Taaskord kui ma Internetti jälle ei saa, tuli hull blogimisisu peale. Nimelt, ma sain täna päris palli lasta! Oma SLGst esimest korda! Alguses läks suhteliselt probleemideta, paar korda läks torus pall katki, aga muidu kenasti. Hiljem hakkas muudkui lõhkuma ja lõhkuma ja lõhkuma. Ma ei tea miks. Mõnusasti värvi lihtsalt pritsis torust välja.
Alguses mängisime mingisuguse valliga piiratud maja ümber. Meie alustasime ühest äärest, vastasvõistkond teisest. Seal ma ühe mängu ajal ei jõudnudki kedagi üritadagi mitte lasta, kõik olid juba väljas. Jooksmist, ronimist ja hiilimist oli rohkem kui midagi muud.
Hiljem kui mingisugused air-soft metsavennad natuke kaugemale läksid, võtsime ühe natuke pikema maja ja tegime seal. Jälle ikka ühed ühes, teised teises otsas. See oli juba natuke mängu moodi! Spordi siis. Sai lasta ja sai pihta ka. Eelmises kohas ei saanud sedagi. Mitte, et see mingi eesmärk mul oleks nüüd olnud, aga vähe reaalsem tundus juba. Mitte ei jookse lihtsalt niisama mööda metsa ringi, nagu need mõned seal, kes olid.
Ma täpselt ei mäleta, millal see juhtus, aga ma sain vastu näppe kellegi käest. Võib-olla oli see siis kui me Kustiga teine teisel pool seina olime. Igastahes, on mu vasak keskmine sõrm oma tavapärasest olekust tunduvalt jämedam ja valusam. Isegi praegu seda siin trükkides annab tunda. Õues ei saanud arugi, ilmselt selle pärast, et mul olid sõrmedeta kindad ja miinuskraadid väljas. Ma loodan, et homseks läheb üle.
Praegu tahan dušši alla, aga keegi oli seal enne ees kui ma vaatamas käisin. Muidu ilmselt ei oleks siia arvuti taha istunudki. Süüa tahaks ka, hommikusööki mul ju jälle ei olnud. Ma jõuan sada-miljon asja enne ära teha, aga söömiseni miskipärast kunagi ei jõua. Õnneks on mul kapis veel kolm külmunud pitsat.
Kirja pandud:14. märtsil kell 18.06 ühikas.
PS! Praktikal on lahe, Järve noortekeskus ja sealsed noored/töötajad on nii toredad! :)
Alguses mängisime mingisuguse valliga piiratud maja ümber. Meie alustasime ühest äärest, vastasvõistkond teisest. Seal ma ühe mängu ajal ei jõudnudki kedagi üritadagi mitte lasta, kõik olid juba väljas. Jooksmist, ronimist ja hiilimist oli rohkem kui midagi muud.
Hiljem kui mingisugused air-soft metsavennad natuke kaugemale läksid, võtsime ühe natuke pikema maja ja tegime seal. Jälle ikka ühed ühes, teised teises otsas. See oli juba natuke mängu moodi! Spordi siis. Sai lasta ja sai pihta ka. Eelmises kohas ei saanud sedagi. Mitte, et see mingi eesmärk mul oleks nüüd olnud, aga vähe reaalsem tundus juba. Mitte ei jookse lihtsalt niisama mööda metsa ringi, nagu need mõned seal, kes olid.
Ma täpselt ei mäleta, millal see juhtus, aga ma sain vastu näppe kellegi käest. Võib-olla oli see siis kui me Kustiga teine teisel pool seina olime. Igastahes, on mu vasak keskmine sõrm oma tavapärasest olekust tunduvalt jämedam ja valusam. Isegi praegu seda siin trükkides annab tunda. Õues ei saanud arugi, ilmselt selle pärast, et mul olid sõrmedeta kindad ja miinuskraadid väljas. Ma loodan, et homseks läheb üle.
Praegu tahan dušši alla, aga keegi oli seal enne ees kui ma vaatamas käisin. Muidu ilmselt ei oleks siia arvuti taha istunudki. Süüa tahaks ka, hommikusööki mul ju jälle ei olnud. Ma jõuan sada-miljon asja enne ära teha, aga söömiseni miskipärast kunagi ei jõua. Õnneks on mul kapis veel kolm külmunud pitsat.
Kirja pandud:14. märtsil kell 18.06 ühikas.
PS! Praktikal on lahe, Järve noortekeskus ja sealsed noored/töötajad on nii toredad! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar