Movember jälle.

Üleeile käisime ujumas. Lõpuks. Reedel oli ka plaanis minna, aga siis öeldi kohe, et ainult üks vaba rada ja ei hakanud üldse trügima. 

Seekord käisime Õismäel. Esimest korda. Proovimas. Täitsa OK oli, aga sama aega ei valiks - paralleelselt toimus vesiaeroobika miski koleda muusikaga - seda üritaks vältida. 

Vesi oli täitsa enam-vähem soe ja esimesed pool tundi ei hakanud mul kordagi külm. Pärast juba hakkas tunda andma. Kõigepealt läks vasak tald krampi, siis sama jala säär ja kõige lõpuks parem tald ka - too ei tahtnud kuidagi järele anda. Kuna aeg oli ka juba piisavalt kaugel, otsustasin sellega enam mitte võidelda ning ronisin basseinist välja. 

Seal on selline reegel, et väravast sisse minemise ja välja tulemise vahele võib jääda ainult 90 minutit. St ma pidin pärast natuke kiirustama, mis mulle väga ei meeldinud. Oleks istunud saunas ka natuke, aga kuna ma väga palavat nii kui nii ei armasta polnud hullu. Kasutasin kuuma dušši selle asemel. 

Riietusruumides oli ruumi meeldivalt palju (erinevalt Audentesest, kus pidi vaba kappi ikka otsima) - mul oli lausa terve kappide vahe (kus vastakuti oma 10-20 kappi). Kappide turvalisus on küsitav, aga 30 sendi eest saab oma väärtesemed valvelauda väikesesse kappi jätta. 

Nädalavahetusel käisin maal. Tegime torti ja pannkooki. (:

Täna on meid töö juures vähe. Ülejäänud on objektil ehk siis koolitusel.

Ärkasin täna üles ja kurgumandlid (?) on valusad ning hääl ära. Ma ei tea isegi, et oleksin külma saanud vm. Väga kummaline igatahes. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis veidi andis eile ka tunda. Aga millest?

Millegipärast ei ole ma üldse enam rattaga tööl käinud. Kuigi võiks. Peaksin temaga vähemalt pesulassegi sõitma.

aaargh!

Jälle ma tulen siia soiguma. Positiivsest punktist  ma siis vähemalt ei tigetse inimeste kallal. Ehk. 

Praegu on käes jälle see hetk kus mõni inimene ikka ajab närvi. Päev algas hästi, aga kui see kodanik välja ilmus ja ma teda nägema pidin, veel enam rääkima, läks asi jälle kurjaks. Ja see ei ole esimene kord. Mõni kord lihtsalt saab leebemalt läbi.

Mõnikord ma surun hambad kokku, kannatan ära ja hakkan oma teemaga otsast peale, et ikka kohale jõuaks ja selguse saaks. Täna ei kannatanud, astusin lihtsalt toast välja. Oleks uks vahel olnud, oleksin selle ilmselt pauguga kinni löönud.

Ennist just arutasime teistega, et temaga on raske jne, aga no, kui absoluutselt ikka ei saa aru ja ei taha, siis on ikka jama. Mõnes mõttes lööks käega ja saadaks pikalt, aga ma tean, et teised kannatavad ka. 

Jube närvi ikka ajab. Eriti nõme on see, et tähtsamad ninad ei pane seda tähele või ei tee välja. 

Ma muidugi üritan end koguaeg ka tagasi hoida ja mitte väga ebaviisakalt väljenduda (tavaliselt see tähendab, et hoian suu igaks juhuks üldse kinni, aga alati see ka ei õnnestu). Viimasel ajal tundub, et mul ei tule see emotsioonide varjamine väga hästi alati välja, aga samas väga kahju sellest ka ei ole. 

Viimane hetk oleks, et keegi millestki aru saama hakkaks ja midagi ette võtaks. 

Selleks aastaks tuurid läbi.

Täna on jälle kuidagi tüütu päev. Üle pika aja võiks isegi öelda. Otseselt nagu midagi väga kehvasti ei ole, aga pisikesed korduvad häirivad faktorid esinevad ikka ja jälle. Kell muud kui venib Õhus on tunda elektrit ja pingeid. Natuke on isegi tegevust, aga ka see on väga üksluine ja tüütu hetkel. Võtan väikese pausi ja jätkan veidi aja pärast. 

Väike vestlus oli enne kolleegi, minu ja juhataja vahel. Selline vabas vormis. Viimane ei ole asjadega üldse nii kursis kui võiks. Tundub, et ta lihtsalt ei näe probleeme seal, kus need on ja mõtleb asju välja sinna, kus neid ei ole. Kohati. 

Eelmine nädal möödus rahulikult ja ka see tundub minevat samamoodi. 

Reedel oli hooaja viimane Tour d'ÖÖ, järjekorras 10. ehk siis X. Samas toimus ja Premium Rush esilinastus - täitsa hea film - tempokas ja Hollywoodi kohta ikka väga vähe draamat. Tuur jäi meil seekord natuke pooleli, kuna üks vajas natuke kiirabi ja läksime appi. Hiljem kimasime neile jäerele ja juhtus nii, et lõpuks sõitsime hoopis vastu. Saime nad lõpuks kätte. 

Kusti staarvelo.

F-Hoones toimus Goldspirnts võistlus. Mõnes mõttes oleks olnud lahe vaadata ja ka seal olla, aga välja juba oli kosta selline muss, mida ei jaksaks väga kaua kuulata. Pluss veel need järjekorrad - nii juba ostetud piletiga ukse taga kui ka seal, kus alles neid soetati. Pileti iseenesest oleks pidanud soovi korral ka kinost juba ära ostma - sealt sai soodukaga ja kodarakaardiga. Viimased palusime ja küsisime endale niisama, sest no tõesti ei olnud plaani sinna diskensile minna. Saime kätte - selle aasta kollektsioon nüüd tervenisti olemas! 

Putitasin midagi seal.

Saatsime veel Kusti ka poolele teele (no väiksema poole). Kell oli kuskil 0:30-1.00 ja kakao isu tuli ka peale. Seda saab loomulikult Statoilist. Aga kuna õues juua ei tahtnud ostsin lihtsalt paki piima ja järtsus seistes võtsin ka Daimi maitselise Milka šokolaadi. Langesin hea turundustöö ohvriks, aga šoks oli hea ka. Tundsin too hetk, et pean midagi energiarikast hamba alla saama. 

Öösel selgus, et meie diivanil on jälle surfarid ja külmkappi avades selgus, et seal oli ka piim olemas. Kuna see oli ilmselgelt külaliste oma (sest kohalikest keegi seda väga ei tarbi), siis oleks vast ka imelik olnud, kui suurem osa hommikuks otsas oleks olnud. Igatahes sai öösel piima keetma hakatud küll. Sain teada, et kaks tassi piima läheb ka kiirituses kauem soojaks kui üks - mõtlesin, et kui eraldi anumates, siis vahet ei ole, aga no ennäe imet!

LOTRO pole ka üldse nii palju teha jõudnud kui võiks. Eile ma pm kustusin lihtsalt ära jälle õhtul. Ma arvan, et see supi keetmine väsitas mind ära. Pidi olema kiire ja lihtne söök, aga mul läks sellega ikka aega. 

Endine kolleegi käis meil just külas. Tõi päris hea koogi endaga kaasa - vaarikate ja miski vahukreemiga. Sai natuke muljetatud ja juba läks ta minema ka. Kutsusime ta veel me aastalõpu tänuürituselegi. 

Järgmine nv olen siis lapsehoidja. Ma loodan, et emme ei unusta seekord oma lapsele mänguasju kaasa panna. Eelmine kord pidin ikka kõvasti pingutama, et leida, mida väiksele tüübile kätte anda. 

Septembrilõpu tegemised.

Viimaste nädalate jooksul on töiselt päris palju toimunud - trepijooks ja pritsumehe võistlus näiteks, kus me terve päev ka oma telgiga väljas olime. Iseenesest oleks võinud päris autasustamiseni seal olla, aga millegi pärast pakiti meid kokku ja sõitsime kontorisse tagasi. Järgmine päev näitas Ringvaate saates ka natuke, kuidas üks ajakirjanik kogu võistluse kaasa tegi.

Järgmisel päeval oli veel üks väliüritus, seekord lasteaia- ja esimeste klasside lastele. Kokku päris mitu tundi rääkisime neile Mustamäel Männi pargis veeohutusest. Seal hakkas päris külm, varbad olid juba enne ürituse algust krõnksus. Oli üks selline kargem päev.

Läksin sealt koju sööma tagasi, aga hakkas kuidagi sees värisema. Tundus, et asi on kahtlane, kraadisin ja sain 37.9. Jube vastik oli ikka olla. Kõikus seal natuke üles-allapoole, aga üldiselt püsis muutumatuna. Järgmisele päevale plaanitud koosoleku jätsin ka ära.

Öösel ei saanud üldse magada igatepidi oli paha ja vastik ja valus. Miskiaeg vaatasin kella, mõtlesin, et nii 3-4-5 paiku, tegelikult oli alles 1:30. Oeh, mõtlesin, et sellest tuleb pikk ja väsitav öö. Hommikul ajasin end vist juba enne 9 voodist üles. Vahepeal olin juba korduvalt käinud vett joomas. Kaua sa ikka sipelda seal jaksad.!? 

Miski peale lõunat hakkas paremuse poole minema. Võtsin ühe tablaka sisse (mida eelmisel õhtul juba sõin 2-3) ja tundus, et see tõesti toimis. Kannude viisi teed ka muidugi. Olin üllatunud, kui kiiresti see kõik üle läks, aga samas ka väga rahul.

Laupäeval oli Linda 'Forever Young' SuperHero stiilis pidu. Väga ebastiilse paaritunnise hilinemisega ma sinna siiski jõudsin. Kostüümis ja puha. Väga vahva oli, nagu ikka, mängisime Kinectiga ja nuputasime ühte naleade ja pakuga mõistatust. Igav ei hakanud ja nalja sai. 

Reedel ära jäetud koosoleku tegin ära teisipäeval. Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks seda vaja oli, kuna vanad olijad nii kui nii teadsid ja uutega oleksin saanud ka personaalselt rääkida. See selleks, tehtud ta sai - pool tunnikest kestis, aga teemad said arutatud ja loodetavasti asi nüüd juba jookseb. 

Nüüd eelmisel reedel oli meil üks suur koosolek. Toimus Häirekeskuses, saime seal väikese tutvustuse ja ekskursiooni. Päris kift, suures osas juba tuttav teema, aga kõike ikka ei teadnud. Koosolek ise kujunes natuke dramaatilisemaks, kui oleks võinud, aga no, mis sa teed. Oli selline väikese grupi otsustada olev teema, mis suure seltskonna ette nüüd lahti löödi. Isegi veider oli seal istuda ja kuulata, kui saad aru, et see ei ole üldse siin arutamise teema ja 'meil' tegelikult ei ole mingit otsustamisõigust selle koha peal.

Laupäeval käisin Isetegija foorumi sünnipäeval (piltide järjekorra algus on keskel, aga ma viitsinud uuesti neid panema hakata ka, vähemalt on ühe lehe peal asjad ja saab enam-vähem aru. originaalis oli tordi pilt viimane.). Mõtlesin, kui ta nii lähedal on, siis ikka peab minema. Plaanis oli rootsi põimingu õpituba, lapitekikonkursi näitus, tegijate isiklike lemmiktööde näitus, padjavahetus ja mini käsitöölaat. Loomulikult ei puudu sünnipäevalt ka tort.

Jäin natuke hiljaks, täpsemalt siis just avamisest. Kohe sisse minnes ei saanud aru, kus ma olema pean või, mis nüüd toimub. Võtsin topsi morssi ja väikese küpsise ja istusin maha. See vist oligi praegune tegevus.

Oma patja ma valmis ei saanud - natuke vähe oli aega ja tooriku ostsin ka kogemata liiga väikese. Lapitekikonkursil ka ei osalenud, aga valmis tööd olid ilusad ja võimsad. Oma isiklikud tööd unustasin välja panna, aga eks nad on blogis ka nähtaval. Vähemalt üks neist (panin juba pildid ühte kausta valmis, mis on vaja blogida - coming soon!). Käsitöölaadal keegi müüs oma savist nööpe ja mõni veel miskeid vidinaid, aga mitte midagi suurt ei olnud. 

Rootsi põiming oli huvitav. Ma ise olin enne mõelnud, et peaks ka proovima, kui Unduka töid vaatasin, aga ilmselt ei oleks veel niipeagi asja kätte võtnud. Midagi keerulist ei ole, lihtsalt selline vaikselt nokitsemine, täpselt nagu mulle meeldibki. Blogin ka sellest kindlasti (ikka teise blogisse, mitte siia). Ma ühe räti kaunistasin ära, kaks kasutatut on veel ja jube tahtmine on neile ka nõel sisse lüüa. Ma veel mõtlen, vast ostan ka päris uued. 

Tort oli jube suur ja seda oleks kaasa saanud ka võtta, aga mul ei olnud teda kuhugi panna. No, kas annab olla suuremat ikaldust!? !Oh, häda', ma mõtlesin. 

Peaks ise kooki tegema, sest lõunast toodud laudas vabalt ringi jooksvate kanade munad on veel suuremas osas kasutamata. 

Lisaks lubasin välja mõelda ühe mustri advendikalendri jaoks, pean välja mõtlema ühe kindlat värvi paki pakivahetuse jaoks (selline värv, mida mul kõige vähem vist on, aga mis ei ole roosa). Päris keeruline, aga samas põnev ja ikka paneb mõtlema. Üritan ju teha asju, mida ikka ise ka tahaks, aga kui värv pole ikka üldse see on päris raske asja ette kujutada! 

Eile tundus, et on pühapäev, nagu ikka. Läksime õhtupoolikul rattaga sõitma. Tegime väikese kakumäe ringi, läbi uuest Statoili rattapunktist (Rocca al Mare ringil) ja suunaga bicycle highway poole. Kuskil poole peal läks Kerti ratta kumm katki. Vahetasime ära. Hiiule jõudus kordus sama. Rohkem tagavarasid ei olnud ka. Kihutasin rattaga ees ära ja tulin Nõmme turu juurde autoga vastu. Vahepeal oli veel üks helkur ka ära kadunud. Pakkisime ratta autosse ja minek. Ebaõnn.

Söögi järele läksime Magistrali Chopsticksi. Poest võtsime kooki ja limpsi ka. Tagasi jõudes selgus, et magus-hapu kastmega kana oli läbi jooksnud ja tilkus igale poole. Too hetk tundus küll natuke, et peaks minema kohe ruttu teki alla ja rohkem mitte midagi tegema. Igaks juhuks.

Jälle oli ka see igapühapäevane tunne, et juba peabki homme tööle minema!? Nädalad vahetuvad alati nii ruttu.

Tegelikult oli hiinakas hea ja kana ka. Ma, loomulikult, ei jaksanud tervet seda karbitäit ära süüa ja nüüd saan hea lõuna omale veel ka töö juurde. 

Tänaseks plaanitud tegevused jäid ära, kuna numbreid on juba liiga palju tulemas.

Homme lähen hambaarsti juurde :/ ja reedel on Tour d'ÖÖ Tallinn  X - Premium Rush Premiere. (:

Ma süüdistan suve.

Mis siis, et suve pole paljude väites nagu olnudki, arvan ma, et just seepärast ei ole ma vahepeal siia üldse postitanud.

Ma mõtlesin, et ei viitsi Endomondot väga vist lisada siia enam, aga samas see kirjeldab kõige lihtsamini hunniku tegevusi ära. Igapäevased töölkäimised oleks igav jälgida - liiga ühesugused, neid ma ei pane. Mõni nädal ma lihtsalt ei ole viitsinud seda isegi tööle panna ainult sama teed sõites. Niisama ja mujale sõitma minnes ikka üritan, kuigi on ka paar korda meelest läinud. Alguses olid väikesed arusaamatused ka, kuidas see GPS asi seal töötab mul ning seepärast osad marsruudid kuidagi poolikud.



Käisime Paljassaare poolsaarel. See oli küll teine kord tegelikult juba, aga oli vaja ju kaardile ka saada. Kift linnuvaatluskant selline. Täitsa selline maa tunnet meenutab - linnud laulavad ja kogu linnakära jääb eemale. Mõnus.


Suurupi. Ega sinna minnes ei teadnudki, kuhu välja jõuame täpselt st mingit sihti silme ees ei olnud. Üks hetk olime kuskil sidekeskuse juures, mis nagu pidigi seal olema, samas aga oli seal ka miski kivi. Vaatasime, nimed peal, mälestuseks vist. Pikemal uurimisel selgus, et Estonial hukkunutele. Pöörasime siis ringi. Seljataga maja peale maalitud kiri "Piiblikool". Tundus, et pärast seda ei olnud seal ka mingit tegevust toimunud. Üsna kõhe koht oli. Pärast ära läksime läbi metsatee, mis osutus veidi raskemalt läbitavaks kui oleks arvanud, aga ega tagasi ka ei pööranud.


Esimene salvestatud sõit Tour d'ÖÖ Tallinn raames. Päris mitu ratturit oli koos. Kes tahab, võib näoraamatust otsida, selle aasta viimane sõit peaks veel ees olema, kui mitte viimased.


Ekskursioon Lasnamäel. Tundus, nagu sõidaks kuskil teises linnas või riigis isegi. Minu jaoks endiselt üsna võõras kant.


Saku ring. Avastasin enda jaoks Männiku karjäärid ja päris hea rattatee Sakuni. Küll, aga peab selle teeni jõudmiseks parajast kuumaastikust üle sõitma. Praegu seal vististi juba miskid remondid ikka ka käivad. Tagasi ei tahtnud, nagu ikka, sama teed tulla.


Pirital Lauri Ausi mäletstusõitu vaatamas ja ümbrust uudistamas. Seal otseselt midagi uut (vist) ei olnudki, aga   ega ma sealkandis väga palju ka sõitnud ei ole. Selline paljude kaasaelamispeatustega sõit oli see.


Käisime taaskord Männiku karjääride juures, seekord vaatamas, kas see üks, mis katki läks, on juba päris veest tühjaks läinud. Miski meetrike oli veetase langenud küll, silma järgi, aga inimesed täitsa edukalt veel ujusid seal. Seekord tulime sama head teedpidi tagasi.


Tour d'ÖÖ Tallinn - osalejate rekord - 763 +/- 10 inimest. Pildid jm jälle näoraamatus.


Lihtsalt üks suvaline õhtune sõit.


Selle suve tippsõit ja minu kilomeetrite rekord kindlasti. Ülimalt rahul, et lõpuni jõudsin. Ei olnud üldse nii raske, kui esialgu arvasin. Samuti ei olnud järgmisel päeval midagi hullu lihastes häirivat. Veidi tunda andis, aga no ikka tunduvalt vähem kui ma oleks eales arvanud. Ainult ühes kohas panime natuke õigest teeotsast mööda.


Järgnes kohe sellele 105km'le. Üks lõik oli arvatust veidi halvemini läbitav (siia peaks telefoniga tehtud pildi lisama kunagi), aga palju kiiremini läbisime kui oleks arvanud. Kohvikuskäimiste jm-ga oleks siiski napilt rongist ka maha jäänud, aga isegi limpsi jõudis jooksuga poest ära tuua.


Veel üks Tour d'ÖÖ Tallinn + veel natuke peale (läks meelest vahepeal kinni panna). Selle lõpus (seal mere ääres sadamas) kuulsin nii mõndagi inimest kurtvat, et olevat liiga pikk. Minu meelest oli just hea, see uus Hiiu-Õismäe bicycle highway, mis meie läbitud suunal läheb ainult mäest alla. Tõsi, millegipärast pidi seal pidevalt pidurdama ja mõned inimesed ei oska hästi rattaga (otse) sõita. Aga sellega peab arvestama ja ise tähelepanelik olema. Osalejaid oli seekord kuskil 600.


See oli ka tegelikult sigavinge metsavahelkäimise sõit, aga millegipärast on Endomondo vahepeal otsustanud, et aitab küll. Mul oli nii kahju, kui seda nägin. Siis oleks just tahtnud vaadata, et kus kõik ära sai käidud.


Telliskivi Kirbufestival.


Taaskord selline sõit, kus ma ühel suunal ainult salvestasin teekonda. Tegelikult peaks neid siis olema kaks. Sai ühel varahommikul käidud kaasa elamas asutuse jooksukrossil. Vahva.


Viimsis oli Soome liiga hooaja viimane Paintballi võistlus ja aasta kokkuvõte. Panime väljakut üles pimedani. Tagasi tulime ikka ka ja järgmine päev läksime autoga tagasi.


Natuke ringiga töölt tulek. Mööda bicycle highway'd ja vastutuult mäest üles. Sai natuke sõtkuda.


Proovisin oma uut ratast ja üritasin aru saada, mida timmida võiks. (:


Tour d'ÖÖ Tartu. Napilt jõudsime õigeks ajaks. Sealt sai helkuriga kodarakaardi, mis täitsa toimib. Vahva oli! Need sõidud lõppevad alati nii järsku kuidagi.


Otsisime Rock'n'Rolli ja vaatasime niisama ringi kuni vihma tibama hakkas. Õige koha leidsime pärast kaardi pealt, kui tänava nimi ka meelde tuli.


Ujuma ma see suvi ei jõudnudki. Isegi ujulasse mitte. Sinna on endiselt plaan veel minna küll. Ainuke looduslikus veekogus ujumine toimus see aasta siis märtsi kuus. (:

Tartust tulles käsime Kassinurmelt ja Tapalt ka läbi. Päris pikaks kujunes see sõit. Pitsakiosk ei jäänud üldse tee peale (kuigi tulles oli maru kiires sai Mäekülas ikka peatus tehtud).


Käes on autovaba nädal. Vaadake, et Te siis keegi selle neljarattalisega nüüd ei sõida! Mina ei plaani. Postitusi plaanin ka rohkem kirjutada kui linkida.

Tutvused Endomondoga.

Natuke sporti. Mingit tempo tegemist ei ole kunagi toimunud, rohkem nagu turistide moodi siiski.
  Sai sõidetud, siis WiFi leitud ja tagasitee kaardile märgistatud.
  Tegelikult tulime Viimsist tagasi ka, aga nutifööni aku ei olnud korralikult täis laetud ja sai tühjaks umbes täpselt seal, kus näha.
  Seni kõige korralikumalt kaardistatud retk.
  Unustasin GPSi sisse lülitada ja salvestatud sai ainult aeg. Kaardi joonistasin ise pärast mälu järgi juurde.Üsna täpne peaks siiski olema.

Viimasel ajal väga muud teinud ei olegi. Vahel juhtun töö juurde ka, aga seal juba ka suvi käes. Ujuma tahaks ka veel lähiajal jõuda. Nõmmel avati täna väliujula! :)

Ta-dah!

Vastuseks viimase postituse viimasele küsimusele: 

Ma niisama siin.

Juba kuskil kuu aega ei ole ujuma saanud. Eile pidi nagu minema, aga ma olin pidur ja ei läinud. Nõme tunne on küll sellepärast. Järgmine nädal pean niikuinii basseini minema, miskeid harjutusi tööga seoses tegema - näis, mis saama hakkab. 

Ma ei mäleta, kas olen oma potipõllundust siin juba maininud. Igatahes on aknapeal kasvamas tomat, till, petersell ja salat. Mõned potid värvisin täna veidi kenamaks, osad läksid nagu ikka tuksi ka. 

Heegeldanud olen samuti, nagu ikka. Esimest korda elus tegin koti (vist). Veits jauramist oli, aga valmis sain. Täitsa vahva tuli, aga ilmselt ma ei hakka küll sellega kunagi käima. Äkki leian kunagi kellegi, kes seda endale tahaks. 

Eile õhtul tegin saiakesi, kuigi plaan oli seda teha hommikul. Õhtul said need loomulikult peale sööki valmis ja soojalt jaksas ainult mõned ära süüa.

Kiirem aeg töö juures hakkab läbi saama. Kuigi mulle on see täitsa meeldinud - vähemalt on midagi asjalikku teha koguaeg. Jägmine nädal viimased koolitused, siis edasi veel ei tea, mis tuleb. Peab tööd juurde otsima hakkama. Selle kohta kuulnud ei ole, millal minu asendatav tagasi plaanib tulla.

Mõtlesin, et tahaks rullitamise ka ikka selgeks saada, aga nüüd ei tea ka. Võib-olla peaks hoopis uisud maha müüma. Ma vist miski mõned korrad olen neid ainult kasutanud, paar korda kukkunud ka - sellepärast veits kriibitud. 

Mõtlesin, et tahaks ühte asja hästi osata. Seni tundub, et olen kõiges maksimaalselt keskpärane. 

Kes teab, mis on pildil?

Lumi maas ja ujumas käidud!

Täna hommikul tulin peale puhkust esimest korda tööle. Hommikul mõtlesin, et vaatan aknast välja, kas vihma ka sajab. Ja, milline oli minu üllatus kui nägin enda ees vähemalt 10-15 cm lund! Ma arvan, et ma isegi hakkasin naerma selle peale! Tükk aega ikka mõtlesin, kas peaks talvepüksid välja otsima või on ikka kummiku ilm. Lõppkokkuvõttes ei pannud neist kumbagi.

Puhkuse ajal käisin korra maal. Vaatasime üleujutust Tõstamaa-Kalli vahelisel teelõigul ja õhtul maale sõites jalutasime ka üle vana Kasari silla. See oli omal ajal pikim raudbetoonist sild - üle 300m, täpsemalt ei mäleta. Seal oli ka päris palju vett ja väga aru ei saanud, kus algab jõgi või missugune osa peaks olema juba kuivemal ajal rohkem midagi heinamaa moodi. Täitsa kift nägi välja see seal pimeduses ja prožektorite valguses, igatahes. Ühe suure jäälahmaka sillaposti vastu puruks minemist nägime ka - võimas.

Reedel oli asutuse kanuumatk. Neljapäeval sain sellest teada ja hakkasin ruttu planeerima. Õnnestus isegi veekindel kott ja soojapoolsed töökindad saada. Paar väiksemat patja pakkisin ka istumise alusteks kilekottidesse.

Inimesi oli kokku 15 ja 7 kanuud. Reis toimus Keila jõel, liikuma hakkasime kuskilt Saku tagant, lõpp-punktiks pidi olema, kas Jõgisoo (Pärnu mnt viadukti all) või Keila, kui viitsimist ja aega jagub.

Üks kolleeg oli selga pannud kuivülikonna, natuke sai naerda isegi selle pihta, et keegi temaga küll koos ühte kanuusse ei lähe - kohe näha, et plaan vette kukkuda. Vahepeal ei olnud küll väga head arusaama, kust jõgi voolama peaks. Rohkem oli tunne, nagu aerutaks järve peal. Sai teha pilti keset vett seisva põhurulli otsas istudess. Vool iseeneesest oli ka päris hea!

Kuskil poole peal ühed lendasid ümber ka. Tükk aega kangutasime kanuud palkide alt kätte, kuhu vool teda aina kinni surus. Saime asjad kätte ja inimesed kuivadesse riietesse ning matk jätkus. Osad, muidugi üldse ei peatunudki või olid lihtsalt sündmusest eespool juba.

Edasi liikusime päris tempokalt. Üks hetk kui tuli teha väike sik-sak (palk risti paremal ääres ja kohe palk risti vasakus ääres ees), lendas ka meie kanuu ümber. Selles mõttes läks isegi väga hästi, et saime koos oma kanuu ja ka paari aerudega kenasti kaldale.

Vesi oli ikka jube külm ja mu esimene mõte pärast seda, kui kanuu alt välja sai oli, et ma ei kujuta ettegi, kuidas nüüd sooja saan. Samal ajal üritasin kalda ligidale saada. Päris napilt sain kinni, et oleksin vooluga veel teistest tükkmaad edasi kulgenud.

Jube värin tuli sisse - mitte midagi ei saanud kätega teha (lisaks tundetusele) ja tee loksus ka üle tassiääre. Kui kuivad riided selga sai, hakkas juba tükkmaad parem. Kuigi niiske ja jahe oli ikka - saapad täitsa lirtsusid ja kapuutsi seest kallasin endale ka natuke vett krae vahele.

Tuli välja, et lõpp oli ainult kuskil 5 minuti kaugusel ja 7 kanuust oli püsti jäänud ainult 2. Matkakorraldajad nägid meid oodates üks hetk ainult 2 tühja kanuud mööda minemas - võis olla päris suur ehmatus!

Kokkuvõttes ei olnud kaod suured - üks termos, kellegi võileivad, minu üks üsna mõttetu padi ja vist ka paar aeru. Mitte midagi suurt, isegi üks vooluga alla läinud kanuu ja kaks kilekotti riideid saadi ikkagi lõpuks tagasi!

Järgmine kord võtaks kaasa ühe pusa rohkem, vähemalt kevadel, oleks vähe mugavam ja võib-olla ka rätiku. Muidu oli igati vinks-vonks. Keilani, siiski, isu enam aerutada ei olnud, selline mugavus oli läinud. Nüüd saan vähemalt öelda, et olen märtsi kuus ka väljas ujumas käinud.

Tänasest on tööl ka meie uus kolleeg büroos, tuleb homme minu koolitust vaatama.

Hullo Sunshine!

Täna on nii soe! Päikese käes ja tuulevarjulises kohas lausa uskumatu. Jubedasti tahaks juba rattaga sõita, aga eile ujumas käies sain aru, et vähemasti õhtuti on teed veel üsna libedad. Just see sama vesi, mis päev otsa sinna laiali sulab. Pealegi, on mu ratsu alles täiesti tuunimata ja kevadeks absoluutselt mitte valmis.

Eile avastasin, et viimane ujumistrennide nädal. Samas sain ka aru, et praegu juba on natuke pointi omapäi ka basseini minna. Kindlasti peab ujumist jätkama, vähemasti kord nädalas kindlasti, muidu ei ole ilmselt väga kasu ja eks ma selle eesmärgiga sinna läksin ka, et edaspidi rohkem käia.

Minu retsepripurgi-projekt edeneb vaikselt. Esimene nädal läks kiiresti. Nüüd on pikemad pausid sisse tulnud. Aga ma ei kiirusta ka. Nagu ütlesin, pole eesmärk kiirus vaid lihtsalt see, et kõik saaks tehtud. Ainuke probleem on, et ma pole nendest veel postitada jõudnud. Ühest ei teinud pilti ka, sest nad ei näinud nii kaunid välja kui raamatus ja natuke kuidagi kiire oli ka nende söömisega, täpselt ei mäletagi, miks. Võib-olla kui kunagi postitamiseni jõuan, teen raamatust pilti hoopis. (:

Ideaalis võiks ju samal õhtul ka kohe postituse ära teha!? Ma võiks seda vähemalt üritada. On juba teada, et tagantjärele asjad mul jäävadki venima. Siiani on mõned pildid inimestele Internetiavarustesse riputamata. 2011 lõpust. *oeh*

Pikemat aega plaanisin enda toas teha suurpuhastust. Terve laupäeva mõtlesin ja souigusin, miks mul peab nii palju asju olema ning, kuidas saaks neid funktsionaalsemalt ümber asetada. Eile hommikul asusingi tööle.

Kõigepealt kiskusin kapist kõik riided välja, et midagi ära visata, suurde prügikotti. Mõnda riideeset olin kandnud ainult sellepärast, et tundus, et ta on kaua kapis seisnud. Mõnda asja polnud ehk kunagi selga saanudki? Mõned asjad läksid sinna ka lihtsalt sellepärast, et neid oli liiga palju.

T-särke sain veel eraldi kotitäie sinna sisse. Nendega on plaanis midagi ette võtta, aga eks näis, kaugele jõuan. Ühest tudengipäevade särgist tegin eksperimenteerides ühe õmblemist mittevajava koti. Päris mõnus tuli välja, aga sangad said natuke liiga sügavad. Ideid on veel.

Kõige selle järel nihutasin kappi mõnikümmend sentimeetrit ning toppisin selle jälle riideid täis. Jah, enam nii väga toppima ei pidanud kui enne, aga ikka tundus, et neid võiks seal olla palju vähem. Teine ring ootab järeletulemist.

Voodi keerasin ka teistpidi ja panin arvutilaua sinna kõrvale. Pole kõige parem variant, aga ruumi tundub toas rohkem olevat küll. Hiljem avastasin, et võiks veel kapi ja laua kohad ära ka vahetada, saaks ruumi ilmselt veel juurde, aga ma ei viitsinud enam asju kapist välja võtma hakata. Ilmselt poleks mul ta lohistamine nii pika maa peale väga õnnestunud ka. Ja kui ta koos oleks püsinud - ühe sahtli juba liimisin kokku, st selle esimese plaadi, mis ära tahtis koguaeg kukkuda. Selle vahetuse-ümberkorralduse tahaks vist ikkagi ära teha küll ka.

Eile käisin õhtul peale ujumist poes. Väga ei kiirustanud ja jõudsin sinna miski 15-20 minutit enne sulgemist. Võtsin enam-vähem kiiresti mõned asjad ja hakkasin kassa juurde liikuma. Kassa juurde jõudsin enne kui öeldi, et pood on suletud, aga poest väljusin, kui see oli juba kuskil 10 minutit suletud olnud. Omaarust valisin kõige lühema saba, aga väljusin sealt ikka viimasena. >.<

Enne ujulasse minekut olin millalgi sügavkülmast välja võtnud lehttaigna. Tahtsin sellest teha sarnast saia, kui üks retsept, mida Pinterestis nägin. Pull-apart bread. Tagasi tulles oli pakend punnis ja ilmselt veidi kerkinud. Mõtlesin teha soolase ja magusa, aga magusat jagus kõigele ja mitut sellest ei jagunudki. Pärast tuli muidugi välja, et ei olnudki nii väga magus ja oleks võinud vist veidi madalamal temperatuuril natuke kauem seal ahjus olla. Kergelt nätsa tundus seest. Ei olnud ka pilti väärt. Lisaks sai ta veel pannist välja kangutamisega ka kahjustusi.

Peaksin võtma ette päeva, et kõik blogimata asjad ära blogida ja sorteerimata pildid ära sorteerida ja netti panna (mõnikord juhtub, et vaatan-kustutan ära ja mõtlen, et tehtud, nii kaua kui keegi küsib; variant on ka lihtsalt mitte linki kellegagi jagada).

Ma loodan, et järgnevatel nädalatel on ka mõnus kevadilm ja varsti saab lõpuks ometi rattaga sõitma minna!

PS! Nädalavahetusel meenus ka, et ostsin endale paar(?) aastat tagasi rullikad. Tol aastal sõitsin nendega natuke ka, aga eelmisel aastal küll mitte kordagi. Tahaks see aasta selle oskuse veel ka ära õppida. Pean selleks vist miski ohutu koha leidma, sest üksi tänavatele ma veel küll nendega minna ei julge. Kui püsti veel seisan, siis pidama küll ei saa. Ujumisega sain asja lithsaks - tulid kursused, uisutamisega peaks ka midagi välja mõtlema.

Plärts.

Olen juba kolm nädalat ujumas käinud. St 6 trenni seljataga, 4 veel. Pluss need pühapäevased iseharjutamised. Viimasega seoses, avastasin, et üksi ei ole mul mingit mõtet harjutada - saan aru, et teen midagi valesti, aga parandada kuidagi ei oska.

Üldiselt on nii, et aeg-ajalt tundub, et tuleb juba päris hästi välja, teine hetk tundub, et ei oska ikka absoluutselt. Viimane kord alguses pusserdasin midagi, siis sain aru, et üks ja teine asi valesti ja kuidagi ei tulnud õigesti välja. See viis natuke motti ikka ära küll. Siis õnneks sai vahele teistsuguseid asju proovitud ja ennäe imet - lõpuks ujusin terve otsa täitsa hästi, ilma mingite probleemideta. Siis läksin ära ka - hea emotsiooniga. Mulle üldiselt ei meeldi mingit asja niimoodi pooleli jätta, et hakkama ei saa. Ükskõik kui pahaseks ma enda peale siis vahepeal ka ei saaks. Loodetavasti on järgmine kord see meeles ka, mis ma tookord tegin.

Tööd on viimasel ajal päris palju olnud ja lootutst, ei ole, et enne aprilli lõppu seda väga vähemaks läheb. Õnneks väike puhkus siiski vahepeale plaanitud on.

Nädalavahetusel käisin Lõunas. Plaan oli minna Kuutsekale, aga sinna ikkagi ei jõudnud. Proovisime niisama suusatada, aga selleks oli ikka väga s*tt lumi - koorik peal, aga mitte piisavalt tugev, et kannaks. Selline, millest vajub läbi ja jääb kinni. Kelgutada õnneks sai ja isegi väikese lumekindluse ehitasime. Lumi oli päris märg ja väga kaua ei mütanud seal siiski.

Järgmine hommik tundus see kindlus ikka kole väike, aga ma arvan, et ta oli lihtsalt ära sulanud..

Ma arvan, et märts saab üsna kiiresti läbi ja aprilli ka väga kaua nautida ei õnnestu.

Töötaja, keda asendan kaalub tööle tagasi tulemist.

Ujuma!

Eelmine nädal sain edukalt hakkama Lasnamäel liiklemisega. Kuigi mul oli GPS olemas, tekkis siiski paaril korral ka kahtlaseid hetki, kuhu minema pean.

Reedel läksin endale ujumisprille otsima. Ühes poes uurisin, teises pidi neid müüja käest küsima ja ma ei viitsinud seda, ostsin sealt hoopis jope. Mõnusalt soe, paks ja piisavalt pikk. Seest sulgedega ja nii hea. Talv veel päris läbi ei ole ning aasta lõpus on teda ju jälle oodata. Väärt ost, millega jäin igati rahule. Selle ostuga sai Buffi kauba peale.

Tatsasin Jyskist ka läbi. Seal oli hea suleteki pakkumine. Pidin ära ostma. Ammu oli juba plaanis osta ka tekk, mis üle mu voodi ulatuks või selle vähemasti ära kataks. Ühe voodipesukomplekti ja padja ostsin ka lisaks.

Prismast leidsin ka päris suure valiku prille. Valisin samad, mis mulle vist Sportlandis, või kuskil, proovides ka juba kõige paremini sobisid. Sealt sain nad €5 soodsamalt. Ainukesed, mis päris hästi istusid.

Nii ma nüüd siis tatsasin trolli peale ja sealt maha ja edasi, ühes käes suur sulejope, teises käes suur suletekk. Kohale jõudsin ja jube rahul olin endaga. Ainuke ebaõnnestunud ost oli voodipesu. Vastikust materjalist, mis esialgu tundus nagu paber. Panin kohe pesumasinasse. Veidi võib-olla aitas, aga üldiselt on see ikka jama materjal. Selline kilene, natuke võib-olla mõnd magamiskotti meenutaks. Sahiseb ka. Kui aega/viitsimist saan ostan kindlasti uue. Praegu lihtsalt ei ole üldse mingit isu poodi minna. Loodan, et see lihtsalt jääb mul kuskil silma, kuhu pean nii kui nii minema.

Laupäeva õhtul oli plaan kooki ja süüa teha, kui tädi helistas mulle, et toob oma lapsed minu juurde ööseks. Üks kümne aastane ja teine peaaegu aastane. Eks ma olin nõus. Päris ootamatult tuli, aga mõtlesin, et selle ühe õhtu saab vast ikka hakkama. Üritasin natuke põrandaid puhtamaks pühkida, aga kuna meil praegu seal koer ka, siis oli ta nii nagu oli. Kergesti näpitavad asjad peitsin ära.

Jass tõi ta minu juurde. Alguses oli ikka väga ehmunud - võõras koht ja võõrad näod ümber. Kippus Jassi juurde tagasi. Aga õnneks ta ikka õhtu jooksul harjus. Kui keegi teda ootamatult üksi ei jätnud, oli kõik korras. Üldiselt ma siiski hoidsin kogu aeg silma peal, sest meie toad ja sisustus ei ole kõige beebisõbralikumad.

Suuremaga oli selles mõttes õnneks lihtsam, et ta sai ise endaga hakkama. Kurtis küll, et igav, aga ei suutnud samas midagi välja ka mõelda. Vahepeal istus arvuti taga, aga väga vist ei viitsinud seda ka. Natuke mängis koeraga, aga see vist häiris teisi.

Miski kümpsist väsis pisike ära, teise suunasin ka teleka ette diivanile horisontaali. Tundus, et kustus ka päris ruttu ära.

Süüa teha ei jõudnudki, õnneks ema oli kooki saatnud ja võileibu sai ka ikka teha.

Öösel sain tunda peksu nii väikeste jalgade kui peade poolt. Mõnedki korrad ärkasin ka kolaka peale, kui tüüp pea vastu voodi otsalauda ära lõi, ise ei teinud teist nägugi.

Hommikul olin unine, aga ei midagi hullu. Veeretasime päeva edasi. Kõndisime mööda tuba, mängisime improviseeritud mänguasjadega, sest kaasas tal väga midagi ei olnud. Üritasime olla vaikselt, aga nendega see väga ei õnnestu. Enam-vähem siiski.

Sõime natuke ja mingi hetk panin põnni uuesti magama. Kummaline, kuidas ta sipleb-sipleb ja siis üks hetk lihtsalt magab.

Tiina-Kaido tulid umebs siis kui ta oli oma pool tunnikest maganud. Meie pitsakarbid andsid inspiratsiooni pitsa söömiseks. Võtsimegi sõidu ette pitsakioskisse. Vahepeal ärkasid magajad üles. Pitsaga jõudsime ka tagasi. Mõnus. Seal on ikka parimad pitsad. Kui siis just võib-olla Paide välja arvata - justkui sama kiosk, aga ikkagi teine.

Kui nad uksest välja astusid kuulsin midagi. St mitte midagi. Vaikus. Seda ei olnud juba mõnda aega kuulnud. Kui just Ints midagi ei mängi või filme ei vaata või ma ise muusikat ei kuula, on meil enamasti ikka üsna vaikne. Siis oli seda kuidagi eriti hästi tunda.

Ootamatult see tuli, aga hakkama saime. Väga palju pikemalt vist ei oleks jaksanud küll. Enamasti kui ma olen hoidnud, on vist keegi ikka kõrval olnud, kellele laps vajadusel ära anda või siis on nad mingi aja pärast alati tulemas.

Pühapäeva õhtul läksime lõpuks ujuma ka. Pidi ju ikka koha ära proovima, kui seal rohkem käima hakata, vesi ära katsuda jne. Vesi oli ka täitsa OK. Kui liigutasid, siis ei hakanud külm ka, aga kuna ma väga midagi teha ei osanud, siis ikka hakkas küll. Üldiselt mulle siiski meeldis ning sealt tagasi jõudes registreerisin end ka kursustele ära. Veel ei tea, kas kuulun algajate või edasijõudnute hulka, aga ilmselt juba õhtul saab teada.

PS! Vabandan, see IE vms ei taha õigesti vormistada seda posti millegi pärast.

Vahepeal oli natuke jahe.

Tegin ära oma esimese koolituse asenduskodus. Muidu oli kõik väga vahva ja tore, isegi teed ja kooki pakuti, aga kokku läks aega tunni asemel umbes kaks. Mind väga see ei häirinudki too hetk, kuna kuhugi kiirustada ei olnud. Paar ületundi sain sellest ainult. Lisa andis natuke ka see pisiasi, et samal ajal, kui mina liikusin, hakkas ka tuiskama. Nähtavus oli kuskil 2m max ja kiirus teel Haabneemest Koplisse keskmiselt 40km/h. Korra panin ringtee valest otsast välja ka ja hakkasin (vist) Maardu poole kimama, aga õnneks sain ikka aru, et ei ole päris õige tee.

Päris põnev oli sõita, minu ainuke mõte oli, kuidas saaks juba selle auto ära pargitud ja trolli peale mindud. Trolli peale, tõsi küll, väga ei tahtnud ka minna, sest see tuisk oli ikka kole külm. Loomulikult, olles siis mõne peatuse edasi sõitnud, ei olnud tuisust ka enam haisugi.

Nädalavahetusel pidin Jassiga maale minema. Kui lõpuks autosse istusin ja liikuma hakkasime, teatas ta, et ei tule tagasi. Minu reaktsioon oli WTF!? Veits pahaseks sain too hetk. Kuidagi üldse ei olnud muidu seekord tunnet, et peaks maale minema. Kohale jõudes oli pikk laud toas ja rahvast selle ümbert täis. Esimesest hämmingust üle saades istusin nende kõrvale ja hakkasin ka sööma. Kõht oli küll tühi.

Laupäeval jalutasime natuke õues. Mõtlesin pilti teha, aga väga ei õnnestunud. Külm veel ei hakanud. Siis läksime järvele. Seal nad põhiliselt putitasid oma rallikat, ühesõnaga, igav. Ja külm. Tahtsin Jassi autoga tagasi sõita, aga ta ei lubanud. Jala sai oma pool kiltsa käidud. Vahepeal kutsusin isa vastu, sest siis hakkas ikka juba RÄMEDALT külm. Jass siiski tuli ja otsustas meid ära viia. Vahepeal saime kokku. Sellest külmast päris soe ei hakanudki. Tükk aega värisesin toas, jõin teed ja kakaod. Kooki tegema hakates hakkas natuke soojem juba. Nohu olin siiski ka kallale saanud.

Järgmisel hommikul oli tunne endiselt nohune. Hakkasin uurima, kuidas linna tagasi saada. Tuli välja, et keegi ei lähe ja enamus busse ka välja müüdud. Ühele oli veel 7 kohta, viimasele, mille pilet maksis €14 oleks ilmselt ka olnud. Selle ühe peale lasin Jassil pileti ära osta, sest netist ei ole võimalik LHV kliendil bussipiletit osta ja oma SEB koodi ma enam ei mäletanud. Bussi peale napilt, et ei oleks jõudnudki, kuna autovõtmeid ei leitud üles. Päris põnev hakkas vahepeal. Linna ma ikkagi jõudsin. Endiselt nohune, aga kohal.

Esmaspäeval lasi ülemus mu koju. Talle vist ei meeldinud, et ma tatistasin ja aevastasin niimoodi. Praegu enam sellist nohu ei ole, aga kurk on ikka valus, hääl kahtalne ja selline veidi kummaline olla. Homme peaksin idee poolest 2x45min loengut minema pidama, aga hetkel küll ei oska öelda, kas mu hääl sellele vastu peaks või, kui viisakas oleks üldse pooltõbisena noorte ette minna?

Oma retseptipurgist olen võtnud juba ka teise ja kolmanda sildi ning esimese neist ka juba valmis teinud. Täitsa hea oli, mulle meeldis rohkem kui eelmine kord, kuigi ka selles tegin väikeseid muudatusi. Viimase sildi tõmbasin eile, seekord tuli magustoit (jeei!). Asjad on veel ostmata, aga kui täna või homme poodi satub, ostan need kindlasti ära. Mul on plaanis nendest ka lähemalt blogida, loodetavasti, näiteks nädalavahetusel. Pilte olen siian ka ikka korralikult teinud. Või vähemasti enam-vähem enne kui söök ära jahtub ja nii, nagu pimedal ajal toas võimalik.

Õues on lõpuks ometi talv, aga mul ei ole normaalset jopet.

Eile oli ühel kolleegil viimane päev meie büroos. Jääb küll samasse asutusse tööle, aga teise regiooni. Uut töötajat ka juba otsitakse, vist on see asi isegi juba välja valimise järgus. Ostis meile süüa, omalt poolt kinkisime ka mõned meened, lisaks veel meie tööd tunnustava rinnamärgi. Külla tulid veel ka meie ala esindajad kõrgemalt poolt, kogu kollektiiviga. Väga palju inimesi oli meie väikeses kontoris mingi hetk. Mõne aja möödudes, läksid kõik laiali ja oli taaskord vaikus.

Õhtul käisin Faktorys oma broneeritud kingadel ka järel. Rohelised, tagant punaste paeltega, nahast. Sellised natuke peeterpaanilikud. Eelmine nädal bronnisin ka ühed, need tõi Jass sealt ära. Enda kätte ei ole veel saanud, täpsemat hinnangut anda ei oska. Nood olid sellised punakaspruunid suure pandlaga, natuke vintage stiilis.

Eelmine nädal miski päev käisin endale sooja jopet ostmas, sest avastasin, et minu enda oma on kolme aastaga juba päris õhukeseks jäänud. Igalt poolt tuleb külma läbi. Tookord ei leidnud, eile hüppasin ka paarist kohast läbi, kõik olid imelikud või liiga õhukesed ikkagi.

Kooki tegin ka eile lõpuks jälle. Seda sama, mis viimati, aga šoksi asemel sai sisse pandud müslit ja natuke mett. Superhea ja pehme tuli jälle, aga ainuke probleem oli, et kõht sai enne liiga täis söödud.

Eile võtsin oma retseptipurgist esimese lipiku. Sellel seisis "106", mis tähistas lehekülje numbrit, ning valmistama pean sealiha. Täpselt praegu nime ei mäleta, aga vaja minevate asjade nimekiri on olemas.

Sellega seoses, ma arvan, et vahepeal pean ikkagi midagi muud ka tegema, kuna need retseptid nõuavad erinevate toodete ostmist, mida mul niisama kuskil ei vedele ja kogused ei ole nii suured, et kõik ära kuluks. Eeldatavasti pean siis mingi hetk midagi ise välja mõtlema, kui tundub, et piisavalt palju poolikuid asju vedeleb. Seda muidugi ka enne, kui need halvaks jõuavad minna, mis ei ole meie puhul üldse nii harukordne. Näiteks olen teinud nüüd kaks korda kooki, kuna eelmisest korrast jäi täpselt pool üle, nüüd on üle ainult kaks muna. Tüüpiliselt nad jäävadki kuni vanaks lähevad. Võib loota, et ma nendega veel midagi teen, aga kindel ei saa olla. Mulle tegelikult üldse ei meeldi niimoodi sööki ära visata, aga nt munade puhul ma lihtsalt ei tarbi neid kuidagi muud moodi kui koogi sees.

Täna pidin minema ühte maakonna kooli loengut pidama, aga eile helistas sealt keegi ja ütles, et neil ei ole õpilasi koolis. Ma isegi just enne hommikul olin mõelnud, et huvitav, kas külmapühasid ei ole kuskil. Vot mis siis välja tuli.

Tänu sellele on mul täna natuke plaanivabam kui muidu. Teoreetiliselt võiks muidugi tegeleda homse koolituse ettevalmistusega, kuigi olin seda plaaninud teha homme. Ilmselt teen ikka miski aeg täna algust sellega.

Endiselt ei ole otsustanud, kas maksta €75 ja minna kursusele või mitte.

Draakonitest ja katsumustest.

Iga(töö)päevasest blogist on sujuvalt saanud iganädalane blogi. Kõigest hoolimata olen üsna kindel, et millestki keegi ilma ei jää, lihtsalt mulli ja hala on veidi vähem.

Eelmine nädal hakkas Musta (vee) Draakoni aasta. Üldiselt jätavad mind sellised asjad külmaks, aga kuna ma ise olen ka natuke draakon, siis tundub, nagu peaks mainima. Lisaks meeldib mulle see ka, et draakon on kõikidest nendest astroloogilistest loomadest ainuke, keda niisama looduses kohata väga ei õnnestu. "Ancient Aliens"is on teooriaid selle kohta, mida üks "draakon" tegelikult endast kujutada võis ehk siis kuidas vanasti asju seletati. Draakoni aasta puhul ostsin endale draakoniga SUVA sokid. :) Toothlessi amigurumi valmistasin juba eelmine aasta, aga blogisin temast ka alles möödunud nädalal.

Ühte koolitust tegin jälle esimest korda. Seekord 6. klassidele. Jälle oli mul ka vaatleja, aga mitte meie büroost, natuke kõrgemalt inimene, kes käibki vaatamas, kuidas projektid toimivad. Üks teema, mida ette kandes tundus mulle endalegi, et kuidagi võõras ja imelikus kohas teiste kõrval, sain teada, ei peakski üldse selles esitluses olema. Igati loogiline. Klass oli väga tubli ja kuulas kenasti.


Neljapäeval sain taaskord sellise ülesande, mis pidi valmis saama reede lõunaks. Kusjuures, selle valmimine ei olenenud kuidagi minust. Nimelt tegelesin ühe registreerimisega, aga kui keegi telefoni vastu ei võta, pole mul suurt midagi teha. Siiani on üks aeg paika panemata. Täna üritan veel.

Reedel tegime natuke LOTRO. Mina tegin vähem, endiselt ei taha kuidagi kell 3 ärgata ja reidima minna. Heal juhul kolmeni teeks midagi.

Laupäeva hommikul kell 9 hakkasid naabrid midagi ehitama, puurima ja taguma. Käisin dušši all ära, veidi aega läks mööda ja oligi pm vaikus ka. Milleks on vaja laupäeva hommikul haamerdama hakata? Ei kannata paar tundi oodata? Jube kiire on selliste asjadega, jah.

Mõtlesin kooki teha, asjad olid enam-vähem isegi olemas, millest saaks, aga ei leidnud head retsepti. Liiga kaua otsisin, isu läks üle. Koogi isu oli ikka, aga teha too hetk enam ei viitsinud.

Kert tuli hea mõttega, minna ujuma. Ma juba päris kaua aega haun plaani ujulasse minna, siiani polnud kordagi jõudnud. Ujumisasju isegi ei olnud. Saigi mindud poodi. Juba esimeses kohas hakkas paha. Midagi eriti seal ei olnud, kõik suured või väikesed. Mütsi siiski saime. Kolmandast või neljandast poest leidsime ka ujumistrikoo lõpuks. Imelikud suurused on neile peale märgitud - igas võimalikus variandis, saa siis aru, mida jälgima peaks.

Kristiine keskuse tagant läksime 17a peale, et Audentese juurde saada - tundus liiga pikk maa enne trenni jalutamiseks. Jõudsime kohale. Autosid oli palju. Ühel hetkel seisis meie ees ka parkimiskorraldaja ning siis hakkas asi tunduma eriti kahtlane. Ujula akende kõrvale jõudes saigi selgeks, et täna on seal võistlus. Nii palju siis trennist ja ujumisest!

Suur vaev poodides ei millegi pärast. Hea seegi, et järgmine kord on nüüd asjad olemas. Tõsi küll, prillid jäid millegi pärast ostmata kuidagi. Audenteses hakkavad varsti ka ujumiskursused täiskasvanutele. Mõtlesin osa võtta, siis vast treeningud mõttekamad ka. Peab vaatama seda asja.


Käisime veel pärast toidupoest ka läbi, ostsime koogi tegemiseks asju juurde. Lõpuks tegin siis kauaoodatud koogi ka valmis. Muidu pidi lihtne kohupiimakook olema, aga kuna Kert pani sinna šoksi ka sisse siis oli veel eriti hea. Asju jäi veel järgi ka, peaks saama ühe veel teha.


Laupäeval tuli Kert veel teise kifti mõttega ka lagedale. Ma vist kunagi näitasin siin pilti ka, et sain endale uue kokaraamatu (aasta lõpus). Seal on 150 kiiresti valmivat retsepti - salatid, praed, magustoidud - erinevad. Sai kohe alguses räägitud ja nalja visatud, et ma hakkan sealt kohe kõike tegema. Ühtesid küpsiseid olen ainult teinud, aga see-eest kaks korda!

Idee seisneb selles, et ma teengi selle aasta jooksul sealt kõik toidud ära. Vähemalt üritan. Eile kirjutasin kõik sisukorra numbrid lipikutele ja hakkasin neid kokku voltima ja purki toppima. Kõiki veel ei jõudnud, aga numbrid on vähemalt olemas ja juba isegi saab midagi tõmmata. Esialgu teen siiski valmis ostetud kraami söögiks, siis vaatab edasi.

Kuna retsepte on 150, peaks idees jõudma küll. Võib-olla mõni söök on nii suur, et jätkub ka järgmiseks päevaks, siis vast ei hakka tegema ja iga nelja päeva tagant ma nii kui nii süüa ei tee. Mõnikord ilmselt juhtub ka nii, et tuleb midagi raamaturetseptile lisaks teha, sest ainult küpsistest toituda - miks ka mitte, aga need saavad niimoodi liiga kiiresti otsa.

Ma ei taha panna omale liiga karme reegleid, et iga päev PEAB midagi tegema. Ma olen üsna kindel, et ma füüsiliselt ei jõuaks ja siis saaks jällegi - liiga ruttu otsa! Üle päeva oleks hea variant või iga kord enne poodi minekut vm. Ilmselt ma ei ole ise iga päev purgi läheduseski, et midagi sealt võtta saaks. Kui retsept nõuab nt paprikat, siis selle jätan välja või asendan, st ma ei nõua endalt 100% retsepti täitmist. Üldpilt on oluline. Ei ole seda kõike väga täpselt läbi mõelnud, aga loodan, et asjad lähevad iseenesest nii, nagu vaja on. How hard could it be?!


Täna plaanin sildikesed lõpuni voltida ja purki panna, purgi ehk ilusakski teha - "SALVEST" kiri kaane peal ei ole kuidagi kutsuv. Võib-olla näiteks veebruari kuu algusega saan teha algust ka oma 2012 katsumusega. Mina olen igatahes põnevil!

PS! Meenub üks film film, "Julie & Julia", kus üks naine tegi aasta aega IGA PÄEV ühest kokaraamatust ühe retsepti. Ma loodan, et mul see nii raskeks ei kujune kui tal. Eriti enam ei mäleta, aga vist oli täitsa OK film.

Thunder from Down Under.

Eelmine nädal sai kõvasti snookerit vaadatud. BGC Masters ikkagi - omavahel võistlesid 16 maailma parimat. Enamasti läks vist nii, et edasi pääsesid need, keda arvasin, aga see asi sai poolfinaalides otsa. Samas no, tõepoolest ka, seal olid ikkagi kõige kõvemad koos ja absoluutselt kõigil oli võimalus võita. Seekord osutus võitjaks Neil Robertson Austraaliast. Gratz!


Reedel oli mõte minna maale, aga tuli välja, et Jass ei läinudki siis. Hoopis laupäeva õhtul plaanis. Pika mõtlemise ja uurimise peale otsustasin laupäeva hommikul ikkagi bussi peale hüpata. Õhtul lihtsalt ei viitsinud enam kuhugi kolistada ja Karlo väga ei viitsinud vist samuti mulle vastu sõitma hakata.

Laupäeva hommikul oli mul enda arust kõik plaani järgi ja korras, aga kui Kristiine keskuse ees bussi ootasin ja kella vaatasin, tundus see kahtlaselt palju olevat. Kontrollisin busside väljumisaegu ja tundus, et ma ei jõua järgmisega, mille tulekuni oli veel aega. Sõitsin järgmise trolliga Estonia juurde ning selleks ajaks oligi kell juba nii palju, et oleksin pidanud juba bussi istuma. Ei jõudnud ja ma ei saa aru, kuidas. Täitsa õigel ajal läksin uksest ka välja ja puha.

Järgmised variandid olid bussid, mis saabuvad Pärnu ühel ajal, aga esimene sõidab 15min kauem, sest peatub vahepeal Märjamaal ja Pärnu-Jaagupis. Otsustasin varasema peale minna, sest bussis tundus mugavam ja soojem istuda kui seal jaamas. Üllatavalt paljud ronisid selle bussi peale, poleks arvanudki. Peatusi olid mõned vahepeal veel, kus keegi maha tahtsis minna või paaris kohas vist tuldi veel peale ka. Mõtlesin, et magan, aga ei õnnestunud.

Karlo ei tulnudki Pärnu ikkagi, sest tädi pidi ka umbes samal ajal sinna jõudma. Mõistlik mõte, ainult ma pidin veel miski tunnikese vist umbes linnapeal passima. Jalutasin kaubamajas ringi, palav hakkas. Õnneks nad varsti jõudsid, Pätu ja Aiki olid ka.

Tegin õhtul süüa, lasanjet. Sellist, nagu ükskord varemgi - võilillenuppude jm-ga. Hea!

Õhtul mängisime Monopoly Kardo suurel nõudmisel. Seda umbes poole kaheni öösel, kuni ta ise kaotas lõpuks ja siis, ütleme nii, sellest kurvaks muutus. Natuke võis ka hiline kellaaeg selliste emotsioonide mõjutajaks olla, ma pakun.

Järgmine hommik tuli onutütar minu juurde ja sosistas kõrva "ÄRATUS!" Otse kõrva sisse seda kuuldes ei ole võimalik mitte ärgata. Kell oli 7.55 ja KÕIK teised alles magasid. Kuskil tunni jooksul hakkasid mõned veel ärkama ja mul ei õnnestunudki enam magama jääda. Uni oli ikkagi, päev otsa.

Isa kutsus meid hundi jälgi uurima kaasa. Mõtlesin pilti teha, aga nii ei ole eriti hea, kui sõidame, auto peatub, vaatame, sõidame edasi. Mõned suvaklõpsud tegin.

Õhtul saime paari peretuttavaga linna tagasi. Isegi siis ei õnnestunud autos magada. Pidev vestlus erinevatel teemadel kestis terve tee. Iseenesest hea, sest teekond läks kiiremini, aga ma olin ikkagi nii väsinud.

Linnas võtsin endal maalt toodud kraami kotist välja ja istusin teleka ette snookeri finaali vaatama. Vaatasin nii kaua kui jaksasin, seisuni 6-4, st vähemalt 4 frame'i oli veel ees. Otsustasin ikkagi magama minna.

Täna hommikul tuli alles meelde, et eile snookeriga samal ajal oli veel ka Millenniumi sarja kolmas film "Purustatud õhuloss." Seda kordab veel täna ka, vaatasin. Äkki jaksab vaadata, mine sa tea. Alati on muidugi võimalus ka endale film hankida ja täpselt siis vaadata kui soov tekib. Muidu, ETVst on päris hea filme vaadata, miskeid segavaid reklaame ei ole vahel. Ainuke miinus, et vahepeal ei saa "pausi" ka panna. Peab lihtsalt korralikult ette valmistama.

Kahtlane nädalavahetus.

Laupäeval oli nii kummaline. Hommik otsa oli hea olla olnud, kui miski 14 ajal, kui arvuti tööle panin, tuli mingi hull värin sisse ja enesetunne läks hoobilt ikka väga halvaks. Ma siiani ei saa aru, mis toimus. Hakkasin ruttu teed tegema, vahepeal sõin ära veel ühe õunagi. Istusin, vaatasin oma värisevaid käekesi ja imestasin.

Võtsin oma tee ja läksin suurde tuppa diivani peale istuma. Hea uus tee oli, mida käisin spetsiaalselt ostmas. Ei jaksanud seda juurde, liiga halb oli. Kusjuures ei olnud süda paha ega midagi ja palaviku tunnet ka ei olnud, lihtsalt mingi värin ja imelik vastikus.

Jätsin pool teed joomata, võtsin teki, keerasin ennast kerra ja olin niisama hädine. Hiljem hakkas tunduma, et kõht on ka veits imelik. Pärast mõnda aega miskite imelike seepide vaatamist tuli inimese tunne juba tagasi ka. Absoluutselt ei saanud aru, mis toimus. Päris hea vist hakkas alles järgmisel päeval.

Õhtuks oli juba siiski piisavalt normaalne, et natuke LOTRO teha. Kõigepealt läks miski nullini või üheni äkki, aga siis tuli Kusti ja kogu värk venis veel mõned tunnid. Kusjuures, ei olnud erilist väsimust ka ja ei saanud arugi, et kell juba nii varajane. Mul ikka tavaliselt annab kuidagi tunda.

Pühapäeval plaanisin heegeldada. Heegeldasin, harutasin, heegeldasin veel ja harutasin veel. Proovisin uusi meetodeid ja vanu viise, ikka ei midagi. Lõpuks kerisin lõnga uude korralikku kerasse ja jätsin asja sinna paika. Sisuliselt tegin ma päev otsa mitte midagi.


Kui Kert tuli, hakkasin tema arvutist vaatama "Lohetatoveeringuga tüdrukut", sest nädal tagasi jäi algus puudu ja siis ei viitsinud väga lõpuni ka vaadata ja kui kordas, siis oli vaja järgmine hommik vara ärgata. Ühe sõnaga jäi nägemata. Nüüd oli viimane hetk see ära vaadata, enne kui algab teine osa "Tüdruk, kes mängis tulega". Vaatasin ära alguse, nähtud osa kerisin edasi, siis avastasin, et peaks veel ikka edasi kerima ning päris lõpuni ikka ei jõudnud. Olulise osa nägin siiski ära.

Mõlemad osad täitsa head filmid. Tõsi, teises oli siiski üks väga ebareaalne (Hollywoodi moodi) koht. Seal oleks pidanud peategelane hukka saama, aga sellist situatsiooni nähes mõtlesin kohe, kui ta nüüd otsa ei saa (ise ennast müstilisel kombel ära päästab), siis on nõme. Ei saanud. Muus osas ei saa väga kurta.

Ostsin endale peale ~1.5 aastat juuksevärvi. Veel mõtlen, kas või kuidas seda kasutama hakkan. Ta on tegelikult selline salkudeks mõeldud ainult. Kardan, et muidu natuke liiga kange mu õrnale parukale. Näis, üks mõte on.

Üldiselt oli siiski imelik nädalavahetus.

Same old shit.

Just jälle vihastasin ennast natuke. Tegime töö juures siin oma ladu/kontoris veidike korrastust, mille käigus palus kolleeg mul ühte natuke mõttetut nüri ööd teha, et ruumi kokku hoida (panna A + B kokku, et nad ühte kasti ära mahuks). Neid oli oma 15o, milleks pidin üsna mitu liigutust tegema, et ühe komplektiga hakkama saada.

Tegin mingi osa ära, ülejäänud A'd ja B'd lisasin eraldi kastidega samasse kasti, kus juba komplekteeritud. Ruumi kokkuhoid täpselt sama. Ma lihtsalt ei jaksanud nendega enam tegeleda. Ütlesin kolleegile ka seda, kes pidi hakkama kasti oma kohale asetama. Too omakorda tegi suured silmad "Miks!? Pane ikka ära!" jne. Ütlesin, ei viitsi, pane ise.

Siis tuli ülemus, lisas juurde umbes, mis teed siis ööpäeva lõpuni, teistel on ka oma ülesanded teha. Mis kuradi mõttes? Mul on ka paremaid asju teha, kui SEE! Miks ma seda üldse veel teen endiselt?

See kolleeg on koguaeg selline, et teeb mida tahab, suhteliselt ükskõik, mida teised asjast arvavad. Teeb oma suured silmad pähe ja arvab, et tal on alati õigus. Ülemuse arvamusest ei saanud absoluutselt praegu aru. St teda ei olnud üldse siin kui me sellega tegelesime. Lihtsalt ilmus kohale ja kiitis takka. Samas küll, tema seisukohtadega üldiselt olen ikka kursis.

Lubasin lõpuks siiski tänase päeva (st lähima tunni) jooksul selle ära teha, kuigi ilge tahtmine on küll öelda lihtsalt EI! Tõsiselt, milleks!??

Juba teine kord see nädal, kui leian, et oleksin pidanud mitte midagi ütlema. Ma ei õpi ka kunagi.

Oih.

Jeebus! Ma ei mäletanudki, et mul nii pikk paus vahele jäänud on. Kaks võimalust - pole midagi blogimisväärilist olnud või on olnud lihtsalt liiga kiire. Viimane on ilmselgelt vale (kuigi see nädal olen tõesti jõudnud päris palju teha ja olla).

Eelmine nädal oli ikka veel üsna uimane - koolivaheaeg mõjutab kõvasti meie tööd, meil lihtsalt ei ole seda.

Laupäeval oli nii hea ärgata. Lumi oli maha tulnud. Ma peaaegu tahtsin hüppama ja hõiskama hakata, kui seda nägin, aga olin siiski tasa, sest ma olin ikkagi ainukesena ärkvel veel sel kellaajal.

Tahtsin kohe jälle küpsiseid tegema hakata, aga pidin ootama, et või soojeneks toatemperatuurile. Tegin neid hiljem. Otsa said kiiremini kui esimesel korral, mu meelest.

LOTRO sai teha jälle natuke. Veidi uuemaid ja veidi vanemaid asju. Üsnagi varahommikuni, aga miskipärast ärkasin järgmine päev ikka juba enne 10 üles, kuigi plaan oli kaua magada.

Pühapäeva hommikul mõtlesin heegeldada, aga millegipärast ei jõudnud selleni. Tegelesin oma amigurumi piltidega. Sinna panen neid aja pikku juurde ilmselt. Võimalik, et topin siia ka miski ühiskollaaži kõigist nt.

Jalutamas sai pühapäeval ka käia. Nii hea ilm. Võtsin fotoka kaasa, aga unustasin ära, et laadisin just pilte arvutisse st kaart jäi maha. Success! Teiseks pean meeles pidama, et jalutamiseks valin natuke toekamad saapad. Jälle unustasin ära ja tagasi jõudes olid hüppeliigesed nii haiged, et sain ainult kikivarvul käia. Aga see läks üle. (:

Lohetatoveeringuga tüdruk oli ETVs. Algust ei näinud ja midagi ei saanud aru. Miski pool tunnikest vaatasime. Esmaspäeval oli kordus ka, aga ma ei jaksanud toda ära oodata. Peab ette võtma enne järgmist nädalat kui juba teine osa tuleb.

Esmaspäeva hommikul valdas mind taaskord motivatsioonipuudus.

Ühte koolitusprogrammi käisin vaatamas, kuidas kolleeg läbi viis. Varsti hakkan ise läbi viima neid ka. Seekord 6. klassidele 2x45 min loengud.

Eile oli asutusesisene infopäev. Minu käest küsiti, kas olen uus töötaja, mis siis et täpselt sel päeval sai ka pool aastat täis. Kind of uus!

Täna sõime lõunaks pizzat! Seda õiget ja päris pitsat. Kuna tellimus oli juba esitatud, oli mul valida, kas süüa paprikaga pizzat, teravat pizzat või midagi muud. Esmalt mõtlesin viimasele variandile, aga siis ikka otsustasin teise kasuks. Ta ei olnudki nii terav - ei miskit jalapenot vm, kõigest sibul ja küüslauk. Käis küll!

Miski uue projektiga tegelesin täna. Täitsa lõpp, kui läbi mõtlemata ikka asjad saavad olla. Ühe korraga tuleb pidada loengut noortele vanuses 4-16, kelledest pooled räägivad eesti, pooled vene keelt ning osad on veel vaimupuudega ka. Üritasin teha tabelit, kus kõik andmed koos, isegi selle peale läks paar head tundi vist ära. *sigh*

Homme on JMKE sünnipäev. Aga ta hakkab nii öösel, et ma väga ei usu, et sinna minna viitsib. Nagu ikka, no. Võiks ju hakata kontserdid nii 18-19 paiku, ei?



Kummitab.

For the Professor!

2.1.12

Eile hakkasin oma arvuti taga blogima, aga ei jõudnud sellega väga kaugele. Idee oli teha isegi kaks postitust - teine piltidega. Nii palju siis sellest.

Reedel oli meil asutuses eriti lühike tööpäev - ainult lõunani. Käisin töö autoga pesulas ära ja siis lasti ära ka. Täitsa mõnus. Trollis sain sõnumi - võitsin kaks piletit õhtusele No-Big-Silence'i ja teiste kontserdile. Sinna minemine venis kuidagi pikale, aga liiga hilja kohale küll ei jõudnud. Täpselt (ma arvan) Pedigree alguseks.

NBSi ei olnud küll niiiiiiii ammu või veel kauem näinud. Täitsa vahva. Kõik oli nagu sama, aga kuidagi teistmoodi. Täitsa meeldiv kogemus. Pärast esines veel Nevesis (kui ma ei eksi). Seda veidi vaatasime, aga väga ei viitsinud ja ei jaksanud.

Hakkasime vaikselt jalutama. Mõte oli kuskilt takso leida, aga üks kelle peale hääletasime, ei peatunud. Ülejäänud ka kihutasid mööda. Ei helistanud ka kuhugi. Pärast sai küll väike kõne tehtud, aga mitte ühelegi taksofirmale, vaid politseisse. Üks kaabakas sai vähemalt natukene mõtlemisaega politseiautoski, kui mitte mujal.

Edasi kulges ka nii, et ei tellinudki taksot ja jõudsime hoopis jala kohale. Sellist plaani küll ei olnud ja päris külm oli ka, aga viimase paari kilomeetri juures tundus juba taksojuhi mõnitamine, kui oleks tellinud. Iseenesest oli jalutuskäik vahva. Minul jäid jalad küll kuivaks, aga kintsud olid juba bussijaama juures külmast tuimad ja tundetud.

Siis jõudis ka väsimus kohale. Pakun, kuskil nelja paiku sai magama. Ärkasin 14.21 ja vaatasin kolm korda kella, enne kui aru sain, et nägin juba esimene kord õigesti. Enne jõudsin veel mõelda, ei tea, kas peaks ärkama või veel magama - väljas tundus läbi kardina juba valge olevat. Tegelikult oli nii, et kui dušši all ära käisin, hakkas juba pimedaks ka minema. Ei mäleta, et oleksin kunagi nii hilja ärganud.

Õhtul lubasin kooki teha. Hakkasin retsepte uurima ja võrdlema neid sellega, mis kapis leidus. Kõige lähedamale jäid miskid šokolaaditükkidega pätsikesed - küpsised.

Võid oli natuke vähe, üritasin teisi asju ka tiba vähem panna. Jahuga arvutasin natuke mööda - oleks pidanud veel vähem panema. Lisasin juurde veidi Nussa kreemi, tilga kondenspiima, mis veel alles oli ja veidi tavalist piima. Tundus juba enam-vähem.

Panni peale mahtusid napilt ära. Kerkisid päris ilusasti. Küpsise lõhna tundsin veel hommikulgi oma riiete küljes. Taaskord midagi jube head sai kokku keeratud. Otsa saamiseks ei läinud väga kaua aega. Kuna nad said ruttu valmis ja väga ulmelisi asju siise vaja ei olnud, võib kindel olla, et neid saab veel! (:

Isa helistas mulle reedel, küsis, kas lähen maale ka. Ma ei plaaninud ja nende jutu järgi keegi teine ka mitte, st vanemad kahekesi. Laupäeva öösel helistas ta uuesti, siis oli juba pool suguvõsa kohal ja ainult mina puudu. Aga ma tõesti ei viitsi nii palju sõita koguaeg. Väsitav.

Panin end kirja ühe foorumi katsumusse, et iga kuu midagi valmis meisterdada. Pöidlad pihku, äkki õnnestub ka. Mõtlesin ise juba miskit a'la "Project 365" teha, aga selles võib küll kindel olla, et ma iga päev midagi tehtud ei suuda. Üks asi kuus - tundub tõenäolisem. Kui midagi looma hakkab, vast ikka blogin ka.