Yule festival time.

Reedel oli üks väga lühike tööpäev. Hiljem läksin maale. Jassiga. Seekord jõudis ta üsna sel ajal, mis lubas, mulle järele.

Maale jõudes sain kohe piparkooke sööma hakata. (:

Järgmisel päeval tegime veel piparkooke ja muffineid. Lisaks kõigele muule söögihunnikule.

Mõned asjad, mis õhtul leidsin:


Lisasks esmasele visuaalsele vaatusele ei ole jõudnud lähemalt vaadata. St plaadid on kuulamata/vaatamata. Aga põhiline, mis öelda tahtsin, Minas Tirith on vinge!


See oli päris naljakas, kuidas isa üritas pantomiimiga seletada sõna "uljaspea". Neid kohti oli veel.


Midagi just minule. Pool tundi on selline optimaalne maksimum, mis toidu tegemisele kuluda võib. Väikeste eranditega mõnikord üliharva kui nt jube suur lasanje isu on.

Emale heegeldasin sussid, aga need olid ikka väga väikesed! Tegin järgmine päev teised veel. Parajad.


Sellist mängu mängisime ka. Täitsa põnev ja strateegiline. Nõudis ka natuke matemaatikat, aga sain päris hästi hakkama.


Praegu mõtlesin, koguaeg kirjutan siin, et pildid tulevad hiljem jne, aga reaalsuses ma tavaliselt enda arvuti taga ei blogi. Peab spetsiaalselt ette võtma miski korra ja hunniku pilte siia toppima. Kui ometi kõik ainult meeles oleks.


Sain just uue amigurumi filmikangelase tellimuse - Jigsaw!

Smiles.

211211

Eile käisin Katril Kopli noortekas külas. Polnud seal kunagi varem käinud. Tõepoolest on tegu päris suure keskusega. Kokkuvõttes istusin seal oma paar tundi vist ära. Sa pooli mängida ja niisama asju arutada. Jube ammu polnud ikka näinud ka. Vahva, igatahes.

Täna olen enamuse ajast töö juures üksi olnud. Mõte on, et peaks süüa otsima, aga ei viitsi.Õnneks leidsin pakisuppi sahtlist.

Õhtul saab ETVst "Tallinna kilusid" vaadata.

Järgmine aasta on juba teistsugused filmid.

Yoda ja teised.

Jälle, kui ma hakkan oma otsustes kuhugi poole lõpuks kalduma, tuleb miski, mis taaskord teisele poole üle tõmbab. Võib-olla olekski olnud kohe alguses reageerima ja kõik selle jama ära lõpetama. No, ma tõesti ei tea, olen ilmselgelt asjad juba enda jaoks liiga keeruliseks ajanud. See, et ma nii palju kahtlen, võib olla juba vastus omaette. Mõnes mõttes ma siiski ei tahaks. Ohjah. Teisi valikuid võiks rohkem olla, oleks ilmselt otsustamine kohe palju lihtsam.



Üritasin enda amigurumiõpetusi kirja panna. Esialgu eesti keeles, hiljem kavatsen ka inglise keelde tõlkida. Praegu on nad veel natuke puudulikud ja tahavad parandamist. Pildid ka täitsa tegemata ja lisamata. Kui valmis, siis jääb üle vaid oodata ja vaadata, kas leidub vabatahtlikke, kes tahaks neid järele proovida - kui arusaadavad ja loogilised on.

Mõtlesin pikalt, kas panna lühidalt ja konkreetselt õpetused kirja (edasijõudnutele) või juba täpsemalt ja lahti sõnastatult (algajamatele) - otsustasin viimase kasuks. Vähemalt proovisin. Kõige parem oleks muidugi ka töö käigust sinna pilte juurde panna, aga nende jaoks ei olnu tõesti mahti. Loomulikult võin ma ka ise veel proovida täpselt õpetuse järgi veel mõned tegelased teha ja siis ka pildistada. Aga siiski oleks parem, kui keegi kolmas seda teeks.

Ühe tegelase üks rideese on juba praegu, millega päris rahul ei ole. Hetkel ei viitsi uuesti teha, on natuke pakilisemaid asju vahel. Samas, jubedalt tahaks, sest ta peaks ikkagi natuke teistsugune välja nägema kui see, mille ma tegin. Aga õige natuke, norin detaile.

Nad on kõik võimalikult lihtsad, aga piisavalt detailsed, et oleks arusaadav, kellega tegu. Antud juhul peaks nad siis äratuntavad olema ulmesõpradele. Mina enne nende meisterdamist teadsin võib-olla kahte. Üritasin piltide järgi vaadata. Kui kõik koos, peaks teema igaühele tuttav tunduma. Selle nädala jooksul plaanin kindlasti pildid ära teha. Kahjuks vist ei tasu loodusliku valguse peale lootma jääda.

Sain kirja kätte!

Kutse Pätu sünnipäevale. Aga no snail-mail on ikka snail-mail. Hea, et niigi hästi läks.

Nädalavahetusel tegelesin amigurumidega. Nendest peaks kindlasti pilti tegema, kuna nad näevad nii ägedad välja, lihtsalt. Lisaks, mõtlesin nende mustrid ise välja! Olen seda ammu plaaninud, sest põhimõte on kõigil neil asjadel üsna sama ja ma olen selle juba päris selgeks saanud. Siiani on see jäänud kätte võtmise asjaks. Vähemalt on nüüd see esimene samm astutud, plaanid edaspidiseks on suured ja veel vingemad. Sellest, mida ma täpselt tegin, kuuleb hiljem, koos piltidega.

Ma ei mäleta, kas ma sellest kirjutasin, aga ükskord tegime (mitte väga ammu) ühte rämerõvehead lasanjet. Ema tehtud tomati-kõrvitsa-seene-kabatšoki purgisalati ja marineeritud võilille nuppudega. Kõik muu oli üsna tavaline - kana hakkliha, koor, sulatatud juust, riivitud juust ja loomulikult lasanje plaadid. Sigaheaoli.

Eile tegime sama asja veel, ainult kartuliviiludega ja ilma võililledeta (need olid otsas). Vähemalt peaaegu sama hea sai. Ise ka ei usu, kui tihti ja palju viimasel ajal süüa on viitsitud keevitada.

Täna või millagi võiks veel viitsida kooki ka teha.

Elu on ilus. (:

Tiina ütles, et ta pani mulle esmaspäeva õhtul kirja posti. Siiani ei ole midagi kohale jõudnud. :(

Üle-eile heegeldasin ühe asja valmis ja eile sain teise sarnase veel peaaegu valmis.

Järgnevad paar-kolm nädalat tunduvad siin töö juures tulevat sellised suvesarnased, koormuse poolest, vist. We'll see!

Mõnda asja ma ei ole ikka suutnud enda jaoks päris täpselt ära otsustada. On veel selliseid kahtlaseid asju, mida ma ei tea, kuhu poole liikuda võivad. Võiks ju olla nii, et hundid terved ja lambad söönud, või kuidas see oligi?!

Olen vaadanud inimeste pilte, lugenud nende tegemisetest. Täna hakkasin mõtlema, et mõnda neist ei ole juba päris palju aastaid näinud. Kui aus olla, siis ma ei näe väga kedagi peale inimeste, kellega ma töötan või elan.

Mõnikord olen ikka mõelnud, et võiks minna kuhugi või näha kedagi, aga lõppenud on need asjad ikka nii, et ma istun toas, teen LOTRO, heegeldan või, kui hästi läheb, küpsetan näiteks kooki.

Mõelnud olen ka seda, et võiks siis vähemalt oma tubastest tegevustest vähemalt piltegi teha ja blogida. Viimasel ajal on see siiski valguse taha jäänud, sest kui ma töölt tulen, on alati pime ja nädalavahetusel on kuidagi meelest läinud või pole aega. Ja kui vihma sajab, on terve päev otsa pime!

"Kosmos 68" legendid vol 1 nähtud!

Selline lühemat sorti, 70 min, film oli. Ootasin midagi muud, ei arvanud, et päris nii dok selline on. Inimesid rääkisid oma meenutusi, vahele tuli klippe, milledest mõnest oli väga raske aru saada - nii helist kui pildist. Ilmselt, ikka läheks vol 2 (jne) ka vaatama, kui tulema peaks.

Kuna ma läksin kinno otse töölt, siis jõudsin õhtul ka selle võrra hiljem koju. Kõik toimus, nagu ikka, aga hiljem. Süüa hakkasime tegema vist miski 23 paiku, ma arvan. Täna oli hommikul veidi raskem ärgata ka, sest ega magama ka normaalsel ajal ei saanud - ei olnud väga undki, tundus. Mitte, et midagi väga tarka oleks sel ajal teinud - selline tüüpiline.

LOTRO sai küll natuke proovitud. Grey Company riided sain endale. Muidu igati kift, aga ilma saabasteta näeb kostüüm kuidagi poolik välja. Aga mis hobbit, see on, kes saapaid kannab?! Saapad iseenesest on ägedad, ühel on pistoda küljes, aga tõesti, need muutuvad ikka hiiglaslikeks väikese hobbitiplika jalas. Peaks pilti tegema.

Another Day at Work.

Täna oli mul aasta viimane koolitus. Läks hästi. Vaatleja pidi ka tulema, kes eelmine kord valesse kooli läks (Saksa G. asemel Kadrioru Saksa G.), aga midagi tuli jälle vahele. Ei teagi, kas hea või halb. Oleks tahtnud temalt tagasisidet.

Eile oli LOTRO update, aga ma ainult korraks vaatasin. Polnud seda tuju. Mingit tuju vist ei olnud, tegelikult. Sõin sest tundus, et peaks vist vahelduseks.

Täna vist kinno minek. Üleeile ei olnudki esilinastus, oleks võinud ikka siis ka minna, tuli välja. Täna hoopis täitsa viimane. Õnneks ilm ka parem jalutamiseks.

Polnudki nii hull.

Jänedale jõudes pakuti teed/kohvi ja puuvilju. Tee oli hea, sest väga soe seal just ei olnud. Puuviljad meeldivad mulle ka ikka. Järgmisena tuli väike ekskursioon mõisas, mis minu meelest oli natuke veider. Niisugust seebikat ei olnud ikka ammu kuulnud! Räägiti natuke presidentidest ja tähtsatest inimestest, kes seal koolis käinud, aga kui järgmisesse tuppa läksime, hakkas peale. Mõisa viimaste elanike elu, suhted jne. Väga omapärane ekskursioon. Oleks hoopis midagi muud oodanud.

Õhtul tehti sauna ja sai väikeses basseinis sulistada. Jõin oma Dr.Pepperit ja kuulasin koos teistega kuidas andekas inimene laulab ja kitarri mängib.

Reede õhtul olin nii väsinud, et Töllu peale ei jõudnud isegi mõelda. Üritasin snookeri poolfinaali vaadata, aga uni kippus peale. Eks ta venis muidugi pikale ka natuke.

Laupäeval tuli küll Töll ka meelde, aga vihma sadas ja õue ei tahtnud üldse minna. (Jep, minu vabandus).

Nädalavahetusel sain uue idee, mida tahaks teha - snookerit! Üks koht peaks Tallinnas vähemalt olema, kus seda teha saab.

Eile tegime ühe rämerõvemagusa koogi. Natuke sarnane ühele teisele, mida olin varem mõned korrad teinud, aga magusam. Mõnedesks koostisosadeks nt kondenspiim, iirised ja vahukoor. Selline üsna kiire ja lihtne, mida ei pidanud isegi küpsetama. Mul hakkas igatahes pärast esimest tükki juba paha.

Õhtusöögi mure lahendas Kusti, kes meile pitsat tõi!

Snookeri finaal oli eile, Trump on nüüd UK meister. Conratz!

Panin täna omale puhkuseid paika. Oh, dear! Põhimõtteliselt on mul plaanis järgmine aasta neli korda kaks nädalat puhata. Kui asjad nii minema peaks. Tundub hea, kui mõelda, kaua ma praegu järjest, ilma puhkuseta tööl olen käinud. Õnneks on mul veel mõned vabad päevad ka välja võtta, nendest peaks kuskil nädal kokku tulema. Hetkel hoian neid igaks juhuks.

Sõpruses on film Kosmosest, mida tahaks vaatama minna. Eile oli esilinastus, mõned päevad näitavad veel.

Olen viimasel aja mõne asja suhtes nii emotsioonituks muutunud, mis veel mitte väga palju aega tagasi mind rohkem reageerima panid. Võtab lihtsalt ohkama, muud ei oskagi enam kosta selliste asjade peale. Natuke teeb, tegelikult, ikka kurjaks ka. Ei saa lihtsalt kõigega nõus olla.

Üks alternatiiv kadus ära, paar küsitavat on alles.

Täna Jänedale.

Meil toimub iaga-aastane tänuüritus, kus täname inimesi, kes sel aastal meid aidanud on või ise aktivistid olnud. Me endi büroo jääb ööseks ka sinna, et homme aasta kokkuvõtet teha. Kuidagi ei taha eriti minna. Õhtul pidi saun olema, aga kuna mina saunasõber ei ole, siis leian, et võiksin enda aega paremini sisustada. Kududes, heegeldades või LOTRO tehes, näiteks.

Algusest peale on mulle segaseks jäänud, miks me seda kokkuvõtet seal üldse tegema peame. Vähemalt pakutakse seal süüa, seegi hea.

***

Nädalavahetusel on Töllu kontserdid, isegi kolm lausa. Ühele tahaks ikka jõuda, ei mäletagi, millal viimati nähtud sai. Ah ei, meelde tuli - suvel Põhuteatris. (:

***

Vahepeal mõtlesin, kas minna või mitte. Esmalt mõtlesin "jah", siis, et äkki ikka mitte. Nüüd kuidagi kohati tundub, et pigem siiski. Teatud mõttes tahaks ühte, teises teist.

***

Inimesed on ikka imelikud!

***

Mul on "hea tuju" paketti vaja. Peaks vist ikka Töllule minema küll. Kolm võimalust, äkki ühele saab seekord ka pihta. Vähemalt kahest ühele võiks.

Trenn oleks ka hea variant, võib-olla. Praegu tuli meelde, et juba ammu tahtsin ujuma minna. Võimalik, et korrast isegi piisaks, ei ole selles kõige osavam.

Õpingud taaskord läbi.

Endalegi veidi üllatavalt sain eksamiga kohe esimesel korral hakkama. Ainult ühe praktilise osa jätsin tegemata, sest a) puudusin too päev kui seda õpetati, b) nähes suuri mehemürakaid seda teostada üritades, olin veendunud et füüsiliselt saaks see minu jaoks üsna võimatu olema. Ma ei mäleta, kas maksimum oli 115 või 105, aga läbi saamiseks oli 92 punkti vaja ja mina kogusin 97,5 st. olen rahul. Oleks tahtnud seda testi ainult endale ka jätta. Veidi olen imestunud, et paar inimest siiski läbi kukkusid, kes muidu ei tundunudki nii otud.

Täna olen jälle tööl, nähtavasti. Muidu ma väga blogi kirjutanud ei olegi, ausalt öeldes, kui ainult siin. Täna alates lõunast ja paar järgnevat päeva saavad olema üsna tegusad tänu sellele vahepealsele õppimisperioodile. Täna lähen ühte kooli rääkima, homme-ülehomme veel kahte. Neljapäev ja suure tõenäosusega ka reede on tegelikult ka juba planeeritud, aga mitte minu poolt. Reedesest ei viitsiks väga osa võtta, aga vist ei ole minu teha.

Tegemist praegu jagub, peaks üritama vähemalt sel nädalal enam-vähem normaalsel ajal, või veidi varem, magama minna. Muidu vist küll ei jaksa.

Homseks lisandus veel üks kokkusaamine. Hommikul tulen töö juurde, võtan auto, tagasi jõuan vast veidi enne tööpäeva lõppu.

Jõudsin äsja ennast jälle natuke tigedaks ajada. Võib-olla mitte ennast ise, sest põhjustajaks oli väline faktor, aga siiski. Mõnest asjast on lausa võimatu aru saada. Praegu juba tundub, et teatud asju tehaksegi meelega ning ma isegi mõistan, miks. Minu seisukohalt vaadates on see lihtsalt veidi nõme ja ajuvaba. Tahaks juba, et see värk siin läbi saaks.

Endiselt pole meil büroos õhku ja tööpäeva lõpuks mul ikka ja jälle pea valutab. Mis siis, et tund on veel jäänud.

Movember.

Olen mitu korda mõelnud, kas blogida või mitte. Just viimase aja sündmusi silmas pidades. Olen juba korduvalt maininud ju, et ei soovi siin koguaeg ainult halada ja hädaldada.

Lühidalt on lood nii, et hetkel käin siis veel koolis. Umbes-täpselt natuke üle poole on läbi, kaks nädalat veel.

Siin mulle meeldib. Teemad on huvitavad ja põnevad. Praktikat on vähemalt sama palju kui teooriat. Mõned tunnid jäid eelmine nädal seoses ühe teise koolitusega küll vahele, aga kõik muu on äge olnud. Ühest päevast tegin ise ka poppi, kuna enesetunne ei olnud just parim ja mõte oli üle vaadata teooriaosi nende kohta, mil puudusin. Mõned asjad on füüsiliselt natuke võimatud minu jaoks, aga saame hakkama, teeme, mis suudame.

Millest ma praegu ei kirjuta on üks selline suurem asi, mida ei tahaks täpsemalt mainida enne kui täitsa 100% kindel, kas või, mis saama hakkab. Asjad liiguvad praegu minust natuke eemal. Näis kui sinna lähemale tagasi saan, mis seis on.

Praegu on mõtted enamasti ühe kohapeal, sellepärast ka kirjutamises paus siis ilmselt. Kui asjad enda jaoks selgeks ja korda saan, panen vast kirja ka.

Nii palju.

Vahepeal on peaaegu kõike juba juhtunud. Valmistusin oma reedeseks ettekandeks, vastavalt kandsin selle ette. Enda arvates täitsa õnnestus. Kui see välja jätta, et kohal oli ainult 3 inimest. Mina tegin enda poolt igatahes kõik.

Lisaks sellele, et järgmine nädal saan meie asutuse ametnikuks olemise koolituse (3 päeva), siis alates esmaspäevast käin pm nüüd 5 nädalat koolis. Jube põnev on ja füüsilist pingutust nõudev, aga mulle meeldib.

Oma tööülesanded pidin kõik ümber planeerima detsembrisse (enamus, mis võimalik) ning ka tänaa olen büroos. Lisaks järgmise nädala päevadele ei taha rohkem puudumisi endale sellest lubada.

Eesmaspäeval, näiteks, panin 45 sekundiga lahingriided omale selga. Eile jooksin, jällegi, viis voolikupikkust lahti. Tõsi, seda tegin teise naisterahva abiga, kes seal veel peale minu on. Koolitaja ei lubanud mul üksi proovida. Mis siis, et ma ise ka teadsin, et tõenäoliselt oleksin kuskil poolepeal tõsiselt hätta jäänud. Oleks ikkagi teada tahtnud saada, kui kaugele ma jõuan.

Täna hommikul tööle ei tulnud pooltki nii hea tuju / suure põnevusega, kui viimased kaks päeva koolis olen käinud. Can't wait, what's next!

Tahaks.

Kooki teha.

Midagi head süüa.

Sokid valmis saada.

Rohkem pilti teha.

Uusi kõlareid.


Et reede oleks juba läbi.

Koolitusele.

Mitte veel, aga täna sain teada. Lõpuks ometi, olles juba 3,5 kuud sellel ametikohal töötanud, saan osa võtta "sisseelamiskursusest" (selle toimumise ajal olen tööl olnud juba isegi 4 kuud). Nii vahva! Täpselt muidugi ei tea, aga arvan, et saab äge olema. Kokku 3 päeva jooksul 24 tundi koolitust - 16 teooriat ja 8 praktikat. Ma loodan, et midagi kaelamurdvat ei ole. Esimene päev lõppeb küll alles kell 19, aga õnneks on viimased asjad praktilised. Eks siis varsti kuuleb ja näeb, kui aeg käes, mis seal täpselt teada saab.




Mind kohutavalt häirib ikka see õhupuudus, mis meil siin büroos tekib. Eriti raskeks teeb viimased tunnid õhtuti.



Ülemus tegi sügispuhastusega algust, tundub.

Puhkasin ja tegutsesin ka.

Nii täna kui ka reede on ikka väga tegusad olnud - ühte ja sama slide-showd olen meisterdanud. Sisuliselt on valmis ja isegi teise inimese kontrollitud, kommenteeritud, nende järgi ära parandatud. Kui viitsin nokin veel välimuse kallal natuke.

Üldiselt pean veel mõned varasemad tehtud projektid põhjalikumalt läbi vaatama, et näiteks tuua jne. Tegevust see nädal mul jagub. Hea, et vaheaeg ja muid tegemisi kõrval ei ole.

Laupäeval ärkasin üsna vara, töönädala rütmist ikka. Sai PSPd vaadatud ja LOTRO tehtud. Müstilisel kombel oli kell järsku pool kolm ja keegi ei tea, kuidas või, millal ta sinnamaale jõudis. Kadus ära see päev, aga puhata sai mõnusasti.

Pühapäeval õnnestus üle pika aja kaua magada. Pole ammu see välja tulnud. Alguses ehmatasin ära kella peale, ei uskunud isegi. Natuke nokitsesin teleka ees, siis ta jälle ei näidanud eriti midagi ja hakkasin vannituba koristama. Mõned päevad enne juba ostsin vajaliku kraami selleks ära - veits vastik oli isegi seal käia juba - nüüd palju parem, kuigi oleks tahtnud mõndasid kohtasid ikka veel valgemaks nühkida. Sõrmenuki pealt läkski nahk maha selle niiskuse, vannitoakeemia ja suure hõõrumise tulemusena. Vähemalt saan näidata, et olen tööd teinud.

Nõud pesin ka veel ära. Selle peale Ints küsis, kas mul midagi viga on, et hommik otsa koristan - enda tupp ma ei jõudnudki ega kuhugi mujale. Tegelikult oli hommik ka juba ammu läbi, isegi minu jaoks.

Nokitsesin meisterdada edasi, seekord koon sokke. Üks peaaegu valmis, teine ka üle poole. Mine sa tea, äkki teen kunagi pilti ka.

Hommikul käisin jälle hambaarsti juures. Seekord ei hakanudki hammas valutama, kuigi ostsin isegi tugevamad valuvaigistid valmis, sest eelmine kord oli ikka päris hull. Hooray!

Kõigele ei vasta.

"Kõrghoone kuningas 2011" käisin vaatamas, esimest korda. Seekord oli see Al Mare büroohoones ehk nn Audi majas. Ilm oli päikesepaisteline, aga tuuline, majal korruseid 16, kui õigesti mäletan.

Alguses läksin sinna niisama vaatama ja kaasa elama. Siis sain ühelt pressiesindajalt auto ja tõin oma kaamera ära. Tegin startivatest meestest pilti. Viimasena pildistasin 48. startijat, pärast seda läksin büroosse tagasi, kokkusaamisele.

Natuke hakkas igav ühte sama asja pildistada, eriti veel 2min pausidega. Lisaks veel hakkas lõpuks ikka väga külm ka. Sellised värinad tekkisid, mida ei saanud tagasi hoida.

Kontoris tegin endale teed. See oli hea.

Sain oma "suure sündmuse" kohta rohkem infot, pilt selgem. Pean nüüd vaeva nägema paar päeva kõvasti. Ma alati kardan, et unustan midagi ära.

Hommikust olin neli tundi koolis rääkimas. Esimest korda üksi. Enda arust läks hästi jälle. Iga korraga ikka arenen.

Just kuulsin veelkord tagasisidet, üleeilsest siis. Esmalt küsiti minu tänaseid ja siis tollekordseid emotsioon. Enam-vähem olin teistega nõus, va nende väide, et ma olin "ära" või ei kuulanud noorte küsimusi, jutte. Bullshit!

Mainisin ka, et teen asju noorsootöö vaatevinklist - vaba tahte alusel noortele. Sellega ei olnud keegi nõus. Nad said muidugi ka valesti aru, aga ma ei viitsinud selgitada ka.

Lisaks ütlesin, et ma ei viitsi kolm korda ühte asja küsida, kui normaalset vastust ei saa - selle peale olid ka kõik jube üllatunud. Ma konkreetseid näiteid ei toonud, kuigi nad seda ootasid.

Üks kolleeg küsis ka selliseid üldiseid küsimusi - mida ma neilt ootan, kas ma olen enda arust õiges kohas, kas mulle meeldib selline töö, kas töö on ootuspärane jne jne.

Taaskord on mul hea meel, et homme on reede.

Omaarust edusammud.

Ärritun kui mulle üritatakse sõnu suhu panna või selgeks teha, mida ma mõtlesin. Täna juhtus see jälle. Eelmise postituse laul käib vist ikka palju rohkem minu kohta, kui ma isegi arvasin. Kui kuulata inimesi. Mind ei koti ja mul on kõigest po...suva. Aga no, k*r*t! Kui ma midagi teen, siis korralikult. Keegi suvaline ei saa lihtsalt peale vaadates teada, mida ma mõtlen või arvan. Või siis tõesti, olid teise inimese kommentaarid nii tugeva mõjuga, et jäid sellele pähe, olenematta tegelikkusest?

Täna läks siiski paremini. Vähemasti minu arvates. Samas, ma arvasin ka eelmine kord, et ma päris kõike ikka päris pekki ka ei keeranud. Üks inimene seletab üht, teine risti vastupidi, katsu siis aru saada, mis õige on. Nii palju, kui saadetakse vaatlejaid, on ka eri arvamusi.

Küsisin pausi ajal vaatleja emotsioone, arvamusi. Olevat närvi läinud, minu arust mõttetu asja pärast. Siis ütles, et ta ei tohiks midagi öelda, pidavat lihtsalt vaatlema. Milleks siis, kui ma tagasisidet ei saa? Ilmselt, et terve büroo ees jälle asja arutada, kuigi ka sellest, ei saa ma aru, miks.


Eile, kui mul ei olnud töö juures absoluutselt kõht tühi, sõin ikka, sest olin söögi enda jaoks kaasa võtnud. Täna on süüa ainult tagavaraks kogutud pakisupid ja ükspäev järgi jäänud kohupiimakreem. Asi seegi.

Endale teadmiseks ja meeldetuletuseks.

Tihti peale kui inimesed millegi pärast paanikat tekitavad, hakkab mind see laul kummitama.

Eelmisest nädalast.

Olen natuke aega võtnud, et eelmist nädalat "seedida". Ma niigi olen siin oma emotsioone juba piisavalt välja elanud. Seekord kirjutasin esimesena asjad pastakaga paberi peale ja pistsin endale tasku. Sinna ta jäi. Natuke aitas küll.



Esmaspäev oli nii kiire, et esimest korda ei jõudnud töö juures kõike ära teha, mida oleksin tahtnud. Blogimisest rääkimata. Hommikul läksime ühte lasteaeda evakuatsiooni vaatlema, siis tuli lõuna, siis natuke tegin tööd, siis avastati, et on vaja natuke tähistada ja hakati kringlit sööma ja lõpuks ma läksin hambaarsti juurde.

Õhtul vaatasin kodus veidi esitlust, mida pidin teisipäeval kaks korda ette kandma. Kert sai selle peale pahaseks, et tema küll tööd koju kaasa ei võta, miks mina seda teen!? Point taken! Natuke muutsin kujundust ja asetusi, aga suurt midagi ei teinud ka.

Järgmisel hommikul panin tööj uures veel asju kokku. Täpselt ei teadnud, osalt, mis need isegi olema peaks. Midagi puudu õnneks ei tulnud. Osasid asju vaja ei läinud küll. Koolitusprogrammis, mille järgi tegutsesin, leidsin vasturääkivusi - ette tehtud slide-show ütles rohkem asju, kui koolitusprogrammis kirjas oli. Ma jätsin nad seekord välja ka. Tegelikult, räägitakse, see asi ikka "peab" ka olema.

Minuga tuli kolleeg kaasa. Ta ise küsis enne kui liikuma asusin, kas keegi ei tule ja siis tuli ise. See pidavat olema nii räägitud, et esimene kord ma üksi ei lähe. Huvitav küll, kellega seda arutati siis? Minuga igatahes mitte.

Läks seal nagu läks. Alati saab paremini, eriti peale esimest korda. Kolleeg mind ei aidanud, ega suunanud, ainult vaatles.

Hiljem kutsuti kogu büroo kokku ja hakkas minu tegevuste arutlemine - kuidas hakkama sain või ei saanud. Sain palju asju teada, millele enne ei olnud (normaalset) vastust saanud. Tagasiside oli s*tt, kergelt öeldes. Ise nii s*tasti ei arvanud päris, kuigi olen nõus, et arenemiskohti oli.

Mind ikka natuke häirib see, kui ma küsin, siis vastatakse "improviseeri", "mõtle ise" või "vaatab seda hiljem". Kui siis ise jalgratast leiutama hakkan on ka jama. Ma niigi ei ole eriline abi küsija, eriti seda siis veel korduvalt teha. Koolis oleks võinud kolleeg ka nõu anda, kui nägi, mida tema teisiti teeks, aga, eks ikka on hea pärast targutada. Selleks tuligi minuga kaasa?

Inimesed siin ei saa sellest ka ikka veel aru, et ma kandideerisin tegelikult büroos teise koha peale, see mulle lihtsalt anti. Ei taha öelda, mis neis räägib, aga mõneti olen nendega võib-olla isegi nõus, mõistan neid ja teatud mõttes võib neil isegi õigus olla.

Selle arutlemise ajal ainult kuulasin ja ütlesin mõned laused, kui ei olnud päris nõus või tahtsin midagi täpsustada. Mida edasi, seda rohkem ainult noogutasin kaasa. Olin vait ja hoidsin emotsioonid enda teada.

On olnud paremaid päevi kui too siis. Ei taha selle peale eriti enam mõelda, kuigi tean, et teen seda niikuinii.



Järgmisel hommikul läksin teiste kolleegidega kaasa vaatama, kuidas nemad asja läbi viivad. Väga ei saanud aru, mis too slide-show kuidagi põnevam oleks olnud kui minu oma. Rohkem aega kulus küll. Eks ta oli rohkem läbi harjutatud ja välja kujunenud selline, minul veel veidi konarlik. Peaksin siiski märkima, et kui tegin kaks klassi järjest, siis teise ajaks olin ka juba mõnedeski asjadest aru saanud. Ka neid probleeme mainiti tolle päev varem toimunud vestluse käigus, aga olin nendest juba isegi aru saanud ning, mis võimalik ka parandanud. See selleks.



Õhtul oli plaanis minna TPS 75 juubelile, aga ei olnud just parim enesetunne ja jäi minemata. See ei olnud eelnevate sündmustega seoses, lihtsalt mina.


Reede oli unine ja veniv. Jälle. Õnneks lühem tööpäev ja sai ikkagi läbi.


Laupäeval sai juba üsna hommikul Keskmaale põgenetud. Vahepeal tegime pausi ja külastasime Rattalaata. Selline üsna fancy üritus oli, üsna sportlik. Pannkooke isegi jõudsime mingi aeg küpsetada. Võib-olla, muidugi, hommikul oleks olnud muud ka, aga seda me ei tea, jõudsime sinna veidi enne lõppu.

Õhtul oli mõte minna Spinefarm Anniversary'le, aga siiski mitte ei jõudnud.

Pühapäeva alustasime samuti pannkookidega. Hiljem sai jälle Keskmaad külastatud. Seal on hea. Tõsi, seekord ainult üsna väheseks.

Hiljem läksime rattaga sõitma ja sporti tegema. Siis kui veel päris pime ei olnud. Nõmmele. Mina seal eriti midagi suurt ei teinud, vaatasin Palmimaja ja Kuradit/Kalevipoega, hiljem teostasin ühe harjutuse, mida nimetada ei oska (horisontaalne redel maapinna kohal, kus peab rippudes edasi liikuma - loogiline seletus?). Tagasi sõites oli juba natuke pime ka. Sain oma uut lampi kasutada - maksis miski alla €2, aga näitas küll!

Õhtusöögiks tegime fried sweet potatosid. Head! Kõht sai päris ruttu täis, kuigi ainult kaks kartulit ostsimegi.


Täna olen üritanud oma suure tööga tegeleda, mis mulle millaski septembris määrati. Kolmapäeval, õnneks, tuleb inimene siia, kes ehk oskab rohkem asja seletada, kui mulle seda siiani on tehtud.





PS! Praegu üritasin ka mitte väga emotsionaalselt ja kiruvalt kirjutada, aga väga hästi vist ei õnnestunud, tunnen. Mõned lõigud siiski kustutasin ikkagi vahepealt ära.

Laupäev oli pikk.

Ärkasin öösel kuskil poole 7 paiku. Pime oli. Uimerdasin end õue, selleks ajaks hakkas ka päike veidi paistma.

Bussipeatuses tekkis kõva kahtlus, kas see buss, mille peale jõuda üritan, mitte ainult R ja P ei sõitnud?

Jaama jõudsin kenasti, buss oli ka juba sõiduvalmis. Üllatavalt palju inimesi reisis sellisel kellaajal.

30-45 minutit max sain magada, kuigi und tundus kõvasti kauemaks olevat.

Pärnust edasi minevas bussis oli uni juba suurem, aga seal ei tohtinud üldse magama jääda, muidu oleks ilmselt alles Lihulas ärganud. Niigi see peatus on nii ebamärgatav. Istusin spetsiaalselt isegi üsna ette, et paremini näeksin. Täitsa õigeaegselt seisin bussijuhi kõrvale püsti ka. Aga ta ei märganud mind kohe ja sõitis edasi mõnikümmend meetrit. Hea et niigi läks.

Kokkutulekul oli minu lennust kokku 5 inimest + päeval 1, kes meiega põhikooli lõpuni oli. Hiljem õhtul nägin veel 2, kes mingiaeg ka meiega koos õppisid. See oli seal lärmakas üritus. Kolevali bänd oli ja õhtu lõpuks olid ilmselt kõigil hääled ära.

Selline vagur seltskond oli meil seal. Kõige vaiksemad vist.

Natuke suutsin pahaseks ka saada ikka veel. Natuke seoses reedega.

Magama sain vist kuskil 3am paiku, kindel ei ole päris.

Pätu äratas mu hommikul üles sellega, et mu voodikõrval kõndis. Vaikselt, aga ma kuulsin. Oligi vist viimane aeg ka.

Natuke pidin autoga sõitma. Andsin nõusoleku, siis tuli meelde, et ei tea, kuhu minna. Õnneks oskasid kodused seletada.

Tüüpiliselt küsiti üks hetk mu käest, noh, oled valmis? Vastasin "ei". Võinud siis varem öelda, et minekuks läheb!?

Linna jõudes oli kummaline olla. Väsinud ja söömata ja selline. Isu ka ei olnud, või siis lihtsalt jaksu süüa. Pärast ühe õuna söömist hakkas parem. Päris sooja sööki ikka ei tahtnud. Mõned korrad suutsin enne magama minemist magama jääda ka. Siis oli veel parem tunne.

Hommikul ei olnudki nii raske ärgata kui arvasin. Täna peaks vist sööma küll.

Milleks?

Vahel ikka üldse ei saa aru, miks ma oma elu nii keeruliseks elan. Ei õpi oma kogemustest ja unustan enda jaoks paika pandud asjad ära. Ja siis kõige peale imestan ja ahhetan ka. Võiks juba aru saada, et mõned asjad lihtsalt ei muutu!

Peaks vähem mõtlema ja rohkem tegutsema.

Üks kõik kui väga ma seda praegu ei taha, on buss vist hetkel parim variant, sest homme kohal olla tahaks vist ikka.

Olgugi, et praegu ei ole absoluutselt kuskile minemise või liikumise tuju.

Vaatan, äkki siis hommikul. Näis.

Kergotamised.

Esmaspäeva õhtupoolikul töö juures küsis mu ülemus, kas ma kiiresti trükkida oskan. Esialgu olin segaduses ja palusin defineerida, mida ta selle all mõtles. Selgus, et tahtis mind teisipäevasel koosolekul protokollijaks panna. Ei tea, kas seal seda kiiret trükkimisoskust nii väga vaja on isegi või, miks ta seda küsis. Sain sellega igatahes hakkama, kas see nüüd tähendab, et ma olen miski jube kiire ja osav kirjutaja? No, ega ma kahe sõrmega päris ei toksi ka, seda küll.

Ükskord oli kolleegidega arutelu, miks inimesed tänaval klapid peas kõnnivad. Minu seisukohalt on muusikat meeldivam kuulata kui tänavamüra või trollis suvaliste inimeste omavahelisi vestluseid.

Sujuvalt läks teema üle ka, kuidas saab või miks tehakse sporti muusika saatel. See oli minu jaoks natuke kahe otsaga. Rattaga sõita ma ei taha ise ka klappidega, sest siis ma ei kuule ju midagi, mis ümber toimub. Jooksmise koha pealt ma pole päris kindel, aga rulluisutamisega ilmselt ka. Näiteks, aga miskis jõusaalis tegutsejad vm, kes ruumis sees ühe koha peal on - miks mitte? Mõneks asjaks aitab ilmselt muusika hea rütmi ka kätte saada.

Probleem pidi seisma selles, et muusika on müra ja pidev saastus, mis niimoodi ei lähe liikumisga kokku. No, ma ei saa aru. Linnas tegutsedes on ikka suhteliselt keeruline müravabalt hakkama saama. Muusikas on vähemalt harmooniad üldiselt olemas. Muidugi on kõigel oma mõju, sõnadel ja helidel jne, aga see ikka oleneb, mida sa kuulad ja kuidas see siis mõjub. Ma leian, et miski automootor või troll teeb ikka koledamat häält!

Mulle jäi mulje, nagu muusika kuulamine oleks kuidagi halb. Samas, töö ajal ühtede ja samade laulude kuulamine? See ei ole müra? Peaks nagu rohkem isegi veidi segama ju? Ikkagi mõttega töötamine jne. Inimestele jäävad nende oma arvamused.


Eile ootasin reedet, et töönädal juba läbi saaks. Täna tundub, et isegi reede ei taha kuidagi siin otsa lõppeda. Tahaks puhata.

Kooli kokkutulek on ka homme. Korra plaanin seal ikka nägu näidata, aga väga palju olla ilmselt ei viitsi. Õhtuses pidus tundub ka miski kahtlane süldikas olevat.

Leidsin oma Nat Geo!

Eile avastasin töölt tulles, et radiaatorid olid vahepeal soojaks läinud. Ootuspäraselt küll, aga siiski, hea. Samas, see aasta ei ole pooltki nii külmaks läinud, kui eelmine aasta oli, fassaadi soojustus teeb natuke ikka oma tööd ka.

Käisime Iti, Gharadiri ja Ruloga Tham Mirdaini raamatukogus. Seal oli päris õudne ja kole, paras katsumus selline. Kõikide ülesannetega päris hakkama ei saanudki.

Jumbul on nii palju uusi skille, et lihtsam oleks vist ostsast peale alustada. Vähemalt praegu tundub nii. Võib-olla kunagi viitsin täpsemalt süveneda ja uurida. Hiljem.

Telekas ei ole juba pea paar nädalat vist töötanud, eile sai selle aja jooksul esimest korda etv.err.ee vahendusel AKd vaadatud. Aalguse muidugi magasime maha. Hiljem tuli dok WikiLeaksi kohta. Päris hea. Üks reklaam jäi ka silma, mis ütles, et täna tuleks poliitikasaadet vaadata.

Täna ei olnud ka väga hea ärgata ja ma isegi sain aru, miks - toas oli pime! Reedel ei olnud veel nii pime kui esmaspäeval. Hakkab see aeg kätte jõudma, kui iga hommik tundub, et peab keset ööd üles ärkama - mida muud see kottpimedus ikka tähendada võiks!?

Täna käisin kõndisin ja jooksin ühe koha peal umbes 10 minutit, juhtmed küljes. Sain teada, et kõik on hästi. Jeei! Enne paberite kätte saamist pidin tund aega ootama, aga sain kuskil 45 minutiga vist hakkama. Vahepeal lippasin, ostsin Statoilist selle ajakirja, mida siiani igalt poolt(?) otsinud olin. Esmase lappamise ja mõningase lugemise järel tundub täitsa põnev!

Heegeldasin endale ükspäev ühe sõrmedeta kinda, rohkem ei jõudnud. Eile vaatasin, et peaks pöidlaaugu uuesti tegema, kuidagi kummaliselt poolde peopessa ulatub praegu. Võtsin täna kaasa ja lõngatoki ka, et äkki on aega teha, aga seda siiski ei juhtunud. Ajakiri tuli ette. Kindlasti ma teen selle ühe natuke uuesti ja teise veel juurde ka.

Mütsi kudusin endale ka ükspäev, kuigi ta on vist praeguse ilma jaoks veel veidi soe. Aga ma kannan teda ikka. Kui palav hakkab, võtan ära. Salli tahtsin ka teha, aga no üldse ei ole vaja!

Ideid on nii palju peas veel, aga kätte olen vähesed võtnud. Midagi tagant ei sunni ja aega on ju selle kiire asjaga!? Mõned, mida olen alustanud on pooleli. Üheks nendest on minu Super Mario tekk. Päris palju olen edasi teinud, aga kui ma teda alustasin, ei osanud veel kõike õigesti (tükke ühendada). Põhimõtteliselt tegin asja endale natuke keeruliseks, muud midagi. Lisaks, kasutan natuke peenemat nõela kui sellele lõngale vastaks. Ma tõesti loodan, et saan selle kunagi valmis ka.

Mõnedest nikerdustest olen juba pilti teinud ka, vist mainisin isegi, aga kaugemale väga ei ole jõudnud. Poolikuid võiks ka jäädvustada veel vahepeal.

Esmaspäev.

Hommikul tööle tulles avastasin, et mu iPodi aku oli vahepeal tühjaks saanud. Õõh, see trollisõit niimoodi on ikka veel koledam kui muidu.

Käisime rattaga sõitmas reedel. Minu "uus" ratsu vajab ikka natuke veel nokitsemist. Näiteks, kummid on liiga jämedad, ei taha väga porilaua sisse ära mahtuda ja tahavad pihta käia. Värvimata ka veel, loomulikult.

Laupäeva hommikul ärkasin kaua. Käisin vahepeal isegi pesemas ära, aga siis hüppasin teki alla tagasi. Mõtlesin hommikul sõitma minna rattaga, sest ilm tundus ka nii hea. Aga läksin hoopis Keskmaale. Korjasin nahka ja õmblesin. Ootamatult kutsuti mind aga Moriasse erinevatesse kurjadesse kohtadesse. Seal läks kokku nii kaua, et kui pea toa poole pöörasin, oli juba pime. Ei läinud rattaga sõitma. Seda ei olnud siis ka muidugi meeles, et ratas vastu käis.

Faktorysse pidin ka minema, aga selle unustasin ammugi ära.



Pühapäeval oli mõte viimastest maalt toodud õuntest kooki teha. Kuidagi ei jõudnud sinnamaale. Ma ei teagi miks. Täna ju võiks!? Ära ei ütleks.

Üks õhtu sai poest ostetud koogi pealt E-sid kokku loetud ja uuritud nende tähendust. Enamus ei olnud väga hullu, mõned olid sellised poolkahtlased, aga üks oli ikka päris julm. Selle kohta ei olnud isegi kirjas, et toidus kasutatakse, pigem seebis, kätekreemides jne.



Oma suure projektikonkursi ülesande kohta sain täna natuke infot juurde. Tõsi küll, selle kohta, mida mina tegema pean, ei ole seal juttugi. Pean ise välja uurima. Kui hetkel õigesti aru saan, siis vähemalt paar nädalat ma ei saagi midagi teha.




Mitu päeva olen tahtnud eesti keelset National Geographic ajakirja soetada, aga pole müügil näinud. St siis ühes Selveris ja ühes Rimis olen uurimas käinud. Peaks mõne R-Kioski ette võtma ilmselt.




Täna oli nii paha hommikul ärgata. Üldse ei tahtnud teki alt välja tulla. Uni on mõnikord ikka liiga hea. Üks nendest hommikutest, kui peab sundima ennast keskmiselt rohkem ja ikkagi tööle minema.

Olgu.

See eilne minu "tähetund" kui "rõhk oli minu peal" kujutas endast siis seda, et ma pidin kõike tegema. Keegi isegi mitte väga vist ei kuulanud, mida ma tegin, vaatamisest rääkimata. Alguses, kui toas olime, liikusid inimesed kõrvaltoas, aga et keegi oleks ka sõna sekka öelnud, seda ei olnud. Ainult üks kaastöötaja jäi veel oma kohale istuma ruumi, kuhu kogunesime. Korra küsisin, kas ta tahaks midagi lisada, siis natuke rääkis ka paar lauset. Hea seegi.

Muidu mulle tundus, et ma rääkisin kõigest, aga kuidagi ruttu. Ma ei oska seda mulli ajamist väga, kuigi võib-olla võiks. Need lisalaused, mis öeldi, olid ka suures osas selline täiendav "mull", mille point jäi ikkagi samaks. Ma olen selline konkreetne. Ütlen asja ühe lausega ära ja kõik. Lihtne!

Hakkasime siis õue minema, sain teada, et garaažis ei olegi midagi vaadata. St grupile oli seda öeldud, aga minule mitte. What!? Nojah, õnneks sinna kohe tuldi ka. Suundusime siis järgmise tegevuseni, mis muidu oli viimasena ette nähtud (minu plaanides). See läks ruttu, sest kõik ei tahtnud üldse osaledagi. Aga need, kes tegid olid tublid.

Lõpuks saime maja ja tehnikat ka uurima. Tuli välja, et seal ei olnud kedagi, kes räägiks. Pidin ise hakkama saama. Sain ka, kuidagi moodi, aga oma ala asjatundja oleks kindlasti parema soorituse esitanud. Rääkisin sellest, millest oskasin. Kindlasti jäi nii mõndagi rääkimata ka. Peaks veel mõned korrad kuskil kuulama ja vaatama kuidas räägitakse, siis ehk oskaks ka.

Garaažis oli üks mees küll, aga ta meie keeles ei rääkinud, kutsus teise, tema ei tahtnud ka rääkida. Mis mul siis muud üle jäi kui tuli improviseerida. Ekskursiooni tegin ka majas, kus ise olin esimest korda, vähemalt selles osas. Vahva!

Täna hommikul küsis üks kolleeg ka, kes eile ära läks enne minu ette astet, kuidas mul läks. Ütlesin, et autost väga täpselt ilmselt rääkida ei osanud. Ta ütles, et tema ei tee seda kunagi. Et oleksin pidanud poisid appi kutsuma. Noojah.

Minu arust ei oleks olnud kena gruppi kuhugi vedelema jätta. Kui siiani on iga mu küsimise peale vastatud umbes "mõtle ise kuidas sa teeks" vm, siis mis ma ikka enam uurin. Pole väga abiotsija tüüpi ka. Eriti kui on juba ette öeldud, et põhirõhk on minu peal ja nad teavad, milleks mind kohustavad.

Ma tegelikult, jah, arvasin ikka, et keegi käib minuga kaasas ja pärast ütleb, mis oleks võinud teisiti teha või lisanud sinna, kus mul midagi puudu jäi. + siis oleks tehnikast ka rääkinud.

Eks ma üritan ikka areneda, aga kui ma ei teagi, kuhu poole või kuidas seda teha, sest keegi mulle seda ei ütle ja ise päris aru võib-olla ei saa, siis toimub see natuke aeglasemalt kui võiks.

Varsti pean koolidesse klasside ette ka minema. Teema on tegelikult lihtne, kuna sihtgrupp on algklassid, aga kuna ma pole ise päris täpselt näinudki, kuidas asi käib, on väike kahtlus sees, kas ikka saan õigesti aru. Mulle räägiti küll, et enne käin mõned korrad kaasas, vaatan kuidas teised teevad, aga selle projektiga seda vist ei juhtu.

Tõstamaa kooli kokkutulek on varsti, vaatasin oma kalendrist. Ei tea, võiks vist minna?

See nädal on hommikuti selline hull üldse-ei-taha-ärgata tunne olnud. Täna on lausa unine.

Sööks?

Eile sai tehtud viimased ettevalmistused Isengardi minekuks. Lõpuks jooksis asi paar korda muidugi kokku ja rohkem ei proovinud ka. Uni võttis võimust.


Praegu on selline tunne, et tahaks täna midagi süüa teha. Eile jäi jälle vahele kuidagi, aga täna võiks küll midagi head teha. Lasagnega ilmselt mässata ei viitsiks ja aega ka ei oleks, kuigi see oleks päris hea. Poodi peab tõenäoliselt ka minema, kuigi midagi ehk isegi on veel kappi alles ka jäänud. Näis.


Varsti tuleb siia üks noortegrupp, kellele pean rääkima igasuguseid ohutusalaseid asju. Ma loodan, et saan hakkama. Kõige rohkem kardan, et unustan midagi olulist mainimata. Ehk teised siis aitavad.

See võiks olla siis nii, et nad täiendavad kui vaja, aga pigem vist on rohkem nii, et nad küsivad ka küsimusi, milledele ma võib-olla vastata ei oska. Tagurpidi, ühesõnaga. Mitteabistavad kommentaarid on ka segavad.

Peaks vist supi/pudrupakile vee peale kallama.

Arusaamatused.

Kumb on enne, kas s*tt mõtlemine või s*tt enesetunne..


Kui räägitakse arenemisest ja arendamisest, siis miks jäetakse välja kaasamine..


Kui on määratud inimene ülesandeid täitma ning mõeldakse välja ja tekitatakse talle ülesandeid, sest muidu ei oleks määramisel mõtet, siis miks teda üldse määrata..


Miks jagada ebapädevale tema jaoks keerulisi ülesandeid, kui teised, kes mõlemaga hakkama saaks, teevad neid, milles ka esimene hea oleks..


Miks nimetavad inimesed, kellel on välja kujunenud väga selged ja must-valged vaated, ennast avatuks, kuigi halle alasid nende jaoks pole olemas..


Miks võtta endale põhimõtteid, milledest kinni pidamine nõuab suurt pingutust ja hala..


Kui esile kerkivad uued võimalused, siis miks jätkatakse külma näoga vanade variantide kasutamist või üldse mitte tegutsemist..


Miks võetakse julgus hinnata välist kuigi sisu jääb tähelepanuta..


Miks inimesed ei mõtle või teiste käest nõu ei küsi, kui selleks võimalus on, vaid pärast alles avastavad..

Ikka veel käin trolliga tööl.

Facebookis kirjutab, et Dexteri 6 hooaja premiere alles tuleb pühapäeval! Ei oskagi seisukohta võtta nüüd, ma parem istun edasi.

Drop Dead Dival hooaja viimast vaatasin ka eile. Keerati ikka lõpus kõik segamini, et põnev oleks järgmised 8-9 kuud.


See oli siis see teine film, mida reedel vaatasin. Humoorikas, nagu kahe pildil oleva näitleja puhul tihti ikka. Naljakas on kuidagi vaadata natuke, kuidas Adam Sandleri tegelelaskujudel selline sarnane miimika on, aga kift ka. Taustaks, nagu minul see jooksis, sobib küll. Üldine sisu oli natuke tühi, st lõpu happy end oli olemas ja igati vahva ja tore küll, aga kui peaksin ühe lausega filmi sisu/pointi kirjeldama, siis läheks keeruliseks, selline mull oli kuidagi. Aga see ei olnud halb film, headel näitlejatel oli kindlasti oma osa.

Eile tuli Isengard välja, aga ma ei saanud seda veel kätte. Jätsin arvuti ööseks käima, aga kui miski 5-6 vahel üles ärkasin korra, vaatasin, oli kuhugi kinni jäänud. Lülitasin arvuti välja, täna proovin uuesti.

Täna lähen hambaarsti juurde. Wish me luck!

Varbad külmetavad.

Oma Super Mario tekki heegeldasin reedel natukene. Samal ajal vaatasin miskeid filme ka. Üks oli "Water for Elephants", teise nime hetkel ei mäleta ja Googeldada ka ei viitsi (Adam Sandler, Jennifer Aniston ja Nicole Kidman mängisid).

Esimene oli täitsa kift. Miski väga vana mees rääkis ajaloo suurimast tsirkusekatastroofist 30ndatel aastatel. Põhitegelasteks olid elevant, tema veterinaar, loomadega esinev naine ja tsirkuse omanik. Viimane oli selline kergesti ärrituv tegelane, kelle ümber tegelikult kogu point käibki, kuigi peategelane on rohkem see loomaarst, kes siis pöörduski ~75 aastat (?) hiljem "koju tagasi". Täitsa hea vaatamine.

Kui mul teine kord meeles on ja viitsin otsida, mis film see teine oli, siis võin tolle kohta kaks sõna kirja panna. Too oli selline natuke tavalisem film, aga ka üldse mitte nii halb.

Laupäeval oli küll plaanis kinno minna, aga esiteks ei viitsinud väga, teiseks sadas vihma. Sai teha veits LOTRO jms.


Dexteri hooaeg hakkas ka jälle, esimene osa vaadatud!


Pühapäeva hommikul mõtlesin teha küpsiseid pulbrist, mille olin igaks sajaks juhuks kappi varunud. Umbes 40min vist läks aega ja oligi kaks pannitäit valmis. Selleks ajaks olid ka kõik teised ärkvel ja hommikustelt jalutuskäikudelt tagasi. Mõnus, lihtne ja kiire viis pühapäeva hommikul ahjusoojade küpsiste saamiseks. Kartsin, et on väga suur mäkerdamine, aga muffinitega on vist isegi hullem. Järgmine kord proovin oma taignaga, aga selline pakk võib ka ikka kapis vedeleda.

Tegin natuke oma asjadest pilte, aga pooleli jäi, sest kell oli seal maal, et viimane "Tallinna kilud" pidi peaaegu juba hakkama. Kiirustasime "Sõprusesse", aga mida ei olnud oli film. Jäi ära, oli ka eile ära jäänud. Hea, et siis ei üritanud minna, pärast vihmas jalutamist tahaks ju vähemalt filmi ikka näha!? Jalutasime niisama 2-3 ringi. Ilm oli hea ja kõik äraütlemata vahva.

Nüüd ei teagi, kus või, millal järgmine võimalus avaneb. Äkki ETV(2) kunagi?

Jalgratta jaoks on paar disaini ka juba välja mõeldud. Seekord ilmselt kahevärviline. Mutrivõtmeid peab vist ka minema ostma. Ja liivapaberit ja tolmumaske ja maalriteipi ja võib-olla midagi veel, mida ma veel ei tea või, mis meelde ei tule. Tahtsin praegu MS Painti suurepäraseid võimalusi kasutades visuaalset pilti luua, aga see isegi ei tööta õigesti siin arvutis.

Hommikul oli selline mõnusalt jahedapoolne, siiani on kaks soojapuhurit terve aja töötanud. Mulle ei meeldi, milliseks see õhk nendega muutub.

Hobbiti lugu

Saingi oma ratta vahetatud teise vastu. Lisaks tõid ema-isa mulle igasuguseid sügisande rohkem kui kunagi varem. Suur korvitäis õunu/pirne/tomateid, hunnik kartuleid, porgandeid, kaks väikest kapsast ja lillkapsas, lisaks veidi peterselli, tilli ja üks kurk ka. Ma ei tea, kes või, millal need ära süüa jõuab, aga kaua sellega venitada ei tohi, sest need vastikud väikesed lendavad putukad on see aasta kuidagi eriti hoos.

Eero tuli ka eile kartulitega, mis nad Kertiga kevadel maasse olid pistnud. Need said jube hästi prantsuse stiilis ära praetud. Ainult väheks jäi.

Ma võtsin kapist ühe enda maalt toodud suuure kartuli, hakkisin ka tükkideks ja asusin praadima. Seda tuli küll tunduvalt rohkem, kui neid esimesi, aga ikkagi mitte päris piisavalt võib-olla kolmele. Ploomitäidisega lihapallid olid järgmised. Need said ka otsa.

Ema toodud šokolaadikooki sõime ka. See oli selline natu väiksem seekord, sest Jass sai poole endale. Aga jube hea ja pehme.



See ratas, mille ma nüüd sain, tahab natuke kõpitsemist jälle. Käiguvahetus tahab vist natuke õlitamist ja väga võimalik, et midagi veel. Rehvid tundusid minule esmapilgul isegi päris viisakad. Pintslit tahab ta ka näha ja värvi.

Pean endale nüüd miskid kilepüksid vm vetthülgavat ka organiseerima, et vihmaga enam-vähemgi sõita oleks. Üldse ei taha enam trolliga tööl käia! Ma tean, et talvel tuleb seda niikuinii jälle tegema hakata, kui vähegi lund ikka lubataks.

See nv, tundub, on viimased päevad "Tallinna kilud" kinos.

[bel'i:z]

Eile avastasin, miks ma töölt jõudes nii uimane olen - see on see trolliga sõitmine. Koplist Lillekülla on päris pikk tee ja võtab üsna kaua aega. Kusjuures, kui ma jõuaksin igapäev selle trolli peale, millele ma eile läksin, jõuaks ka oma mõned minutid kiiremini. Enamasti ma sinna siiski ei jõua ja järgmise ajal on juba Tulika tänav umbes. Nii vähe lähebki aega selleks ainult. Katsun täna ka veel selle mõned minutid varasema peale jõuda.

Homme saan endale teise ratta ja ma juba mõlen, mida peaksin selga panema, et jahedaga OK sõita oleks - mitte liiga külm ega palav. Pole päris kindel, mis see olema peaks või, kas mul see olemas on. Enne tuleb ta muidugi korralikult käima saada ja isa ütles, et ilmselt oleks vaja ka uued rehvid soetada - õnneks nende pood on ka kohe lähedal.

Meil maja fassaadi remont hakkab ka valmis vaikselt saama. Minu akna ümbrus on juba oranžiks võõbatud ja teised süvendid ka + üks ots. Ülejäänud paistab selline helekollakas olevat. Esialgselt oli ka plaanis maja tagakülje renoveerimine, sealhulgas siis ka rõdude kinni ehitamine klaasidega, aga raha vist sai otsa. Ma usun, et see suurem osa, mis juba tehtud võib küttearves juba täitsa kenasti tunda anda.

Kütmisest rääkides, mulle tunub, et nad teevad jälle sama tehnikat - lükkavad otoobri algusega sooja täie rauaga tööle - kuigi mõistlikum oleks vast vaikselt juba praegu alustada. Nii väga külm ei olegi, tunduvalt soojem juba kui eelmisest aastast mäletan, aga niiskus kipub sisse pugema. Pärast esimest küttearvet, kui õues juba võib-olla päris külm on, võetakse siis suurest ehmatusest jälle sooja maha. Ei tea, kas see just ka sel aastal kordub, aga eks näha ole.

Kuulasin siin nii paar tundi Apocalypticat, kuni enam ei viitsinud. Tuli meelde r2 ja sealsed jutusaadete podcastid. Seal on üks vahva, paari aasta tagune saade Belize'ist. Kuulasin seda jälle.

Kes kuulata viitsib, saab aru, mis pildil on, aga võib ka niisama äraarvamist mängida.

... and sh*t.

Sain endale ühe päris suure ülesande ja vastutuse veel eile. Üks projekt, kuhu on vaja selle aasta jooksul 1000 numbrit ehk koolitatud inimest juurde saada. Ma pean neid läbi viima hakkama. Sel samal teemal tegin eelmine nädal oma büroos kolleegidele ettekande ja mulle jäi mulje, et nad ei olnud väga rahul. Meie büroo kõrgematel kohtadel töötavaid inimesi ei olnud siis üldsegi kohal muidugi.

Ma võtsin, iseenesest mõistetavalt, pakkumise vastu. Kuna see on nii noortele, siis idee poolest seal midagi keerulist ei ole ka, aga kuna ma siiamaani ei ole näinud, kuidas seda läbi viiakse, siis mul selge pilt täiesti puudub. + veel see ka, et me teeme seda seekord veidi teisiti. Ma isegi ei kujuta ette, kaua see aega võib võtta ~25-30in korraga tehes!? Väga ebakindlalt tunnen end selles osas.

Käisin eile taaskord perearsti juures. Ta käskis mul JÄLLE miskeid tablakaid neelama tulla. Et järgmine kord ei taha kuuldagi, et ma pole midagi võtnud. Bff, mismõtes?! Jube s*tt hakkab igakord kui jälle jõuab tuleb kuskilt midagi sellist. Normaalne inimene peaks ju ilma nendeta ka hakkama saama!?

Ilmselgelt ma ei olegi eriti normaalne, aga nii on ikka nõme. Arstide külastamine jätkub. Ma ei olnud koju jõudes pärast kõike seda just parimas meeleolus, isegi minu viimase aja kohta, kui olen kippunud natuke väsinud olema.

Õhtul vaatasin miskeid seepe arvutist ja natuke heegeldasin ainult. Jälle unustasin söömise ka ära. Hambaid pestes õhtul tuli meelde, aga siis enam ei viitsinud.

Tööjuures hakkasin hommikul tegelema Tudengipäevadeks asjade kokku panemisega - pidime sinna telgiga minema.

Miski enne kolme, nii 20-30 min, jõudsime Vabakale. Meile oli A.LeCoq'i telk eraldatud ja mu kolleegile see ei meeldinud. Ta helistas ülemusele, kes oli viimasega nõus. Minu seisukoht oli, et a) A.LeCoq on Tudengipäevade peasponsor ja niikuinii oleme me seal sellest igast suunast ümbritsetud + nagu nad ainult alkoholi teeks - Limonaad ja Aura mahlad ju ka! b) see on kõigest telk.

Vahepeal mõtlesime välja, et telki polegi vaja, piisab ka lauast, kuna im ilus, aga siis juba mõtles mu kolleeg, et ei ole mõtet üldse olla siin, sest pommikad, politsei jm, kes pidid ka tulema olid alt ära hüpanud ja nö ohutuspäevast ei olnud väga midagi järele jäänud. Üks autokool oli siiski oma pöörleva simulaatoriga kohal. Kõne ülemusele tõi selguse, et läheme ära.

Arutasime, teel büroosse tagasi, seda teemat. Ühine arusaam oli, et tekkinud on nõme olukord. Esiteks, me olime seal liiga vara (kuigi TP olid meid hiljem tahtnud, koos simulaatoriga, rääkis meie ülemus nad ümber, et tuleme 2h varem - töö aja sees ja ilma simulaatorita). Teiseks meil olidki ainult mõnded voldikud ja nänn, aga miskit sellist konkreetset tõmbavat tegevust mitte.

Asjal oleks jumet olnud, kui oleks ka teised kohal olnud, paar tundi hiljem toimunud ja kõige parem ka kui oleks miski simulaatori sarnane tegevus juures olnud. Mul oli nii kahju sealt niimoodi ära tulla. Nõme tunne. Samas, saan ka aru - praegu tõesti seal ei olnud peaaegu kedagi ning meie ainukesena, lihtsalt laua taga oleksime nõrgaks jäänud ja veidralt mõjunud.

Kevadel võiks seda uuesti proovida, ma arvan, et oleksin nõus oma käe külge panema ja aitama. Kui praegused TP läbi, saadan Lännile kirja sarnase mõttearendusega, mille just siiagi kirja panin.

Täna saatsin selle projekti, mida ma nüüd läbi pean viima, info koolidesse ja juba on mõnedki registreerunud. Aga ma ei tea, mis edasi saab. Veits hirmus on.

Palju õnne, Linda!

Reedel oli nii tegus tööpäev, et isegi blogimiseks ei leidnud aega. Ka hiljem mitte. Sai palju helistada ja kirjutada ja sebida. Teised kõik läksi siis Leetu. St, hakkasid minema, kohale jõudsid ilmselt laupäeva varasematel tundidel.

Mina läksin laupäeval Vändra, rongiga, Linda peole. Rongijaamas ootas mind Ago ja veel miski tüüp (Jaanus? Joonas? Midagi sellist), kes oli ka just Tallinnast tulnud, autoga. Et kui oleks paremini kommunikeerunud, poleks vb pidanudki 2h rongis istuma.

Väga vahva oli. Alguses olid kõik lasteaialaste moodi riides. Telekast tulid vanade lastesaadete (a'la Nõiakivi, Mõmmi aabits, Hunt kriimsilm jne) laulud, laual ilutsesid Kelluke, Valge klaar, komeedikommid ja kõrsikud.

Hiljem saime natuke suuremaks, teismelisteks. Siis olid erinevad stiilid - mina + veel üks vist hiphopparid, mõned emod, hipid, tibid ja paar nohikut ka. Hakkas disko (DJ Kuldne Tolm Viljandist) ja avati Bar (päris barmaniga, kes kohapeal jooke segas).

Disko ajal oleks võinud rohkem meie stiilidele vastavat muusikat tulla, selline tibidele sobiv klubivärk oli enamasti, paar hiphopimat asja vahele, üksikud emo/hipilood.

Väga bling värk oli, igatahes. Kingiks pidi olema cash, aga see pidi olema pakitud võimalikult suurde ja säravasse pakki. Väga huvitav!

Miski asja eest saime kõik mullitajad Linda käest vahepeal, põrand oli üleni seebine - pesta pole vajagi.

Kuna Kert, Kusti jt tulid just Leedust ka, sain nedega Tallinnasse tagasi. Enne olin välja uurinud, et vahe pidi ainult 13km olema. Normaalset maanteed pidi oli see teekond vist mõni kilomeeter veel siiski pikem, praegu vaatan. Hea oli õhtuks (hommikuks) omasse voodisse jõuda. Miski poole kolme ajal jõudsime kohale. Aitäh viitsimast sõita! (:

Eile sai üle nädala jälle Keskmaal ka käidud. Hea oli, seal on ikka tore. Varsti saab Isengardi ka.

Lisaks tegin ma eile õhtul veel muffineid ka, maja tagant aiast korjatud õuntega (kindlasti olen kunagi maininud, et meil on hoovis õunapuuaed ja laste mänguväljak). Uskumatul kombel ei läinudki väga pekki vist seekord. Kasutasin täisterajahu, seega sellised natuke teistsugused tulid, aga mulle sobivad väga hästi. Peale tegin glasuuri, mis oli ka õpetuses - kohe kui ahjust väljas, kasta muffin sulavõisse ja siis suhkrusse - mõnsa!

Õhtuks oli kõht nii täis, et ainult kaks (vist) muffinit jõudsin ära süüa. Kasutan muidugi keskmisest suuremate vormidega panni, st selliste tavaliste järgi peaks arvestama u neljaga - ei tundugi enam nii vähe.

Ema-isa ei käinudki eile linnas, st ei saanud veel omale seda teist ratast. Ilmselt kolmapäeval või neljapäeval.

15.09

Helistasin isale - mul on võimalus oma väikeste ratastega eesel vahetada (mitte päris suure hobuse, aga näiteks) muula vastu. Sellel on suuremad rattad ja isegi 3 käiku, mis kõik viimati peaaegu töötasid ka.

Täna üritan jõuda Paavli kaltsukasse Grexule kombekat vaatama (või pükse ja jopet). See koht, kuhu muidu minema pidin jääb nii teisele poole ja nõuab ka ette helistamist. Kui täna ei jõua/leia midagi, tuleb homme helistada ja uurima minna ilmselt.

Nädalavahetusel on üüri maksmise tähtaeg, aga kedagi pole linnas, kes maksaks vist - kes Leedus, kes Vändras.

Hea on see, et minu to-do-listist on juba enamus asjad maha tõmmatud. Need on siis sellised asjad, mis on olnud vajalikud ära teha juba mõnda aega. Mul on selle üle hea meel, et asjad juba sujuvad.

Ma tõsiselt tahaks trenni minna ja ennast liigutada. Päris kaua on saanud juba niisama istuda ja see ei sobi mulle väga. Peab miski koha leidama. Endiselt tahaks ujuda, aga enne peaks selle normaalselt selgeks õppima. Seda tuleb natuke uurida ja kaaluda, ei pruugi ju parim variant olla minu jaoks nii.

Vihm!

Mitte, et mul midagi vihma vastu oleks, vastupidi, aga no üldse kohe ei tahtnud täna ka rattaga tööle tulle. Jube vastik oleks päev läbi märgade pükstega istuda. Kusjuures, mu meelest on meil siin hommiku-lõuna paiku jahedam, pärast hakkab palav.

Täna tegin enne oma ettekannet akna lahti, aga miski 1-2 minuti pärast pani kaastöötaja selle kinni tagasi. Omaette vaikselt küsisin, et kas hakkas külm või, aga ta ei kuulnud seda. See vist ei olnud mu eesmärkki. Õhtuti on selline õhupuudus siin kergelt, umbne.

Ettekande tegin ära. Läks nagu läks. Sain hunniku kommentaare, mida jälgida ja tähele panna. Nagu teada - ma ei oska asju lihtsalt seletada. Isegi igapäevaelus tuleb ette, et seletan pika lause, siis keegi küsib ühe sõnaga 'seda mõtlesi?' ja nii ongi. Ilmselgelt ma mõtlen liiga palju ja sellest see tuleb.

Pean seadustega ennast ka rohkem kurssi viima. Sest, kui noored hakkavad küsimusi küsima, siis ma pean oskama midagigi ju vastata.

Tiinale lubasin, et lähen käin miskit beebikombet vaatamas/ostmas, aga üldse pole jõudnud kuidagi! Ma isegi ei tea, kas täna jõuaks. Oeh.

Eile läksin natuke hiljem magama, kui oleks tahtnud, aga täna ärkasin ~15 min enne äratuskella üles. Ja nüüd on jälle selline unenatuke kallal.

Lindal toimub jälle kostüümikas. Leidsin päris kirja päris postkastist ja puha, kutsega. Seekord on isegi kaks stiili beebi going teismeline hiphoppar. Esimesele kujutan juba umbes ette, mis peaksin selga panema, teise suhtes väga pole aimu. Minule võõramat teemat oleks andnud ikka valida, kui aus olla! Natuke olen googeldanud juba ja üritan miskit ikka leida ja välja mõelda. Väga poodi ostlema minna ei tahaks, loodetavasti suudan improviseerida ja pole vajagi.

Bling pidi olema kohustuslik, see võib olla ainuke asi, mida mul kohe üldse kuskil ei ole. Ainukesena leidsin Elvise kuldsed prillid, aga need ju puhas rock'n'roll. Eks näis, pean veel mõtlema ja pead murdma kõvasti selle kallal.

Ma ei hakka enam muffiniteemalisi lubadusi tegema, siis on kõige tõenäolisem, et nad valmis ka saavad millaski.

Natuke uimane täna.

Täna oli miski üritus lasteaialastega, vist olid eelkooliealised kõik. Tallinna Spordihallis toimus, ilusa ilma korral oleks õues olnud. Seal olid erinevad punktid, peale meie veel nt Maanteeamet, Politsei, Punane Rist jne. Lisaks ka batuudid, need laste omad, millel mootor pidevalt taga urisema peab.

See oli veits nõme isegi tegelikult. Veeohutusest rääkisime kahele grupile korraga kolmekesi, st sai natuke vahetada, aga siiski. Üsna lärmakas oli seal kajavas suures hallis. Lõpuks olid meil juhtmed koos ja lapsed ka ikka päris väsinud.

Üldjoontes läks siiski enam-vähem hästi, ma arvan. Kuigi, jah, natuke lühemalt või kiiremini tuleks nii väikestele teha. Nad lihtsalt ei jaksa keskenduda lõpus enam.

Tuleb välja, et peame siin tööl mõned nädalad kuuepeale ühe ametiautoga hakkama saama. Põnev saab olema!

Täna lähen toon oma kodumaise panga kaardi kontorist ära ja siis teise linna otsa ravimi järgi, mida saab Tallinnas ainult u kolmest apteegist, sest nad teevad seda kohapeal. Jälle saab natuke ühistranspordiga sõita, tundub.

Pärast eilset oli küll mõte täna jälle rattaga tööle tulla, aga hommikul ei olnud kohe üldse seda ilma. Peaaegu terve päeva on vist sadanud, kuigi ma vahepeal ei näinud. Tundub vähemalt nii.

Voodi, päris voodi!

Huzaah! Saingi endale uue voodi. See tuli veel ise koju kätte ka. Kerttu ja Andres on ikka nii toredad. Suuurimad aitähhid mu poolt veelkord! See on kaks korda sama suur kui mu eelmine 'voodi', aga ruumi ei tundugi toas nii vähe olevat. Samas, voodi alune on juba kenasti igasugust kraami täis. Mõned asjad veel ootavad oma uut kohta.

Reedel oli jälle väike WP. St kolisime oma arvutitega kõik horisontaali asetatud ukse taha istuma. Tulin töölt, oli paar arvutit juba valmis, aga nende taga ei istunud kedagi. Vedasin enda oma ka paika. Vahepeal ärkas Ints üles, aga läks magama tagasi. Hakkasin peale. Tegine deede Itiga.

Mitu tundi Hiljem jõudsid Kert ja Kusti ka tagasi ja siis tuli juba Ints ka meiega ühise laua äärde. Tegin deede edasi, teised leveldasid alte.

Laupäeval sai natuke epic line ehk raamatu lugu järgivaid queste tehtud Jumbuga. Kui see valmis sai, oli juba nii kaua istutud diivani peal, arvuti taga imelikus asendis, et pidi lausa õue minema. Väike jalutuskäik oli ülimõnus.

Veendusin taaskord, et kui ma just väga ei pinguta ja ei keskendu, siis kaotan suunataju päris kergesti. Kusjuures, pärast ma ei saanud ise ka aru, kuidas ma nii valesti arvasin, kaugele juba kõndinud oleme - mäletasin küll, kust-kuhupoole keeranud olime. Igati loogiline oli see, et jõudsime täpselt sinna, kus olime.

Eile oleksin peaaegu panni põlema saanud. Köök oli tossu täis ja suitsuandur hakkas ka lõpuks tööle (kui mulle tundus, et suurem osa juba väljas). Märkasin asja ise enne. Mõtlesin, et raudselt ärkab Ints nüüd üles, sest ma ei saanud teda kohe laest kätte ka (tumba oli liiga madal, pidin tooli võtma). Aga ei midagi, vist.

Tegin korraliku tuulutuse (aknad uksed lahti), aga see võttis aega, kuna õues oli paras tuulevaikus. Ööseks jätsin ka aknad-uksed praokile, sest tundus, et ikka on panngoogipraadimise hais toas. Söögi, btw, tegin hiljem kiirituses soojaks (kuigi kogemus räägib, et ka see pole 100% turvaline/lollikindel).

Kontrollige nüüd ka oma suitsuandurid ära, et nad ikka töötaks, eriti minusugused, kellel toidutegemine ei ole loomulik anne ja asjad kipuvad meelest minema (multi tasking ei toimi)! Testima ei pea nii nagu mina seda tegin, nupulevajutusest piisab.

Täna sõitsin nii palju trollide ja bussidega, et lausa vastik mõelda. Läksin arsti vastuvõtule ja ta saatis mind kohe edasi teise kohta (mõned tunnid hiljemaks). Marsruudi Lilleküla-Tõnismägi-Kopli-Mustamäe-Kopli (pärast veel Lillekülla tagasi ka) vahele jääb üsna mitu kilomeetrit ja ühistranspordi peatust. Ajast hakkab kahju ja nii vastik-vastik-vastik on ikka nende asjadega sõita. Kuskilt ei taha kinni hoida, aga ilma ka väga ei saa (eriti trollides).

Töööjuures oldud tunnid on möödunud täna üsna sisukalt, kuna neid väga palju pole olnud ka. Samas, see sisukus on ka suhteline - komplekteerisin asju, mida üritustele kaasa võtta. Päris palju ja erinevateks juhtudeks.

Üks ettekanne, mille pean büroos omadele esitama, tuleb kolmapäeval. Ma ei jõudnud täna küsida, miks ma seda tegema pean. Loodetavasti homme ei unusta ära. Tõsiselt - mida nad näha või tõestada tahavad. Kõik ju teavad, et teema on mulle üsna võõras, samas esinemisoskust on nad juba näinud. Olen endiselt arvamusel, et lihtsam ja loogilisem oleks, kui keegi lihtsalt mulle selgitaks, mida-millise slaidi juures rääkida tuleb jne. Tundub ju mõistlik!?

Huvitav, kas ma täna teen muffineid?

Venib jälle.

Eile väga mööbeldamiseni ei jõudnudki, st siis üldse mitte, aga midagi sain välja mõeldud küll. Eks seda peab ilmselt siis veel täpsemalt üle vaatama ja mõtlema kui uus asi kohal, aga idee on olemas.

Tegin omale uue pangakonto ka ära, me ainsasse kodumaisesse panka. Kontoris käimine oli üks parimaid pangakogemusi üldse - ei olnud isegi numbrit vaja võtta, selline masin täitsa puudus - astusin uksest sisse, tädi ees laua taga juhatas mu edasi ja tore teenindaja oli kohe valmis minuga tegelema. Kõik oli nii ilus, puhas, uus ja avar. Ei mingeid järjekordi ega aeglaseid vanainimesi minu ees(no offence).

Teise hea teeninduse osaks sain hambapolikliinikus, kui läksin röntgenit tegema. Mul oli mu LIFAD pusa seljas ja üsna noor meesteenindaja, kes seal oli küsis, ma näen, et olete ka Rammsteini harrastaja (nii ma kuulsin, tundus mulle ka veider). Vastasin, et jah vm. Siis edasi küsis, kas kontserdil käisin ja, kahju, et nad seekord ikka Eestisse ei tule ning mainis, et ka tal ei ole veel Läti kontserdile piletit ostetud jne. Selline tore-koomiline kogemus oli.

See eest röntgenitegija-tädi polnud nii meeldiv. Tõreles, et ma ei oska oma lõugu ja hambaid õige koha peal hoida. Kust ma peaks teadma, mis või, kus see õige on!? Ise ta ei pannud mind õigesti paika ja siis seletab, et ma liigutasin ennast valesti. Õõh. Miskil kummalisel kombel suutsin seal olla terve aja nii, et ei öelnud MITTE MIDAGI vastu. See oli hea, sest ega ma kenasti poleks kindlasti öelnud.

Aga eelnevad kaks klienditeenindajat, kellega kokku puutusin olid vahvad ja tuju ta alla ei viinud mul. Kuulasin muusikat ja jalutasin Lilleküla poole tagasi. Nii mõnus ilm oli eile (pärast seda padukat) - selline sombune ja soe, nagu mulle meeldib.

Sain kätte ka oma tellitud "Loovmängu" (Anu Sööt) nimelise raamatu. Süveneda pole veel jõudnud, aga esmapilgul tundub ikka väga hea. Valmistatud ökoloogilsest materjalist, vedrukinnitus aitab õige koha pealt lahti hoida ja mängud ise - neid on ikka palju ja tunduvad jube kiftid, erilised ja enamus kindlasti siiani mängimata.

Tööl on täna jälle selline üsna uim päev, midagi konkreetset teha ei ole. Väiksed asjad mõned, aga need vist kõik juba valmis. Üks registreerimine toimub mu mailile (koolitus gümnaasiumiõpilastele), aga see ei ole väga aktiivne, mõned üksikud praegu. Järgmine nädal katsun leida kontaktid ja hakkan helistama. Muidu oli see sama asi kevadel ka, aga loogish, et siis keegi ei taha midagi lisa endale võtta. Praegu kõik, kes helistanud on, küsivad, kas see on tasuta - võib olla arvatakse, et see maksab midagi ja seepärast ei taheta? Ei tea, järgmine nädal hakkan vaikselt asja uurima, kuigi aega neil veel 16. kuupäevani.

Täna hakkab vist WP, st. ma ei ole kindel, kas ma ka täna muffinite tegemiseni jõuan.

Sain hea pakkumise! (:

Edit: eilne postitus, mille unustasin üles riputada. Enjoy! (:

Kerttu tegi mulle hea pakkumise magamisaseme suhtes ja ma võtsin selle vastu! Nüüd pean ruttu välja mõtlema, kuidas omal toas mööbel ümber paigutada nii, et kõik ära mahuks ja, et endale ka ümber pööramiseks ruumi jääks. Mulle meeldib, kuidas asjad vahel iseenesest lahenduse leiavad, kui mina jälle otsustada ei suuda.

Eelmine nädal anti teada, et selle nädala kolmapäeval pean ära saatma ühe meili. Selle sisuks olid meie pakutud teemad projektikonkursiks. Tookord oli see kogu teema, mis mulle öeldi, et räägime esmaspäeval edasi. Teisipäeval uurisin, küsisin ise öeldi, et homme hommikul jõuab veel ka.

Täna mulle siis tuletati meelde, et ma ei ole seda veel saatnud. Hea tähelepanek! Mulle meenus see ka eile tööpäeva lõpus. Päev otsa polnud arvutitki ja läks meelest ära.

Hakkasin siis täna saatma, sain ka juhendi, mille järgi teemasid mõelda. Leidsin, et meie teemad ei olnudki mingid teemad - sama laiad kui alateemad. Sisuliselt pidime uuesti välja mõtlema hakkama asju. Ma ei oleks saanudki seda õigeaegselt korralikult ära saata. Olen seda vist juba öelnud, aga nõme on niimoodi kolm korda enne ühte asja küsida ja siis ikka mitte normaalset vastust saada.

Võib-olla on jäänud mu postitustest teine mulje, aga tegelikult mulle ikka meeldib siin ja, ma arvan, et hakkab aina rohkem meeldima, kui matsu päris lahti jagan.

Eile muffineid ei teinud, täna ka ei tee.

Põdemine põetud.

Eile sain u 45 min enne tööpäeva lõppu teada, et pean tänasel koosolekul slide-showga esinema. Veits kuri olin, kergelt öeldes, siis selle peale. Õnneks mul on siin selline boksi moodi kuubik töö tegemiseks ja keegi ei näinud seda ja sain tööpäeva lõpuni vastu pidada.

Hiljem läksin ketsipoodi, olid täitsa olemas, soodushind oli ka, kuigi alati võiks veel soodsam olla. Seekord siiski midagi veel ei ostnud.

Mööblit käisin ka natuke vaatamas, st voodit, mida olen plaaninud endale osta. Mõtlesin, et kui juba, siis natuke suurem. Samas, siis peaks just ka päris VOODI ostma, mitte ainult normaalse madratsi, mis oli esialgne mõte - et saaks asju voodi alla loopida, mille jaoks muidu pinda vähe jääks. Samas, eile juba tuli jälle mõte, kas ikka võtta suur - tavaline-keskmine käiks ka täitsa kenasti, selle näol ei oleks vaja voodit väga ostagi ja ruumipuudust juurde ei tekiks. Põhimõtteliselt ei ole ma oma otsustamisega, mida tahan, väga kuhugi endiselt jõudnud.

Õhtu jooksul sai selgeks, et olukord võib-olla ei olegi nii hull selle ettekande suhtes ja ma tõenäoliselt saan hakkama. Ma tõesti vist ei peaks nii palju mõtlema. Muidugi see ka, et ma ei tea täpselt ikkagi kuidas siin süsteemis need asjad käivad. Nüüd jälle natuke rohkem. Tulin endasse tagasi.

Tööle jõudes ei käivitunud mu arvuti täna enam üldse. Itimees tuli miski tunni pärast, viis arvuti minema. Paar tundi hiljem tõi asenduse. See on slow as hell. Mul on tunne, et muidu mu arvuti on siin üks normaalsemaid vist, kiiruse poolest.

Läpakat mul ei ole üldse. Selle oma, kelle asemele ma tulin, anti lihtsalt töötajale, kelle kohta ma endale ei saanud. Ma ei tea, mismoodi see töötegemine siin välja peaks nägema hakkama.

Tõstsime natuke oma ladu-kontorit ümber jälle, st kaste ühest kohast teise. Ruumi on ikka vähe.

Ettekanne läks minu meelest hästi. Inimesed hakkasid arutlema, mis oligi ka mu eesmärk, sest eelkõige oli see ikkagi planeeritud kui koosolek, mitte minu loeng teemal, mida saalisolijad väga hästi juba valdavad. Siiski, jäi mulje, et mõne arvates oleks pidanud see just viimane olema, sest pilgud ja žestid viitasid mitu korda sellele, et ma oma teemaga edasi läheks. Minul oli põnev ja oli oluline rääkida asjadest. Ei tundu, et oleks valesti läinud selles suhtes, aga eks homme kuuleb kommentaare kui teisiti on.

Nüüd on veel järgmine nädal üks ettekanne vaja teha, mille pointile ma väga pihta ei saa, miks. Kavatsen selle nädala jooksul välja uurida.

Täna tahaks muffineid teha.

Viisin Iti Enedwaithi.

Täna sain teada midagi, mida ma ükskord poole kõrvaga ka peaaegu kuulsin. Et üks töötaja on natuke pettunud, kergelt öeldes. Mott maas, et tema ei ole minu kohapeal. St siis aste kõrgemal. Minu arust oleks ka loogiline olnud, et oleksin altpoolt alustanud.

Praegu, tegelikult, ma ei saa teha kõike seda, mida ilmselt peaksin, sest lihtsalt puudub väljaõpe. Idees peaks selle vist asutus tagama, aga reaalsuses on asjad natuke teistmoodi. Täpselt ei teagi kuidas.

Mul on juba paar ülesannet, mida pean ette kandma, kuigi ei tea täpselt, mida seal rääkima peaksin. Slide-show'd on ees, aga need peaks idees ju olema ainult enesele abiks, mitte kogu infot hõlmavad. Kui ma korra näeks, kuidas keegi neid räägib, oleks poole kergem.

Mulle nö anti ülesanded küll eelmise töötaja poolt üle, kuid see kujutas endast ainult mõnede dokumentide vaatamist (kus-mis on) ja lühidalt teemade nimetamist, mille eest vastutama pean. Reaalsuses, kuidas või, mida ma täpselt tegema pean, siiski ette ei kujuta.

Ma pingutan küll, aga jube raske on ikka, kui ükski teema minu õpituga sisuliselt kokku ei lähegi. Tüütu on ka kui iga järgneva ülesandega pean küsima, mis see on, kuidas see käib jne. Selline saamatu tunne tekib.

Sain oma to-do-listist ühe olulise asja tehtuks, millest tulenevalt saavad tehtuks ilmselt ka üks või paar järgmistki. Mõned on veel teha, mis vajavad tõsiselt kättevõtmist.

Ükspäev ostsin Marks & Spencerist earl gray musta tee. Eile proovisin ise ka esimest korda järele - täitsa väärt kraam. Soovitan! Peaks hakkama selliseid häid leide ka blogima siia, aga viimasel ajal on näha, mis mul sellistest asjade pildistamisest saanud on (tahaks ikka ilusti ja korralikult siis, kui juba).

Olen märganud, et viimased paar-kolm tundi tööjuures kipuvad kuidagi pikaks venima, olenemata, et eile nii väga isegi ei tundunud.

Palju õnne, Vader!

Reedel tuli välja, et see, mida meie Sauele tegema läksime hakkas hoopis kell 18, mitte 17, nagu teada oli antud. Väikesed plaanimuutused. See tähendas siis, et tegime esinemiste ajal natuke oma tööd ja 15min nö õigel ajal ka, kuigi siiski veel ei olnud esinemised läbi saanud. Jätsime asjad sinna ja noorteka töötaja võttis üle. Pole midagi teha, ilmselgelt noorteka päevakava ei klapi väga riigiametnike omaga.

Reedel oli mõte, et võib-olla maale, aga ikkagi ei jõudnud. Jassil oli vist tegemist ja ma ka jõudsin nii hilja linna tagasi. Läksime hoopis laupäeva hommikul. Siis pidin ka mina sõitma, teised magasid autos.

Laupäeval võtsime kartuleid, korjasime ube, teisi ube, porgandeid, punapeete, pirne, aroonjaid, võilille juurikaid ja pähkleid. Kõike oli kuidagi nii palju ja suureks kasvanud. Mõnus.

Ja Taaramäe saigi etapivõidu ka laupäeval, jeei!

Pühapäeval hakkasime umbes täpselt Vuelta ajal liikuma, st seda siis ei näinud.

Maal jõudsin enne ära tulemist veel niita muru. Esimest korda selle traktoriga. Mõtlesin, et on keerulisem juhtida, kui tagarattad pööravad, aga hoopis vastupidi. Täitsa mõnus oli ringi kärutada.

Kuna eelmisel päeval oli vihma sadanud ja kohati muru peaaegu põlvini hein, siis tee ääres, majast eemal, kust oli ilmselt kauem juba niitmata olnud, suutsin masina tossama ajada. See kõik keerdus sinna kinni ja rihm kulus ühe koha pealt niimoodi õhemaks. Ühe sõnaga - lõhkusin ära.

Metsa pidime ka minema emaga, aga see kuidagi jäi sujuvalt ära, ei teagi miks. Linna tulemisega hakkas järsku nii kiire, et ma isegi ei teadnud, kui oleksin pidanud juba väljas olema.

Suure vennaga suutsin miski 2-3 korda maal oldud aja jooksul raksu minna. Mitte, et see esimene kord oleks, aga vahepeal ma arvasin, et koer on kuhugi mujale maetud. Ju siis mitte või on lihtsalt koolitus nii hea olnud. Nii mõnelgi korral ma ei saanudki täpselt aru, milles probleem.

Võtsin igasugu kraami endaga kaasa ja tulime Tallinna ära. Järgmine kord kasutan teistsuguseid transpordivahendeid - ka see poleks mitte esimene kord.

Uus tass käes!

Täna on päev otsa miski kahtlane Internet meil siin olnud - on ja ei ole ka, vahelduvalt nii iga 2 min järel. Netita hetked on tunduvalt pikemad. Hommikul sai sellepärast koosoleku varem tehtud, mis oli isegi hea. Hiljem sai kohe söögi järele mindud.

Selle tähtsa ülesande sain ka teada, mis mulle anti. Esmapilgul ei tundu midagi keerulist üldse. Selline noorsootöötaja igapäevatöö, võiks vast öelda. Samas, ma kõigest veel täpselt aru ei saanud ka, sellest räägitakse järgmine nädal veel. Elame näeme.

Täna pidin minema selle autoga, millega esimest korda siin büroos sõitsin. Enam sellega sõita ei taha, varvas jäi krampi. Lihtsalt see iste on selline, mis ei lähe nii piisavalt ette, kui mul vaja oleks.

Just, uue tassi ostsin ka. Iga kord, siiani, kui oleme toidupoes käinud, olen uurinud-vaadanud. Päris samasugust ei tahtnud osta, kuigi paaris kohas oli täitsa olemas. Enamus, loomulikult, olid lihtsalt häbiväärselt väiksed. Täna läks siis lõpuks õnneks ja sain ühe ilusa, normaalse suurusega, teistsuguse tassi. Whee!

Homme tulen hiljem tööle, aga selle võrra tuleb siin ka kauem olla, st Saue noortekeskuses, aga siiski.

Veel ei ole uut tassi ostnud.

Eile pärast tööd mõtlesin, et lippan ruttu poest läbi - polnud isegi leiba-saia, kõik otsas. Tüüpiliselt sai siiski mõned, ka üpris vajalikud, asjad täitsa ära unustatud. Rämpsu seekord väga isegi ei ostnud - success!

See poes ringi liikumine oli omaette veidrus. Mul oli vist maailma tühjem pilk siis üldse - sihuke uni oli järsku peale tulnud.

Täna vist peab jälle ostlema asuma, sest on üks muffinite retsept, mida olen tahtnud proovida. Mune läks sinna kinlasti vaja, mida veel, seda ei mäleta. Retsepti ka hetkel netist ei leia.

Viimasel ajal on üle ühe mu küpsetised üsnagi pekki läinud. Praegu oleks nagu jälle see kord, aga peab ikka proovima, muidu ei tule seda ka, mis õnnestub.

Natuke nokitsesin meisterdada ka eile, sain ühe Toothlessi valmis.

Töö juures on see nädal päris energiline olnud (eilsed juhtumised nõudega nt). Täna muutusid ka paar arutelu eriti elavateks ja mõni mees tundus, et isegi solvus. Ühe koha peal, kui ma üritasin midagi öelda, segati poole lause pealt vahele ja ei lastudki lõpetada. Ei viitsinudki. Hiljem küll küsiti, aga kes ei viitsi kuulata, ei saagi teada, mida teine öelda tahab.

On lootust, et ka meie büroo naised saavad nüüd endale ühtsed, normaalsed, naiste lõike järgi tehtud riided. Jeei!

Just sain teada ka, et mulle antakse homme minu jaoks tuleviku suhtes ülioluline ülesanne, mis tuleb hästi sooritada. Põnev-põnev.


Olgu-olgu, päris nii hull vist ka asi ei ole.

Ihhihii ja ahhahaa!

Käisin autoga sõitmas ära. Mina üksi linnapeal.

Sõitimisega sain täitsa kenasti hakkama, aga no autojuhi vaatenurgast ma linna ikka üldse ei tunne. Kõikides kohtades, kus tahtsin esialgselt pööret sooritada, oli see keelatud. Alguses oli mul töökaaslane peal, aga kuna tema pole üldse autojuht, ei osanud ta ka väga kindlalt öelda, kust kuhu saab. Päris korraliku ringiga tulin tagasi.

Onu Google abiga võin öelda, et kõige lihtsama 14,7km/34min asemel oli minu teekonna pikkus 19,5km/47min.

Ma loodan, et meil lähitulevikus pannakse selle GPSi sisse kaart ka, mis meil siis on. Muidu poleks hullu, aga kui ma enamasti niigi jõuan igale poole täpselt, siis niimoodi on küll hea võimalus kõvasti hilineda!