks suhteliselt probleemideta, paar korda läks torus pall katki, aga muidu kenasti. Hiljem hakkas muudkui lõhkuma ja lõhkuma ja lõhkuma. Ma ei tea miks. Mõnusasti värvi lihtsalt pritsis torust välja.
Alguses mängisime mingisuguse valliga piiratud maja ümber. Meie alustasime ühest äärest, vastasvõistkond teisest. Seal ma ühe mängu ajal ei jõudnudki kedagi üritadagi mitte lasta, kõik olid juba väljas. Jooksmist, ronimist ja hiilimist oli rohkem kui midagi muud.
Hiljem kui mingisugused air-soft metsavennad natuke kaugemale läksid, võtsime ühe natuke pikema maja ja tegime seal. Jälle ikka ühed ühes, teised teises otsas. See oli juba natuke mängu moodi! Spordi siis. Sai lasta ja sai pihta ka. Eelmises kohas ei saanud sedagi. Mitte, et see mingi eesmärk mul oleks nüüd olnud, aga vähe reaalsem tundus juba. Mitte ei jookse lihtsalt niisama mööda metsa ringi, nagu need mõned seal, kes olid.
Ma täpselt ei mäleta, millal see juhtus, aga ma sain vastu näppe kellegi käest. Võib-olla oli see siis kui me Kustiga teine teisel pool seina olime. Igastahes, on mu vasak keskmine sõrm oma tavapärasest olekust tunduvalt jämedam ja valusam. Isegi praegu seda siin trükkides annab tunda. Õues ei saanud arugi, ilmselt selle pärast, et mul olid sõrmedeta kindad ja miinuskraadid väljas. Ma loodan, et homseks läheb üle.
Praegu tahan dušši alla, aga keegi oli seal enne ees kui ma vaatamas käisin. Muidu ilmselt ei oleks siia arvuti taha istunudki. Süüa tahaks ka, hommikusööki mul ju jälle ei olnud. Ma jõuan sada-miljon asja enne ära teha, aga söömiseni miskipärast kunagi ei jõua. Õnneks on mul kapis veel kolm külmunud pitsat.
Kirja pandud:14. märtsil kell 18.06 ühikas.
PS! Praktikal on lahe, Järve noortekeskus ja sealsed noored/töötajad on nii toredad! :)
Alguses mängisime mingisuguse valliga piiratud maja ümber. Meie alustasime ühest äärest, vastasvõistkond teisest. Seal ma ühe mängu ajal ei jõudnudki kedagi üritadagi mitte lasta, kõik olid juba väljas. Jooksmist, ronimist ja hiilimist oli rohkem kui midagi muud.
Hiljem kui mingisugused air-soft metsavennad natuke kaugemale läksid, võtsime ühe natuke pikema maja ja tegime seal. Jälle ikka ühed ühes, teised teises otsas. See oli juba natuke mängu moodi! Spordi siis. Sai lasta ja sai pihta ka. Eelmises kohas ei saanud sedagi. Mitte, et see mingi eesmärk mul oleks nüüd olnud, aga vähe reaalsem tundus juba. Mitte ei jookse lihtsalt niisama mööda metsa ringi, nagu need mõned seal, kes olid.
Ma täpselt ei mäleta, millal see juhtus, aga ma sain vastu näppe kellegi käest. Võib-olla oli see siis kui me Kustiga teine teisel pool seina olime. Igastahes, on mu vasak keskmine sõrm oma tavapärasest olekust tunduvalt jämedam ja valusam. Isegi praegu seda siin trükkides annab tunda. Õues ei saanud arugi, ilmselt selle pärast, et mul olid sõrmedeta kindad ja miinuskraadid väljas. Ma loodan, et homseks läheb üle.
Praegu tahan dušši alla, aga keegi oli seal enne ees kui ma vaatamas käisin. Muidu ilmselt ei oleks siia arvuti taha istunudki. Süüa tahaks ka, hommikusööki mul ju jälle ei olnud. Ma jõuan sada-miljon asja enne ära teha, aga söömiseni miskipärast kunagi ei jõua. Õnneks on mul kapis veel kolm külmunud pitsat.
Kirja pandud:14. märtsil kell 18.06 ühikas.
PS! Praktikal on lahe, Järve noortekeskus ja sealsed noored/töötajad on nii toredad! :)
esmaspäev, 9. märts 2009
Esimene praktikapäev Järve noortekeskuses
Pikalt pole ühikas normaalset netti olnud ja sama pikalt ei ole ka blogi kirjutada saanud.
Neljapäeval käisin mingis bändis improviseerimist proovimas. Suht keeruline oli arvestades, et ma võtsin alles seal pilli üle poole aasta kätte. Ja see ei olnud veel minu pill ka. Lisaks siis muidugi see, et ma ei olnud kunagi varem improt teinud. Kõike seda meeles pidadades ei oleks saanud mul paremini minnagi!
Reedel mõtlesin, et õpin, aga ei viitsinud.
Laupäeval oli ilus ilm! :)
Pühapäeva hommikupoolikul-päeval suutsin kaks tegemata jäänud inglise keele asja ära õppida. Trennis tegime soojenduseks head 25 kükki ja 15 kätekõverdust (vist oli). Ja siis veel 10+5 eriti aeglast peale. Väga mõnus. Üks-hoiab-teine-snäpib-vastakuti harjutuse ajal sain korduvalt vastu vasakut õlga pihta. Samuti suutsin umbes miljon korda torusokki lasta. Mõned mängud jõudsime ka teha. Läks vist jälle enam-vähem niivõrd-kuivõrd. Loaderi patareid said jälle tühjaks ja viimase geimi ajal lõppes mul poolepeal õhk otsa, markeril st.
Staabis oli grillmega burksi!
Õhtul vaatasime The Butterfly Effecti. Minujaoks mitu korda enne nähtud, aga ikkagi hea film. Ma imestan, et ma seda vaadata jaksasin, tegelikult. Minu ja Kati poolekilone krõpsupakk, mille me laupäevaseks Eesti Laul 2009 vaatamiseks ostsime, läks jälle käiku, aga ikka veel ei saanud otsa. Birks ja Maria läksid suht alguses magama juba, me kahekesi jätkasime lõpuni. Pool kaks oli läbi, mina sain magama vist peale kolme.
Hommikul ärkasin suure ehmatusega, et ma olen sisse maganud, umbes poole kaheksast üles. Jube valge oli ikka väljas, peaks ühikasse paksemad kardinad muretsema?! Poole kümne paiku juhtus umbes sama asi veel korra. 12h magamisest ei oleks niikuinii midagi välja tulnud, aga nii vähe ma ei oleks osanud oodatagi!
Täna tulime birksiga lõunaks noortekasse. Tähtis koosolek pidi olema. Oli ka. Alguses ootasime mu praktika juhendajat, nad eeldasid, et ta jääb umbes pool tundi hiljaks, jõudis kohale juba veerandiga. Praegu peame olema siin neljani. Hetkel on keskuses üks noor. Nüüd hakkamegi temaga mängima "Võidab see, kellel on surres rohkem asju".
Neljapäeval käisin mingis bändis improviseerimist proovimas. Suht keeruline oli arvestades, et ma võtsin alles seal pilli üle poole aasta kätte. Ja see ei olnud veel minu pill ka. Lisaks siis muidugi see, et ma ei olnud kunagi varem improt teinud. Kõike seda meeles pidadades ei oleks saanud mul paremini minnagi!
Reedel mõtlesin, et õpin, aga ei viitsinud.
Laupäeval oli ilus ilm! :)
Pühapäeva hommikupoolikul-päeval suutsin kaks tegemata jäänud inglise keele asja ära õppida. Trennis tegime soojenduseks head 25 kükki ja 15 kätekõverdust (vist oli). Ja siis veel 10+5 eriti aeglast peale. Väga mõnus. Üks-hoiab-teine-snäpib-vastakuti harjutuse ajal sain korduvalt vastu vasakut õlga pihta. Samuti suutsin umbes miljon korda torusokki lasta. Mõned mängud jõudsime ka teha. Läks vist jälle enam-vähem niivõrd-kuivõrd. Loaderi patareid said jälle tühjaks ja viimase geimi ajal lõppes mul poolepeal õhk otsa, markeril st.
Staabis oli grillmega burksi!
Õhtul vaatasime The Butterfly Effecti. Minujaoks mitu korda enne nähtud, aga ikkagi hea film. Ma imestan, et ma seda vaadata jaksasin, tegelikult. Minu ja Kati poolekilone krõpsupakk, mille me laupäevaseks Eesti Laul 2009 vaatamiseks ostsime, läks jälle käiku, aga ikka veel ei saanud otsa. Birks ja Maria läksid suht alguses magama juba, me kahekesi jätkasime lõpuni. Pool kaks oli läbi, mina sain magama vist peale kolme.
Hommikul ärkasin suure ehmatusega, et ma olen sisse maganud, umbes poole kaheksast üles. Jube valge oli ikka väljas, peaks ühikasse paksemad kardinad muretsema?! Poole kümne paiku juhtus umbes sama asi veel korra. 12h magamisest ei oleks niikuinii midagi välja tulnud, aga nii vähe ma ei oleks osanud oodatagi!
Täna tulime birksiga lõunaks noortekasse. Tähtis koosolek pidi olema. Oli ka. Alguses ootasime mu praktika juhendajat, nad eeldasid, et ta jääb umbes pool tundi hiljaks, jõudis kohale juba veerandiga. Praegu peame olema siin neljani. Hetkel on keskuses üks noor. Nüüd hakkamegi temaga mängima "Võidab see, kellel on surres rohkem asju".
kolmapäev, 4. märts 2009
Täna oli hea
Trenn oli mõnus. Kuigi ma mõtlesin, et ei jaksa väga kaasa teha, veits väsinud olek ja meenus ka, et pms päev otsa söömata. Siiski, midagi hullu ei juhtunud. Pilt vist ei hakanud ka seekord kuhugi väga kaduma. Kätekõverduste ajal värisesid küll käed iga bloki viimaste ajal kenasti, aga pidasin vastu. Mulle meeldib kui asjad on rasked ja peab pingutama!
Slaidimine tuleb paremale poole ainult välja, niimoodi enam-vähem normaalselt, teistpidi on kuidagi veider millegipärast. Kõhuli üritasin ka jälle, ma arvan, et ikka arenen iga korraga. Täna õnnestus ainult käele kerge villimoodi asi tekitada sinna, kus kindas auk.
Olin vist kõikide mängude ajal nr. kahes. Vahe oli ikka sees, kumbal pool väljakut me mängisime. Mul oleks aeg juba parema käega laskmine ka selgeks õppida. Kuidagi ei õnnestu see. Vasakuga läheb ikka palju lihtsamalt, millegi pärast! Mis siis, et ma paremakäeline olen!
Pelmeenid olid jälle päris head.
Sain jälle paar kutset Tapperisse, Apoptygma Berzerk ja Mortiis seekord, laupäeval. Ei tea veel, kas lähen. Vist jälle mitte. Homseks pean ära ütlema. Seoses sellega meenus, et peaks Evelini käest uurima, mis kokkuleppele ta Tapperiga hinna suhtes sai, kui sai. Siis teab, kas hakata otsima bände sinna vms.
Homme lähen mingisse bändi ka proovima. Ma pole umbes pool aastat pilli käeski hoidnud ja nüüd ma pean seal veel mingi võõraga veel hakkama saama, enda oma ju Pärnumaal. No, näis, nad pidavat kõik ootama minuga kohtumist, loodan, et väga pettuma ei pea siis. Näis, mis saama hakkab. Ma loodan, et ma ära seda ei unusta, peale hispaania keelt pean otse sinna kihutama, lubasin kell 19 kohal olla.
Ahja, kooli ma täna ei jõudnud, juba teist nädalat magasin majanduse maha. Ups! Kuulsin juba ka teistelt, et see pidi hullult põnev olema seal ja õppejõud ka eriti asjalik. Loomulikult!
Eelmine neljapäev tegin poppi, sest mul oli õppimata. Nüüd on lisaks nondele asjadele üks uus asi ka veel puudu. Peab vist ikka kohale minema. St, võiks. Ma arvan, et lähen ja üritan oma asjad mingiks ajaks praktika ajal järele teha/ära saata. Inglise keele vähemalt, see ei ole ju keeruline, aga ma olen lihtsalt laisk. Vene keelt ma lihtsalt ei oska.
Iga päevaga ma hämmastun rohkem, kui paljud inimesed päriselt ka mu blogi loevad, ma alguses ei arvanud, et üldse. Nuki ehk ja vbolla veel keegi, aga neid ikka on, nagu ma kuulen. Ulme!
Maria ütles, et mul on käelihased!
Slaidimine tuleb paremale poole ainult välja, niimoodi enam-vähem normaalselt, teistpidi on kuidagi veider millegipärast. Kõhuli üritasin ka jälle, ma arvan, et ikka arenen iga korraga. Täna õnnestus ainult käele kerge villimoodi asi tekitada sinna, kus kindas auk.
Olin vist kõikide mängude ajal nr. kahes. Vahe oli ikka sees, kumbal pool väljakut me mängisime. Mul oleks aeg juba parema käega laskmine ka selgeks õppida. Kuidagi ei õnnestu see. Vasakuga läheb ikka palju lihtsamalt, millegi pärast! Mis siis, et ma paremakäeline olen!
Pelmeenid olid jälle päris head.
Sain jälle paar kutset Tapperisse, Apoptygma Berzerk ja Mortiis seekord, laupäeval. Ei tea veel, kas lähen. Vist jälle mitte. Homseks pean ära ütlema. Seoses sellega meenus, et peaks Evelini käest uurima, mis kokkuleppele ta Tapperiga hinna suhtes sai, kui sai. Siis teab, kas hakata otsima bände sinna vms.
Homme lähen mingisse bändi ka proovima. Ma pole umbes pool aastat pilli käeski hoidnud ja nüüd ma pean seal veel mingi võõraga veel hakkama saama, enda oma ju Pärnumaal. No, näis, nad pidavat kõik ootama minuga kohtumist, loodan, et väga pettuma ei pea siis. Näis, mis saama hakkab. Ma loodan, et ma ära seda ei unusta, peale hispaania keelt pean otse sinna kihutama, lubasin kell 19 kohal olla.
Ahja, kooli ma täna ei jõudnud, juba teist nädalat magasin majanduse maha. Ups! Kuulsin juba ka teistelt, et see pidi hullult põnev olema seal ja õppejõud ka eriti asjalik. Loomulikult!
Eelmine neljapäev tegin poppi, sest mul oli õppimata. Nüüd on lisaks nondele asjadele üks uus asi ka veel puudu. Peab vist ikka kohale minema. St, võiks. Ma arvan, et lähen ja üritan oma asjad mingiks ajaks praktika ajal järele teha/ära saata. Inglise keele vähemalt, see ei ole ju keeruline, aga ma olen lihtsalt laisk. Vene keelt ma lihtsalt ei oska.
Iga päevaga ma hämmastun rohkem, kui paljud inimesed päriselt ka mu blogi loevad, ma alguses ei arvanud, et üldse. Nuki ehk ja vbolla veel keegi, aga neid ikka on, nagu ma kuulen. Ulme!
Maria ütles, et mul on käelihased!
teisipäev, 3. märts 2009
Night is my jelly
Esmaspäeva õhtutest on kujunenud mittemillegi tegemine meil siin viimasel ajal. Suurest igavusest vaatasime ära filmi Jumper Nuki arvutist (mis oli jummala hea film, hiljem räägin), samal ajal sõime ära 1,7 karpi külmutatud kirsse ja 1 karbi vaarikaid ära. Kergelt jahe hakkas pärast seda.
Ma istusin ja näppisin oma markerit kui Nuki otsustas mind joonistama hakata. Äärmiselt armas portree tuli, sinine, kunagi ehk pildistan ka kui õnnestub. Siis hakkas ta niisama kritseldama, oma nunnusid kriipsujukusid. Mida mina ei osanud. Mul tulevad ainult zombid igalt poolt. Oma pildi Jasonist leidsin ka üles. Muidu tundub päris ok, aga originaaliga võrrelda ikka ei tasu!
Järgmiseks tulid traditsioonilised CSI: Miami ja Americas Next Top Model: Season-whatever. Me isegi ei söönud nende ajal täna, sest meil ei olnud lihtsalt midagi! Vaatasime, tuimalt, vähemasti mina. CSI oli lahe, ANTM paras huumor, ühesõnaga - nagu ikka!
Nuki läks magama. Mina nii vara ei suutnud, kell oli alles kümme. Läksin Kerdiga kakaole. See oli kuidagi lahja. Veniva asjaga vahvlid olid head, nii kaua kui nad ära külmusid ja enam ei veninud! Statoilis nägin Ervinit ja Olkut ka, väga pikalt nendega ei vestelnud, aga tore oli näha ikkagi! :)
Kell 2 saatsin jälle kirju laiali TPSi listi. Kui ma teeks seda päeval, siis ei oleks see mina - like peanutbutter without jelly!
PS! Ei tasu võtta kõike liiga tõsiselt, mis ma siin kirjutan, eks!? ;)
Ma istusin ja näppisin oma markerit kui Nuki otsustas mind joonistama hakata. Äärmiselt armas portree tuli, sinine, kunagi ehk pildistan ka kui õnnestub. Siis hakkas ta niisama kritseldama, oma nunnusid kriipsujukusid. Mida mina ei osanud. Mul tulevad ainult zombid igalt poolt. Oma pildi Jasonist leidsin ka üles. Muidu tundub päris ok, aga originaaliga võrrelda ikka ei tasu!
Järgmiseks tulid traditsioonilised CSI: Miami ja Americas Next Top Model: Season-whatever. Me isegi ei söönud nende ajal täna, sest meil ei olnud lihtsalt midagi! Vaatasime, tuimalt, vähemasti mina. CSI oli lahe, ANTM paras huumor, ühesõnaga - nagu ikka!
Nuki läks magama. Mina nii vara ei suutnud, kell oli alles kümme. Läksin Kerdiga kakaole. See oli kuidagi lahja. Veniva asjaga vahvlid olid head, nii kaua kui nad ära külmusid ja enam ei veninud! Statoilis nägin Ervinit ja Olkut ka, väga pikalt nendega ei vestelnud, aga tore oli näha ikkagi! :)
Kell 2 saatsin jälle kirju laiali TPSi listi. Kui ma teeks seda päeval, siis ei oleks see mina - like peanutbutter without jelly!
PS! Ei tasu võtta kõike liiga tõsiselt, mis ma siin kirjutan, eks!? ;)
esmaspäev, 2. märts 2009
Raamatukogus
Ma ei mäleta, millal ma viimati siin Internetti kasutasin. Kindlasti oli see üle-eelmisel aastal, kui meil veel ühikas üldse WiFit ei olnud. Igastahes, praegu teda seal ka sama hästi kui ei ole!
Ma ei suuda praegu kuidagi rahu leida. Ei ole siiani veel kohale jõudnud, miks mul ennast kaitsta ei lastud. Ainuke asi - see pealkiri, mis neile nii kahtlasena tundus. Hakkasin selgitama, siis tundus, et nad ei oleks nagu seda tööd lugenudki.
Meid hinnati täielikult mittemillegi põhjal. Lihtsalt selle pärast, et meil ei olnud juhendajaid. Selline on siis meie õppejõudude usk oma üliõpilastesse!? Oleks siis võinud vähemalt võimalusegi anda!
Homme ehk kuuleme meie ka oma saatusest täpsemalt. Siis tuleb hakata edasi töötama ja ilmselt pean ka Kruusimäega uuesti kontakti otsima.
Aga tegelikult, no, elu on lill ju!
Ma ei suuda praegu kuidagi rahu leida. Ei ole siiani veel kohale jõudnud, miks mul ennast kaitsta ei lastud. Ainuke asi - see pealkiri, mis neile nii kahtlasena tundus. Hakkasin selgitama, siis tundus, et nad ei oleks nagu seda tööd lugenudki.
Meid hinnati täielikult mittemillegi põhjal. Lihtsalt selle pärast, et meil ei olnud juhendajaid. Selline on siis meie õppejõudude usk oma üliõpilastesse!? Oleks siis võinud vähemalt võimalusegi anda!
Homme ehk kuuleme meie ka oma saatusest täpsemalt. Siis tuleb hakata edasi töötama ja ilmselt pean ka Kruusimäega uuesti kontakti otsima.
Aga tegelikult, no, elu on lill ju!
Sparring feat. Re-Start & kaitsmine
Kell saab varsti üksteist ja ma olen juba peaaegu tund aega kodus olnud. Internetti jälle pole.
Täna oli mingi kergelt out-of-nowhere sparring. V no, tegelikult Priit küsis päev-paar enne, kas me sooviks seda. Ma ei vastanud midagi, sest lihtsalt ei osanud. Täitsa ükskõik. Praegu arvan, et täna oleksin küll parema meelega ikka tavapärast trenni teinud.
Alguses läksime kõik ilusti-kenasti kohale, siis tuli Jako. Ta ütles, et mina, Karli ja Rauno peame olema kohtunikud. Wtf, mida iganes see siis ka tähendama pidi. Ja ma veel mõtlesin, et kohtunik peab olema selline vend, kes ikka reegleid ka tunneb õigesti!? Pms sain omale mingi hiigelsuure referee särgi ja passisin väljaku ääres, kui keegi pihta sai. Ise sain ka mõned pallid pihta, korra kelleltki maski ja Jakolt kerge valangu kaela.
Tüütu oli natuke, esiteks kuna ma ei osanud õieti midagi teha kohtunikuna, teiseks ootasin natuke midagi muud. Mõnes mõttes saan muidugi aru, loomulikult peab põhivõistkond ka arenema, aga väike etteteatamine poleks paha teinud.
Ühelt maalt Priit ütles, et me ennast järgmiseks roundiks valmis paneks. See tuli ka suht ootamatult. Rebisin kohtunikusärgi seljast ja laadisin loaderi täis.
Väljakul ebaõnnestusin. Mitte, et ma oleks kunagi üldse hästi mänginud, absoluutselt mitte! Lihtsalt, täna läks eriti nõrgasti. Eriti kuidas ma ussi läksin, põlvili, see jäi loomulikult kohe Re-Stardi omadele silma ja üks tüüp ei suutnud ära imestada kui koba ma olen. Käskis teistel mulle näidata, kuidas seda õigesti tehakse. Seda polnud siiski vaja, ma ju tegelikult teadsin! Lihtsalt, taaskord tegutsesin ise nii nagu juhtus. Lisaks sellele olin ma loomulikult joostes aeglane.
Targa õpetussõnana öeldi, et kui ma liigun ühest figuurist teise, siis mitte kunagi ei tohiks seda teha relv all. Jälle midagi meelde jätta!
Viimaste mängude ajal jäin taha keskele, nr 2te, esimene kord seal läksin välja pärast kerget „tulevahetust“ nurgaga, teisel korral olin jube väljas ja sain pms kohe pihta, kolmandal korral läks natuke paremini ja sain isegi edasi liikuda ja vahelduseks teistele pihta lasta.
Kuidagi loid tunne oli täna seal. Võib-olla sellepärast, et alguses selline passimine kujunes meil. Vaimselt ei olnud vist väga valmis mängima pärast seda. Aga võib-olla ka füüsiliselt, mingit soojendust me täna küll ei teinud!
Burksi asemel tellisin täna pelmeene, uskumatu kui head need olid!
Praegu ei ole jälle und. Kell saab juba pool kaksteist. Tänane koormus ja pingutus ei olnud kindlasti tavapärane minu viimase aja pühapäeva õhtute kohta. Nuki magas juba siis kui ma koju tulin. Internetti pole endiselt ja teleka ette ka ei viitsi minna, krt teab, mis sealt veel tulla võib!?
Kuna enamus mu filme on veel Maria käes, tuleb käima panna, kas Over the Hedge või Hoodwinked – mõlemad nähtud, aga head.
***
Kätte on jõudnud esmaspäeva pärastlõuna. Internet on tagasi, aga ei toimi väga hästi, vähemasti blogikirjutamise kohta ei ole veel õnnestunud avada. Mõned kirjad õnnestus siiski postkastis juba läbi lugeda.
Hommikul läksime 8.30ks kooli, kurusetööde kaitsmine oli. Tähestikujärjekorras tehti seda. Minuni jõudis kord vist kuskil 11 paiku, ei mäletagi enam. Igastahes, passimist oli omajagu! Läksin siis ette ja hakkasin oma juttu lugema. Mingi hetk segati vahele, kes mu juhendaja on. Kuuldes, et teda mul polegi, saatsid mu tagasi. Ja nii ka Nuki hiljem. Ainuke asi, mis ma pms teada sain oli, et neile ei meeldinud mu pealkiri. Miks? Tahtsin küsida pärast, aga kõik jooksid minema. Neli tundi ühes ruumis passimist oli vist neil ka ajud mõnusasti ära soojendanud.
Kuuldavasti pole nii luuserit kursust meie kalli Luule silmad veel enne kohanud. Ilmselt enamus meist ei lõpetagi. Ka "D" ei pidavat olema piisav noorsootöötajaks saamiseks. Homme saame hinded teada, kes läbi ei saa, siis järgmine võimalus on aasta pärast. Ah, ma ei taha teadagi!
Over the Hedge jäi öösel pooleli. Hiljem vaatan lõpuni. Praegu olen väsinud.
Täna oli mingi kergelt out-of-nowhere sparring. V no, tegelikult Priit küsis päev-paar enne, kas me sooviks seda. Ma ei vastanud midagi, sest lihtsalt ei osanud. Täitsa ükskõik. Praegu arvan, et täna oleksin küll parema meelega ikka tavapärast trenni teinud.
Alguses läksime kõik ilusti-kenasti kohale, siis tuli Jako. Ta ütles, et mina, Karli ja Rauno peame olema kohtunikud. Wtf, mida iganes see siis ka tähendama pidi. Ja ma veel mõtlesin, et kohtunik peab olema selline vend, kes ikka reegleid ka tunneb õigesti!? Pms sain omale mingi hiigelsuure referee särgi ja passisin väljaku ääres, kui keegi pihta sai. Ise sain ka mõned pallid pihta, korra kelleltki maski ja Jakolt kerge valangu kaela.
Tüütu oli natuke, esiteks kuna ma ei osanud õieti midagi teha kohtunikuna, teiseks ootasin natuke midagi muud. Mõnes mõttes saan muidugi aru, loomulikult peab põhivõistkond ka arenema, aga väike etteteatamine poleks paha teinud.
Ühelt maalt Priit ütles, et me ennast järgmiseks roundiks valmis paneks. See tuli ka suht ootamatult. Rebisin kohtunikusärgi seljast ja laadisin loaderi täis.
Väljakul ebaõnnestusin. Mitte, et ma oleks kunagi üldse hästi mänginud, absoluutselt mitte! Lihtsalt, täna läks eriti nõrgasti. Eriti kuidas ma ussi läksin, põlvili, see jäi loomulikult kohe Re-Stardi omadele silma ja üks tüüp ei suutnud ära imestada kui koba ma olen. Käskis teistel mulle näidata, kuidas seda õigesti tehakse. Seda polnud siiski vaja, ma ju tegelikult teadsin! Lihtsalt, taaskord tegutsesin ise nii nagu juhtus. Lisaks sellele olin ma loomulikult joostes aeglane.
Targa õpetussõnana öeldi, et kui ma liigun ühest figuurist teise, siis mitte kunagi ei tohiks seda teha relv all. Jälle midagi meelde jätta!
Viimaste mängude ajal jäin taha keskele, nr 2te, esimene kord seal läksin välja pärast kerget „tulevahetust“ nurgaga, teisel korral olin jube väljas ja sain pms kohe pihta, kolmandal korral läks natuke paremini ja sain isegi edasi liikuda ja vahelduseks teistele pihta lasta.
Kuidagi loid tunne oli täna seal. Võib-olla sellepärast, et alguses selline passimine kujunes meil. Vaimselt ei olnud vist väga valmis mängima pärast seda. Aga võib-olla ka füüsiliselt, mingit soojendust me täna küll ei teinud!
Burksi asemel tellisin täna pelmeene, uskumatu kui head need olid!
Praegu ei ole jälle und. Kell saab juba pool kaksteist. Tänane koormus ja pingutus ei olnud kindlasti tavapärane minu viimase aja pühapäeva õhtute kohta. Nuki magas juba siis kui ma koju tulin. Internetti pole endiselt ja teleka ette ka ei viitsi minna, krt teab, mis sealt veel tulla võib!?
Kuna enamus mu filme on veel Maria käes, tuleb käima panna, kas Over the Hedge või Hoodwinked – mõlemad nähtud, aga head.
***
Kätte on jõudnud esmaspäeva pärastlõuna. Internet on tagasi, aga ei toimi väga hästi, vähemasti blogikirjutamise kohta ei ole veel õnnestunud avada. Mõned kirjad õnnestus siiski postkastis juba läbi lugeda.
Hommikul läksime 8.30ks kooli, kurusetööde kaitsmine oli. Tähestikujärjekorras tehti seda. Minuni jõudis kord vist kuskil 11 paiku, ei mäletagi enam. Igastahes, passimist oli omajagu! Läksin siis ette ja hakkasin oma juttu lugema. Mingi hetk segati vahele, kes mu juhendaja on. Kuuldes, et teda mul polegi, saatsid mu tagasi. Ja nii ka Nuki hiljem. Ainuke asi, mis ma pms teada sain oli, et neile ei meeldinud mu pealkiri. Miks? Tahtsin küsida pärast, aga kõik jooksid minema. Neli tundi ühes ruumis passimist oli vist neil ka ajud mõnusasti ära soojendanud.
Kuuldavasti pole nii luuserit kursust meie kalli Luule silmad veel enne kohanud. Ilmselt enamus meist ei lõpetagi. Ka "D" ei pidavat olema piisav noorsootöötajaks saamiseks. Homme saame hinded teada, kes läbi ei saa, siis järgmine võimalus on aasta pärast. Ah, ma ei taha teadagi!
Over the Hedge jäi öösel pooleli. Hiljem vaatan lõpuni. Praegu olen väsinud.
pühapäev, 1. märts 2009
"You're holding a shotgun, wearing some bright red socks. You look like Fred Sanford on crack! "
Järgmine vana film, mille leidsin. Väga kahtlane. Oli üks pisikene tegelane Calvin, kes pääses vanglast, sai siis kokku ühe vana sõbraga ning nad röövisid koos ühe suure teemandi. Politsei käest pääsemiseks toppis Calvin kivi poes ühe naise käekotti. Nad jälitasid teda ja tema meest nende majani, seal otsustati teha Calvinist laps ning "hüljata" ta nende trepile, et too siis sees olles kivi ära võtaks ja põgeneks. Loomulikult tal see nii kergesti ei õnnestunud!Väga kahtlaseid asju juhtus selle "poisiga" seal, aga tema "emale" ja "isale" ei äratanud miski kunagi kahtlust. Samuti ka teistele. Näiteks tattoo käsivarrel ja lõikearm kehal. Ainuke, kes midagi aimama hakkas, oli naise isa. Teda peeti, aga seniilseks. Väga veider film, igastahes, peamine emotsioon selle ajal oligi "wtf!?"
Kõiki filmi stseene, kus Calvin esines, lindistati kaks korda - ükskord pruuniks värvitud kehaga Linden Procoga (9-aastane 75cm pikkune kääbus näitleja) koos kõigi teiste näitlejatega, teine kord Marlon Wayansiga üksi rohelisel taustal rohelistes riietes.
Film kandideeris 2006 aastal seitsmele Kuldvaarikale, ning lõpuks võitis neist kolm. (:
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)