Noortekas oli täna kaks esimest tundi, mil ma seal olin, täpselt üks noor. Neiu Janete, kellega ma üritasin taaskord tantsumängu mängida. Polegi siin vist veel maininud, kui väga mul üks lugu juba ajudes on. Ja ma arvan, et ma kuulen seda veel järgmised neli nädalat ka vähemalt paar tundi päevas kindlasti!
Tulge tantsige ka meie juures!
Kui Birks ka tuli, üritasime mingit uut lauamängu mängida, mida me kumbki enne ei osanud, Farlander oli selle nimi. Point oli kõigepealt asustada ja siis vallutada kuningriike. Ei viitsinud seda väga. Võtsime Fache jälle ette. Siis helistas Karli mingi aeg ja ütles, et ta unustas tee maha, küsis, mis asemele võtta, ma käskisin Dr.Pepperi. Siis ta tuli noortekasse ka, mul oli veel pool tundi vaja seal olla. Karli hakkas oma loaderit parandama, me mängisime edasi. Kõrvalt ajasime natuke painti-juttu, millest keegi teine midagi aru ei saanud väga, tundus.
Veidi peale kuute hakkasime liikuma millalgi. Ühikast läbi, haarasin sealt oma trenniasjad ja kaualubatud küpsisetordi. Karli tõi mu trenni ära ja läks ise oma Angelit parandusse viima või nõu küsima vms.
Esimese asjana kui Madara saalist sisse astusin, jooksis Ints mu poole ja siis Kusti ja Kert ka ja siis kõik nad kolmekesi koos teise saali otsa. Kohe nad siiski seda sööma ei hakanud, tõid viisakalt tagasi.
Panin ennast trenniks valmis, vahepeal olid kõik juba mitu korda jõudnud küsida, kas saab juba torti ka. Lõikasin mingi hetk selle siis tükkideks ära ka. Aga Allar arvas, et seda saab pärast trenni alles, ja siis ka ainult need, kes ära teeninud. Ning soojendus võis alata!
Täna oli joosta jälle, nagu varemgi. Ma ei tea, mis see eelmine kord mul häda oli! Muus osas ka, tänane trenn oli kuidagi eriti hea. Isegi mängud tulid mul enam-vähem täitsa hästi välja nii kaua, kui pallid hakkasid loaderisse kinni jääma! Siis ka, kui ma pidin parema käega laskma, läks natuke kehvemini. Umbes miljon korda sain sõna otseses mõttes vastu näppe jälle!
Pärast ühte seda korda küsis Kert mu käest ka, kas ma ei karda palle või ei tule nad üldse lähedale või, miks ma üldse vahepeal tagasi varju ei lähe. Ja siis kõik arvasid, et ma ei lähe, jah, kunagi. Ja mina tunnistasin, et on küll nii. Ilmselt ta vist vale on, kui ma lõpuks ikkagi välja lähen!
Filmida sain ka veits Intsu kaameraga, mõnus oli, seda võib teinekordki! Peaks ikka millalgi vist üritama pildistada ka, kuigi ma kardan, et seal on veits liiga pime selleks. Ja ma ei ole päris kindel, kas ma julgeks oma pisikesega sinna lahinguväljale minna. Kindel olen ma, siiski küll, selles, et ma ei oska sporti pildistada. Veel. Aga peab õppima ilmselt!
Pärast uuesti riiete vahetamist ja saali koristamist ma jagasin koogi lõpuks taldrikutele ära. Kusti ootas juba pikemat aega mu kõrval, enamus seisis väljas ja rääkis midagi. Lõpuks vist kannatus katkes ja küsis, et keegi torti ei tahagi!? :D Siis läks jälle tormijooksuks!
Ma kartsin, et tuleb puudu äkki, aga kaks tükki jäi isegi üle alguses. Ma ütlesin, et kiiremad saavad need endale. Kert ja Kusti, kes olid parasjagu kõige lähemal, olid need õnnelikud siis. Karli vist sai ka ühe kirsi Kusti käest.
Dr.Pepper oli loomulikult selleks ajaks juba otsa saanud, midagi ei olnud enam juua. Kook oli magus, võib-olla veidi kuiv, aga üldiselt vist tundus meeldivat, midagi üle küll ei jäänud.
See oligi kõige suurem sünnipäevapidamine, mis ma üldse tegin vist see aasta. St ikkagi isevalmistatud kook ja puha! Ma ei tea, ma ei viitsi üldiselt kunagi midagi väga enda jaoks organiseerida niimoodi. Kui, siis ainult teistele, kellel sellest vähem savi on. Üldiselt on see ikkagi päev, nagu iga teinegi ju!
Aga küpsisetorti ma pidin niikuinii millalgi tegema, tundus hea päev nüüd! Oma supervingetele trennikaaslastele alati ju! Ma ei tea, mul on ikka vedanud, ma mõtlen. :)
Tulge tantsige ka meie juures!
Kui Birks ka tuli, üritasime mingit uut lauamängu mängida, mida me kumbki enne ei osanud, Farlander oli selle nimi. Point oli kõigepealt asustada ja siis vallutada kuningriike. Ei viitsinud seda väga. Võtsime Fache jälle ette. Siis helistas Karli mingi aeg ja ütles, et ta unustas tee maha, küsis, mis asemele võtta, ma käskisin Dr.Pepperi. Siis ta tuli noortekasse ka, mul oli veel pool tundi vaja seal olla. Karli hakkas oma loaderit parandama, me mängisime edasi. Kõrvalt ajasime natuke painti-juttu, millest keegi teine midagi aru ei saanud väga, tundus.
Veidi peale kuute hakkasime liikuma millalgi. Ühikast läbi, haarasin sealt oma trenniasjad ja kaualubatud küpsisetordi. Karli tõi mu trenni ära ja läks ise oma Angelit parandusse viima või nõu küsima vms.
Esimese asjana kui Madara saalist sisse astusin, jooksis Ints mu poole ja siis Kusti ja Kert ka ja siis kõik nad kolmekesi koos teise saali otsa. Kohe nad siiski seda sööma ei hakanud, tõid viisakalt tagasi.
Panin ennast trenniks valmis, vahepeal olid kõik juba mitu korda jõudnud küsida, kas saab juba torti ka. Lõikasin mingi hetk selle siis tükkideks ära ka. Aga Allar arvas, et seda saab pärast trenni alles, ja siis ka ainult need, kes ära teeninud. Ning soojendus võis alata!
Täna oli joosta jälle, nagu varemgi. Ma ei tea, mis see eelmine kord mul häda oli! Muus osas ka, tänane trenn oli kuidagi eriti hea. Isegi mängud tulid mul enam-vähem täitsa hästi välja nii kaua, kui pallid hakkasid loaderisse kinni jääma! Siis ka, kui ma pidin parema käega laskma, läks natuke kehvemini. Umbes miljon korda sain sõna otseses mõttes vastu näppe jälle!
Pärast ühte seda korda küsis Kert mu käest ka, kas ma ei karda palle või ei tule nad üldse lähedale või, miks ma üldse vahepeal tagasi varju ei lähe. Ja siis kõik arvasid, et ma ei lähe, jah, kunagi. Ja mina tunnistasin, et on küll nii. Ilmselt ta vist vale on, kui ma lõpuks ikkagi välja lähen!
Filmida sain ka veits Intsu kaameraga, mõnus oli, seda võib teinekordki! Peaks ikka millalgi vist üritama pildistada ka, kuigi ma kardan, et seal on veits liiga pime selleks. Ja ma ei ole päris kindel, kas ma julgeks oma pisikesega sinna lahinguväljale minna. Kindel olen ma, siiski küll, selles, et ma ei oska sporti pildistada. Veel. Aga peab õppima ilmselt!
Pärast uuesti riiete vahetamist ja saali koristamist ma jagasin koogi lõpuks taldrikutele ära. Kusti ootas juba pikemat aega mu kõrval, enamus seisis väljas ja rääkis midagi. Lõpuks vist kannatus katkes ja küsis, et keegi torti ei tahagi!? :D Siis läks jälle tormijooksuks!
Ma kartsin, et tuleb puudu äkki, aga kaks tükki jäi isegi üle alguses. Ma ütlesin, et kiiremad saavad need endale. Kert ja Kusti, kes olid parasjagu kõige lähemal, olid need õnnelikud siis. Karli vist sai ka ühe kirsi Kusti käest.
Dr.Pepper oli loomulikult selleks ajaks juba otsa saanud, midagi ei olnud enam juua. Kook oli magus, võib-olla veidi kuiv, aga üldiselt vist tundus meeldivat, midagi üle küll ei jäänud.
See oligi kõige suurem sünnipäevapidamine, mis ma üldse tegin vist see aasta. St ikkagi isevalmistatud kook ja puha! Ma ei tea, ma ei viitsi üldiselt kunagi midagi väga enda jaoks organiseerida niimoodi. Kui, siis ainult teistele, kellel sellest vähem savi on. Üldiselt on see ikkagi päev, nagu iga teinegi ju!
Aga küpsisetorti ma pidin niikuinii millalgi tegema, tundus hea päev nüüd! Oma supervingetele trennikaaslastele alati ju! Ma ei tea, mul on ikka vedanud, ma mõtlen. :)
2 kommentaari:
Vedanud on ikkagi meil mitte sul ;)
Seda ma nüüd väga hästi ei tea, aga kui sa nii ütled! (:
Postita kommentaar