Alustuseks, ärkasin kell üheksa, olin kella lihtsalt selleks ajaks pannud, kes teab, miks! Kõik tundus normaalne, kuni me koolist läbi pidime minema, et oma CVsid printida. Seal vist läks ka isegi enam-vähem õnneks. Kui ainult see vahele jätta, et ÜE ruum oli rahvast pungil, kõik sebisid edasi-tagasi, TPSi avatud uste päev.
Koolist ära minnes, vaatasime enne kella ja bussiaega, kell oli 11.21, buss läks 11.19, järgmiseni oli pea 20 minutit aega. Poe poole liikudes nägime, et buss läks alles nüüd, jäime mõttetult maha. Poes oli kohutavalt palju rahvast, kõik trügisid ja nügisid ja olid tigedate nägudega. Ma läksin nii närvi seal! Miks ei võiks inimesed öelda, kui ma neil ees olen või, kui nad mööda tahavad pääseda!? Ma unustasin oma telefoni koju.
Järgmist bussi pidime ootama, kuna tegelikult tegime poes üsna kiiresti. Loomulikult oli ka buss tuubil täis ja haises. Umbes 1,5 peatusevahet edasi sõitnud, tuli peale kontroll. Mitte, et me juba niigi ei oleks tegelikult veidi hiljaks jäänud! Näitasime oma ID-kaardid ette, kõik oli korras. Seda, kuni üks tüüp, kellel oli käes ilmselt umbes kuu aega taskus vedelenud augustamata pilet, üritas väita, et komposteerija ei augustanud lihtsalt tema piletit ära. Muudkui vaidles, et tal on pilet olemas, tema välja ei lähe. Bussis muutus seltskond juba üsna närviliseks. Kolmepeale õnnestus munitsipaalpolitseil siiski tüüp välja vedada ja meie saime edasi sõita!
Imekombel saime Koidu peatuse juurest kohe üle tee minna, foorituli oli roheline. Varbad said ainult märjaks, taevast sadas mingit asja koguaeg. TANis ei olnud seda inimest vaba, keda meil vaja oli, aga jätsime oma paberid ikkagi sinna.
Pärnu maanteel jäime loomulikult kõigepealt kohe veel ühest bussist maha. Peatusesse jõudes tuli sinna järgmine, aga me ei teadnud, kas tollega oleks saanud. Oleks küll. Jäime teisest ka maha. Kolm on kohtu seadus, siis lõpuks õnnestus. Väikese hilinemisega jõudsime lõpuks ikkagi noortekasse.
Tuleb pikk päev, poole kuueni siin, siis veel Tudengipäevade koosolekule ka. Ma loodan, et ma saan sealt ilusti uksest sisse, helistada pole mul ju täna millegagi!
Traditsiooniliselt võiks trennist ka ikkagi midagi natuke kirjutada. Kolmapäeva ma enam nii väga täpselt ei mäleta, pühapäevasti siis. Selline mõnus raske oli jälle. Ainult, mis meenub, soojendusjooks sai kuidagi äärmiselt ruttu otsa seekord. Kätekõverdusi-kükke sai seekord teha kümnekaupa, ilma puhkepausideta. Ütleks, et kergem oli kui muidu. Vähemasti tundus.
Figuuride taha slaidimist ja lihtsalt positsioonile jooksmist tegime, umbes 15-minuti kaupa vist igale poole. Väsitav oli, aga hea. Korra venitasin mingi imeliku lihase ära sääre esiküljel. Praegugi veel natuke annab tunda. Aga see selleks. Siis puhkasin, ja läks jälle edasi.
Umbes kell üheksa, vist, tuli Magne ja küsis, kas hakkame lõpetama. Jalutasime platsil figuuride vahel ringi. Vastuseks kõlas "Me alles alustame!" Selle peale tüüp naeris, kuni sai aru, et meil on tõsi taga. "Pool tundi läheb veel" oli järgmine vastus. Selge.
Mängu ajal ei saanud arugi, et midagi kuskilt valus oleks, pärast oli jälle tunda vahepeal. Eriti korra kui üritasin boksis mingit asja jalaga tõugata, ei tulnud midagi välja sellest. Aga ilmselt, nagu ikka, on kolmapäevaks kõik jälle kombes!
Praegu ma, ainult, ei tea, kuidas ma täpselt kolmapäeval jõuan sinna. Pean noortekasse kaasa võtma trenniasjad ja ka kaamera, sest lähme loomade varjupaika, mul paluti seal pildistada. Ilmselt saan ikka hakkama, hullemaidki olukordi ette tulnud!
Koolist ära minnes, vaatasime enne kella ja bussiaega, kell oli 11.21, buss läks 11.19, järgmiseni oli pea 20 minutit aega. Poe poole liikudes nägime, et buss läks alles nüüd, jäime mõttetult maha. Poes oli kohutavalt palju rahvast, kõik trügisid ja nügisid ja olid tigedate nägudega. Ma läksin nii närvi seal! Miks ei võiks inimesed öelda, kui ma neil ees olen või, kui nad mööda tahavad pääseda!? Ma unustasin oma telefoni koju.
Järgmist bussi pidime ootama, kuna tegelikult tegime poes üsna kiiresti. Loomulikult oli ka buss tuubil täis ja haises. Umbes 1,5 peatusevahet edasi sõitnud, tuli peale kontroll. Mitte, et me juba niigi ei oleks tegelikult veidi hiljaks jäänud! Näitasime oma ID-kaardid ette, kõik oli korras. Seda, kuni üks tüüp, kellel oli käes ilmselt umbes kuu aega taskus vedelenud augustamata pilet, üritas väita, et komposteerija ei augustanud lihtsalt tema piletit ära. Muudkui vaidles, et tal on pilet olemas, tema välja ei lähe. Bussis muutus seltskond juba üsna närviliseks. Kolmepeale õnnestus munitsipaalpolitseil siiski tüüp välja vedada ja meie saime edasi sõita!
Imekombel saime Koidu peatuse juurest kohe üle tee minna, foorituli oli roheline. Varbad said ainult märjaks, taevast sadas mingit asja koguaeg. TANis ei olnud seda inimest vaba, keda meil vaja oli, aga jätsime oma paberid ikkagi sinna.
Pärnu maanteel jäime loomulikult kõigepealt kohe veel ühest bussist maha. Peatusesse jõudes tuli sinna järgmine, aga me ei teadnud, kas tollega oleks saanud. Oleks küll. Jäime teisest ka maha. Kolm on kohtu seadus, siis lõpuks õnnestus. Väikese hilinemisega jõudsime lõpuks ikkagi noortekasse.
Tuleb pikk päev, poole kuueni siin, siis veel Tudengipäevade koosolekule ka. Ma loodan, et ma saan sealt ilusti uksest sisse, helistada pole mul ju täna millegagi!
Traditsiooniliselt võiks trennist ka ikkagi midagi natuke kirjutada. Kolmapäeva ma enam nii väga täpselt ei mäleta, pühapäevasti siis. Selline mõnus raske oli jälle. Ainult, mis meenub, soojendusjooks sai kuidagi äärmiselt ruttu otsa seekord. Kätekõverdusi-kükke sai seekord teha kümnekaupa, ilma puhkepausideta. Ütleks, et kergem oli kui muidu. Vähemasti tundus.
Figuuride taha slaidimist ja lihtsalt positsioonile jooksmist tegime, umbes 15-minuti kaupa vist igale poole. Väsitav oli, aga hea. Korra venitasin mingi imeliku lihase ära sääre esiküljel. Praegugi veel natuke annab tunda. Aga see selleks. Siis puhkasin, ja läks jälle edasi.
Umbes kell üheksa, vist, tuli Magne ja küsis, kas hakkame lõpetama. Jalutasime platsil figuuride vahel ringi. Vastuseks kõlas "Me alles alustame!" Selle peale tüüp naeris, kuni sai aru, et meil on tõsi taga. "Pool tundi läheb veel" oli järgmine vastus. Selge.
Mängu ajal ei saanud arugi, et midagi kuskilt valus oleks, pärast oli jälle tunda vahepeal. Eriti korra kui üritasin boksis mingit asja jalaga tõugata, ei tulnud midagi välja sellest. Aga ilmselt, nagu ikka, on kolmapäevaks kõik jälle kombes!
Praegu ma, ainult, ei tea, kuidas ma täpselt kolmapäeval jõuan sinna. Pean noortekasse kaasa võtma trenniasjad ja ka kaamera, sest lähme loomade varjupaika, mul paluti seal pildistada. Ilmselt saan ikka hakkama, hullemaidki olukordi ette tulnud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar